Archive for the ‘Uncategorized’ Category

my_life_as_a_zucchini_2016_posterrežissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal

osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)

operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.

66.min

Kinodes alates: 17.03.2017

Värvikas, nukker ja eluline nukufilm

Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.

Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.

“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda  kutsutakse Tsukiiniks.  Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_001
Aus ja otsekohene

Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.

Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll  koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent  “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.

Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine  jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned  filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_002

Vähene info vanusepiirangu kohta

Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele  siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.

Eesti vanusepiirangute probleem on  korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.

“Minu elu Tsukiinina”  on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid  aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_003

 

 

Advertisements

Read Full Post »

patriots_day_2016_movie_posterrežissöör: Peter Berg
stsenaarium: Peter Berg,Matt Cook  Joshua Zetumer

osades:
Mark Wahlberg (Tommy Saunders)
Michelle Monaghan (Carol Saunders)
John Goodman (Ed Davis)
J.K. Simmons (seersant Jeffrey Pugliese)
Kevin Bacon (eriagent Richard DesLauriers)
Alex Wolff (Dzhokhar Tsarnaev)
Themo Melikidze (Tamerlan Tsarnaev)

operaator: Tobias A. Schliessler, kunstnik: Tom Duffield, kostüümikunstnik: Virginia Johnson, montaaž: Gabriel Fleming &  Colby Parker Jr, heliloojad: Trent Reznor & Atticus Ross. Produtsendid: Dorothy Aufiero, Dylan Clark, Stephen Levinson, Hutch Parker, Michael Radutzky, Scott Stuber & Mark Wahlberg.

133.min

Vastupidavus keset terrorit

Terrorirünnaku hollywoodilik ekraniseering näitab nii halba kui head, mida see õudus esile toob.

Patriootide päeval, 15. aprillil 2013 õhkasid terroristidest vennad Bostoni maratonitrassil kodus valmistatud pommid, mille tagajärjel kaotas elu kolm ning sai vigastada 264 inimest. Režissööri Peter Berg, kelle eelmine teos “Deepwater Horizoni katastroof” (2016) oli 2010. aasta naftaplatvormi õnnetuse dramatiseering, toob ekraanile teise ameeriklaste jaoks värske ja valusa sündmuse. Film jälgib nii Bostoni maratonil toimunut kui sellele järgnenut.

Lihtsad kangelased

Katastroofifilmile kohaselt leidub “Patriootide päevas” palju erinevaid liine ja tegelaskujusid. Esimese veerandtunni jooksul tutvustatakse mitut karakterit, kelle funktsioon saab selgeks alles lõpus. Lugu teadmata on neid huvitav jälgida. Peategelaseks on politseiseersant Tommy Saunders (Mark Wahlberg). Mehele on see kolmas koostöö režissöör Peter Bergiga päriselul põhinenud filmide “Deepwater Horizoni katastroof” ja “Ainus ellujäänu” järel. Suur osa tegevusest on edasi antud tema silmade läbi, ent kohati vaadatakse toimuvat ka teiste (sealhulgas vendadest terroristide) seisukohalt.

Värskelt on meeles rünnakud Pariisis, Büsselis ja Nice’is ja seda häirivam Bostonis toimunu dramatiseeringut suurel ekraanil vaadata. Pommiplahvatus ja sellele järgnev pole sobiv nõrganärvilistele, kuna asetab vaataja toimuva keskele ega väldi ebameeldivaid detaile. See on ühtlasi ka filmi kõige oskuslikumalt konstrueeritud osa, mis illustreerib tabavalt selliste hetkede kaost. Režissöör Berg paneb turvakaamerate ja nutitelefonite materjali kasutades meid osavalt sündmuste keskele ning lahendab lõigu dokumentalistlikus võtmes.

patriots_day_movie_still_001

Courtesy of Lionsgate

Eri žanrite segu.

Film algab realistliku katastroofifilmina, ent edasine laveerib elulise ja hollywoodiliku, krimidraama ja märulifilmi vahel, millesse on lisatud huumoritki. Žanr ja tonaalsus vaheldub stseenist stseeni. Üks terroristidest on kujutatud marihuaanat tarbiva üliõpilasena. See võiks mõjuda värskelt, ent tundub teostuselt sobivam pigem narkokomöödiasse. Politsei ja sõjaväe tegevust vaadeldakse aga Michael Bay (“Transformerid”) laadses fetišismi-märulifilmi stiilis, mis ei haaku reaalse looga.

Film toimib, ent teostuslikud komistused ei lase materjalil täit potentsiaali saavutada. Sellest on kahju, sest “Patriootide päeva” lugu on kaasahaarav ja kohati uskumatu. Kõrgema klassi lavastajad nagu David Fincher (“Zodiac”) või Paul Greengrass (“Kapten Phillips”) oleks sama materjaliga imesid korda saatnud. Peter Berg, kes on pigem tuntud meelelahutuslike filmidega nagu “Lahingulaev”ning “Hancock”, tunneb ennast mugavamalt märulistseene kui inimlikku draamat lavastades.

Filmi inspireerivat teemat, mida on hiljem intervjuudes rõhutatud, esitatakse narratiivis üsna kohmakalt ning plakatlikult. Peategelaseks tõuseb kokkuhoidev Bostoni linn oma ametnike, politseinike ja linnakodanikega. Loo kangelasteks on ellujääjad, kes ei lase juhtunul oma saatust mõjutada. Oli neid, kes kaotasid Bostoni rünnakus jala või käe, ent suutsid sellegipoolest eluga edasi minna ja uue sihi leida. Optimism inspireerib ja näitab, et inimese vaim on tõepoolest tugev.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 13. jaanuar 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

patriots_day_movie_still_002

Courtesy of Lionsgate

Read Full Post »

doctor_strange_imax_movie_poster“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill

Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.

Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.

Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.

Hinne: 5/10

IMDB Rotten Tomatoes

 



the_accountant_movie_poster“The Accountant” – “Audiitor” (2016)

režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque

“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 



inferno_movie_2016_poster“Inferno” (2016)
režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal

Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.

Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp’iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.

Hinne: 2.5/10
IMDB Rotten Tomatoes



jack_reacher_never_go_back_poster“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz

Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Handmaiden_posterrežissöör: Chan-wook Park
stsenaarium: Seo-Kyung Chung & Chan-wook Park, Sarah Waters’i romaani põhjal

osades:
Min-hee Kim (Hideko)
Kim Tae-ri (Sook-Hee)
Jung-woo Ha (Fujiwara)
Jin-woong Jo (onu Kouzuki)
Hae-suk Kim (teener)
So-ri Moon (tädi)

operaator: Chung-hoon Chung, kunstnik: Seong-hie Ryu, kostüümikunstnik: Sang-gyeong Jo, montaaž: Jae-Bum Kim & Sang-beom Kim, helilooja: Yeong-wook Jo. Produtsendid: Syd Lim & Chan-wook Park.

144 min

MITMETASANDILINE KELMILUGU
Naistevaheline armastus ja meestepoolne pilk.

Krimidraamaga “Oldboy” kuulsaks saanud Lõuna-Korea lavastaja Chan-wook Park on “Nobenäpuga” loonud provokatiivse, mitmetasandilise ja põneva ülesehitusega filmi, mis uurib naiste seksuaalsust ning meeste objektiviseerivat pilku. Park on adapteerinud Briti kirjaniku Sarah Watersi bestselleri “Fingersmith”  ja viinud tegevuse viktoriaanlikust Inglismaast 1930ndate Koreasse, mil riik oli jaapanlaste poolt okupeeritud.

Rikas jaapani pärijanna Hideko, kes elab üksildast elu koos oma võimuka onuga suures maamajas, palkab endale uue teenijanna Sookee. Teenijanna on aga tegelikult taskuvaras ja tegutseb petise Fujiwara käsul. Fujiwara plaanib end esitleda jaapani ülikuna, rikka emanda võrgutada ja temaga koos põgeneda, seejärel röövida ta varanduse ja siis naise hullumajja kinni panna. Kõik läheb plaanitult kuni Sookee ja Hideko tunnete tekkimiseni.

SAMASOOLISTE SUHTED

HANDMAIDEN_STILL_003.jpg
Kuigi tegevus on asetatud eelmise sajandi algusesse, kus naiste positsioon ühiskonnas oli täiesti teine, on käsitletavad teemad ajakohased ka praegu. Samasooliste armastuslood on auhinnatud filmide “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” (2013) ja “Carol” (2015) järel leidnud aina suuremat kõlapinda ning tihti on arutletud, kas meesrežissöör saab üldse teha filmi naistevahelisest armastusest, ilma et ta seda läbi objektiseeriva pilgu näitaks. Parki filmis saab see küsimus terve loo keskseks teemaks.

“Nobenäpp” on kõnekas uurimus nii kirjandusest, kunstist kui filmist, kus naiste seksuaalsust on kujutatud eelkõige meeste (tihti fetišistliku) pilgu läbi. Filmi meespeategelased on selle teema laiendused ning pole võimelised naisi täielikult mõistma. Lõpuks peavad nad tunnistama lüüasaamist ning nende ihad pööratakse nende enda vastu.

Film on avameelne seksuaalsuse kujutamisel, ent huvitaval kombel on palju ebamugavateks kohtadeks lõigud, kus rõhk on tegevuse kirjeldamisel, mitte näitamisel. Teost võib vaadata kui omapärast segu softcore thrillerist, gootilikust romansist ja art-house kinost, ent “Nobenäpp” väärib tähelepanu ka mitmete teiste aspektide poolest.

PÕNEV ÜLESEHITUS

HANDMAIDEN_STILL_001

Nii romaanil kui filmil on ääretult põnev struktuur, kus võib näha Akira Kurosawa märgilise linateose “Rashomon” (1950) algeid. “Nobenäpu” lugu koosneb kolmest osast, mida vaadatakse eri nurga alt ning iga lõik paneb toimunu uude perspektiivi. Lugu, mis algab klassikalise ja tundliku melodraamana, liigub vähehaaval palju häirivamatesse ja tõsisematesse teemadesse. Režissöör Park tõstab pidevalt panuseid ning narratiiv muutub aina keerukamaks ja ettearvatumaks.

Lõuna-Korea filmid on tuntuks saanud suurte meeleolumuutuste poolest. Et “Nobenäpp” lõpuosas üsna ebamugavaks ja vägivaldseks muutub, ei tohiks Parki loomingu asutajatele üllatav olla. Pigem on ootamatu “Nobenäpu” esimeses kolmandiku  klassikalisus ja elegants. Film on ühelt poolt väga väljapeetud ja rafineeritud, teisalt väga baroklik ning kaasaegne – omapärane segu erinevates žanritest ning vormidest. Park, kes on tabuteemasid ning mittetoimivaid peresid oma teostes ennegi uurinud (“Vana poiss”, “Janu”, “Stoker”) on selles filmis leidnud oma loomingu kõige hullema perekonna.

Häiriv, intrigeeriv ja meeldejääv “Nobenäpp” on tõeliselt unikaalne ja ettearvamatu film maailma ühelt andekamalt režissöörilt.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2.september 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

HANDMAIDEN_STILL_002.jpg

Read Full Post »

the_boy_and_the_beast_posterRežissöör: Mamoru Hosoda
stsenaarium: Mamoru Hosoda

osades:

Kōji Yakusho (Kumatetsu)
Aoi Miyazaki (noor Kyuta)
Shōta Sometani (Kyuta)
Suzu Hirose (Kaede)
Keishi Nagatsuka (Kyu isa)

Kunstnikud: Yôichi Nishikawa, Takashi Ohmori & Yohei Takamatsu, kostüümide disain: Daisuke Iga, helilooja: Masakatsu Takagi.

Produtsendid: Takuya Itô, Genki Kawamura, Seiji Okuda & Yuichiro Sato.

120 min

ISADUS JA TÄISKASVANUKS SAAMINE 

Jaapani uueks Hayao Miyazakiks (“Vaimudest viidud”) tituleeritud Mamoru Hosoda ühendab oma värskemas filmis “Poiss ja koletis” mütoloogilise allegooria ning elulise draama.

“Poiss ja koletis” on lugu kahest üksikust kangekaelsest ning pahurast tegelasest. 9-aastane Ren kaotab liiklusõnnetuses oma ema, tema isa on haihtunud ning poiss keeldub oma sugulaste juures elamast. Tema tee ristub Kumetsuga – distsipliinitu ja antisotsiaalne karulaadse olendiga. Too on pärit maagilisest paralleelmaailmast, kus elavad loomalaadsed koletised. Teda kardetakse, aga ei austata. Kui Kumetsu Reni omale õpipoisiks võtab, algab koos kasvamine, kus mõlemal on midagi üksteisele õpetada. Vanemaks saades hakkab poiss liikuma inimeste ja koletiste maailma vahet ning mõistab, et need ei olegi nii erinevad.

Sarnaselt Miyazaki fantastiliste seiklustega (“Vaimudest Viidud” ja “Howli liikuv kindlus”) ning Mamoru Hosoda viimaste filmidega ühendab “Poiss ja koletis” erinevad žanrilised elemendid. Tegu on ühelt poolt Jaapanile kultuuriruumile omase fantaasiarikka mõistulooga ja võitluskunstifilmiga, teisalt animele tüüpilise teismeliste identiteediprobleeme lahkava täiskasvanuks saamise looga.

Nii nagu Mamoru Hosoda eelmises filmis “Hundilapsed Ame ja Yuki”, kus õde ja vend on valiku ees, kas olla inimene või hunt, seisab Reni dilemma vana ja uue maailma vahel. Poiss leiab teismelisena tee tagasi inimeste juurde ning saab võimaluse jätkata sealt, kus ta elu aastate eest pooleli jäi. Leides endale tüdruksõbra ning uued eesmärgid õpingute näol, hakkab ta mõtlema selle üle, kus on tema tegelik koht. Samuti kohtub ta lõpuks oma lihase isaga. Kumb on olulisem – kas teda kasvatanud temperamentne Kumetsu või ta isa, kes ei tunne poissi tegelikult üldse?

“Poiss ja koletis” algab selge fookuse ja arusaadava narratiiviga, ent vajub liiga mitmete liinide ning motiivide tõttu teises pooles laiali. Õnneks suudab Hosoda siiski põnevust hoida ning paneb igasse episoodi talle omast mängulisust ja humaansust. Vastuolulist ent hoolivat suhet Reni ja Kumetsu vahel on põnev jälgida ning kuigi ükski loo element pole eraldi võttes originaalne, mõjub tervik värskena.

Filmi keskmes olev lugu identiteediotsingust on suunatud teismelistele. Kättemaksumotiivid viitavad Herman Melville’i “Moby Dickile” ning on huvitavamad pigem täiskasvanutele. Suur osa huumorist koos värvikate tegelaskujudega on mõeldud pigem kõige väiksematele.  Filmis leidub justkui midagi kõigile.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 27. mai 2016

 Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes 

 

boy_and_the_beast_still

Read Full Post »

green_room_2015_posterrežissöör: Jeremy Saulnier
stsenaarium: Jeremy Saulnier

osades:
Anton Yelchin (Pat)
Imogen Poots (Amber)
Joe Cole (Reece)
Alia Shawkat (Sam)
Callum Turner (Tiger)
Macon Blair (Gabe)
Patrick Stewart (Darcy)

operaator: Sean Porter, kunstnik: Ryan Warren Smith, kostüümikunstnik: Amanda Needham, montaaž: Julia Bloch, heliloojad: Brooke Blair & Will Blair. Produtsendid: Neil Kopp, Victor Moyers Anish Savjani.

95 min

“ARMUTU VÄGIKAIKAVEDU STAR TREKI NÄITLEJATE VAHEL”

Parimad õudusfilmid sööbivad mällu, kuna nad on oma ülesehituselt lihtsad ning mõjuvad usutavalt (à la Takashi Miike “Audition”). Filmiga “Blue Ruin” tuntust kogunud Jeremy Saulnier asetab reaalsena mõjuvad tegelaskujud oma  väga elulisse  situatsiooni ning loob ääretult pingelise, kaasahaarava ja ebamugavust tekitava õudusthrilleri, mis ei lase vaatajal hetkekski hinge tõmmata.

Virelev punkbänd nimega “The Ain’t Rights” satub mängima üksildasse neonatside baari. Vaatamata sellele, ent nad bändiliikme soovitusel (Anton Yelchin, “Star Trek Into Darkness”) provotseerivad publikut “Nazi Punks Fuck Off” kaverit mängides, tunduvad nad esialgu terve nahaga pääsevat. Kui nad aga näevad midagi lubamatut, lukustatakse kogu seltskond lava taga asuvasse puhketuppa.Algab armutu võitlus bändi liikmete ning neonatside juhi – intelligentse ning halastamatu Darcy (Patrick Stewart, “Star Trek: The Next Generation”) vahel.

Tegu on suurepäraselt lavastatud filmiga, mis kasvatab meisterlikult pinget ning kasutab väga mõjuvalt vaatajas ebamugavustunnet tekitavat vägivalda. Situatsioon, kuhu peategelased satuvad, tundub lootusetuna ning pinge ja panused kasvavad järk-järgult. Siiski leidub ka probleeme. Filmi antagonistid, keda algul esitletakse ääretult intelligentsete ja ohtlikena tegelastena, hakkavad loo kulgedes aina kummalisemaid vigu tegema ning lõpplahendus pole kuigi originaalne.Hoolimata sellest on aga “Green Room” nauditav ning vürtsitatud tugeva musta huumori ning tasemel näitlejatöödega.

Kuigi film ei lõhu konventsioone ega too žanri midagi uut, on tegu stiilipuhta ja mõjuva tööga. Minu jaoks senise kinoaasta kõige pingelisem ja kaasahaaravam filmielamus.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Green_Room_2015_still

Read Full Post »

captain_america_civil_war_posterrežissöörid: Anthony Russo & Joe Russo
stsenaarium: Christopher Markus & Stephen McFeely

osades:
Chris Evans (Steve Rogers / Captain America)
Robert Downey Jr.(Tony Stark / Iron Man)
Scarlett Johansson (Natasha Romanoff / Black Widow)
Sebastian Stan (Bucky Barnes / Winter Soldier)
Anthony Mackie (Sam Wilson / Falcon)
Chadwick Boseman (T’Challa / Black Panther)
Paul Bettany (Vision)
Elizabeth Olsen (Scarlet Witch)

operaator: Trent Opaloch, kunstnik: Owen Paterson, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Jeffrey Ford & Matthew Schmidt, helilooja: Henry Jackman. Produtsent: Kevin Feige.

146 min

Kangelaste madin. Meelelahutuslik ja pingevaba

Marvel stuudio uus film paneb kangelased omavahel kaklema. Marveli filmiuniversumi kolmeteistkümnes film ning kolmanda faasi esimene osa “Kapten Ameerika: Kodusõda” jätkab sealt,  kus “Kapten Ameerika: Talvesõdalane” (2014) ja “Tasujad: Ultroni ajastu” (2015) pooleli jäid. Kapten Ameerika (Chris Evans) otsib ikka oma noorpõlvesõpra Buckyt, keda ühed näevad vaenlase ning teised ajupesu ohvrina. Peale järjekordset inimkaotustega vahejuhtumit, soovitakse Tasujate meeskond riigi kontrolli alla panna. See lõhestab superkangelased selgelt kahte leeri.

Captain_america_Civil_War_still

Nagu Batmani ja Supermani võitlus. Oma loo ja temaatika poolest on “Kodusõda”  üllatavalt sarnane kuu aega tagasi linastunud titaanide võitlusega “Batman vs Superman: Õigluse koidik” (2016). Mõlemad linateosed uurivad üliinimlike võimetega kangelaste mõju ühiskonnale, riikliku kontrolli vajadust ja võiduga kaasnevaid inimohvreid. Mõlema filmi voorused ja probleemid üsna sarnased. Huvitavad teemad visatakse kiirelt kõrvale, erinevad liinid ei teeni pahatihti tervikut ning superkangelaste kakluseni viiv konflikt ei ole filmitegijate ponnistustest hoolimata veenev. Motivatsioon konflikti jaoks on olemas: Raudmehel (Robert Downey Jr) ja Kapten Ameerikal on erinev ja meile mõistetav maailmavaade, ent kogu võitlus oleks rusikate asemel siiski lahendatav sõnadega.

Kuigi keskne 20-minutiline kähmlus on “Kodusõja” meeldejäävam osa, iseloomustab seda Marveli filmidele teine tüüpiline nähtus – totaalne pinge puudumine. Surm ja ohutunne on eelmiste teostega ära nullitud, sest praktiliselt kõik hukka saanud tegelaskujud on Laatsaruse kombel suutnud ellu ärgata. Kangelased võitlevad omavahel, mitte kurikaeladega -sellepärast on veelgi vähem kaalul. Kuigi Daniel Brühl’i (“Võidu nimel”) kehastatud antagonist on üks Marveli loomingu intrigeerivamaid tüüpe, jääb tema karakter, tugevast motivatsioonist hoolimata, kahjuks tahaplaanile.

 Nii paljude tegelaskujudega loo jutustamine on suur väljakutse igale lavastajale, ent erinevalt Anthony & Joe Russost suudab Joss Whedon “Tasujate” filmides ka narratiivset fookust hoida ning põhjendada iga tegelase loos eksisteerimise. Kuigi uhiuus Ämblikmees (Tom Holland) on “Kodusõja” üks meeldejäävamaid ja paremaid osi, tundub tema tegelik roll loos nullilähedane ning kogu narratiiv jääb tegelast tutvustades lihtsalt seisma.

Kõlab klišeena, ent uusim Marveli film on enam-vähem samasugune kui eelmine. Oma lapsikuses nauditav, ent riskivaba kiirtoit, mis ununeb pärast tarbimist.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 6. mai 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode   Dianacaptain_america_civil_war_

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused