Archive for the ‘W’ Category

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

The_walk_2015_poster“The Walk” – “Kõnd” (2015)

režissöör: Robert Zemeckis
stsenaarium: Robert Zemeckis & Christopher Browne, Philippe Petit’ raamatu põhjal

Lõpuks on jõudnud kinodesse mängufilm, mille pärast tasub IMAX-isse minna. Robert Zemeckis, palju innovatiivsem ja huvitavam 3D filmide tegija ning ilmselt ka andekam režisöör kui James Cameron (“Avatar”), on suutnud luua inspireeriva teose, mille keskne lõik – kõnnak kaksiktornide vahel tõepoolest võidab 3D ja IMAX formaadi kasutusest. Minu jaoks on tegu vist esimese filmiga Martin Scorsese “Hugo” (2011) ning Ang Lee “Life of Pi” (2012) järel, kus kolmedimensiooniline formaat filmielamusele midagi lisab. Nöör, kus Philippe Petit (Joseph Gordon-Levitt) kõnnib ning vertigot tekitavate kaksiktornide majesteetlikkus on ideaalsed ruumilise pildi ning üüratult suure ekraani jaoks ning Robert Zemeckis koos alahinnatud operaatori Dariusz Wolski (“Dark City”, “Prometheus”) ning visuaalefekti tiimi abil on loonud tõeliselt hingematva elamuse.

Need, kes on näinud parima dokumentaalfilmi Oscari võitnud filmi “Man on Wire” (2008) või vähemasti kuldkujukese saamise võidukõneteavad, et Philippe Petit on üks omanäoline tegelane ning Joseph Gordon-Levitt tabab suurepäraselt tema olemust. Kuna nii dokk kui mängukas põhinevad samal raamatul ja kasutavad sama materjali, on mõlemad siiski erinevad ning põnev on näha teed kuulsa kõnnakuni nii meisterliku lavastaja kui Zemeckis’e (“Back to The Future”, “Forrest Gump”) poolt ekraanile tooduna.

Zemeckis ei tundu huvituvat väga sügavatest psühholoogilistest tegelaskujudest või komplekssest draamast. Tegu on eelkõige maagilise ja muinasjutuhõngulise 1970-ndate stiilis mängulise ning humoorika heist-filmiga, mis ei ürita olla väga realistlik. Seda ei saa ka pahaks panna, sest taoline valik tundub kõige paremini sobivat nii optimistliku ja unistusi tagaajava tegelaskujuga kui seda oli Philippe Petit. Siiski, “Kõnd” jätab esimeses pooles kohati kerglase mulje. Praktiliselt kõik kõrvaltegelased on stereotüüpsed, huumor kohati lääge ning tekib tunne, et filmitegijad ei kasuta täielikult materjali potentsiaali (“Man on Wire” vaatab sama lugu palju sügavamalt). Film on aga läbivalt hoogne ja loovalt lavastatud ning mis kõige tähtsam – “Kõnnak” hiilgab oma kõige olulisemal hetkel. Kuulsa kõnnaku lõik on suurepäraselt teostatud ning taastab usu filmikunsti võimu ja maagiasse – see on korraga haarav, inspireeriv, hirmutav kui ka poeetiline.

Tore on peale “Marslast” taaskord näha niivõrd positiivse ja inspireeriva sõnumiga filmi, mis tekitab tunde, et elus on võimalik kõike saavutada ning jätab peale kinost lahkumist sisse ääretult sooja ja hea tunde.

Hinne: 7/10
IMDB   Rotten Tomatoes

arvustus: Mark Kermode


Maryland_poster_“Maryland” – “Disorder” – “Kõrvalekalle” (2015)

režissöör: Alice Winocour
stsenaarium:  Alice Winocour & Jean-Stéphane Bron

Prantsuse režissööri Alice Winocour’i Cannes’is linastunud teine täispikk mängufilm “Maryland” – “Kõrvalekalle” meenutab kohati “Transporter 2” art-house versiooni. Jason Statham’i autojuht on asendunud endise sõduri ja post-traumaatilise stressihäire (PTS) all kannatava Matthias Schoenaerts’iga (“The Drop“, “Far From Madding Crowd“). Samamoodi nagu Statham, peab mees (antud juhul küll paar päeva) valvama rikkurist mehe naist ja last “Maryland’i” villas.

Kuigi filmi parim hetk on üks ääretult pingeline ja suurepäraselt teostatud autostseen, lõpevad siinkohal sarnasused “Transporteri” seeriaga. Film üritab viia vaatajad peategelase Vincent’i (Schoenaerts) naha alla, kes ei suuda kohaneda normaalse eluga ning leiab oma kaitsealuse Jessie (Diane Kruger) näol ihaldusobjekti ning tema eest hoolitsemise kaudu justkui uue elueesmärgi.

Schoenaerts, kelle jaoks roll spetsiaalselt kirjutati, on ekraanil lihtsalt vapustav. Tegu on senise kinoaasta ühe hingestatuma ja haaravama osatäitmisega. Ääretult huvitav on jälgida, mis toimub tema silmade taga. Mees suudab suurepäraselt esile tuua katkise tegelase loomaliku poole. Kuuldavasti magas näitleja rolli paremaks sisseelamiseks kogu võtteperioodi jooksul kõigest 2 tundi ööpäevas. PTS’i on korduvalt suurele ekraanile toodud (“The Deer Hunter”, “First Blood”, “Jacob’s Ladder” jne) ent nii veenvas esituses pole seda kaua näinud. Kui aus olla, on Schoenaerts’i rollisooritus palju parem ning sügavam kui talle antud materjal ning film tervikuna. Paljus päästab just tema kohati kunstliku, veniva ja kohmaka teose.

Lugu, kuigi mitmeti tõlgendatav (tegu on väga poliitilise ja ajakohase filmiga) ning suurepärase lõpuga, jääb veidi hõredaks. Tegu on Winocour’i  teise täispika mängufilmiga ning “Kõrvalekalle” jätab kohati lühivormi mulje, kuna ühegi liini või teemaga ei jõuta eriti kaugele. Kui välja arvata päris algus, mainitud autostseen, ning paar momenti lõpuosas, ei kanna film tihti ka oma taotletud pinget välja.

“Kõrvalekallet” on keeruline soojalt soovitada. Tegu on üsna kalgi ja toore teosega. Isegi kui see on taotluslik, ei kanna valitud vorm minu jaoks tervikut lõpuni välja. Matthias Schoenaerts’i rollisooritus on aga hiilgav ning kui peate lugu heast näitlejatööst, tasub kinoskäik ennast ära. 

Hinne: 6/10
IMDB   Rotten Tomatoes   
arvustus: Diana

Read Full Post »

Whiplash_posterWhiplash (2014)

režissöör: Damien Chazelle
stsenaarium: Damien Chazelle

Kõige pingelisem ja kaasahaaravam teos, mida ma viimaste aastate jooksul kinos olen näinud, pole mitte actionfilm, thriller või õudukas, vaid hoopis draama jazztrummarist. Kes oleks seda arvanud?

Kuigi “Whiplash’i” narratiiv on iseenesest tuttav ning filmi III acti algus kohati venib (veidi mittevajaliku ja pikana tundub näiteks üksmobiilikõne), on dialoog läbivalt mahlakas ja tabav. Miles Teller ja J.K. Simmons on kesksetes rollides briljantsed ning nende koosmängus lendab sädemeid. Kõigest 29-aastane režissöör Damien Chazelle suudab suurepäraselt edasi anda muusikategemise vaimset kui ka füüsilist poolt. Viimati nägin nii hästi dramatiseeritud musitseerimist ilmselt Scott Hicks’i teoses “Shine” (1996).

Eraldi kiitus ka järjekordsele heale tõlkele, mis J.K.Simmonsi öeldud teravmeelsused üsna hästi eesti keelde kohandab. Ainuke kriitika- Elmer Fudd’i teletupsuks tõlkimine muudab kogu dialoogi idee valeks. Elmer Fudd on ikkagi vähese taibuga paksuke ning teletupsud on lihtsalt väiksed, värvilised ja…üsna hirmutavad.

Kindel soovitus.

Hinne: 8/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf

 


unbroken_posterUnbroken – Murdumatu (2014)

režissöör: Angelina Jolie
stsenaarium: Joel Coen & Ethan Coen, Richard LaGravenese &William Nicholson, Laura Hillenbrand’i raamatu põhjal.

Korrektne, kohati jõuline ja mõjuv, ent nii vormilt kui sisult klišeelik, kulunud ja üsna ilmetu päriselul põhinev lugu, mida Hollywood suudab kinnisilmi toota.

Louis Zamperini lugu on iseenesest tugev ning vägikaikavedu tema ja sõjavangla ülevaataja vahel potentsiaalselt intrigeeriv, ent dramaturgias jääb palju vajaka. Stsenaarium ei teeni loo ideed ega teemasid ning Angelina Jolie režii tundub pingutatult klassikaline ja väljapeetud. Jack O’Connell on ekraanil väga mõjuv, isegi kui talle pole antud kolmedimensioonilist tegelaskuju. Geniaalne operaator Roger Deakins, kes suudab isegi kõige kesisema filmi vaadatavaks teha, teeb aga siin vist oma karjääri kõige igavama töö.

“Murdumatu” seansil mõtlesin, miks ma ei vaata hetkel paremaid analoogseid POW (prisoner of war) filme nagu näiteks Werner Herzog’i “Rescue Dawn” (2006) või Nagisa Ôshima “Merry Christmas Mr. Lawrence” (1983).

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Maps_to_the_Stars_posterMaps to the Stars – Tee Tähtedeni (2014)

režissöör: David Cronenberg
stsenaarium: Bruce Wagner

David Cronenberg’i süsimust kaemus Hollywoodist on huvitav kaaslane samal ajal ilmavalgust näinud Olivier Assayas’e filmile “Clouds of Sils Maria”. “Tee Tähtedeni” on aga veelgi küünilisem ja mitmetasandilisem, olles korraga nii allegooria kaasaegsest Hollywoodist kui ka Kreeka tragöödia vanematest ja lastest. Oma teostuses kohati toores, ent siiski tugeva visiooni ja stiiliga. Palju kergem suutäis kui lavastaja viimane teos “Cosmopolis”. Siiski valitud maitsega vaatajaile.

Hinne: 6.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf  Mark Kermode 

Whiplash-5547.cr2

 

Read Full Post »

The_Drop_2014_poster“The Drop” – “Raha”  (2014)
režissöör: Michaël R. Roskam

stsenaarium: Dennis Lehane,tema enda lühiloo “Animal Rescue” põhjal

Elegantselt lavastatud karakterikeskne krimifilm, mille lugu on iseenesest tuttav, ent mille nüansirikas stsenaarium pakub köitva pilgu minevikuga pahuksis olevatele inimestele. Tom Hardy rollisooritus on lihtsalt briljantne – ta loob senise kinoaasta ühe meeldejäävama tegelaskuju- Bobi- ning kõik kõrvalosatäitjad on samamoodi suurepäraselt loodud maailma teenistuses. Mõtlik ja intelligentne linateos, mille tugevus peitub väikestes detailides ja nüanssides.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes

 


Before_I_Go_to_Sleep_poster“Before I Go to Sleep” – “Ei. Tohi. Magama. Jääda.” (2014)
režissöör: Rowan Joffe

stsenaarium: Rowan Joffe S.J. Watson’i samanimelise romaani põhjal

Film, mis tekitab oma keskse idee- lühiajalise amneesiaga, mis ei lase uusi mälestusi luua, paratamatuid paralleele Cristoher Nolan’i suurepärase “Memento’ga” ning eeldab teatud taset, milleni film ei küündi. Kuigi filmi müsteerium on ju korralik, jääb vajaka sügavusest ning režissöör ei näi mõistvat, mislaadi filmi ta soovib teha. On see karakterikeskne psühholoogiline draama, thriller või B-kategooria kättemaksufilm? Kuna film ei leia kindlat jalgealust, jääb vajaka usutavusest ning film jätab esmaklassilistest näitlajatest hoolimata  kesise telefilmi mulje. Viga võib peituda ka selles, et erinevalt “The Drop’ist”  keskendutakse liigselt müsteeriumile, mitte tegelaskujudele või teemadele.

Jah, kohati leidub heale thrillerile omaseid elegantseid stseene ja mõjuvaid kaadrilahendusi ning näitlejad on vähemalt filmi esimeses pooles, nadile stsenaariumile vaatamata, üsna tasemel (kuigi Kidman’i roll kannatab kohati liigse melodramaatilisuse all). Filmi viimane kolmandik aga laguneb täiesti, vahetab žanreid ja ja viskab vaatajate ette odavana tunduvaid lahendusi, millel puudub rahuldav eelmäng.

Hinne: 4/10

arvustused: Mark Kermode   Diana
IMDB  Rotten Tomatoes


 

a_walk_among_the_tombstones_poster“A Walk Among the Tombstones” – “Tants Hauakividel” (2014)
režissöör: Scott Frank
stsenaarium: Scott Frank, Lawrence Block’i samanimelise romaani alusel

Peale kinodebüüti Hal Hasby kohati suurepärases, ent kokkuvõttes üsna kesises, stuudio poolt lörtsitud teoses “8 Million Ways to Die”(1986), on populaarne Matthew Scudder’i tegelaskuju suurel ekraanil tagasi. Jeff Bridges on asendunud Liam Neeson’iga, ent tegu pole järjekordse “Taken’i” laadse actionfilmiga.

“Tants Hauakividel” on morbiidse- ja pikavõitu krimifilm, kohati nauditav, ent sihitu ja laialivalguv. Liam Neeson mängib Liam Neesonit, ent lugu ei paelu, kuna puudub korralik fookus pea- ja kõrvaltegelaste, kannatajate ja mõrvarite, müsteeriumi ning sünguse vahel. Film üritab korraga liiga paljut, julgemata olla klassikaline žanrifilm. Scott Frank’i lavastatud eelmine noir “The Lookout ” (2007) oli igaljuhul kõvasti tugevam.

Hinne: 5/10
arvustused: Mark Kermode
IMDB  Rotten Tomatoes

 

a_walk_amon_the_tombstones_still

 

Read Full Post »

The_Apu_Trilogy_dvd_posterrežissöör: Satyajit Ray

stsenaarium: Satyajit Ray, Bibhutibhushan Bandopadhyay romaanide “Pather Panchali” & “Aparajito” põhjal

osades:
Subir Banerjee (Apu – “Pather Panchali”)
Smaran Ghosal (noor Apu – “Aparajito”)
Pinaki Sengupta (teismeline Apu – “Aparajito”)
Soumitra Chatterjee  (Apu – “Apu Maailm”)
Karuna Bannerjee (Apu ema Karuna Bannerjee)

operaator: Subrata Mitra, helilooja: Ravi Shankar, montaaž: Dulal Dutta, Produtsent: Satyajit Ray.

” LIHTSUSE SUUR KUNST “

Ajal, mil “Boyhood” (2014) on mujal maailmas ilma tegemas (ja jõuab Eesti kinodesse praeguste plaanide kohaselt alles novembris), pani selle
ootusärevus mind mõtlema maailmakuulsa filmiseeria peale, mis jälgib samuti noore poisi kasvamist. Selleks pole mitte Richard Linklater’i uusimat linateost inspireerinud Antoine Doinel’i saaga (rež François Truffaut) vaid India režissööri Satyajit Ray “Apu Triloogia”, mis koosneb filmidest : “Pather Panchali” (1955), “Aparajito” – “Alistamatu” (1956) ja “Apur Sansar” – “Apu Maailm” (1959). Seeria, mis inspireeris nii Truffaut’d kui mitmeid hilisemid filmilavastajate põlvkondi.

Kuigi erinevalt “Boyhoodist” mängib filmiajaloo parimaks triloogiaks tituleeritud seerias peategelast Apurba Roy “Apu’t” neli erinevat näitlejat, on tegelase iseloomustamisel välja toodud samad jooned- lihtsus, ausus ja humaansus.

KINOAJALOO KIIDETUIM AMATÖÖRFILM

Ray’l tekkis suurem soov “Pather Panchali’t” (esmatrükk 1928) kinolinale tuua peale seda, kui ta määrati raamatu lasteversiooni illustraatoriks. Oma unistuse teostamiseks kasutas ta isiklikke sääste ning asus 1952. aastal võtetele amatöörnäitlejatega ning meeskonnaga, kes polnud kunagi filmi teinud. Filmi valmimiseks kulus 3 aastat- raha sai korduvalt otsa ning filmi vaadates on tunda kvaliteedi järk-järgulist tõusu. Ray ja filmimeeskond oli iga aastaga targem ja kogenum.

Valminud teos võitis nii publiku kui kriitikute südamed ning oli India kinokunsti esimeseks tõeliseks läbimurdeks rahvusvahelisele areenile. Film, mida peetakse üheks parimaks režiidebüüdiks läbi aegade, võitis Cannes 1956 aastal preemia inimlikkuse eest.

ÜHE POISI KASVAMISE LUGU

“Apu triloogia” keskne tegelane Apu pärineb vaesest perest ning filmid jälgivad tema kasvamist ja muutumist lapsena (“Pather Panchali”), teismelisena (“Aparajito”) ja noore mehena (“Apur Sansar”). Kuigi üheks läbivaks motiiviks kõigis osades on elu ja surma ring ning ellujäämine rasketes tingimustes, pole tegu ei meeletult depressiivse ega plakatliku sotsrealismiga (à la vennad Dardenne’id või Dogma liikumine). “Apu Triloogia” filmid võivad olla nukrad aga pole põrmugi masendavad, olles täis elu poeesiat.

pather_panchali_still

Apu (Subir Banerjee), koos oma ema Sarbajaya’ (Karuna Banerjee) ja õe Durga’ga (Uma Dasgupta) filmis “Pather Panchali”.

Inspireerituna De Sica filmist “Jalgrattavargad” ja Jean Renoir’i loomingust, loob Ray läbinisti humanistlikud, elulised ja lootustandvad filmid universaalsetel teemadel ja äratundmist pakkuvate tegelastega, kuigi triloogia räägib eelkõige Apu elust ja tema maailmast.

Esimene film “Pather Panchali” jälgib väikese Apu elu koos õe, ema, isa
ja viimase nõbuga väga vaestes oludes Bengali maakolkas. Vaatamata raskele elule on lapsed rõõmsad ja mänguhimulised. Nad jooksevad kommimüüja järel ( kuigi neil pole raha kommi ostmiseks), vaatavad etendusi, mängivad ja on hämmastunud nähes raudteel ringisõitvat rongi. Probleemid tekivad siis, kui Apu õde süüdistatakse kaelakee varguses ning kui isa peab parema töö saamiseks kodust lahkuma.

Teise filmi “Aparajito” keskmes seisab klassikalise maa vs linnaelu/kool
vs pere konflikt. Apu, keda tahetakse näha tulevase preestrina, veenab ema koolimineku vajaduses. Andeka õpilasena saab ta stipendiumi, et Calcuttas oma teadmisi täiendada. See tähendab aga emast eemalolekut. Nii peab Apu valima kooli ja helgema tuleviku või ema ja preestrikohustuste vahel. Üksik ema jääb ootama poega, kes on sukeldunud linnaellu, ega mõtle enam koju naasta.

Triloogia viimane film “Apur Sansar” kommenteerib peamiselt India
traditsioonidest tulenevaid probleeme. Apu, kes tahab oma elust raamatu kirjutada, leiab end ootamatult abiellu astumas. Tundmatu mõrsjaga tekib aga ülimalt soe ja lähedane suhe, mis muudab Apu maailma.

Kuigi filmid toimivad suurepäraselt ka iseseisvalt, saavutavad nad tõelise resonantsi triloogiana. Kõik teemad ja motiivid leiavad lahendused ning seeriast saab üks ilusamaid ja võimsamaid lugusid elust ja täiskasvanuks saamisest – eluringist, mis on täis nii naeru kui nuttu, argist rutiini kui suuri üllatusi.

Legendaarne filmikriitik Roger Ebert ütles:

“Suur, kurb ja õrn “Apu triloogia” püsib kinokülastaja mälus kui lubadus, mis üks film võib olla. Teos, mis asub moest kõrgemal loob nii veenva maailma, et see muutub mõneks ajaks eluks, mida me võisime ise elada.”

(“The great, sad, gentle sweep of “The Apu Trilogy” remains in the mind of the moviegoer as a promise of what film can be. Standing above fashion, it creates a world so convincing that it becomes, for a time, another life we might have lived.”)

Ma ei oskaks seda paremini öelda.

TÄPSE REŽII MAAGIA

World_of_apu_still

Täiskasvanud Apu (Soumitra Chatterjee) ja tema verivärske pruut Aparna (Sharmila Tagore) filmis “Apu Maailm”. Mõlemad näitlejad said Indias suurteks staarideks.

Satyajit Ray’d on aastakümneid nimetatud kinoajaloo kõige olulisemate ja paremate lavastajate seas. Ja seda ka põhjusega. Mees on režiis ääretult täpne ja nüansirohke. Kõik elemendid (pilt, montaaž, muusika, näitlejatööd) on näiliselt lihtsad ent mõjuvad. Iga väiksemgi detail aitab jutustada lugu, anda edasi tegelaskuju või edastada atmosfääri.

Selle suurepäraseks näiteks on filmis “Apur Sansar’i” algus, kus näeme Apu argipäeva. Ükskõik, kas ta kõnnib üksinda koju, teeb vihmas võimlemisharjutusi või ütleb naeratades korteriomanikule, et tal pole üüriraha. Tegu on poisiga, keda ei morjenda mingisugused eluraskused. Ta on õnnelik pisiasjade üle.

Isegi kõrvalisemad tegelased on kaunilt väljajoonistatud. Paari lihtsa pilgu, žesti ja stseenikollaažidega suudetakse anda Apu ja ta naise suhtele põhjatu sügavuse ja soojuse. Palju antakse edasi ilma dialoogita ning draamat nähtakse pisiasjades  (olgu selleks kommimüüja järel käimine, linnast tuleva rongi nägemine või väike juuksenõel padjal) tõstavad need filmid omaette klassi.

Kuigi Ray oli mõjutatud Itaalia neorealismist ja Prantsuse poeetilisest realismist, on tegu väga idapäraste filmidega, mis tekitasid oma laadilt minu jaoks kõige rohkem paralleele Jaapani kino – eelkõige Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) loominguga.

LIHTSUSE KUNST

Filmiajaloo hinnatumaid lavastajaid F.W.Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) ütles kunagi kauni lause: “tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti”“Real art is simple, but simplicity requires the greatest art.” Kuskil pole see tõesem kui Ray loomingus ja “Apu triloogias”.

Kuigi Satyajit Ray’d peetakse maailma üheks kõige olulisemaks ja mõjukamaks lavastajaks, pole teda Eesti kino- ega telemaastikul praktiliselt üldse näidatud. Nii “Apu triloogiat” kui režissööri teisi filme võivad huvilised leida muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

“PATHER PANCHALI”
Hinne: 9/10
IMDB    Rotten Tomatoes

“APARIJITO”
Hinne:  8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

“WORLD OF APU”
Hinne: 9.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert

Satyajit_Ray_SATYAJIT RAY
(2.05 1921 – 23.04 1992)

Ray, kes kogus maailmakuulsust filmitegijana oli ühtlasi filmikriitik, illustraator, graafiline disainer, kalligraaf, kirjastaja ja kirjanik. Kuigi mees alustas oma filmikarjääri maaelu kujutamisega (“Pather Panchali”) ning tegi ka filme India folkloori põhal (“The Adventures of Goopy and Bagha”), pööras ta peagi oma pilgu linnaelu kommenteerimisele. Ta on lavastanud nii komöödiaid kui draamasid ning loomingu hilisemad teosed on paljuski sotsiaalse alatooniga (“The Company Limited”), rääkides nii kaotatud süütusest kui korrumpeerumisest (“The Adversary”).

Nii Kurosawa kui Scorsese on teda kiitnud taevani ning viimane koos paljude teiste režissööridega, nagu Elia Kazan (“On The Waterfront”), François Truffaut (“The 400 Blows”), Carlos Saura (“Cría cuervos”), James Ivory (“Remains of The Day”), Abbas Kiarostami (“Certified Copy”) ja Danny Boyle (“Trainspotting”) on märkinud teda oma suureks mõjutajaks.

Satyajit Ray pälvis elutöö Oscari 1992. aastal, 24 päeva enne oma surma.

apu_trilogy_combined_dvds_poster


Read Full Post »

the_wolf_of_wall_street_poster“THE WOLF OF WALL STREET” – WALL STREETI HUNT”
režissöör: Martin Scorsese

Suurepäraste osatäitmiste ning briljantsete stseenidega linateosel puudub fookus. Kohati meisterliku filmitegemise taga (stseen Lamborghiniga on hiilgav) leiame tühjavõitu loo ja nõrga episoodilise stsenaariumi.

Kuigi siin leidub mitmeid naljakaid stseene, on neist paljud (nagu tore lõik peategelase geist teenriga) ebavajalikud ning liiga pikad. Palju parem läbilõige Ameerika 1980-ndate excess’ist on Brian DePalma “Scarface” ning Wall Streeti ahnusest John Landis’e “Trading Places”

Hinne: 6/10
——————————————————————————————————————————————————————

american_hustle_poster

“AMERICAN HUSTLE” – “AMEERIKA AFÄÄR”
režissöör: David O. Russell

Ka David O. Russell’i uusimale linateosele võiks kohati sarnaseid asju ette heita, kuid  tegu on palju koherentsema ja sügavama teosega kui “The Wolf of Wall Street”.

Palju väiksemal tasandil suudetakse teha  parem ja huvitavam läbilõige 1970-ndate Ameerikast ning kohati pikaleveniva loo muudavad  nauditavaks suurepäraselt realiseeritud ja mitmetahulised tegelaskujud. Korralik meelelahutus, mis on segu “Casino’st” ja “Ocean 11’st”

Hinne: 7/10

——————————————————————————————————————————————————————
Dallas_Buyers_Club_poster“DALLAS BUYERS CLUB” – “ELUJANU”
režissöör: Jean-Marc Vallée

“Elujanu” suurimateks väärtusteks on Matthew McConaughey & Jared Leto briljantsed ning nüansirikkad osatäitmised. Mehed lihtsalt kaovad oma rollidesse.

Film ise on kõigest korrektne.  “Elujanu” on jutustatud maitsekas euroopalikus kinokeeles, kus pole liigset näpuga näitamist või läbinähtavat struktuuri, kaob ka siin fookus ja pingestatus.  Vaatamata tähtsale teemale ja olulisele ajalootunnile, jääb peategelase teekond kohati visandlikuks.

Hinne: 6.5/10
——————————————————————————————————————————————————————

“The Wolf of Wall Street” 
arvustused: Mark Kermode   Joonas   Raiko Puust   Diana

“American Hustle”
arvustused: Mark kermode   Joonas   Diana

“Dallas Buyers Club”
arvustused: Mark Kermode   Raiko Puust

American_Hustle_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused