Archive for the ‘Z’ Category

black_book_posterrežissöör: Paul Verhoeven
stsenaarium: Paul Verhoeven & Gerard Soeteman

osades:
Carice van Houten (Rachel Stein / Ellis de Vries)
Sebastian Koch (Ludwig Müntze)
Thom Hoffman (Hans Akkermans)
Halina Reijn (Ronnie)
Waldemar Kobus (Günther)
Franken Derek de Lint (Gerben Kuipers)
Christian Berkel (General Käutner)

operaator: Karl Walter Lindenlaub, kunstnik: Wilbert Van Dorp, kostüümikunstnik: Yan Tax, montaaž: Job ter Burg James Herbert. Produtsendid: Jeroen Beker, Teun Hilte, Jens Meurer, Jos van der Linden & Frans van Gestel.

145 min

“KES ON SÕJA TEGELIKUD KANGELASED, VÕITJAD JA KAOTAJAD?”

Kuigi Paul Verhoeven’i loomingu tähtsamaks saavutusteks peetakse eelkõige ulmefilme – “RoboCop” (1987), “Total Recall” (1990) & “Starship Troopers” (1997), on minu jaoks tema kõige huvitavamad teosed puudutanud II maailmasõda ja vastupanuliikumist. Omaaegne kõige kallim Hollandi film: “Soldaat van Oranje” – “Oranje sõdur” (1978), mis vaatas noorte üliõpilaste erinevaid rolle sõjas, tõi mehele esimese suurema rahvusvahelise tunnustuse (Kuldgloobuse nominatsioon parima võõrkeelsele filmile) ning ” Zwartboek” – “Must Raamat”, markeeris mehe naasemist oma kodumaale pärast üle 20 aastast tegevust Hollywoodis. Film oli järjekordselt riigi kõige kallim linateos ning osutus ka kommertslikult Hollandi filmitööstuse kõige edukamaks.

zwartboek_Black_Book_still_5“Musta Raamatu” ideed tulenesid paljuski taustauuringust, mida Paul Verhoeven ja Gerard Soeteman (tihedane Verhoeveni stsenaariumipartner) tegid “Oranje sõdurit” kirjutades (filmi algidee pärineb juba 1980-ndatest aastatest) ning pea igale tegelaskujule või tegevustikule võib leida paralleele Hollandi ajaloost. Kui “Oranje sõdur” keskendus eelkõige II maailmasõja esimestele aastatele, siis “Musta Raamatu” tegevus leidis põhiliselt aset sõja lõpus, ajal mil saksa väed olid kaotamas ning teadsid lähenevat lõppu.

Lugu räägib noorest juudi naisterahvast Rachel Stein’ist (van Houten), kellest saab peale traagilisi sündmusi vastupanuliikumise spioon. Talle antakse uus identiteet – Ellis de Vries’na peab ta informatsiooni kogumiseks astuma suhtesse Saksa hauptsturmführer Ludwig Müntze’ga (Koch). Naine leiab end tasapisi mehesse kiinduvat ning avastab, et suurimad vaenlased võivad peituda hoopis hollandlaste hulgas.

SISUKAS PULP-MEELELAHUTUS

Paul Verhoeven on üks mu lemmikrežissööre, kes samuti nagu üks tema iidoleid – Alfred Hitchcock, kannatas selle all, et tema teoseid vaadati kui ainult korralikku meelelahutust. Jah, ta filmid on nii kriitikute kui publiku poolt hästi võetud, ning eelkõige suurepäraselt tehtud popcornifilmid. Need on alati hästi konstrueeritud – mõnusalt rütmistatud, visuaalselt rabavad, tempokad ning jõulised blockbusterid, mis ei pigista silmi kinni seksi ja vägivalla ees. Välise uhkuse ning julguse taga peitub aga ka lavastajale omane sisukus. “Robocop” ja “Starship Troopers” on head näited – kuigi neid võib vaadata kui lihtsaid popcornifilme, on nad midagi palju enamat – esimene on religioosse alatooniga traagiline Frankensteini lugu, mis on ühtlasi ka reaganismi, ameerika ning yuppie-kultuuri satiir ning teine kommentaar sõjafanatismile ja fašismile.

zwartboek_Black_Book_still_1Sama lugu on ka “Musta Raamatuga”. Kuigi väliselt on tegu lihtsa pulp-meelelahutusega – põneva spioonilooga, täis actionit, seksi ja vägivalda, uurib film midagi huvitavamat. Sõjaolukord pole mustvalge, kus inimesed jagunevad ainult headeks või kurjadeks. Inimesed käituvad erinevalt, selleks et rasketes tingimustes ellu jääda. Ellis’e uus sõbranna Ronnie tööta sekretärina vaenlaste jaoks ja magab sakslastega, et ellu jääda vaadates justkui mööda, mis nende töökohas tema kaasmaaslastega tehakse -piinatakse ja tapetakse. Kui pea igas filmis on hea sakslane (“The Pianist”, “Schindlers List” jne), siis siin on Sebastian Koch’i poolt (“Teiste Elud”) kehastatud Ludwig Müntze filmi üks aatelisemaid ja positiivsemaid tegelaskujusid. Ta justkui ei hooliks, et naine on juut, ning nii nagu Ellis, on ka tema sõja tõttu oma pere kaotanud ega taha enam näha mõttetut verevalamist.

Nagu pärisajaloos, peavad sakslased filmiski vastupanuliikumisega läbirääkimisi, et lõpetada verevalamine – kui vastupanuliikumine ei provotseeri natse, ei tapa nemad vange. “Must Raamat” näitab, et halbu kui häid inimesi esineb nii hollandlaste kui sakslaste poolel. Olen lugenud kommentaare ja arvustusi, kus inimesed on filmi negatiivselt hinnanud seetõttu, et tegu on moraalselt “korrumpeerunud” teosega, mis väidab nagu natsid oleksid head jne. Jah – film viskab mitmedki sõjafilmide stereotüübid pea peale ning oma vastuolulisuse tõttu palju ausam kui enamik selle žanri esindajaid. Aga see ei tähenda, et filmis puuduksid klassikalised arhetüübid – Waldemar Kobus’e mängitud Günther – klassikaline halb nats – kurjam, kes vaatajana loodad, saaks filmi lõpus karistatud.

Verhoeveni nägemus ajaloost pole romantiseeriv. Juba režissööri esimeses ajastufilmis “Katie Tippel” (1975) või hiljem tema Hollywoodi debüüdis “Flesh + Blood” (1985) on kenasti näha, kuidas ta mitmed stereotüübid pea peale pöörab. Inimesed on samasugused – idealistlikud, hedonistlikud, praalivad ja dekadentlikud, ükskõik mis ajastuga poleks ka tegu. Nii ka siin. Kindlasti leidub vaatajaid, keda film häirib – tegu on ikkagi Paul Verhoeven’i filmiga, mis balansseerib põhimõtteliselt exploitationi, art house‘i ja blockbusteri vahepeal. Kuigi vägivalda on siin kõvasti vähem kui režissöörile tavaks, leiab neist korralikult alastiolekut. Aga see kõik on sisu teenistuses ning näitab, et inimesed jäävad lõppude-lõpuks ikkagi inimesteks, olgu sõda või mitte.

SÕJA LÕPP KUI KURJA ALGUS

Sõja lõpu kuulutamisega on selle süngem peatükk paljude jaoks alles algamas. Üks tegelastest ütleb sõja lõpust kuuldes lause: “Ma poleks kunagi arvanud, et ma pelgan vabastamise päeva”. Verhoeven võtab teemad, mida ta “Oranje sõduri” lõpus ainult õrnalt puudutas, ning loob sellest filmi kõige mõtlemapanevama ja jõulisema keskme. Sõja lõppu kujutatakse ikka kui suurt headuse ja ideaalide võitu. “Must Raamat” aga näitab seda tõelisust, mida filmid väga harva söandavad teha – et nn “võitjad” võivad olla teinekord veelgi kurjemad ja ebainimlikumad kui need, kelle vastu sõditi.

zwartboek_Black_Book_still_4Kui “Oranje sõduris” läksid kõik kursusekaaslastest sõbrad erinevat teed (kes liikus natsidega, kes oli vastupanuliikumises, kes reetur jne) – siis siin näitab film seda lõhet veelgi tugevamalt. Hollandi ajaloos leidus võltskangelasi, kes tõsteti algul pjedestaalile, teadmata, et need on sõja suurimad roimarid. Kas need, keda rahvas peab suurteks sõjakangelasteks pole tegelikud suurimad kurjamid? Nii äärmuslikes tingimustes on vähe ideaalseid inimesi. Kangelasi ja kurjameid on alati mõlemal pool. Sõda pole must-valge ning selle lõpp võib olla alles kõige kurjema algus. Kuigi ajaloolased on sellele ennegi tähelepanu pööranud, on teemat ennast laiemalt üllatavalt vähe käsitletud. “Musta Raamatu” kõrval vaatab seda teemat Max Färberböck’i “Anonyma – Eine Frau in Berlin” – “Naine Berliinis” (2008), üks vähestest filmidest, mis näitab saksa naiste nukrat saatust Berliinis pärast “vabastamist” NL vägede poolt. Stalin oli ju väidetavalt kommenteerinud külmalt neid rõvedusi, mida sõdurid tegid ütlusega “mehed on selle ära teeninud – las lõbutsevad”. Võitjate üle ju kohut ei mõisteta. Verhoeven tuletab seda kõike valusalt meelde.

Verhoeven käsitleb sõjateemade kõval ka palju teisi aspekte – näiteks jätkab ta ka siin tugevalt indentiteedi uurimist ning tema loomingu mitmed motiivid, nagu näiteks religioon, leiab siin korralikku kajastust. Peategelane peidab end filmi alguses kristlaste juures, kes lasevad tal oma katuse all elada, kui ta enne iga söögikorda Uuest Testamendist katkendi loeb. Filmi raamiv jutustus leiab aset keset Suessi kriisi ning Ellise taassünni ja uue indentiteedi saamise kujundina veetakse teda kirstus salaja üle saksa kontrollpunkti. Enamik filmi alguses esitatud motiivid saavad lõpus kaunid lahendused – nii tore on näiteks näha, kuidas Ellis’e amulett, kus ta oma vanemate pilti kannab, saab loo kulgedes erinevaid tähendusi.

Sõda pole must-valge vaid läbivalt hall ning “Must Raamat” pakub vaatajaile selle illustreerimiseks meelelahutusliku ja põneva müsteeriumi. Film on väliselt kerge, ent sisuliselt küllaltki keerukas -üks parimaid ja mõtlemapanevamaid filme II maailmasõjast ja vastupanuliikumisest Andrej Wajda “Kanali” (1957) ning Jean-Pierre Melville’i “L’armée des ombres” – “Varjude Armee” (1969) kõrval.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode


zwartboek_Black_Book_still_2

 

Advertisements

Read Full Post »

Zero_Dark_Thirty_posterrežissöör: Kathryn Bigelow
stsenaarium: Mark Boal

osades:
Jessica Chastain (Maya)
Jason Clarke (Dan)
Joel Edgerton (Patrick)
Mark Strong (George)
Kyle Chandler (Joseph Bradley)
Jennifer Ehle (Jessica)
James Gandolfini (C.I.A juht)

operaator: Greig Fraser, kunstnik: Jeremy Hindle, montaaž: William Goldenberg & Dylan Tichenor, helilooja: Alexandre Desplat
produtsendid: Mark Boal, Kathryn Bigelow & Megan Ellison.

157.min

“SÕJABÜROKRAATIA”

“Zero Dark Thirty” – eestikeelse pealkirjaga “00:30” on tõsielul põhinev film noorest CIA agendist Maya’st, kelle pühendumine ja veendumus viib Osama bin Laden’i tabamiseni.

Stsenarist Mark Boal’i ja režissöör Kathryn Bigelow, kelle koostööl valmis mõlemaile oscari toonud (ning parima filmi tiitli pälvinud) “The Hurt Locker'”, toovad meieni linateose, mida võiks nimetada sõjafilmide “All The Presidents Men’iks”. “Zero Dark Thirty” heidab pilgu terrorijahi telgitagustele – spioneerimisele, ülekuulamistele ning bürokraatiale.

Kathryn Bigelow looming on alati huvitav olnud, ent ta on oma viimaste filmidega tõeliselt särama hakanud. “Zero Dark Thirty” meenutab oma täpsuselt, lihtsuselt ja minimalismilt Clint Eastwoodi lavastud filme. Filmis pole ühtegi üleliigset sekundit, kujundit või momenti. Tegelased teenivad lugu ja puudub üledramatiseerimine. Kui seda on, on seda minimaalselt ja kasutatud selleks, et vaatajaid piisavalt investeerituna hoida. Tegu on tähelepanu nõudva filmiga, mis võib osade vaatajate jaoks igavana tunduda – tegu on pigem sõjaversiooniga “Tinker Tailor Soldier Spy’st” kui “Bourne Ultimatum’ist”. Mitmedki naljakamad kohad võiksid teistes filmis forseerituna tunduda, ent leiavad siin head kasutust ning annavad vaatajatel võimaluse hinge tõmbamiseks (huvitaval kombel leiab filmi kõige naljakam hetk aset lõpus – kõige pingelisema koha peal).

“Zero Dark Thirty” on oma laadilt dokumentalistlik film ja jälgib kõike üsna objektiivselt – ei lehvitata lipuga ega võeta otseseid pooli. Ja see on omaette saavutus – kui Steven Spielberg oleks filmi lavastanud, võinuks see alata suure Ameerika lipu lehvitamisega, nii nagu see oli “Saving Private Ryan’is”. Aga ei, tegu on filmiga, mis ei ürita öelda plakatlikke sõnumeid vaid näitab terrorijahti ning sõjaga seonduvat kui halli piiri peal mängimist. Selles maailmas on reeglid ja prioriteedid tihti väga segased. Kas piinamine info saamiseks on õigustatud? Film algab karmide piinamisstseenidega (stseenidega, mis on Ameerika meedias suurt poleemikat tekitanud) ning leiavad oma kauni ja iroonilse lahenduse filmi sees. Filmi ilusamaid stseenides näevad piinamisega seotud inimesed (nende seas ka meie peategelane) president Obama televiisoris antud kõnet sellest, et U.S.A ei piina kinnipeetuid. “Zero Dark Thirty” vooruseks on see, et ta julgeb minna kohtadesse, mida teised sõjafilmid tihti väldivad.

Kõik näitlejad on tõeliselt heal tasemel. Jason Clarke on CIA musta töö tegijana tõeliseks avastuseks ja iga väiksemgi roll on edasi antud tõelise veendumuse ja usutavusega. Kuna “Zero Dark Thirty” on oma laadilt dokumentalistik, aitab vähemtuntud näitlejate kasutamine kaasa filmi realismile. Ainsana hüppab seltskonnast välja CIA juhti mängiv James Gandolfini, kelle erkaanile ilmumine kinosaalis naerupahvakaid esile kutsus. Kuigi stsenaarium ei keskendu väga Maya tegelaskuju nüanssidele, suudab Jessica Chastain tuua ekraanile väga veenva ning mitmetahulise tegelaskuju (kellele tõsi, on antud väga ilus ja konkreetne areng). Tegu on huvitava ja tugeva naistegelasega, kes peab enda veendumuste nimel kõvasti võitlema.

Filmi lõpuosa (mis pole seekord plot spoiler) keskendub Osama bin Ladeni kinnipüüdmisele ning on tõeliselt meisterlikult realiseeritud. On raske ehitada pinget asja peale, mille lõpptulemust me teame. Bigelow on aga sellega suurepäraselt hakkama saanud. Lõpuosa on ülesvõetud totaalses pimeduses ning paljuski läbi sõdurite nightvision režiimi. Ka siin stseenis puudub liigne üledramatiseerimine ning läbi täpse ja lihtsa režii suudetakse vaatajad viia koos sõduritega väga pingelisele teekonnale. Antud lõik suudab olla nii meelelahutuslik kui ka mõtlemapanev, sest näitab suurepäraselt taolise üritusega seonduvat moraalselt küsitavat piiri.

Usun, et paljude jaoks võib film jääda igavaks, pikaks ja üheplaaniliseks. Filmi lähenemine on ajakirjanduslik, siit ei leia meeletut tegelaskujude arengut, konflikti ega vapustavaid pöördeid. Aga endale seatud piirides toimib kõik suurepäraselt. Tegu on kompleksema ja huvitavama filmiga kui seda oli sarnase lähenemisega  “The Hurt Locker”.

“Zero Dark Thirty” on briljantselt realiseeritud film, mis heidab intrigeeriva pilgu terrorisõja telgitagustele. Kuigi tegu ei pruugi olla kinoajalukku jääva kunstiteosega, jääb film kindlasti püsima kui märk oma nukrast ja segasest ajastust.

Hinne: 9/10


http://www.imdb.com/title/tt1790885/?ref_=sr_1

Zero_Dark_Thirty_still

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused