Archive for the ‘Terminal’ Category

fistful_of_dynamite_posterstsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
Fistful_of_Dynamite_still_000“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Fistful_of_Dynamite_still_001Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

Fistful_of_Dynamite_still_006“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.Fistful_of_Dynamite_still_004“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Fistful_of_Dynamite_still_002Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.Fistful_of_Dynamite_still_007“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Fistful_of_Dynamite_still_005Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Fistful_of_Dynamite_still_003

Read Full Post »

conan_the_barbarian_movie_poster_1982režissöör: John Milius
stsenaarium: John Milius & Oliver Stone,  Robert E. Howard’i loomingu põhjal

osades:
Arnold Schwarzenegger (Conan)
James Earl Jones (Thulsa Doom)
Max von Sydow (Kuningas Osric)
Sandahl Bergman (Valeria)
Ben Davidson (Rexor)
Mako (võlur/jutustaja)

operaator:  Duke Callaghan, kunstnik: Ron Cobb, kostüümikunstnik: John Bloomfield,  montaaž: Carroll Timothy O’Meara, helilooja: Basil Poledouris. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Buzz Feitshans.

129 min

HOLLYWOODI FANTAASIA-OOPER

Kuigi “Sõrmuste Isanda” filmid saavutasid suurema edu kui ükski teine fantaasiafilm, võiks žanri kuldajaks pidada 1980-ndaid, mil valmis lugematul hulgal klassikaks saanud teoseid. Ainuüksi 1982. aastal linastusid sellised teosed nagu “The Beastmaster”, “The Sword and the Sorcerer”, “Dark Crystal” ning kümnendi vast kõige kuulsam ja edukam mõõga ja nõiduse film “Conan the Barbarian”.
Conan_still_001Lapsena tapetakse Conani (Schwarzenegger) vanemad Thulsa Doom’i (Earl Jones) poolt ning poisist saab ori. Ajapikku sirgub Conan’ist suur sõdalane. Vabaks saanuna ristub tema tee kuningas Osric’iga (von Sydow), kes palub oma tütre päästmisel Thulsa Doom’i abi. Conan asub pääste- ja kättemaksuretkele, ustavateks abilisteks kuninganna Valeria (Bergman) ja mongol Subotai (Lopez).Conan_still_002.jpgConani tegelaskuju pärineb pulpkirjaniku  Robert E. Howardi loomingust, keda peetakse mõõga ja nõiduse film alažanri loojaks. Kuigi tihti vaadeldakse tema kõige kuulsamat tegelaskuju kui meesšovinisti-machot, on sõdalase tegelik olemus natuke keerukam. Barbar Conan esindab inimtüüpi, kes paikneb tsiviliseeritud ja animistliku metslase vahel. Lihtsate vajadustega ja naudinguhimulist meest, kel pole küll märkimisväärne intellekt, ent kes seisab siiski õigete asjade eest. Conan_still_010John Milius (“Red Dawn”) ja Oliver Stone (“Platoon”) kirjutasid stsenaariumi, mis ei põhine ainult Howardi loomingul, vaid ammutab inspiratsiooni ka muudest allikatest. Viiteid on nii ajaloolistele figuuridele nagu Genghis Khan, filmidele nagu “Alexander Nevski”(1938) ning 1970-ndate Ameerika religioossetele kultustele. Thulsa Doom’i (kelle tegelaskuju on laenatud teisest Howardi fantaasiaseeriast “Kull”) kummardajad on kui kummaline utreeritud versioon Ameerika New Age ja hipiliikumisest. Conan_still_008Filmis võib näha mitmeid religioosseid alatoone. Conan neab oma jumalat, kui ta on Kristuse kombel puu külge risti löödud ning tema teekonnal on muidki sarnasusi Jeesuse omaga. Peategelasel on aga paganlik maailmavaade, mis on üsna vastandlik Thulsa Doom’ile.
Conan_still_007Tugeva militaristliku taustaga John Milius, kelle sulest pärineb ka “Apocalypse Now” (1979) stsenaarium, on loonud “Conaniga” minimalistliku müütilise loo kättemaksust ja kangelaseks kasvamisest. John Miliuse ettekujutuses on “Conan the Barbarian” nagu ooper: minimaalne dialoog, visuaalne lugu, pompöösne kujundus. Väga tähtsat rolli mängib Basil Poledouris’e (“Robocop”) nüüdseks ikooniline soundtrack, mida peetakse filmiajaloo üheks parimaks.Conan_still_012Kuigi Arnold Schwarzeneggeril oli peaosa ka kurikuulsas halvas filmis “Hercules in New York” (1970), võib “Barbar Conanit” pidada mehe esimeseks tähtsamaks rolliks ning teoseks, mis tegi mehest superstaari. Kuigi paljude jaoks on Schwarzenegger Terminaator, on ta minu jaoks eelkõige Conan. Kuna tema näitlejaanne oli sel ajal üsna nõrk, lisaks aktsent, tegi Millius nutika otsuse ümbritseda ta suurepäraste näitlejatega, kelle hulgas olid ka Oscari nominendid nagu Max von Sydow (“The Sevent Seal”), Mako (“The Sand Pebbles”) ja James Earl Jones (“Star Wars”). Koos suurepärase kunstnikutöö ning muusikaga suudavad  nad luua usutava ja intrigeeriva maailma.vlcsnap-2016-05-08-17h01m50s101.pngFilm sai nõrga järje  pealkirjaga “Conan the Destroyer” (1984) ning spin-offi “Red Sonja” (1985), mida Schwarzenegger peab üheks halvemaks filmiks, kus ta osalenud on. Peale uusversiooni “Conan the Barbarian” (2011) läbikukkumist loodetakse Arnoldi osalusel uus film teha. Näib, kas see näeb ilmavalgust või mitte.vlcsnap-2016-05-07-23h39m19s544.png“Barbar Conan” on ühelt poolt hästi teostatud mütoloogiline allegooria ning suurejooneline ooper,teisalt üsna tobedavõitu ja sirgjooneline one-linereid ning campi täis 1980-ndate märul. Tegu on ühe ehedama, nauditavama, olulisema ja meeldejäävama fantaasiafilmiga. Žanri ning Schwarzeneggeri loomingu koorekiht.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Conan_still_011

 

Read Full Post »

Cobra_1986_posterrežissöör: George P. Cosmatos
stsenaarium: Sylvester Stallone, Paula Gosling’i romaani alusel

osades:
Sylvester Stallone (Leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti )
Brigitte Nielsen (Ingrid)
Reni Santoni (Seersant Gonzales)
Andrew Robinson (Detektiiv Monte)
Brian Thompson (Night Slasher)

operaator: Ric Waite, montaaž: James R. Symons  Don Zimmerman, helilooja: Sylvester Levay. Produtsendid: Menahem Golan & Yoram Globus.

87 min

“STIILNE BADASS & MACHO

“Cobra” on 1980-ndate kurioosum.”Beverly Hills Cop’i”(1984) projektist välja kasvanud  märulifilm, mis linastus enne “Die Hard’i” (1988) ja “Lethal Weapon’it” (1987). Paula Gosling’i romaani “Fair Game”adaptsioonil pole algmaterjaliga  väga palju ühist ning suur osa filmist (u 30 minutit) lõigati linastumise eel kahjuks välja (selles saab süüdistada samal ajal linastunud “Top Gun’i”). Vaatamata sellele, et tegu on looliselt üsna kesise ning klišeederohke taiesega, on filmis midagi erilist. “Cobra” mõju on tunda siiani. Linateose plakat ja tegelaskuju on vaieldamatult ikoonilisemad kui film ise.

Cobra_1986_still_002

“Beverly Hills Cop’i” peaossa oli plaanitud  Sylvester Stallone, ent peale seda, kui ta stsenaariumist suure osa naljakaid kohti  välja viskas ning märulit lisas, (tõstes sellega tuntavalt filmi eelarvet) otsustas stuudio staarist loobuda ning pakkuda peaosa uustulnuk Eddie Murphy’le. “Beverly Hills Cop’i” saatis fenomenaalne edu ning Murphy sai superstaariks. Stallone kasutas aga “Beverly Hills Cop’i” ajal tekkinud ideid uue tegelaskuju Marion ‘Cobra’ Cobretti filmidebüüdi jaoks. Filmi reklaamiti kui Stallone järgmist ikoonilist rolli John Rambo ja Rocky Balboa järel, kuid seni on see tegelaskuju astunud üles ainult ühes filmis.

“Cobra” on tüüpiline Dirty Harry-järgse ajastu film (filmis mängib muide ka “Dirty Harry” kuulsat kurikaela Scorpiot kehastanud Andrew Robinson), kus karm ja vägivaldne maailm vajab veel karmimat ja kompromissitumat politseinikku. Tegevus leiab aset brutaalses ja kuritegelikus L.A.-s, kus salapärasesse rühmituse kuuluv sarimõrvar hüüdnimega Night Slasher süütuid inimesi terroriseerib. Kui modell Ingrid (Stallone’i tulevane abikaasa Brigitte Nielsen) mõrvari  teolt tabab, võib ainult üks mees tema turvalisuse tagada – zombisalka  kuuluv leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti.

Cobra_1986_still_001

Film on kummaline segu ajastu stampidest – politseifilm, mis on ühelt poolt klassikaline 1980-ndate märul, teisalt karm ja sünge thriller sarimõrvarist, kus on millegipärast humoorikad tegelased, kes sobituksid  hoopis buddy-cop žanrisse. Kuigi nii erinevad elemendid ei tohiks koos töötada, muutub film George P. Cosmatose (“Rambo: First Blood Part II”, “Leviathan”, “Tombstone”) käe all üllatavalt stiilseks tervikuks.

Tegu on filmiga, mis sai ilmavalgust näha ainult 1980-ndatel produtsentideduo Golan-Globus käe all. Üleprodutseeritud, stiilne ja tobe Cannon-stuudio film, kus peategelane viskab iga natukese aja tagant taolisi lauseid “I don’t deal with psychos. I put ’em away” ning kõrvaltegelastel on  dialoog nagu “I’d be sick to not want to sleep with you”. Cobretti tegelaskuju lõikab pitsat kääridega, tema ülicool Mercury Monterey on varustatud kohustusliku nitroga ning  tema numbrimärgiks on “AWSOM 50”. Mida veel tahta :) ?

Cobra_1986_still_004

“Cobra” ei pruugi olla kunstina suurem asi, ent selles on midagi väga stiilset ja väljapeetut. Kuigi väidetavalt on film paljuski  ka Stallone’i lavastatud, on tunda režissöör George P. Cosmatose  tugevat käekirja. Filmi visuaalne pool on väga mõjuv, märulistseenid hästi üles võetud ning muljetavaldavalt monteeritud. Kaasaegse märulikino tegijatel on siit palju õppida. Lisaks sellele on Cosmatos suutnud ekraanil üllatavalt hästi tööle panna inimesed, kelle  näitlemine pole kõige tugevam –  nimelt Brigitte Nielsen’i (“Red Sonja”) ja Brian Thompson’i (“Mortal Kombat: Annihilation”). Cosmatose režiid on  filmi suurim voorus ning põhjuseks, miks teos nii mõjukaks on osutunud.

Cobra_1986_still_006Kuigi “Cobrat” võib pidada paljuski “Dirty Harry” (1971) koopiaks, on selle mõju popkultuurile üsna suur. Nii võib filmi vaadates leida mitmeid sarnasusi Nicolas Winding Refn’i (“Only God Forgives”, “Valhalla Rising”) loominguga. Eriti  ilmneb see “Drive`s” (2011). Lisaks 1980-ndate neoonstiilile on kobra kuju peategelase relval on oma ikonograafialt kahtlaselt sarnane “Drive’i” peategelase jakil oleva skorpioniga ning  Ryan Gosling’i suus on hambaork samamoodi nagu Cobrettil. Hiljuti kopeeriti muide seda detaili filmis “Deadpool” (2016).

 

Cobra_1986_vs_Drive_toohtpick

“Cobra” on  nii Stallone kui 1980-ndate actionfilmide nimistus tagaplaanile jäänud. Kuigi film oli majanduslikult edukas, põrmustasid kriitikud selle totaalselt ning teos kandideeris lausa kuuele Razzie auhinnale (sealhulgas halvim film ja halvimad näitlejad). Sellest on “Cobrale” jäänud külge halva filmi maine.See on sama periood, kus Stallone tootis oma küsitava kvaliteediga filme – karjääri halvimateks teosteks peetavad “Rhinestone”, (1984) “Saturday Night Fever’i” kurikuulus järg “Staying Alive”, (1983) nauditav  tobedus nagu”Rocky IV” (1985) ja käesurumisturniirist kõnelev “Over The Top” (1987).

Cobra_1986_still_007

Legendaarne kriitik Roger Ebert mainib, et “Cobra” asendab asendab absoluutselt kõik – loo, dialoogi, tegelaskujud, loogika, terve mõistuse, usutavuse, kunsti, maitse ja stiili lõpmatu märulifetišiga. Julgeks sellele väitele vastu vaielda. Kuigi action mängib filmis olulist rolli, pole see kõige tähtsam, nagu teistes analoogsetes filmides. Palju meeldejäävamad ja tugevamad (vähemalt minu jaoks) on hoopis mõjuvalt lahendatud thrilleri-elemendid ning tugev stiilitaju. Filmis on palju puudujääke ning on tõeliselt kahju, et me pole senini näinud 130-minuti pikkust originaalversiooni, mis peaks parandama paljud vead ning täitma mitmed sisulised lüngad. Kogu sarimõrvari ning kultusliku rühmituse tagamaad jäävad praeguses versioonis väga segaseks.

Cobra_1986_still_005

Ka senine 87-minutiline film  on täitsa nauditav. Tegu on 1980-ndate eheda märulikinoga. Kuigi  ma isiklikult pean Stallone`i tolleaegseks kõige nauditavamaks politseifilmiks “Tango & Cash’i”, (1989) on “Cobra” mehe loomingu kõige stiilsemaks näiteks. 

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Read Full Post »

Obsession_movie_posterrežissöör: Brian De Palma
stsenaarium: Brian De Palma & Paul Schrader

osades:
Cliff Robertson (Michael Courtland)
Geneviève Bujold (Elizabeth Courtland / Sandra Portinari)
John Lithgow (Robert Lasalle)
Sylvia Kuumba (teenija)
Wanda Blackman (Amy Courtland)

operaator: Vilmos Zsigmond, kunstnik: Jerry Wunderlich, kostüümikunstnik: Frank Balchus, montaaž: Paul Hirsch, helilooja: Bernard Herrmann. Produtsendid: Harry N. Blum & George Litto.

98 min

“VERTIGO UNENÄOLINE PEEGELDUS”

Aasta alguses lahkus meie seast legendaarne filmimees Vilmos Zsigmond. Oscariga pärjatud operaator, kes oli mitmete ikooniliste filmide nagu “McCabe & Mrs. Miller” (1971), “Deliverance” (1972), “The Long Goodbye” (1973), “Close Encounters of the Third Kind” (1977) ja “The Deer Hunter” (1978) kaamera taga. Kuigi Ungari päritolu mees tegi mitu korda koostööd Steven Spielbergi, Robert Altmani ja Michael Ciminoga, osutus ilmselt kõige viljakamaks koostöö kultusrežissöör Brian De Palmaga. Koos tegid nad filme neljal kümnendil.Kui pooled neist kuuluvad režissööri paremate tööde hulka (“Blow Out” [ 1981] ja “Obsession” [1976]), on ka ebaõnnestunumad filmid pildiliselt väga nauditavad (“The Bonfire of the Vanities” [1990] ja “The Black Dahlia” [2006])

Nende esimene koostöö on unenäolise atmosfääriga “Obsession” – “Kinnismõte” (1976). Tegu on visuaalselt põneva Brian De Palma (“Scarface”) esimese märgilise thrilleriga. Kuigi ta on lavastanud ka  psühholoogilise thrilleri “Sisters” (1973), mis räägib peale sündi lahutatud siiami kaksikutest, on  pigem tuntud tema  varasemad teravalt satiirilised filmid nagu “Greetings” (1968) või “Hi, Mom”(1970).

“Obsession” on väga tugevalt inspireeritud Alfred Hitchcocki meistriteosest “Vertigo” (1958). “Kinnismõtte” idee tekkis”Taxi Driveri’i”(1976) stsenaristil Paul Schraderil ja De Palmal peale Briti suurmeistri filmi nägemist. Film räägib süümepiinades vaevlevast New Orleans’i ärimehest, kes inimröövijatele mitte maksta otsustades saadab oma naise ja tütre surma. Aastaid hiljem Firenzes kohtub ta naisterahvaga, kes näeb välja täpselt nagu tema surnud abikaasa. Ta armub ning avastab enda jaoks uue võimaluse mineviku vead heastada.

Tegu on “Vertigo”-taolise unenäolise ning kummitusliku filmiga, millel on lisaks narratiivsele ning temaatilisele sarnasusele ka samalaadne muusikaline kujundus. Mõlemale filmile on komponeerinud muusika Alfred Hitchcocki töödega maailmakuulsaks saanud Bernard Hermann (tema komponeeris muusika ka De Palma “Sisters’ile”).”Obsession” jäi koos “Taxi Driver’iga” ta viimaseks teoseks. Mõlema filmi muusika eest pälvis Hermann ka postuumse Oscari nominatsiooni.

Hitchcock oli kuulduste kohaselt “Kinnismõtte” peale üsna kuri ning De Palmat on nimetatud pahatihti Hitchcocki kopeerijaks, kuigi tal on oma käekiri. Asi on paljuski selles, et De Palma, samuti nagu Hitchcock, on enamjaolt töötanud thriller’i žanris, isegi kui ta populaarsemad filmid on gängsteridraamad (“Scarface ja “Carlito’s Way”). Samas ei saa sellele faktile vastu vaielda, sest De Palma on üsna konkreetselt mänginud nii master of suspense‘i vormiliste (tihti subjektiivne ning dünaamiline kaamera jne) kui ka sisuliste ideedega (vuajerism, identiteet, jälitamine, psühhoseksuaalsed teemad jne). “Obsession” ei laena mitte ainult “Vertigo’st”, vaid julgeb kopeerida ka ikoonilist hetke thrillerist “Dial M for Murder”. De Palma hilisemad filmid, näiteks “Body Double” ja “Dressed to Kill” aga laenavad lisaks “Vertigo’le” ideid ka filmidest “Rear Window” (1954) ja “Psycho” (1960).

Nii nagu üks De Palma põnevamaid filme Blow Out”, mis on huvitav arendus Michelangelo Antonioni “Blow Up’ist” (1966) ning Francis Ford Coppola “The Conversation’ist” (1974), viib ka “Obsession” tuttava motiivi huvitavasse suunda. Detailidesse laskumine rikuks ära lugu puudutavad üllatused, ent julgeks väita, et Schrader ja De Palma on peategelase psühholoogilise teekonna ning loo lõpplahenduse palju huvitavamaks teinud kui Hitchcock. Nad on küll võtnud sama idee – mehe kinnismõtte surnud naisest, keda ta teise naise abil elustada üritab, ent lisanud sinna veelgi enam tasandeid.

Operaator Vilmos Zsigmond aitab luua filmile kummastava ning unenäolise atmosfääri, kus kaunilt sulanduvad minevik, olevik ning unenäod. Kuigi unenäostseenid lisandusid kuuldavasti tsensuuri nõuete tõttu, lisavad need filmile müstilisust. De Palma on oma vormilahendustes alati üsna teatraalne ning kunstlik, kuid samas ääretult mänguline. Film on täis lavastajale omaseid põnevaid kaadri- ning misanstseenilahendusi. Eriti meeldejääv on kohvikus toimuv vestlus John Lithgow ja Cliff Robertson’i vahel, kus kaamera hõljub edasi-tagasi peategelaste ning statistide vahel. Näitlejad sobituvad De Palma loodud maailma suurepäraselt ning kõige muljetavaldavama esituse topeltrollis teeb tihti alahinnatud, ent alati huvitav Geneviève Bujold (“Dead Ringers”, “Coma”). Tema muutumist filmi teises pooles on väga põnev jälgida.

Kui Hitchcock tegi kõike britiliku elegantsuse ja musta huumoriga, siis De Palma on alati olnud kui tema Itaalia ameeriklasest nõbu – odavam, räpasem ja räigem, kes läheb oma temaatikaga sinna, kuhu Hitchcock tsensuuri ning ajastu tõttu minna ei saanud. “Vertigo”on märgiline teos, mida on korduvalt teistes filmides peegeldatud – “Basic Instinct” (1992), “12 Monkeys” (1995), “Mulholland Dr.” (2001), “Phoenix” (2015) jne. De Palma oli  lihtsalt üks esimesi, kes Hitchcock’i hinnatumat teost julges jäljendada ning  pakkus “Kinnismõttega” oma karjääri ühe parema ning huvitavama teose.

“Vertigo” on pikka aega olnud üks mu lemmik, ent mind on häirinud üks koht – stseen filmi teises pooles, kus selgub Kim Novaki tegelaskuju saladus. Minu jaoks võtab see ära müsteeriumi, mis oleks võinud lõpuni alles jääda. “Obsession” leiab oma saladusele palju huvitavama ning häirivama lahenduse ning selle lõpp jääb mind  seetõttu alati rohkem kummitama.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

mannequin_1987_poster_Lrežissöör: Michael Gottlieb
stsenaarium: Edward Rugoff & Michael Gottlieb

osades:
Andrew McCarthy (Jonathan Switcher)
Kim Cattrall (Emmy)
Estelle Getty (Claire Timkin)
James Spader (Richards)
G.W. Bailey (Felix)
Carole Davis (Roxie)
Meshach Taylor (Hollywood Montrose)

operaator: Tim Suhrstedt, kunstnik: Josan F. Russo, kostüümikunstnik: Lisa Jensen, montaaž: Richard Halsey & Frank E. Jimenez, helilooja: Sylvester Levay. Produtsent: Art Levinson.

90 min

“KAS TÕESTI JUBA NII HALB, ET ON HEA?”

Michael Gottlieb’i lavastatud “Mannequin” – “Mannekeen” on üks kummalisemaid “Pygmalioni” töötlusi ning seda on üsna keeruline heaks filmiks nimetada:) Sellest hoolimata on tegu on ühe nauditavama, kuigi jaburama 1980-ndate romantilise komöödiaga.
Mannequin_1987_still_001

1987.aasta Philadelphia. Andrew McCarthy (“Pretty in Pink”, “Weekend at Bernie’s”) kehastab noort skulptorit Jonathan Switcher’it, kellel on raskusi töökoha hoidmisega. Kui ta näeb enda loodud mannekeeni 100-aastase kaubamaja vaateaknal ning päästab selle omaniku (Getty) elu, leiab ta endale uue töökoha. Antud mannekeen pole aga tavaline kuju. Selle sees peitub 4500-aastane Vana-Egiptuse tütarlaps Emmy (Cattrall), kes suudab oma looja – Jonathan’i silme all ellu ärgata. Peagi tekivad nende vahel suured tunded ning koos hakkavad nad looma kauneid vaateaknaid, mis aitavad vaevleva kaubamaja taas jalule.

Kuigi film oli omal ajal väga edukas (sellele aitas kaasa ka soundtrack ning Oscarile kandideerinud Starship’i laul “Nothing’s Gonna Stop Us Now“), võeti see kriitikute poolt vastu ääretult negatiivselt. Roger Ebert andis sellele kõigest 1/2 tähte neljast ning nimetas seda surnud filmiks, mis koosneb halvadest sit-com‘i stampidest. See kriitika on ju iseenesest õigustatud.

Mannequin_1987_still_004

GUILTY PLEASURE

“Mannekeen” on ääretult jabur ja loll, ent samas tore muinasjutt 1987.aastast, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta. Film pole eriti hästi tehtud ning režii on kohati kohmakas – hea näide on nõrgalt teostatud Jonathani ja poe omaniku kohtumisstseen. “Mannekeen” on täis klišeesid, sit-com‘i laadseid nalju, piinlikke karikatuure ning poliitiliselt ebakorrektseid stereotüüpe. Ometigi on just need aspektid toonud kaasa kultusfilmi staatuse. Tegu on ääretult 1980-ndate filmiga. Siin leidub absoluutselt kõike ajastule omast : popmuusikasse monteeritud riietumislõigud, retro-süntesaatori soundid, ajastu moe, kummalise animatsiooni saatel jooksvad algustiitrid, mustanahalise gei-stereotüübi Hollywood Montrose’i (Taylor), kes riietub nagu “Päästja koolikella” õudusunenägu, “Politseiakadeemiast” tuttava G.W. Bailey kehastatud öövahi ning tema abilise – inglise buldogi Rambo (“I call him that because he likes to draw first blood”), jumalast kingitud tallalakkumisandega yuppie James Spader’i kehastuses, litsaka ex-tüdruksõbra (Davis), korporatiivse kurikaela (Steve Vinovich) jne.

Mannequin_1987_still_003

Tegu on filmiga, mida võiks nimetada guilty pleasure‘iks. Filmiks, mis on objektiivselt vaadates üsna halb ega tohiks meeldida. On see hea film? Ei julge öelda. See on ikkagi lugu mehest, kes pool filmi mannekeeniga mööda kaubamaja ringi jookseb ning tema plastiknukuga mehkeldamist ei pane keegi pahaks. Aga kas ma naudin selle filmi vaatamist? Jah. Ja ma ei tunne end üldse süüdi. Niivõrd jabur, üle võlli ning idiootne filmi, mis on teostatud sellise siiruse ja veendumusega, et see muutub üllataval kombel vastupandamatuks. Mis kõige tähtsam – tonaalsus on paigas: jabur, ent romantiline. Pole midagi teha: mõnikord on must tõepoolest valge.Mannequin_1987_still_009

KAUBAMAJA – ELUIDEAALI FANTAASIA 

See, et “Mannekeeni” tegevus leiab aset kaubamajas, muudab filmi oma ajastu peegliks. Kaubanduskeskused ning kaubamajad said peale George A. Romero “Dawn of the Dead’i” (1978) edu kinos üsna mitme filmi tegevuspaigaks. “Mannekeeni” mitmed stseenid, kus peategelased oma fantaasiad  läbi mängivad, meenutavad üsna tugevalt Romero satiirilist kommentaari tarbimisühiskonnale. Seekord aga tundub kriitika puuduvat, noored on siin pigem mänguhoos ning elavad ümberriietumise kaudu välja oma unistusi. Eks ka kaunilt riietatud mannekeen sümboliseerib teatud ideaali. Selles mõttes on film väga 1980-ndate Ameerika ületarbimise peegel. Ka paljud teised kultuslikud sama kümnendi ning 1990-ndate noortele suunatud filmid nagu “Fast Times at Ridgemont High” (1982), “Night of the Comet” (1984), “Career Opportunities” (1991) ja “Mallrats” (1995) toimusid samuti kaubanduskeskustes või kaubamajades.

Kuigi režissöör Gottlieb olevat inspiratsiooni ammutanud juhtumist, kui ta nägi vaateaknal mannekeeni liikumas, leidis analoogne idee kasutust juba 1948. aasta filmis “One Touch of Venus (1948), peaosas Ava Gardner. Gardner kehastas seal Veenuse skulptuuri, kes ärkas peale suudlust ellu.
Mannequin_1987_still_008

1980-ndate KULTUSFILM

Andrew McCarthy, kes väljaspoolt 1980-ndaid suurt edu ei leidnud, on filmis nauditav, nagu ka hiljem “Seksi ja linnaga” kuulsust kogunud Kim Cattrall (“Big Trouble in Little China“, “Porky’s”). Tegu on Catrall’i ikoonilisema kinorolliga ning film tegi nii temast kui McCarthyst staari. Kuigi kummalegi pole antud “Mannekeeni” stsenaariumi näol eriti head materjali, toimib film suuresti just tänu nende šarmile ja ekraanikeemiale. Sketšide ning toimuva hullumeelsuse keskmes on ikkagi nende armastuslugu. Filmi meeldejäävaim osa kuulub aga Hollywood Montrose’i kehastanud Meshach Taylor’ile (tuntud sit-com’ist “Designing Women”), kes suudab karikatuurse rolli väga sümpaatselt välja mängida.

Mannequin_1987_still_007

Väga raske on olla pahane läägevõitu filmi peale, mis teostab oma tobeda idee sellise aususega. “Mannekeen” ei ürita olla kunst, vaid jabur meelelahutus. Lugu, stseenid ning tegelaskujud on meeldejäävad ning lõputiitrite ajal kõlav Starship’i laul ei taha peale filmi lõppu peast lahkuda. Lisaks tekib Mannekeeni” vaadates soov, et ka Eesti kaubamajade vaateakende kujundamisel natuke rohkem kujutlusvõimet kasutataks.

1980-ndate austajatele kohustuslik vaatamine.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Fast-Rewind  


Mannequin_1987_still_006

Read Full Post »

Bigger_than_Life_poster_1956režissöör: Nicholas Ray
stsenaarium: Cyril Hume & Richard Maibaum, Burton Roueche artikli alusel

osades:
James Mason (Ed Avery)
Barbara Rush (Lou Avery)
Walter Matthau (Wally Gibbs)
Robert F. Simon (Dr. Norton)
Christopher Olsen (Richie Avery)

operaator: Joseph MacDonald, kunstnikud: Jack Martin Smith & Lyle R. Wheeler, kostüümikunstnik: Mary Wills, helilooja: David Raksin.

Produtsent: James Mason.

95 min

“AMERICAN DREAMI KOKKUVARISEMINE”

Hinnatud Briti päritolu näitleja James Mason (“Lolita”, “North by Northwest”) osalusel ning Nicholas Ray lavastatud pikaks ajaks unustusehõlma vajunud meistriteos “Bigger Than Life” – “Suurem Kui Elu” on üks julgemaid ning kompromissitumaid filme, mis Hollywoodis 1950-ndatel ilmavalgust nägi.

Ajaleheartiklist inspireeritud mängufilm räägib loo keskklassi õpetajast Ed Avery’st (Mason). Inimesest, kel on näiliselt olemas kõik, mida 1950-ndate Ameerika valge mees võis soovida:hea töökoht, suur kodu, auto, sõbrad ning kaunis naine (Rush) koos pojaga (Olsen). Ometigi pole ta oma eluga rahul. Sõbrad häirivad teda oma keskpärasusega – Ed nendib naisele, et “nad kõik on nii igavad. Ja oleme ausad – seda oleme ka meie“. Oma pere paremaks ülalpidamiseks töötab Ed õpetamisele lisaks taksofirmas telefonioperaatorina, varjates seda oma naise eest, kuna peab antud tööd endale alandavaks. Ülekoormuse ning pinge tõttu kukub mees ühel hetkel kodus kokku ning arstid diagnoosivad talle raskekujulise haiguse, mille ainsaks ravimiks on uus eksperimentaalne imeravim cortisone. Haiglast tagasi saabununa ootab malbe ja vaoshoitud abikaasa asemel naist ja poega ees väga muutunud ning ravimist sõltuvusse sattunud mees.

Bigger_Than_Life_still_005“Suurem kui elu” filmis käsitletav sõltuvuse teema polnud Hollywoodi jaoks tol ajal iseenesest midagi uut. Kõigest aasta varem linastus Otto Preminger’i “The Man with the Golden Arm” (1955), mille keskmes on heroiinisõltuvus ning 1946. aasta Oscaritseremoonial kõndis parima filmi, stsenaariumi, meesosatäitja ning režii kuldkujukesega koju kroonilist alkoholismi lahanud Billy Wilder’i teos “The Lost Weekend” (1945). Esmapilgul käsitleb Nicholas Ray film eksperimentaalravimite ohtu ning sõltuvusega kaasnevat laastavat toimet, ent on sisimas midagi palju enamat.

Bigger_Than_Life_still_003Ray, kelle teoste peategelasteks olid ennegi raske karakteriga ning jõulised mehed nagu Humphrey Bogart’i kehastatud temperamentne ja plahvatusohtlik stsenarist Dixon Steele film noir‘ meistriteoses “In a Lonely Place” (1950), Robert Ryan’i kehastatud vägivaldne politseinik Jim Wilson filmis “On Dangerous Ground” (1951) või James Dean’i kehastatud mässav teismeline Jim Stark režissööri kuulsaimas teoses “Rebel Without a Cause” (1955). James Mason, kes oli ühtlasi ka “Suurem Kui Elu” produtsent, toob Ed Avery näol ekraanile palju hirmutavama ja häirivama tegelase kui ükski eelmainituist. Seekord on nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne inimene, kes peaks olema perekonna eest hoolitsev mees ning tegevus toimub kohas, kus me peaksime end kõige turvalisemalt tundma – kodus. Mida enam Ed tablette võtab, seda enam näeb ta ennast teistest paremana. Intellektuaalse gigandina, kes ainsana julgeb öelda, mida kõik tegelikult mõtlevad ning teha seda, mida teised ei julge. Keegi, kes julgeb sülitada ühiskonna poolt loodud standarditele, ent samas minna teise äärmusesse.

Esimese asjana peale haiglast tulekut viib Ed oma naise riidepoodi, et pakkuda  seda, mida  pole enne saanud oma kallile lubada – palju kauneid riideid. Uskumatu, kuidas üks 1950-ndate kino idealiseeritumaid olukordi – mees naisele riideid ostmas, muutub üheks häirivamaks stseeniks terves filmis. Mees käib aina enam peale, et naine ikka uusi ja uusi kleite prooviks. Iga kleit on uhkem kui eelmine, ent ilme naise näos muutub aina meeleheitlikumaks. Kõigile müüdav American Dream deformeerub meie silme all millekski häirivaks.

Bigger_Than_Life_still_004“Suurem Kui Elu” on täis taolisi meeldejäävaid ja jõulisi stseene-näiteks see, kus Ed sunnib oma poega matemaatikaülesandeid lahendama või temaga koos tagahoovis Ameerika jalgpalli mängib – stseen, mis igas teises filmis oleks üks soojemaid momente isa ja poja vahel. Mees viskab jõuliselt palli väiksele poisile, kes ei suuda ühtegi viset püüda ning nõuab pojalt, et temast kasvaks tõeline mees, mitte keskpärane kodanik. Läbi nende stseenide saab selgeks, et Ray’d ei huvita ainult peategelase psühhoos, vaid laiem sotsiaalne kontekst. Filmi võib vaadata kui kriitikat tarbimisühiskonna, koolisüsteemi ja õpetajate olukorra vastu ning kommentaari patriarhaarsele perekonnale, kus naine peab iga hinna eest oma mehele kuuletuma. “Suurem kui elu” on ääretult mitmekihiline film, kust iga järgmise vaatamiskorraga võib leida uusi nüansse ja tasandeid.
Bigger_Than_Life_still_002

Pole ime, et film omal ajal nii külmalt nii publiku kui kriitikute poolt vastu võeti. “Suurem kui elu” dekonstrueerib terve americana ning heaoluühiskonna laiemalt. Film paneb küsimuse alla väärtusi, mille järgi nii paljud (ka siiani) elavad ja näitab seda ilustamata kujul. Toodetud ajal, mil tehti veel palju mustvalgeid filme, on Ray teinud suure ning glamuurse värvilise CinemaScope laiekraaniformaati kasutava Hollywoodi produktsiooni, mis väliselt justkui kasutab seda American Dreami rõhutamiseks, ent tegelikult dekonstrueerib seda selle abil veelgi enam. Vormi ja sisu vahelisest dissonantsist tekib tugev sõnum ning Ray koos operaator Joseph MacDonald’iga suudab väga mõjuvalt visualiseerida nii Ed’i tegelaskuju arengut kui kodukeskkonna väga hirmutavaks muutumist. Isa hakkab heitma seinale suuri varje, mis ähvardavad hävitada kogu perekonna.
Bigger_Than_Life_still_001
Kuigi film võib tunduda kaasaegsele vaatajale liigselt melodramaatiline, lisab teatraalsus talle omamoodi jõulisuse. Tegu on paratamatult oma aja teosega, ent teemadelt ning teostuselt näitab Ray taset, milleni antud kümnendil harva küünditi. Kuigi olen rääkinud filmi tõsisematest aspektidest, pole tegu raskepärase teosega ning siit ei puudu ka huumor – heaks näiteks on Walther Matthau ühes oma esimeses filmirollis kehastatud tervisefriigist (kinoajaloo ebaveenvaim) kehalise kasvatuse õpetaja. Kuigi film kukkus Ameerikas täielikult läbi, leidis ta suurt kõlapinda Prantsusmaal, kus kuulus väljanne Cahiers du cinéma seda kõvasti kiitis ning Jean-Luc Godard (“A Bout de Souffle”) selle Ameerika helifilmide top 10-sse kuuluvaks teoseks kuulutas. Viimaste kümnendite jooksul on filmi uuesti hindama hakatud ning seda peetakse üheks XX sajandi parimaks Ameerika filmiks.

Kuigi mitmeti tõlgendatav lõpp viitab mehe muutumisele, näib illusioon American Dreamist sama õudne kui ennegi. “Suurem kui elu” on unustamatu ja nauditav film, mis on ühtlasi ka üks läbi aegade hirmutavamaid melodraamasid.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Jeffrey M. Anderson Emanuel Levy

Read Full Post »

play_it_again_sam_movie_posterrežissöör: Herbert Ross
stsenaarium: Woody Allen, ta enda näidendi põhjal

osades:
Woody Allen (Allan)
Diane Keaton (Linda)
Tony Roberts (Dick)
Jerry Lacy (Bogart)
Susan Anspach (Nancy)
Jennifer Salt (Sharon)

operaator: Owen Roizman, kunstnik: Ed Wittstein, kostüümikunstnik: Anna Hill Johnstone, montaaž: Marion Rothman, helilooja: Billy Goldenberg. Produtsent: Arthur P. Jacobs.

85 min

“WOODY ALLEN’i HUMOORIKAS AUSTUSAVALDUS HUMPHREY BOGART’ile”

Nii nagu Woody Allen’i tegelaskujule Allanile, on ka minu üheks suureks iidoliks olnud Hollywoodi legend Humphrey Bogart. Nii mina kui Allan tahaksime välja näha ja käituda kui Bogarti kehastatud tegelaskujud,  mõlema korterist võib leida raamatuid film noir`i ikooni kohta ning mõlema korteri seinu kaunistavad mehe fotod kui “Casablanca” (1942) plakat. Olen samamoodi suur filmifänn, kuigi ehk mitte nii obsessiivne kui tema. Kõikidest korteri nurkadest ei leia filmiplakateid ning kahjuks või õnneks pole mu kujuteldavaks sõbraks Humphrey Bogart (siin Jerry Lacy kehastuses), kellega ma õhtuti pikki vestlusi maha pean või kes mulle naiste võlumiseks magusaid soovitussõnu kõrvu sosistab. Ju siis ma ei ürita piisavalt :)
play_it_again_sam_still_001Film põhineb Woody Allen’i kirjutatud ning 1969. aastal ilmavalgust näinud edukal Broadway näidendil, mille käigus kohtus ta esmakordselt oma tulevase partneri ja muusa Diane Keaton’iga. Kuigi Allen oli kinoversiooni linastumise ajaks juba oma esimesed filmid lavastanud (“Take the Money and Run”, “Bananas” ja osaliselt ka “What’s Up, Tiger Lily?”), ei soovinud ta vana materjali ise suurele ekraanile tuua (kõik Alleni filmid põhinevad ta enda originaalstsenaariumil) ning lasi režissööritooli Oscari nominendi Herbert Ross’i. Paljuski on aga just “Play it again, Sam” minu jaoks esimeseks tõeliselt allenlikuks filmiks, mis on justkui eelmänguks mehe kuulsaimale filmile “Annie Hall” (1977). Siin on enamik ta loomingule iseloomulikud teemad: ebakindel ja neurootiline meesterahvas, lahutuse, truuduse, truudusetuse ja vananemisega seonduvad teemad, viited filmidele, suhted naistega, neljanda seina lõhkumine voice-over‘ite, kujutluste ja fantaasia kasutamisega jne. On ka erinevusi. Kuna 1971. aastal leidis aset New Yorgi filmitegijate streik, ei filminud nad Manhattanil, vaid San Fransisco’s (kohas, kus leiab aset ka hilisema “Blue Jasmine’i” tegevus).

Allen kehastab filmiajakirjanikku, kes peale naisest lahutamist asub oma parima sõbra Dick’i (Tony Roberts) ja ta naise Linda (Diane Keaton’i) õhutamisel kohtingutel käima, ent armub hoopiski viimasesse. Film algab “Casablanca” kuulsa lõpustseeniga, mis on filmis ka hiljem väga nutikalt töödeldud. Allen on võtnud “Casablanca” lõpplahenduses oleva eetilise küsimuse – mis valiku teeb Rick Blaine, kui ta lennujaamas kohtub Ilsa Lund’i ja Victor Laszlo’ga ning sellest oma versiooni teinud.

play_it_again_sam_still_004Lisaks sellele on film täis mitmeid humoorikaid ja allenlikke momente. Tegelaskujud on toredad – näiteks Tony Roberts’i kehastatud Dick’i elu koosneb pidevast töökohale helistamisest. Dialoogid on väga autorile iseloomulikud : ” Ma olen 29. Mu seksuaalsuse tipp oli 10 aastat tagasi” ning mitmed naljad leidlikud: “Mida sa teed laupäeva õhtul? -Teen enesetapu. – Aga reede õhtul?”. “Play It Again, Sam’i” üheks parimaks kohaks on pimekohtingu stseen, kus närvis olev Allan uut tüdrukut nähes enesekindel üritab olla ning seetõttu kõik lörri ajab. Tegu on ühe hüsteerilisema ja perfektsema komöödialõiguga, kus Allen osalenud on. Ainuüksi selle stseeni pärast julgen filmi vaatamist soovitada.

Tegu pole “Annie Hall’i” tasemel nüansseeritud ja mitmekihilise filmiga, vaid toreda komöödiaga, mis julgeb lihtne olla. Kuigi materjali teatraalsus on kohati tuntav, on tegu siiski hästi toimiva filmiga, mille paremaks nautimiseks on kasuks Humphrey Bogart’i loomingu lähem tundmine. Vihjeid on peale “Casablanca” ka sellistele filmidele nagu “To Have and Have Not”, “Petrified Forest”, “Dead Reckoning” jne. Teadupärast on ka “Play it again, Sam” valesti tsiteeritud lause, mida “Casablanca’s” tegelikult ei öelda.

play_it_again_sam_still_003Tegu on esimese filmiga seitsmest, kus Allen ja Keaton ekraani jagasid ning nendevaheline keemia on siin tuntav. Nii nemad kui Tony Roberts ja Jerry Lacy kehastasid samu rolle Broadway’l, ning tunnevad end kinoversioonis väga mugavalt. Kuigi film ei olnud Woody Allen’i lavastatud, algas siit mehe suurem populaarsus. Lisaks on film inspireerinud ka teisi filmitegijaid, näiteks Quentin Tarantino’t,  kes kasutas Bogarti -laadset kujuteldavat tegelaskuju “True Romance’i” (1993) stsenaariumis.

“Play It Again, Sam” on “Annie Hall’i” ja “Manhattan’i” kõrval mu lemmik Alleni film ning kohustuslik vaatamine igale Alleni, Bogarti ja “Casablanca” fännile.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused