Filminoppeid ja soovitusi vol 6

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Нелюбовь/Three Blibboards Outside Ebbing, Missouri/Wonderstruck (2017)

Camerimage 2017 festivalil nähtud filmid, millest esimesed kaks on ka PÖFF 2017 programmis vaadatavad.

“Нелюбовь” – “Loveless” – “Armastuseta” (2017)
režissöör: Andrei Zvjagintsev
stsenaarium: Andrei Zvjagintsev & Oleg Negin

Andrei Zvjagintsevi (“Tagasitulek”, “Leviaatan”) uusim film, Cannes’is žürii eriauhinna võitnud “Armastusteta” on lavastajale omase käekirjaga taies, mille ambitsioonikus on imetlusväärne, ent üritab läbi hammustada ilmselt liiga palju asju.

Loo keskmes on parasjagu lahutav abielupaar, kes soovib eluga edasi liikuda. Kumbki ei soovi enda juurde võtta 12-aastast poega Aljošat. Kui  poiss peale järjekordset peretüli koju ei tule, saab alguse sündmuste jada, mis paneb peategelased ning nende suhted kõvasti proovile.

Filmis leidub palju põnevaid ja provokatiivseid ideid ning tabavaid kommentaare nii Venemaa kui kaasaegse ühiskonna kohta laiemalt. Tegu on kindlasti lavastaja kõige naljakama ja teravama, ent samas ka pessimistliku ning traagilise teosega. Absurdne tõde kohtub siin elu traagika ja paratamatustega. Karakterid  ei tundu aga lihast ja luust inimestena (eriti karikatuurseks jääb ühe peategelase ema) ning dialoog on tihti illustreeriv. Nii nagu “Tagasituleku” ja “Pagenduse” puhul tekib ka siin tunne, et perekonnaprobleemidest ja lapsevanemaks olemisest räägib inimene, kes pole ise selles rollis olnud. Selle tõttu jääb puudu aususest ja usutavusest.

“Armastuseta” on kaunilt filmitud (Vene hinnatud operaatori Mihhail Krichmani töö) ja meisterlike stseenidega teos, ent mõjub kohati pingutatu, kunstliku ja teoreetilisena. Kes on tema eelmiste filmide austajad, leiavad siit uue meistriteose. Keda mehe looming on siiani külmaks jätnud,  neile tundub film õnnestumistest hoolimata pingutatu, manipuleeriva ning ebasiirana.

Isiklikult pean seda siiski Zvjagintsevi üheks huvitavamaks tööks.

hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

“Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
stsenaarium: Martin McDonagh

Hinnatud režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”, “Seven Psychopaths”) tragikomöödia on värvikate karakterite ning musta huumoriga vürtsitatud lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast. Peaosas hiilgab “Fargo” eest Oscari võitnud Frances McDormand. Viimane kehastab naist, kes tahab politsei abiga leida oma tütre tapjad.  Ta  rendib maantee ääres kolm reklaamtahvlit, millel seisab väljakutse kohalikule korrakaitsele, täpsemalt šerif William Willoughbyle (Woody Harrelson). Niimoodi loodab ta seadusesilmad tegutsema panna aga satub hoopis ise väikelinna kodanike kui politsei pahameele alla.

Suurepärase dialoogi ja meeldejäävate tegelastega stsenaariumi äratavad ellu esmaklassilised  karakternäitlejad. Woody Harrelson, Sam Rockwell, Peter Dinklage jpt loovad eheda pildi Ameerika väikelinna kogukonnast.

Martin McDonagh on tugevam stsenarist kui režissöör ning  sellepärast leidub filmis lavastuslikke konarusi. Teostus on funktsionaalne, osa nalju mõjub pingutatult ning lõpp venib. Palju tabab McDonagh aga kümnesse. Teravmeelne ja põnev film, mida tasub just kinos vaadata. Viimaste aastate üks naljakamaid ja mõtlemapanevamaid linateoseid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

“Wonderstruck”
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Todd Haynes

Vaatasin “Caroli” lavastaja Todd Haynesi uut teost “Wonderstruck” ilma lugu teadmata ning filmi kulgedes meenus järjest enam Martin Scorsese auhindadega pärjatud “Hugo”. Mõlemal teosel on  sarnased ideed, tugevused  ja nõrkused. Lõputiitritest selgus, miks. Nad põhinevad nimelt Brian Selznicki lasteraamatutel.

“Wondestruck” on kaunilt teostatud ning suurepäraste ideedega. Kasutades küll hiilgavalt filmimeediumi võimalusi  jääb  ta dramaturgiliselt nõrgaks. Tegevus toimub kahes ajas – 1927. ning 1977.aastal ning jälgib kaht tegelast – kurti tüdrukut ja poissi, kes  on hiljuti kuulmise kaotanud. Esimene osa on lahendatud tummfilmi esteetikas, teine kasutab  põnevalt heli ja muusikat. Darren Aronofsky “Ema” kõrval  on tegu ühe viimase aja  huvitavama helikujundusega. Kahekordne Oscarinominent Ed Lachmann, eelmiste Todd Haynesi filmide “Far From Heaven”, “I’m Not There” ja “Carol” operaator, loob kauni ja lummava atmosfääriga pildikeele.

“Wonderstruck” jääb aga viisakaks ning kuivaks. Kahe loo paralleelne jutustamine ei tööta. Nagu “Hugo “puhul, on ka siin  originaali materjal problemaatiline. Keskmine osa venib ning vajaka jääb maagiast ja humaansusest, mis Scorsese filmi puudustest hoolimata võluvaks tegid.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

“What Happened to Monday” a.k.a “Seven Sisters – “Seitsme õe saladus” (2017)

režissöör: Tommy Wirkola
stsenaarium: Kerry Williamson & Max Botkin

osades:
Noomi Rapace (The Settman Siblings)
Glenn Close ( Nicolette Cayman)
Willem Dafoe (Terrence Settman)
Marwan Kenzari (Adrian Knowles)
Christian Rubeck (Joe)
Pål Sverre Hagen (Jerry)

operaator: José David Montero, kunstnik: Joseph A. Hodges, kostüümikunstnik: Oana Paunescu, montaaž: Martin Stoltz, helilooja: Christian Wibe. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Philippe Rousselet.

123 min

Kinodes alates: 01.09.2017

Intrigeeriv kontseptsioon, rabe teostus.

Tommy Wirkola lavastatud ulmekas on  üks aasta huvitavamaid ja frustreerivamaid filme.

Head ulmefilmid on sisimas alati peegeldanud ühiskonna probleeme või uurinud eksistentsialistlikke küsimusi. “Seitsme õe saladus” teeb mõlemat.

Ühelt poolt käsitleb film ülerahvastumise probleemi, kus valitsused on võtnud kasutusele karmi ühe lapse- poliitika ning seadusest kõrvale hiilijaid karistatakse karmilt. Kui ühte perre sünnivad identsed seitsmikud (Noomi Rapace seitsmes erinevas rollis) on nende vanaisa (Willem Dafoe) sunnitud mängima ohtlikku peitusemängu spetsiaalse Lastejaotusbürooga, kus karme otsuseid  langetab Nicolette Cayman (Glenn Close).

Filmi keskmes  on ka ääretult põnev identiteedi küsimus. Mis juhtub, kui seitse inimest peab jagama ühist nägu – Karen Settmani oma? Seitse õde on saanud endale nimed nädalapäevade järgi ning võimuesindajate ninapidivedamiseks on neil tekkinud kindel rutiin – iga päev saab oma peidupaigast välja ning rahva sekka minna just selle päeva nime kandev õde. Väljas ei saa nad aga olla nemad ise, vaid peavad esinema kellegi teisena.

Ühel päeval ei naase Esmaspäev koju ning õed peavad kiirelt lahendama tema kadumise müsteeriumi enne kui tõele jälile jõutakse.

Courtesy of SND Films

Film algab paljutõotava müsteeriumina, kuid tundub kiirustavat. Kõige mõjuvamad lõigud on noorte õdede (Clara Read) ning vanaisa Terrence’i (Willem Dafoe) vahel. Nende vahel on tänud hingestatud osatäitmistele ka tugevat emotsiooni. Mujal filmis see nii hästi ei õnnestu. Esimene stseen, kus näeme ekraanil korraga seitset Noomi Rapace’i kehastatud õde söögilauas istumas tuletab paratamatult meelde õhtusöögistseeni filmis “Tagasi tulevikku 2” (1989). Seal kehastas Michael J Fox kõigest kolme tegelast – isa, tütart ja poega.

Courtesy of Universal

Noomi Rapace teeb ju korraliku rollisoorituse, ent film ei anna tegelastele piisavalt aega, et vaataja neist hoolima panna. Filmi lõpupoole õnnestub paaril õel rohkem eristuda, ent siis on panused juba teised. Tüdrukute vanaisa sõnade järgi “mis juhtub ühega, juhtub teie kõigiga”. Kõigi teistega oma saatust jagada pole lihtne. Seda tunnevad nad ühes stseenis, mis meenub  Cristopher Nolani filmist “Lõppvaatus” (2006).

Laenatakse ka mujalt.  On ju sarnaseid motiive ennegi nähtud – ülepopulatsioon ning lapsi keelav kontrollühiskond oma ideoloogiaga kuuluvad üsna kulunud ulmestampide hulka. Film ei loo ka väga tugevat visuaalset identiteeti. Ideed ja karakterid asendatakse kiirelt etteaimatava vandenõu (mis ühe tegelase poolt juba alguses ära öeldakse), rutiinse märuli ning suurte loogikavigadega.

Filmi esimeses pooles teeb üks tegelane nii ajuvaba otsuse, et peale seda on raske teost tõsiselt võtta- targalt käitudes saaks film lihtsalt kohe läbi. Kuigi stsenaariumis leidub väga lahedaid ideesähvatusi, langetakse kahjuks klassikalise “idiot plot” ohvriks. Just stsenaariumit puudutavaid  halbu otsuseid on palju, s.h ka klišeelik ja kulunud lõppvaatus. Ka teostuselt jääb teos B-filmi või seriaali tasemele. Ehk mängib siin oma rolli ulmeka kohta üsna madal eelarve.

Courtesy of SND Films

Siiski, filmis on põnevad kontseptsioonid. Esmaspäeva otsima minnes satuvad õed keerulisse olukorda ning raske on ennustada, kes ja kas neist ellu jääb. Kuigi märulistseenid oma teostuselt ei hiilga, on mõned neist siiski pingelised ning isegi leidlikud.

“Seitsmest õest” võinuks saada kaasahaarav tagaajamisthriller ja kõnekas uurimus identiteedist. Tundub, et tegijad olid oma stsenaariumist niivõrd haaratud, et unustasid selle kallal piisavalt töötada. Kahju. Ameerikas ei jõudnud film kinodesse, vaid linastus Netflixi platvormil. Kui aus olla, on see hea idee tuleviku tarbeks. Teleformaadis töötaks kontseptsioon ilmselt kõige paremini.

Puudujääkide tõttu ei julge ma filmi soovitada. Need, kes tahavad näha aga popcornfilmis ka natuke leidlikkust ning andestavad suured loogikavead, võivad kinno tõtata. Möödapanekutele vaatamata on tegu siiski selle aasta ühe meeldejäävama filmiga.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi vol 5

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Dunkirk/War for the Planet of the Apes/The Beguiled/Spider-Man: Homecoming (2017)

“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Fox

Read Full Post »

Wonder Woman (2017)

režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi – osa. 3

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.

---

15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)
režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

“The Walk” – “Kõnd” & “Maryland” – “Kõrvalekalle” (2015)

“The Walk” – “Kõnd” (2015)

režissöör: Robert Zemeckis
stsenaarium: Robert Zemeckis & Christopher Browne, Philippe Petit’ raamatu põhjal

Lõpuks on jõudnud kinodesse mängufilm, mille pärast tasub IMAX-isse minna. Robert Zemeckis, palju innovatiivsem ja huvitavam 3D filmide tegija ning ilmselt ka andekam režisöör kui James Cameron (“Avatar”), on suutnud luua inspireeriva teose, mille keskne lõik – kõnnak kaksiktornide vahel tõepoolest võidab 3D ja IMAX formaadi kasutusest. Minu jaoks on tegu vist esimese filmiga Martin Scorsese “Hugo” (2011) ning Ang Lee “Life of Pi” (2012) järel, kus kolmedimensiooniline formaat filmielamusele midagi lisab. Nöör, kus Philippe Petit (Joseph Gordon-Levitt) kõnnib ning vertigot tekitavate kaksiktornide majesteetlikkus on ideaalsed ruumilise pildi ning üüratult suure ekraani jaoks ning Robert Zemeckis koos alahinnatud operaatori Dariusz Wolski (“Dark City”, “Prometheus”) ning visuaalefekti tiimi abil on loonud tõeliselt hingematva elamuse.

Need, kes on näinud parima dokumentaalfilmi Oscari võitnud filmi “Man on Wire” (2008) või vähemasti kuldkujukese saamise võidukõne, teavad, et Philippe Petit on üks omanäoline tegelane ning Joseph Gordon-Levitt tabab suurepäraselt tema olemust. Kuna nii dokk kui mängukas põhinevad samal raamatul ja kasutavad sama materjali, on mõlemad siiski erinevad ning põnev on näha teed kuulsa kõnnakuni nii meisterliku lavastaja kui Zemeckis’e (“Back to The Future”, “Forrest Gump”) poolt ekraanile tooduna.

Zemeckis ei tundu huvituvat väga sügavatest psühholoogilistest tegelaskujudest või komplekssest draamast. Tegu on eelkõige maagilise ja muinasjutuhõngulise 1970-ndate stiilis mängulise ning humoorika heist-filmiga, mis ei ürita olla väga realistlik. Seda ei saa ka pahaks panna, sest taoline valik tundub kõige paremini sobivat nii optimistliku ja unistusi tagaajava tegelaskujuga kui seda oli Philippe Petit. Siiski, “Kõnd” jätab esimeses pooles kohati kerglase mulje. Praktiliselt kõik kõrvaltegelased on stereotüüpsed, huumor kohati lääge ning tekib tunne, et filmitegijad ei kasuta täielikult materjali potentsiaali (“Man on Wire” vaatab sama lugu palju sügavamalt). Film on aga läbivalt hoogne ja loovalt lavastatud ning mis kõige tähtsam – “Kõnnak” hiilgab oma kõige olulisemal hetkel. Kuulsa kõnnaku lõik on suurepäraselt teostatud ning taastab usu filmikunsti võimu ja maagiasse – see on korraga haarav, inspireeriv, hirmutav kui ka poeetiline.

Tore on peale “Marslast” taaskord näha niivõrd positiivse ja inspireeriva sõnumiga filmi, mis tekitab tunde, et elus on võimalik kõike saavutada ning jätab peale kinost lahkumist sisse ääretult sooja ja hea tunde.

Hinne: 7/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Maryland” – “Disorder” – “Kõrvalekalle” (2015)

režissöör: Alice Winocour
stsenaarium:  Alice Winocour & Jean-Stéphane Bron

Prantsuse režissööri Alice Winocour’i Cannes’is linastunud teine täispikk mängufilm “Maryland” – “Kõrvalekalle” meenutab kohati “Transporter 2” art-house versiooni. Jason Statham’i autojuht on asendunud endise sõduri ja post-traumaatilise stressihäire (PTS) all kannatava Matthias Schoenaerts’iga (“The Drop“, “Far From Madding Crowd“). Samamoodi nagu Statham, peab mees (antud juhul küll paar päeva) valvama rikkurist mehe naist ja last “Maryland’i” villas.

Kuigi filmi parim hetk on üks ääretult pingeline ja suurepäraselt teostatud autostseen, lõpevad siinkohal sarnasused “Transporteri” seeriaga. Film üritab viia vaatajad peategelase Vincent’i (Schoenaerts) naha alla, kes ei suuda kohaneda normaalse eluga ning leiab oma kaitsealuse Jessie (Diane Kruger) näol ihaldusobjekti ning tema eest hoolitsemise kaudu justkui uue elueesmärgi.

Schoenaerts, kelle jaoks roll spetsiaalselt kirjutati, on ekraanil lihtsalt vapustav. Tegu on senise kinoaasta ühe hingestatuma ja haaravama osatäitmisega. Ääretult huvitav on jälgida, mis toimub tema silmade taga. Mees suudab suurepäraselt esile tuua katkise tegelase loomaliku poole. Kuuldavasti magas näitleja rolli paremaks sisseelamiseks kogu võtteperioodi jooksul kõigest 2 tundi ööpäevas. PTS’i on korduvalt suurele ekraanile toodud (“The Deer Hunter”, “First Blood”, “Jacob’s Ladder” jne) ent nii veenvas esituses pole seda kaua näinud. Kui aus olla, on Schoenaerts’i rollisooritus palju parem ning sügavam kui talle antud materjal ning film tervikuna. Paljus päästab just tema kohati kunstliku, veniva ja kohmaka teose.

Lugu, kuigi mitmeti tõlgendatav (tegu on väga poliitilise ja ajakohase filmiga) ning suurepärase lõpuga, jääb veidi hõredaks. Tegu on Winocour’i  teise täispika mängufilmiga ning “Kõrvalekalle” jätab kohati lühivormi mulje, kuna ühegi liini või teemaga ei jõuta eriti kaugele. Kui välja arvata päris algus, mainitud autostseen, ning paar momenti lõpuosas, ei kanna film tihti ka oma taotletud pinget välja.

“Kõrvalekallet” on keeruline soojalt soovitada. Tegu on üsna kalgi ja toore teosega. Isegi kui see on taotluslik, ei kanna valitud vorm minu jaoks tervikut lõpuni välja. Matthias Schoenaerts’i rollisooritus on aga hiilgav ning kui peate lugu heast näitlejatööst, tasub kinoskäik ennast ära. 

Hinne: 6/10
IMDB   Rotten Tomatoes   
arvustus: Diana

Read Full Post »

Whiplash/Unbroken/Maps to the Stars

Whiplash (2014)

režissöör: Damien Chazelle
stsenaarium: Damien Chazelle

Kõige pingelisem ja kaasahaaravam teos, mida ma viimaste aastate jooksul kinos olen näinud, pole mitte actionfilm, thriller või õudukas, vaid hoopis draama jazztrummarist. Kes oleks seda arvanud?

Kuigi “Whiplash’i” narratiiv on iseenesest tuttav ning filmi III acti algus kohati venib (veidi mittevajaliku ja pikana tundub näiteks üksmobiilikõne), on dialoog läbivalt mahlakas ja tabav. Miles Teller ja J.K. Simmons on kesksetes rollides briljantsed ning nende koosmängus lendab sädemeid. Kõigest 29-aastane režissöör Damien Chazelle suudab suurepäraselt edasi anda muusikategemise vaimset kui ka füüsilist poolt. Viimati nägin nii hästi dramatiseeritud musitseerimist ilmselt Scott Hicks’i teoses “Shine” (1996).

Eraldi kiitus ka järjekordsele heale tõlkele, mis J.K.Simmonsi öeldud teravmeelsused üsna hästi eesti keelde kohandab. Ainuke kriitika- Elmer Fudd’i teletupsuks tõlkimine muudab kogu dialoogi idee valeks. Elmer Fudd on ikkagi vähese taibuga paksuke ning teletupsud on lihtsalt väiksed, värvilised ja…üsna hirmutavad.

Kindel soovitus.

Hinne: 8/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf

 

---

Unbroken – Murdumatu (2014)

režissöör: Angelina Jolie
stsenaarium: Joel Coen & Ethan Coen, Richard LaGravenese &William Nicholson, Laura Hillenbrand’i raamatu põhjal.

Korrektne, kohati jõuline ja mõjuv, ent nii vormilt kui sisult klišeelik, kulunud ja üsna ilmetu päriselul põhinev lugu, mida Hollywood suudab kinnisilmi toota.

Louis Zamperini lugu on iseenesest tugev ning vägikaikavedu tema ja sõjavangla ülevaataja vahel potentsiaalselt intrigeeriv, ent dramaturgias jääb palju vajaka. Stsenaarium ei teeni loo ideed ega teemasid ning Angelina Jolie režii tundub pingutatult klassikaline ja väljapeetud. Jack O’Connell on ekraanil väga mõjuv, isegi kui talle pole antud kolmedimensioonilist tegelaskuju. Geniaalne operaator Roger Deakins, kes suudab isegi kõige kesisema filmi vaadatavaks teha, teeb aga siin vist oma karjääri kõige igavama töö.

“Murdumatu” seansil mõtlesin, miks ma ei vaata hetkel paremaid analoogseid POW (prisoner of war) filme nagu näiteks Werner Herzog’i “Rescue Dawn” (2006) või Nagisa Ôshima “Merry Christmas Mr. Lawrence” (1983).

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

---

Maps to the Stars – Tee Tähtedeni (2014)

režissöör: David Cronenberg
stsenaarium: Bruce Wagner

David Cronenberg’i süsimust kaemus Hollywoodist on huvitav kaaslane samal ajal ilmavalgust näinud Olivier Assayas’e filmile “Clouds of Sils Maria”. “Tee Tähtedeni” on aga veelgi küünilisem ja mitmetasandilisem, olles korraga nii allegooria kaasaegsest Hollywoodist kui ka Kreeka tragöödia vanematest ja lastest. Oma teostuses kohati toores, ent siiski tugeva visiooni ja stiiliga. Palju kergem suutäis kui lavastaja viimane teos “Cosmopolis”. Siiski valitud maitsega vaatajaile.

Hinne: 6.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf  Mark Kermode 

 

Read Full Post »

The Drop/Before I Go to Sleep/A Walk Among the Tombstones (2014)

“The Drop” – “Raha”  (2014)
režissöör: Michaël R. Roskam
stsenaarium: Dennis Lehane,tema enda lühiloo “Animal Rescue” põhjal

Elegantselt lavastatud karakterikeskne krimifilm, mille lugu on iseenesest tuttav, ent mille nüansirikas stsenaarium pakub köitva pilgu minevikuga pahuksis olevatele inimestele. Tom Hardy rollisooritus on lihtsalt briljantne – ta loob senise kinoaasta ühe meeldejäävama tegelaskuju- Bobi- ning kõik kõrvalosatäitjad on samamoodi suurepäraselt loodud maailma teenistuses. Mõtlik ja intelligentne linateos, mille tugevus peitub väikestes detailides ja nüanssides.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes

 

---

“Before I Go to Sleep” – “Ei. Tohi. Magama. Jääda.” (2014)
režissöör: Rowan Joffe
stsenaarium: Rowan Joffe S.J. Watson’i samanimelise romaani põhjal

Film, mis tekitab oma keskse idee- lühiajalise amneesiaga, mis ei lase uusi mälestusi luua, paratamatuid paralleele Cristoher Nolan’i suurepärase “Memento’ga” ning eeldab teatud taset, milleni film ei küündi. Kuigi filmi müsteerium on ju korralik, jääb vajaka sügavusest ning režissöör ei näi mõistvat, mislaadi filmi ta soovib teha. On see karakterikeskne psühholoogiline draama, thriller või B-kategooria kättemaksufilm? Kuna film ei leia kindlat jalgealust, jääb vajaka usutavusest ning film jätab esmaklassilistest näitlajatest hoolimata  kesise telefilmi mulje. Viga võib peituda ka selles, et erinevalt “The Drop’ist”  keskendutakse liigselt müsteeriumile, mitte tegelaskujudele või teemadele.

Jah, kohati leidub heale thrillerile omaseid elegantseid stseene ja mõjuvaid kaadrilahendusi ning näitlejad on vähemalt filmi esimeses pooles, nadile stsenaariumile vaatamata, üsna tasemel (kuigi Kidman’i roll kannatab kohati liigse melodramaatilisuse all). Filmi viimane kolmandik aga laguneb täiesti, vahetab žanreid ja ja viskab vaatajate ette odavana tunduvaid lahendusi, millel puudub rahuldav eelmäng.

Hinne: 4/10

arvustused: Mark Kermode   Diana
IMDB  Rotten Tomatoes

---

 

“A Walk Among the Tombstones” – “Tants Hauakividel” (2014)
režissöör: Scott Frank
stsenaarium: Scott Frank, Lawrence Block’i samanimelise romaani alusel

Peale kinodebüüti Hal Hasby kohati suurepärases, ent kokkuvõttes üsna kesises, stuudio poolt lörtsitud teoses “8 Million Ways to Die”(1986), on populaarne Matthew Scudder’i tegelaskuju suurel ekraanil tagasi. Jeff Bridges on asendunud Liam Neeson’iga, ent tegu pole järjekordse “Taken’i” laadse actionfilmiga.

“Tants Hauakividel” on morbiidse- ja pikavõitu krimifilm, kohati nauditav, ent sihitu ja laialivalguv. Liam Neeson mängib Liam Neesonit, ent lugu ei paelu, kuna puudub korralik fookus pea- ja kõrvaltegelaste, kannatajate ja mõrvarite, müsteeriumi ning sünguse vahel. Film üritab korraga liiga paljut, julgemata olla klassikaline žanrifilm. Scott Frank’i lavastatud eelmine noir “The Lookout ” (2007) oli igaljuhul kõvasti tugevam.

Hinne: 5/10
arvustused: Mark Kermode
IMDB  Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »