Archive for the ‘Art-house’ Category

Logan_2017_movie_Posterrežissöör: James Mangold
stsenaarium: Scott Frank, James Mangold & Michael Green

osades:
Hugh Jackman (Logan)
Patrick Stewart (Charles)
Dafne Keen (Laura)
Boyd Holbrook (Pierce)
Stephen Merchant (Caliban)
Richard E. Grant (Dr. Rice)

operaator: John Mathieson, kunstnik: François Audouy, kostüümikunstnik: Daniel Orlandi, montaaž: Michael McCusker & Dirk Westervelt, helilooja: Marco Beltrami. Produtsendid: Hutch Parker & Simon Kinberg.

137.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Hüvasti, Wolverine!

Ees on melanhoolne hüvastijätt Hugh Jackmani kehastatud Wolverine’i tegelaskujuga.

“Logan” on väidetavalt viimane film, kus Wolverine’i tegelaskujuna astub üles Austraalia näitleja Hugh Jackman. Mees sai nüüdseks ikoonilise rolli pärast seda, kui Dougray Scotti (“Võimatu missioon II”) teise filmi võtted läksid üle aja, ning on alates 2000. aastal linastunud “X-meestest” kehastanud nimetatud tegelaskuju kokku kaheksas filmis.

“X-meeste” seeria on  sisu ja temaatika poolest rohkem suunatud vanemale publikule kui teised koomiksifilmid. “Logan” on puhastverd täiskasvanutele mõeldud meelelahutus, mis on täis brutaalset vägivalda. Film käsitleb ka klassikalisi 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne vesternite teemasid, nagu ka “Armutu” (1992) ja “Shane” (1953).

Logan_movie_still_003

Austusavaldus vesternile

Aasta on 2029. Mutandid on väljasuremise äärel ning viimase 25 aasta jooksul pole sündinud ühtegi uut. Vana Logan (Hugh Jackman), oma liigi üks viimaseid esindajaid, elab vaikset elu Mehhiko piiri lähistel ja hoolitseb raskelt haige Professor X-i (Patrick Stewart) eest. Peagi saabub tema ellu 11-aastane tütarlaps Laura Lauraga (Dafne Keen), noor mutant, kellel on üllatavad võimed ning keda jälitavad tumedad jõud.

Loo tegevus toimub Mehhiko-Ameerika piiril. Kohas, kus on aset leidnud mitmed teisedki vesternid ning mis praeguses poliitilises situatsioonis kõnetab rohkem kui kunagi varem. Režissöör James Mangold (“Wolverine”, “Walk the Line – Nagu noateral”) näitab selgelt, mis linateosed teda “Loganit” tehes inspireerisid, ent filmi vaadates jääb tunne, et kõike seda on enne paremini tehtud. Loo kontseptsioon sarnaneb väga Alfonso Cuaroni “Inimlastega” (2006) ja George Stevensi “Shane`iga”. Viimast jälgivad filmi tegelased telekast ning tsiteerivad isegi selle dialooge. Iseseisva tütarlapse ning isa-tütre teema käsitluses aga laenatakse palju Peter Bogdanovichi teosest  “Paberist kuu” (1973).

Logan_movie_still_002

Filmi esimeses pooles see ei häiri, sest lugu on hästi jutustatud ning töötab tänu suurepärastele karakteritele. Hugh Jackman kehastab elust räsitud Wolverine’i nüansirikkalt ning tõmbab tahtmatult paralleele Clint Eastwoodi rollidega. “Logan” mõjub kui postmodernne vestern, mille keskmes on Metsiku Lääne püstolikangelaste asemel mutandid. Jackmani ekraanikeemia Patrick Stewartiga on samuti väga nauditav. Logan peab nii otseses kui kaudses mõttes lahingut iseendaga ning see teema on teoses hästi edasi antud. Seda aitab rõhutada Wolverine’i suhe noore mutandiga.

Probleemseks osutub aga filmi teine pool, eelkõige lõpuosa, mis ei suuda kõiki liine hästi kokku viia. Samuti häirib “Loganis” vägivallatsemine lastega. On kohti, mis toimivad aga ka ülearust ja pingutatut. Päris mitmed hetked oleksid ilma vägivallata palju võimsamalt mõjunud.

Probleemidest hoolimata on ” Logan” siiski viimase aja üks tõsiseltvõetavam ja küpsem film superkangelasest. Linateos on peajagu üle Marvel filmiuniversumi viimase aja toodangust (“Tasujad”, “Dr.Strange” jt.).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Logan_movie_still.jpg

 

Read Full Post »

Jackie_2016_film_posterrežissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Noah Oppenheim

osades:
Natalie Portman (Jackie Kennedy)
Peter Sarsgaard (Bobby Kennedy)
Greta Gerwig (Nancy Tuckerman)
Billy Crudup (ajakirjanik)
John Hurt (preester)
Richard E. Grant (Bill Walton)

operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Jean Rabasse, kostüümikunstnik: Madeline Fontaine, montaaž: Sebastián Sepúlveda, helilooja: Mica Levi. Produtsendid: Scott Franklin, Juan de Dios Larraín & Mickey Liddell.

99.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Ebatraditsiooniline eluloofilm läbielamistest ja maskidest

Kinolinal on lugu, mis avab John F. Kennedy naise Jackie emotsioone pärast mehe atentaati.

Esimesed leedid on nii USA-s kui teistes riikides olulist rolli mänginud, ent keegi pole nii ikooniline ja mõjukas kui Jacqueline Lee “Jackie” Kennedy  (hiljem Onassis). Ameerika ajaloo üks tuntumaid ja nooremaid (vanuselt kolmas) esimeste leedide seas, kes sarnaselt Barack Obama abikaasale Michelle Obamale, tõi Valge Maja presidendipaari rahvale lähemale.

Nädal pärast John F. Kennedy atentaati 1963. aastal kutsub Jacqueline Bouvier Kennedy (rolliga Oscarile kandideerinud Natalie Portman) enda juurde ajakirjaniku (Billy Crudup), et rääkida oma mehe pärandist ja tragöödiajärgsetel päevadel toimunust. Jackie sõnul on see tema versioon sündmustest ning see, mis vestlusest läheb trükki ja mis mitte, naise enda otsustada.

Jackie_movie_still

Mõistatuslik naine

Hinnatud Tšiili filmitegija Pablo Larrain (“Klubi”, “No”) justkui ütleks meile, et film ei ürita (ega saagi) selgitada lõplikku tõde vaid pigem pakkuda oma interpretatsiooni toimunust. “Jackie” üritab pääseda naise naha alla ning näidata, mida ta võis neil keerulistel päevadel tunda. Jackiet näeb pea igas stseenis ning toimuvat on vaadatud enamjaolt tema silmade kaudu. Ka kaamera on enamasti suunatud Natalie Portmanile. Viimane kehastab habrast naist, kes peab raskel hetkel üles näitama südikust ja tugevust – olema nii ema oma lastele, meest leinav abikaasa kui kogu Ameerika rahva ideaal. Oma läbielamistest hoolimata peab ta kandma esimese leedi “fassaadi”, mida näeb  tema kodumaa ja muu maailm. Samuti peab Jackie leidma viisi mehe pärandi säilitamiseks ning tema vääriliseks ärasaatmiseks. Tegelase siseilma aitavad edastada ka Mica Levi (“Naha all”) julge, isegi häiriv muusika ning Stéphane Fontaine (“Elle”, “Kapten Fantastiline”) tundlik ja intiimne kaameratöö.

Jackie on filmis esitatud tugeva, ent traagilise tegelaskujuna. Naine pidi matma oma kaks last ning hakkas pärast mehe kaotust kõhklema usus ja Jumalas. Diskussioonid preestriga (üks John Hurti viimaseid osatäitmisi) on filmis ühed olulisemad ning joonistavad selgelt välja Jacqueline`i dilemmad. Filmis puudutakse mitmeid teemasid nagu usk, kõhklused, pärand, positsioon. On põnev jälgida, kuidas linateos suudab vaatajatele poliitikuid inimlikustada. Kennedyd polnud ju ikoonid või müütilised figuurid. Kogu selle fassaadi ja glamuuri taga olid nad lihtsalt inimesed. Inimesed, kes ei saanud alati avalikkusele oma tegelikku palet näidata, ent elasid ja tundsid nagu teisedki.

“Jackie” pole kindlasti kõigile. Need, kes ootavad klassikalist Ameerika eluloofilmi, ilmselt üllatuvad. Kuigi ülesehituselt üsna traditsiooniline, on tegu tugeva autorikinoga, mille lähenemisnurk võib olla häiriv. “Jackie” film on nagu Jackie ise – unikaalne, tabamatu ja progressiivne. Maailma jaoks rõhutas naine elegantsi, moeteadlikkust ja ajaga kaasaskäimist. Eri maskide all jäi ta aga alati müsteeriumiks.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Jackie_movie_still_002

Read Full Post »

silence_2016_movie_posterrežissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Jay Cocks & Martin Scorsese, Shûsaku Endô romaani põhjal

osades:
Andrew Garfield (Rodrigues)
Adam Driver (Garupe)
Liam Neeson (Ferreira)
Tadanobu Asano (tõlk)
Ciarán Hinds (isa Valignano)
Issei Ogata (Inoue)
Yoshi Oida (Ichizo)
Yôsuke Kubozuka( Kichijiro)

operaator: Rodrigo Prieto, kunstnik & kostüümikunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, heliloojad: Kathryn Kluge Kim & Allen Kluge. Produtsendid: Barbara De Fina, Randall Emmett, David Lee, Martin Scorsese, Emma Tillinger Koskoff & Irwin Winkler.

Kinodes alates: 17.02.2017
161 min

Väljapeetud lugu kaasamõtlevale vaatajale

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt “Vaikus”on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), sai valmida ainult kogenud ja küpse tipplavastaja käe all.
Film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Scorsese on ennegi uurinud ning toonud ekraanile väliselt lihtsa, ent sisimas nüansirikka ning keerulise materjali.

“Vaikus” põhineb Shūsaku Endō 1966. aastal ilmunud  ajaloost inspireeritud romaanil. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis, kus kohalikud kristlased on langenud julma tagakiusamise ohvriks. Kaks misjonäri, Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield ) ja Francisco Garupe (Adam Driver) siirduvad Jaapanisse, et pakkuda kohalikele tuge ning selgitada tõde nende õpetaja, isa Ferreira (Liam Neeson) kohta. Kuuldavasti on mees usust lahti öelnud. Nähes kohalike kristlaste kannatusi, hakkavad Rodriguest vaevama kahtlused. Miks Jumal vaikib ja lubab sellel kõigel sündida?

silence_2016_movie_still_001
Ajatu ja tuttav lugu uues kuues

“Vaikus” tõmbab oma ülesehituselt paratamatult paralleele Joseph Conradi romaaniga “Heart of Darkness” -“Pimeduse süda” (1899), mille kuulsaim versioon on Francis Ford Coppola film “Apocalypse Now” – “Tänapäeva apokalüpsis” (1979). “Vaikuse” keskmes on samuti  peategelase teekond tundmatul maal ning oma seniseid põhimõtteid muutnud mehe otsingud.

Nagu Coppola teos, on ka Scorsese film mitmeti tõlgendatav eepos, mida on kohati raske määratleda. Üheaegselt spirituaalne, filosoofiline ja psühholoogiline, avab lugu end tasapisi ning sobib kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale. Lugu räägib küll konkreetsest ajalooperioodist, ent on ülekantav ka tänapäeva. Tagakiusamised eri vaadete pärast on siiani teravad. Tihti ei mõisteta, kui sarnased tegelikult ollakse. Samas näeme filmis, et erinevates kultuuriruumides võivad arusaamad  ühest ja samast asjast olla väga erinevad.
Film on intrigeeriv ja intelligentne uurimus usust, empaatiast, põhimõtetest ja kõhklustest. Kuulujuttude järgi on isa Ferreira kristlusest lahti öelnud ning omaks võtnud Jaapani usu ja kultuuri. Kichijiro (Yōsuke Kubozuka), misjonäride teejuht, on tagasikiusamise tõttu kristluse justkui hüljanud, ent palub isa Rodrigueselt korduvalt oma pattude pärast andestust. Rodrigues hakkab aga teiste inimeste kannatusi nähes oma usus kahtlema, kuigi jätab tõelise usumehe mulje. Kas üks neist on siis parem Jumala poeg?

SILENCE

Vaoshoitud tunded

Scorsese ise kaalus nooruses preestriametit ning on katoliiklasena usuteemasid ennegi lahanud. “Vaikuse” suurimaks vooruseks võib pidada loo jutustamist hinnanguteta. Tegu küll sügavalt religioosse, ent samas üldinimliku filmiga. Levinud teooria kohaselt on ju kõik lood kas armastusest või usust.

See on raamatu teine adaptsioon. 1971. aastal valmis esimene, Masahiro Shinoda versioon. Scorsese linateos on pool tundi pikem ning annab algmaterjali ning tegelaskujude siseilmas toimuvat palju paremini edasi. Andrew Garfield (“Imeline Ämblikmees“) vääriks “Vaikuse” rolli eest Oscarit, ent kandideerib auhinnale hoopis filmiga “Hacksaw Ridge´i lahing“. Tema vaoshoitud rollisooritus näitab varjundirikkalt tegelase läbielamisi ja kõhklusi ning muudab filmi teise poole kaasahaaravaks.

Filmis on  siiski  ka väikeseid probleeme. Viimased 10-15 minutit seletavad niigi selgeid asju üle. Ka vanemaks tegev grimm mõjub siin võltsina. Eelnenu on aga loojutustamise meisterklass. Näide teosest, kus lavastaja valitseb meisterlikult kõiki filmikeele vahendeid.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23. veebruar 2017

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

silence_2016_movie_still_003

 

Read Full Post »

november_ehk_rehepapp_2017_posterNovember (2017)
režissöör: Rainer Sarnet
stsenaarium: Rainer Sarnet, Andrus Kivirähki raamatu “Rehepapp ehk November” alusel

osades:
Rea Lest (Liina)
Jörgen Liik (Hans)
Arvo Kukumägi (Rein)
Katariina Unt (Luise)
Taavi Eelmaa (Ints)
Meelis Rämmeld (Jaan)
Dieter Laser (parun)

operaator: Mart Taniel, kunstnikud: Jaagup Roomet & Matis Mäesalu, kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helirežissöör: Marco Vermaas, helilooja: Jacaszek. Produtsent: Katrin Kissa.

115.min

Tugevad elemendid, ebakindel tervik.

Olen ääretult õnnelik, et  Rainer Sarneti “November” peale üle kümneaastast produktsioonipõrgut lõpuks valmis sai. Kui vaid rohkem filmitegijaid saaks selliseid võimalusi. “November” on loovalt ja julgelt teostatud film, kus kogu meeskonna (eriti kunstniku, kostüümikunstniku, operaatori, valgusmeistri ja kratitegijate) pühendumus ja vaev on ekraanilt näha.

Kivirähu maailm on põnevalt ja detailselt kinolinale toodud ning kratid toredasti ellu äratatud. Näitlemine ja dialoog on kohati küll ebastabiilne, ent tüpaaživalikud väga hästi õnnestunud. Filmis leidub mitmeid lahedaid stseene, head Kivirähu huumorit ja lummava atmosfääriga kaadreid.

Vaatamata sellele, et võrreldes “Idioodiga” (2011) on tegu nähtava edasiminekuga, vaevavad “Novembrit” sarnased probleemid. Järjekordne raamatuadaptsioon, mida pole õnnestunud hästi filmikeelde tõlkida. Liiga paljud liinid ning tegelaskujud konkureerivad ekraaniaja pärast ning režissöör ja monteerija on silmnähtavalt jännis loo fookuse hoidmisega.

Kas film räägib rehepaplusest, eestlusest, armastusest või krattidest? Üritatakse olla Euroopa arthouse või siiski põhjamaine must komöödia? Kes on loo peategelane? Kõik vajalikud elemendid on iseenesest ju olemas, ent valikut tegemata pole tervik mõjuv ning loo kese jääb ebaselgeks. Keskne tundub olevat armastuslugu, ent selle toimimiseks on tegelased liiga nõrgalt välja joonistatud. Episoodilised karakterid on palju paremini õnnestunud.

november_2017_movie_still_01

Courtesy of Homeless Bob productions

Suurim probleem on aga stseenide ja liinide võrdne tähtsus ning korraliku dramaatilise kaare puudumine. Näiteks katku saabumine tuleb filmi üsna suvaliselt ega eristu teistest kõrval- või pealiini sündmustest. Probleem ei ole niivõrd stsenaariumis, kuivõrd lavastuslikes ja montaažis tehtud valikutest. “Novembri” montaažilauataga istub küll parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud “Ida (2013) monteerija Jaroslaw Kaminski, ent film on lõplikul kujul tempereerimata. Puudub põhjus-tagajärg seos, nii emotsionaalne kui sisuline ühenduslüli. Õli valab tulle ka üsna küsitav ja kesiselt teostatud helirežii ja muusika, mis mõjub tapeedina. See ei toeta stseeni ja terviku dramaturgiat, vaid on üsna suvaliselt pildile juurde poogitud. Stseen algab – algab ka muusika. Muusika on eraldi võttes korralik, ent mõjub filmis ebasobivana. Nagu keegi oleks otsustanud sushile sealiha lisada. Söödav, aga mitte kõige õnnestunum kooslus.

“November” tundub olevat järjekordne koostööfilmi ohver. Suured projektid nõuavad suurt eelarvet. See tähendab välismaist raha aga ka loominguliste positsoonide äraandmist. Filmi vaadates on tunne, et Eesti, Poola ning Hollandi mentaliteedid ei tööta terviku kasuks vaid pigem vastu. Olen rääkinud ka teiste filmitegijatega ning mitmed on maininud “Novembri” küsitavaid montaaži- heli- ja muusikavalikuid. Just neid asju, mis teostati Eestist väljas.

Soovitan Sarneti teost siiski vaatama minna. Kuigi algmaterjalist on kõrvale kaldutud, leiab siit siiski Kivirähu tabavad kommentaarid eestluse kohta. Tolleaegne külakogukond koos värvikate karakteritega ärkab kaunilt ellu. Filmist on briljantseid hetki ning visuaalselt leidlikke kohti. Need on aga kõigest hetked. Kui tervik ei toimi, kaotavad ka head momendid osa oma mõjust.

november_2017_movie_still_02

Courtesy of Homeless Bob productions

Kas “Novembri” idee olla nii sisult kui vormilt eestlaslik? Tihti peidab ju nõrk jutustamisoskus end kauni tehnilise ja kunstilise teostuse taha. Kardan, et “November” on liiga eestikeskne ja algmaterjali spetsiifikast sõltuv, et rahvusvahelist publikut kõnetada ning liiga art house kohaliku publiku jaoks. Festivalidest sobituks film kõige paremini ilmselt “Camerimage’i”.

Küll see loo jutustamine ka lõpuks tuleb. Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu ütleb eesti vanasõna. Kohalik film on läbi teinud meeletu arengu, ent pikk tee on veel minna. Ei tasu oscari-nominatsioonidest ja festivaliedust liigselt vaimustusse sattuda. Tuleb vigadest õppida ja filme teha. “November” illustreerib järjekordset sammu sellel teel ning ootan huviga Sarneti järgmisi teoseid. Edasiminek on märkimisväärne. Loodan siiski, et ambitsioonikad raamatuadaptsioonid jäetakse vahelduseks kõrvale:)

“November” on põnevalt teostatud film, mis nõuaks hädasti Ridley Scotti laadset director’s cut‘i – lavastajapoolset uut versiooni. Olen üsna veendunud, et samast materjalist saaks uue montaaži, helirežii ja muusika abil kõvasti etema filmi. Kõik on ju tegelikult olemas:)

Hinne: 4/10
IMDB
arvustus: Rasmus Rammo

november_2017_movie_still_03

 

Read Full Post »

Handmaiden_posterrežissöör: Chan-wook Park
stsenaarium: Seo-Kyung Chung & Chan-wook Park, Sarah Waters’i romaani põhjal

osades:
Min-hee Kim (Hideko)
Kim Tae-ri (Sook-Hee)
Jung-woo Ha (Fujiwara)
Jin-woong Jo (onu Kouzuki)
Hae-suk Kim (teener)
So-ri Moon (tädi)

operaator: Chung-hoon Chung, kunstnik: Seong-hie Ryu, kostüümikunstnik: Sang-gyeong Jo, montaaž: Jae-Bum Kim & Sang-beom Kim, helilooja: Yeong-wook Jo. Produtsendid: Syd Lim & Chan-wook Park.

144 min

MITMETASANDILINE KELMILUGU
Naistevaheline armastus ja meestepoolne pilk.

Krimidraamaga “Oldboy” kuulsaks saanud Lõuna-Korea lavastaja Chan-wook Park on “Nobenäpuga” loonud provokatiivse, mitmetasandilise ja põneva ülesehitusega filmi, mis uurib naiste seksuaalsust ning meeste objektiviseerivat pilku. Park on adapteerinud Briti kirjaniku Sarah Watersi bestselleri “Fingersmith”  ja viinud tegevuse viktoriaanlikust Inglismaast 1930ndate Koreasse, mil riik oli jaapanlaste poolt okupeeritud.

Rikas jaapani pärijanna Hideko, kes elab üksildast elu koos oma võimuka onuga suures maamajas, palkab endale uue teenijanna Sookee. Teenijanna on aga tegelikult taskuvaras ja tegutseb petise Fujiwara käsul. Fujiwara plaanib end esitleda jaapani ülikuna, rikka emanda võrgutada ja temaga koos põgeneda, seejärel röövida ta varanduse ja siis naise hullumajja kinni panna. Kõik läheb plaanitult kuni Sookee ja Hideko tunnete tekkimiseni.

SAMASOOLISTE SUHTED

HANDMAIDEN_STILL_003.jpg
Kuigi tegevus on asetatud eelmise sajandi algusesse, kus naiste positsioon ühiskonnas oli täiesti teine, on käsitletavad teemad ajakohased ka praegu. Samasooliste armastuslood on auhinnatud filmide “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” (2013) ja “Carol” (2015) järel leidnud aina suuremat kõlapinda ning tihti on arutletud, kas meesrežissöör saab üldse teha filmi naistevahelisest armastusest, ilma et ta seda läbi objektiseeriva pilgu näitaks. Parki filmis saab see küsimus terve loo keskseks teemaks.

“Nobenäpp” on kõnekas uurimus nii kirjandusest, kunstist kui filmist, kus naiste seksuaalsust on kujutatud eelkõige meeste (tihti fetišistliku) pilgu läbi. Filmi meespeategelased on selle teema laiendused ning pole võimelised naisi täielikult mõistma. Lõpuks peavad nad tunnistama lüüasaamist ning nende ihad pööratakse nende enda vastu.

Film on avameelne seksuaalsuse kujutamisel, ent huvitaval kombel on palju ebamugavateks kohtadeks lõigud, kus rõhk on tegevuse kirjeldamisel, mitte näitamisel. Teost võib vaadata kui omapärast segu softcore thrillerist, gootilikust romansist ja art-house kinost, ent “Nobenäpp” väärib tähelepanu ka mitmete teiste aspektide poolest.

PÕNEV ÜLESEHITUS

HANDMAIDEN_STILL_001

Nii romaanil kui filmil on ääretult põnev struktuur, kus võib näha Akira Kurosawa märgilise linateose “Rashomon” (1950) algeid. “Nobenäpu” lugu koosneb kolmest osast, mida vaadatakse eri nurga alt ning iga lõik paneb toimunu uude perspektiivi. Lugu, mis algab klassikalise ja tundliku melodraamana, liigub vähehaaval palju häirivamatesse ja tõsisematesse teemadesse. Režissöör Park tõstab pidevalt panuseid ning narratiiv muutub aina keerukamaks ja ettearvatumaks.

Lõuna-Korea filmid on tuntuks saanud suurte meeleolumuutuste poolest. Et “Nobenäpp” lõpuosas üsna ebamugavaks ja vägivaldseks muutub, ei tohiks Parki loomingu asutajatele üllatav olla. Pigem on ootamatu “Nobenäpu” esimeses kolmandiku  klassikalisus ja elegants. Film on ühelt poolt väga väljapeetud ja rafineeritud, teisalt väga baroklik ning kaasaegne – omapärane segu erinevates žanritest ning vormidest. Park, kes on tabuteemasid ning mittetoimivaid peresid oma teostes ennegi uurinud (“Vana poiss”, “Janu”, “Stoker”) on selles filmis leidnud oma loomingu kõige hullema perekonna.

Häiriv, intrigeeriv ja meeldejääv “Nobenäpp” on tõeliselt unikaalne ja ettearvamatu film maailma ühelt andekamalt režissöörilt.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2.september 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

HANDMAIDEN_STILL_002.jpg

Read Full Post »

the_neon_demon_poster_2režissöör: Nicolas Winding Refn
stsenaarium: Nicolas Winding Refn, Mary Laws & Polly Stenham

osades:
Elle Fanning (Jesse)
Jena Malone (Rubi)
Bella Heathcote (Gigi)
Abbey Lee (Sarah)
Christina Hendricks (Roberta Hoffmann)
Keanu Reeves (Hank)

operaator: Natasha Braier, kunstnik: Elliott Hostetter, kostüümikunstnik: Erin Benach, montaaž: Matthew Newman, helilooja: Cliff Martinez. Produtsendid: Lene Børglum, Sidonie Dumas, Vincent Maraval & Nicolas Winding Refn.

117 min

MOODNE GRIMMI MUINASJUTT. Moemaailm kui vampiiride pärusmaa.

Karmide meestekesksete filmide režissöör Nicolas Winding Refn on seekord teemaks valinud naised. See ei tähenda, et “Neoondeemon” oleks ta eelmiste teostega võrreldes vähem kompromissitu või brutaalne. Pigem vastupidi. Moemaailmas aset leidev noorte naiste konkurents on veelgi armutum.

Neon_Demon_still

Courtesy of Amazon

Loo keskmes on äsja Los Angelesse saabunud 16-aastane Jesse (Elle Fanning), kelle modellikarjäär algab välkkiirelt ning tekitab teistes kolleegides kadedust. Tüdruku erilise sarmi tõttu on teised tema positsiooni ja välimuse nimel kõigeks valmis.

Cannes’i võistlusprogrammis linastunud “Neoondeemon” sai samasuguse vastandliku vastuvõtu osaliseks nagu Refni eelmine film “Ainult Jumal andestab” (2013) ning need, kes ootavad midagi sarnast mehe kuulsaima teosega “Ohtlik sõit” (2011), ilmselt pettuvad. Tegu on küll märkimisväärse audiovisuaalse paketiga – film on täis vapustavaid kaadreid ning suurepärast muusikat (Cliff Martinez pärjati Cannes’is parima helilooja auhinnaga), ent oma napi sisu, sümbolite ning sürrealistliku atmosfääri poolest on teos sarnase autori teiste filmidega, näiteks “Ainult Jumal andestab” ja “Valhalla Rising” (2009).

Neon_Demon_still_4

Courtesy of Amazon

Tabamatu ilu ja igavene noorus.

Refn ammutas “Neoondeemoni” kirjutamisel inspiratsiooni Ungari krahvinna Elizabeth Báthory‘st, kes kartis meeletult vananemist ning oli üks ajaloo kuulsamaid sarimõrvareid. Ta jutustab otsekui kaasaegse muinasjutu tabamatust ilust ja kaasaegsetest vampiiridest – modellidest.

Filmis kujutatavat moemaailma ei rahulda enam senine status quo, ning täiusliku väljanägemistega modellid on kui kaupluse mannekeenid, kel puudub omapära ja sära. Kõik lasevad end kirurgidel kohendada ning iluideaalist on saanud keskpärasus. Disainer, kes valib Jesse oma moedemonstratsiooni lõpetama, ütleb tüdruku kohta tabavalt, et too on kui teemant keset klaasi. Temas pole midagi võltsi.

Neon_Demon_still_2'

Courtesy of Amazon

Groteskne painaja.

“Neoondeemon” ei ürita olla realistlik. Maailm, mida meile näidatakse, on väga utreeritud: hüpnootiline pilt, napp ja teravmeelne dialoog, kummastavad tegelased ning film on täis unenägusi, nägemusi ja seletamatuid sündmusi.

Tegu on teosega, mis on ühelt poolt musta huumoriga vürtsitatud satiir, teisalt sürrealistlik õudusfilm ning sümboleid täis art house. Refn, kes nimetab oma loomingut artsploitationiks, näib täpselt teadvat, mis filmi ta teha tahab ning “Neoondeemoni” näol on tegu autorile omase teosega – nii heas kui halvas. Kohati briljantne ja provokatiivne, kohati pretensioonikas ja laialivalguv: just sobiv portreteeritava maailmaga. Tüüpiline kriitika, et autor tundub rohkem huvituvat vormist kui sisust ja tegelaskujudest, ei pea siin täielikult paika, kuna vorm toetab filmi sõnumit.

Olles mehe loomingu kõige pikem film, on murekohad varasemast tuntavamad, samas on tegu Refni ühe teravmeelsema teosega. Arvestades asjaolu, et filmi üheks inspiratsiooniallikaks on kultusfilm”Nukkude oru taga” (1970), ei saa”Neoondeemoni” dekadentlik fasaad olla juhuslik.

Neile, kes režissööri tööga tuttavad pole, võib lõpp tunduda šokeeriv või tobe, ent tuttavatele on see ainuõige lahendus ühele kaasaegsele muinasjutule. Kas film meeldib või mitte, oleneb aga vaataja maitsest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22.juuli 2016

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Arvustused: Mark Kermode Diana

Neon_Demon_still_3

Courtesy of Amazon

Read Full Post »

high_rise_2015_posterrežissöör: Ben Wheatley
stsenaarium: Amy Jump, J.G. Ballard’i samanimelise romaani põhjal

osades:
Tom Hiddleston (Laing)
Jeremy Irons (Royal)
Sienna Miller (Charlotte)
Luke Evans (Wilder)
Elisabeth Moss (Helen)
James Purefoy (Pangbourne)

operaator: Laurie Rose, kunstnik: Mark Tildesley, kostüümikunstnik: Odile Dicks-Mireaux, montaaž: Amy Jump & Ben Wheatley, helilooja: Clint Mansell. Produtsent:Jeremy Thomas.

119 min

SOTSIAALNE SÜRREALISM
Kõrghoone kui sotsiaalsete kihtide ja inimtungide sõjatanner.

Kirjanik J.G. Ballard’i “Alt üles” vaatleb ultramodernset kõrghoonet kui ühiskonna ja inimloomuse peegelpilti ning uurib, kuidas kogukond suudab kolme kuuga muutuda primitiivseks hõimudest koosnevaks sõjatandriks.

“Alt üles” tegevus toimub 1970ndate keskel ja kuigi toonased soengud ja riietus võivad tunduda vanamoelisena, vaadatakse filmiga nii olevikku kui tulevikku. Ballard toonitas korduvalt, et “terve mõistusega ühiskonnas on ainsaks vabaduseks hullumeelsus” ning “inimesed ei koli aedadega piiratud kogukonnakeskustesse selleks, et vältida röövleid ja vargaid. Nad liiguvad sinna selleks, et pääseda teistest inimestest.”

Sama põhimõtet järgib filmi peategelane neuroloog doktor Laing (Tom Hiddleston). Ta kolib ultramodernse 50-korruselise tornmaja 25. korrusele, lootuses leida igatsetud anonüümsus. Paratamatult peab ta isoleeritud hierarhilises kommuunis seltskonda integreeruma. Samal ajal lagundab hiigelhoonet üleüldine kaos: tuled kustuvad, liftid seiskuvad ning inimesed hakkavad tasapisi mõistust kaotama.

Nii raamatu kui filmi taga võib näha Freudi psühhoanalüütilisi printsiipe, kus inimese käitumist juhivad alateadlikud soovid, mida ei saa ühiskonna moraalinormide tõttu välja elada. Inimene püüab pidevalt leida tasakaalu oma sisemiste tungide ja ühiskonna normide vahel. Kolme meestegelast võib seega vaadelda kui võitlust isiksuse struktuuri vahel: dokumentalist Wilder (Luke Evans) esindab ID (miski) tasandit – alateadlikke soove, emotsioone, vajadusi ja instinkte. Antud hoone kõige kõrgemal korrusel elav arhitekt Royal (Jeremy Irons) esindab superego (ülimina) – ideaalide, väärtuste ja sotsiaalse kontrolli tasandit ning peategelane Laing ego (mina) – mõistust, mis lähtub reaalsusprintsiibist.

Lisaks käsitleb film võitlust eri korruste kui sotsiaalsete tasandite vahel. See pole aga tüüpiline klassivõitlus, vaid võitlus erinevate kesk-ja kõrgklassi kihtide vahel. Terav ja mitmeti tõlgendatav kommentaar vabast kapitalismist.

Tegu on üsna keeruka ja reegleid eirava linateosega, kus režissöör Ben Wheatley koos abikaasast stsenaristi Amy Jump’iga loovad episoodilise ja hektilise filmikeele, milles narratiiv ja lavastuslik selgus asendub anarhilistliku kaosega. Osa infot jäetakse vaatajale edastamata ning küsimusi on rohkem kui vastuseid. Taoline lähenemine on kord voorus, kord puudus ning problemaatilisem on filmi teine pool.

Meeldib või mitte, tegu on julge, kompleksse ja kompromissitu autorikeskse teosega, mille kinno jõudmine on omaette ime.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 13. mai 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark kermode   Ralf   Diana

high-rise_still.jpg

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused