Archive for the ‘Action’ Category

Jumanji_The_Next_Level_movie_poster_2019“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase”  (2014)
režissöör: Jake Kasdan
stsenaarium: Jake Kasdan, Jeff Pinkner
kinodes alates: 6.12.2019

Järg 2017. aasta üllatushitile “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” ei valmista eelmise osa fännidele pettumust.  Samuti hoogne ja lõbus seiklus, mis on nauditav tänu lustakatele osatäitmistele ning näitlejate heale ekraanikeemiale. Järg on tuttav, ent toob sisse ka piisavalt uut materjali. Lisaks vanadele nägudele (Dwayne Johnson, Jack Black, Kevin Hart, Karen Gillan jt) liituvad seltskonnaga ka Danny DeVito ja Danny Glover.

Danny DeVito’t ning Dwayne Johnsonit teda jäljendamas on ääretult lõbus vaadata.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


The_Aeronauts_poster_2019“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
režissöör: Tom Harper
stsenaarium: Tom Harper & Jack Thorne
kinodes alates: 6.12.2019

Felicity Jones ja Eddie Redmayne (“Kõiksuse teooria“) on taas ekraanil tõsielul põhinevas filmis, mis jutustab aeronaut Amelia Wrenist ja teadlasest James Glaisherist. 1862.aastal asuvad nad õhupalliekspeditsioonile, et lennata eelmistest seiklejatest kõrgemale ja leida teaduslik moodus ilma ennustamiseks.

Meedias mainiti, et “Aeronaudid” on justkui “me too” ajastu produkt. Päris elus tegi James Glaisher antud kõrgusrekordeid purustanud lennu koos Henry Coxwelliga. Filmis on aga tema kaaslaseks Amélia Wren, kes on inspiratsiooni saanud kahest naisaeronaudist: Sophie Blanchardist ja Margaret Grahamist.

Hollywood on ajaloolise tõega ennegi vabalt ringi käinud ning tegelaste vahetamine pole suurim probleem. Pigem on asi selles, et film asendab usutavuse, karakteriloogika ning teadusliku lähenemise meelelahutusliku ja lihtsa vaatemänguga.

“Aeronaudid” mõjub kõige paremini õhupalliga tuhandete meetrite kõrgusel lennates. Tegelaste käitumine ja ettevalmistused selleks sündmuseks tunduvad lihtsustatu ning ebausutavana. Ehk on probleemiks samal ajal linastuv “Majakas“, mis on ajastu kujutamises nii detailitruu, et “Aeronaudid” mõjub tema kõrval fantaasiafilmina, kuigi žanriliselt peaksid asjad just vastupidi olema.

“Aeronautide” narratiiv on samuti konarlik. Suur osa filmist on jutustatud flashbackide abil. Need minevikustseenid on aga kõige nõrgemad ega lisa midagi olulist karakteritele või tegevustikule. Suur osa eelloo pingest põhineb küsimusel, kas tegelased üldse koos õhku tõusevad. Kuna me aga neid filmi alguses lendamas näeme, siis see lihtsalt ei toimi.

Hinne: 5/10

arvustused: Mark Kermode
IMDB Rotten Tomatoes


the-current-war_poster_2019“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Michael Mitnick
Kinodes alates: kinodes alates: 6.12.2019

Režissöör Michael Mitnicki (“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk “) filmi “Voolusõda” vaevasid mitmed tootmisprobleemid. See pidi esialgu linastuma 2017. aastal ning Eesti kinodesse jõudnud versioon kuus minutit lühem “directors cut” versioon.

Filmi keskmes on Thomas Edison (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse (Michael Shannon), kes võitlevad elektrienergia tootmise võimaluste pärast. Nagu “Aeronautide”, on  ka “Voolusõja” keskmes 19.sajandi uuendused. Selle taga peituv lugu ja ajalooline õppetund on intrigeerivamad kui teos ise. 

Produktsioon on oma suhteliselt väikese eelarve kohta muljetavaldav ning ekraanil näeb palju hinnatud näitlejaid (Benedict Cumberbatch, Michael Shannon, Katherine Waterston, Tom Holland, Matthew Macfadyen, Nicholas Hoult jt). Raske on aga aru saada, millest filmitegijad täpselt rääkida tahavad. Keskmes tundub olevat Thomas Edisoni  ja George Westinghouse’i vägikaikavedu (mis on kohati sarnane Cristopher Nolani “The Prestige’is” nähtuga), ent stsenaariumis on liiga palju detaile ning sündmusi, mis fookuse ähmastavad.

Lugu ei haaranud kahjuks intellektuaalsel ega emotsionaalsel tasandil. Nagu vaataks telekast harivat History Channeli saadet, kus amatöörnäitlejate asemel palgati Oscari nominendid.

Hinne: 4.5/10

arvustused:
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Terminator_Dark_Fate_poster_2019“Terminator: Dark Fate” – “Terminaator: Sünge saatus”(2019)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: David S. Goyer, Justin Rhodes & Billy Ray
Kinodes alates: 01.11.2019

Terminaatori seeria neljas katse (3 filmi ja 1 teleseriaal) teha vääriline jätkulugu “Terminaator 2: Kohtupäevale”  (1991) toob tagasi küll keskse osatäitja Linda Hamiltoni Sarah Connori rollis, ent ei suuda sellega kahjuks järge taaselustada. Tegu sama hea (või keskpärase) linateosega kui seda oli “Terminaator 3: Masinate mäss” (2003).

Filmi esimene pool pakub korralikult põnevust ja märulit, ent kahjuks on ikoonilistest tegelastest (Sarah Connor ja T-800) saanud ühedimensioonilised klišeed, kes pingutatult  kilde rebivad. Erinevalt esimesest kahest osast, mis kuuluvad pigem thrilleri või õudusfilmi žanrisse, on “Sünge saatus” pigem seikluskomöödia. Filmi tugevuseks on Natalia Reyesi (“Birds of Passage”) ja Mackenzie Davise (Tully, Blade Runner 2049) hingestatud osatäitmised. Nende tegelaskujud lisavad filmi vajalikku inimlikkust ja karismat.

Taas kopeerivad filmitegijad teise osa struktuuri, ent ei tee seda pooltki nii hästi ega laienda eriti Terminaatori mütoloogiat.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Dolemite_Is_My_Name_poster_2019“Dolemite Is My Name” – “Dolemite on mu nimi (2019)
režissöör: Craig Brewer
stsenaarium: Scott Alexander, Larry Karaszewski
Netflixis alates: 25.10.2019

Stsenaristiduo  Scott Alexander ja Larry Karaszewski (“People vs Larry Flint”, “Man on the Moon”, “Big Eyes“) austusavaldus järjekordsele oskamatule end siirale kultusfilmide lavastajale Rudy Ray Moore’ile on nii oma ülesehituselt kui voorustelt sarnane nende kuulsamale eluloofilmile “Ed Wood” (1994).
Tehtud samasuguse armastuse, huumori ja sümpaatiaga oma portreteeritava vastu, on “Dolemite” üks aasta naljakamaid feel good (eluloo)filme. Peosas särab Eddie Murphy, keda on ääretult tore peale aastatetpikkust karjääri madalseisu taas kõrgvormis näha. Samamoodi energilise osatäitmise teeb ekraanidelt kaua eemal olnud Wesley Snipes (“Blade”, “White Man Can’t Jump”).

Ei midagi originaalset ent läbinisti nauditav ja hariv meelelahutus blaxploitationi ühest huvitavamast ikoonist ning räppmuusika ristiisast Rudy Ray Moore’ist.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
 


Tell Me Who I Am_2019_poster.jpg“Tell Me Who I Am” – “Ütle mulle, kes ma olen” (2018)
režissöör: Ed Perkins
Netflixis alates: 18.10.2019

Elu on kummalisem ning sageli hirmutavam kui väljamõeldis.  Ed Perkinsi dokumentaalfilm on korraga nii mõtlemapanev kui häiriv uurimus mälust, usaldusest ning lapsepõlve- traumadest, mis  igavesekes meiega kaasas käivad.

Loo keskmes on identsed kaksikud, kellest üks 18- aastaselt mälu kaotab ning toetub oma mineviku ja enda ümbritseva mõistmisel oma venna Lewise sõnadele. Aga kui kõik  venna räägitu ei vasta tõele? Miks vend valetab ning mis tegelikult juhtus?

Filmist on ilma sisu tutvustamata raske rääkida. Uskumatu loo teeb mõjuvaks režissöör Ed Perkins valik hoida teos lihtsana. Toetudes vendade intervjuudele ning nende emotsioonidele rullub vähehaaval lahti mõtlemapanev lugu  minevikust.

Lõpp-punkt, kuhu Perkins viimase kolmandiku draama üles ehitab, ei mõju nii võimsalt kui sellele eelnev, ent tegu on siiski filmiga, mis jääb peale vaatamist hinge kriipima.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
 

 


Zombieland_Double_Tap_2019_character_poster“Zombieland: Double Tap” – “Zombieland: Topeltlask” (2019)
režissöör: Ruben Fleischer
stsenaarium: Dave Callaham, Rhett Reese, Paul Wernick
Kinodes alates: 25.10.2019

“Zombielandi” järje ekraanile jõudmine oli vaevaline. Nagu Luke Wilsoni kehastatud Albuquerque’i karakter  (Woody Harrelson)  kommenteerib – “see nali tundub väga 2009″. Nii võib öelda kogu filmi kohta. “Zombieland: Topeltlask” on oma kvaliteedilt üsna sarnane esimesele, ent ei mõju pooltki nii värske ja vaimukana. Sümpaatne näitlejate plejaad (Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Emma Stone ja Abigail Breslin) kellel on hea ekraanikeemia ning toredad uued kaaslased (Zoey Deutch, Luke Wilson, Rosario Dawson jt) suudavad tasandada stsenaariumi puudujäägid ning päästa  ohati nürivõitu naljad. Nagu Honest trailer nii tabavalt juba esimest filmi kommenteeris, on “Zombielandi” näol tegu lärmakam, rumalama ning ameerikalikum versioon “Shaun of the Dead’ist”.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

dolemite-is-my-name-2019_movie_still.jpg

Coutesy of Netflix

Read Full Post »

deadpool_2_poster_2018Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
režissöör:  David Leitch
stsenaarium: Rhett Reese, Paul Wernick & Ryan Reynolds

osades:
Ryan Reynolds (Deadpool)
Josh Brolin (Cable)
Morena Baccarin (Vanessa)
Julian Dennison (Russell)
Zazie Beetz (Domino)

operaator: Jonathan Sela, kunstnik: David Scheunemann, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Craig Alpert, Elísabet Ronaldsdóttir & Dirk Westervelt, helilooja: Tyler Bates. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

119 min

Kinodes alates: 11.05.2018

“Korporatiivne kloun, kes ei tunne oma tugevusi ega piire”

Arvan, et kõigil on meenutada  oma klassi või kursuse klouni, kes üritas igas tunnis kildu rebida. Need, kes ei naernud, olid tema meelest huumorisooneta torisejad.

Marvel stuudio “Deadpool 2” on just see kloun. Tegijate meelest see on kordades naljakam ja andekam kui tegelikult.Siin on samad probleemid, mis esimeses osas.  Režissöör on seekord esimese “John Wicki” lavastajaduo nõrgem pool – David Leitch (“Atomic blonde”), kes pole kuigi tugev komöödia lavastamises ega loo fookuse hoidmises. Lisaks vaevad filmi tüüpilised järje probleemid : esimese osa liigne kopeerimine, segane lugu, süngem tonaalsus ning rohkem tegelasi. Tulemus on  võimalusterohke  Deadpooli karakteri kohta turvaline ning ebaoriginaalne.

Deadpool on teistes meediumites suurepäraselt toiminud ning pakkunud nii absurdi, traagikat kui koomikat. Filmides ei ole see aga siiani õnnestunud ning Deadpooli  karakteri probleem on sarnane “Kariibi mere piraatide” Jack Sparrow (Johnny Depp) omaga. See toimib ainult siis, kui tema roll on sekundaarne ning tegelik draama keskendub teistele tegelaskujudele – näiteks Will Turnerile (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swannile (Keira Knightley). Ryan Reynolds üritab Deadpooli karakterile ehitada nii  filmi dramaatilise keskme kui enamiku naljadest ning sellest tekib tekib teatud ebakõla.

Õnneks on filmis ka paar head momenti. “Deadpool 2” keskne märulistseen, kus osaleb Marveli koomiksitest tuntud X-Force’i tiim, leiab paar nutikat leidu ning Domino (Zazie Beetz) karakter  on toredalt eksponeeritud. Ka lõputiitrite sketšid on päris vaimukad. Ülejäänud on kahjuks üsna turvaline, mitte eriti naljakas ning jääb esimesele osale alla pea kõiges (v.a  tugevam lõppvaatus).

Need, kellele esimene osa väga meeldis, leiavad  ka siit vaatamisväärset. Kellele mitte, ei leia  ka siit  midagi uut ning paremat. Tuleb tõdeda, et filmi marketing – trailerid, postrid ja viral videod on palju nutikamad ja naljakamad kui teos ise.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


you_were_never_really_here_2017_poster“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
stsenaarium: Lynne Ramsay, Jonathan Ames’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 27.04.2018

Kompromissitu, hüpnootiline ja audiovisuaalselt lummav kinokogemus, mis on tehtud režissöör Lynne Ramsayle (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) omase täpsuse ja unikaalsusega. Brutaalne, ent samas poeetiline vigilante film mõjub oma žanris värskelt, ent  ehk liigagi tõsiselt ning jääb oma liigse konstrueeritusega veidi kaugeks.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

you_were_never_really_here_2017_movie_still.jpg

Courtesy of Amazon studios

Read Full Post »

KFC_2017_movie_posterrežissöör: Le Binh Giang

stsenaarium: Le Binh Giang

osades:

Ta Quang Chien
Tram Primrose
Hoang Ba Son
Nguyen Tony

operaator: Nguyen Phuoc Vinh

montaaž: Le Binh Giang Minh & Quy Truong
69 min

HÕFFi kavas: 27.04.2018 kell 00:00

KIIRTOIT KANNIBALIDELE
ehk mis juhtub, kui segada pepsit ja kokat

KFC ehk Kentucky Fried Chicken kiirtoidu kett on viimasel ajal meedias tugevat kriitikat saanud ning Vietnami splatterfilm “KFC” ei aita nende imidžit eriti parandada. “KFC” samastab kiirtoidu masinavärki ja tarbimisühiskonda kannibalismi ja lõputu vägivallaahelaga.

Režissöör LÊ Bình Giangi debüütmängufilmi on raske mingisse kategooriasse liigitada. See on Aasia splatter`i ja art house`i  omalaadne segu, mida võib vaadelda kui pesueht šokikino, mis kujutab inimkonna kõige jälgimat ja vägivaldsemat poolt (karakteriteks on kannibalid, nekrofiilid, kriminaalid, mõrvarid jne), kui ka musta huumoriga vürtsitatud ühiskonnakriitilist ja poliitilist allegooriat, mis lahkab tarbimisühiskonda ning kaasaegset läänestunud Vietnamit.

“KFC” meenutab paljude tegelaste ja mittelineaarse kronoloogiaga varast Tarantino (“Pulp Fiction”) loomingut, nihilismi ja kättemaksuringi  motiividega Chan-wook Parki (“Oldboy”) ning kompromissitu vägivalla, armutute tegelaste ja atmosfääri poolest Takashi Miike (“Audition”) teoseid.

KFC_2017_movie_still_002.jpg

Lugu leiab aset Hanois ning keskendub kõiksugu põlastusväärsetele tegelastele ja vägivaldsetele tegudele. Lugu on keeruline, episoodiline ja esmapilgul arusaamatu, sest  tegevus on mittelineaarne, erinevate karakterite ning liinidega. Neid lugusid ühendab kannibalist doktor, kes sõidab kiirabiautoga oma ohvritele otsa, tema poeg ja tolle sõber, kelle prostituudist ema on samuti sattunud doktori ohvriks.

Film ei ole mõeldud nõrganärvilistele, ent ekraanil kujutatud vägivald pole teostuslike piirangute ja madala eelarve tõttu nii häiriv, et ei laseks öösel magama jääda. Häirivaks muutub “KFC” eelkõige lõpus, ent teosesse on süstitud korralik kogus musta huumorit, mis ei lase toimuvat liiga tõsiselt võtta. Juba filmi avatiitrid rõhutavad humoorikalt, et film ei põhine reaalsusel.

Režissöör-stsenarist LÊ Bình Giangil ei lastud oma filmikooli õpinguid lõpetada, kuna tema lõputöö “KFC” stsenaariumi peeti liiga vägivaldseks. Mees ei jätnud aga jonni ning sai valmis filmi, mille teostuslikud ning tehnilised limiidid on küll tuntavad ning narratiiv arusaamatu, ent ambitsioon tugev. Filmis leidub mitmeid mõjuvad hetki. Olgu selleks kaader, kus kaamera näitab prostituudi voodi alla peitu pugenud lapsi,  armastajapaari haruldane rahulik hetk, groteskne söögistseen või kontekstiväline bullet-time’i kasutamine filmi keskel.

See on eksootiline nišifilm, mis nõuab vaatajalt külma närvi ja tähelepanu. Toores, räige ning rabe teos, milles leidub midagi provokatiivset. Kiirtoiduketi filmi pealkirjaks valimine ei ole juhuslik ning ebakvaliteetse kiitoidutoidu kõrvutamine kannibalismiga pole sugugi nii jabur, kui esmapilgul tundub

IMDB  HÕFF

“KFC” linastub HÕFFi põhiprogrammis. Tänavusel HÕFF-il  näeb ligikaudu 30 täispikka filmi. Festivali programmi leiad siit.

KFC_2017_movie_still_001

 

 

Read Full Post »

Lucky_2017_posterLucky (2017)
režissöör: John Carroll Lynch
stsenaarium: Logan Sparks & Drago Sumonja

Kinodes alates: 30.03.2018

Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Ready_Plaeyr_one_2018_posterReady Player One – Valmistub esimene mängija (2018)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 30.03.2018

Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel  publikumenu, ent XXI sajandil see enam  reegel pole.

“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).

See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt  viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).

Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.

Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


tomb_raider_2018_movie_posterTomb Raider (2018)
režissöör: Roar Uthaug
stsenaarium: Geneva Robertson-Dworet, Alastair Siddons & Evan Daugherty

Kinodes alates: 16.03.2018

Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.

Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid  suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.

Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.

Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 


Seltsimees_Laps_2018_posterSeltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal

kinodes alates: 23.03.2018

Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.

“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).

Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on  vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.

Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.

Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.

Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.

“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.

IMDB

Lucky_2017_movie_stillr.png

Courtesy of Magnolia pictures

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama_1988_poster15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Ninja_III_The_Domination_1984_poster14. “Ninja III: The Domination” (1984)

režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Teen_witch_1989_poster13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

Pennies_From_Heaven_1982_poster12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Il_Bidone_1955_poster11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

wild_river_movie_poster_196010. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

White_Dog_1982_poster9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
Gold_Diggers_of_1933_poster8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

the_player_movie_poster_19927. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Gangs_All_Here_poster6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………The_Snowman_30th_Anniversary_Edition_DVD_cover
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Gay_Divorcee-_movie_poster4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
the_friends_of_eddie_coyle_1973_poster3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Swing_Time_poster2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Ziemia_obiecana_Promised_Land_poster1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Toatatud_maa_still.jpg

Read Full Post »

The_Last_Jedi_2017_poster“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson

See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.

Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.

Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.

Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.

Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks  vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning  sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning  võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).

Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.

Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.

Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused:Diana Red Letter Media Mark Kermode

 


Ikitie_2017_poster“Ikitie” – “Igitee” (2017)
režissöör: Antti-Jussi Annila

“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.

“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on  kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.

Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.

“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012).  Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.

Kahju.

Hinne: 2.5/10
IMDB

 


Jumanji_Welcome_to_the_Jungle_poster_2017“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan

Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).

Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_posterrežissöör: Tommy Wirkola
stsenaarium: Kerry Williamson & Max Botkin

osades:
Noomi Rapace (The Settman Siblings)
Glenn Close ( Nicolette Cayman)
Willem Dafoe (Terrence Settman)
Marwan Kenzari (Adrian Knowles)
Christian Rubeck (Joe)
Pål Sverre Hagen (Jerry)

operaator: José David Montero, kunstnik: Joseph A. Hodges, kostüümikunstnik: Oana Paunescu, montaaž: Martin Stoltz, helilooja: Christian Wibe. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Philippe Rousselet.

123 min

Kinodes alates: 01.09.2017

Intrigeeriv kontseptsioon, rabe teostus.

Tommy Wirkola lavastatud ulmekas on  üks aasta huvitavamaid ja frustreerivamaid filme.

Head ulmefilmid on sisimas alati peegeldanud ühiskonna probleeme või uurinud eksistentsialistlikke küsimusi. “Seitsme õe saladus” teeb mõlemat.

Ühelt poolt käsitleb film ülerahvastumise probleemi, kus valitsused on võtnud kasutusele karmi ühe lapse- poliitika ning seadusest kõrvale hiilijaid karistatakse karmilt. Kui ühte perre sünnivad identsed seitsmikud (Noomi Rapace seitsmes erinevas rollis) on nende vanaisa (Willem Dafoe) sunnitud mängima ohtlikku peitusemängu spetsiaalse Lastejaotusbürooga, kus karme otsuseid  langetab Nicolette Cayman (Glenn Close).

Filmi keskmes  on ka ääretult põnev identiteedi küsimus. Mis juhtub, kui seitse inimest peab jagama ühist nägu – Karen Settmani oma? Seitse õde on saanud endale nimed nädalapäevade järgi ning võimuesindajate ninapidivedamiseks on neil tekkinud kindel rutiin – iga päev saab oma peidupaigast välja ning rahva sekka minna just selle päeva nime kandev õde. Väljas ei saa nad aga olla nemad ise, vaid peavad esinema kellegi teisena.

Ühel päeval ei naase Esmaspäev koju ning õed peavad kiirelt lahendama tema kadumise müsteeriumi enne kui tõele jälile jõutakse.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still

Courtesy of SND Films

Film algab paljutõotava müsteeriumina, kuid tundub kiirustavat. Kõige mõjuvamad lõigud on noorte õdede (Clara Read) ning vanaisa Terrence’i (Willem Dafoe) vahel. Nende vahel on tänud hingestatud osatäitmistele ka tugevat emotsiooni. Mujal filmis see nii hästi ei õnnestu. Esimene stseen, kus näeme ekraanil korraga seitset Noomi Rapace’i kehastatud õde söögilauas istumas tuletab paratamatult meelde õhtusöögistseeni filmis “Tagasi tulevikku 2” (1989). Seal kehastas Michael J Fox kõigest kolme tegelast – isa, tütart ja poega.

back_to_the_future_2_dinner_scene_still.jpg

Courtesy of Universal

Noomi Rapace teeb ju korraliku rollisoorituse, ent film ei anna tegelastele piisavalt aega, et vaataja neist hoolima panna. Filmi lõpupoole õnnestub paaril õel rohkem eristuda, ent siis on panused juba teised. Tüdrukute vanaisa sõnade järgi “mis juhtub ühega, juhtub teie kõigiga”. Kõigi teistega oma saatust jagada pole lihtne. Seda tunnevad nad ühes stseenis, mis meenub  Cristopher Nolani filmist “Lõppvaatus” (2006).

Laenatakse ka mujalt.  On ju sarnaseid motiive ennegi nähtud – ülepopulatsioon ning lapsi keelav kontrollühiskond oma ideoloogiaga kuuluvad üsna kulunud ulmestampide hulka. Film ei loo ka väga tugevat visuaalset identiteeti. Ideed ja karakterid asendatakse kiirelt etteaimatava vandenõu (mis ühe tegelase poolt juba alguses ära öeldakse), rutiinse märuli ning suurte loogikavigadega.

Filmi esimeses pooles teeb üks tegelane nii ajuvaba otsuse, et peale seda on raske teost tõsiselt võtta- targalt käitudes saaks film lihtsalt kohe läbi. Kuigi stsenaariumis leidub väga lahedaid ideesähvatusi, langetakse kahjuks klassikalise “idiot plot” ohvriks. Just stsenaariumit puudutavaid  halbu otsuseid on palju, s.h ka klišeelik ja kulunud lõppvaatus. Ka teostuselt jääb teos B-filmi või seriaali tasemele. Ehk mängib siin oma rolli ulmeka kohta üsna madal eelarve.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still_002.jpg

Courtesy of SND Films

Siiski, filmis on põnevad kontseptsioonid. Esmaspäeva otsima minnes satuvad õed keerulisse olukorda ning raske on ennustada, kes ja kas neist ellu jääb. Kuigi märulistseenid oma teostuselt ei hiilga, on mõned neist siiski pingelised ning isegi leidlikud.

“Seitsmest õest” võinuks saada kaasahaarav tagaajamisthriller ja kõnekas uurimus identiteedist. Tundub, et tegijad olid oma stsenaariumist niivõrd haaratud, et unustasid selle kallal piisavalt töötada. Kahju. Ameerikas ei jõudnud film kinodesse, vaid linastus Netflixi platvormil. Kui aus olla, on see hea idee tuleviku tarbeks. Teleformaadis töötaks kontseptsioon ilmselt kõige paremini.

Puudujääkide tõttu ei julge ma filmi soovitada. Need, kes tahavad näha aga popcornfilmis ka natuke leidlikkust ning andestavad suured loogikavead, võivad kinno tõtata. Möödapanekutele vaatamata on tegu siiski selle aasta ühe meeldejäävama filmiga.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toimub Tartus 7-12 augustil.

www.tartuff.ee.

Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalil on kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.

Tartuffi ajakava leiab festivali koduleheküljelt http://2017.tartuff.ee/ajakava/.
Kõigile seanssidele on prii sissepääs.

Kirjutan lähemalt kahest dokumentaal- ja mängufilmist.

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

citizen_jane_battle_for_the_city_movie_poster“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer

08.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.

Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.

1960-ndatel leidis aset  otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent  kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.

Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

slash_single_movie_poster“#Single” (2017)
režissöör: Andrea Eder

09.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb  üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.

Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.

Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.

Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse  selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.

Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.

IMDB

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Being_Charlie_2015_poster“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015)
režissöör: Rob Reiner

10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil

Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.

“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.

Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta  samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.

Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me  aga tema käitumist mõistma .

Tegu on  küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Leon_The_Professional_movie_poster“Léon” (1994)
režissöör: Luc Besson

12.08 kell 23:45 Tartu Raekoja platsil

On tore tõdeda, et prantsuse režissöör Luc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.

“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.

Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.

Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon

 

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused