Jumanji: The Next Level / The Aeronauts / The Current War – Directors Cut (2019)

“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase”  (2014)
režissöör: Jake Kasdan
stsenaarium: Jake Kasdan, Jeff Pinkner
kinodes alates: 6.12.2019

Järg 2017. aasta üllatushitile “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” ei valmista eelmise osa fännidele pettumust.  Samuti hoogne ja lõbus seiklus, mis on nauditav tänu lustakatele osatäitmistele ning näitlejate heale ekraanikeemiale. Järg on tuttav, ent toob sisse ka piisavalt uut materjali. Lisaks vanadele nägudele (Dwayne Johnson, Jack Black, Kevin Hart, Karen Gillan jt) liituvad seltskonnaga ka Danny DeVito ja Danny Glover.

Danny DeVito’t ning Dwayne Johnsonit teda jäljendamas on ääretult lõbus vaadata.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
režissöör: Tom Harper
stsenaarium: Tom Harper & Jack Thorne
kinodes alates: 6.12.2019

Felicity Jones ja Eddie Redmayne (“Kõiksuse teooria“) on taas ekraanil tõsielul põhinevas filmis, mis jutustab aeronaut Amelia Wrenist ja teadlasest James Glaisherist. 1862.aastal asuvad nad õhupalliekspeditsioonile, et lennata eelmistest seiklejatest kõrgemale ja leida teaduslik moodus ilma ennustamiseks.

Meedias mainiti, et “Aeronaudid” on justkui “me too” ajastu produkt. Päris elus tegi James Glaisher antud kõrgusrekordeid purustanud lennu koos Henry Coxwelliga. Filmis on aga tema kaaslaseks Amélia Wren, kes on inspiratsiooni saanud kahest naisaeronaudist: Sophie Blanchardist ja Margaret Grahamist.

Hollywood on ajaloolise tõega ennegi vabalt ringi käinud ning tegelaste vahetamine pole suurim probleem. Pigem on asi selles, et film asendab usutavuse, karakteriloogika ning teadusliku lähenemise meelelahutusliku ja lihtsa vaatemänguga.

“Aeronaudid” mõjub kõige paremini õhupalliga tuhandete meetrite kõrgusel lennates. Tegelaste käitumine ja ettevalmistused selleks sündmuseks tunduvad lihtsustatu ning ebausutavana. Ehk on probleemiks samal ajal linastuv “Majakas“, mis on ajastu kujutamises nii detailitruu, et “Aeronaudid” mõjub tema kõrval fantaasiafilmina, kuigi žanriliselt peaksid asjad just vastupidi olema.

“Aeronautide” narratiiv on samuti konarlik. Suur osa filmist on jutustatud flashbackide abil. Need minevikustseenid on aga kõige nõrgemad ega lisa midagi olulist karakteritele või tegevustikule. Suur osa eelloo pingest põhineb küsimusel, kas tegelased üldse koos õhku tõusevad. Kuna me aga neid filmi alguses lendamas näeme, siis see lihtsalt ei toimi.

Hinne: 5/10

arvustused: Mark Kermode
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Michael Mitnick
Kinodes alates: kinodes alates: 6.12.2019

Režissöör Michael Mitnicki (“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk “) filmi “Voolusõda” vaevasid mitmed tootmisprobleemid. See pidi esialgu linastuma 2017. aastal ning Eesti kinodesse jõudnud versioon kuus minutit lühem “directors cut” versioon.

Filmi keskmes on Thomas Edison (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse (Michael Shannon), kes võitlevad elektrienergia tootmise võimaluste pärast. Nagu “Aeronautide”, on  ka “Voolusõja” keskmes 19.sajandi uuendused. Selle taga peituv lugu ja ajalooline õppetund on intrigeerivamad kui teos ise. 

Produktsioon on oma suhteliselt väikese eelarve kohta muljetavaldav ning ekraanil näeb palju hinnatud näitlejaid (Benedict Cumberbatch, Michael Shannon, Katherine Waterston, Tom Holland, Matthew Macfadyen, Nicholas Hoult jt). Raske on aga aru saada, millest filmitegijad täpselt rääkida tahavad. Keskmes tundub olevat Thomas Edisoni  ja George Westinghouse’i vägikaikavedu (mis on kohati sarnane Cristopher Nolani “The Prestige’is” nähtuga), ent stsenaariumis on liiga palju detaile ning sündmusi, mis fookuse ähmastavad.

Lugu ei haaranud kahjuks intellektuaalsel ega emotsionaalsel tasandil. Nagu vaataks telekast harivat History Channeli saadet, kus amatöörnäitlejate asemel palgati Oscari nominendid.

Hinne: 4.5/10

arvustused:
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

The Lighthouse/Knives Out (2019)

“The Lighthouse” – “Majakas”  (2014)
režissöör: Robert Eggers
stsenaarium: Max Eggers, Robert Eggers
kinodes alates: 7.12.2019

Joonas kirjutab tabavalt Robert Eggersi (“The Witch”) uusima õudusfilmi  “Majakas” kohta oma blogis : “Natuke sihuke arhetüüpse eesti kunstfilmi vaib: kivine rand, tuul, vihm, kajakad, majakas, äkki ilmuv üksik tiss ja aina kasvav äng.”

Tõepoolest. Kiiksuga mustvalge kunstifilm  teeb kummarduse filmiajaloole ja tõmbab teatud paralleele Rainer Sarneti “Novembriga” ning  tegevuskoht viib mõtted paratamatult Sulev Keedusele. Erinevalt “arhetüüpsest eesti kunstfilmist” on “Majakal” aga palju selgemalt väljajoonistatud maailm ja tegelased, huvitavamad osatäitmised ning põnev suhtedünaamika.

Kui Ephraim Winslow (Robert Pattinson) ühel üksildasel saarel Thomas Wake’ilt (Willem Dafoe) majakavahi kohustused üle võtab, on see tema jaoks lihtsalt ajutine pelgupaik minevikusündmuste eest. Wake’il ei õnnestu aga saarelt lahkuda ja kaks eri koolkonna meest alustavad elu- ja surmatantsu kummalises suhtes. See muutub iga tõusu, mõõna ja kummalise nägemusega, mida neile saar pakub.

Kuigi filmi reklaamitakse eelkõige õudusfilmina, on see pigem psühholoogiline thriller, kus üksikul saarel pannakse proovile peategelaste suhe ning vaimne tervis. Nagu režissööri eelmise filmi “”The Witch” (2015) puhul, on “Majaka” väärtuseks detailideni paigas ajastutruu maailm ja dialoog. Ammutades inspiratsiooni päris elust, on stsenaristid Max ja Robert Eggers loonud põneva kombinatsiooni ajaloolisest tõe, psühholoogia, Kreeka müütide ning kirjanike E. A. Poe ja H.P Lovecraft motiividel.

Kindlasti on tegu aasta ühe meeldejäävama filmiga, mille keskmes on tõeliselt magusad osatäitmised.  Robert Pattinson on suurepärane, ent Willem Dafoe lihtsalt vaimustav.  Robert Eggers tõestab “Majakaga”, et on  üks viimase aja huvitavamaid horrori viljelejaid, kes mõistab, et žanri ei tee köitvaks mitte veri ega odavad trikid, vaid inimlik lugu, usutav maailm ning põnevad tegelased.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Knives Out” – “Nugade peal” (2014)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson
Kinodes alates: 29.11.2019

Režissöör Rian Johnson, kes sattus suure (nii positiivse kui negatiivse) kriitika märklauaks  oma “The last Jediga“on koondanud muljetavaldava näitlejate plejaadi, et tuua ekraanile esmapilgul vanamoeline Agatha Christie ja lauamängu/filmi “Clue” stiilis klassikaline mõrvamüsteerium.

Kui populaarne krimikirjanik Harlan Thrombey (Christopher Plummer) leitakse pärast oma 85. sünnipäeva oma kodust surnuna, kutsutakse juhtunut uurima uudishimulik ja võluv detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Blanc puutub Harlani enneaegse surma tagamaid selgitades kokku tema ebatavalise perekonna ja pühendunud alluvatega ning peab selle valede võrgu lahti harutama.

Režissööri näitas kiindumust film noir žanri vastu oma režiidebüüdis “Brick” (2005). “Nugade peal” on aga armastuskiri Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumitele. Nii nagu “Brickis” ei huvita Johnsonit aga klassikaline müsteerium vaid oma perspektiiv žanrile, mille reegleid ta tunneb. Filmis on toredaid leide, Johnsoni kiiksuga huumorit ning korralik doos poliitilist kommentaari. Müsteerium on põnev ja kaasahaarav ning Thrombey perekond astub üles muljetavaldava näitlejaansambliga: Chris Evans, Jamie Lee Curtis, Toni Collette, Don Johnson, Michael Shannon jpt.  Loo keskmes on aga surnud kirjaniku koduabiline Marta Cabrera (Ana de Armas) (Blade Runner 2049“) ning uurija Benoit Blanc (Daniel Craig).

Craig, kes on teinud enne toredaid karakterrolle, (näit “Logan Lucky“) tundub (vähemalt minu jaoks) paiknevat nii oma tegelaskuju kui näitlemisstiili poolest hoopis teises universumis. Tema versioon ennasttäis detektiivist on pigem sarnane inspektor Jacques Clouseauga “Roosa Pantri” seeriast kui Hercule Poirot’ga ning lõhub vähemalt minu jaoks filmi terviklikku maailma. Kui ülejäänud osatäitjad mõjuvad oma liialdatuses usutavatena, siis Craig mängib lihtsalt üle.

Vaatamata sellele on tegu nutika filmi ja nauditava elamusega.

Hinne: 7/10

arvustused: Mark Kermode  Diana 
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Terminator: Dark Fate/Dolemite Is My Name/Tell Me Who I Am/Zombieland: Double Tap (2019)

“Terminator: Dark Fate” – “Terminaator: Sünge saatus”(2019)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: David S. Goyer, Justin Rhodes & Billy Ray
Kinodes alates: 01.11.2019

Terminaatori seeria neljas katse (3 filmi ja 1 teleseriaal) teha vääriline jätkulugu “Terminaator 2: Kohtupäevale”  (1991) toob tagasi küll keskse osatäitja Linda Hamiltoni Sarah Connori rollis, ent ei suuda sellega kahjuks järge taaselustada. Tegu sama hea (või keskpärase) linateosega kui seda oli “Terminaator 3: Masinate mäss” (2003).

Filmi esimene pool pakub korralikult põnevust ja märulit, ent kahjuks on ikoonilistest tegelastest (Sarah Connor ja T-800) saanud ühedimensioonilised klišeed, kes pingutatult  kilde rebivad. Erinevalt esimesest kahest osast, mis kuuluvad pigem thrilleri või õudusfilmi žanrisse, on “Sünge saatus” pigem seikluskomöödia. Filmi tugevuseks on Natalia Reyesi (“Birds of Passage”) ja Mackenzie Davise (Tully, Blade Runner 2049) hingestatud osatäitmised. Nende tegelaskujud lisavad filmi vajalikku inimlikkust ja karismat.

Taas kopeerivad filmitegijad teise osa struktuuri, ent ei tee seda pooltki nii hästi ega laienda eriti Terminaatori mütoloogiat.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Dolemite Is My Name” – “Dolemite on mu nimi“ (2019)

režissöör: Craig Brewer

stsenaarium: Scott Alexander, Larry Karaszewski
Netflixis alates: 25.10.2019

Stsenaristiduo  Scott Alexander ja Larry Karaszewski (“People vs Larry Flint”, “Man on the Moon”, “Big Eyes“) austusavaldus järjekordsele oskamatule end siirale kultusfilmide lavastajale Rudy Ray Moore’ile on nii oma ülesehituselt kui voorustelt sarnane nende kuulsamale eluloofilmile “Ed Wood” (1994).

Tehtud samasuguse armastuse, huumori ja sümpaatiaga oma portreteeritava vastu, on “Dolemite” üks aasta naljakamaid feel good (eluloo)filme. Peosas särab Eddie Murphy, keda on ääretult tore peale aastatetpikkust karjääri madalseisu taas kõrgvormis näha. Samamoodi energilise osatäitmise teeb ekraanidelt kaua eemal olnud Wesley Snipes (“Blade”, “White Man Can’t Jump”).

Ei midagi originaalset ent läbinisti nauditav ja hariv meelelahutus blaxploitationi ühest huvitavamast ikoonist ning räppmuusika ristiisast Rudy Ray Moore’ist.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
 

---

“Tell Me Who I Am” – “Ütle mulle, kes ma olen” (2018)
režissöör: Ed Perkins
Netflixis alates: 18.10.2019

Elu on kummalisem ning sageli hirmutavam kui väljamõeldis.  Ed Perkinsi dokumentaalfilm on korraga nii mõtlemapanev kui häiriv uurimus mälust, usaldusest ning lapsepõlve- traumadest, mis  igavesekes meiega kaasas käivad.

Loo keskmes on identsed kaksikud, kellest üks 18- aastaselt mälu kaotab ning toetub oma mineviku ja enda ümbritseva mõistmisel oma venna Lewise sõnadele. Aga kui kõik  venna räägitu ei vasta tõele? Miks vend valetab ning mis tegelikult juhtus?

Filmist on ilma sisu tutvustamata raske rääkida. Uskumatu loo teeb mõjuvaks režissöör Ed Perkins valik hoida teos lihtsana. Toetudes vendade intervjuudele ning nende emotsioonidele rullub vähehaaval lahti mõtlemapanev lugu  minevikust.

Lõpp-punkt, kuhu Perkins viimase kolmandiku draama üles ehitab, ei mõju nii võimsalt kui sellele eelnev, ent tegu on siiski filmiga, mis jääb peale vaatamist hinge kriipima.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes 

 

---

“Zombieland: Double Tap” – “Zombieland: Topeltlask” (2019)
režissöör: Ruben Fleischer
stsenaarium: Dave Callaham, Rhett Reese, Paul Wernick
Kinodes alates: 25.10.2019

“Zombielandi” järje ekraanile jõudmine oli vaevaline. Nagu Luke Wilsoni kehastatud Albuquerque’i karakter  (Woody Harrelson)  kommenteerib – “see nali tundub väga 2009″. Nii võib öelda kogu filmi kohta. “Zombieland: Topeltlask” on oma kvaliteedilt üsna sarnane esimesele, ent ei mõju pooltki nii värske ja vaimukana. Sümpaatne näitlejate plejaad (Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Emma Stone ja Abigail Breslin) kellel on hea ekraanikeemia ning toredad uued kaaslased (Zoey Deutch, Luke Wilson, Rosario Dawson jt) suudavad tasandada stsenaariumi puudujäägid ning päästa  ohati nürivõitu naljad. Nagu Honest trailer nii tabavalt juba esimest filmi kommenteeris, on “Zombielandi” näol tegu lärmakam, rumalama ning ameerikalikum versioon “Shaun of the Dead’ist”.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Coutesy of Netflix

Read Full Post »

“Joker” – “Jokker” (2019)

režissöör: Todd Phillips
stsenaarium: Todd Phillips & Scott Silver

osades:
Joaquin Phoenix (Arthur Fleck)
Robert De Niro( Murray Franklin)
Zazie Beetz (Sophie Dumond)
Frances Conroy (Penny Fleck)
Brett Cullen (Thomas Wayne)
Shea Whigham (Detective Burke)
Bill Camp(Detective Garrity)

operaator: Lawrence Sher, kunstnik: Mark Friedberg, kostüümikunstnik: Mark Bridges, helilooja: Hildur Guðnadóttir, montaaž: Jeff Groth. Produtsendid: Todd Phillips& Emma Tillinger Koskoff.

Kinodes alates 4.10.2019
101 min

Todd Phillipsi (“Pohmaka” triloogia) Veneetsia filmifestivalil Kuldlõviga pärjatud “Joker” mõjub kaasaegsete Hollywoodi koomiksisarjade keskel värskendavalt. Kõigest 55 miljoni dollari eest vändatud linateose keskmes ei ole arhetüüpne hea ja kurja võitlus ja suurejoonelised eriefektid. Ammutades inspiratsiooni 1970-ndate ja 1980-ndate ühiskonnakriitilistest ning nihilistlikest antikangelase lugudest [“Taxi Driver” (1976) või “The King of Comedy” (1982)] loob “Joker” pessimistliku pildi meeleheitele viidud ühiskonnast, kus ebavõrdsus, vaesus ning hoolimatus loovad soodsa pinnase rahutusteks ning viivad filmi peategelase äärmuslike tegudeni.

Kolmekordne Oscari nominent Joaquin Phoenix kehastab Arthur Flecki, vaimsete häirete all kannatavat klouni, kes hoolitseb ema (Frances Conroy) eest ning unistab oma iidoli Murray Franklini (Robert De Niro) eeskujul püstijalakoomikuks saada.

“Jokeri” tegevus leiab aset Gotham Citys, mis on tugevalt inspireeritud 1970-ndate New Yorgist, linna ajaloo ühest süngemast ja kriminaalsemast perioodist. Sisuliselt on tegu vigilante exploitation filmiga, mida oleks omal ajal võinud peale Martin Scorscese lavastada näiteks Abel Ferrara (“Ms .45”) või William Lustig (“Maniac”), kes linna tumedamat poolt nii tabavalt kujutasid.

Erinevatelt mainitud lavastajatest ei suuda aga Todd Philips oma Gotham Cityt ehedaks muuta. Kuigi väliselt tundub kõik korras olevat, jääb puudu detailidest, mis nii linna kui selle tegelased ellu ärataksid. Võetud riskidest hoolimata on teosel siiski stuudiofilmi maik juures. Joaquin Phoenix esineb oma tuntud headuses, ent kõrvaltegelased (headest näitlejatest hoolimata) jäävad üsna pealiskaduseteks ja üheplaanilisteks. Hea antikangelase lugu eeldab üldjuhul aga väga mõjuvat maailma.

Ka Arthur Flecki enda teekond ikooniliseks Jokkeriks liigub väga tüüpilist ning tuttavat rada pidi ning kasutab kulunud klišeesid. Kontseptuaalselt on tegu korraliku materjaliga, ent nii stsenaarium kui režii jäävad pealiskaudseks. Tegijad on Jokkeri karakteriks inspiratsiooni ammutanud mitmetest allikatest (nii filmidest kui koomiksitest) ning leidnud tema lahtiseletamiseks paar põnevat lahendust.

“Jokeris” leidub mitmeid kauneid kaadreid ja mõjuvaia kõrvale teine hiljutine “Taxi Driver’ist” inspireeritud film, mille peaosas oli Joaquin Phoenix “You Were Never Really Here” (2017), saavad “Jokeri” vajakajäämised eriti selgeks. 

Samas ei jäta “Joker” täiesti ükskõikseks. Filmi tasub  ainuüksi Joaquin Phoenixi osatäitmise pärast vaadata. Ka filmi üks teema – kuidas ühiskonna poolt hüljatud inimesed võivad idealiseerida kriminaale ning valitsevale korrale vastu astuda, on kontseptuaalselt kõnekas. Ka 1970-ndatest  inspireeritud rahulik tempo on hea vaheldus kaasaegse Hollywoodi tormavale kinole.

“Jokeri” filmitegijate ambitsioonid on suured ning kuigi teostus jätab mitmes mõttes soovida, on linateos siiski värske lisa stagneerunud koomiksifilmide maailma. Jääb loota, et “Joker” inspireerib teisi ka filmitegijaid koomiksižanris  riske võtma ning uusi ja julgeid lähenemisi proovida. 

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

The Lego Movie 2/Mary Queen of Scots/Velvet Buzzsaw (2019)

“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019

Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis.  Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul,  ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.

“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.

Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019

Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.

Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks  stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.

Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019

Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.

Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.

Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Warner bros

Read Full Post »

Roma/The Favourite/The Girl in the Spider’s Web (2018)

“Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón
stsenaarium: Alfonso Cuarón
Netflixis: 14.12 2018

Oscari võitja Alfonso Cuaróni (Gravitatsioon) tagasivaade oma lapsepõlve 1970-ndate alguse Mehhikosse on poeetiline, kaunis ja inimlik lugu täis värvikaid kilde perekonna elust, ajastu vaimust kui riigi poliitilisest olukorrast.

Cuarón, kes on nii filmi režissöör, operaator, stsenarist, kaasmonteerija kui -produtsent, on loonud isikliku ning eepilise ja kompromissitu teose, milletaolist pole kaua aega ekraanil näinud. Seda on võimalik nii suurejooneliselt ette võtta  ilmselt ainult siis, kui oled äsja võitnud Oscari.

“Roma” pole selge narratiiviga klassikaline draama, vaid koosneb pigem episoodidest ning meenutab teostuselt paljuski Itaalia 1960-ndate – näiteks  Antonioni ja Fellini teoseid. Filmi keskmes on kõrgema keskklassi teenija Cleo (Yalitza Aparicio), kelle tegelaskuju kasutab lavastaja suurema loo jutustamiseks. Filmitegijate Mehhiko on väga teistsugune kui oleme harjunud filmides nägema ning murrab arvatavasti mitmed riigi ja rahvaga seotud klišeed. Cuaróni kaamera on alati vaatlev, täis kauneid detaile, mis viivad vaataja 1970-ndate Mexico City’sse ja Colonia Roma linnaossa.

Kuigi tegu on Netflixi toodanguga, mis tähendab, et enamik vaatab seda teleekraanilt,  “Roma” lihtsalt nõuab suurt ekraani. See on kaunis teos tähelepanelikule vaataja, kino selle kõige paremas ja klassikalisemas mõttes. Film on täis Cuarónile omaseid hiilgavaid kaadreid – nii uhkeid ja keerulisi massistseene kui ka lihtsaid peenetundeliselt hetki. Lisaks leidub siin selle aasta üks südantlõhestavam stseen (mille lahendust isegi peaosatäitja enne filmimist ei teadnud). Pange taskurätikud valmis.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Favourite” – “Soosik” (2018)
režissöör: Yorgos Lanthimos
stsenaarium: Deborah Davis, Tony McNamara
PÖFF-il: 18.11, 19.11, 01.12

Tundub, et olen üks vähestest, keda ei veennud Yorgos Lanthimosi viimased teosed – taevani kiidetud “Homaar” (2015) ja “Püha hirve tapmine” (2017), mis tundusid nutikate lühikate täispikkadeks venitatud versioonid.

“Soosiku” puhul ei ole käsikirja autoriks tema pikaaegne partner Efthymis Filippou, (“Haletsus“) vaid hoopiski Deborah Davis ja Tony McNamara, kes on loonud mitmetasandilise ning teravmeelse ajalool põhineva loo Suurbritannia poliitika telgitagustest. Lisaks komplekssele ja mitmetasandilisele stsenaariumile leiab filmist ka värvikad karakterid ning põnevad rollisooritused. Olivia Colman, kes pärjati Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja auhinnaga, loob kuninganna Anne’i rollis viimaste aastate ühe meeldejäävama ja tragikoomilisema karakteri. Alahinnata ei tasu ka Oscari laureaate Rachel Weiszi ja Emma Stone’i, kes võitlevad kuninganna soosingu nimel.

Nii huumori kui vormi poolest on tegu väga tüüpilise Yorgos Lanthimos’e filmiga. Koos operaator Robbie Ryaniga (“Fish Tank”, “Slow West”) luuakse groteskne ning moonutatud maailm, mis näitab barokkajastut täies dekadentlikkuses. Tegu on kindlasti julge ja mõne jaoks kohati ehk isegi liiga üle võlli keeratud filmiga.

Isiklikult pean seda lavastaja viimastest teostest kõige lihtsamini mõistetavaks ning huvitavamaks. Kindlasti on tegu senise kinoaasta ühe põnevama, kõnekama ning meeldejäävama filmiga. Ainuüksi ühe naljaka tantsustseeni pärast tasub “Soosikut” vaadata.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Girl in the Spider’s Web” – “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (2018)
režissöör: Fede Alvarez
stsenaarium: Jay Basu, Fede Alvarez, Steven Knight, David Lagercrantzi romaani põhjal
kinodes alates: 9.11.2018

Režissöör Fede Alvarez’i (“Kurjad Hinged”,“Don’t Breathe”) adaptsioon “Lohetätoveeringuga tüdruku” neljandast raamatust on asjatundlik  kuid kiretu thriller, mis asendab originaaltriloogia usutava, mõtliku ja karakteripõhise fookuse  tagaajamise, märulistseenide ja maailmapäästmise looga.

Claire Foy ei ole ju halvem Lisbeth Salander kui Noomi Rapace või Rooney Mara, ent talle ei ole antud korralikku materjali. Vaatamata sellele, et see on tegelaskuju jaoks palju personaalsem lugu, on film palju umbisikulisem.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Netflix

 

Read Full Post »

Halloween & Apostle (2018)

“Halloween” (2018)
režissöör: David Gordon Green
stsenaarium: David Gordon Green, Danny McBride, Jeff Fradley
Kinodes alates: 26.10.2018

Erinevalt teistest ikoonilistest slasher sarjadest nagu “Friday the 13th” ja “Nightmare on Elm Street” on “Halloweeni” filmide järgnevus pehmelt öeldes segane ning David Gordon Greeni käel valminud osa on sarja viies reboot.

“Halloween” (kolmas film seerias, mis kannab täpselt sama pealkirja) on järg esimesele, 1978. aastal John Carpenteri käe all valminud õudukale, ent viiteid leidub ka teistele osadele.

Uue filmiga üritatakse õudusikooni  taas uut elu ning väärikust süstida.  Tagasi on nii esimeses filmis peaosa mänginud Jamie Lee Curtis, Michael Myersit kehastanud Nick Castle kui ka John Carpenter, kes on seekord filmi kaasprodutsent ja helilooja. Lavastajatoolis istub skisofreenilise filmograafiaga David Gordon Green, kelle käe all on valminud sellised hinnatud teosed nagu “George Washington” (2000) ja “Stronger” (2017) kui ka materdada saanud “The Sitter” (2011) ja “Your Highness” (2011).

Slasher filmide austajana võin öelda, et “Halloween”  on selle žanri tüüpiline vana kooli esindaja – pakutakse seda, mida oodatakse. Lugu on üsna etteaimatav ega paku palju üllatusi. See-eest leidub palju laipu ning brutaalseid mõrvu, kuid erinevalt žanri meeldejäävatest esindajatest, mis sulle naha alla poevad, leidub siin üsna vähe õõva ja õudust. Green on filmi korralikult teostanud, ent ilma erilise särata (mõjuvaim hetk on vist pikk steadicam kaader Halloweeni ööl). Filmitegijad üritavad ka tavalisest enam karakteritesse investeerida (eelkõige Laurie Strode’i ja tema perekonna draamasse) aga selleks ei kulutata (žanrile iseloomulikult) piisavalt aega ning linateoses on lihtsalt liiga palju tegelaskujusid. Parimad slasherid paistavad silma kas meeldejääva atmosfääri, mõrvade, karakterite või pöörkäikude poolest. “Halloweenil” pole neist ühtegi ning korralikest näitlejatöödest hoolimata ei jäta ükski tegelaskuju sügavat muljet.

Tegu on siiski oma žanri korraliku esindajaga, mis tuletab meelde, et “Halloweeni” kõige olulisemaks osaks pole kunagi olnud peategelased nagu Michael Myers või Laurie Storde vaid John Carpenteri ikooniline muusika. Teadupärast leidis ka originaalversioon levitajate huvi alles pärast muusika lisamist. 

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Apostle” – “Apostel” (2018)
režissöör: Gareth Evans
stsenaarium: Gareth Evans
Netflixis alates: 12.10.2018

“The Raid: Redemption” (2011) ja “The Raid 2” (2014) režissöör-stsenaristi Gareth Evans uus film “Apostel” on mehele omase energiaga brutaalne film, mis võlgneb palju ka vaoshoitud õudukatele nagu Robin Hardy kultusfilm “The Wicker Man” (1974).

“Apostel” algab nagu “The Wicker Man” – peategelane saabub (Dan Stevens) üksikule saarele, kus elab end ülejäänud maailmast isoleerinud ususekt prohvet Malcolmi (Michael Sheen) juhtimisel.
Evans uurib  kogukondade ja usufanatismiga seonduvaid probleeme, ent nagu “Halloweengi” on  “Apostlis” liiga palju liine, karaktereid ja ideid, mis filmi lõpus ei leia ilmtingimata rahuldavat lahendust. Ka filmi tonaalsus on kummaline. Ühetlpoolt on teguvanakooli vaoshoitud õudukast, mis kaldub samas aga nii campi kui ekstreemsesse splatter’isse. Nõrganärvilistele kindlasti ei soovitaks.

Ei ole veendunud, et vägivald filmi terviku kasuks töötab, ent libastumistest hoolimata on “Apostel” omalaadne teos, mis nagu  “The Wicker Man”, pikaks ajaks meelde jääb. Alati cool Dan Stevens (“The Guest”) on filmi peaosas väga nauditav.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Netflix

Read Full Post »

Tuulte tahutud maa/The House with a Clock in its Walls/Võta või Jäta/A Simple Favor (2018)

“Tuulte tahutud maa” (2018)
režissöör: Joosep Matjus
stsenaarium: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Jan Henriksson
Kinodes alates: 28.09.2018

Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.

Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine  muidu tsivilisatsiooni märke vältivas  filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.

Hinne: ?/10 (vist 7/10)
IMDB

---

“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)

režissöör: Eli Roth

stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018

Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.

Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.

Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018

Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.

Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu  lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.

Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga,  jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.

Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.

On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.

Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.

Hinne: 5/10
IMDB
arvustus: Diana

 

---

“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018

Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.

Hinne: 5.5 /10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Mark Kermode

Courtesy of Universal Pictures

Read Full Post »

Pity/Utøya 22. juli (2018)

“Pity” – “Haletsus” (2018)
režissöör: Babis Makridis
kinodes alates: 5.07.2018

“Haletsus” on kui päikeselises Kreekas tehtud Põhjamaine must komöödia. Esteetiliselt väljapeetud ja sordiini all hoitud huumoriga minimalistlik lugu keskealisest advokaadist, kelle naine on koomas. Mehe eksistents põhineb teadmisel, et tal on lähedasi inimesi, kes teda ses raskes olukorras toetavad ja kaastunnet avaldavad.

Tegu on kõneka uurimusega inimloomusest, mis liigub küll üsna etteaimatava lõpptulemuse suunas, ent loo teevad naudikaks värvikad ning humoorikad episoodid. Isiklikult meeldis see film oma julge toestuse ja karakteripõhisema lähenemise poolest rohkem kui filmi stsenaristi Efthymis Filippou viimased teosed (režisöör Yorgos Lanthimos’ega koostöös valminud “Homaar” ja “Püha hirve tapmine”).

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018)
režissöör:  Erik Poppe
kinodes alates: 20.07.2018

Utøya saare tragöödiast on tänaseks möödunud 7 aastat. 2011. aasta 22. juulil ründas Oslo lähedal poliitilises suvelaagris olnud viitsada noort relvastatud parempoolne ekstremist. Rünnak kestis 72 minutit.

Hinnatud Norra režissöör Erik Poppe (Tuhat korda head ööd) on otsustanud näidata toimuvat läbi väljamõeldud 18-aastase karakteri Kaja silme läbi ning teha seda reaalajas minuthaaval. Sarnaselt Sebastian Schipper’i teosega “Victoria” on “Utøya 22. juuli” teostatud ühe kaadriga. Nagu Gus Van Sant filmiga “Elevant” (2013), üritab Poppe oma jälgiva ja liugleva kaameraga taodelda dokumentaalsust, ent teostus jääb formaalseks. Kaamera vaatepunkt jääb tihti ebaselgeks, lugu jääb pinnapealseks ning liigselt jälgitakse tüüpilisi katastrooffilmi stampe. Ka väljamõeldud karakterid jäävad üheplaanilisteks stereotüüpideks.

Filmi mõjuvamaks aspektiks pole pikk katkestamata kaader, vägivalla kaamerast eemal hoidmine või tegelaste läbielamised vaid hoopiski hetk, kus sääsk peategelase käe peale maandub. Taoline juhuslikkus ja elulisus on see, mis filmil tervikuna puudu jääb.

Loodetavasti on samast sündmusest Paul Greengrassi (“Bourne’i filmid”, “United 93”) käe all valmiv “Norway” (2018) nöol tegu paremini teostatud, emotsionaalsema ja mõtlemapaneva filmiga.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Deadpool 2 (2018)/You Were Never Really Here (2017)

Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
režissöör:  David Leitch
stsenaarium: Rhett Reese, Paul Wernick & Ryan Reynolds

osades:
Ryan Reynolds (Deadpool)
Josh Brolin (Cable)
Morena Baccarin (Vanessa)
Julian Dennison (Russell)
Zazie Beetz (Domino)

operaator: Jonathan Sela, kunstnik: David Scheunemann, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Craig Alpert, Elísabet Ronaldsdóttir & Dirk Westervelt, helilooja: Tyler Bates. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

119 min

Kinodes alates: 11.05.2018

“Korporatiivne kloun, kes ei tunne oma tugevusi ega piire”

Arvan, et kõigil on meenutada  oma klassi või kursuse klouni, kes üritas igas tunnis kildu rebida. Need, kes ei naernud, olid tema meelest huumorisooneta torisejad.

Marvel stuudio “Deadpool 2” on just see kloun. Tegijate meelest see on kordades naljakam ja andekam kui tegelikult.Siin on samad probleemid, mis esimeses osas.  Režissöör on seekord esimese “John Wicki” lavastajaduo nõrgem pool – David Leitch (“Atomic blonde”), kes pole kuigi tugev komöödia lavastamises ega loo fookuse hoidmises. Lisaks vaevad filmi tüüpilised järje probleemid : esimese osa liigne kopeerimine, segane lugu, süngem tonaalsus ning rohkem tegelasi. Tulemus on  võimalusterohke  Deadpooli karakteri kohta turvaline ning ebaoriginaalne.

Deadpool on teistes meediumites suurepäraselt toiminud ning pakkunud nii absurdi, traagikat kui koomikat. Filmides ei ole see aga siiani õnnestunud ning Deadpooli  karakteri probleem on sarnane “Kariibi mere piraatide” Jack Sparrow (Johnny Depp) omaga. See toimib ainult siis, kui tema roll on sekundaarne ning tegelik draama keskendub teistele tegelaskujudele – näiteks Will Turnerile (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swannile (Keira Knightley). Ryan Reynolds üritab Deadpooli karakterile ehitada nii  filmi dramaatilise keskme kui enamiku naljadest ning sellest tekib tekib teatud ebakõla.

Õnneks on filmis ka paar head momenti. “Deadpool 2” keskne märulistseen, kus osaleb Marveli koomiksitest tuntud X-Force’i tiim, leiab paar nutikat leidu ning Domino (Zazie Beetz) karakter  on toredalt eksponeeritud. Ka lõputiitrite sketšid on päris vaimukad. Ülejäänud on kahjuks üsna turvaline, mitte eriti naljakas ning jääb esimesele osale alla pea kõiges (v.a  tugevam lõppvaatus).

Need, kellele esimene osa väga meeldis, leiavad  ka siit vaatamisväärset. Kellele mitte, ei leia  ka siit  midagi uut ning paremat. Tuleb tõdeda, et filmi marketing – trailerid, postrid ja viral videod on palju nutikamad ja naljakamad kui teos ise.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
stsenaarium: Lynne Ramsay, Jonathan Ames’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 27.04.2018

Kompromissitu, hüpnootiline ja audiovisuaalselt lummav kinokogemus, mis on tehtud režissöör Lynne Ramsayle (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) omase täpsuse ja unikaalsusega. Brutaalne, ent samas poeetiline vigilante film mõjub oma žanris värskelt, ent  ehk liigagi tõsiselt ning jääb oma liigse konstrueeritusega veidi kaugeks.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Amazon studios

Read Full Post »