režissöör: Bryan Singer
stsenaarium: Simon Kinberg, Jane Goldman’i, Simon Kinberg’i ja Matthew Vaughn’i loo põhjal
osades:
Hugh Jackman (Logan/Wolverine)
James McAvoy (Charles Xavier)
Patrick Stewart (professor X)
Michael Fassbender (Erik Lehnsherr)
Ian McKellen (Magneto)
Jennifer Lawrence (Raven/Mystique)
Nicholas Hoult (Hank/Beast)
Ellen Page (Kitty Pryde)
operaator: Newton Thomas Sigel, kunstnik: John Myhre, kostüümikunstnik: Louise Mingenbach, helilooja: John Ottman, montaaž: John Ottman. Produtsendid: Simon Kinberg, Hutch Parker, Lauren Shuler Donner & Bryan Singer.
131.min
———————————————————————————————————————————————————————-
režissöör: Doug Liman
stsenaarium: Christopher McQuarrie, Jez Butterworth & John-Henry Butterworth, Hiroshi Sakurazaka romaani “All You Need Is Kill” alusel.
osades:
Tom Cruise (Cage)
Emily Blunt (Rita)
Brendan Gleeson (Kindral Brigham)
Bill Paxton (Majorseersant Farell)
operaator: Dion Beebe, kunstnik: Oliver Scholl, kostüümikunstnik: Kate Hawley, montaaž: James Herbert, helilooja: Christophe Beck. Produtsendid: Jason Hoffs, Gregory Jacobs, Tom Lassally, Jeffrey Silver & Erwin Stoff.
113.min
———————————————————————————————————————————————————————-
“KUIDAS FILMI LÕPP VÕIB RIKKUDA VÕI PÄÄSTA FILMI”
X-Meeste lugu keerleb esmakordselt Mystique’i tegelaskuju ümber. Eeldatavasti seetõttu, et Jennifer Lawrence on filmi kõige suurem staar. Õnneks on filmitegijad leidnud selleks tugeva motiivi.
Hollywood on ajarännu kontseptsiooni alati armastanud. Pole midagi teha, tegu on motiiviga, mis sobitub ideaalselt visuaalsesse meediumisse ning pea igal aastal pöördutakse selle juurde tagasi, kasutades seda nii vanade filmiseeriate taaselustamiseks (“Men In Black 3”) või reboot‘imiseks (“Star Trek”).Leidub väga erinevaid žanreid: nii romantilisi draamasid (“Somewhere In Time”), seiklusfilme (“Time After Time”), thrillereid (“Timecrimes”), intelligentseid paradokse (“Primer” – ilmselt kõige olulisem ajarände film peale “Back To The Future” ja “Terminator’i” seeriat) ning filmi meediumiga eksperimenteerivaid teoseid ( legendaarne Chris Markeri fotofilm “La Jetée” ).
Nüüd leiame kinodest korraga kaks ajarännu filmi: “X-Men: Days of Future Past” – “X-Mehed: Tulevase Möödaniku Päevad”, mis ühendab nii vana kui uue X-Meeste seeria tegelased (ürituses heastada oma nõrka kolmandat osa) ning “Edge of Tomorrow” – “Homse Piiril”, mis mängib “Lõputust Küünlapäevast” tuttava time-loop‘i kontseptsiooniga.
Hea uudis: mõlemad on üllatavalt head meelelahutusfilmid.
PROBLEEMID AJARÄNDEGA
Ajaränne nõuab filmis vaatajalt paratamatult loogikavigade andeksandmist, sest alati põrkutakse paradoksidega. “Tulevase Möödaniku Päevade” ajarännu motiiv on üsna nõrk. Tegelaskujule, keda oleme enne näinud, antakse lihtsalt võime liigutada inimese teadvust aegruumis. Mitte kõige veenvam viis filmi alustamiseks. Filmi tegevus leiab korraga aset kahes ajas, ent raamiv jutustus ei oma sellist pinget kui keskses loos. Viimases peavad noor Chalers Xavier (McAvoy) ja Magneto (Fassbender) Wolverine’i (Jackman) abil taas ühendama jõud, et hoida ära Mystique’i (Lawrence) poolt plaanitavat mõrva. Viimase teostumine käivitaks ahelreaktsiooni, millel oleks tulevikus traagilised tulemused. “Tulevase Möödaniku Päevad” uurib, kas tulevik on muudetav või mitte (à la “Butterfly Effect”). Kas ühe aspekti muutmine viib sama tulemuseni ning tekitab dramaturgilise pinge, mis leiab kauni lõpplahenduse.
“Homse Piiril” mängib aga hoopis teise printsiibiga – Tom Cruise`i poolt kehastatud Cage’i tegelase võimele kahte päeva pidevalt korrata. Võime, mis reset‘ib alati kui ta sureb, uurib, kuidas/kas on võimalik sama olukorda erinevalt lahendada – mis piirini saab asju muuta. Kuigi üsna tihti meenub Harold Ramis’e “Lõputu küünlapäev”, suudab režissöör Liman koos stsenaristidega korduvat aega väga mänguliselt ja värskelt kasutada. Time-loop leiab filmis väga huvitavat kasutust ning loo kulgedes näeme järjest uusi vaatenurki ja olukordi. See hoiab narratiivi värskena. “Homse piiril” tuletab oma mängulisuselt meelde Tom Tykweri suurepärast “Lola jooksu” (1998). Mõlemad kasutavad oma keskses idees arvutimängu põhimõtet, mis on ka Liman’i filmi tagline‘is : Live, Die, Repeat – Ela, Sure, Korda.
X-MEHED
Evan Peters’i kehastatud Quicksilver’i tegelaskuju pakub filmi kõige meeldejäävama actionstseeni. Hiiglasuured võimed sunnivad stsenaristid tema tegelaskuju filmist välja kirjutama. Tegu on mehega, kes oleks kogu filmi probleemid 2 minutiga ära lahendanud.
“Tulevase Möödaniku Päevad” on kindlalt kõige terviklikum X-Meeste film. Loo kesksed teemad ja motiivid on terves narratiivis tugevalt sees. Eelmised osad, ühed parimad näited koomiksifilmidest, on alati tundunud episoodilised, ning lagunenud lõppudega, kus toimub tihti ebaloogilisi ja korraliku ettevalmistuseta sündmusi (nagu Jean Grey tegelaskuju otsus” X2’s”, ms tuleb vägagi ootamatult). Filmid on teerajajad “The Dark Knight’i” seeriale (mõlemal olid kaamera taga hinnatud lavastajad, kaamera ees hinnatud näitlejad ning tõsistel teemadel) ja on sihtinud alati kõrgemale kui ülejäänud Marvel stuudio filmid. Kahjuks pole kõige uuemas peatükis nii tugevaid emotsionaalseid karakterimomente nagu sarja eelmistes osades. X-meeste koomiks sündis Ameerika ajaloo märgilistel hetkedel ning on alati kommenteerinud vähemuste probleeme (olgu selleks mustanahalised, immigrandid, geid vm) ning Xavier’i ja Magneto tegelaskujud on inspireeritud Martin Luther King’i ja Malcolm X’i ideede vastasseisust. Fassbenderi mängitud Magneto, kes oli eelmises osas väga tugev, on uues filmis muutunud üsna ühedimensiooniliseks. Viimases filmis on üks tugev stseen McAvaoy’ga, ent ülejäänud tegevuses jääb vajaka motivatsioonist. Ei oskagi öelda, kas viga on ainult stsenaariumis või hoopis mängus. Kui kõrvutada Fassbenderit teda vanas eas kehastava Ian McKellen’iga, siis näeme, kuidas viimane suudab väga vähesega Magneto tegelaskujule sügavust anda.
Õnneks on teised kesksed tegelased, nagu McAvoy kehastatud noor Xavier, ja Jennifer Lawrence’i poolt kehastatud Mystique, tasemel. Tegu on eelkõige nende suhtelooga – looga usaldusest ning valikutest, mida nad peavad inimestena (või mutantidena) tegema. Ja see on filmi tugevus.
CRUISE TEEB ANIME’T
“Homse Piiril” tundub kui live-action Anime film.Lugu põhineb jaapanlase Hiroshi Sakurazaka 2004. aastal ilmavalgust näinud romaanil “All You Need Is Kill”, mis on adapteeritud ka manga’ks ning on oma mehhaniseeritud sõdurikostüümidega väga jaapanipärane. Peale alguse kesist ja mittevajalikku kümmet minutit hakkab lugu tuure üles võtma.Lugu on enesekesksest ja arast mehest, kes peab leidma sihi, julguse ….ja päästma maailma Emily Blunt`i kehastatud sõjakangelase Rita abil.
Emily Blunt`i järjekordne ajarände film “Looper’i” järel. Tema suurepärane ekraanikeemia Cruise’iga teeb filmi nauditavaks.
Film lööb oma särtsakuse, loovuse ja huumoriga ning ning ei tohiks olla üllatuseks lavastaja Doug Liman`i varasema loominguga kursisolijatele. Tuntud ennekõike “The Bourne Identity” lavastajana, olid sellele järgnenud filmid -“Mr. and Mrs. Smith” (2005) ja “Jumper” (2008) üsna kesised. Mehe karjäär sai alguse särtsaka “Swingers’iga” (1996) ning ühe parima “Pulp Fiction’ist” inspireeritud filmiga – energilise ja lõbusa “Go’ga” (1999). Liman`i režii võib olla väga mänguline ning see teeb nauditavaks ka “Homse Piiril”. Film mängib väga toredalt oma time-loop‘i kontseptsiooniga ning on hea näide popcorn-meelelahutusest. “Homse Piiril” teine pool suudab üllatada ka tõsisemate teemade ning toredate stsenaariumimängudega. Mingist hetkest alates on väga raske aru saada, mida Cruise’i tegelane on juba kogenud ja mida pole. Kas see situatsioon, mida me näeme, on juba läbi elatud või mitte? Ja kas seda teavad tegelaskujud tema ümber? Emily Blunt`i ja Cruise’i stseene on lust vaadata ning neis on ilusaid teemasid. Kahjuks laguneb kõik filmi kolmandas act’is.
LÕPP-MÄNG
X-mehed on alati rääkinud vähemustest ning seeria tegijate seas on mitmeid tuntuid ja olulisi Hollywoodi geisid: režissöör Bryan Singer, näitleja Ian McKellen ja alles hiljuti kapist välja tulnud Ellen Page (pildil).
“Tulevase möödaniku päevad” päästab oma kolmanda act`i sellega, et kesise action`i vahel ( iga filmi lõpus lennutab Magneto midagi suurt ringi – olgu selleks sild, allveelaev või staadion), kus ei osata osade paljude tegelastega midagi ette võtta (Wolverine läheb sellepärast üsna kiirelt mängust välja), on kaalul midagi olulisemat kui inimkonna ellujäämine. Keskne on Mystique’i tegelaskuju saatus – küsimus ei ole elus või surmas, vaid moraalses valikus. Kas tulevikku saab muuta või on kõik ette määratud? See annab filmi lõpule pinge ja põnevuse. Viimane “X-Meeste” film on Hollywoodi filmide seas haruldus, sest filmitegijad mõistavad, et draama ei sünni mitte plahvatustest,vaid tegelaste rasketest valikutest. Üldiselt on blockbusterite lõpp-mängus oluline ainult kurikaela võitmine ja suured plahvatused (trend, mis tuleneb suuresti James Bondi filmiseeriast). Kõikide viimase aja koomiksi- ja actionfilmide lõpud on monotoonsed pingevabad märulid, kus pole kaalul midagi sisulist (“Avengers”,”Man of Steel“, “Captain America: The Winter Soldier“,”Thor: The Dark World” jpt). Sama probleem vaevab ka Tom Cruise’i filmi.
Nimetage film, mida Bill Paxton ägedamaks ei teeks. Kahju ainult, et ta siin “That’s it, man. Game over, man!” ei ütle.
Kuigi ka “Tulevase Möödaniku Päevad” omab epiloogi, mis kohati tundub kui vabandus seeria esimeses triloogias tehtud vigade pärast, paigutub see ikkagi filmi üldtemaatilise küsimusse: kas tulevik ja saatus on määratud.
“Homse Piiril” lõppvaatus võiks enam -vähem toimida, aga nähes, kui huvitav on filmi keskmine osa, tundub lahendus totaalse reetmisena. Turvaline, stuudio ja testpubliku poolt toodetud virrvarr, mis teemasid edasi ei arenda (nii novell kui originaalne stsenaarium on palju süngema lahendusega). Tom Cruise’i tegelaskuju ei pea lõpus mingit valikut tegema või midagi olulist ohverdama. Kogu filmi huvitav küsimus – kui raske on näha kallist inimest sadu kordi suremas- ei leia lahendust. Saame küll aru, et Cruise’i tegelane ei taha näha teiste pidevat surma ja teeks kõik selle ärahoidmiseks, ent filmi lõpp ei tekita isegi võimalust surelikkusega leppimiseks.Lisaks lõppvaatusele on filmis viimase aja üks kõige mõttetumaid epilooge, mis eelneva ära rikub ning kinost lahkudes jääb suhu üsna halb maitse. Risk on see, mis aitab filmil püsima jääda, aga “Homse piiril” lõpp võtab ära soovi seda uuesti vaadata. Tegu võiks olla viimaste aastate korralikuma blockbusteriga, ent terve finaal tundub nii vale, et muudab hea filmi ühtäkki keskpäraseks.
RAHULDAV JA EBARAHULDAV LÕPP
Kuigi “Homse Piiril” on huvitavam ajarännufilm kui “Tulevase Möödaniku Päevad”, on viimane siiski terviklikum ja tugevam. Esimene ei tee oma ajarände kontseptsiooniga midagi erilist ning tundub kerglasem kui seeria eelmine osa, ent suudab oma kesksed motiivid lõpus kenasti ära lahendada. Tom Cruise’i film aga ignoreerib kõike,mida on eelnevalt rajanud, ning pakub vaatajaile oma labasuses ühe viimase aja enim pettumust valmistava lõpu.
“X-Men Days of Future Past”
Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana
“Edge of Tomorrow”
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: James King Joonas
