Archive for the ‘Ajalooline’ Category

pirates_of_the_caribbean_dead_men_tell_no_tales_posterrežissöörid: Joachim Rønning & Espen Sandberg
stsenaarium: Jeff Nathanson, Terry Rossio ja Jeff Nathansoni loo alusel

osades:
Johnny Depp (kapten Jack Sparrow)
Javier Bardem (kapten Salazar)
Geoffrey Rush (kapten Hector Barbossa)
Brenton Thwaites (Henry Turner)
Kaya Scodelario (Carina Smyth)
Kevin McNally (Gibbs)
Golshifteh Farahani (Shansa)
David Wenham (Scarfield)

operaator: Paul Cameron, kunstnik: Nigel Phelps, kostüümikunstnik: Penny Rose, montaaž: Roger Barton & Leigh Folsom Boyd, helilooja: Geoff Zanelli. Produtsent: Jerry Bruckheimer.

129.min

Tüüpiline Kariibi mere piraatide seiklus – nii heas kui halvas

Eduka hitt-seeria viies film üritab tabada esimese osa maagiat, ent on loomingulises kriisis.

“Kariibi Mere piraatide” seeria pole eriti originaalne. See põhineb Disney lõbustuspargi atraktsioonil ja laenab kahtlaselt palju elemente LucasArtsi legendaarsest seiklusmänguseeriast “Monkey Island” ning Tim Powersi romaanist “Võõrastel vetel” (mille põhjal on vändatud ka eelmine, neljas osa). Seekord on aga loominguline kriis tuntavam, kuna viies film kopeerib eelmiste seikluste elemente.

Lugu jätkub sealt, kus kolmas osa pooleli jäi. Henry Turner (Brenton Thwaites) soovib murda oma isa Will Turneri (Orlando Bloom) peal lasuvat needust. Selleks on vaja leida müütiline Poseidoni kolmhark, mida otsib ka astronoom Carina Smyth (Kaya Scodelario). Jack Sparrow’d (Johnny Depp) jälitavad aga viirastusmadrused, keda juhib halastamatu kapten Salazar (Javier Bardem). Nende eesmärk on tappa kõik maailma meredel seilavad piraadid.

null

Courtesy of Disney

Déjà vu

Lugu on üsna sarnane eelmistes osades nähtuga. Peategelasena astub üles McGuffin ning seekord on  vaja üles otsida Poseidoni kolmhark, mida nii peategelased, piraadid, kummituslik vägi kui Briti merevägi eri põhjustel taga ajavad.

Tugeva ja iseseisva Elizabeth Swanni (Keira Knightley) asemel on astronoom Carina Smyth ning Will Turneri asemel tema poeg – aus ja sirgjooneline Henry. Tegu peaks olema uute karakteritega, ent tunduvad originaaltriloogia tegelastega  väga sarnased. Ainsaks erinevuseks võib pidada nimesid ning uusi näitlejaid. Vaatamata sellele, et lugu peaks keskenduma just neile ning mõlemal  tegelasel on tugev motivatsioon (vanemate leidmine), jäävad nende karakterid korralikult välja arendamata. Filmitegijad toovad sisse liiga palju uusi ja vanu tegelasi, kes võitlevad ekraaniaja ja fookuse pärast. Isegi kapten Jack Sparrow tundub omanimelisese filmis mittevajalikuna.

Tegelane, kelle kehastamise eest Johnny Depp kunagi parima meespeaosa Oscarile kandideeris, tundub siin iseenda paroodiana. Tema stseenid on tihti pingutatult naljakad (eriti küsitav on üks abiellumisstseen) ning dialoog üllatavalt kohmakas. Kohati tundub, nagu Sparrow esineks kuueaastastele mõeldud splastick-komöödia lastefilmis (näoli porri kukkumine jne), teisalt teeb ta täiskasvanutele mõeldud seksinalju. Kui originaaltriloogias toimus tegelaskujuga vähemalt mingi muutus, siis neljandas ja viiendas osas on see unustatud ning kuulus piraat koos mitmete teiste tagasitulevate tegelastega reedab oma sõbrad ja põhimõtted silma pilgutamata.

null

Courtesy of Disney

Tasakaalu küsimus

Režissööriduo Joachim Rønning ja Espen Sandberg, kes kogusid tuntust Norra parima võõrkeelse Oscarinominendi “Kon Tikiga” (2012), soovisid tagasi  tuua piraatide esimese filmi komponendid: seikluse ja õuduselemendid, huumori ja südame. Nende katse on tõestab, et nende ühendamine pole sugugi lihtne. Tonaalsus kõigub, olles  siis kas liiga infantiilne või sünge ning ei leia sellist tasakaalu, mida suutis originaalfilmide režissöör Gore Verbinski. Paljus võib selles süüdistada nõrka stsenaariumit, mis ei leia  õiget fookust.

Ka märul tundub tuttava ja kulununa. Üks episood kopeerib “Kiirete ja vihaste” viienda kuulsat tagaajamist, ainult autod on hobustega asendatud. Ülejäänud lõigud kordavad eelmistes osades nähtut : järjekordne hukkamisest päästmine, laevade lahing, paadiga põgenemine, mõõgavõitlus jne.

Nii heas kui halvas on tegu tüüpilise “Kariibi mere piraatide” järjega. Massiivne, külluslik ja segasevõitu meelelahutus, mis ei küüni esimese osa tasemele.Film üritab fännidele pakkuda tuttavaid asju ega võta uusi riske. Teostuslikult on tegu parema filmiga kui Rob Marshalli (“Chicago”) elutu “Kariibi mere piraadid: “Võõrastel vetel” (2011), ent jääb oma segase ja ebaloogilise loojutustamise tõttu alla nii teisele kui kolmandale osale.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode  Diana

PIRATES OF THE CARIBBEAN: DEAD MEN TELL NO TALES

Courtesy of Disney

 

 

Read Full Post »

afterimage_2016_posterrežissöör: Andrzej Wajda
stsenaarium:  Andrzej Mularczyk, Andrzej Wajda idee põhjal

osades:
Boguslaw Linda (Wladyslaw Strzeminski)
Aleksandra Justa (Katarzyna Kobro)
Bronislawa Zamachowska (Nika Strzeminska)
Zofia Wichlacz (Hania)
Krzysztof Pieczynski (Julian Przybos)
Mariusz Bonaszewski (Madejski)
Szymon Bobrowski (Wlodzimierz Sokorski)

operaator: Pawel Edelman, kunstnik: Marek Warszewski, kostüümikunstnik: Katarzyna Lewinska, montaaž: Grazyna Gradon, produtsent: Michal Kwiecinski.

98. min

Kinodes: 19.05.2017

Kunst võib muutuda, kunstnik jäägu samaks

Režissööri Andrzej Wajda viimane teos uurib indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelist konflikti.

Möödunud aastal suri 90-aastane rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, Poola filmikunsti suurkuju Andrzej Wajda. Tema viimaseks jäänud neljakümnes mängufilm “Järelkujutis” on kaunis kokkuvõtte teemadest ja motiividest, mida ta oma viljaka, üle kuuekümneaastase režissöörikarjääri jooksul käsitles.

Film jutustab Łódźi kunstikooli õppejõust, kuulsast Poola avangardistist Władysław Strzemińskist (Bogusław Linda), kes on oma õpilastele tugevaks inspiratsiooniallikaks. Mehel puudub jalg ja käsi, ent see ei ole tema eluvaimu kuidagi pärssinud. Kuna Strzemiński keeldub leppimast uue stalinistliku korraga, mis piirab loomevabadust ning üritab kunstist propagandavahendit teha, vallandatakse ta õpetajakohalt ning kunstimaastikul tehakse temast persona non grata. Eneseväärikuse säilitamine tähendab talle võitlust ellujäämise nimel. Strzemiński otsustab endast maha jätta järelkujutise, mis säilib ka siis, kui inimest enam silme ees ei ole.

afterimage_movie_still_004

Põhimõttekindel mees

Enamik Wajda filme on poliitilised ja käsitlevad Poola ajalugu. Hoolimata sellest, et ta käsitleb spetsiifilisi hetki nii oma riigi minevikust kui kaasaajast, mõjuvad lood universaalselt, kuna fookuses on inimlik draama. Sama võib öelda “Järelkujutise” kohta, mis kõnetab ka eesti publikut. Nõukogude Liidus sattusid pea kõik loomingulised inimesed tsensuuri ja repressioonide ohvriks ning eriti hull oli olukord stalinistlikul perioodil. Antud teemat ei ole aga kohalikul kinomaastikul eriti uuritud.

Tegu on klassikalise, isegi arhetüüpse looga indiviidi võitlusest süsteemi vastu. Strzeminski karakterit illustreerib tabavalt üks esimesi stseene: hetkel, mil ta hakkab koduateljees uut teost maalima, tõmmatakse akende ette hiiglaslik Stalini plakat. Mees ei lase end sellest segada, avab akna ning rebib plakati karguga katki. Niisugune tegevus toob muidugi kaasa silmapilkse võimude sekkumise.

Wajda on Strzeminskis leidnud ideaalse kangelase, kes söendab Nõukogude süsteemile vastu seista. Tegu on julge, aatelise ja põhimõttekindla mehega, kes ei ole nõus kompromisse tegema ( hinnatud Poola näitleja Boguslaw Linda veendunud ja inimlik esitus ). Lisaks oli Strzeminski 20. sajandi avangardismi üks võtmekujusid ja Poola hinnatumaid kunstnikke, oma riigis väga tuntud ja respekteeritud mees. See ei kaitsnud teda aga repressioonide eest.

afterimage_movie_still_007

Väärikas pärand

Strzeminski tundub esialgu kinnise ja keeruka inimesena, kes pole eeskujulik isa oma tütrele ega parim mees haiglas oleva abikaasale – skulptor Katarzyna Kobrole. Tasapisi avaneb ka tema inimlikum pool.Traagiline on näha meest, kelle elu koosnes siiani kunsti tegemisest ja õpetamisest ning siis need mõlemad ära võetakse. Oma sõbra, luuletaja Julian Przybośiga arutades leitakse, et kunstniku surm võib olla kahte moodi – kas liiga suur või olematu tähelepanu.

Kuigi tegu ei ole Wajda karjääri tugevaima filmiga (film on teostuselt kohati kuiv ja teatraalne), on keeruline kritiseerida 89-aastase lavastaja tööd. Nagu Strzeminski, leiab ka Wajda väärika lõpu oma pikale ja viljakale karjäärile. Hea kunstniku looming muutub ajas pidevalt, ent inimene jääb samaks. See kehtib nii Strzeminski kui Wajda puhul.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

afterimage_movie_still_006.jpg

 

Read Full Post »

Jackie_2016_film_posterrežissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Noah Oppenheim

osades:
Natalie Portman (Jackie Kennedy)
Peter Sarsgaard (Bobby Kennedy)
Greta Gerwig (Nancy Tuckerman)
Billy Crudup (ajakirjanik)
John Hurt (preester)
Richard E. Grant (Bill Walton)

operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Jean Rabasse, kostüümikunstnik: Madeline Fontaine, montaaž: Sebastián Sepúlveda, helilooja: Mica Levi. Produtsendid: Scott Franklin, Juan de Dios Larraín & Mickey Liddell.

99.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Ebatraditsiooniline eluloofilm läbielamistest ja maskidest

Kinolinal on lugu, mis avab John F. Kennedy naise Jackie emotsioone pärast mehe atentaati.

Esimesed leedid on nii USA-s kui teistes riikides olulist rolli mänginud, ent keegi pole nii ikooniline ja mõjukas kui Jacqueline Lee “Jackie” Kennedy  (hiljem Onassis). Ameerika ajaloo üks tuntumaid ja nooremaid (vanuselt kolmas) esimeste leedide seas, kes sarnaselt Barack Obama abikaasale Michelle Obamale, tõi Valge Maja presidendipaari rahvale lähemale.

Nädal pärast John F. Kennedy atentaati 1963. aastal kutsub Jacqueline Bouvier Kennedy (rolliga Oscarile kandideerinud Natalie Portman) enda juurde ajakirjaniku (Billy Crudup), et rääkida oma mehe pärandist ja tragöödiajärgsetel päevadel toimunust. Jackie sõnul on see tema versioon sündmustest ning see, mis vestlusest läheb trükki ja mis mitte, naise enda otsustada.

Jackie_movie_still

Mõistatuslik naine

Hinnatud Tšiili filmitegija Pablo Larrain (“Klubi”, “No”) justkui ütleks meile, et film ei ürita (ega saagi) selgitada lõplikku tõde vaid pigem pakkuda oma interpretatsiooni toimunust. “Jackie” üritab pääseda naise naha alla ning näidata, mida ta võis neil keerulistel päevadel tunda. Jackiet näeb pea igas stseenis ning toimuvat on vaadatud enamjaolt tema silmade kaudu. Ka kaamera on enamasti suunatud Natalie Portmanile. Viimane kehastab habrast naist, kes peab raskel hetkel üles näitama südikust ja tugevust – olema nii ema oma lastele, meest leinav abikaasa kui kogu Ameerika rahva ideaal. Oma läbielamistest hoolimata peab ta kandma esimese leedi “fassaadi”, mida näeb  tema kodumaa ja muu maailm. Samuti peab Jackie leidma viisi mehe pärandi säilitamiseks ning tema vääriliseks ärasaatmiseks. Tegelase siseilma aitavad edastada ka Mica Levi (“Naha all”) julge, isegi häiriv muusika ning Stéphane Fontaine (“Elle”, “Kapten Fantastiline”) tundlik ja intiimne kaameratöö.

Jackie on filmis esitatud tugeva, ent traagilise tegelaskujuna. Naine pidi matma oma kaks last ning hakkas pärast mehe kaotust kõhklema usus ja Jumalas. Diskussioonid preestriga (üks John Hurti viimaseid osatäitmisi) on filmis ühed olulisemad ning joonistavad selgelt välja Jacqueline`i dilemmad. Filmis puudutakse mitmeid teemasid nagu usk, kõhklused, pärand, positsioon. On põnev jälgida, kuidas linateos suudab vaatajatele poliitikuid inimlikustada. Kennedyd polnud ju ikoonid või müütilised figuurid. Kogu selle fassaadi ja glamuuri taga olid nad lihtsalt inimesed. Inimesed, kes ei saanud alati avalikkusele oma tegelikku palet näidata, ent elasid ja tundsid nagu teisedki.

“Jackie” pole kindlasti kõigile. Need, kes ootavad klassikalist Ameerika eluloofilmi, ilmselt üllatuvad. Kuigi ülesehituselt üsna traditsiooniline, on tegu tugeva autorikinoga, mille lähenemisnurk võib olla häiriv. “Jackie” film on nagu Jackie ise – unikaalne, tabamatu ja progressiivne. Maailma jaoks rõhutas naine elegantsi, moeteadlikkust ja ajaga kaasaskäimist. Eri maskide all jäi ta aga alati müsteeriumiks.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Jackie_movie_still_002

Read Full Post »

silence_2016_movie_posterrežissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Jay Cocks & Martin Scorsese, Shûsaku Endô romaani põhjal

osades:
Andrew Garfield (Rodrigues)
Adam Driver (Garupe)
Liam Neeson (Ferreira)
Tadanobu Asano (tõlk)
Ciarán Hinds (isa Valignano)
Issei Ogata (Inoue)
Yoshi Oida (Ichizo)
Yôsuke Kubozuka( Kichijiro)

operaator: Rodrigo Prieto, kunstnik & kostüümikunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, heliloojad: Kathryn Kluge Kim & Allen Kluge. Produtsendid: Barbara De Fina, Randall Emmett, David Lee, Martin Scorsese, Emma Tillinger Koskoff & Irwin Winkler.

Kinodes alates: 17.02.2017
161 min

Väljapeetud lugu kaasamõtlevale vaatajale

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt “Vaikus”on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), sai valmida ainult kogenud ja küpse tipplavastaja käe all.
Film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Scorsese on ennegi uurinud ning toonud ekraanile väliselt lihtsa, ent sisimas nüansirikka ning keerulise materjali.

“Vaikus” põhineb Shūsaku Endō 1966. aastal ilmunud  ajaloost inspireeritud romaanil. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis, kus kohalikud kristlased on langenud julma tagakiusamise ohvriks. Kaks misjonäri, Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield ) ja Francisco Garupe (Adam Driver) siirduvad Jaapanisse, et pakkuda kohalikele tuge ning selgitada tõde nende õpetaja, isa Ferreira (Liam Neeson) kohta. Kuuldavasti on mees usust lahti öelnud. Nähes kohalike kristlaste kannatusi, hakkavad Rodriguest vaevama kahtlused. Miks Jumal vaikib ja lubab sellel kõigel sündida?

silence_2016_movie_still_001
Ajatu ja tuttav lugu uues kuues

“Vaikus” tõmbab oma ülesehituselt paratamatult paralleele Joseph Conradi romaaniga “Heart of Darkness” -“Pimeduse süda” (1899), mille kuulsaim versioon on Francis Ford Coppola film “Apocalypse Now” – “Tänapäeva apokalüpsis” (1979). “Vaikuse” keskmes on samuti  peategelase teekond tundmatul maal ning oma seniseid põhimõtteid muutnud mehe otsingud.

Nagu Coppola teos, on ka Scorsese film mitmeti tõlgendatav eepos, mida on kohati raske määratleda. Üheaegselt spirituaalne, filosoofiline ja psühholoogiline, avab lugu end tasapisi ning sobib kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale. Lugu räägib küll konkreetsest ajalooperioodist, ent on ülekantav ka tänapäeva. Tagakiusamised eri vaadete pärast on siiani teravad. Tihti ei mõisteta, kui sarnased tegelikult ollakse. Samas näeme filmis, et erinevates kultuuriruumides võivad arusaamad  ühest ja samast asjast olla väga erinevad.
Film on intrigeeriv ja intelligentne uurimus usust, empaatiast, põhimõtetest ja kõhklustest. Kuulujuttude järgi on isa Ferreira kristlusest lahti öelnud ning omaks võtnud Jaapani usu ja kultuuri. Kichijiro (Yōsuke Kubozuka), misjonäride teejuht, on tagasikiusamise tõttu kristluse justkui hüljanud, ent palub isa Rodrigueselt korduvalt oma pattude pärast andestust. Rodrigues hakkab aga teiste inimeste kannatusi nähes oma usus kahtlema, kuigi jätab tõelise usumehe mulje. Kas üks neist on siis parem Jumala poeg?

SILENCE

Vaoshoitud tunded

Scorsese ise kaalus nooruses preestriametit ning on katoliiklasena usuteemasid ennegi lahanud. “Vaikuse” suurimaks vooruseks võib pidada loo jutustamist hinnanguteta. Tegu küll sügavalt religioosse, ent samas üldinimliku filmiga. Levinud teooria kohaselt on ju kõik lood kas armastusest või usust.

See on raamatu teine adaptsioon. 1971. aastal valmis esimene, Masahiro Shinoda versioon. Scorsese linateos on pool tundi pikem ning annab algmaterjali ning tegelaskujude siseilmas toimuvat palju paremini edasi. Andrew Garfield (“Imeline Ämblikmees“) vääriks “Vaikuse” rolli eest Oscarit, ent kandideerib auhinnale hoopis filmiga “Hacksaw Ridge´i lahing“. Tema vaoshoitud rollisooritus näitab varjundirikkalt tegelase läbielamisi ja kõhklusi ning muudab filmi teise poole kaasahaaravaks.

Filmis on  siiski  ka väikeseid probleeme. Viimased 10-15 minutit seletavad niigi selgeid asju üle. Ka vanemaks tegev grimm mõjub siin võltsina. Eelnenu on aga loojutustamise meisterklass. Näide teosest, kus lavastaja valitseb meisterlikult kõiki filmikeele vahendeid.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23. veebruar 2017

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

silence_2016_movie_still_003

 

Read Full Post »

november_ehk_rehepapp_2017_posterNovember (2017)
režissöör: Rainer Sarnet
stsenaarium: Rainer Sarnet, Andrus Kivirähki raamatu “Rehepapp ehk November” alusel

osades:
Rea Lest (Liina)
Jörgen Liik (Hans)
Arvo Kukumägi (Rein)
Katariina Unt (Luise)
Taavi Eelmaa (Ints)
Meelis Rämmeld (Jaan)
Dieter Laser (parun)

operaator: Mart Taniel, kunstnikud: Jaagup Roomet & Matis Mäesalu, kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helirežissöör: Marco Vermaas, helilooja: Jacaszek. Produtsent: Katrin Kissa.

115.min

Tugevad elemendid, ebakindel tervik.

Olen ääretult õnnelik, et  Rainer Sarneti “November” peale üle kümneaastast produktsioonipõrgut lõpuks valmis sai. Kui vaid rohkem filmitegijaid saaks selliseid võimalusi. “November” on loovalt ja julgelt teostatud film, kus kogu meeskonna (eriti kunstniku, kostüümikunstniku, operaatori, valgusmeistri ja kratitegijate) pühendumus ja vaev on ekraanilt näha.

Kivirähu maailm on põnevalt ja detailselt kinolinale toodud ning kratid toredasti ellu äratatud. Näitlemine ja dialoog on kohati küll ebastabiilne, ent tüpaaživalikud väga hästi õnnestunud. Filmis leidub mitmeid lahedaid stseene, head Kivirähu huumorit ja lummava atmosfääriga kaadreid.

Vaatamata sellele, et võrreldes “Idioodiga” (2011) on tegu nähtava edasiminekuga, vaevavad “Novembrit” sarnased probleemid. Järjekordne raamatuadaptsioon, mida pole õnnestunud hästi filmikeelde tõlkida. Liiga paljud liinid ning tegelaskujud konkureerivad ekraaniaja pärast ning režissöör ja monteerija on silmnähtavalt jännis loo fookuse hoidmisega.

Kas film räägib rehepaplusest, eestlusest, armastusest või krattidest? Üritatakse olla Euroopa arthouse või siiski põhjamaine must komöödia? Kes on loo peategelane? Kõik vajalikud elemendid on iseenesest ju olemas, ent valikut tegemata pole tervik mõjuv ning loo kese jääb ebaselgeks. Keskne tundub olevat armastuslugu, ent selle toimimiseks on tegelased liiga nõrgalt välja joonistatud. Episoodilised karakterid on palju paremini õnnestunud.

november_2017_movie_still_01

Courtesy of Homeless Bob productions

Suurim probleem on aga stseenide ja liinide võrdne tähtsus ning korraliku dramaatilise kaare puudumine. Näiteks katku saabumine tuleb filmi üsna suvaliselt ega eristu teistest kõrval- või pealiini sündmustest. Probleem ei ole niivõrd stsenaariumis, kuivõrd lavastuslikes ja montaažis tehtud valikutest. “Novembri” montaažilauataga istub küll parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud “Ida (2013) monteerija Jaroslaw Kaminski, ent film on lõplikul kujul tempereerimata. Puudub põhjus-tagajärg seos, nii emotsionaalne kui sisuline ühenduslüli. Õli valab tulle ka üsna küsitav ja kesiselt teostatud helirežii ja muusika, mis mõjub tapeedina. See ei toeta stseeni ja terviku dramaturgiat, vaid on üsna suvaliselt pildile juurde poogitud. Stseen algab – algab ka muusika. Muusika on eraldi võttes korralik, ent mõjub filmis ebasobivana. Nagu keegi oleks otsustanud sushile sealiha lisada. Söödav, aga mitte kõige õnnestunum kooslus.

“November” tundub olevat järjekordne koostööfilmi ohver. Suured projektid nõuavad suurt eelarvet. See tähendab välismaist raha aga ka loominguliste positsoonide äraandmist. Filmi vaadates on tunne, et Eesti, Poola ning Hollandi mentaliteedid ei tööta terviku kasuks vaid pigem vastu. Olen rääkinud ka teiste filmitegijatega ning mitmed on maininud “Novembri” küsitavaid montaaži- heli- ja muusikavalikuid. Just neid asju, mis teostati Eestist väljas.

Soovitan Sarneti teost siiski vaatama minna. Kuigi algmaterjalist on kõrvale kaldutud, leiab siit siiski Kivirähu tabavad kommentaarid eestluse kohta. Tolleaegne külakogukond koos värvikate karakteritega ärkab kaunilt ellu. Filmist on briljantseid hetki ning visuaalselt leidlikke kohti. Need on aga kõigest hetked. Kui tervik ei toimi, kaotavad ka head momendid osa oma mõjust.

november_2017_movie_still_02

Courtesy of Homeless Bob productions

Kas “Novembri” idee olla nii sisult kui vormilt eestlaslik? Tihti peidab ju nõrk jutustamisoskus end kauni tehnilise ja kunstilise teostuse taha. Kardan, et “November” on liiga eestikeskne ja algmaterjali spetsiifikast sõltuv, et rahvusvahelist publikut kõnetada ning liiga art house kohaliku publiku jaoks. Festivalidest sobituks film kõige paremini ilmselt “Camerimage’i”.

Küll see loo jutustamine ka lõpuks tuleb. Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu ütleb eesti vanasõna. Kohalik film on läbi teinud meeletu arengu, ent pikk tee on veel minna. Ei tasu oscari-nominatsioonidest ja festivaliedust liigselt vaimustusse sattuda. Tuleb vigadest õppida ja filme teha. “November” illustreerib järjekordset sammu sellel teel ning ootan huviga Sarneti järgmisi teoseid. Edasiminek on märkimisväärne. Loodan siiski, et ambitsioonikad raamatuadaptsioonid jäetakse vahelduseks kõrvale:)

“November” on põnevalt teostatud film, mis nõuaks hädasti Ridley Scotti laadset director’s cut‘i – lavastajapoolset uut versiooni. Olen üsna veendunud, et samast materjalist saaks uue montaaži, helirežii ja muusika abil kõvasti etema filmi. Kõik on ju tegelikult olemas:)

Hinne: 4/10
IMDB
arvustus: Rasmus Rammo

november_2017_movie_still_03

 

Read Full Post »

Pühad toovad inimesi tihti telerite ette. Mis on need teosed, mida tasub ikka ja jälle üle vaadata.

Vaevalt möödub jõulupühi, mil me ei kohtuks “Üksinda kodus”, “Visa hinge” või ka kodumaise klassikaga nagu “Kevade” või “Viimne reliikvia”. Romantilised komöödiad, jõululood, kogupere- ning lastefilmid on saanud traditsiooniks. Heidaks pilgu mõnele rohkem või vähem tuntud jõulufilmile, mis ei pruugi kohalikule publikule nii tuttavad olla.

………………………………………………………………………………………………………………………
miracle_on_34th_street_1947_poster“34. tänava ime” – “Miracle on 34th Street” (1947).

Üks vähestest jõulufilmidest, mis kandideeris parima filmi Oscarile ning ainus, mis võitis jõuluvana kehastavale näitlejatele ka Kuldmehikese. Edmund Gwenn kehastab meest nimega Kris Kringle, kes väidab end olevat päris jõuluvana. Osa inimesi jääbki seda uskuma, osa hakkab aga mehe terves mõistuses kahtlema. Tõe väljaselgitamine viib asja kohtuni. See on tõelise jõulumeeleoluga südamlik  ja sarmikas teos. Film särab tänu Edmund Gwennile, kes on kinoajaloo üks parimaid jõuluvanasid.

miracle_on_34th_street

………………………………………………………………………………………………………………………

the_shop_around_the_corner_1940_poster“Pood ümber nurga” – “The Shop Around the Corner” (1940).
James Stewarti tuntumaks jõulufilmiks on “See imetabane elu” (1946). Aastaid enne mängis ta aga ühes võluvas romantilises komöödias, mille tegevus leiab aset jõuluaegses Budapestis. Lugu räägib kingituste poes töötavast Alfredist (James Stewart) ja uuest müüjast Klarast (Margaret Sullavan), kes üksteist silmaotsastki ei salli. Enesele teadmata on nad aga kirjasõpradena teineteisesse armumas. Lavastaja Ernst Lubitsch, kes sai tuntuks intelligentsete ja teravmeelsete situatsioonikomöödiatega, loob siin nauditava ja teravmeelse teose. Film on tulvil põnevaid karaktereid ning üllatavaid pöördeid. Kui jutustatud lugu kõlab tuttavalt, siis põhjuseks on loomulikult 1998. aastal valminud uusversioon “Sulle on sõnum” (1998), peaosas Meg Ryan ja Tom Hanks.

………………………………………………………………………………………………………………………

a_charlie_brown_christmas_1965_poster“Charlie Browni jõulud” – “A Charlie Brown Christmas” (1965).
Paljudele on tuttav Charles Schulzi loodud koomiks “Charlie Brown ja tema sõbrad” või vähemasti koer Snoopy tegelaskuju. Vähem teatakse aga  tema  pühadeteemalisi filme, kus needsamad karakterid üles astuvad. Sealhulgas leidub  ka üks tore jõululugu. Charlie Brown ei tunne enam pühadest rõõmu, kuna need on liiga kommertslikuks muutunud. Selleks, et poisi kurbust leevendada, palutakse tal lavastada kooli jõulunäidend ning leida kuusepuu. Peagi saab Charlie teada, mis on jõulude tegelik tähendus. Armas ja südamlik pooletunnine joonisfilm linastub Ameerikas pühade ajal juba 51 aastat.

charlie_brown_christmas

………………………………………………………………………………………………………………………

a_christmas_story_1982_poster“Jõululugu” – “A Christmas Story” (1982).
Järjekordne Ameerika televisioonis regulaarselt linastuv jõulufilm, mis jookseb mõnes telekanalites lausa kaks ööpäeva jutti. Poolautobiograafiline teos leiab aset XX sajandi keskel ning näitab 9-aastase Ralphie (Peter Billingsley) lustakaid jõulueelseid juhtumisi. Kas tal õnnestub oma vanemaid ja jõuluvana veenda, et nad talle õhupüssi kingiksid?


………………………………………………………………………………………………………………………

muppets_christmas_carol_1992_movie_poster“Muppetite jõululugu” – “Muppets Christmas Carol” (1992).
Charles Dickensi kuulsat jõululugu inimpõlglikust ihnuskoist Scrooge’ist, keda külastavad jõululaupäeval mineviku, oleviku ja tuleviku vaimud, on korduvalt ekraanile toodud. Mis muudaks selle loo veel paremaks? Loomulikult Muppetid! “Muppetite jõulugu” on terve seeria armastatuim teos, kust leidub toredaid nalju ja lustakaid muusikalisi numbreid. Loo tegelikuks staariks on aga Michael Caine (“Noorus”, “Batman alustab”), kes sobib Scrooge’i rolli nagu valatult ning teeb siin karjääri ühe parima rolli.

muppets_christmas_carol

………………………………………………………………………………………………………………………

joyeux_noel_movie_poster“Häid jõule” -“Joyeux Noël” (2005).
Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Prantsuse linateos on inspireeritud päriselust. 1914. aasta detsember, esimene ilmasõda, ent jõululaupäeval kuulutavad Šotimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa väeüksused läänerindel välja relvarahu, et jagada koos pühade rahuaega. Mis juhtub aga siis, kui pärast koosveedetud aega tuleb taas lahingusse asuda? Tegu on sentimentaalse ja kohati naiivsevõitu looga, kuid selle keskmes seisavad tugevad ja provokatiivsed ideed. Filmi keskosa näitab tabavalt sõja absurdsust ning muusika ja pühade ühendavat jõudu.

joyeux_noel_movie_still

………………………………………………………………………………………………………………………
Shane_black_christmas_movies.jpg

“Surmarelv” – “Lethal Weapon” (1987) ja suur osa Shane Blacki loomingust.
“Visa hing” on üks armastatumaid jõulufilme, ent see pole ainus märul, mille tegevus leiab pühade ajal. “Surmarelvas”, kus astub esmakordselt üles ikooniline buddy-cop duo seersant Murtaughi (Danny Glover) ja Martin Riggs (Mel Gibson), leiab palju rohkem pühade temaatikat ja ikonograafiat kui John McClane’i seikluses. Stsenarist Shane Black armastab väga jõule sest peale “Surmarelva” toimub ka  “Viimase skaudi”(1991), “Pika lahkumissuudluse” (1996), “Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis” (2005), “Raudmees 3” (2013) kui ka sel aastal linastunud “Heade tüüpide” (2016) tegevus just sel ajal.

………………………………………………………………………………………………………………………

on_her_majestys_secret_service_poster“Tema Majesteedi salateenistuses” – “On Her Majesty’s Secret Service” (1969).
Maailma kõige kuulsama salaagendi James Bondi fännidele pole midagi paremat seeria ühest tugevamast ja emotsionaalsemast filmist, millest osa leiab aset jõulude ajal. James Bond (George Lazenby) päästab naise (Diana Rigg), kelle isa osutub kriminaalkartelli juhiks (Gabriele Ferzetti). Viimane nõustub mehele jagama infot SPECTRE organisatsiooni juhi (Telly Savales) kohta, kui 007 tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse tõeliselt. Ainuüksi John Barry ja Hal Davidi koostöös valminud laulu “Do You Know How Christmas Trees Are Grown? ” tõttu kuulub teos jõulufuilmide varamusse.

on_her_majestys_secret_service

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22. detsember 2016

Rahulikke ja kauneid Pühi!

 

 

Read Full Post »

anthropoid_2016_movie_posterrežissöör: Sean Ellis
stsenaarium: Sean Ellis & Anthony Frewin

osades:
Jamie Dornan (Jan Kubis)
Cillian Murphy (Josef Gabcík)
Charlotte Le Bon (Marie Kovárníková)
Anna Geislerová (Lenka Fafková)
Toby Jones (Uncle Hajský)
Detlef Bothe (Reinhard Heydrich)

montaaž: Richard Mettler, kunstnik: Morgan Kennedy, kostüümikunstnik: Josef Cechota, helilooja: Robin Foster.
produtsendid: Sean Ellis, Mickey Liddell & Pete Shilaimon.

120 min

Vähetuntud kangelased

“Operatsiooni “Antropoid”” taga peituv lugu on intrigeerivam kui film ise, ent pakub siiski kaasahaarava thrilleri.

Teisest maailmasõjast on vändatud lugematul hulgal inglisekeelseid filme, mille tegevus toimub Poolas, Prantsusmaal või Saksamaal. Palju vähem on kujutatud Tšehhoslovakkiat. Kinodesse jõudnud “Operatsioon “Antropoidi”” ja järgmisel aastal linastuv “HHhH”- “Raudsüdamega mees” täidavad seda lünka.

anthropoid_comparison

1941. aasta detsembris hüppavad Praha lähedal lennukist alla välismaal eriväljaõppe saanud sõdurid Jan Kubiš (Jamie Dornan, “Viiskümmend halli varjundit”) ja Jozef Gabcik (Cillian Murphy, “Algus”). Nad naasevad Tšehhoslovakkiasse pea võimatuna näiva ja ohtliku ülesandega – korraldada atentaat natside võimuhierarhia kolmandale mehele, juudiküsimuse “Lõplik lahendus” arhitektile ja rahvasuus Praha Lihunikuks hüütud Reinhard Heydrichile (Detlef Bothe).

Loo on Tšehhi stuudiod ja Hollywood korduvalt ekraanile toonud. Esimesed ekraniseeringud valmisid juba 1943. aastal, mil toimunud operatsiooni detailsemad tagamaad olid veel teadmata. Uue versiooni režissöör Sean Ellis (“Cashback”) tahab oma linateosega olla võimalikult autentne ja faktitruu. Film on üles võetud mitmetes ajaloolistes võttepaikades.

Anthropoid_movie_still_002.png

Realistlik ja ebaglamuurne

Jan Kubiš ja Jozef Gabcik, kes on tšehhide jaoks tuntud nimed, ei pruugi seda olla kohalikule publikule. Erinevalt filmist “Operatsioon “Valküür”” (2008), kus Hitleri atentaadikatse tulemus on publikule ette teada, teatakse Heydrichi saatusest märksa vähem.

Filmi üks plusse on tõepoolest autentsus, millele aitab kaasa ilustamata ja argine esteetika. Režissöör-operaator Ellis kasutab teralist 16-mm filmilinti (samamoodi võeti üles näiteks Darren Aronofsky “Maadleja”), mis annab teosele dokumentaalse väljanägemise. Lugu jutustatakse vaoshoitult ja minimaaalsete vahenditega, lavastajatöö on siin tagaplaanil. Kuna suur osa kaadritest on üles võetud neutraalsetes suurtes plaanides, mõjub teos oma lahenduselt kohati telefilmina.

26120031.tif

Intrigeeriv lugu

Teostuslikest puudujääkidest hoolimata on lugu intrigeeriv. Heydrichi juhitud Tšehhoslovakkias polnud vastupanuliikumine  nii ulatuslik  kui paljudes teistes riikides, ometigi suutsid tšehhid ajalukku märgi maha jätta. Filmi jooksul tekib mitmetel küsimus, kas Heydrichi tapmine on õige tegu. Käsk tuleb ju väljaspoolt ning kohalikud kardavad repressioone, mis võivad atentaadikatsele järgneda. Need dilemmad on loo üheks põnevamaks osaks.

Filmi peategelaste karakterid pole küll väga sügavad, ent moodustavad siiski hästitoimiva vastandite duo. Kuigi meeste romantilised liinid Marie (Charlotte Le Bon, “Kõnd”) ja Lenkaga (Anna Geislerová) jäävad natuke pinnapealseks, aitavad need  tegelasi inimlikumaks muuta ning draamasse kaalu lisada.

“Operatsioon “Antropoid”” ei tee ühestki tegelasest üliinimlikku kangelast, vaid näitab neid kui lihtsaid inimesi. Kõigil on  oma motivatsioon, tunded ja kõhklused. Elati keerulisel ajal ning vahe, mis eristas reeturit patrioodist või tavalist inimest kangelasest, polnud sugugi suur.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9. detsember 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

APD

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused