Archive for the ‘Aasia kino’ Category

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Advertisements

Read Full Post »

steve_jobs_2015_movie_poster“Steve Jobs” (2015)

režissöör: Danny Boyle
stsenaarium: Aaron Sorkin

osades:
Michael Fassbender (Steve Jobs)
Kate Winslet (Joanna Hoffman)
Seth Rogen (Steve Wozniak)
Jeff Daniels (John Sculley)
Michael Stuhlbarg (Andy Hertzfeld)
Katherine Waterston (Chrisann Brennan)

operaator: Alwin H. Küchler, kunstnik: Guy Hendrix Dyas, kostüümikunstnik: Suttirat Anne Larlarb, montaaž: Elliot Graham, helilooja: Daniel Pemberton. Produtsendid:  Danny Boyle, Guymon Casady, Christian Colson, Mark Gordon ja Scott Rudin.

122.min

KINEETILINE NÄIDEND”

Film, mis on konstrueeritud kui Apple’i toode: uhke disainiga, ent kalk ja raskesti ligipääsetav. Ometigi on “Steve Jobs” teos, kus on tunda loomingulisse protsessi nautimist. Kas see pole mitte üks tähtsamaid asju? Legendaarne režissöör François Truffaut ütles kaunilt: “Today, I demand that a film express either the joy of making cinema or the agony of making cinema. I am not at all interested in anything in between; I am not interested in all those films that do not pulse”. Danny Boyle’i filmidel puhul on tugevat pulssi alati tunda ning “Steve Jobs” on temale omaselt väga energiline ja loov.

Kuigi tegu on teosega, mis ei pruugi tavavaatajale huvitav olla, istusin mina kinos ja nautisin “Steve Jobs’i” igati – nii Boyle’i kineetilist ja mängulist režiid, Aaron Sorkin’i lahedalt konstrueeritud stsenaariumi, operaator Alwin H. Küchler’i kauneid kaameraliikumisi ja põnevaid kompositsioonivalikuid, helilooja Daniel Pemberton’i mõnusaid muusikalahendusi, Elliot Graham’i mõnusalt tempereeritud montaaži, detailideni paigas retrohõngulist kunstniku- ja kostüümikunstnikutööd ning suurepäraseid rollisooritusi eesotsas Michael Fassbender’iga, kes loob ühe tõeliselt meeldejääva tõpra. Film suudab panna vaataja Steve Jobs’i südamest vihkama, ent samas üritab leida vastuseid, miks mees niimoodi käitub.

Kui rääkida filmi puudustest, siis on see lõpp, mis Jobs’i tegelaskuju viimase 15 minutiga hollywoodlikult humaniseerida üritab ning seetõttu tsipa magusaks ning ebaausaks muutub. Ei aita ka see, et keskne idee (miks taoline mees saab paremini läbi tehnoloogia kui inimestega) on identne filmidega “The Social Network” (2010) (samuti Sorkini stsenaarium) ning “The Imitation Game” (2014). Loodame, et kui valmib film Bill Gates’ist, siis leitakse teistsugune idee, miks inimesed IT valdkonnas innovatsioone teevad. Samuti üritab Sorkin liiga palju Jobs’i leiutisi lugu teenima panna. Pingutatult mõjub näiteks viide iPod’ile.

Vaatamata sellele on tegu väga intrigeeriva kontseptsiooniga: kino jaoks loodud kolmeosalise tekstipõhise ja teatraalse näidendiga, mis on filmilik. Lugu rullub lahti kolme olulise toote lansseerimise lavatagustes ja päädib 1998. aasta iMaci esitlusega, ent Boyle suudab klaustrofoobsusest hoiduda ning anda tegevusele väga dünaamiline ning kohati isegi poeetiline pildikeel. Esitluste eel peab Jobs peale tehniliste viperuste ning frustreeritud töökaaslaste lahendama ka probleemi tütrega, keda mees alguses kuidagi omaks ei taha tunnistada. Stsenaariumi näol on tegu mitterealistliku dramaturgilise konstruktsiooniga.

Tegu on eluloofilmiga, mis näitab, et inimese portreteerimiseks pole vaja ekraanile tuua tervet tema elu või toetuda faktidele, vaid üles leida emotsionaalne tõde ning anda aimu, miks ta selline oli. Sellega saab “Steve Jobs” suurepäraselt hakkama. Tegu on viimase aja vormiliselt huvitavama ja julgema eluloofilmiga Allen Ginsberg’ist kõnelnud “Howl‘i” (2010) kõrval.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


the_assassin_2015_poster“Nie yin niang” – “The Assassin” – “Salamõrvar” (2015)

režissöör: Hsiao-Hsien Hou
stsenaarium: Cheng Ah, T’ien-wen Chu, Hsiao-Hsien Hou & Hai-Meng Hsieh

Cannes’is parima režissööri auhinnaga pärjatud ning “Sight & Sound’i” poolt aasta parimaks filmiks nimetatud “Salamõrvar” on intrigeeriv teos (väga) kannatlikele filmifriikidele. Nagu teisedki Hsiao-Hsien Hou teosed (näiteks “Three Times”, mida ma väga naudin) pole see mõeldud kõigile ning meditatiivne tempo ning minimalistlik lähenemine kas peletab eemale või haarab oma lummusesse. Sarnaselt Wong Kar Wai “Ashes of Time’iga ” võiks ka “Salamõrvarit” nimetada anti-martial arts filmiks (kuigi vist “Salamõrvari” õigem žanriline nimetus oleks Wu Xia), mille fookus pole võitlusstseenidel vaid detailidel, poeesial ning filosoofial.

Visuaalselt ning heliliselt on tegu aga ääretult unikaalse ja lummava elamusega. Mina ei ole taolise kummastava nägemusega filmi enne vaadanud. Soovitan aga siiski ainult kannatlikele valitud maitsega (Aasia) kino austajatele.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Tõnu Karjatse


goosebumps_2015_poster“Goosebumps” – “Hirmujudinad” (2015)

režissöör: Rob Letterman
stsenaarium: Darren Lemke, Scott Alexander & Larry Karaszewski

Pärast mitmeid luhtaläinud katseid on Hollywoodil õnnestunud R.L. Stine’i “Goosebumps’i” raamatute seeria lõpuks suurele ekraanile tuua. Tegu on funktsionaalse ning anonüümselt teostatud, ent nauditava ning eelkõige vaatemängule, mitte karakteriarendusele keskendunud horror-seiklusfilmiga vana kooli Spielbergi toodangu vaimus (“The Goonies”, “Gremlins”).

Linateos on tehtud kiindumusega horroržanri vastu ning  peale filmi nägemist on aiapäkapikke raske endise pilguga vaadata. Jack Black’i näitlejavalikud on aga üsna…kummalised.

P.S: Pisike kriitika ka eestikeelsele tõlkele : Laserdisc ei ole CD. Plaadiks võib seda aga nimetada küll.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes


the_assassin_2015_still

Read Full Post »

branded_to_kill_posterrežissöör: Seijun Suzuki
stsenaarium: Mitsutoshi Ishigami, Takeo Kimura, Seijun Suzuki, Chûsei Sone & Atsushi Yamatoya

osades:
Jô Shishido (Gorô Hanada)
Kôji Nanbara (No. 1)
Isao Tamagawa (Michihiko Yabuhara)
Anne Mari (Misako Nakajô)
Mariko Ogawa (Mami Hanada)

operaator: Kazue Nagatsuka, kunstnik: Motozô Kawahara, montaaž: Akira Suzuki, helilooja: Naozumi Yamamoto, produtsent: Kaneo Iwai.

91 min

“ÜKS TÕELISELT COOL FILM”
branded_to_kill_still_007

“Branded to Kill” on üks loovamaid, mängulisemaid ja ägedamaid filme, mis kunagi tehtud ning seda peaks iga filmifänn vähemalt korra nägema. PUNKT.

Kuigi Seijun Suzuki kultusteos võiks sisimas olla üsnagi tüüpiline film noir‘ilik B-kategooria krimifilm, suudab režissöör Jaapani Uuest Lainest ja Jean-Luc Godard’ist inspireerituna teha midagi tõeliselt unikaalset ja meeldejäävat.

Jô Shishido (1960-ndate B-filmi ikoon Gorô Hanada) on Jaapani allmaailma paremuselt kolmas palgamõrvar. Ta unistuseks on saada  esimeseks, ent ei tema, ega keegi teine  tea, kes on No.1. Armununa müstilisse Misakosse, pakub viimane  talle tööd, mille ebaõnnestumine tõmbab vee peale tema reputatsioonile ning peagi on kõik teisesed palgamõrvarid teda taga ajamas. Kaasaarvatud müstiline No. 1.

branded_to_kill_still_015

KULTUSFILM

“Branded To Kill”, mida peetakse tänapäeval üheks paremaks ning mõjukamaks 1960-ndatel Jaapanis valminud filmiks, sai linastudes ääretult kehva vastuvõtu osaliseks. Selle aja suuremaid stuudioid Nikkatsu, kus režissöör töötas, soovis, et Suzuki teeks midagi klassikalisemat ning arusaadavamat kui tema eelnevad filmid (nagu vormiliselt võimas “Tokyo Drifter”). Suzuki pakkus aga “Branded to Kill’i” näol oma ühe kõige eksperimentaalsema, absurdsema ja sürrealistlikuma teose, mis oli Nikkatsu jaoks nii arusaamatu, et stuudio lõpetas  temaga lepingu. Mees kaebas stuudio kohtusse, peale õigeksmõistmist sattus Jaapani filmimaailmas musta nimekirja ega saanud järgneva 10 aasta jooksul ühtegi filmi lavastada.
branded_to_kill_still_009

“Branded to Kill” ei tekkinud tühjale kohale. 1960-ndate Jaapani kino oli muutunud palju vabamaks ning suunatud rohkem nooremale vaatajaskonnale. Paljudes B-filmides segunesid mõjutused Ameerika popkultuurist (muusika, riietus, stiil) ja film noir‘idest (atmosfäär, tegelased) ning kohalikust yakuza žanri traditsioonidest. Samuti oli populaarsust kogunud pinku – roosa film, kus keskset rolli mängis seks ja alastus. Nikkatsu stuudio ootas Suzuki’lt soft-core mõjutustega krimifilmi, täis seksi ja vägivalda. Võib väita, et Suzuki mingil määral  seda pakkuski – üks naistegelane on enamuse ajast filmis alasti ning actionit leiab siit korralikult. Ent ometigi  jääb see suurema looga võrreldes tagaplaanile, kuna Suzuki pakub meile anarhistliku ja eklektilise stiiliga teose, mis on ühelt poolt austusavaldus tervele krimižanrile, kui ka uus ning värske suunanäitaja.

branded_to_kill_still_013

Kuigi “Branded to Kill’i” lugu on esimesel vaatamisel üsna segane ja episoodiline, ei takista see hoogsa, põneva ja humoorika filmi nautimist. Nii nagu mitmed film noir‘id, mis teost on inspireerinud, on siin vorm, teekond ja stiil olulisem kui sisu. Kuigi Suzukit ei huvita psühholoogilisus, suudab ta Jô Shishido näol luua omapärase ja meeldejääva tegelaskuju, mis oleks justkui kommentaar maskuliinsusele. Jô Shishido on kui James Bond – stiilne ja ohtlik mees, kes naudib naiste seltskonda. Aga selleks, et end mehena tunda, peab ta sisse hingama keedetud riisi auru. Tal on probleeme joomisega, ta näitab korduvalt üles ebaprofessionaalsust ning peaaegu murdub filmi lõpus tekkinud pinge all.

Mis teeb Seijun Suzuki teosed (nagu ka mitmed teised Jaapani ekspluatatsiooni ja B-filmid) minu jaoks nii nauditavaks, on vabadus. Kuna stuudio söötis  Suzuki’le ette enamjaolt nõrku stsenaariume ja B-filme (üheks erandiks on suurepärane “Story of a Prostitute” [1965]), lasi mees oma loovusel vabalt voolata. Erinevalt näiteks Godard`ist, ei ole Suzuki eesmärk olla pretensioonikas ega kinokunsti dekonstrueerida, vaid eelkõige fun. 

branded_to_kill_still_003ÜLIPÕNEV VORM

“Branded To Kill” on täis ägedat visuaaliat, mis mällu sööbib, ning terve teos on kui kinokunsti võimaluste kaleidoskoop. Lavastaja Suzuki ja operaator Kazue Nagatsuka kasutavad hiilgavalt 2.35:1 ekraaniformaati, julgeid ja loovaid kompositsioone, ekspressiivset valgust ning põnevaid kaameraliikumisi ning loovad tõeliselt unikaalse filmi. Tõsi, Suzuki teoste vorm on alati väga põnev olnud. Tema teine kultusteos “Tokyo Drifter” (1966) on üks põnevamaid värvifilme, mida ma näinud olen ja kuigi stuudio degradeeris mehe seekord mustvalge filmi peale, on tulemus isegi põnevam.

branded_to_kill_still_010

On raske unustada kaadrit vannitoas, kus kaamera on kinnitatud duši külge ning panorameerib niiviisi tegelaste poole. Misako korter on üks meeldejäävamaid 1960-ndate kino võttepaiku – minimalistlik ruum, mis on täidetud prepareeritud liblikatega. Nii nagu surmaihaldav Misako, külvab ka Jô surma igal pool, kus ta liigub ning omaette kõnekas on seik, et koosveedetud ajal ümbritsevad neid surnud liblikad. Ühel hetkel läheb film aga peaaegu popkunsti esteetikasse ning väljendab peategelase mõtteid ja tundeid kaadri peale lisatud illustratsioonide abil. Mees mõtleb naisele ning meie näeme ekraanil liblikaid. Kui kostab vihmaladinat, ei saja mitte päriselt, vaid ekraanile ilmub selle graafiline represenatisoon.  

Tervet filmi iseloomustab teatud anarhia ja huumor, mis pidevalt annab märku on tinglikust maailmast. Näiteks kukub ühes kaadris kuuli saanud mees maha ja jõuab enne surma endal kuue üle näo tõmmata. Kui peategelane kiidab Misako`le (Anne Mari) tema ilu, näeme mehe abikaasat (Hanada) neid sealsamas pealt vaatamas ja küüntega mööda akent tõmbamas. Kas naine näeb neid päriselt pealt või kasutab Suzuki kinematograafilisi vahendeid armukolmnurga illustreerimiseks? Tundub, et pigem viimast. Filmi kadreering ning montaažikasutus on väga leidlik ja assotsiatiivne, võlgnedes palju Prantsuse Uue Laine, eelkõige Alan Resnais’ (“Last Year at Marienbad”) ning Godard’i (“À bout de souffle”) aegruumi lõhkuvatele filmidele.

branded_to_kill_still_002

Erootikat pakkuma pidavad stseenid on lahendatud samavõrd mänguliselt. Meeldejääv kaader armastajatest keerdtrepil meenutab oma abstraktsiooni poolest (nagu paljud filmi radikaalsed kompositsioonid) Michelangelo Antonioni (“La Notte”) töid. Paralleelmontaaž ning kummalised kompositsioonid ei rõhu mitte erootilisusele, vaid millelegi ürgsemale. Suzuki näitab vaatajaile vahetpidamata tühja voodit, kust kaamera tegelasi justkui leida sooviks. Aga ei – tegelased on alati kuskil mujal, ning tekib omaette tore sündmus sellest, kuidas kaamera neid taga otsib.

Meeldejäävad tapatööd rõhutavad samamoodi teatud tinglikkusele. Kui mõrv, kus ta jälgib oma sihtmärki mehhaanilise suitsureklaami sees, tundub kui hommage “From Russia With Love’ile”, siis pikk subjektiivne point-of-view kaader, mis muutub ühtäkki objektiivseks, on juba midagi originaalsemat. Palgamõrva lõiku, mida pea üks-ühele kopeerib Jim Jarmusch oma filmis “Ghost Dog: Way of A Samurai” saab võtta kui humoorikat liialdust, mis justkui ütleb, et filmi ei tasu liiga tõsiselt võtta.

branded_to_kill_still_011Viimane kolmandik, mis paljude jaoks tundub filmi nõrgim, kuna seal vorm taandub, on minu jaoks samuti tore. Julgen aga väita, et film on tänu huvitavale ja teistmoodi lõpuosale palju huvitavam. Seal on keskne psühholoogiline ning humoorikas kassi-hiire mäng No.1 ja Jô vahel ning lugu muutub aina absurdsemaks – kaks meest sõlmivad kokkuleppe, et ei lase üksteist hetkekski silmist. See tähendab ka voodi jagamist ning koos tualetis käimist. Lõppmäng on tõeliselt äge ning leiab võttepaiga tõttu kauni kujundlikkuse, mis paneb filmile väga sobiva punkti.

branded_to_kill_still_016

1967 – HIT MAN FILMIDE KULDAASTA

On huvitav kokkusattumus, et “Branded to Kill” jõudis ekraanile samal aastal, mil linastusid veel kaks märgilist hit man‘i filmi: John Boorman’i samamoodi hullumeelne ning Prantsuse Uue Laine mõjutustega hüpnootiline “Point Blank” ning Jean-Pierre Melville’i vaoshoitud, minimalistlik ja eksistensialistlik “Le Samouraï”. Need kolm filmi tõid vanasse žanri värskust ning on paljuski kaasaegsete cool‘ide krimifilmide aluseks. On raske kujutada Quentin Tarantino (“Pulp Fiction”), John Woo (“The Killer”), Jim Jarmusch’i (“Dead Man”),  Chan-wook Park’i (“Oldboy”) ja Nicolas Winding Refn’i (“Drive”) loomingut ilma Seijun Suzuki’ta, kelle teosed neid nii palju inspireerisid.

branded_to_kill_still_005
Kuigi “Branded to Kill” kukkus omal ajal läbi, sai ta üheks populaarsemaks Jaapani kultusfilmiks ning kuulsamaks teoseks Suzuki filmograafias. Nikkatsu stuudio tegi filmist roman porno uusversiooni  “Trapped in Lust” (1973) ning Suzuki lavastas spirituaalse järje “Pistol Opera” aastal 2001. “Branded to Kill” jääb aga filmiajalukku kui üks kreisimaid, psühhedeelsemaid ning ägedamaid linateoseid. Ükskõik, kas Suzuki stiil istub või mitte, meelde jääb ta kindlasti.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Robbie Collin   Tom Huddleston


branded_to_kill_still_014

 

Read Full Post »

onibaba_1964_posterrežissöör: Kaneto Shindô
stsenaarium: Kaneto Shindô

osades:
Nobuko Otowa (Kichi ema)
Jitsuko Yoshimura (Kichi abikaasa)
Kei Satô (Hachi)
Jûkichi Uno (samurai kindral)
Taiji Tonoyama (Ushi)

operaator: Kiyomi Kuroda, kunstnik: Kaneto Shindô.
motnaaž: Toshio Enoki, helilooja: Hikaru Hayashi.

Produtsendid: Hisao Itoya, Tamotsu Minato, Setsuo Noto.

103. min

“INIMLIKUD IHAD & DEEMONID”

XIV. sajand. Jaapan on kodusõjas, mis on maa laastanud. Kaks räsitud samuraid põgenevad lahingust ning otsivad varju kõrgete suszukiväljade keskel. Enese teadmata on nad aga ka siin hukule määratud. Kõrgete viljade varjus peidavad end kaks naist – ema (Otowa) ja ta minia (Yoshimura), kes mehed armutult tapavad ja heidavad nende surnukehad sügavasse auku.

Naised teevad seda kõike selleks, et ellu jääda. Nad müüvad saadud relvad ja varustuse, et saada toitu. Kui nende juurde saabub Hachi (Satô) teatega, et vana naise poeg, noore naise abikaasa, on hukkunud, muutub nende senine rutiin. Nende kahe vahele tuleb mees, kes meelitab noorema enda juurde ning vana naine on valmis tegema kõik selleks, et minia tema juurest ei lahkuks.

ONIBABA_still_3Jaapani Uue laine ja traditsioonilise kino vahel laveerinud režissöör Kaneto Shindo alustas oma karjääri assistendi ja stsenaristina ning leidis suurema tunnustuse dialoogita helifilmiga “The Naked Island” (1960). Teos kujutas ühe perekonna ellujäämist rasketes tingimustes, võitlust loodusega üksikul ja halastamatul saarel. “Onibaba” (“Deemon”), kuigi sisult ja vormilt väga teistsugune, on taas kujundlik lugu inimeste võitlusest ellujäämise nimel.

Vaatamata sellele, et film põhineb budistlikul mõistujutul, mis näitab Buddha halastust ning kutsub lihtrahvast tihedamalt palvetama, on Shindo film eelkõige kõnekas lugu ahnusest, armukadedusest, seksuaalsusest ja ihast. Religioon ja uskumused, kuigi loo seisukohalt olulised teemad, jäävad esialgu tahaplaanile.

Onibaba_still_2Kuigi surnud poja ja abikaasa sõpra Hachi’t esitatakse kui rõvedat ja labast meest, kes miniale huvi ei paku, langeb naine ikkagi kiirelt tema embusesse. Vana naine taunib seda suhet ning pakub isegi enda keha mehele (tema sõnul pole ta seestpoolt vana). Viimasele ei paku aga vana naine huvi.

Tegu on seksuaalselt laetud teosega ning ei saa unustada ka aega, mil film valmis. Kõigest kaks aastat enne tehti Jaapanis esimene pinku (erootiline) film, Satoru Kobayashi “Flesh Market” – “Nikutai no Ichiba” (1962). Vanad piirid lõhuti ning märkimisväärne osa Jaapani kinost liikus tasapisi sexploitation’i suunas. Shindo kasutab “Onibabas” alastust ja seksuaalsust tugeval loo elemendina, kunagi exploitation’isse vajumata. Viis, kuidas ta näitab suzukiväljasid tuules õõtsumas, kannab tugevat seksuaalseid konnotatsiooni nagu ka tuvihäälitsuste kasutamine hetkedel, kus armunud ihahoos üksteise poole jooksevad. Kõnekad on ka hetked, kus mees üksi mööda suzuki- välja joostes end vastu vilja peksab, kui naine ta juurde tulemata jätab – justkui oma frustratsiooni välja elades. Lisa sellele efektne laiekraani formaadi kasutus ning minimalistlik heli koos intensiivse Hikaru Hayashi muusikaga ning tegu on väga meeldejääva ja unikaalse teosega.

Onibaba_still_4Žanriliselt on “Onibaba’t” raske määratleda, selle üle on filmikriitikud juba kümnendeid vaielnud. Kuigi teost peetakse eelkõige horror-žanri kuuluvaks, on see kõigest filmi üks tahk. Nii nagu mitmed Jaapani 1950ndate-1960ndate teosed, mis põhinevad vanadel muistenditel ja lugudel, on “Onibaba” eelkõige eksistentsialistlik mõistujutt. Täpselt nagu teine 1962. Aasta Jaapani suurteos – Hiroshi Teshigara “Woman of The Dunes”, saab ka seda inimloomust lahkavat lugu vaadata poliitilisest, sotsioloogilisest kui feministlikust vaatepunktist.

Mis aga söövitab Shindo filmi lõplikult mällu ning lisab üsnagi ajastutruule loole ootamatu resonantsi, on filmi lõpuosa, mis kannab tugevalt Hiroshimale visatud tuumapommiga seonduvaid peegeldusi. Just see aspekt annab “Onibaba’le” laiema haarde ning paneb filmist siiamaani nii paljusid rääkima.

Suurtest sõnadest nagu eksistentsialistlik mõistujutt ei tasu aga ehmuda. “Onibaba” on mänguline, rabav ja nauditav lugu inimloomusest, kus naised peavad meesteta maailmas hakkama saama ning ellujäämise nimel ei lööda millelegi risti ette.

Põnev ja mänguline pilguheit inimloomuse primaarsematesse instinktidesse.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes

ONIBABA_still_1

 

Read Full Post »

The_Apu_Trilogy_dvd_posterrežissöör: Satyajit Ray

stsenaarium: Satyajit Ray, Bibhutibhushan Bandopadhyay romaanide “Pather Panchali” & “Aparajito” põhjal

osades:
Subir Banerjee (Apu – “Pather Panchali”)
Smaran Ghosal (noor Apu – “Aparajito”)
Pinaki Sengupta (teismeline Apu – “Aparajito”)
Soumitra Chatterjee  (Apu – “Apu Maailm”)
Karuna Bannerjee (Apu ema Karuna Bannerjee)

operaator: Subrata Mitra, helilooja: Ravi Shankar, montaaž: Dulal Dutta, Produtsent: Satyajit Ray.

” LIHTSUSE SUUR KUNST “

Ajal, mil “Boyhood” (2014) on mujal maailmas ilma tegemas (ja jõuab Eesti kinodesse praeguste plaanide kohaselt alles novembris), pani selle
ootusärevus mind mõtlema maailmakuulsa filmiseeria peale, mis jälgib samuti noore poisi kasvamist. Selleks pole mitte Richard Linklater’i uusimat linateost inspireerinud Antoine Doinel’i saaga (rež François Truffaut) vaid India režissööri Satyajit Ray “Apu Triloogia”, mis koosneb filmidest : “Pather Panchali” (1955), “Aparajito” – “Alistamatu” (1956) ja “Apur Sansar” – “Apu Maailm” (1959). Seeria, mis inspireeris nii Truffaut’d kui mitmeid hilisemid filmilavastajate põlvkondi.

Kuigi erinevalt “Boyhoodist” mängib filmiajaloo parimaks triloogiaks tituleeritud seerias peategelast Apurba Roy “Apu’t” neli erinevat näitlejat, on tegelase iseloomustamisel välja toodud samad jooned- lihtsus, ausus ja humaansus.

KINOAJALOO KIIDETUIM AMATÖÖRFILM

Ray’l tekkis suurem soov “Pather Panchali’t” (esmatrükk 1928) kinolinale tuua peale seda, kui ta määrati raamatu lasteversiooni illustraatoriks. Oma unistuse teostamiseks kasutas ta isiklikke sääste ning asus 1952. aastal võtetele amatöörnäitlejatega ning meeskonnaga, kes polnud kunagi filmi teinud. Filmi valmimiseks kulus 3 aastat- raha sai korduvalt otsa ning filmi vaadates on tunda kvaliteedi järk-järgulist tõusu. Ray ja filmimeeskond oli iga aastaga targem ja kogenum.

Valminud teos võitis nii publiku kui kriitikute südamed ning oli India kinokunsti esimeseks tõeliseks läbimurdeks rahvusvahelisele areenile. Film, mida peetakse üheks parimaks režiidebüüdiks läbi aegade, võitis Cannes 1956 aastal preemia inimlikkuse eest.

ÜHE POISI KASVAMISE LUGU

“Apu triloogia” keskne tegelane Apu pärineb vaesest perest ning filmid jälgivad tema kasvamist ja muutumist lapsena (“Pather Panchali”), teismelisena (“Aparajito”) ja noore mehena (“Apur Sansar”). Kuigi üheks läbivaks motiiviks kõigis osades on elu ja surma ring ning ellujäämine rasketes tingimustes, pole tegu ei meeletult depressiivse ega plakatliku sotsrealismiga (à la vennad Dardenne’id või Dogma liikumine). “Apu Triloogia” filmid võivad olla nukrad aga pole põrmugi masendavad, olles täis elu poeesiat.

pather_panchali_still

Apu (Subir Banerjee), koos oma ema Sarbajaya’ (Karuna Banerjee) ja õe Durga’ga (Uma Dasgupta) filmis “Pather Panchali”.

Inspireerituna De Sica filmist “Jalgrattavargad” ja Jean Renoir’i loomingust, loob Ray läbinisti humanistlikud, elulised ja lootustandvad filmid universaalsetel teemadel ja äratundmist pakkuvate tegelastega, kuigi triloogia räägib eelkõige Apu elust ja tema maailmast.

Esimene film “Pather Panchali” jälgib väikese Apu elu koos õe, ema, isa
ja viimase nõbuga väga vaestes oludes Bengali maakolkas. Vaatamata raskele elule on lapsed rõõmsad ja mänguhimulised. Nad jooksevad kommimüüja järel ( kuigi neil pole raha kommi ostmiseks), vaatavad etendusi, mängivad ja on hämmastunud nähes raudteel ringisõitvat rongi. Probleemid tekivad siis, kui Apu õde süüdistatakse kaelakee varguses ning kui isa peab parema töö saamiseks kodust lahkuma.

Teise filmi “Aparajito” keskmes seisab klassikalise maa vs linnaelu/kool
vs pere konflikt. Apu, keda tahetakse näha tulevase preestrina, veenab ema koolimineku vajaduses. Andeka õpilasena saab ta stipendiumi, et Calcuttas oma teadmisi täiendada. See tähendab aga emast eemalolekut. Nii peab Apu valima kooli ja helgema tuleviku või ema ja preestrikohustuste vahel. Üksik ema jääb ootama poega, kes on sukeldunud linnaellu, ega mõtle enam koju naasta.

Triloogia viimane film “Apur Sansar” kommenteerib peamiselt India
traditsioonidest tulenevaid probleeme. Apu, kes tahab oma elust raamatu kirjutada, leiab end ootamatult abiellu astumas. Tundmatu mõrsjaga tekib aga ülimalt soe ja lähedane suhe, mis muudab Apu maailma.

Kuigi filmid toimivad suurepäraselt ka iseseisvalt, saavutavad nad tõelise resonantsi triloogiana. Kõik teemad ja motiivid leiavad lahendused ning seeriast saab üks ilusamaid ja võimsamaid lugusid elust ja täiskasvanuks saamisest – eluringist, mis on täis nii naeru kui nuttu, argist rutiini kui suuri üllatusi.

Legendaarne filmikriitik Roger Ebert ütles:

“Suur, kurb ja õrn “Apu triloogia” püsib kinokülastaja mälus kui lubadus, mis üks film võib olla. Teos, mis asub moest kõrgemal loob nii veenva maailma, et see muutub mõneks ajaks eluks, mida me võisime ise elada.”

(“The great, sad, gentle sweep of “The Apu Trilogy” remains in the mind of the moviegoer as a promise of what film can be. Standing above fashion, it creates a world so convincing that it becomes, for a time, another life we might have lived.”)

Ma ei oskaks seda paremini öelda.

TÄPSE REŽII MAAGIA

World_of_apu_still

Täiskasvanud Apu (Soumitra Chatterjee) ja tema verivärske pruut Aparna (Sharmila Tagore) filmis “Apu Maailm”. Mõlemad näitlejad said Indias suurteks staarideks.

Satyajit Ray’d on aastakümneid nimetatud kinoajaloo kõige olulisemate ja paremate lavastajate seas. Ja seda ka põhjusega. Mees on režiis ääretult täpne ja nüansirohke. Kõik elemendid (pilt, montaaž, muusika, näitlejatööd) on näiliselt lihtsad ent mõjuvad. Iga väiksemgi detail aitab jutustada lugu, anda edasi tegelaskuju või edastada atmosfääri.

Selle suurepäraseks näiteks on filmis “Apur Sansar’i” algus, kus näeme Apu argipäeva. Ükskõik, kas ta kõnnib üksinda koju, teeb vihmas võimlemisharjutusi või ütleb naeratades korteriomanikule, et tal pole üüriraha. Tegu on poisiga, keda ei morjenda mingisugused eluraskused. Ta on õnnelik pisiasjade üle.

Isegi kõrvalisemad tegelased on kaunilt väljajoonistatud. Paari lihtsa pilgu, žesti ja stseenikollaažidega suudetakse anda Apu ja ta naise suhtele põhjatu sügavuse ja soojuse. Palju antakse edasi ilma dialoogita ning draamat nähtakse pisiasjades  (olgu selleks kommimüüja järel käimine, linnast tuleva rongi nägemine või väike juuksenõel padjal) tõstavad need filmid omaette klassi.

Kuigi Ray oli mõjutatud Itaalia neorealismist ja Prantsuse poeetilisest realismist, on tegu väga idapäraste filmidega, mis tekitasid oma laadilt minu jaoks kõige rohkem paralleele Jaapani kino – eelkõige Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) loominguga.

LIHTSUSE KUNST

Filmiajaloo hinnatumaid lavastajaid F.W.Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) ütles kunagi kauni lause: “tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti”“Real art is simple, but simplicity requires the greatest art.” Kuskil pole see tõesem kui Ray loomingus ja “Apu triloogias”.

Kuigi Satyajit Ray’d peetakse maailma üheks kõige olulisemaks ja mõjukamaks lavastajaks, pole teda Eesti kino- ega telemaastikul praktiliselt üldse näidatud. Nii “Apu triloogiat” kui režissööri teisi filme võivad huvilised leida muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

“PATHER PANCHALI”
Hinne: 9/10
IMDB    Rotten Tomatoes

“APARIJITO”
Hinne:  8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

“WORLD OF APU”
Hinne: 9.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert

Satyajit_Ray_SATYAJIT RAY
(2.05 1921 – 23.04 1992)

Ray, kes kogus maailmakuulsust filmitegijana oli ühtlasi filmikriitik, illustraator, graafiline disainer, kalligraaf, kirjastaja ja kirjanik. Kuigi mees alustas oma filmikarjääri maaelu kujutamisega (“Pather Panchali”) ning tegi ka filme India folkloori põhal (“The Adventures of Goopy and Bagha”), pööras ta peagi oma pilgu linnaelu kommenteerimisele. Ta on lavastanud nii komöödiaid kui draamasid ning loomingu hilisemad teosed on paljuski sotsiaalse alatooniga (“The Company Limited”), rääkides nii kaotatud süütusest kui korrumpeerumisest (“The Adversary”).

Nii Kurosawa kui Scorsese on teda kiitnud taevani ning viimane koos paljude teiste režissööridega, nagu Elia Kazan (“On The Waterfront”), François Truffaut (“The 400 Blows”), Carlos Saura (“Cría cuervos”), James Ivory (“Remains of The Day”), Abbas Kiarostami (“Certified Copy”) ja Danny Boyle (“Trainspotting”) on märkinud teda oma suureks mõjutajaks.

Satyajit Ray pälvis elutöö Oscari 1992. aastal, 24 päeva enne oma surma.

apu_trilogy_combined_dvds_poster


Read Full Post »

PÖFF’i järgne aeg on kinos olnud külluslik. Filme on linastunud väga palju ning kuna mul endal on olnud kiired ja tegusad ajad, pole ma leidnud aega, et pikki arvustusi kirjutada. Heidaks aga kiire pilgu viimase aja suurematele filmidele.
————————————————————————————————————————————
the_broken_circle_breakdown_poster“THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN”
režissöör: Felix Van Groeningen

Tõeliselt võimas ja tundlikult lavastatud film on kui belglaste versioon “Blue Valentine’i”- laadsest nukrast loost, mis on lahendatud  bluegrass muusikalina.

Kuigi filmi esimene pool on briljantne, laguneb lugu oma venivas viimases kolmandikus, kui hakkab veidi plakatlikult uurima teemasid, mis loo alguses olid nõrgalt sisse juhatatud.

Siiski on tegu ühe originaalsema ja meeldejäävama muusikaliga peale John Carney paari aasta tagust “Once’i”.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————

hobbit_the_desolation_of_smaug_poster_“THE HOBBIT: THE DESOLATION OF SMAUG” – “KÄÄBIK: SMAUGI LAASTATUD MAA (2013)
režissöör: Peter Jackson

Järg filmile, kus mitte s***agi ei toimunud – Bilbo kõhkes, lahkus, leidis mõõga, kohtus Gollumiga, tulid kotkad. The End. Ja Gandalf oli deus ex machina, kes tegelased pea alati keerulisest situatsioonist välja aitas.

Kuigi triloogia teine osa on oma tonaalsuselt terviklikum ning teostuselt parem, toimub siin uskumatul kombel veelgi vähem. Loo lühikokkuvõte: päkapikud koos Bilboga jõuavad Üksildasele Mäele, kus nad kohtuvad hiiglasliku draakoni Smaugiga. Ja siis film lõppeb. The End. Või õigemini: To Be Continued…

Tolkieni raamatu lihtne lugu kaob mõtetute kõrvalliinide, meeletu ekspositiooni ning mittevajaliku “Sõrmuste Isanda” trilooga eelmängu taha. Puudu jääb draamast ja põnevusest ning tervel lool puudub peategelane!

Võiksin lihtsalt copy-paste‘ida esimese osa arvustuse.  Meeletult uimane ja veniv linatoes. Samahästi võiks Andy Warhol’i “Sleep’i” aegluubis vaadata :)

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
Filth_Poster“FILTH” – “KÕNTS” (2013)
režissöör: Jon S. Baird

“Trainspotting’u” autori järjekordne ekraniseering on aasta teravamaid ja hoogsamaid filme.

“Filth’i” esimeses pooles on peidus selle aasta ühed kõige pöörasemad ning naljakamad stseenid, mille muudavad eriti nauditavaks tõeliselt head osatäitmised ning nutikas soundtrack. McAvoy on oma rollis lihtsalt taevalik.

Kuigi film pole nii täpne, originaalne või loov nagu  seda oli Danny Boyle’i kultusklassika, on õnnestunud režissöör Jon S. Bairdil luua siiski väga efektne ja terviklik linateos.

Hinne: 7.5/10

————————————————————————————————————————————
Rush_poster“RUSH” – “VÕIDU NIMEL”
režissöör: Ron Howard

Lihtne ja kohati stamplik lugu, agn väga ilusasti jutustatud. Daneil Brühl on Niki Lauda rollis fenomenaalne, kuid minu jaoks on “Rush’i” tugevaimaks küljeks siski selle hiilgav audiovisuaalne pakett.

Anthony Dod Mantle (Dredd, Slumdog Millionaire) kineetliline operaatoritöö transporteerib meid koos koos Hans Zimmer’i mõnusa muusika ning suurepärase montaaži ja helirežii koostööl vormeliradadele.

Need, kes nagu minagi, ajaloolises duelli kohta  midagi ei tea, saavad muidugi vanadest vormelifännidest palju põnevama elamuse.

Hinne: 7/10

————————————————————————————————————————————
The_grandmaster_poster “THE GRANDMASTER” – “SUURMEISTER” (2013)
režissöör: Wong Kar Wai

“The Grandmaster” oli minu 2013. aasta oodatuim film. Wong Kar Wai tõestab taaskord, et ta on tõeliselt unikaalse käekirjaga lavastaja. Kahjuks ei leia ta seekord kõige paremat balanssi suurema narratiivi ja talle nii omase episoodilisuse vahel.

Kuigi visuaalselt rabav, on lugu konarlik ning näiteks Chang Chen’i mängitud Razor’i liini võiks filmist üldse välja jätta. Kuigi film ei küündi “Ashes of Time’i” tasemele, on tegu vist kõige Hongkong’likuma filmiga, mida Wong Kar Wai kunagi teinud on, pakkudes tõeliselt rabavaid võitlusstseene,  suutes samas säilitada lavastajale omase poeesia ja intiimsuse.

Ja juba nende originaalselt teotatud võitlusstseenide pärast tasub “The Grandmaster’it” vähemalt korra vaadata.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_poster “OLDBOY – VANA POISS” (2013)
režissöör: Spike Lee

Spike Lee uusversioon viimaste kümnendite kõige olulisemast ja märgilisemast teosest – Chan-wook Park’i “Oldeuboi‘stomab kõiki originaalfilmi ideid, ent kannatab nõrga ja skisofreenilise teostuse all.

Kuigi Spike Lee paigutab filmi reaalsesse maailma – me näeme telekast Ameerika ajaloo viimase 20ne aasta olulisemaid sündmusi, paikevad filmi kurjamid absoluutselt teises universumis. Josh Brolin ja Elizabeth Olsen annavad parima, et luua reaalsed ja inimlike vigadega tegelaskujud, samal ajal kui Sharlto Copley (District 9, Elysium) teeb oma versiooni camp’ist inglise vurre keerutavast ekraanikurjamist aastast 1935 ning Samuel L Jackson jalutab võttepaigale bravuurika kostüümiga, mille  näib olevat röövinud Frank Milleri filmist “The Spirit”.

 Mis filmi ma vaatan? Spike Lee, kelle taustaks  on suurelt jaolt urbanistlikud ja sotsiaalkriitilised draamad (Do The Right Thing, Malcolm X) , ei näi kudagi otsusele jõudvat, mis maailmas tema “Oldboy” aset leiab. Kui Chan-wook Park’i film oli lavastajale omaselt operetlik – väga stiliseeritud, teatraalne ja unenäoline, siis Lee nägemus loodud maailmast näib vahetuvat stseenist stseeni. 

Filmil oli potentsiaali, ent kokkuvõttes on tegu järjekordse ebavajaliku ja lihtsustatud Ameerika remake’iga.

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_still_4

Read Full Post »

stoker_posterrežissöör: Park Chan-wook
stsenaarium: Wentworth Miller

osades:
Mia Wasikowska (India Stoker)
Matthew Goode (Charles Stoker)
Nicole Kidman (Evelyn Stoker)
Jacki Weaver (Gwendolyn Stoker)
Dermot Mulroney (Richard Stoker)

operaator: Chung-hoon Chung, kunstnik: Thérèse DePrez, kostüümikunstnik: Kurt and Bart, montaaž: Nicolas De Toth, helilooja: Clint Mansell. Produtsendid: Michael Costigan, Ridley Scott & Tony Scott.

99.min

“HÜPNOOTILINE GOOTILIK THRILLER

Režissöör – produtsent Tony Scott’i viimaseks projektiks jäänud psühholoogiline thriller “Stoker” on ühe Aasia tuntuima lavastaja Park Chan-wook’i (Oldboy) esimeseseks ingliskeelseks filmiks. Film, mille stsenaristiks on “Prison Break’i” sarjast tuntud näitleja Wentworth Miller, toob kohe esile mõtted vampiiridest, laenates nii pealkirja kui tegelaste nime “Dracula” autorilt Bram Stoker’ilt, ent omab palju enam sarnasust Alfred Hitchcocki 1943. aasta meistriteosega “Shadow Of Doubt”. Mõlemas filmis on keskseks tegelaseks müstilise minevikuga onu Charlie, kelle saabumisega hakkavad aset leidma tumedad sündmused.

India Stoker’i (Wasikowska) kaheksateiskümnendal sünnipäeval hukkub ootamatult ta isa Richard (Mulroney) autoõnnetuses. Peale matuseid kolib tema ja ta ebastabiilse ema Evelyn’i (Kidman) juurde elama onu Charlie (Goode) – mees, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud. Kui Charlie näib esialgu täitvat hukkunud abikaasa kohta, mõistab tüdruk, et kummalisel ja karismaatilisel mehel on hoopis teine tagamõte ning kiindub temasse üha enam.

BRILJANTNE AMTOSFÄÄR

stoker_still_4

“Stoker” on ülima kindluse ja stiiliga läbiviidud film. Visuaalselt üks täpsemaid ja julgemaid filme, mida viimaste aastate jooksul näinud olen. Park Chan-wook, kelle Korea filmid (Kättemaksutriloogia, Thirst, I’m A Cyborg, But That’s OK) on oma vormilt väga julged ja küllalatki eklektilised, on siin (loost tulenevalt) distsiplineeritum ja minimalistlikum, ent suudab oma ihuoperaatori  Chung-hoon Chung’iga ning kunstnik Thérèse DePrez’iga (Black Swan) luua väga intrigeeriva ja visuaalselt lummava maailma. Aeglane tempo ja terav montaaž, julged kaadrikompostisioonid ja kaameraliikumised ning nii stsenaariumist kui režiist tulenevad visuaalsed leiud (kingad, ämblik, vöö jne) annavad tervele filmile kindla identiteedi. Film on justkui segu Hitchcokci, David Lynchi ja Park Chan-wook’i vanematest töödest, luues gootiliku thrilleri, mis tundub mainstreamlik‘um, ent on siiski piisavalt nihkes. Lisaks suurepärasele visuaalsele poolele on filmis ka tõeliselt hea muusika. Filmi kallal töötas nii Philip Glass (kelle loomingus on alles jäänud tegelastepoolt mängitavad klaveripalad) kui Clint Mansell (Requiem for a Dream, Black Swan).

stoker_still_2

TUMEDA PEREKONNA PORTREE

Tegu pole ei thrilleri ega psühholoogilse draamaga vaid kummalise seguga Ameerika mainstream’i, indie’ ja maailmakino art-house’i tunnetusest, mille keskmes on noore tüdruku naiseks saamise lugu. Mia Wasikowska, kes suutis juba Tim Burtoni kesises “Alice in Wonderland’is” särada, on ka  siin väga mõjuv. Enamik tegelaskujud on kui uneskõndijad või vapiirid, melanhoolsed ja sissepooletõmbunud inimesed ning näitlejad mängivad neid tuntava sordiini all. Nicole Kindman on mõranenud lesena efektiivne ning Matthew Goode (A Single Man, Watchmen) on onu Charlie rollis hüpnootiline, meenutades kohati teist Hitchcoki kuulsat tegelaskuju – “Psycho’s” Anthony Perkinsi poolt mängitud Norman Bates’i.

stoker_still_1

MÜSTEERIUM

Kõige selle suurepärase režiilise paketi ja kaunite ideede taga on aga käsikiri, mis jääb tsipa tooreks. Tegu on Wentworth Mille’i esimese stsenaariumiga ja kuigi see on ilusti konstrueeritud, pole siinsed tegelased ega müsteerium nii kompleksed ja intrigeerivad kui nad peaksid olema. Osad liinid lahendatakse liiga vara ning puudu jääb narratiivi edasiviivast jõust. Kuna “Stoker’i” vorm ja kujundid on niivõrd võimsad, sooviks ka stsenaariumilt suuremat täpsust ja sügavust.

“Stoker’it” on rakse hinnata ning nõuab kindlasti uuesti vaatamist. Probleemidest hoolimata leiab siit palju imetlusväärset. Park Chan-wook on üks andekamaid ja originaalsemaid lavastajaid kes praegu tegutseb ning kuigi “Stoker” ei küündi ta eelmiste filmide tasemele, on ka see täis kaadreid ja hetki mis jäävad igavaseks meelde.

Kes vähegi peab lugu Park’i loomingust või keda huvitavad tugeva lavastaja käekirjaga tumedamad art-house filmid, võiksid seda filmi vaadata. Mainstreamkino eelistajad või standartsema horrorfilmi otsijaid võib aga antud film külmaks jätta.

Aga mida rohkem mina sellele filmile mõtlen, seda rohkem see mulle ka meeldib. Ja teistkordsel vaatamisel muutus see isegi paremaks.

Hinne: 7/10
IMDB   Rotten Tomatoes

arvustused: Mark Kermode

stoker_still_3

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused