Archive for the ‘Animatsioon’ Category

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Read Full Post »

my_life_as_a_zucchini_2016_posterrežissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal

osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)

operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.

66.min

Kinodes alates: 17.03.2017

Värvikas, nukker ja eluline nukufilm

Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.

Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.

“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda  kutsutakse Tsukiiniks.  Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_001
Aus ja otsekohene

Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.

Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll  koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent  “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.

Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine  jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned  filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_002

Vähene info vanusepiirangu kohta

Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele  siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.

Eesti vanusepiirangute probleem on  korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.

“Minu elu Tsukiinina”  on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid  aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_003

 

 

Read Full Post »

frantz_movie_posterFrantz (2016)

režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon  & Philippe Piazzo, Ernst Lubitsch’i filmi alusel

osades:
Pierre Niney (Adrien Rivoire)
Paula Beer (Anna)
Ernst Stötzner (doktor Hans Hoffmeister)
Marie Gruber (Magda Hoffmeister)
Johann von Bülow (Kreutz)
Anton von Lucke (Frantz Hoffmeister)

operaator: Pascal Marti, kunstnik: Michel Barthélémy, kostüümikunstnik: Pascaline Chavanne, montaaž: Laure Gardette, helilooja:Philippe Rombi. Produtsendid: Eric Altmayer, Nicolas Altmayer , Stefan Arndt & Uwe Schott.

113.min

Kinodes alates: 10.02

Klassikaline melodraama sõjajärgsetest tunnetest

Prantsuse ühe tegusama ja edukama režissööri François Ozoni (“Uus sõbranna”) uusim film võtab luubi alla tunded, mis valitsesid prantslaste ja sakslaste vahel esimese maailmasõja järel.

Tegevus leiab aset Saksamaa väikelinnas. Noor Anna (Paula Beer) leinab oma kihlatut Frantzi ning elab siiani koos mehe vanematega (Ernst Stötzner & Marie Gruber). Ühel päeval märkab ta võõrast noormeest Frantzi hauale lilli asetamas. See on prantslane Adrien (Pierre Niney), kes väidab end olevat Frantzi ammune sõber. Jutustades lugusid koos veedetud ajast, saab ta lähedaseks nii mehe vanemate kui naisega. Ent linnas, kus saksalased leinavad oma hukkunuid poegi, ei vaadata kuigi hea pilguga oma vaenlastele – prantslastele. Tekib ka tunne, et mees varjab midagi ega ole läbinisti aus.

frantz_movie_still_001

Rõhutades sõja absurdsust

Film põhineb hinnatud Saksa režissööri Ernst Lubitschi (“Sekeldused paradiisis”) vähemtuntud teosel “Katkenud hällilaul” (1932), mis omakorda põhineb prantslase Maurice Rostand’i näidendil “L’homme que j’ai tué” (1925). Materjal on niisiis taas prantslaste kätte jõudnud ning näitab, et see lugu kõnetab inimesi mõlemas kultuuriruumis. Kindlasti oli sellel oma ajal teine tähendus kui nüüd, mil teame põhjusi, mis viisid teise maailmasõja puhkemiseni.

Pole kuigi palju filme, mis keskenduvad sõjajärgsetele aastatele. “Frantz” illustreerib aga üsna hästi tundeid, mis sel ajal valitsesid. Sõjajärgne tühjus ja kurbus, vanemad on jäänud ilma oma poegadest, lüüasaamise viha ja pettumus. Tegu on humanistliku ja patsifistliku teosega, mis rõhutab sõja absurdsust ning mõttetust. Ühes stseenis ütleb Frantzi isa tabavalt, et süüdi on just nemad – isad, kes oma poegadele relvad andsid ning sõtta saatsid. Nii Frantz kui Adrien on patsifistid, kes sellest hoolimata rindele läksid.

frantz_movie_still_002

Tõe ja vale habras piir

Sarnaselt teistele Ozoni filmidele nagu “Ujumisbassein” (2003 ) ja “Kodus” (2012), on loo keskmes ebausaldusväärne jutustaja, kes ei räägi ilmtingimata tõtt. See tähendab ka, et ekraanil näidatu ei pruugi tõene olla. See intrigeerib. Adrieni tegelik motivatsioon ja side sõjas hukkunud Frantziga (Anton von Lucke) avaneb järk-järgult ning filmi üheks teemaks on tõe ja vale habras piir ning küsimus, kumb on raskel ajal väärtuslikum.

“Frantz” on lavastajale omaselt kerge ja mänguline. Enamik filmist on mustvalge, ent mõned kohad, nagu tegelaste meenutused, värvilised. Tavaliselt on see vastupidi. Mustvalge väljendab siin justkui kaotust ja leina ning värvilistes hetkedes on tagasi ka lootus ja soojus.

Ülesehituselt on film huvitav: kui tundub, et teos hakkab lõppema, on see hoopis poole peal ning võtab uue suuna. Teine osa annab loole küll uue perspektiivi ning tekitab kõnekaid paralleele, ent on siiski nõrgem. Nii-öelda suurem pilt kaob ning keskendutakse asjadele, mis olid vihjamisi näidatult palju mõjuvamad. Just teine pool on Ozoni välja mõeldud ning loo tugevam osa on truu Lubitschi originaalfilmile.

“Frantz” on klassikalise ja elegantse teostusega vanamoeline melodraama. Saksa näitlejanna Paula Beer,  kes on kohalikule vaatajale tuttav “Polli päevikutest” (2010), on rollis väga mõjuv ning annab kaunilt edasi nii oma tegelase kui ka paljude teiste sõjas mehe kaotanud naiste vastakaid emotsioone.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

frantz_movie_still_003

————————————————————————–

The_Lego_Batman_movie_posterThe Lego Batman – Lego Batman Film (2017)

režissöör: Chris McKay
stsenaarium: Seth Grahame-Smith, Chris McKenna, Erik Sommers, Jared Stern & John Whittington.

osades:
Will Arnett (Batman / Bruce Wayne)
Michael Cera (Robin / Dick Grayson)
Rosario Dawson (Batgirl / Barbara Gordon)
Ralph Fiennes (Alfred Pennyworth)
Zach Galifianakis (Joker)

kunstnik: Grant Freckelton, montaaž: David Burrows, John Venzon & Matt Villa, heliloja: Lorne Balfe. Produtsendid: Dan Lin, Phil Lord & Christopher Miller.
104.min

Kinodes alates: 10.02

Nutikas lisa Batmani ajaloole

Uus legofilm räägib usaldusest ja on linateos, mida ükski tõeline Batmani fänn vahele ei jäta.

Lego film” oli üks 2014. aasta suuremaid üllatajaid. Teos, mida peeti lihtsalt pooleteisetunniseks mänguasjade reklaamiks, osutus lavastajaduo Phil Lordi ja Christopher Milleri (“22 Jump Street”, “Taevast sajab lihapalle”) käe all üheks viimase aja nutikamaks ja ühiskonnakriitilisemaks koguperefilmiks. Hüperaktiivne animatsioon, mis pakub midagi kõigile. “Lego Batman” nii suurelt ei üllata, ent on siiski nutikas kvaliteetmeelelahutus eelmise filmi vaimus.

“Lego filmist” tuttav Will Arnetti kehastatud eneseimetlejast Batman (eestikeelses versioonis Indrek Ojari) ei hooli kellestki ega usalda kedagi. Üht kurjategijate plaani takistades riivab ta ka oma vastase Jokeri tundeid. Selleks, et päästa Gothami linn suure ohu eest, peab ta loobuma üksildase kangelase imagost, koostööd tegema ja ka veidi rõõmsamaks muutuma.

Legofilmi Batman võib esmapilgul tunduda paroodia või liialdusena, ent tegu on algmaterjali truu interpretatsiooniga. Bruce Wayne’i ja tema “teise mina” Batmani probleem on alati olnud teiste usaldamine. Noorena vanemad kaotanud, oma partneri Robini/Jason Toddi surma ning Barbara Gordoni/Batgirli ratastooli sattumist näinuna ei taha mees enam teiste elusid ohtu seada ning eelistab kurjategijatele üksi vastu astuda.

Seda teemat on korduvalt kujutatud koomiksites, telesarjades ja arvutimängudes, vähemal määral ka filmides. “Lego Batmani film” on usalduse ja perekonna teema üks paremaid käsitlusi. Batman jõuab lõpuks tõdemuseni, et teiste abiga suudab ta palju rohkem korda saata kui üksi.

lego_batman_movie_still_001

Film on korraga nii Batmani kaasaegne dekonstruktsioon kui armastusavaldus tervele Batmani 80aastasele mütoloogiale ja selle erinevatele interpretatsioonidele. Teos on kirev ja lastele nauditav, ent paljud naljad on suunatud ka täiskasvanutele ning pakuvad suuremat äratundmisrõõmu neile, kes Batmani ajalooga kursis.

“Lego  Batmani film” on detalidest nii küllastunud, et kõikide naljade ja viidete tabamiseks tuleb seda mitu korda vaadata. Leidub toredaid nalju nii Robini kostüümivaliku kui Batmani halva kasvatuse üle ning viiteid ka teistele “Pimeduse rüütli” seiklustele kinoekraanil. Isiklikult nautisin väga 1940ndate ja 1960ndate telesarjade kohta tehtud nalju. Batman on kaua tõsine olnud ning  tegelasele  tugeva annuse eneseiroonia lisamine muudab ta jälle värskeks. “Lego Batmani film” ei  küündi “Lego filmi” tasemele, ent on ilmselt parim ja originaalitruum Batmani film “Pimeduse rüütli” (2008) järel.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

lego_batman_movie_still_002

 

 

Read Full Post »

nocturnal_animals_posterreissöör: Tom Ford
stsenaarium: Tom Ford (screenplay) Austin Wright (novel)

Amy Adams (Susan Morrow)
Jake Gyllenhaal (Tony Hastings / Edward Sheffield)
Michael Shannon (Bobby Andes)
Aaron Taylor-Johnson( Ray Marcus)
Isla Fisher (Laura Hastings)
Ellie Bamber(India Hastings)
Armie Hammer (Hutton Morrow)

operaator: Seamus McGarvey, montaaž: Joan Sobel, kunstnik: Shane Valentino, kostüümikunstnik: Arianne Phillips, helilooja: Abel Korzeniowski. Produtsendid: Tom Ford & Robert Salerno.

116 min

Kunsti- või elutõde?

Tom Fordi teine mängufilm on intrigeeriv uurimus loomingu ja elu vahelistest seosetest.

Kunstnikud kasutavad tihti loomingus oma elus kogetut. Mis juhtub aga siis, kui see kisub lahti vanad haavad ja paneb toimunut uuest perspektiivist vaatama? Sellele otsib vastust moedisainer Tom Fordi thriller.

Los Angelese kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) elab ilusat, kuid hingeliselt tühjavõitu elu koos abikaasa Hutton Morrow’ga (Armie Hammer). Ühel nädalalõpul, kui Hutton viibib järjekordsel ärireisil, saab Susan postipaki. See on romaani käsikiri, autoriks tema endine abikaasa Edward Sheffield (Jake Gyllenhaal), kellega Susan pole aastaid suhelnud.

Romaaniga  on kaasas kiri, milles Edward väljendab soovi oma külaskäigul Los Angelesse Susaniga kohtuda. Üksinda kodus hakkab Susan käsikirja lugema. Romaan on pühendatud talle, kuid selle sisu on häiriv, sündmustik valusalt isiklik ja allegooriline. Naisele meenub tahtmatult nende möödunud suhe ning tema elus tehtud valikud saavad uue tähenduse.

nocturnal_animals_movie_still_002-mv-6

Courtesy of Focus Features

Lood lugude sees

Teos algab provokatiivsete alguskaadritega, mis kehtestavad tabavalt filmi motiive. Algus on oma lähenemise poolest kunstlik ja utreeritud nagu ka Tom Fordi esimene teos “Üksik mees”(2009). Seekord on aga režissööri pilk palju teravam ning küünilisem. Raamjutustus uhkest kunstimaailmast ja Susani nukrast status quo’st näib palju tehislikum kui see, mida on kujutatud endise abikaasa kirjutatud romaanis.

See on karm krimilugu Tonyst (Jake Gyllenhaal), kes satub oma naise ja tütrega mööda Texast sõites huligaanide ning nende juhi Ray Marcuse (Aaron Taylor-Johnson) terrori ohvriks. Lugu on argine ja räpane, kompromissitu ning vägivaldne. See on maailm, kus pole kangelasi ega õnnelikku lõppu.

Filmi kulgedes saame  vähehaaval aimu, miks Susan abikaasast lahku läks ning mida mees tookord läbi elas. Reaalsuse ja fiktsiooni piir muutub aina hägusemaks. Olevik, väljamõeldis ja minevik segunevad. Selgub, et nende omavahelised seosed on palju sügavamad kui esialgu paistab. Ükski lugu pole eraldi võttes kuigi tugev, ent kokku moodustub huvitav tervik.

nocturnal_animals_movie_still_004

Courtesy of Focus Features

Kättemaksuromaan

Kas Hutton soovib, et naine saaks aimu mehe läbielamistest või tahab ta hoopis kättemaksu? Või on see igavene spiraal, kus emotsionaalne vägivald tekitab vägivalda? “Ööloomade” tegelased mängivad üksteisega valusaid mänge ning Adams ja Gyllenhaal teevad  siin väga head rollid. Eriti meisterlikult annavad nad edasi oma tegelaste suhte eri etappe. Lugu ise pakub aga natuke vähe, et kummalegi kaasa elada.

Kuigi filmi peategelased on Susan ja Hutton, jäävad meelde hoopiski kõrvalosad: oma rolli eest Kuldgloobuse võitnud Aaron Taylor-Johnson (“Kick-Ass: Uus superkangelane”) ja äsja parima meeskõrvalosa Oscarile kandideerinud Michael Shannon (“Mässajate tänav”) naudivad oma B-filmi karaktereid. Shannon, kes võib taolisi rolle kas või une pealt teha, on eriti värvikas.

“Ööloomad” on lugu minevikus tehtud otsustest, valust ja nende järelmõjust. Tehtud valikud ei pruugi olla õiged, ent nendega tuleb edasi elada. Kas selle kõige raamatuks vormistamine on üldse eetiline? Allegooria ja fiktsioon võivad olla veelgi valusamad kui tegelikkus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3. veebruar 2017

 

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
 

nocturnal_animals_movie_still_001

Courtesy of Focus Features

 

Read Full Post »

Pühad toovad inimesi tihti telerite ette. Mis on need teosed, mida tasub ikka ja jälle üle vaadata.

Vaevalt möödub jõulupühi, mil me ei kohtuks “Üksinda kodus”, “Visa hinge” või ka kodumaise klassikaga nagu “Kevade” või “Viimne reliikvia”. Romantilised komöödiad, jõululood, kogupere- ning lastefilmid on saanud traditsiooniks. Heidaks pilgu mõnele rohkem või vähem tuntud jõulufilmile, mis ei pruugi kohalikule publikule nii tuttavad olla.

………………………………………………………………………………………………………………………
miracle_on_34th_street_1947_poster“34. tänava ime” – “Miracle on 34th Street” (1947).

Üks vähestest jõulufilmidest, mis kandideeris parima filmi Oscarile ning ainus, mis võitis jõuluvana kehastavale näitlejatele ka Kuldmehikese. Edmund Gwenn kehastab meest nimega Kris Kringle, kes väidab end olevat päris jõuluvana. Osa inimesi jääbki seda uskuma, osa hakkab aga mehe terves mõistuses kahtlema. Tõe väljaselgitamine viib asja kohtuni. See on tõelise jõulumeeleoluga südamlik  ja sarmikas teos. Film särab tänu Edmund Gwennile, kes on kinoajaloo üks parimaid jõuluvanasid.

miracle_on_34th_street

………………………………………………………………………………………………………………………

the_shop_around_the_corner_1940_poster“Pood ümber nurga” – “The Shop Around the Corner” (1940).
James Stewarti tuntumaks jõulufilmiks on “See imetabane elu” (1946). Aastaid enne mängis ta aga ühes võluvas romantilises komöödias, mille tegevus leiab aset jõuluaegses Budapestis. Lugu räägib kingituste poes töötavast Alfredist (James Stewart) ja uuest müüjast Klarast (Margaret Sullavan), kes üksteist silmaotsastki ei salli. Enesele teadmata on nad aga kirjasõpradena teineteisesse armumas. Lavastaja Ernst Lubitsch, kes sai tuntuks intelligentsete ja teravmeelsete situatsioonikomöödiatega, loob siin nauditava ja teravmeelse teose. Film on tulvil põnevaid karaktereid ning üllatavaid pöördeid. Kui jutustatud lugu kõlab tuttavalt, siis põhjuseks on loomulikult 1998. aastal valminud uusversioon “Sulle on sõnum” (1998), peaosas Meg Ryan ja Tom Hanks.

………………………………………………………………………………………………………………………

a_charlie_brown_christmas_1965_poster“Charlie Browni jõulud” – “A Charlie Brown Christmas” (1965).
Paljudele on tuttav Charles Schulzi loodud koomiks “Charlie Brown ja tema sõbrad” või vähemasti koer Snoopy tegelaskuju. Vähem teatakse aga  tema  pühadeteemalisi filme, kus needsamad karakterid üles astuvad. Sealhulgas leidub  ka üks tore jõululugu. Charlie Brown ei tunne enam pühadest rõõmu, kuna need on liiga kommertslikuks muutunud. Selleks, et poisi kurbust leevendada, palutakse tal lavastada kooli jõulunäidend ning leida kuusepuu. Peagi saab Charlie teada, mis on jõulude tegelik tähendus. Armas ja südamlik pooletunnine joonisfilm linastub Ameerikas pühade ajal juba 51 aastat.

charlie_brown_christmas

………………………………………………………………………………………………………………………

a_christmas_story_1982_poster“Jõululugu” – “A Christmas Story” (1982).
Järjekordne Ameerika televisioonis regulaarselt linastuv jõulufilm, mis jookseb mõnes telekanalites lausa kaks ööpäeva jutti. Poolautobiograafiline teos leiab aset XX sajandi keskel ning näitab 9-aastase Ralphie (Peter Billingsley) lustakaid jõulueelseid juhtumisi. Kas tal õnnestub oma vanemaid ja jõuluvana veenda, et nad talle õhupüssi kingiksid?


………………………………………………………………………………………………………………………

muppets_christmas_carol_1992_movie_poster“Muppetite jõululugu” – “Muppets Christmas Carol” (1992).
Charles Dickensi kuulsat jõululugu inimpõlglikust ihnuskoist Scrooge’ist, keda külastavad jõululaupäeval mineviku, oleviku ja tuleviku vaimud, on korduvalt ekraanile toodud. Mis muudaks selle loo veel paremaks? Loomulikult Muppetid! “Muppetite jõulugu” on terve seeria armastatuim teos, kust leidub toredaid nalju ja lustakaid muusikalisi numbreid. Loo tegelikuks staariks on aga Michael Caine (“Noorus”, “Batman alustab”), kes sobib Scrooge’i rolli nagu valatult ning teeb siin karjääri ühe parima rolli.

muppets_christmas_carol

………………………………………………………………………………………………………………………

joyeux_noel_movie_poster“Häid jõule” -“Joyeux Noël” (2005).
Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Prantsuse linateos on inspireeritud päriselust. 1914. aasta detsember, esimene ilmasõda, ent jõululaupäeval kuulutavad Šotimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa väeüksused läänerindel välja relvarahu, et jagada koos pühade rahuaega. Mis juhtub aga siis, kui pärast koosveedetud aega tuleb taas lahingusse asuda? Tegu on sentimentaalse ja kohati naiivsevõitu looga, kuid selle keskmes seisavad tugevad ja provokatiivsed ideed. Filmi keskosa näitab tabavalt sõja absurdsust ning muusika ja pühade ühendavat jõudu.

joyeux_noel_movie_still

………………………………………………………………………………………………………………………
Shane_black_christmas_movies.jpg

“Surmarelv” – “Lethal Weapon” (1987) ja suur osa Shane Blacki loomingust.
“Visa hing” on üks armastatumaid jõulufilme, ent see pole ainus märul, mille tegevus leiab pühade ajal. “Surmarelvas”, kus astub esmakordselt üles ikooniline buddy-cop duo seersant Murtaughi (Danny Glover) ja Martin Riggs (Mel Gibson), leiab palju rohkem pühade temaatikat ja ikonograafiat kui John McClane’i seikluses. Stsenarist Shane Black armastab väga jõule sest peale “Surmarelva” toimub ka  “Viimase skaudi”(1991), “Pika lahkumissuudluse” (1996), “Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis” (2005), “Raudmees 3” (2013) kui ka sel aastal linastunud “Heade tüüpide” (2016) tegevus just sel ajal.

………………………………………………………………………………………………………………………

on_her_majestys_secret_service_poster“Tema Majesteedi salateenistuses” – “On Her Majesty’s Secret Service” (1969).
Maailma kõige kuulsama salaagendi James Bondi fännidele pole midagi paremat seeria ühest tugevamast ja emotsionaalsemast filmist, millest osa leiab aset jõulude ajal. James Bond (George Lazenby) päästab naise (Diana Rigg), kelle isa osutub kriminaalkartelli juhiks (Gabriele Ferzetti). Viimane nõustub mehele jagama infot SPECTRE organisatsiooni juhi (Telly Savales) kohta, kui 007 tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse tõeliselt. Ainuüksi John Barry ja Hal Davidi koostöös valminud laulu “Do You Know How Christmas Trees Are Grown? ” tõttu kuulub teos jõulufuilmide varamusse.

on_her_majestys_secret_service

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22. detsember 2016

Rahulikke ja kauneid Pühi!

 

 

Read Full Post »

james_and_the_giant_peach_posterrežissöör: Henry Selick
stsenaarium: Karey Kirkpatrick, Jonathan Roberts & Steve Bloom

osades:
Paul Terry (James)
Simon Callow (Grasshopper)
Richard Dreyfuss (Centipede)
Jane Leeves (Ladybug)
Joanna Lumley (Aunt Spiker)
Miriam Margolyes (Aunt Sponge / Glowworm)
Pete Postlethwaite (Old Man)
Susan Sarandon (Spider)
David Thewlis (Earthworm)

operaatorid: Pete Kozachik & Hiro Narita, kunstnik: Harley Jessup, montaaž: Stan Webb, helilooja: Randy Newman. Produtsendid: Tim Burton & Denise Di Novi.

79. min

Huvitav rännak virsikuga

Koolivaheajal näidatakse kinos “Sõprus” kuulsa lastekirjaniku Roald Dahli teostest vändatud filme. Tema üheks veidramaks ja huvitavamaks teoseks võib pidada 1961. aastal ilmunud raamatut “James ja hiigelvirsik”, mille  tõi ekraanile režissöör Henry Selick (“Coraline ja salajane uks”).

Dahl, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri täiskasvanutele mõeldud novellidega ning mitmed neist leidsid tee ekraanile. Televisioonis näidati tema lugusid “Alfred Hitchcock Presents” ja “Roald Dahl’s Tales Of The Unexpected” raames, samuti Robert Rodrigueze, Quentin Tarantino jt koostöös valminud filmis “Neli tuba” (1995). Populaarseks osutusid aga hoopis Dahli lasteraamatute ekraniseeringud, kus on tunda autori loomingule iseloomulikku tumedat poolt.

Roald Dahl oli oma teoste filmiversioonide osas väga kriitiline. Korduvalt ütles ta ära pakkumistest “James ja hiigelvirsiku” filmiversiooni tegemiseks, mis sai võimalikuks alles peale tema surma. Tim Burton ning lavastaja Henry Selick tõid 1993. aastal ekraanile täispika nukufilmi “Jõulueelne õuduslugu”. Selle edu võimaldas neil Disney stuudio abiga teostada ka Roald Dahli kuulus teos.

james_and_the_giant_peach_still_2

Courtesy of Disney

Originaalne segatehnikafilm

James (Paul Terry) elab  peale vanemate surma kahe õela tädi juures. Kui roheliste kristallidega võlukotike kogemata vana virsikupuu juurde maha kukub, kasvab ühel oksal hiigelsuur virsik. James ronib salakäigu kaudu selle sisse, kus teda ootavad uued sõbrad: vana roheline Rohutirts, Sajajalgne, Lepatriinu, preili Ämblik ja teised. Koos asuvad nad teele New Yorki, et minna vaatama maailma kõrgeimat hoonet- Empire State Buildingut. Kohta, kuhu vanemad lubasid  poisi tema sünnipäeva puhul viia.

Film, mille suurele ekraanile toomist pidas Dahl võimatuks, on nutikalt teostatud. See algab klassikalise lastefilmina – reaalsete näitlejate ja paviljoni ehitatud võttepaikadega. Kui James virsikusse ronib, luuakse uus maailm nukkude abil. Meediume segatakse edaspidi veelgi ning see teeb filmist unikaalse elamuse. “James ja hiigelvirsik” on tugevam just nukufilmi lõigus, sest leiab siis hea tasakaalu narratiivi ja karakterite, inimliku ja fantastilise vahel.

james_and_the_giant_peach_still

Courtesy of Disney

Poisi ja putukate sõprus

Nagu enamikes Roald Dahli teostes on ka “James ja hiigelvirsiku” keskmes heasüdamlik ja eeskujulik peategelane, kelle vastastena tegutsevad pahad täiskasvanud. James, kes peab taluma tädide hirmuvalitsust, suhtub oma uutesse virsikust leitud sõpradesse heatahtlikult ning leiab loo käigus endale perekonna, mis tal enne puudus.

Nagu mitmed teised Henry Selicku lavastatud teosed, ei paista “James ja hiigelvirsik” silma tugeva  loo poolest, ent on põnev oma detailirohke maailma tõttu. Kõik putukad on tänu oma disainile ning värvikale animatsioonile meeldejäävad. Randy Newmani (“Lelulugu”) loodud laulud ei anna aga filmile palju juurde. Muusika on nii sõnade kui viisi poolest kahvatu ega pole võrreldav lauludega, mis kõlavad “Jõulueelses õudusloos” või Dahli kuulsaimas filmis “Willy Wonka ja šokolaadivabrik” (1971).

“James ja hiigelvirsik” on üks Roald Dahli autoritruumaid adaptsioone. Kindlasti originaalilähedasem  kui teine tema loomingu põhjal vändatud nukufilm – Wes Andersoni “Fantastiline härra Reinuvader”. Ka Dahli lesk Liccy tõdes, et kirjanikule oleks Henry Selicku versioon Jamesist kindlasti meeldinud.

Roald Dahli vapustavvägev filmifestival kinos Sõprus 23-26 oktoober.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. oktoober 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert


James_and_the_Giant_Peach.jpg

Read Full Post »

kubo_and_the_two_strings_posterrežissöör:Travis Knight
stsenaarium: Marc Haimes & Chris Butler

osades:
Charlize Theron (Monkey)
Art Parkinson (Kubo)
Ralph Fiennes (Moon King)
George Takei (Hosato)
Rooney Mara (The Sisters)
Matthew McConaughey (Beetle)

operaator: Frank Passingham, kostüümikunstnik: Deborah Cook, montaaž: Christopher Murrie, helilooja: Dario Marianelli. Produtsendid: Travis Knight & Arianne Sutner.

101 min

Küps meelelahutus tervele perele

Parimad koguperefilmid ei alahinda oma publikut ning on suunatud nii lastele kui täiskasvanuile.

Laika stuudio (“Coraline ja salajane uks”, “Kastitrollid) neljas täispikk nukufilm “Kubo ja kaks pillikeelt” jutustab klassikalise universaalse ja emotsionaalse loo. Filmi tegevus leiab aset iidses Jaapanis. Kubo on südamlik poiss, kes jutustab Hosato rannaküla elanikele lugusid ning hoolitseb ema eest.

Päeval, mil ta astub üle keelust olla kodus enne pimeda saabumist, ilmuvad vaimud poisi pere minevikust, kes nõuavad vana veritasu. Põgenedes vaimude ja jumalate eest on ainsaks pääseteeks leida maagiline turvis, mida kunagi kandis tema hukkunud isa – legendaarne samurai.

Teekonnal liituvad Kuboga hoolitsev Pärdik ja lustlik Põrnikas. Oma maagilise keelpilli – shamiseni – abil võitleb Kubo nii jumalate kui ka koletistega, kelle hulka kuulub ka kättemaksuhimuline Kuukuningas koos kavalate kaksikõdedega.

kubo-and-the-two-strings-still_001

Courtesy of Focus Features

Kangelase teekond

Joseph Campbell, kes uuris sarnasusi eri kultuuride mütoloogia vahel, nimetas taolisi seiklusi kangelase teekonnaks. Lugu, mis on tuntud  eri aegadel igas kultuuris ning seniajani  kasutusel väga paljudes narratiivides. Kubo, kes on isata kasvanud ning jääb filmi alguses üksi, leiab  endale uued kaaslased ning asub teekonnale, et leida maagiline turvis. Tegelikult avastab ta loo käigus veel muudki – saab rohkem teada oma  vanematest, päritolust ning leiab oma sisemine tugevuse.

Algusest peale on selge, et tegijaid ei heiduta tõsised teemad. Kaotusevalu ja surma kajastatakse siin palju elulisemalt ja sügavamalt kui näiteks Oscariga pärjatud multifilmis “6 kangelast” (2014). Kubo tahab loo alguses hoida isa mälestust, teadmata, kuidas seda teha. Poiss tunneb  tema järele suurt igatsust. Teema käsitlus on muutunud palju tõsisemaks sellest ajast, mil klassikalistes Disney filmides oli ema või isa puudumine tavaline.

Laika stuudiole omane küpsus ning komplekssus, mis teda teistest animatsioonistuudiotest eristab, on siingi tuntav. Paigutades loo Jaapanisse, kus lahkunute mälestamine on olulisem kui paljudes lääne kultuurides, loovad filmitegijad kauni haiku perekonna ja elu väärtusest.

Mälestuste jõud

“Mälestused on võimsad asjad,” ütles Pärdik. Film käsitleb mitut teist suurt teemat nagu kasvamine ja mälu. “Kubo ja kaks pillikeelt” tuletab meelde, kui tähtis on lugude jutustamine ning kuidas neid rääkides kantakse edasi esivanemate mälestusi ning väärtusi. Ka loo peamine antagonist Kuukuningas pole esitatud nii üheplaaniliselt nagu lääne koguperefilmides tavaks. Pigem tekitab ta paralleele Jaapani stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) spirituaalsuse ja filosoofiaga. Lõpus toimuv hea ja kurja võitlus algab küll etteaimatavalt, ent kujuneb millekski palju sügavamaks ja huvitavamaks.

Oma tõsiste teemade ja paari hirmutava lõigu tõttu ei pruugi “Kubo ja kaks pillikeelt” sobida kõige pisematele, ent tegu on ideaalse filmiga neile, kes ootavad koguperefilmilt enamat kui meelelahutust. Klassikalist lugu, mis on kaasahaarav ja fantaasiarikas, ent peidab ka sügavamaid väärtusi. Tegu on viimaste aastate ühe visuaalselt lummavama ning intelligentsema animatsiooniga, Laika stuudio kõige huvitavama tööga “Coraline ja samalajane uks” kõrval.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 14. oktoober 2016

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark KermodeCybernatural

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused