Giù la testa – A Fistful of Dynamite – Duck, You Sucker – Once Upon a Time… the Revolution (1972)

stsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Read Full Post »

Conan the Barbarian – Barbar Conan (1982)

režissöör: John Milius
stsenaarium: John Milius & Oliver Stone,  Robert E. Howard’i loomingu põhjal

osades:
Arnold Schwarzenegger (Conan)
James Earl Jones (Thulsa Doom)
Max von Sydow (Kuningas Osric)
Sandahl Bergman (Valeria)
Ben Davidson (Rexor)
Mako (võlur/jutustaja)

operaator:  Duke Callaghan, kunstnik: Ron Cobb, kostüümikunstnik: John Bloomfield,  montaaž: Carroll Timothy O’Meara, helilooja: Basil Poledouris. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Buzz Feitshans.

129 min

HOLLYWOODI FANTAASIA-OOPER

Kuigi “Sõrmuste Isanda” filmid saavutasid suurema edu kui ükski teine fantaasiafilm, võiks žanri kuldajaks pidada 1980-ndaid, mil valmis lugematul hulgal klassikaks saanud teoseid. Ainuüksi 1982. aastal linastusid sellised teosed nagu “The Beastmaster”, “The Sword and the Sorcerer”, “Dark Crystal” ning kümnendi vast kõige kuulsam ja edukam mõõga ja nõiduse film “Conan the Barbarian”.
Lapsena tapetakse Conani (Schwarzenegger) vanemad Thulsa Doom’i (Earl Jones) poolt ning poisist saab ori. Ajapikku sirgub Conan’ist suur sõdalane. Vabaks saanuna ristub tema tee kuningas Osric’iga (von Sydow), kes palub oma tütre päästmisel Thulsa Doom’i abi. Conan asub pääste- ja kättemaksuretkele, ustavateks abilisteks kuninganna Valeria (Bergman) ja mongol Subotai (Lopez).Conani tegelaskuju pärineb pulp–kirjaniku  Robert E. Howardi loomingust, keda peetakse mõõga ja nõiduse film alažanri loojaks. Kuigi tihti vaadeldakse tema kõige kuulsamat tegelaskuju kui meesšovinisti-machot, on sõdalase tegelik olemus natuke keerukam. Barbar Conan esindab inimtüüpi, kes paikneb tsiviliseeritud ja animistliku metslase vahel. Lihtsate vajadustega ja naudinguhimulist meest, kel pole küll märkimisväärne intellekt, ent kes seisab siiski õigete asjade eest. John Milius (“Red Dawn”) ja Oliver Stone (“Platoon”) kirjutasid stsenaariumi, mis ei põhine ainult Howardi loomingul, vaid ammutab inspiratsiooni ka muudest allikatest. Viiteid on nii ajaloolistele figuuridele nagu Genghis Khan, filmidele nagu “Alexander Nevski”(1938) ning 1970-ndate Ameerika religioossetele kultustele. Thulsa Doom’i (kelle tegelaskuju on laenatud teisest Howardi fantaasiaseeriast “Kull”) kummardajad on kui kummaline utreeritud versioon Ameerika New Age ja hipiliikumisest. Filmis võib näha mitmeid religioosseid alatoone. Conan neab oma jumalat, kui ta on Kristuse kombel puu külge risti löödud ning tema teekonnal on muidki sarnasusi Jeesuse omaga. Peategelasel on aga paganlik maailmavaade, mis on üsna vastandlik Thulsa Doom’ile.
Tugeva militaristliku taustaga John Milius, kelle sulest pärineb ka “Apocalypse Now” (1979) stsenaarium, on loonud “Conaniga” minimalistliku müütilise loo kättemaksust ja kangelaseks kasvamisest. John Miliuse ettekujutuses on “Conan the Barbarian” nagu ooper: minimaalne dialoog, visuaalne lugu, pompöösne kujundus. Väga tähtsat rolli mängib Basil Poledouris’e (“Robocop”) nüüdseks ikooniline soundtrack, mida peetakse filmiajaloo üheks parimaks.Kuigi Arnold Schwarzeneggeril oli peaosa ka kurikuulsas halvas filmis “Hercules in New York” (1970), võib “Barbar Conanit” pidada mehe esimeseks tähtsamaks rolliks ning teoseks, mis tegi mehest superstaari. Kuigi paljude jaoks on Schwarzenegger Terminaator, on ta minu jaoks eelkõige Conan. Kuna tema näitlejaanne oli sel ajal üsna nõrk, lisaks aktsent, tegi Millius nutika otsuse ümbritseda ta suurepäraste näitlejatega, kelle hulgas olid ka Oscari nominendid nagu Max von Sydow (“The Sevent Seal”), Mako (“The Sand Pebbles”) ja James Earl Jones (“Star Wars”). Koos suurepärase kunstnikutöö ning muusikaga suudavad  nad luua usutava ja intrigeeriva maailma.Film sai nõrga järje  pealkirjaga “Conan the Destroyer” (1984) ning spin-offi “Red Sonja” (1985), mida Schwarzenegger peab üheks halvemaks filmiks, kus ta osalenud on. Peale uusversiooni “Conan the Barbarian” (2011) läbikukkumist loodetakse Arnoldi osalusel uus film teha. Näib, kas see näeb ilmavalgust või mitte.“Barbar Conan” on ühelt poolt hästi teostatud mütoloogiline allegooria ning suurejooneline ooper,teisalt üsna tobedavõitu ja sirgjooneline one-linereid ning campi täis 1980-ndate märul. Tegu on ühe ehedama, nauditavama, olulisema ja meeldejäävama fantaasiafilmiga. Žanri ning Schwarzeneggeri loomingu koorekiht.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

 

Read Full Post »

Cobra (1986)

režissöör: George P. Cosmatos
stsenaarium: Sylvester Stallone, Paula Gosling’i romaani alusel

osades:
Sylvester Stallone (Leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti )
Brigitte Nielsen (Ingrid)
Reni Santoni (Seersant Gonzales)
Andrew Robinson (Detektiiv Monte)
Brian Thompson (Night Slasher)

operaator: Ric Waite, montaaž: James R. Symons  Don Zimmerman, helilooja: Sylvester Levay. Produtsendid: Menahem Golan & Yoram Globus.

87 min

“STIILNE BADASS & MACHO“

“Cobra” on 1980-ndate kurioosum.”Beverly Hills Cop’i”(1984) projektist välja kasvanud  märulifilm, mis linastus enne “Die Hard’i” (1988) ja “Lethal Weapon’it” (1987). Paula Gosling’i romaani “Fair Game”adaptsioonil pole algmaterjaliga  väga palju ühist ning suur osa filmist (u 30 minutit) lõigati linastumise eel kahjuks välja (selles saab süüdistada samal ajal linastunud “Top Gun’i”). Vaatamata sellele, et tegu on looliselt üsna kesise ning klišeederohke taiesega, on filmis midagi erilist. “Cobra” mõju on tunda siiani. Linateose plakat ja tegelaskuju on vaieldamatult ikoonilisemad kui film ise.

“Beverly Hills Cop’i” peaossa oli plaanitud  Sylvester Stallone, ent peale seda, kui ta stsenaariumist suure osa naljakaid kohti  välja viskas ning märulit lisas, (tõstes sellega tuntavalt filmi eelarvet) otsustas stuudio staarist loobuda ning pakkuda peaosa uustulnuk Eddie Murphy’le. “Beverly Hills Cop’i” saatis fenomenaalne edu ning Murphy sai superstaariks. Stallone kasutas aga “Beverly Hills Cop’i” ajal tekkinud ideid uue tegelaskuju Marion ‘Cobra’ Cobretti filmidebüüdi jaoks. Filmi reklaamiti kui Stallone järgmist ikoonilist rolli John Rambo ja Rocky Balboa järel, kuid seni on see tegelaskuju astunud üles ainult ühes filmis.

“Cobra” on tüüpiline Dirty Harry-järgse ajastu film (filmis mängib muide ka “Dirty Harry” kuulsat kurikaela Scorpiot kehastanud Andrew Robinson), kus karm ja vägivaldne maailm vajab veel karmimat ja kompromissitumat politseinikku. Tegevus leiab aset brutaalses ja kuritegelikus L.A.-s, kus salapärasesse rühmituse kuuluv sarimõrvar hüüdnimega Night Slasher süütuid inimesi terroriseerib. Kui modell Ingrid (Stallone’i tulevane abikaasa Brigitte Nielsen) mõrvari  teolt tabab, võib ainult üks mees tema turvalisuse tagada – zombisalka  kuuluv leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti.

Film on kummaline segu ajastu stampidest – politseifilm, mis on ühelt poolt klassikaline 1980-ndate märul, teisalt karm ja sünge thriller sarimõrvarist, kus on millegipärast humoorikad tegelased, kes sobituksid  hoopis buddy-cop žanrisse. Kuigi nii erinevad elemendid ei tohiks koos töötada, muutub film George P. Cosmatose (“Rambo: First Blood Part II”, “Leviathan”, “Tombstone”) käe all üllatavalt stiilseks tervikuks.

Tegu on filmiga, mis sai ilmavalgust näha ainult 1980-ndatel produtsentideduo Golan-Globus käe all. Üleprodutseeritud, stiilne ja tobe Cannon-stuudio film, kus peategelane viskab iga natukese aja tagant taolisi lauseid “I don’t deal with psychos. I put ‘em away” ning kõrvaltegelastel on  dialoog nagu “I’d be sick to not want to sleep with you”. Cobretti tegelaskuju lõikab pitsat kääridega, tema ülicool Mercury Monterey on varustatud kohustusliku nitroga ning  tema numbrimärgiks on “AWSOM 50”. Mida veel tahta :) ?

“Cobra” ei pruugi olla kunstina suurem asi, ent selles on midagi väga stiilset ja väljapeetut. Kuigi väidetavalt on film paljuski  ka Stallone’i lavastatud, on tunda režissöör George P. Cosmatose  tugevat käekirja. Filmi visuaalne pool on väga mõjuv, märulistseenid hästi üles võetud ning muljetavaldavalt monteeritud. Kaasaegse märulikino tegijatel on siit palju õppida. Lisaks sellele on Cosmatos suutnud ekraanil üllatavalt hästi tööle panna inimesed, kelle  näitlemine pole kõige tugevam –  nimelt Brigitte Nielsen’i (“Red Sonja”) ja Brian Thompson’i (“Mortal Kombat: Annihilation”). Cosmatose režiid on  filmi suurim voorus ning põhjuseks, miks teos nii mõjukaks on osutunud.

Kuigi “Cobrat” võib pidada paljuski “Dirty Harry” (1971) koopiaks, on selle mõju popkultuurile üsna suur. Nii võib filmi vaadates leida mitmeid sarnasusi Nicolas Winding Refn’i (“Only God Forgives”, “Valhalla Rising”) loominguga. Eriti  ilmneb see “Drive`s” (2011). Lisaks 1980-ndate neoonstiilile on kobra kuju peategelase relval on oma ikonograafialt kahtlaselt sarnane “Drive’i” peategelase jakil oleva skorpioniga ning  Ryan Gosling’i suus on hambaork samamoodi nagu Cobrettil. Hiljuti kopeeriti muide seda detaili filmis “Deadpool” (2016).

 

“Cobra” on  nii Stallone kui 1980-ndate actionfilmide nimistus tagaplaanile jäänud. Kuigi film oli majanduslikult edukas, põrmustasid kriitikud selle totaalselt ning teos kandideeris lausa kuuele Razzie auhinnale (sealhulgas halvim film ja halvimad näitlejad). Sellest on “Cobrale” jäänud külge halva filmi maine.See on sama periood, kus Stallone tootis oma küsitava kvaliteediga filme – karjääri halvimateks teosteks peetavad “Rhinestone”, (1984) “Saturday Night Fever’i” kurikuulus järg “Staying Alive”, (1983) nauditav  tobedus nagu”Rocky IV” (1985) ja käesurumisturniirist kõnelev “Over The Top” (1987).

Legendaarne kriitik Roger Ebert mainib, et “Cobra” asendab asendab absoluutselt kõik – loo, dialoogi, tegelaskujud, loogika, terve mõistuse, usutavuse, kunsti, maitse ja stiili lõpmatu märulifetišiga. Julgeks sellele väitele vastu vaielda. Kuigi action mängib filmis olulist rolli, pole see kõige tähtsam, nagu teistes analoogsetes filmides. Palju meeldejäävamad ja tugevamad (vähemalt minu jaoks) on hoopis mõjuvalt lahendatud thrilleri-elemendid ning tugev stiilitaju. Filmis on palju puudujääke ning on tõeliselt kahju, et me pole senini näinud 130-minuti pikkust originaalversiooni, mis peaks parandama paljud vead ning täitma mitmed sisulised lüngad. Kogu sarimõrvari ning kultusliku rühmituse tagamaad jäävad praeguses versioonis väga segaseks.

Ka senine 87-minutiline film  on täitsa nauditav. Tegu on 1980-ndate eheda märulikinoga. Kuigi  ma isiklikult pean Stallone`i tolleaegseks kõige nauditavamaks politseifilmiks “Tango & Cash’i”, (1989) on “Cobra” mehe loomingu kõige stiilsemaks näiteks. 

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Read Full Post »

Obsession – Kinnismõte (1976)

režissöör: Brian De Palma
stsenaarium: Brian De Palma & Paul Schrader

osades:
Cliff Robertson (Michael Courtland)
Geneviève Bujold (Elizabeth Courtland / Sandra Portinari)
John Lithgow (Robert Lasalle)
Sylvia Kuumba (teenija)
Wanda Blackman (Amy Courtland)

operaator: Vilmos Zsigmond, kunstnik: Jerry Wunderlich, kostüümikunstnik: Frank Balchus, montaaž: Paul Hirsch, helilooja: Bernard Herrmann. Produtsendid: Harry N. Blum & George Litto.

98 min

“VERTIGO UNENÄOLINE PEEGELDUS”

Aasta alguses lahkus meie seast legendaarne filmimees Vilmos Zsigmond. Oscariga pärjatud operaator, kes oli mitmete ikooniliste filmide nagu “McCabe & Mrs. Miller” (1971), “Deliverance” (1972), “The Long Goodbye” (1973), “Close Encounters of the Third Kind” (1977) ja “The Deer Hunter” (1978) kaamera taga. Kuigi Ungari päritolu mees tegi mitu korda koostööd Steven Spielbergi, Robert Altmani ja Michael Ciminoga, osutus ilmselt kõige viljakamaks koostöö kultusrežissöör Brian De Palmaga. Koos tegid nad filme neljal kümnendil.Kui pooled neist kuuluvad režissööri paremate tööde hulka (“Blow Out” [ 1981] ja “Obsession” [1976]), on ka ebaõnnestunumad filmid pildiliselt väga nauditavad (“The Bonfire of the Vanities” [1990] ja “The Black Dahlia” [2006])

Nende esimene koostöö on unenäolise atmosfääriga “Obsession” – “Kinnismõte” (1976). Tegu on visuaalselt põneva Brian De Palma (“Scarface”) esimese märgilise thrilleriga. Kuigi ta on lavastanud ka  psühholoogilise thrilleri “Sisters” (1973), mis räägib peale sündi lahutatud siiami kaksikutest, on  pigem tuntud tema  varasemad teravalt satiirilised filmid nagu “Greetings” (1968) või “Hi, Mom”(1970).

“Obsession” on väga tugevalt inspireeritud Alfred Hitchcocki meistriteosest “Vertigo” (1958). “Kinnismõtte” idee tekkis”Taxi Driveri’i”(1976) stsenaristil Paul Schraderil ja De Palmal peale Briti suurmeistri filmi nägemist. Film räägib süümepiinades vaevlevast New Orleans’i ärimehest, kes inimröövijatele mitte maksta otsustades saadab oma naise ja tütre surma. Aastaid hiljem Firenzes kohtub ta naisterahvaga, kes näeb välja täpselt nagu tema surnud abikaasa. Ta armub ning avastab enda jaoks uue võimaluse mineviku vead heastada.

Tegu on “Vertigo”-taolise unenäolise ning kummitusliku filmiga, millel on lisaks narratiivsele ning temaatilisele sarnasusele ka samalaadne muusikaline kujundus. Mõlemale filmile on komponeerinud muusika Alfred Hitchcocki töödega maailmakuulsaks saanud Bernard Hermann (tema komponeeris muusika ka De Palma “Sisters’ile”).”Obsession” jäi koos “Taxi Driver’iga” ta viimaseks teoseks. Mõlema filmi muusika eest pälvis Hermann ka postuumse Oscari nominatsiooni.

Hitchcock oli kuulduste kohaselt “Kinnismõtte” peale üsna kuri ning De Palmat on nimetatud pahatihti Hitchcocki kopeerijaks, kuigi tal on oma käekiri. Asi on paljuski selles, et De Palma, samuti nagu Hitchcock, on enamjaolt töötanud thriller’i žanris, isegi kui ta populaarsemad filmid on gängsteridraamad (“Scarface ja “Carlito’s Way”). Samas ei saa sellele faktile vastu vaielda, sest De Palma on üsna konkreetselt mänginud nii master of suspense’i vormiliste (tihti subjektiivne ning dünaamiline kaamera jne) kui ka sisuliste ideedega (vuajerism, identiteet, jälitamine, psühhoseksuaalsed teemad jne). “Obsession” ei laena mitte ainult “Vertigo’st”, vaid julgeb kopeerida ka ikoonilist hetke thrillerist “Dial M for Murder”. De Palma hilisemad filmid, näiteks “Body Double” ja “Dressed to Kill” aga laenavad lisaks “Vertigo’le” ideid ka filmidest “Rear Window” (1954) ja “Psycho” (1960).

Nii nagu üks De Palma põnevamaid filme Blow Out”, mis on huvitav arendus Michelangelo Antonioni “Blow Up’ist” (1966) ning Francis Ford Coppola “The Conversation’ist” (1974), viib ka “Obsession” tuttava motiivi huvitavasse suunda. Detailidesse laskumine rikuks ära lugu puudutavad üllatused, ent julgeks väita, et Schrader ja De Palma on peategelase psühholoogilise teekonna ning loo lõpplahenduse palju huvitavamaks teinud kui Hitchcock. Nad on küll võtnud sama idee – mehe kinnismõtte surnud naisest, keda ta teise naise abil elustada üritab, ent lisanud sinna veelgi enam tasandeid.

Operaator Vilmos Zsigmond aitab luua filmile kummastava ning unenäolise atmosfääri, kus kaunilt sulanduvad minevik, olevik ning unenäod. Kuigi unenäostseenid lisandusid kuuldavasti tsensuuri nõuete tõttu, lisavad need filmile müstilisust. De Palma on oma vormilahendustes alati üsna teatraalne ning kunstlik, kuid samas ääretult mänguline. Film on täis lavastajale omaseid põnevaid kaadri- ning misanstseenilahendusi. Eriti meeldejääv on kohvikus toimuv vestlus John Lithgow ja Cliff Robertson’i vahel, kus kaamera hõljub edasi-tagasi peategelaste ning statistide vahel. Näitlejad sobituvad De Palma loodud maailma suurepäraselt ning kõige muljetavaldavama esituse topeltrollis teeb tihti alahinnatud, ent alati huvitav Geneviève Bujold (“Dead Ringers”, “Coma”). Tema muutumist filmi teises pooles on väga põnev jälgida.

Kui Hitchcock tegi kõike britiliku elegantsuse ja musta huumoriga, siis De Palma on alati olnud kui tema Itaalia ameeriklasest nõbu – odavam, räpasem ja räigem, kes läheb oma temaatikaga sinna, kuhu Hitchcock tsensuuri ning ajastu tõttu minna ei saanud. “Vertigo”on märgiline teos, mida on korduvalt teistes filmides peegeldatud – “Basic Instinct” (1992), “12 Monkeys” (1995), “Mulholland Dr.” (2001), “Phoenix” (2015) jne. De Palma oli  lihtsalt üks esimesi, kes Hitchcock’i hinnatumat teost julges jäljendada ning  pakkus “Kinnismõttega” oma karjääri ühe parema ning huvitavama teose.

“Vertigo” on pikka aega olnud üks mu lemmik, ent mind on häirinud üks koht – stseen filmi teises pooles, kus selgub Kim Novaki tegelaskuju saladus. Minu jaoks võtab see ära müsteeriumi, mis oleks võinud lõpuni alles jääda. “Obsession” leiab oma saladusele palju huvitavama ning häirivama lahenduse ning selle lõpp jääb mind  seetõttu alati rohkem kummitama.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

Mannequin – Mannekeen (1987)

režissöör: Michael Gottlieb
stsenaarium: Edward Rugoff & Michael Gottlieb

osades:
Andrew McCarthy (Jonathan Switcher)
Kim Cattrall (Emmy)
Estelle Getty (Claire Timkin)
James Spader (Richards)
G.W. Bailey (Felix)
Carole Davis (Roxie)
Meshach Taylor (Hollywood Montrose)

operaator: Tim Suhrstedt, kunstnik: Josan F. Russo, kostüümikunstnik: Lisa Jensen, montaaž: Richard Halsey & Frank E. Jimenez, helilooja: Sylvester Levay. Produtsent: Art Levinson.

90 min

“KAS TÕESTI JUBA NII HALB, ET ON HEA?”

Michael Gottlieb’i lavastatud “Mannequin” – “Mannekeen” on üks kummalisemaid “Pygmalioni” töötlusi ning seda on üsna keeruline heaks filmiks nimetada:) Sellest hoolimata on tegu on ühe nauditavama, kuigi jaburama 1980-ndate romantilise komöödiaga.

1987.aasta Philadelphia. Andrew McCarthy (“Pretty in Pink”, “Weekend at Bernie’s”) kehastab noort skulptorit Jonathan Switcher’it, kellel on raskusi töökoha hoidmisega. Kui ta näeb enda loodud mannekeeni 100-aastase kaubamaja vaateaknal ning päästab selle omaniku (Getty) elu, leiab ta endale uue töökoha. Antud mannekeen pole aga tavaline kuju. Selle sees peitub 4500-aastane Vana-Egiptuse tütarlaps Emmy (Cattrall), kes suudab oma looja – Jonathan’i silme all ellu ärgata. Peagi tekivad nende vahel suured tunded ning koos hakkavad nad looma kauneid vaateaknaid, mis aitavad vaevleva kaubamaja taas jalule.

Kuigi film oli omal ajal väga edukas (sellele aitas kaasa ka soundtrack ning Oscarile kandideerinud Starship’i laul “Nothing’s Gonna Stop Us Now“), võeti see kriitikute poolt vastu ääretult negatiivselt. Roger Ebert andis sellele kõigest 1/2 tähte neljast ning nimetas seda surnud filmiks, mis koosneb halvadest sit-com’i stampidest. See kriitika on ju iseenesest õigustatud.

GUILTY PLEASURE

“Mannekeen” on ääretult jabur ja loll, ent samas tore muinasjutt 1987.aastast, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta. Film pole eriti hästi tehtud ning režii on kohati kohmakas – hea näide on nõrgalt teostatud Jonathani ja poe omaniku kohtumisstseen. “Mannekeen” on täis klišeesid, sit-com’i laadseid nalju, piinlikke karikatuure ning poliitiliselt ebakorrektseid stereotüüpe. Ometigi on just need aspektid toonud kaasa kultusfilmi staatuse. Tegu on ääretult 1980-ndate filmiga. Siin leidub absoluutselt kõike ajastule omast : popmuusikasse monteeritud riietumislõigud, retro-süntesaatori soundid, ajastu moe, kummalise animatsiooni saatel jooksvad algustiitrid, mustanahalise gei-stereotüübi Hollywood Montrose’i (Taylor), kes riietub nagu “Päästja koolikella” õudusunenägu, “Politseiakadeemiast” tuttava G.W. Bailey kehastatud öövahi ning tema abilise – inglise buldogi Rambo (“I call him that because he likes to draw first blood”), jumalast kingitud tallalakkumisandega yuppie James Spader’i kehastuses, litsaka ex-tüdruksõbra (Davis), korporatiivse kurikaela (Steve Vinovich) jne.

Tegu on filmiga, mida võiks nimetada guilty pleasure’iks. Filmiks, mis on objektiivselt vaadates üsna halb ega tohiks meeldida. On see hea film? Ei julge öelda. See on ikkagi lugu mehest, kes pool filmi mannekeeniga mööda kaubamaja ringi jookseb ning tema plastiknukuga mehkeldamist ei pane keegi pahaks. Aga kas ma naudin selle filmi vaatamist? Jah. Ja ma ei tunne end üldse süüdi. Niivõrd jabur, üle võlli ning idiootne filmi, mis on teostatud sellise siiruse ja veendumusega, et see muutub üllataval kombel vastupandamatuks. Mis kõige tähtsam – tonaalsus on paigas: jabur, ent romantiline. Pole midagi teha: mõnikord on must tõepoolest valge.

KAUBAMAJA – ELUIDEAALI FANTAASIA 

See, et “Mannekeeni” tegevus leiab aset kaubamajas, muudab filmi oma ajastu peegliks. Kaubanduskeskused ning kaubamajad said peale George A. Romero “Dawn of the Dead’i” (1978) edu kinos üsna mitme filmi tegevuspaigaks. “Mannekeeni” mitmed stseenid, kus peategelased oma fantaasiad  läbi mängivad, meenutavad üsna tugevalt Romero satiirilist kommentaari tarbimisühiskonnale. Seekord aga tundub kriitika puuduvat, noored on siin pigem mänguhoos ning elavad ümberriietumise kaudu välja oma unistusi. Eks ka kaunilt riietatud mannekeen sümboliseerib teatud ideaali. Selles mõttes on film väga 1980-ndate Ameerika ületarbimise peegel. Ka paljud teised kultuslikud sama kümnendi ning 1990-ndate noortele suunatud filmid nagu “Fast Times at Ridgemont High” (1982), “Night of the Comet” (1984), “Career Opportunities” (1991) ja “Mallrats” (1995) toimusid samuti kaubanduskeskustes või kaubamajades.

Kuigi režissöör Gottlieb olevat inspiratsiooni ammutanud juhtumist, kui ta nägi vaateaknal mannekeeni liikumas, leidis analoogne idee kasutust juba 1948. aasta filmis “One Touch of Venus“ (1948), peaosas Ava Gardner. Gardner kehastas seal Veenuse skulptuuri, kes ärkas peale suudlust ellu.

1980-ndate KULTUSFILM

Andrew McCarthy, kes väljaspoolt 1980-ndaid suurt edu ei leidnud, on filmis nauditav, nagu ka hiljem “Seksi ja linnaga” kuulsust kogunud Kim Cattrall (“Big Trouble in Little China“, “Porky’s”). Tegu on Catrall’i ikoonilisema kinorolliga ning film tegi nii temast kui McCarthyst staari. Kuigi kummalegi pole antud “Mannekeeni” stsenaariumi näol eriti head materjali, toimib film suuresti just tänu nende šarmile ja ekraanikeemiale. Sketšide ning toimuva hullumeelsuse keskmes on ikkagi nende armastuslugu. Filmi meeldejäävaim osa kuulub aga Hollywood Montrose’i kehastanud Meshach Taylor’ile (tuntud sit-com’ist “Designing Women”), kes suudab karikatuurse rolli väga sümpaatselt välja mängida.

Väga raske on olla pahane läägevõitu filmi peale, mis teostab oma tobeda idee sellise aususega. “Mannekeen” ei ürita olla kunst, vaid jabur meelelahutus. Lugu, stseenid ning tegelaskujud on meeldejäävad ning lõputiitrite ajal kõlav Starship’i laul ei taha peale filmi lõppu peast lahkuda. Lisaks tekib Mannekeeni” vaadates soov, et ka Eesti kaubamajade vaateakende kujundamisel natuke rohkem kujutlusvõimet kasutataks.

1980-ndate austajatele kohustuslik vaatamine.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Fast-Rewind  

Read Full Post »

Bigger Than Life – Suurem Kui Elu (1956)

režissöör: Nicholas Ray
stsenaarium: Cyril Hume & Richard Maibaum, Burton Roueche artikli alusel

osades:
James Mason (Ed Avery)
Barbara Rush (Lou Avery)
Walter Matthau (Wally Gibbs)
Robert F. Simon (Dr. Norton)
Christopher Olsen (Richie Avery)

operaator: Joseph MacDonald, kunstnikud: Jack Martin Smith & Lyle R. Wheeler, kostüümikunstnik: Mary Wills, helilooja: David Raksin.

Produtsent: James Mason.

95 min

“AMERICAN DREAMI KOKKUVARISEMINE”

Hinnatud Briti päritolu näitleja James Mason (“Lolita”, “North by Northwest”) osalusel ning Nicholas Ray lavastatud pikaks ajaks unustusehõlma vajunud meistriteos “Bigger Than Life” – “Suurem Kui Elu” on üks julgemaid ning kompromissitumaid filme, mis Hollywoodis 1950-ndatel ilmavalgust nägi.

Ajaleheartiklist inspireeritud mängufilm räägib loo keskklassi õpetajast Ed Avery’st (Mason). Inimesest, kel on näiliselt olemas kõik, mida 1950-ndate Ameerika valge mees võis soovida:hea töökoht, suur kodu, auto, sõbrad ning kaunis naine (Rush) koos pojaga (Olsen). Ometigi pole ta oma eluga rahul. Sõbrad häirivad teda oma keskpärasusega – Ed nendib naisele, et “nad kõik on nii igavad. Ja oleme ausad – seda oleme ka meie“. Oma pere paremaks ülalpidamiseks töötab Ed õpetamisele lisaks taksofirmas telefonioperaatorina, varjates seda oma naise eest, kuna peab antud tööd endale alandavaks. Ülekoormuse ning pinge tõttu kukub mees ühel hetkel kodus kokku ning arstid diagnoosivad talle raskekujulise haiguse, mille ainsaks ravimiks on uus eksperimentaalne imeravim cortisone. Haiglast tagasi saabununa ootab malbe ja vaoshoitud abikaasa asemel naist ja poega ees väga muutunud ning ravimist sõltuvusse sattunud mees.

“Suurem kui elu” filmis käsitletav sõltuvuse teema polnud Hollywoodi jaoks tol ajal iseenesest midagi uut. Kõigest aasta varem linastus Otto Preminger’i “The Man with the Golden Arm” (1955), mille keskmes on heroiinisõltuvus ning 1946. aasta Oscaritseremoonial kõndis parima filmi, stsenaariumi, meesosatäitja ning režii kuldkujukesega koju kroonilist alkoholismi lahanud Billy Wilder’i teos “The Lost Weekend” (1945). Esmapilgul käsitleb Nicholas Ray film eksperimentaalravimite ohtu ning sõltuvusega kaasnevat laastavat toimet, ent on sisimas midagi palju enamat.

Ray, kelle teoste peategelasteks olid ennegi raske karakteriga ning jõulised mehed nagu Humphrey Bogart’i kehastatud temperamentne ja plahvatusohtlik stsenarist Dixon Steele film noir‘ meistriteoses “In a Lonely Place” (1950), Robert Ryan’i kehastatud vägivaldne politseinik Jim Wilson filmis “On Dangerous Ground” (1951) või James Dean’i kehastatud mässav teismeline Jim Stark režissööri kuulsaimas teoses “Rebel Without a Cause” (1955). James Mason, kes oli ühtlasi ka “Suurem Kui Elu” produtsent, toob Ed Avery näol ekraanile palju hirmutavama ja häirivama tegelase kui ükski eelmainituist. Seekord on nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne inimene, kes peaks olema perekonna eest hoolitsev mees ning tegevus toimub kohas, kus me peaksime end kõige turvalisemalt tundma – kodus. Mida enam Ed tablette võtab, seda enam näeb ta ennast teistest paremana. Intellektuaalse gigandina, kes ainsana julgeb öelda, mida kõik tegelikult mõtlevad ning teha seda, mida teised ei julge. Keegi, kes julgeb sülitada ühiskonna poolt loodud standarditele, ent samas minna teise äärmusesse.

Esimese asjana peale haiglast tulekut viib Ed oma naise riidepoodi, et pakkuda  seda, mida  pole enne saanud oma kallile lubada – palju kauneid riideid. Uskumatu, kuidas üks 1950-ndate kino idealiseeritumaid olukordi – mees naisele riideid ostmas, muutub üheks häirivamaks stseeniks terves filmis. Mees käib aina enam peale, et naine ikka uusi ja uusi kleite prooviks. Iga kleit on uhkem kui eelmine, ent ilme naise näos muutub aina meeleheitlikumaks. Kõigile müüdav American Dream deformeerub meie silme all millekski häirivaks.

“Suurem Kui Elu” on täis taolisi meeldejäävaid ja jõulisi stseene-näiteks see, kus Ed sunnib oma poega matemaatikaülesandeid lahendama või temaga koos tagahoovis Ameerika jalgpalli mängib – stseen, mis igas teises filmis oleks üks soojemaid momente isa ja poja vahel. Mees viskab jõuliselt palli väiksele poisile, kes ei suuda ühtegi viset püüda ning nõuab pojalt, et temast kasvaks tõeline mees, mitte keskpärane kodanik. Läbi nende stseenide saab selgeks, et Ray’d ei huvita ainult peategelase psühhoos, vaid laiem sotsiaalne kontekst. Filmi võib vaadata kui kriitikat tarbimisühiskonna, koolisüsteemi ja õpetajate olukorra vastu ning kommentaari patriarhaarsele perekonnale, kus naine peab iga hinna eest oma mehele kuuletuma. “Suurem kui elu” on ääretult mitmekihiline film, kust iga järgmise vaatamiskorraga võib leida uusi nüansse ja tasandeid.

Pole ime, et film omal ajal nii külmalt nii publiku kui kriitikute poolt vastu võeti. “Suurem kui elu” dekonstrueerib terve americana ning heaoluühiskonna laiemalt. Film paneb küsimuse alla väärtusi, mille järgi nii paljud (ka siiani) elavad ja näitab seda ilustamata kujul. Toodetud ajal, mil tehti veel palju mustvalgeid filme, on Ray teinud suure ning glamuurse värvilise CinemaScope laiekraaniformaati kasutava Hollywoodi produktsiooni, mis väliselt justkui kasutab seda American Dreami rõhutamiseks, ent tegelikult dekonstrueerib seda selle abil veelgi enam. Vormi ja sisu vahelisest dissonantsist tekib tugev sõnum ning Ray koos operaator Joseph MacDonald’iga suudab väga mõjuvalt visualiseerida nii Ed’i tegelaskuju arengut kui kodukeskkonna väga hirmutavaks muutumist. Isa hakkab heitma seinale suuri varje, mis ähvardavad hävitada kogu perekonna.

Kuigi film võib tunduda kaasaegsele vaatajale liigselt melodramaatiline, lisab teatraalsus talle omamoodi jõulisuse. Tegu on paratamatult oma aja teosega, ent teemadelt ning teostuselt näitab Ray taset, milleni antud kümnendil harva küünditi. Kuigi olen rääkinud filmi tõsisematest aspektidest, pole tegu raskepärase teosega ning siit ei puudu ka huumor – heaks näiteks on Walther Matthau ühes oma esimeses filmirollis kehastatud tervisefriigist (kinoajaloo ebaveenvaim) kehalise kasvatuse õpetaja. Kuigi film kukkus Ameerikas täielikult läbi, leidis ta suurt kõlapinda Prantsusmaal, kus kuulus väljanne Cahiers du cinéma seda kõvasti kiitis ning Jean-Luc Godard (“A Bout de Souffle”) selle Ameerika helifilmide top 10-sse kuuluvaks teoseks kuulutas. Viimaste kümnendite jooksul on filmi uuesti hindama hakatud ning seda peetakse üheks XX sajandi parimaks Ameerika filmiks.

Kuigi mitmeti tõlgendatav lõpp viitab mehe muutumisele, näib illusioon American Dreamist sama õudne kui ennegi. “Suurem kui elu” on unustamatu ja nauditav film, mis on ühtlasi ka üks läbi aegade hirmutavamaid melodraamasid.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Jeffrey M. Anderson Emanuel Levy

Read Full Post »

Play It Again, Sam (1972)

režissöör: Herbert Ross
stsenaarium: Woody Allen, ta enda näidendi põhjal

osades:
Woody Allen (Allan)
Diane Keaton (Linda)
Tony Roberts (Dick)
Jerry Lacy (Bogart)
Susan Anspach (Nancy)
Jennifer Salt (Sharon)

operaator: Owen Roizman, kunstnik: Ed Wittstein, kostüümikunstnik: Anna Hill Johnstone, montaaž: Marion Rothman, helilooja: Billy Goldenberg. Produtsent: Arthur P. Jacobs.

85 min

“WOODY ALLEN’i HUMOORIKAS AUSTUSAVALDUS HUMPHREY BOGART’ile”

Nii nagu Woody Allen’i tegelaskujule Allanile, on ka minu üheks suureks iidoliks olnud Hollywoodi legend Humphrey Bogart. Nii mina kui Allan tahaksime välja näha ja käituda kui Bogarti kehastatud tegelaskujud,  mõlema korterist võib leida raamatuid film noir`i ikooni kohta ning mõlema korteri seinu kaunistavad mehe fotod kui “Casablanca” (1942) plakat. Olen samamoodi suur filmifänn, kuigi ehk mitte nii obsessiivne kui tema. Kõikidest korteri nurkadest ei leia filmiplakateid ning kahjuks või õnneks pole mu kujuteldavaks sõbraks Humphrey Bogart (siin Jerry Lacy kehastuses), kellega ma õhtuti pikki vestlusi maha pean või kes mulle naiste võlumiseks magusaid soovitussõnu kõrvu sosistab. Ju siis ma ei ürita piisavalt :)
Film põhineb Woody Allen’i kirjutatud ning 1969. aastal ilmavalgust näinud edukal Broadway näidendil, mille käigus kohtus ta esmakordselt oma tulevase partneri ja muusa Diane Keaton’iga. Kuigi Allen oli kinoversiooni linastumise ajaks juba oma esimesed filmid lavastanud (“Take the Money and Run”, “Bananas” ja osaliselt ka “What’s Up, Tiger Lily?”), ei soovinud ta vana materjali ise suurele ekraanile tuua (kõik Alleni filmid põhinevad ta enda originaalstsenaariumil) ning lasi režissööritooli Oscari nominendi Herbert Ross’i. Paljuski on aga just “Play it again, Sam” minu jaoks esimeseks tõeliselt allenlikuks filmiks, mis on justkui eelmänguks mehe kuulsaimale filmile “Annie Hall” (1977). Siin on enamik ta loomingule iseloomulikud teemad: ebakindel ja neurootiline meesterahvas, lahutuse, truuduse, truudusetuse ja vananemisega seonduvad teemad, viited filmidele, suhted naistega, neljanda seina lõhkumine voice-over’ite, kujutluste ja fantaasia kasutamisega jne. On ka erinevusi. Kuna 1971. aastal leidis aset New Yorgi filmitegijate streik, ei filminud nad Manhattanil, vaid San Fransisco’s (kohas, kus leiab aset ka hilisema “Blue Jasmine’i” tegevus).

Allen kehastab filmiajakirjanikku, kes peale naisest lahutamist asub oma parima sõbra Dick’i (Tony Roberts) ja ta naise Linda (Diane Keaton’i) õhutamisel kohtingutel käima, ent armub hoopiski viimasesse. Film algab “Casablanca” kuulsa lõpustseeniga, mis on filmis ka hiljem väga nutikalt töödeldud. Allen on võtnud “Casablanca” lõpplahenduses oleva eetilise küsimuse – mis valiku teeb Rick Blaine, kui ta lennujaamas kohtub Ilsa Lund’i ja Victor Laszlo’ga ning sellest oma versiooni teinud.

Lisaks sellele on film täis mitmeid humoorikaid ja allenlikke momente. Tegelaskujud on toredad – näiteks Tony Roberts’i kehastatud Dick’i elu koosneb pidevast töökohale helistamisest. Dialoogid on väga autorile iseloomulikud : ” Ma olen 29. Mu seksuaalsuse tipp oli 10 aastat tagasi” ning mitmed naljad leidlikud: “Mida sa teed laupäeva õhtul? -Teen enesetapu. – Aga reede õhtul?”. “Play It Again, Sam’i” üheks parimaks kohaks on pimekohtingu stseen, kus närvis olev Allan uut tüdrukut nähes enesekindel üritab olla ning seetõttu kõik lörri ajab. Tegu on ühe hüsteerilisema ja perfektsema komöödialõiguga, kus Allen osalenud on. Ainuüksi selle stseeni pärast julgen filmi vaatamist soovitada.

Tegu pole “Annie Hall’i” tasemel nüansseeritud ja mitmekihilise filmiga, vaid toreda komöödiaga, mis julgeb lihtne olla. Kuigi materjali teatraalsus on kohati tuntav, on tegu siiski hästi toimiva filmiga, mille paremaks nautimiseks on kasuks Humphrey Bogart’i loomingu lähem tundmine. Vihjeid on peale “Casablanca” ka sellistele filmidele nagu “To Have and Have Not”, “Petrified Forest”, “Dead Reckoning” jne. Teadupärast on ka “Play it again, Sam” valesti tsiteeritud lause, mida “Casablanca’s” tegelikult ei öelda.

Tegu on esimese filmiga seitsmest, kus Allen ja Keaton ekraani jagasid ning nendevaheline keemia on siin tuntav. Nii nemad kui Tony Roberts ja Jerry Lacy kehastasid samu rolle Broadway’l, ning tunnevad end kinoversioonis väga mugavalt. Kuigi film ei olnud Woody Allen’i lavastatud, algas siit mehe suurem populaarsus. Lisaks on film inspireerinud ka teisi filmitegijaid, näiteks Quentin Tarantino’t,  kes kasutas Bogarti -laadset kujuteldavat tegelaskuju “True Romance’i” (1993) stsenaariumis.

“Play It Again, Sam” on “Annie Hall’i” ja “Manhattan’i” kõrval mu lemmik Alleni film ning kohustuslik vaatamine igale Alleni, Bogarti ja “Casablanca” fännile.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

Once Upon a Time in America – Ükskord Ameerikas (1984)

režissöör: Sergio Leone
Stsenaarium: Leonardo Benvenuti, Piero De Bernardi, Enrico Mediol,i Franco Arcalli, Franco Ferrini, Sergio Leone & Stuart Kaminsky. Harry Grey romaani “The Hoods” põhjal.

Osades:
Robert De Niro (David ‘Noodles’ Aaronson)
Scott Schutzman Tiler (Noodles noorena)
James Woods (Maximilian ‘Max’ Bercovicz)
Rusty Jacobs (Max noorena)
Elizabeth McGovern (Deborah Gelly)
Jennifer Connelly (Deborah noorena)
Tuesday Weld (Carol)
Treat Williams (James Conway O’Donnell)
William Forsythe (Philip ‘Cockeye’ Stein)

Operaator: Tonino Delli Colli, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone, kunstnik: Carlo Simi, kostüümikunstnik: Gabriella Pescucci. Produtsendid: Claudio Mancini &Arnon Milchan.

229 min

“MEISTERLAVASTAJA SERGIO LEONE PARIM FILM”

On väga vähe filme, mis mind peale iga vaatamist niivõrd endasse haaravad ja emotsionaalselt raputavad kui Sergio Leone gängsterieepos “Once Upon a Time in America” – Ükskord Ameerikas” (1984). Kuidas kirjutada filmist, mida peetakse legendaarse lavastaja parimaks teoseks ning mis viimased 15 aastat on olnud üheks mu lemmikuks? Filmist, mille juurde ma aasta-kahe tagant tagasi pöördun ja alati midagi uut avastan.

SUUREPÄRASE TRILOOGIA HIILGAV LÕPP

Suur osa filmifännidest on tuttavad Leone kuulsa nimeta mehe triloogiaga, kuhu kuuluvad spagetiwesterni tippteosed “A Fistful of Dollars” (1964), “For a Few Dollars More” (1965) ja “The Good, the Bad and the Ugly” (1966), unustades, et “Ükskord Ameerikas” on viimane osa režissööri Ameerika ehk “Once Upon a Time” triloogiast, mis sai alguse filmiga “Once Upon a Time in the West” (1968) ja jätkus vähenähtud meistriteosega “Once Upon a Time… the Revolution” (1971) (tuntud Euroopas “A Fistful of Dynamite” ning Ameerikas “Duck, You Sucker!” nime all). Kuigi “Ükskord Ameerikas” puhul on tegu ainsa filmiga kolmest, mis pole westerni sugemetega, jätkab Leone ka siin uue kontinendi müüdi ja american dreami dekonstrueerimist.

“Ükskord Ameerikas” keskseks teemaks on juba Leone spagetiwesternitest alguse saanud teemad: ahnus, truudus ja sõprus meeste vahel. David ‘Noodles’ Aaronson (De Niro) ja psühhootiline Maximilian ‘Max’ Bercovicz (Wood) on juba lapsepõlvest saati parimad sõbrad. Mõlemad alustavad pisisulidena New Yorgi tänavatel ning lugu jälgib poiste edulugu keeluajal – nende tõusu ja langust juudi gängsteritena. Gäng hävitatakse 1933. aastal ning Noodles peidab end 35 aastat, kuid on sunnitud naasma 1968 aastal oma kodukohta, kui temani jõuab kummaline kiri.

Noodles’i näol on tegu Leone loomingu kõige traagilisema tegelaskujuga, mis on väga kaugel Clint Eastwoodi kehastatud nimeta mehe coolist ja veatust kangelasest. Leone filmid muutusid iga uue filmiga aina pessimistlikumaks ning Noodles’i tegelaskuju on selle laiendus. Ta teeb tihti valesid valikuid, ei suuda alati oma emotsioone ja ihasid kontrollida või võita oma südamedaami armastust. Tema armastatu Deborah, keda kehastavad suurepäraselt nii Jennifer Connely (oma esimeses filmirollis) kui Elizabeth McGovern, tunnistab, et mees on ainus, kellest ta kunagi hoolinud on, ent annab samas mõista, et ta ei saa tema omaks omaks (“sest sa paneks mu luku taha ja viskaks võtme minema”). Lisaks sellele on Noodles sunnitud reetma oma sõbrad ja samamoodi nagu James Coburn’i kehastatud John H. Mallory filmis “Once Upon a Time… the Revolution”, elama selle koormaga elu lõpuni. Kuigi nii Noodles’i kui ta sõprade naiste kohtlemine võib näida küsitavana ja filmi on kohati misogüünias süüdistanud, on see minu jaoks alati loo vale interpretatsioon. Leone kujutab siin üsna meestekeskset maailma, kus mehed justkui ei suuda naistega normaalset sidet leida. See on osa nende traagikast. Samas pole naistegelased, nii Deborah kui Tuesday Weld’i mängitud Carol nõrgukesed, vaid siiski üsna iseseisvad ja tugevad karakterid.

ESTEETILINE LABASUS

Ehk on probleem selles, et “Ükskord Ameerikas” on väga itaaliapärane film ning laveerib üsna tugevalt vulgaarse ja intelligentse, labase ning esteetilise vahel. Nii algab film üsna vägivaldsete kaadritega, millele lisandub peagi korralik kogus alastust. Ma saan aru, kui mõnele inimesele on osad stseenid vastukarva, ent isegi siis kui Leone on vulgaarne, toetab see alati lugu. Tegelased tegutsevad ilustamata maailmas. Leone näitab, et juba filmi peategelaste nooruspõlv pole süütu, vaid täis seksi ja vägivalda ning keegi ei põgene oma mineviku eest. Peategelaste näol on tegu brutaalsete ja kohati psühhootiliste gängsteritega, kes kõigest hoolimata on siiski inimlikud. Kogu vägivalla ja labasuse juures on film ääretult kaunis ja poeetiline.

Teine asi, mis võib filmivaatajat ehmatada, on filmi pikkus: peaaegu 4 tundi, täpsemalt 229.minutit. Ometigi ei tundu film, vähemalt minu jaoks, pikk. Ükski kaader või stseen pole üleliigne, film on suurepäraselt tempereeritud ning haarab täielikult enda lummusesse. Tsiteerides kuulsat filmikriitikut Roger Ebert’it võib tõepoolest öelda, et “ükski hea film pole kunagi liiga pikk ning halb film piisavalt lühike” (No good movie is too long and no bad movie is short enough).

“Ükskord Ameerikas” on täis meeldejäävaid stseene ning lustakaid vahepalasid. On raske unustada näiteks stseeni kus Noodles’i gängi liige on noore teismelisena kohalikule prostituudile charlotte russe’i koogi toonud ning ootab viimase vabanemist trepikojas. Tüdruk on lubanud poisiga teha kõike, mida tolle hing ihaldab, kui poiss talle ainult charlotte russe’i kingib. Poiss istub ja ootab, ent ei suuda kiusatusele vastu panna ja hakkab tasapisi kooki maitsma. Briljante stseen, mis on kauniks laienduseks terve filmi teemale.

Kogu film on lavastatud suure meisterlikkusega ning kõik loovmeeskonnaliikmed: kunstnik, kostüümikunstik, monteerija, helirežissöör, operaator kui helilooja (legendaarse Ennio Morricone üks kuulsamaid soundtrack’e) teevad tipptasemel ja innovatiivsed tööd. Iga kaameraliikumine ja montaažihetk on täiuseni paigas ning misanstseenikasutus vääriks vaat et omaette kirjatükki, sest on teostatud imelise detailirohkuse ja loovusega – tõeline filmikunsti meistriklass. Leone jätkab siin ka helikujunduse mõjuvat kasutust (mida ta täiustas juba “Once Upon A Time in the West” algustseeniga). Nii kuuleb näiteks Noodles oopiumiurkas lebades kummalist telefonihelinat, mille tegelikku tähendust mõistame hiljem.

MITTELINEAARNE STRUKTUUR

Film on oma struktuurilt keeruline, kuna raamjutustus toimib kahes erinevas ajas: 1933 ja 1968 aastas, kuigi lugu ise algab mõtteliselt aastas 1922. Tegu on ühe huvitavamalt konstrueeritud mittelineaarse looga ning see, milliste motiivide abil Leone ajas edasi-tagasi hüppab, meisterlik. Ta kasutab selleks heli, pilti ja montaaži väga looval ja originaalsel moel.

Robert De Niro, kes kehastab Noodles’it efektiivselt nii aastal 1933 kui 1968, teeb vähemalt minu jaoks oma karjääri kõige parema rollisoorituse. Roll on peaaegu et eba-DeNirolik – äärmiselt vaoshoitud ja sissepoole mängitud, ent väga nüansseeritud. Kõik ülejäänud näitlejad, eesotsas James Woods’i, Elizabeth McGovern’i ja Tuesday Weld’iga teevad samuti karjääri parimad osad ning sobituvad rollidesse ideaalselt.

ERINEVAD VERSIOONID

Kuigi “Ükskord Ameerikas” kuulub nii kriitikute kui kinofännide meelisteoste hulka, oli filmi teekond suurele ekraanile väga vaevaline. Esilinastusel Cannes’is võeti film ovatsioonidega vastu, aga lõigati siis Ameerika produtsendi nõudel ümber. Mittelineaarne lugu muudeti lineaarseks ning film 100 minutit lühemaks. Lühem versioon võeti väga halvasti vastu – kuuldavasti valis üks kriitik lühema versiooni 1984. aasta halvimate, ent pikema versiooni 1980ndate parimate teoste hulka. 2012 aasta linastus Cannes’is Martin Scorsese ja Sergio Leone laste abil restaureeritud ja 22 minutit pikem versioon, millest jäi juriidilistel põhjustel kahjuks 24 minutit välja. Loodame, et lähiaastate jooksul õnnestub meil lõpuks näha seda versiooni, mida Sergio Leone plaanis. Isiklikult olen siiani ainult 229 minutilist versiooni näinud ning ootan suure huviga hetke, mil saan oma üht lemmikfilmi täies hiilguses vaadata.

TÄIUSLIK

Mis teeb filmi täiuslikuks? See et sealt pole vaja midagi ära võtta või juurde panna. “Ükskord Ameerikas” on üks neist filmidest. Kuigi mõned on välja toonud Maxi karakteri kohatise lihtsuse (“ära kutsu mind pööraseks”), näitlejate vana ea kehva grimmi vm detailid, ei riku see filmi. “Ükskord Ameerika” on meisterlikult teostatud linateos, mis oma näilise lihtsusega saavutab kompleksuse. Üks paremaid filme poiste- ja meestevahelisest sõprusest millest võiksin lõputult rääkida. Lühidalt öeldes on tegu rabavalt teostatud, ääretult visuaalse ja atmosfäärse filmiga, millel on briljantne ülesehitus. Geniaalne režii, läbi aegade parimaid soundtracke ning karjääri parim ja hingestatum rollisoolitus Robert De Niro poolt. Mida veel tahta?

Võib väita, et kunstis pole täiuslikku teost ning ükski teos ei vääri täiuslikku hinnet. Samal printsiibil põhineb ka mu hindamissüsteem. Aga kui ma peaksin nimetama enda jaoks ühe kõige täiuslikuma filmi, mis lisaks kõigele kasutab ka filmimeediumi igat võimalust unikaalselt, oleks see 229-minutiline Sergio Leone meistriteos. Kui ma olin teismeline ega teadnud filmitegemisest suurt midagi, nautisin ma seda kui ääretult lummavat ja emotsionaalset teost. Nüüd, natuke filmimaailmaga seotuna, hindan seda veelgi rohkem ja näen detaile ja meisterlikkust, mida enne tähele ei pannud. Ja kui mulle antaks valida ainult üks film, mida ma saaksin ülejäänud elu jooksul vaadata, oleks see “Ükskord Ameerikas “.

“Ükskord Ameerikas” on unikaalne ja originaalselt realiseeritud teos, mis on hiilgav näide oma meediumi võimalustest. Unustamatu film, mida mina ei häbene nimetada täiuslikuks. Film, mis on mind enam kui ükski teine kinokunsti armastama pannud.

Hinne: 10/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert

Read Full Post »

Vera Chytilová “Kirikakrad” -“Daisies” – “Sedmikrásky” (1966)

režissöör: Vera Chytilová

stsenaarium: Vera Chytilová,
Ester Krumbachová & Pavel Jurácek

osades:

Jitka Cerhová (Marie I)
Ivana Karbanová (Marie II)
Marie Cesková (naine tuallettruumis)
Julius Albert (habemega vanamees)
Jan Klusák (mees liblikakollektsiooniga)

operaator: Jaroslav Kucera

kunstnikud: Karel Lier & Frantisek Straka
montaaž: Miroslav Hájek
heliloojad: Jirí Slitr & Jirí Sust

74 min

“ANARHISTLIK JA PSÜHHEDEELNE FARSS”

Ajal, mil kõik nimetavad segasevõitu seksuaalpoliitikaga filmi “Mad Max : Fury Road” feministlikuks meistriteoseks, on tore vaadata teedrajavat ning mängulist feministliku tippteost: ühe olulisema naisrežissööri Vera Chytilová filmi “Kirikakrad” (“Sedmikrásky”). Tšehhoslovakkia Uue Laine film, mis sarnaselt “Mad Max’ile” ründab patriarhaalseid tõekspidamisi, pakub palju interpreteerimisvõimalusi ning on suurepärane näide kinokunsti vormilistest võimalustest. Üks tõeliselt äge dadaistlikult psühhedeelne eksperimentaalfilm.

Film algab kaadritega sõjast ning näitab meile kahte igavlevat tüdrukut. Üks neist brünett, teine punapea. Nad arutlevad selle üle, et keegi ei mõista midagi ning keegi ei mõista neid. Kõik selles maailmas on hukka minemas. Kui kõik on hukka minemas, siis on seda  ka nemad. Ja nii nad otsustavad teha, mida hing ihaldab, mässata laguneva ühiskonna vastu ning hävitada väikekodanlust.

“Kirikakrad” on film, millel puudub narratiiv. Film koosneb vinjettidest, kus tüdrukud tegelevad erinevate asjadega: päevitavad ja igavlevad, lõbutsevad, manipuleerivad meestega jne. Nad käituvad ühiskonna normide vastaselt, mängivad kõigiga enda ümber ning “hävitavad” tasapisi kõik ümbritseva. Üheks läbivaks teemaks on toidu raiskamine. Tüdrukud käivad kohtingutel eakate meestega, et nad restoranis neile välja teeksid. Lauad on täis kauneid torte, head alkoholi ning eksootilisi puuvilju, mis teadupärast olid 1960-ndate NLiidus defitšiit.

Ühes stseenis avaldab üks armukestest telefoni teel oma sügavaid tundeid. Plikad ei tee sellest väljagi ning lõikavad kääridega erinevaid toiduaineid: mune, vorste, kurki, banaani jne. Chytilová näitab tegevust ekraanil nii kaua, et film suudab kaugeneda tüüpilistest freudistlikest sümbolitest ning muutub  hoopiski millekski muuks. Taoline motiivi absurdsuseni viimine on filmi üks võludest. Kui toit otsas, söövad nad fotosid uhketest roogadest. Hiljem aga lõiguvad kääridega üksteist nii, et neist endist on järel ainult tükid. Lõpuks muutub terve ekraan filmi ühes meeldejäävamas stseenis fragmenteerituks. Kaunis analoogia filmi enda mängulisele montaažile ja dadaistlikule vormile.

Pea igas stseenis ja kaadris on tunda, kuidas filmitegijad on nautinud loomingulist vabadust. Ka lavastaja Vera Chytilová on öelnud, et filmi tegemise ajal ei hoidnud ta kinni ühestki reeglist. Just julge ja loov vormikasutus on teeb”Kirikakratest” nii unikaalse elamuse. Chytilová koos oma abikaasast operaator Jaroslav Kucera’ga on  oma mõjutajatena välja toonud cinéma vérité’ ning Ameerika underground eksperimentaalkino.

Samuti on hoomata 1960-ndate Tšehoslovakkia kireva kunstikoolkonna mõju ning lisaks võib “Kirikakrates” näha läbilõiget filmiajaloost: nii NLiidu 1920-ndate avangardkinost (Dziga Vertov, Sergei Eisenstein), sürrealistlikest filmidest (Buñuel ja Dalí) kui ka tummfilmidest ning Prantsuse ja Tšehhoslovakkia Uuest Lainest. Tegu on ühe vabameelsema ning vormiliselt meeldejäävama filmiga, mida ma olen vaadanud. “Kirikakrate” kõrval tunduvad näiteks Jean Luc Godard’i (“À bout de souffle”) katsetused filmikeelega üsna konservatiivsed. Kogu ekraan on täis popkunsti esteetikat ning erksad värvid, mängulised frontaalkompositsioonid, mustvalge- ja värvifilmi segamine ning erinevate värvifiltride kasutamine loob toreda psühhedeelse kaleidoskoobi. See kõik toetab ka lugu: nii näiteks tunnevad tüdrukud end palju vabamalt värvilistes stseenides. Mustvalgetes lõikudes (nagu restoran ja päevitamine) tunduvad nad enam ühiskonnast kammitsetud olevat.

Heli-, montaaži- ja dialoogikasutus on olemuselt sürrealismi, dadaismi ja ekspressionismi mõjutustega. Terve film põhineb justkui Bertold Brecht’i võõrituse meetodil – “Kirikakrad” tuletab pidevalt meelde seda, et tegu on kunstliku konstruktsiooniga. Heaks näiteks on heli, mis kasutab mitmes kohas tüdrukute liikumisel multifilmilikku mickey mousing‘ut ning ebatavalisi heliefekte. Kui aga art house või eksperimentaalsem kino on viimasel ajal seotud pigem liigse pretensioonikuse, ähmasuse või aeglusega (à la “Elupuu”, “Upstream Color”, “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“), siis “Kirikarad” on eelkõige lõbus ja mänguline. Vaatajana viiakse meid tüdrukutega koos seiklema ning nende soov on eelkõige lõbutseda. Ükskõik, kas me pooldame nende väärtusi või mitte, on nende jälgimine lõbus (kui just filmi esimesed 5 minutit teid kohe eemale ei peleta). Jah, me võime filmi vaadata kui mitmetasandilist patriarhaadi, kapitalistliku ning kommunistliku ühiskonna kriitikat. Kuid samal ajal võib see olla  kahe tüdruku lahe mäng meeste ja ümbritseva maailmaga.

Kas tegu on feministliku filmiga? Jah ja ei. Kuigi filmis on võim naiste käes, oli lavastaja esialgne plaan teha tüdrukutest hoiatuslikud tegelaskujud. Samas aga valitseb nende ümberkasvatamise ja vigadest õppimisega seotud lõpus teatud iroonia – katkiseid nõusid ei saa terveks teha. Paljud kriitikud on välja toonud, et filmis on naised nagu nukud, kelle peale hakkab vastassoo esindajatel suu vett jooksma, ning mehed pole muud kui patriarhaalsete väärtuste sümbolid. Kõige toredam on minu jaoks aga see, et film on midagi enamat kui üheselt interpreteeritav sõnumifilm – tegu on mitmetasandilise teosega, mis jõuab palju suuremate üldistusteni kui seda on väidetav feministlik või kommunismikriitiline alltekst.

“Kirikakrad” pole kindlasti kõigile. Oma narratiivi hajususe ja kohati korduva tegevuse tõttu võib film isegi oma 74 minutiga pika ja venivana tunduda. Aga neile, kes otsivad kinokunstis midagi eksootilist ja põnevat, pakub film midagi meeldejäävat. Olgem ausad,”Kirikakraid” vaadates tundub viimaste kümnendite kinokunst väga turvaline ja igav.

Hinne: 7/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: kinoglaza  Nicolas Rapold  Ela Bittncourt

 

 

 

Read Full Post »

Local Hero – Kohalik kangelane (1983)

Režissöör: Bill Forsyth
stsenaarium: Bill Forsyth

osades:
Peter Riegert (Mac)
Burt Lancaster (Felix Happer)
Fulton Mackay (Ben)
Denis Lawson (Urquhart)
Jenny Seagrove (Marina)
Jennifer Black (Stella)
Peter Capaldi (Oldsen)

operaator: Chris Menges, kunstnik: Roger Murray-Leach, montaaž: Michael Bradsell, helilooja: Mark Knopfler.

Produtsent: David Puttnam.

111 min

“MAAGILINE & LOODUSSÕBRALIK ŠOTI KOMÖÖDIA”

Bill Forsyth on üks kuulsamaid ning hinnatumaid Šoti päritolu filmirežissööre. Dokumentalistina alustanud mees leidis tunnustuse juba oma esimese madalaeelarvelise filmiga “That Sinking Feeling” (1980). Sellele järgnes üks parimaid teismeliste komöödiad – “Gregory’s Girl” (1981). Teos, mida võib nimetada  šotipäraseks John Hughes’i laadi teoseks, leidis tunnustust ja edu nii kodumaal kui mujal maailmas, ning pakkus talle hea võimaluse järgmise filmi tegemiseks. Äsja “Tulevankrite” – “Chariots of Fire” (1980) eest oscari võitnud produtsent David Puttnam’i abil õnnestus tal valmis saada oma karjääri hinnatuim film, “Kohalik kangelane” – Local Hero” (1983).

Film toodeti 1980-ndate Šotimaa naftabuumi ajal. Forsyth võtab tuttava Taaveti ja Koljati loo (kuri ärimees ja kannatavad kohalikud) ning keerab selle pea peale. Felix Happer (Lancaster) on harrastusastronoomist ekstsentriline ärimees, kelle juhitud Ameerika firma Knox oil and gas soovib rajada Šotimaa Ferness’i nimelisse külla nafta rafineerimistehase. Tehasest palju rohkem huvitab aga meest Šotimaa tähistaevas. “Mac” MacIntyre (Riegert), kes on firma teada šoti päritolu, saadetakse külla läbirääkimisi pidama ja lepingut koostama.

“Kohalik kangelane” on kõnekas lugu väikesest kommuunist, mis pole huvitatud oma kodu säilimisest, vaid rikkusest, mida küla müümine võib talle tuua. Kohalikud vanamehed arutavad  miljonäri elu keerulise elu üle, ning üks meremees on isegi oma paadi ümber ristinud “Hõbedollariks”. Samal ajal hakkab aga yuppie Mac aina enam sellesse armsasse ja looduskaunisse kohta kiinduma.

Bill Forsyth’i “Kohalikus kangelases” on midagi maagilist ja seletamatut. Lavastaja laseb lool ja tegelaskujudel rahulikult lahti rulluda justkui millelegi tähelepanu juhtimata. Film kulgeb oma vaikses ja orgaanilises tempos ning joonistab värvika pildi väikest külast –  selle ilust ja idüllist kui  ka selle ekstsentrilisusest. Kuigi kohalik liiklus tundub olevat nullilähedane, sõidab pidevalt kaadrist läbi ainuke kohalik mootorrattaga mees (“Gregory’s Girl’iga” tuntuks saanud John Gordon Sinclair). Küla ainsaks kontaktiks välismaailmaga on idüllilise merevaatega telefoniputka, kuhu Mac Ameerikasse helistamiseks pidevalt 10-penniseid topib. Kommuun on nii pisike, et kohalik hotellipidaja Gordon Urquhart’i (Lawson) peab ka maakleriametit ning suurema maalapi omanik on mees, kes elab ilma ukseta hütis. Sealt tuleneb filmi üks meeldejäävam lause: “kuidas sa teed äri inimesega, kellel pole isegi ust”.

Pilk, millega Forsyth jälgib ahneid külaelanikke, kes mängivad tehingust võimalikult palju raha vahelt lõikamiseks ootamismängu, pole kriitiline. Nagu oma eelnevas filmis “Gregory’s Girl”, jälgib Forsyth ka siin tegelaskujusid ilma neile hinnangut andmata, ning kogu draama rullub lahti orgaanilisel ja kergel moel. Huumor, mida võib šotipäraseks nimetada, on alati loo ja tegelaskujude teenistuses. Oma ökoloogilisest häälestumisest vaatamata ei ürita film olla sõnumifilm vaid peenetundeline meditatsioon 1980-ndate kapitalistlikest väärtustest, inimlikest kiusatustest ja keskkonna väärtusest.

Film on oma visuaalis näiliselt lihtne, ent ääretult kaunis ja väljapeetud. Suurepärane operaator Chris Menges (“The Mission”, “The Killing Fields”, “The Reader”) koos helilooja Mark Knopfler’iga (rockbändi “Dire Straits” rajaja) loob filmile unustamatu atmosfääri. Tekib tunne, nagu meid viidaks maagilisse muinasjutumaailma, kus Mac ainsana mõistab väärtusi, mille kohalikud on unustanud. Kuigi rannaäärne küla ja selle ümbrus filmiti erinevates Šotimaa paikades ega moodusta lavastaja sõnul geoloogi vaatepunktist kõige veenvamat tervikut, saab sellest ääretult lummav ja meeldejääv keskkond. Kuigi šotlased olid esialgu kurjad, et film rõhutas Šotimaaga seotud klišeesid, viib ta need tegelikult nihkesse ja vaatab neid seestpoolt. Filmis leidub ka viiteid kohalikele müütidele ja muinasjuttudele. Näiteks võib üht naistegelast vaadelda näki ja Šotimaa hingena.

“Kohalik kangelane” on õigusega üks armastamatuid ning kõrgemalt hinnatumaid filme, mis Inglise kuningriigist välja on tulnud ning leidis paari aasta eest tabavat kasutust ka Anthony Baxter’i teravas dokumentaalfilmis “You’ve Been Trumped” (2011), kus magnaat Donald Trump soovis rajada golfiväljakut Šotimaal asuvale looduskaitsealale. Donald Trump polnud kahjuks aga nii muhe tegelaskuju kui seda on Felix Happer.

Lisaks Hollywoodi näitlejatele Burt Lancaster’ile (“The Leopard”, “From Here to Eternity”) ja Peter Riegert’ile (“Animal House”) mängivad filmis mitmed tuntumad Šoti näitlejad: Malcolm Tucker’i ja Dr.Who’na tuntuks saanud Peter Capaldi (oma esimeses filmirollis), Dennis Lawson (“Star Wars’i triloogia”) & John Gordon Sinclair (“Gregory’s Girl”).

Ääretult šarmikas, soe ja maagiline film, mida ma ei väsi kõigile soojalt soovitamast.

Hinne: 9/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert
Mark Kermode’i vestlus Bill Forsyth’iga

Read Full Post »