The Two Popes/The Coldest Game/Ford v Ferrari/The Irishman/An Officer and a Spy/Forman vs. Forman/Seberg (2019)

Noppeid Camerimage 2019 festivalil nähtud filmidest

“The Two Popes” – “Kaks Paavsti”(2019)
režissöör: Fernando Meirelles
stsenaarium: Anthony McCarten
Netflixis alates: 20.12.2019

Kes oleks osanud arvata, et kahest paavstist- Benedict XVI ja tollasest kardinalist Jorge Mario Bergoglio’st- jutustav teos osutub üheks viimase aja naljakamaks filmiks?

Fernando Meirelles’i (“Jumala linn”) režii on talle omaselt energiline ning Anthony McCarten’i stsenaariumi vaimuka dialoogiga (“Kui sakslane räägib nalja, ei pea see olema naljakas”). Lugu ise on lihtne, kammerlik ega eriti sügav, ent selle panevad särama Anthony Hopkins’i ja Jonathan Pryce’i, kelle ekraanikeemia ja mängulust on lihtsalt vaimustavad.

Filmist leiab ilmselt parima ABBA “Dancing Queeni” kasutuse läbi aegade :)

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 

---

“The Coldest Game” – “Kõige külmem mäng” (2019)
režissöör: Lukasz Kosmicki

stsenaarium: Lukasz Kosmicki, Marcel Sawicki
PÖFFIL: 28, 29 &  30.11

Olen üllatunud, et nii kesine teos kandideerib  PÖFFil  nii mitmele auhinnale, sealhulgas parimale filmile.

Kontseptsioon on ju hea. Spioonipõnevik, mille tegevus leiab aset Kuuba raketikriisi ajal Poolas, kus alkohoolikust USA malesuurmeister Mansky (Bill Pullman) peab Varssavi Kultuuri-ja Teaduspalees pidama malematši Nõukogude Liidu meistri Gavriloviga (Jevgeni Sidihhin) ning  samas koguma luureandmeid informaatorilt, Nõukogude ohvitserilt.

Tegu on kahjuks ühe frustreerivama filmiga, mida olen viimaste aastate jooksul näinud. Hea idee, põnev ajalooline taust, ent pingutatud ja puine Hollywoodi klišeedega, üheplaaniliste karakteritega ning ülepingutatud ja ebausutavalt konstrueeritud draamaga teostus. Peaaegu miski filmis ei toimi.

Hinne: 3.5/10

IMDB
  

---

“Le Mans 66” a.k.a “Ford v Ferrari” (2019)

režissöör: James Mangold

stsenaarium: Jez Butterworth, John-Henry Butterworth & Jason Keller
Kinodes alates: 15.11.2019

Vanamoeline Hollywoodi publikufilm, mis käitub ajalooliste faktidega üsna vabalt, ent pakub ilusaid inimesi, kiireid autosid ning korralikku portsu meelelahutust.

Liigagi tuttava skeemi põhjal valminud lugu, mida kannavad head osatäitjad, pole pooltki nii põnevalt teostatud kui paari aasta tagune “Rush” – “Võidu nimel” (2013).

 

Hinne: 6.5/10

IMDB Rotten Tomatoes
 

---

“The Irishman” – “Iirlane” (2019)
režissöör:  Martin Scorsese
stsenaarium: Steven Zaillian, Charles Brandt’i raamatu põhjal
Netflixis alates: 27.11.2019

Martin Scorsese uusim gangsterisaaga “The Irishman” on väga kiidetud, ent minu jaoks siiski pettumus, mis jääb paratamatult meistriteoste “Goodfellas” ning “Casino” varju ega küündi tema viimase teose “Silence” – “Vaikus” tasemele ega pole pooltki nii särtsakas ja meeldejääv kui “The Wolf of Wall Street”

“Iirlases” leidub Scorsesele omaselt briljantselt lavastatud hetki ning suurepäraseid näitlejatöid, ent stsenaarium on üsna laialivalguv. On tore vanu meistreid (De Niro, Pacino ja Joe Pesci) ekraanil näha, ent nende rollid ning omavahelised suhted on oodatust etteaimatavamad.

Kõige rohkem jääb meelde peategelase Frank “The Irishman” Sheerani (Robert De Niro) ja tema tütre (Anna Paquin, Lucy Gallina) suhe. Nendes on kõige paremini tabatud melanhoolsust ja paratamatust, mis meenutab Sergio Leone meistriteost “Ükskord Ameerikas“. Nagu ka Leone, vaatab ka Scorsese (gangsterite) maailma veidi teises perspektiivis kui oma eelmistes krimifilmides. Ilmselt tuleb see ka vanusest.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“An Officer and a Spy” – “Ohvitser ja Spioon” (2019)
režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Robert Harris ja Roman Polanski

Veneetsia filmifestivalil žürii preemia pälvinud “Ohvitser ja spioon” on režissöör Roman Polanski (“Pianist”) uurimus antisemitisimist ja poliitilisest korrumptsioonist 19. sajandi lõpu  Prantsusmaal. Loo keskmes on kuulus Dreyfusi afäär ning ohvitser Georges Picquart (Jean Dujardin), kes avastab  Alfred Dreyfusi (Louis Garrel) süüdi lavastatamise.

Tegu on metoodilise ja ilustamata ajakirjandusliku detektiivilooga, mis on kui 19.sajandi lõpu  “All The President’s Men” (1976).

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Forman vs. Forman” (2019)
režissöörid: Jakub Hejna & Helena Trestíková

Maiuspala Milos Formani (“Pritsimeeste ball”, “Amadeus”) fännidele (kelle hulka ma ise ka kuulun). “Forman vs. Forman” on muhe ja informatiivne teekond läbi Tšehhi päritolu lavastaja elu ja filmide. Film ei paku palju uut ning on kindlasti nauditavam neile, kes on mehe filmograafiaga tuttavad.

Forman on jutukas ning hea huumoriga mees, keda on aga ekraanil sama huvitav jälgida kui tema linateoste põnevaid tegelaskujusid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 

---

“Seberg” (2019)

režissöör: Benedict Andrews

stsenaarium: Joe Shrapnel, Anna Waterhouse

Jean Seberg (“À bout de souffle” ) on põnev kinoikoon, kelle keeruline elu väärib täispikka filmi, ent kahjuks ei leia režissöör Benedict Andrews (“Una”) oma jutustavale loole head fookust. “Seberg” jälgib kahte tegelast – näitlejanna Jean Sebergi (Kristen Stewart) ajal, mil naine toetas Mustadele pantrite rühmitust, ning pealtkuulajat (Jack O’Connell), kellel tema vastu sümpaatia tekib. Kahjuks jäävad mõlemad liinid pealiskaudseks ning uuritavad teemad (olgu selleks Sebergi vaimne tervis, suhe oma mehe või uue kallimaga, pealtkuulaja kinnisidee  jne)  skemaatilisteks ja väheütlevateks.

Kahju, sest kaamera ees ja taga on ju tugevad tegijad.

 

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes 

Courtesy of Netflix

Read Full Post »

The Lego Movie 2/Mary Queen of Scots/Velvet Buzzsaw (2019)

“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019

Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis.  Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul,  ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.

“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.

Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019

Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.

Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks  stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.

Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019

Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.

Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.

Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Warner bros

Read Full Post »

Bohemian Rhapsody & The Nutcracker and the Four Realms (2018)

“Bohemian Rhapsody”
režissöör: Bryan Singer (ja Dexter Fletcher)
stsenaarium: Anthony McCarten & Peter Morgan
Kinodes alates: 02.11.2018

Mõnikord on filmi saamislugu põnevam kui teos ise ning  see käib ka “Bohemian Rhapsody” kohta.

Mängufilmi legendaarsest “Queenist” ja Freddie Mercuryst on tahetud suurele ekraanile tuua juba aastaid. Paraku on  sellelel teele kerkinud mitmeid takistusi. Teadaolevalt ei leidnud  bändi elusolevad liikmed ühist keelt. Algselt Mercuryt kehastama pidanud Sacha Baron Cohen (“Borat”) ning Bryan Singer (“Tavalised kahtlusalused”,” X-men” seeria), kes  on lavastanud ka suure osa ekraanilejõudnud filmist, vallandati enne võtete lõppu ning asendati Dexter Fletcheriga (“Kotkas Eddie”), kes vastutas ka järelproduktsiooni eest. Lisaks olevat bändiliikmed väga kontrollinud, mis täpselt filmi läheb.

Seetõttu võib saavutuseks pidada juba “Bohemian Rhapsody” valmimist iseenesest. Linastunud filmi saab vaadata mitut moodi. Need, kes ootavad põhjalikku uurimust Freddie Mercuryst või pilguheitu bändi telgitagustesse, peavad pettuma. Film on kahjuks üsna pealiskaudne, ebausutav ning jälgib pea kõiki bändifilmide kulunud klišeesid (vanemate pettumus pojas, eduga kaasnev elupõletamine, bändisisesed tülid, edukas comeback jne), millest mitmed ei vasta täielikult ka ajaloolisele tõele. Need, kes ootavad aga kerget meelelahust, milles leidub “Queeni” kuulsaid laule ja nauditavaid rollisooritusi, jäävad tõenäoliselt filmiga rahule.

Kuigi käsikiri on üsna kesine ja ebausutav, on “Queeni” liikmete osatäitjad hästi valitud. Rami Malekist (Mr Robot) Freddiena on  juba palju head räägitud, ent alahinnata ei tasu ka teisi, nagu näiteks Gwilym Lee (Brian May), Ben Hardy (Roger Taylor) või Joseph Mazzello (John Deacon). Vaadates unustad, et tegu on näitlejatega – kõik tabavad niivõrd hästi portreteeritavaid.

Nii montaaž kui kaameratöö on mängulised ning filmitegijad viivad meid teekonnale läbi 1970-80ndate aastate. Muusikalised etteasted, mida näeb ootuspärasest isegi rohkem, pulbitsevad energiast – kontserfilmina on teos väga nauditav. Kahjuks jääb aga nii filmi keskmes olev Freddie tegelaskuju kui tema suhe Mary Austiniga (Lucy Boynton)  formaalseks. “Bohemian Rhapsody” plakati motoks on kirjutatud “nende muusikast veelgi erakordsem on tema lugu”. Teost vaadates jääb aga mulje, et Freddie ja “Queeni” lugu on sama teiste sadade bändide ja lauljate omadega. Tegelikult aga see ju päris nii ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

---

“The Nutcracker and the Four Realms “-“Pähklipureja ja neli kuningriiki” (2018)

režissöörid: Lasse Hallström & Joe Johnston
stsenaarium: Ashleigh Powell, E.T.A. Hoffmanni põhjal
Kinodes alates: 02.11.2018

Disney koguperefilmide toodang on väljaspool nende 3D animatsioone (“Zootropolis”, “Pahupidi“) viimasel ajal üsna tagasihoidlik olnud. Stuudio rõhub nostalgiale ja brändi tuntusele ning toodab muudkui järgesid oma kuulsatele seeriatele (“Christopher Robin”, “Mary Poppins tuleb tagasi”) või animatsiooniklassika ebavajalikke uusversioone (“Pahatar“, “Kaunitar ja koletis”).

“Pähklipureja ja neli kuningriiki” jätkab Disney tradsitooni, kus võetakse vana armastatud muinaslugu ja kohandatakse see suure ekraani jaoks.

Kuigi kohati on tegu üsna huvitava mängufilmiga (eelkõige loodud maailma tõttu), mõjub tervik kahjuks ebaühtlasena. Algus tundub üsna haarav, kuid loo kulgedes  fookus  kaob ning häirima hakkab žanrite  ja tonaalsuste segamine. Vanamoeline muinasjutt muutub õudukaks, seejärel aga autopiloodil kulgevaks lahingufilmiks nagu Tim Burtoni “Alice Imedemaal”.

Siiski tore, et filmitegijad pole unustanud  “Pähklipureja” kõige kuulsamat versiooni. Lisaks Tšaikovski muusikale näeb filmis ka balletti. Need episoodid on ilmselt filmi kõige mõjuvamad lõigud ja võinuks pikemalt kesta.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Disney

Read Full Post »

KFC (2017) HÕFF 2018

režissöör: Le Binh Giang

stsenaarium: Le Binh Giang

osades:

Ta Quang Chien
Tram Primrose
Hoang Ba Son
Nguyen Tony

operaator: Nguyen Phuoc Vinh

montaaž: Le Binh Giang Minh & Quy Truong
69 min

HÕFFi kavas: 27.04.2018 kell 00:00

KIIRTOIT KANNIBALIDELE
ehk mis juhtub, kui segada pepsit ja kokat

KFC ehk Kentucky Fried Chicken kiirtoidu kett on viimasel ajal meedias tugevat kriitikat saanud ning Vietnami splatterfilm “KFC” ei aita nende imidžit eriti parandada. “KFC” samastab kiirtoidu masinavärki ja tarbimisühiskonda kannibalismi ja lõputu vägivallaahelaga.

Režissöör LÊ Bình Giangi debüütmängufilmi on raske mingisse kategooriasse liigitada. See on Aasia splatter`i ja art house`i  omalaadne segu, mida võib vaadelda kui pesueht šokikino, mis kujutab inimkonna kõige jälgimat ja vägivaldsemat poolt (karakteriteks on kannibalid, nekrofiilid, kriminaalid, mõrvarid jne), kui ka musta huumoriga vürtsitatud ühiskonnakriitilist ja poliitilist allegooriat, mis lahkab tarbimisühiskonda ning kaasaegset läänestunud Vietnamit.

“KFC” meenutab paljude tegelaste ja mittelineaarse kronoloogiaga varast Tarantino (“Pulp Fiction”) loomingut, nihilismi ja kättemaksuringi  motiividega Chan-wook Parki (“Oldboy”) ning kompromissitu vägivalla, armutute tegelaste ja atmosfääri poolest Takashi Miike (“Audition”) teoseid.

Lugu leiab aset Hanois ning keskendub kõiksugu põlastusväärsetele tegelastele ja vägivaldsetele tegudele. Lugu on keeruline, episoodiline ja esmapilgul arusaamatu, sest  tegevus on mittelineaarne, erinevate karakterite ning liinidega. Neid lugusid ühendab kannibalist doktor, kes sõidab kiirabiautoga oma ohvritele otsa, tema poeg ja tolle sõber, kelle prostituudist ema on samuti sattunud doktori ohvriks.

Film ei ole mõeldud nõrganärvilistele, ent ekraanil kujutatud vägivald pole teostuslike piirangute ja madala eelarve tõttu nii häiriv, et ei laseks öösel magama jääda. Häirivaks muutub “KFC” eelkõige lõpus, ent teosesse on süstitud korralik kogus musta huumorit, mis ei lase toimuvat liiga tõsiselt võtta. Juba filmi avatiitrid rõhutavad humoorikalt, et film ei põhine reaalsusel.

Režissöör-stsenarist LÊ Bình Giangil ei lastud oma filmikooli õpinguid lõpetada, kuna tema lõputöö “KFC” stsenaariumi peeti liiga vägivaldseks. Mees ei jätnud aga jonni ning sai valmis filmi, mille teostuslikud ning tehnilised limiidid on küll tuntavad ning narratiiv arusaamatu, ent ambitsioon tugev. Filmis leidub mitmeid mõjuvad hetki. Olgu selleks kaader, kus kaamera näitab prostituudi voodi alla peitu pugenud lapsi,  armastajapaari haruldane rahulik hetk, groteskne söögistseen või kontekstiväline bullet-time’i kasutamine filmi keskel.

See on eksootiline nišifilm, mis nõuab vaatajalt külma närvi ja tähelepanu. Toores, räige ning rabe teos, milles leidub midagi provokatiivset. Kiirtoiduketi filmi pealkirjaks valimine ei ole juhuslik ning ebakvaliteetse kiitoidutoidu kõrvutamine kannibalismiga pole sugugi nii jabur, kui esmapilgul tundub

IMDB  HÕFF

“KFC” linastub HÕFFi põhiprogrammis. Tänavusel HÕFF-il  näeb ligikaudu 30 täispikka filmi. Festivali programmi leiad siit.

 

 

Read Full Post »

Ma vie de Courgette – Minu elu Tsukiinina (2016)

režissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal

osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)

operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.

66.min

Kinodes alates: 17.03.2017

Värvikas, nukker ja eluline nukufilm

Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.

Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.

“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda  kutsutakse Tsukiiniks.  Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.

Aus ja otsekohene

Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.

Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll  koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent  “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.

Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine  jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned  filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.

Vähene info vanusepiirangu kohta

Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele  siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.

Eesti vanusepiirangute probleem on  korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.

“Minu elu Tsukiinina”  on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid  aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud

 

 

Read Full Post »

Patriots Day – Patriootide Päev (2016)

režissöör: Peter Berg
stsenaarium: Peter Berg,Matt Cook  Joshua Zetumer

osades:
Mark Wahlberg (Tommy Saunders)
Michelle Monaghan (Carol Saunders)
John Goodman (Ed Davis)
J.K. Simmons (seersant Jeffrey Pugliese)
Kevin Bacon (eriagent Richard DesLauriers)
Alex Wolff (Dzhokhar Tsarnaev)
Themo Melikidze (Tamerlan Tsarnaev)

operaator: Tobias A. Schliessler, kunstnik: Tom Duffield, kostüümikunstnik: Virginia Johnson, montaaž: Gabriel Fleming &  Colby Parker Jr, heliloojad: Trent Reznor & Atticus Ross. Produtsendid: Dorothy Aufiero, Dylan Clark, Stephen Levinson, Hutch Parker, Michael Radutzky, Scott Stuber & Mark Wahlberg.

133.min

Vastupidavus keset terrorit

Terrorirünnaku hollywoodilik ekraniseering näitab nii halba kui head, mida see õudus esile toob.

Patriootide päeval, 15. aprillil 2013 õhkasid terroristidest vennad Bostoni maratonitrassil kodus valmistatud pommid, mille tagajärjel kaotas elu kolm ning sai vigastada 264 inimest. Režissööri Peter Berg, kelle eelmine teos “Deepwater Horizoni katastroof” (2016) oli 2010. aasta naftaplatvormi õnnetuse dramatiseering, toob ekraanile teise ameeriklaste jaoks värske ja valusa sündmuse. Film jälgib nii Bostoni maratonil toimunut kui sellele järgnenut.

Lihtsad kangelased

Katastroofifilmile kohaselt leidub “Patriootide päevas” palju erinevaid liine ja tegelaskujusid. Esimese veerandtunni jooksul tutvustatakse mitut karakterit, kelle funktsioon saab selgeks alles lõpus. Lugu teadmata on neid huvitav jälgida. Peategelaseks on politseiseersant Tommy Saunders (Mark Wahlberg). Mehele on see kolmas koostöö režissöör Peter Bergiga päriselul põhinenud filmide “Deepwater Horizoni katastroof” ja “Ainus ellujäänu” järel. Suur osa tegevusest on edasi antud tema silmade läbi, ent kohati vaadatakse toimuvat ka teiste (sealhulgas vendadest terroristide) seisukohalt.

Värskelt on meeles rünnakud Pariisis, Büsselis ja Nice’is ja seda häirivam Bostonis toimunu dramatiseeringut suurel ekraanil vaadata. Pommiplahvatus ja sellele järgnev pole sobiv nõrganärvilistele, kuna asetab vaataja toimuva keskele ega väldi ebameeldivaid detaile. See on ühtlasi ka filmi kõige oskuslikumalt konstrueeritud osa, mis illustreerib tabavalt selliste hetkede kaost. Režissöör Berg paneb turvakaamerate ja nutitelefonite materjali kasutades meid osavalt sündmuste keskele ning lahendab lõigu dokumentalistlikus võtmes.

Courtesy of Lionsgate

Eri žanrite segu.

Film algab realistliku katastroofifilmina, ent edasine laveerib elulise ja hollywoodiliku, krimidraama ja märulifilmi vahel, millesse on lisatud huumoritki. Žanr ja tonaalsus vaheldub stseenist stseeni. Üks terroristidest on kujutatud marihuaanat tarbiva üliõpilasena. See võiks mõjuda värskelt, ent tundub teostuselt sobivam pigem narkokomöödiasse. Politsei ja sõjaväe tegevust vaadeldakse aga Michael Bay (“Transformerid”) laadses fetišismi-märulifilmi stiilis, mis ei haaku reaalse looga.

Film toimib, ent teostuslikud komistused ei lase materjalil täit potentsiaali saavutada. Sellest on kahju, sest “Patriootide päeva” lugu on kaasahaarav ja kohati uskumatu. Kõrgema klassi lavastajad nagu David Fincher (“Zodiac”) või Paul Greengrass (“Kapten Phillips”) oleks sama materjaliga imesid korda saatnud. Peter Berg, kes on pigem tuntud meelelahutuslike filmidega nagu “Lahingulaev”ning “Hancock”, tunneb ennast mugavamalt märulistseene kui inimlikku draamat lavastades.

Filmi inspireerivat teemat, mida on hiljem intervjuudes rõhutatud, esitatakse narratiivis üsna kohmakalt ning plakatlikult. Peategelaseks tõuseb kokkuhoidev Bostoni linn oma ametnike, politseinike ja linnakodanikega. Loo kangelasteks on ellujääjad, kes ei lase juhtunul oma saatust mõjutada. Oli neid, kes kaotasid Bostoni rünnakus jala või käe, ent suutsid sellegipoolest eluga edasi minna ja uue sihi leida. Optimism inspireerib ja näitab, et inimese vaim on tõepoolest tugev.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 13. jaanuar 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Lionsgate

Read Full Post »

Doctor Strange/The Accountant/Inferno/Jack Reacher: Never Go Back (2016)

“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill

Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.

Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.

Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.

Hinne: 5/10

IMDB Rotten Tomatoes

 

---

“The Accountant” – “Audiitor” (2016)
režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque

“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

---

“Inferno” (2016)
režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal

Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.

Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp’iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.

Hinne: 2.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz

Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Ah-ga-ssi – The Handmaiden – Nobenäpp (2016)

režissöör: Chan-wook Park
stsenaarium: Seo-Kyung Chung & Chan-wook Park, Sarah Waters’i romaani põhjal

osades:
Min-hee Kim (Hideko)
Kim Tae-ri (Sook-Hee)
Jung-woo Ha (Fujiwara)
Jin-woong Jo (onu Kouzuki)
Hae-suk Kim (teener)
So-ri Moon (tädi)

operaator: Chung-hoon Chung, kunstnik: Seong-hie Ryu, kostüümikunstnik: Sang-gyeong Jo, montaaž: Jae-Bum Kim & Sang-beom Kim, helilooja: Yeong-wook Jo. Produtsendid: Syd Lim & Chan-wook Park.

144 min

MITMETASANDILINE KELMILUGU
Naistevaheline armastus ja meestepoolne pilk.

Krimidraamaga “Oldboy” kuulsaks saanud Lõuna-Korea lavastaja Chan-wook Park on “Nobenäpuga” loonud provokatiivse, mitmetasandilise ja põneva ülesehitusega filmi, mis uurib naiste seksuaalsust ning meeste objektiviseerivat pilku. Park on adapteerinud Briti kirjaniku Sarah Watersi bestselleri “Fingersmith”  ja viinud tegevuse viktoriaanlikust Inglismaast 1930ndate Koreasse, mil riik oli jaapanlaste poolt okupeeritud.

Rikas jaapani pärijanna Hideko, kes elab üksildast elu koos oma võimuka onuga suures maamajas, palkab endale uue teenijanna Sookee. Teenijanna on aga tegelikult taskuvaras ja tegutseb petise Fujiwara käsul. Fujiwara plaanib end esitleda jaapani ülikuna, rikka emanda võrgutada ja temaga koos põgeneda, seejärel röövida ta varanduse ja siis naise hullumajja kinni panna. Kõik läheb plaanitult kuni Sookee ja Hideko tunnete tekkimiseni.

SAMASOOLISTE SUHTED

Kuigi tegevus on asetatud eelmise sajandi algusesse, kus naiste positsioon ühiskonnas oli täiesti teine, on käsitletavad teemad ajakohased ka praegu. Samasooliste armastuslood on auhinnatud filmide “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” (2013) ja “Carol” (2015) järel leidnud aina suuremat kõlapinda ning tihti on arutletud, kas meesrežissöör saab üldse teha filmi naistevahelisest armastusest, ilma et ta seda läbi objektiseeriva pilgu näitaks. Parki filmis saab see küsimus terve loo keskseks teemaks.

“Nobenäpp” on kõnekas uurimus nii kirjandusest, kunstist kui filmist, kus naiste seksuaalsust on kujutatud eelkõige meeste (tihti fetišistliku) pilgu läbi. Filmi meespeategelased on selle teema laiendused ning pole võimelised naisi täielikult mõistma. Lõpuks peavad nad tunnistama lüüasaamist ning nende ihad pööratakse nende enda vastu.

Film on avameelne seksuaalsuse kujutamisel, ent huvitaval kombel on palju ebamugavateks kohtadeks lõigud, kus rõhk on tegevuse kirjeldamisel, mitte näitamisel. Teost võib vaadata kui omapärast segu softcore thrillerist, gootilikust romansist ja art-house kinost, ent “Nobenäpp” väärib tähelepanu ka mitmete teiste aspektide poolest.

PÕNEV ÜLESEHITUS

Nii romaanil kui filmil on ääretult põnev struktuur, kus võib näha Akira Kurosawa märgilise linateose “Rashomon” (1950) algeid. “Nobenäpu” lugu koosneb kolmest osast, mida vaadatakse eri nurga alt ning iga lõik paneb toimunu uude perspektiivi. Lugu, mis algab klassikalise ja tundliku melodraamana, liigub vähehaaval palju häirivamatesse ja tõsisematesse teemadesse. Režissöör Park tõstab pidevalt panuseid ning narratiiv muutub aina keerukamaks ja ettearvatumaks.

Lõuna-Korea filmid on tuntuks saanud suurte meeleolumuutuste poolest. Et “Nobenäpp” lõpuosas üsna ebamugavaks ja vägivaldseks muutub, ei tohiks Parki loomingu asutajatele üllatav olla. Pigem on ootamatu “Nobenäpu” esimeses kolmandiku  klassikalisus ja elegants. Film on ühelt poolt väga väljapeetud ja rafineeritud, teisalt väga baroklik ning kaasaegne – omapärane segu erinevates žanritest ning vormidest. Park, kes on tabuteemasid ning mittetoimivaid peresid oma teostes ennegi uurinud (“Vana poiss”, “Janu”, “Stoker”) on selles filmis leidnud oma loomingu kõige hullema perekonna.

Häiriv, intrigeeriv ja meeldejääv “Nobenäpp” on tõeliselt unikaalne ja ettearvamatu film maailma ühelt andekamalt režissöörilt.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2.september 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

Read Full Post »

“Poiss ja koletis” – “Bakemono no ko” – “The Boy and the Beast” (2015)

Režissöör: Mamoru Hosoda
stsenaarium: Mamoru Hosoda

osades:

Kōji Yakusho (Kumatetsu)
Aoi Miyazaki (noor Kyuta)
Shōta Sometani (Kyuta)
Suzu Hirose (Kaede)
Keishi Nagatsuka (Kyu isa)

Kunstnikud: Yôichi Nishikawa, Takashi Ohmori & Yohei Takamatsu, kostüümide disain: Daisuke Iga, helilooja: Masakatsu Takagi.

Produtsendid: Takuya Itô, Genki Kawamura, Seiji Okuda & Yuichiro Sato.

120 min

ISADUS JA TÄISKASVANUKS SAAMINE 

Jaapani uueks Hayao Miyazakiks (“Vaimudest viidud”) tituleeritud Mamoru Hosoda ühendab oma värskemas filmis “Poiss ja koletis” mütoloogilise allegooria ning elulise draama.

“Poiss ja koletis” on lugu kahest üksikust kangekaelsest ning pahurast tegelasest. 9-aastane Ren kaotab liiklusõnnetuses oma ema, tema isa on haihtunud ning poiss keeldub oma sugulaste juures elamast. Tema tee ristub Kumetsuga – distsipliinitu ja antisotsiaalne karulaadse olendiga. Too on pärit maagilisest paralleelmaailmast, kus elavad loomalaadsed koletised. Teda kardetakse, aga ei austata. Kui Kumetsu Reni omale õpipoisiks võtab, algab koos kasvamine, kus mõlemal on midagi üksteisele õpetada. Vanemaks saades hakkab poiss liikuma inimeste ja koletiste maailma vahet ning mõistab, et need ei olegi nii erinevad.

Sarnaselt Miyazaki fantastiliste seiklustega (“Vaimudest Viidud” ja “Howli liikuv kindlus”) ning Mamoru Hosoda viimaste filmidega ühendab “Poiss ja koletis” erinevad žanrilised elemendid. Tegu on ühelt poolt Jaapanile kultuuriruumile omase fantaasiarikka mõistulooga ja võitluskunstifilmiga, teisalt animele tüüpilise teismeliste identiteediprobleeme lahkava täiskasvanuks saamise looga.

Nii nagu Mamoru Hosoda eelmises filmis “Hundilapsed Ame ja Yuki”, kus õde ja vend on valiku ees, kas olla inimene või hunt, seisab Reni dilemma vana ja uue maailma vahel. Poiss leiab teismelisena tee tagasi inimeste juurde ning saab võimaluse jätkata sealt, kus ta elu aastate eest pooleli jäi. Leides endale tüdruksõbra ning uued eesmärgid õpingute näol, hakkab ta mõtlema selle üle, kus on tema tegelik koht. Samuti kohtub ta lõpuks oma lihase isaga. Kumb on olulisem – kas teda kasvatanud temperamentne Kumetsu või ta isa, kes ei tunne poissi tegelikult üldse?

“Poiss ja koletis” algab selge fookuse ja arusaadava narratiiviga, ent vajub liiga mitmete liinide ning motiivide tõttu teises pooles laiali. Õnneks suudab Hosoda siiski põnevust hoida ning paneb igasse episoodi talle omast mängulisust ja humaansust. Vastuolulist ent hoolivat suhet Reni ja Kumetsu vahel on põnev jälgida ning kuigi ükski loo element pole eraldi võttes originaalne, mõjub tervik värskena.

Filmi keskmes olev lugu identiteediotsingust on suunatud teismelistele. Kättemaksumotiivid viitavad Herman Melville’i “Moby Dickile” ning on huvitavamad pigem täiskasvanutele. Suur osa huumorist koos värvikate tegelaskujudega on mõeldud pigem kõige väiksematele.  Filmis leidub justkui midagi kõigile.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 27. mai 2016

 Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes 

 

Read Full Post »

Green Room (2015)

režissöör: Jeremy Saulnier
stsenaarium: Jeremy Saulnier

osades:
Anton Yelchin (Pat)
Imogen Poots (Amber)
Joe Cole (Reece)
Alia Shawkat (Sam)
Callum Turner (Tiger)
Macon Blair (Gabe)
Patrick Stewart (Darcy)

operaator: Sean Porter, kunstnik: Ryan Warren Smith, kostüümikunstnik: Amanda Needham, montaaž: Julia Bloch, heliloojad: Brooke Blair & Will Blair. Produtsendid: Neil Kopp, Victor Moyers Anish Savjani.

95 min

“ARMUTU VÄGIKAIKAVEDU STAR TREKI NÄITLEJATE VAHEL”

Parimad õudusfilmid sööbivad mällu, kuna nad on oma ülesehituselt lihtsad ning mõjuvad usutavalt (à la Takashi Miike “Audition”). Filmiga “Blue Ruin” tuntust kogunud Jeremy Saulnier asetab reaalsena mõjuvad tegelaskujud oma  väga elulisse  situatsiooni ning loob ääretult pingelise, kaasahaarava ja ebamugavust tekitava õudusthrilleri, mis ei lase vaatajal hetkekski hinge tõmmata.

Virelev punkbänd nimega “The Ain’t Rights” satub mängima üksildasse neonatside baari. Vaatamata sellele, ent nad bändiliikme soovitusel (Anton Yelchin, “Star Trek Into Darkness”) provotseerivad publikut “Nazi Punks Fuck Off” kaverit mängides, tunduvad nad esialgu terve nahaga pääsevat. Kui nad aga näevad midagi lubamatut, lukustatakse kogu seltskond lava taga asuvasse puhketuppa.Algab armutu võitlus bändi liikmete ning neonatside juhi – intelligentse ning halastamatu Darcy (Patrick Stewart, “Star Trek: The Next Generation”) vahel.

Tegu on suurepäraselt lavastatud filmiga, mis kasvatab meisterlikult pinget ning kasutab väga mõjuvalt vaatajas ebamugavustunnet tekitavat vägivalda. Situatsioon, kuhu peategelased satuvad, tundub lootusetuna ning pinge ja panused kasvavad järk-järgult. Siiski leidub ka probleeme. Filmi antagonistid, keda algul esitletakse ääretult intelligentsete ja ohtlikena tegelastena, hakkavad loo kulgedes aina kummalisemaid vigu tegema ning lõpplahendus pole kuigi originaalne.Hoolimata sellest on aga “Green Room” nauditav ning vürtsitatud tugeva musta huumori ning tasemel näitlejatöödega.

Kuigi film ei lõhu konventsioone ega too žanri midagi uut, on tegu stiilipuhta ja mõjuva tööga. Minu jaoks senise kinoaasta kõige pingelisem ja kaasahaaravam filmielamus.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Read Full Post »