Archive for the ‘Action’ Category

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

pirates_of_the_caribbean_dead_men_tell_no_tales_posterrežissöörid: Joachim Rønning & Espen Sandberg
stsenaarium: Jeff Nathanson, Terry Rossio ja Jeff Nathansoni loo alusel

osades:
Johnny Depp (kapten Jack Sparrow)
Javier Bardem (kapten Salazar)
Geoffrey Rush (kapten Hector Barbossa)
Brenton Thwaites (Henry Turner)
Kaya Scodelario (Carina Smyth)
Kevin McNally (Gibbs)
Golshifteh Farahani (Shansa)
David Wenham (Scarfield)

operaator: Paul Cameron, kunstnik: Nigel Phelps, kostüümikunstnik: Penny Rose, montaaž: Roger Barton & Leigh Folsom Boyd, helilooja: Geoff Zanelli. Produtsent: Jerry Bruckheimer.

129.min

Tüüpiline Kariibi mere piraatide seiklus – nii heas kui halvas

Eduka hitt-seeria viies film üritab tabada esimese osa maagiat, ent on loomingulises kriisis.

“Kariibi Mere piraatide” seeria pole eriti originaalne. See põhineb Disney lõbustuspargi atraktsioonil ja laenab kahtlaselt palju elemente LucasArtsi legendaarsest seiklusmänguseeriast “Monkey Island” ning Tim Powersi romaanist “Võõrastel vetel” (mille põhjal on vändatud ka eelmine, neljas osa). Seekord on aga loominguline kriis tuntavam, kuna viies film kopeerib eelmiste seikluste elemente.

Lugu jätkub sealt, kus kolmas osa pooleli jäi. Henry Turner (Brenton Thwaites) soovib murda oma isa Will Turneri (Orlando Bloom) peal lasuvat needust. Selleks on vaja leida müütiline Poseidoni kolmhark, mida otsib ka astronoom Carina Smyth (Kaya Scodelario). Jack Sparrow’d (Johnny Depp) jälitavad aga viirastusmadrused, keda juhib halastamatu kapten Salazar (Javier Bardem). Nende eesmärk on tappa kõik maailma meredel seilavad piraadid.

null

Courtesy of Disney

Déjà vu

Lugu on üsna sarnane eelmistes osades nähtuga. Peategelasena astub üles McGuffin ning seekord on  vaja üles otsida Poseidoni kolmhark, mida nii peategelased, piraadid, kummituslik vägi kui Briti merevägi eri põhjustel taga ajavad.

Tugeva ja iseseisva Elizabeth Swanni (Keira Knightley) asemel on astronoom Carina Smyth ning Will Turneri asemel tema poeg – aus ja sirgjooneline Henry. Tegu peaks olema uute karakteritega, ent tunduvad originaaltriloogia tegelastega  väga sarnased. Ainsaks erinevuseks võib pidada nimesid ning uusi näitlejaid. Vaatamata sellele, et lugu peaks keskenduma just neile ning mõlemal  tegelasel on tugev motivatsioon (vanemate leidmine), jäävad nende karakterid korralikult välja arendamata. Filmitegijad toovad sisse liiga palju uusi ja vanu tegelasi, kes võitlevad ekraaniaja ja fookuse pärast. Isegi kapten Jack Sparrow tundub omanimelisese filmis mittevajalikuna.

Tegelane, kelle kehastamise eest Johnny Depp kunagi parima meespeaosa Oscarile kandideeris, tundub siin iseenda paroodiana. Tema stseenid on tihti pingutatult naljakad (eriti küsitav on üks abiellumisstseen) ning dialoog üllatavalt kohmakas. Kohati tundub, nagu Sparrow esineks kuueaastastele mõeldud splastick-komöödia lastefilmis (näoli porri kukkumine jne), teisalt teeb ta täiskasvanutele mõeldud seksinalju. Kui originaaltriloogias toimus tegelaskujuga vähemalt mingi muutus, siis neljandas ja viiendas osas on see unustatud ning kuulus piraat koos mitmete teiste tagasitulevate tegelastega reedab oma sõbrad ja põhimõtted silma pilgutamata.

null

Courtesy of Disney

Tasakaalu küsimus

Režissööriduo Joachim Rønning ja Espen Sandberg, kes kogusid tuntust Norra parima võõrkeelse Oscarinominendi “Kon Tikiga” (2012), soovisid tagasi  tuua piraatide esimese filmi komponendid: seikluse ja õuduselemendid, huumori ja südame. Nende katse on tõestab, et nende ühendamine pole sugugi lihtne. Tonaalsus kõigub, olles  siis kas liiga infantiilne või sünge ning ei leia sellist tasakaalu, mida suutis originaalfilmide režissöör Gore Verbinski. Paljus võib selles süüdistada nõrka stsenaariumit, mis ei leia  õiget fookust.

Ka märul tundub tuttava ja kulununa. Üks episood kopeerib “Kiirete ja vihaste” viienda kuulsat tagaajamist, ainult autod on hobustega asendatud. Ülejäänud lõigud kordavad eelmistes osades nähtut : järjekordne hukkamisest päästmine, laevade lahing, paadiga põgenemine, mõõgavõitlus jne.

Nii heas kui halvas on tegu tüüpilise “Kariibi mere piraatide” järjega. Massiivne, külluslik ja segasevõitu meelelahutus, mis ei küüni esimese osa tasemele.Film üritab fännidele pakkuda tuttavaid asju ega võta uusi riske. Teostuslikult on tegu parema filmiga kui Rob Marshalli (“Chicago”) elutu “Kariibi mere piraadid: “Võõrastel vetel” (2011), ent jääb oma segase ja ebaloogilise loojutustamise tõttu alla nii teisele kui kolmandale osale.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode  Diana

PIRATES OF THE CARIBBEAN: DEAD MEN TELL NO TALES

Courtesy of Disney

 

 

Read Full Post »

alien_covenant_2017_movie_posterrežissöör: Ridley Scott
stsenaarium:

osades:
Michael Fassbender (David / Walter)
Katherine Waterston (Daniels)
Billy Crudup (Oram)
Danny McBride (Tennessee)
Demián Bichir (Lope)
Carmen Ejogo (Karine)
Jussie Smollett (Ricks)

operaator: Dariusz Wolski, kunstnik: Chris Seagers, kostüümikunstnik: Janty Yates, montaaž: Pietro Scalia, helilooja: Jed Kurzel. Produtsendid: David Giler, Walter Hill, Mark Huffam, Michael Schaefer & Ridley Scott.

122. min

Kinodes alates: 12.05.2017

Ebaõnnestunud liikide ristamine

Režissöör Ridley Scott’i katse “Tulnuka” seeriale uut eluvaimu süstida kordab vanu ideid.

 2012. aastal linastunud “Tulnuka” seeria eellugu “Prometheus” sai vastaka vastu­võtu osaliseks ja režissöör Ridley Scott lubas järge 1979. aastal linastunud originaali vaimus. “Tulnukas: Covenant” on seega nii “Prometheuse” järg kui ka eellugu “Tulnuka” seeria esimesele osale ning üritab leida tasakaalu loomist käsitleva ulme ning psühhoseksuaalse body-horror’i vahel.

Tegevus toimub kümme aastat peale “Prometheuse” lõppu. Kosmoselaev “Covenant” on teel planeedile Origae-6, pardal 2000 kolonisaatorit ja 1400 embrüot. Laeva liikumist valvab android Walter (Michael Fassbender). Kui ootamatu löök­laine laeva vigastab, äratatakse meeskond süvaunest.

Kahjustusi parandades püütakse kinni signaal kaardistamata planeedilt, mis tundub olevat elamiskõlblik. Vastu terra­formieksperdi Danielsi (Katherine Waterston) tahtmist otsustab laeva uus kapten Christopher Oram (Billy Crudup) asja lähemalt uurida. Esialgu paradiisina näiv planeet osutub aga süngeks ja ähvardavaks paigaks ning meeskond tahab sealt peagi põgeneda.

alien_covenant_2017_movie_still_03

Courtesy of Fox

Vead loogikas ja jutustamisel

79aastane lavastaja Ridley Scott, kelle looming on viimastel aastatel kahjuks üsna kesine olnud, tõestas “Marslasega” (2015), et suudab korraliku stsenaariumiga häid filme teha. “Tulnukas: Covenant” stsenarist John Logan, kes on viimaste Bondi -filmide “Skyfall” ja “Spectre” käsikirja üks autoritest, pole aga kahjuks ülesannete kõrgusel. Selle asemel näitab ta jälle oma nõrkusi ega suuda materjali erinevaid ideid tervikuks liita.

“Tulnukas” puudub alltekst ning kõik tegelaste mõtted ning filmitegijate ideed on väljendatud dialoogis. Kuigi loos peitub provokatiivne idee, mis arendab ühte 1979. aasta filmi kõrvalliini, jääb see korralikult välja arendamata. Seosed “Prometheusega” on lahendatud kiirete ja kohmakate tagasivaadetena ning karakteriloogika ja “Tulnuka” mütoloogias kehtestatu unustatakse täielikult.

Esimene linateos oli revolutsiooniline, kuna esmakordselt olid ulmefilmi keskmes intelligentsed ja usutavad tegelaskujud. “Tulnukas: Covenant” üheplaanilised tegelased teevad pidevalt rumalaid otsuseid ja tunduvad tulnuka järjekordse saagina. Film meenutab tegelaste rumala käitumise poolest halbu teismeliste slasher-õudukaid. Nende kõrval tunduvad isegi palju kritiseeritud “Prometheuse” teadlased nutikate ja huvitavatena. 

Peategelast kehastav Katherine Waterston (“Fantastilised elukad ja kust neid leida”) on mõjuv, ent kahjuks pole talle antud meeldejäävat ja loo jooksul arenevat karakterit. Ainult Michael Fassbenderi kehastatud android suudab filmi mingit intriigi tuua.

alien_covenant_2017_movie_still_01

Courtesy of Fox

B-kategooria ulmefilm

On naljakas tõdeda, et 1979. aasta “Tulnuka” lavastajaks sai Ridley Scott, kuna soovis potentsiaalselt tobedat B-filmi materjali käsitleda väärikalt, stiilselt ja intelligentselt. “Tulnukas: Covenantiga” on vastupidi. Film küsib justkui suuri küsimusi, ent tundub tobeda ja ajuvaba B-kategooria ulmefilmina, mis järgib vanu kulunuid õudusžanri stampe.

Veel kurvem on, et erinevalt eelmistest “Tulnuka” filmidest – mis olid unikaalsed teosed, sh “Prometheus” – tundub “Tulnukas: Covenant” eelmiste osade kordusena. Paljud stseenid ja tegelaskujud tunduvad sama seeria koopiatena. Iseseisva filmi asemel toetutakse nostalgiale ja viidetele.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.mai 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

alien_covenant_2017_movie_still_02.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_posterrežissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn, Marveli koomiksite põhjal

osades:
Chris Pratt (Peter Quill / Star-Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Baby Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Michael Rooker (Yondu)
Sylvester Stallone (Stakar Ogord)

operaator:  Henry Braham, kunstnik: Scott Chambliss, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Fred Raskin & Craig Wood, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.

136 min

Kinodes alates: 28.04. 2017

PEREKONDLIK ULMESAAGA

Galaktika valvurite teine film on mõtlikum, karakterikesksem ja emotsionaalsem jätk 2014. aasta hitile.

“Galaktika valvurite” esimese filmi meeletu edu üllatas paljusid. Tegu oli Marvel Stuudio koomiksifilmiga, kus polnud ühtegi tuntud tegelast. Loo kangelasteks olid hoopis rääkiv pesukaru Rocket (Bradley Cooper), kõndiv puujurakas Groot (Vid Diesel), roheline tulnukas Gamora (Zoe Saldana), aeglasevõitu musklihunnik Drax (Dave Bautista) ja egoistlik homo sapiens Peter Quill/Star-Lord (Chris Pratt). Kõigest ühe filmiga suudeti need tegelased kinokülastajatele meeldejäävaks teha.

Publiku ootas järjelt palju ning filmi järje jaoks valisid tegijad teadlikult teise suuna. Kui esimene film oli eepiline kosmoseseiklus, siis teise vaatenurk on palju intiimsem ning keskendub pigem tegelaskujude avamisele. Lugu jätkab eelmise filmi poolelijäänud kohast. Galaktika valvurid on nüüd kõikjal tuntud ning väärikas tulnukate rass palkab nad kaitsma oma hinnalisi patareisid. Kui aga selgub, et Rocket nende tagant varastab, hakkab valvuritele jahti pidama kogu tulnukate laevastik ja pearahakütid. Need sekeldused löövad aga meeskonda kiilu. Lisaks kohtub üks tegelastest – Peter oma väidetava bioloogilise isaga. Kas üksteisega lähedaseks saanud galaktikavalvurite kogukond suudab kokku jääda?

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_005

Courtesy of Marvel Studios

Perekond ja kokkuhoidmine

Esimene osa oli küll värvikas, ent lugu jäi skemaatiliseks ning jälgis liigselt Marvel Stuudio kulunud stampe. Teine osa on palju aeglasem ega paku nii palju märulit ja huumorit, ent rõhk on lool, tegelaskujudel ning filmi kesksel teemal – perekond ja kokkuhoidmine. Režissöör-stsenarist James Gunn lahutab tiimi kaheks ning annab igale karakterile enda avamiseks piisavalt ekraaniaega.

Peter, kelle ema on surnud ning keda kasvatas kosmosepiraat Yondu (Michael Rooker), on oma uue isa Ego`ga (Kurt Russell) kohtudes üsna skeptiline. Poiss on isa terve elu otsinud ning nüüd on tal lõpuks perekond. Või on selleks hoopis Galaktika valvurid? Kuuluvuse ja perekonna liin leiab avaldub kõikides tegelastes – avatakse Gamora ja tema õe Nebula (Karen Gillan) loo tagamaad ning ka Drax ja Rocket näitavad end uuest küljest.

Filmi suurimaks üllatajaks on aga Yondu, kelle tegelaskujul on kanda suur roll. Alahinnatud karakternäitleja Michael Rooker röövib tähelepanu pea kõikidelt oma kolleegidelt, sh märuliikoonidelt Sylvester Stallone’ilt ja Kurt Russell’ilt.

“Galaktika valvurite” seltskond on üles kasvanud ilma vanemate või nendepoolse armastuseta ning seetõttu ei oska nad ka üksteise osas hoolivust välja näidata. Tegu on perekonnaga, kes pidevalt nääkleb ja üksteisele kaikaid kodarasse loobib. Probleemidele vaatamata hoolib see seltskond üksteisest – seda illustreerib näiteks beebi Grooti eest hoolitsemine.

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_002

Courtesy of Marvel Studios

Fookuses tegelased ja lugu, mitte märul

Võib ju rääkida mitmest probleemist – nõrgast struktuurist, tapeedina mõjuvast muusikast või lapsikutest naljadest, mis ei taba märki. Ometigi on tegu Marvel Stuudio viimase aja ühe parema teosega. Kui paljud stuudio filmid tunduvad otsekui konveieritööna valminud, siis “Galaktika valvurid Vol.2” taga on tunda südant. James Gunn suudab kõigest kahe filmiga meid oma tegelastest rohkem hoolima panna kui mõnest teisest Marveli kangelasest. Jutustades reaalsetest inimlikest probleemidest, tõestab “Galaktika valvurid Vol.2”, et koomiksifilmis on lugu ja tegelaskujud palju väärtuslikumad kui järjekordne eriefektidega märulistseen.

Arvustus ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 5. mai 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Diana 

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_003

Courtesy of Marvel Studios

 

Read Full Post »

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_poster

režissöör:  Rupert Sanders
stsenaarium: Kurt and Jamie Moss, William Wheeler & Ehren Kruger.

osades:
Scarlett Johansson (major Mira Killian)
Juliette Binoche (Dr. Ouelet)
Michael Pitt (Kuze)
Pilou Asbaek (Batou)
Takeshi Kitano (Aramaki)

operaator: Jess Hall, kunstnik: Jan Roelfs, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Billy Rich & Neil Smith, heliloojad: Lorne Balfe & Clint Mansell. Produtsendid: Ari Arad, Michael Costigan & Steven Paul.

107.min

Kinodes alates: 7.04.2017

Originaalitruu, kuid lihtsustatud ekraniseering

“Hing anumas” on visuaalselt mõjuv ja teemalt provokatiivne, ent tühjavõitu Hollywoodi uusversioon.

Filmis näidatav tulevik ei tundu enam nii kauge kui 1989. aastal, mil Masamune Shirow loodud manga esimest korda ilmavalgust nägi. Ajal, mil piir orgaanilise ja küberneetilise organismi – inimese, küborgi ja androidi vahel järjest hägustub, on vanad teemad taas ajakohased.

Ulmefilmide esimeseks leediks tõusnud Scarlett Johansson (“Tasujad”, “Lucy”, “Naha all”) kehastab major Mira Killiani. Ta on omalaadne – õnnetusest päästetud inimene, kes on maailma ohtlike kurjategijate peatamisele pühendunud ideaalne küberneetiliselt täiustatud sõdur. Tal on inimese aju, ent sünteetiline keha. Kui terrorismi uus tase tähendab inimeste mõistusesse sissemurdmist ja selle valitsemist, on majoril selle takistamiseks erilised oskused. Uue vaenlasega silmitsi seistes avastab Mira aga uut infot oma mineviku kohta.

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_006

Courtesy of Paramount Pictures and Dreamworks Pictures

Küberpungi uus tulemine

Aastal, kus räägitakse “Matrixi” seeria elluäratamisest ja lisaks “Hing anumas” Hollywoodi versioonile jõuab ekraanidele “Blade Runner 2049”, mis on järg filmiajaloo ühele olulisemale ulmekale, võib öelda, et küberpunk on tagasi. Ulmekirjandusest sündinud žanri (William Gibsoni “Neuromancer”) kasutati rohkem 80ndate (“Blade Runner“, Robocop”, “Robocop”) ja 90ndate filmides (“Veidrad ajad”, “Johnny Mnemonic”, “Matrix”). Žanr, mida iseloomustab pessimistlik tulevikuühiskond arenenud tehnoloogia ja repressiivsete sotsiaalsete struktuuridega, on viimasel aastakümnendil varjusurmas olnud.

1995. aastal linastunud täispikk animafilm “Hing anumas” on üks olulisemaid Jaapani anime ja ka küberpungi esindajaid. Režissööri Mamoru Oshii kaksesimest filmi “Hing anumas” ja “Hing anumas2: Süütus ning anime-sariStand Alone Complex” on visuaalselt lummavad, keerulised ja mõtlemapanevad. Žanrile omaselt tegelevad nad nii poliitiliste kuika filosoofiliste probleemidega. 2017. aasta filmiversiooni lavastaja Rupert Sanders (“Lumivalgeke ja kütt”) tabab filmis küll manga ja anime vaimsust, ent jääb loo jutustamise ning sügavamate kihtide avamisega jänni. Kui Jaapani animed olid oma liigses esoteerilisuses raskesti arusaadavad, siis Hollywoodi versioon on seevastu lihtsustatud ja otsene.

GHOST IN THE SHELL

Courtesy of Paramount Pictures and DreamWorks Pictures

Aktsentideta jutustus

Lugu pole halb ning lahkab klassikalisi küberpungi teemasid – identiteet, inimlikkus ja korporatsioonid –, ent on kahjuks üsna kuivalt ja aktsentideta jutustatud. Režissöör tunneb end põneva maailma loomises ja lummavate kaadrite komponeerimises rohkem kodus kui sisemise draama edastamises. Emotsionaalsed stseenid (näiteks oluline hetk filmi teises pooles Mira ja dr. Ouelet’ vahel) on tihti kohmakad ja piisava rõhuasetuseta. Sellest on kahju, sest heale küberpungile omaselt leidub teosest palju intrigeerivaid ideid. Filmi hoiab koos Scarlett Johansson, kes leiab major Mira Killiani tegelase kujutamisel hea tasakaalu inimlikkuse ja küberneetilisusevahel.“Hing anumas” kopeerib küll küberpungi välist vormi, ent ei taba täielikult tegelikku olemust. Siiski võib žanri austajatele seda soovitada.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. aprill 2017

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_003

 

 

Read Full Post »

Kong_Skull_Island_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Vogt-Roberts
stsenaarium: Dan Gilroy, Max Borenstein & Derek Connolly, John Gatins’i loo põhjal

osades:
Tom Hiddleston (James Conrad)
Samuel L. Jackson (Preston Packard)
Brie Larson (Mason Weaver)
John C. Reilly (Hank Marlow)
John Goodman (Bill Randa)
Corey Hawkins (Houston Brooks)
John Ortiz (Victor Nieves)
Tian Jing (San)

operaator: Larry Fong, kunstnik: Stefan Dechant, kostüümikunstnik: Mary E. Vogt, montaaž: Richard Pearson, helilooja: Henry Jackman. Productsendid: Alex Garcia,  Jon Jashni & Thomas Tull.

118.min

Kinodes alates: 10.03.2107

Piltilus, ent tühi spektaakel

Hiiglaslike koletiste filmid on suurel ekraanil tagasi, kuid traditsioone eirates on kadunud ka King Kongi võlu.

Sammudes “Godzilla ” (2014) jälgedes, tutvustab “Kong: Pealuu saar” uut King Kongi, valmistamaks vaatajaid titaanide heitluseks 2020. aastal, mil peaks linastuma”Godzilla vs. King Kong”.

“Kong: Pealuu saar” tegevus toimub 1973. aastal, mil Ameerika on just lahkumas Vietnami sõjast. Teadlaste meeskond reisib koos sõjaväega Vaikse ookeani kaardistamata saarele, kuhu pole varem astunud ilmselt ükski inimene. Enesele teadmata tungivad nad müütilise King Kongi kodupaika. Kong ei ole aga ainus ohtlik hiiglane sel salapärasel saarel, mis on arvatust veelgi uskumatum.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_002.jpg

Sõjajärgne apokalüpsis

Nagu äsja linastunud Martin Scorsese “Vaikus”, on ka “Kong” inspireeritud Joseph Conradi romaanist “Pimeduse süda” ning selle põhjal vändatud filmist “Tänapäeva apokalüpsis” (1979).

Tegu on samuti džunglis aset leidva sõjafilmiga, kus tegelased sõidavad mööda jõge, et kohtuda vaenuliku müstilise jõuga. Teost jälgides tekivad tahtmatult paralleelid Joseph Conradi raamatuga. Filmi peategelasteks on Conrad (Tom Hiddleston) ja Marlow (John C. Reilly) ning Marlow nime kannab ka kuulsa romaani peategelane.

Inspiratsioon nimetatud teosest on tuntav ning  loo motiivid huvitavad. Kahjuks kiirustatakse põnevatest ideedest üle ja filmi alltekst jääb üpris lihtsakoeliseks. See kehtib ka filmi tegelaste kohta. Samuel L. Jacksoni kehastatud kolonel Preston Packard on potentsiaalselt intrigeeriv kuju. Mees, kes otsib Vietnami sõja lõppedes uut vaenlast ning laseb kättemaksuihal enda üle võimust võtta. Kui filmitegijad oleks sellele vaid rohkem keskendunud!

Kümnetele Hollywoodi katastroofifilmidele sarnaselt astub “Kongis” üles hulgaliselt hinnatud näitlejaid, kellele on antud nõrgad rollid. Muidu alati põnev Tom Hiddleston (“Veripunane mäetipp”) ja eelmisel aastal Oscari võitnud Brie Larson (“Ruum”) teevad arvatavasti oma karjääri  igavamad ülesastumised ning mõjuvad otsekui statistid. Oscari nominent John C. Reilly (“Chicago”) tegelaskuju on ainus, kellel on ka mingi teekond.

Kultusrežissöör Brian De Palma (“Arminägu”, “Äraostmatud”) on korduvalt maininud Hollywoodi sõltuvust arvutis ettevalmistatud (previsualiseeritud) lõikudest, mille tõttu filmid kubisevad visuaalsetest klišeedest ning igavatest märulistseenidest. Selle hea näide on just nimelt “Kong: Pealuu saar”. Teos on täis  piltilusaid kaadreid ja uhket vaatemängu, ent kõik mõjub nii konstrueeritult, et pinge kaob. Videomängudest ja Jaapani animest mõjutatud lavastaja Jordan Vogt-Roberts on koostöös Zack Snyderi (“Batman v Superman”) ning operaator Larry Fongiga loonud passiivse meelelahutuse, mis ei haara.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_006.jpg

Armastuseta pole hiidahvis humaansust

Vastandes end Gareth Edwards üsna tõsisele ja mornile katastroofifilmile “Godzillale” (2014), on “Kong: Pealuu saar” pigem kerglane meelahutus. Film pole eriti põnev ega tõsiseltvõetav ning erinevalt “Godzillast” pole nimikangelane kuigi meeldejääv. Kuulsamad King Kongi filmid on ju armastuslood ning seda teemat vältides on kadunud ka suure ahvi humaansus ja emotsionaalne kaal. Ka lihtsalt creature feature filmina koletisest jääb teos tagasihoidlikuks. Lõputiitritega koos tekkis hoopis soov vaadata Guillermo del Toro “Vaikse ookeani võitlust” (2013).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. märts 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arustused: Mark Kermode  Joonas

Kong_Skul_IIsland_movie_still_001

 

Read Full Post »

frantz_movie_posterFrantz (2016)

režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon  & Philippe Piazzo, Ernst Lubitsch’i filmi alusel

osades:
Pierre Niney (Adrien Rivoire)
Paula Beer (Anna)
Ernst Stötzner (doktor Hans Hoffmeister)
Marie Gruber (Magda Hoffmeister)
Johann von Bülow (Kreutz)
Anton von Lucke (Frantz Hoffmeister)

operaator: Pascal Marti, kunstnik: Michel Barthélémy, kostüümikunstnik: Pascaline Chavanne, montaaž: Laure Gardette, helilooja:Philippe Rombi. Produtsendid: Eric Altmayer, Nicolas Altmayer , Stefan Arndt & Uwe Schott.

113.min

Kinodes alates: 10.02

Klassikaline melodraama sõjajärgsetest tunnetest

Prantsuse ühe tegusama ja edukama režissööri François Ozoni (“Uus sõbranna”) uusim film võtab luubi alla tunded, mis valitsesid prantslaste ja sakslaste vahel esimese maailmasõja järel.

Tegevus leiab aset Saksamaa väikelinnas. Noor Anna (Paula Beer) leinab oma kihlatut Frantzi ning elab siiani koos mehe vanematega (Ernst Stötzner & Marie Gruber). Ühel päeval märkab ta võõrast noormeest Frantzi hauale lilli asetamas. See on prantslane Adrien (Pierre Niney), kes väidab end olevat Frantzi ammune sõber. Jutustades lugusid koos veedetud ajast, saab ta lähedaseks nii mehe vanemate kui naisega. Ent linnas, kus saksalased leinavad oma hukkunuid poegi, ei vaadata kuigi hea pilguga oma vaenlastele – prantslastele. Tekib ka tunne, et mees varjab midagi ega ole läbinisti aus.

frantz_movie_still_001

Rõhutades sõja absurdsust

Film põhineb hinnatud Saksa režissööri Ernst Lubitschi (“Sekeldused paradiisis”) vähemtuntud teosel “Katkenud hällilaul” (1932), mis omakorda põhineb prantslase Maurice Rostand’i näidendil “L’homme que j’ai tué” (1925). Materjal on niisiis taas prantslaste kätte jõudnud ning näitab, et see lugu kõnetab inimesi mõlemas kultuuriruumis. Kindlasti oli sellel oma ajal teine tähendus kui nüüd, mil teame põhjusi, mis viisid teise maailmasõja puhkemiseni.

Pole kuigi palju filme, mis keskenduvad sõjajärgsetele aastatele. “Frantz” illustreerib aga üsna hästi tundeid, mis sel ajal valitsesid. Sõjajärgne tühjus ja kurbus, vanemad on jäänud ilma oma poegadest, lüüasaamise viha ja pettumus. Tegu on humanistliku ja patsifistliku teosega, mis rõhutab sõja absurdsust ning mõttetust. Ühes stseenis ütleb Frantzi isa tabavalt, et süüdi on just nemad – isad, kes oma poegadele relvad andsid ning sõtta saatsid. Nii Frantz kui Adrien on patsifistid, kes sellest hoolimata rindele läksid.

frantz_movie_still_002

Tõe ja vale habras piir

Sarnaselt teistele Ozoni filmidele nagu “Ujumisbassein” (2003 ) ja “Kodus” (2012), on loo keskmes ebausaldusväärne jutustaja, kes ei räägi ilmtingimata tõtt. See tähendab ka, et ekraanil näidatu ei pruugi tõene olla. See intrigeerib. Adrieni tegelik motivatsioon ja side sõjas hukkunud Frantziga (Anton von Lucke) avaneb järk-järgult ning filmi üheks teemaks on tõe ja vale habras piir ning küsimus, kumb on raskel ajal väärtuslikum.

“Frantz” on lavastajale omaselt kerge ja mänguline. Enamik filmist on mustvalge, ent mõned kohad, nagu tegelaste meenutused, värvilised. Tavaliselt on see vastupidi. Mustvalge väljendab siin justkui kaotust ja leina ning värvilistes hetkedes on tagasi ka lootus ja soojus.

Ülesehituselt on film huvitav: kui tundub, et teos hakkab lõppema, on see hoopis poole peal ning võtab uue suuna. Teine osa annab loole küll uue perspektiivi ning tekitab kõnekaid paralleele, ent on siiski nõrgem. Nii-öelda suurem pilt kaob ning keskendutakse asjadele, mis olid vihjamisi näidatult palju mõjuvamad. Just teine pool on Ozoni välja mõeldud ning loo tugevam osa on truu Lubitschi originaalfilmile.

“Frantz” on klassikalise ja elegantse teostusega vanamoeline melodraama. Saksa näitlejanna Paula Beer,  kes on kohalikule vaatajale tuttav “Polli päevikutest” (2010), on rollis väga mõjuv ning annab kaunilt edasi nii oma tegelase kui ka paljude teiste sõjas mehe kaotanud naiste vastakaid emotsioone.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

frantz_movie_still_003

————————————————————————–

The_Lego_Batman_movie_posterThe Lego Batman – Lego Batman Film (2017)

režissöör: Chris McKay
stsenaarium: Seth Grahame-Smith, Chris McKenna, Erik Sommers, Jared Stern & John Whittington.

osades:
Will Arnett (Batman / Bruce Wayne)
Michael Cera (Robin / Dick Grayson)
Rosario Dawson (Batgirl / Barbara Gordon)
Ralph Fiennes (Alfred Pennyworth)
Zach Galifianakis (Joker)

kunstnik: Grant Freckelton, montaaž: David Burrows, John Venzon & Matt Villa, heliloja: Lorne Balfe. Produtsendid: Dan Lin, Phil Lord & Christopher Miller.
104.min

Kinodes alates: 10.02

Nutikas lisa Batmani ajaloole

Uus legofilm räägib usaldusest ja on linateos, mida ükski tõeline Batmani fänn vahele ei jäta.

Lego film” oli üks 2014. aasta suuremaid üllatajaid. Teos, mida peeti lihtsalt pooleteisetunniseks mänguasjade reklaamiks, osutus lavastajaduo Phil Lordi ja Christopher Milleri (“22 Jump Street”, “Taevast sajab lihapalle”) käe all üheks viimase aja nutikamaks ja ühiskonnakriitilisemaks koguperefilmiks. Hüperaktiivne animatsioon, mis pakub midagi kõigile. “Lego Batman” nii suurelt ei üllata, ent on siiski nutikas kvaliteetmeelelahutus eelmise filmi vaimus.

“Lego filmist” tuttav Will Arnetti kehastatud eneseimetlejast Batman (eestikeelses versioonis Indrek Ojari) ei hooli kellestki ega usalda kedagi. Üht kurjategijate plaani takistades riivab ta ka oma vastase Jokeri tundeid. Selleks, et päästa Gothami linn suure ohu eest, peab ta loobuma üksildase kangelase imagost, koostööd tegema ja ka veidi rõõmsamaks muutuma.

Legofilmi Batman võib esmapilgul tunduda paroodia või liialdusena, ent tegu on algmaterjali truu interpretatsiooniga. Bruce Wayne’i ja tema “teise mina” Batmani probleem on alati olnud teiste usaldamine. Noorena vanemad kaotanud, oma partneri Robini/Jason Toddi surma ning Barbara Gordoni/Batgirli ratastooli sattumist näinuna ei taha mees enam teiste elusid ohtu seada ning eelistab kurjategijatele üksi vastu astuda.

Seda teemat on korduvalt kujutatud koomiksites, telesarjades ja arvutimängudes, vähemal määral ka filmides. “Lego Batmani film” on usalduse ja perekonna teema üks paremaid käsitlusi. Batman jõuab lõpuks tõdemuseni, et teiste abiga suudab ta palju rohkem korda saata kui üksi.

lego_batman_movie_still_001

Film on korraga nii Batmani kaasaegne dekonstruktsioon kui armastusavaldus tervele Batmani 80aastasele mütoloogiale ja selle erinevatele interpretatsioonidele. Teos on kirev ja lastele nauditav, ent paljud naljad on suunatud ka täiskasvanutele ning pakuvad suuremat äratundmisrõõmu neile, kes Batmani ajalooga kursis.

“Lego  Batmani film” on detalidest nii küllastunud, et kõikide naljade ja viidete tabamiseks tuleb seda mitu korda vaadata. Leidub toredaid nalju nii Robini kostüümivaliku kui Batmani halva kasvatuse üle ning viiteid ka teistele “Pimeduse rüütli” seiklustele kinoekraanil. Isiklikult nautisin väga 1940ndate ja 1960ndate telesarjade kohta tehtud nalju. Batman on kaua tõsine olnud ning  tegelasele  tugeva annuse eneseiroonia lisamine muudab ta jälle värskeks. “Lego Batmani film” ei  küündi “Lego filmi” tasemele, ent on ilmselt parim ja originaalitruum Batmani film “Pimeduse rüütli” (2008) järel.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

lego_batman_movie_still_002

 

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused