Archive for the ‘Biograafia’ Category

afterimage_2016_posterrežissöör: Andrzej Wajda
stsenaarium:  Andrzej Mularczyk, Andrzej Wajda idee põhjal

osades:
Boguslaw Linda (Wladyslaw Strzeminski)
Aleksandra Justa (Katarzyna Kobro)
Bronislawa Zamachowska (Nika Strzeminska)
Zofia Wichlacz (Hania)
Krzysztof Pieczynski (Julian Przybos)
Mariusz Bonaszewski (Madejski)
Szymon Bobrowski (Wlodzimierz Sokorski)

operaator: Pawel Edelman, kunstnik: Marek Warszewski, kostüümikunstnik: Katarzyna Lewinska, montaaž: Grazyna Gradon, produtsent: Michal Kwiecinski.

98. min

Kinodes: 19.05.2017

Kunst võib muutuda, kunstnik jäägu samaks

Režissööri Andrzej Wajda viimane teos uurib indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelist konflikti.

Möödunud aastal suri 90-aastane rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, Poola filmikunsti suurkuju Andrzej Wajda. Tema viimaseks jäänud neljakümnes mängufilm “Järelkujutis” on kaunis kokkuvõtte teemadest ja motiividest, mida ta oma viljaka, üle kuuekümneaastase režissöörikarjääri jooksul käsitles.

Film jutustab Łódźi kunstikooli õppejõust, kuulsast Poola avangardistist Władysław Strzemińskist (Bogusław Linda), kes on oma õpilastele tugevaks inspiratsiooniallikaks. Mehel puudub jalg ja käsi, ent see ei ole tema eluvaimu kuidagi pärssinud. Kuna Strzemiński keeldub leppimast uue stalinistliku korraga, mis piirab loomevabadust ning üritab kunstist propagandavahendit teha, vallandatakse ta õpetajakohalt ning kunstimaastikul tehakse temast persona non grata. Eneseväärikuse säilitamine tähendab talle võitlust ellujäämise nimel. Strzemiński otsustab endast maha jätta järelkujutise, mis säilib ka siis, kui inimest enam silme ees ei ole.

afterimage_movie_still_004

Põhimõttekindel mees

Enamik Wajda filme on poliitilised ja käsitlevad Poola ajalugu. Hoolimata sellest, et ta käsitleb spetsiifilisi hetki nii oma riigi minevikust kui kaasaajast, mõjuvad lood universaalselt, kuna fookuses on inimlik draama. Sama võib öelda “Järelkujutise” kohta, mis kõnetab ka eesti publikut. Nõukogude Liidus sattusid pea kõik loomingulised inimesed tsensuuri ja repressioonide ohvriks ning eriti hull oli olukord stalinistlikul perioodil. Antud teemat ei ole aga kohalikul kinomaastikul eriti uuritud.

Tegu on klassikalise, isegi arhetüüpse looga indiviidi võitlusest süsteemi vastu. Strzeminski karakterit illustreerib tabavalt üks esimesi stseene: hetkel, mil ta hakkab koduateljees uut teost maalima, tõmmatakse akende ette hiiglaslik Stalini plakat. Mees ei lase end sellest segada, avab akna ning rebib plakati karguga katki. Niisugune tegevus toob muidugi kaasa silmapilkse võimude sekkumise.

Wajda on Strzeminskis leidnud ideaalse kangelase, kes söendab Nõukogude süsteemile vastu seista. Tegu on julge, aatelise ja põhimõttekindla mehega, kes ei ole nõus kompromisse tegema ( hinnatud Poola näitleja Boguslaw Linda veendunud ja inimlik esitus ). Lisaks oli Strzeminski 20. sajandi avangardismi üks võtmekujusid ja Poola hinnatumaid kunstnikke, oma riigis väga tuntud ja respekteeritud mees. See ei kaitsnud teda aga repressioonide eest.

afterimage_movie_still_007

Väärikas pärand

Strzeminski tundub esialgu kinnise ja keeruka inimesena, kes pole eeskujulik isa oma tütrele ega parim mees haiglas oleva abikaasale – skulptor Katarzyna Kobrole. Tasapisi avaneb ka tema inimlikum pool.Traagiline on näha meest, kelle elu koosnes siiani kunsti tegemisest ja õpetamisest ning siis need mõlemad ära võetakse. Oma sõbra, luuletaja Julian Przybośiga arutades leitakse, et kunstniku surm võib olla kahte moodi – kas liiga suur või olematu tähelepanu.

Kuigi tegu ei ole Wajda karjääri tugevaima filmiga (film on teostuselt kohati kuiv ja teatraalne), on keeruline kritiseerida 89-aastase lavastaja tööd. Nagu Strzeminski, leiab ka Wajda väärika lõpu oma pikale ja viljakale karjäärile. Hea kunstniku looming muutub ajas pidevalt, ent inimene jääb samaks. See kehtib nii Strzeminski kui Wajda puhul.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

afterimage_movie_still_006.jpg

 

Read Full Post »

Logan_2017_movie_Posterrežissöör: James Mangold
stsenaarium: Scott Frank, James Mangold & Michael Green

osades:
Hugh Jackman (Logan)
Patrick Stewart (Charles)
Dafne Keen (Laura)
Boyd Holbrook (Pierce)
Stephen Merchant (Caliban)
Richard E. Grant (Dr. Rice)

operaator: John Mathieson, kunstnik: François Audouy, kostüümikunstnik: Daniel Orlandi, montaaž: Michael McCusker & Dirk Westervelt, helilooja: Marco Beltrami. Produtsendid: Hutch Parker & Simon Kinberg.

137.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Hüvasti, Wolverine!

Ees on melanhoolne hüvastijätt Hugh Jackmani kehastatud Wolverine’i tegelaskujuga.

“Logan” on väidetavalt viimane film, kus Wolverine’i tegelaskujuna astub üles Austraalia näitleja Hugh Jackman. Mees sai nüüdseks ikoonilise rolli pärast seda, kui Dougray Scotti (“Võimatu missioon II”) teise filmi võtted läksid üle aja, ning on alates 2000. aastal linastunud “X-meestest” kehastanud nimetatud tegelaskuju kokku kaheksas filmis.

“X-meeste” seeria on  sisu ja temaatika poolest rohkem suunatud vanemale publikule kui teised koomiksifilmid. “Logan” on puhastverd täiskasvanutele mõeldud meelelahutus, mis on täis brutaalset vägivalda. Film käsitleb ka klassikalisi 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne vesternite teemasid, nagu ka “Armutu” (1992) ja “Shane” (1953).

Logan_movie_still_003

Austusavaldus vesternile

Aasta on 2029. Mutandid on väljasuremise äärel ning viimase 25 aasta jooksul pole sündinud ühtegi uut. Vana Logan (Hugh Jackman), oma liigi üks viimaseid esindajaid, elab vaikset elu Mehhiko piiri lähistel ja hoolitseb raskelt haige Professor X-i (Patrick Stewart) eest. Peagi saabub tema ellu 11-aastane tütarlaps Laura Lauraga (Dafne Keen), noor mutant, kellel on üllatavad võimed ning keda jälitavad tumedad jõud.

Loo tegevus toimub Mehhiko-Ameerika piiril. Kohas, kus on aset leidnud mitmed teisedki vesternid ning mis praeguses poliitilises situatsioonis kõnetab rohkem kui kunagi varem. Režissöör James Mangold (“Wolverine”, “Walk the Line – Nagu noateral”) näitab selgelt, mis linateosed teda “Loganit” tehes inspireerisid, ent filmi vaadates jääb tunne, et kõike seda on enne paremini tehtud. Loo kontseptsioon sarnaneb väga Alfonso Cuaroni “Inimlastega” (2006) ja George Stevensi “Shane`iga”. Viimast jälgivad filmi tegelased telekast ning tsiteerivad isegi selle dialooge. Iseseisva tütarlapse ning isa-tütre teema käsitluses aga laenatakse palju Peter Bogdanovichi teosest  “Paberist kuu” (1973).

Logan_movie_still_002

Filmi esimeses pooles see ei häiri, sest lugu on hästi jutustatud ning töötab tänu suurepärastele karakteritele. Hugh Jackman kehastab elust räsitud Wolverine’i nüansirikkalt ning tõmbab tahtmatult paralleele Clint Eastwoodi rollidega. “Logan” mõjub kui postmodernne vestern, mille keskmes on Metsiku Lääne püstolikangelaste asemel mutandid. Jackmani ekraanikeemia Patrick Stewartiga on samuti väga nauditav. Logan peab nii otseses kui kaudses mõttes lahingut iseendaga ning see teema on teoses hästi edasi antud. Seda aitab rõhutada Wolverine’i suhe noore mutandiga.

Probleemseks osutub aga filmi teine pool, eelkõige lõpuosa, mis ei suuda kõiki liine hästi kokku viia. Samuti häirib “Loganis” vägivallatsemine lastega. On kohti, mis toimivad aga ka ülearust ja pingutatut. Päris mitmed hetked oleksid ilma vägivallata palju võimsamalt mõjunud.

Probleemidest hoolimata on ” Logan” siiski viimase aja üks tõsiseltvõetavam ja küpsem film superkangelasest. Linateos on peajagu üle Marvel filmiuniversumi viimase aja toodangust (“Tasujad”, “Dr.Strange” jt.).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Logan_movie_still.jpg

 

Read Full Post »

Jackie_2016_film_posterrežissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Noah Oppenheim

osades:
Natalie Portman (Jackie Kennedy)
Peter Sarsgaard (Bobby Kennedy)
Greta Gerwig (Nancy Tuckerman)
Billy Crudup (ajakirjanik)
John Hurt (preester)
Richard E. Grant (Bill Walton)

operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Jean Rabasse, kostüümikunstnik: Madeline Fontaine, montaaž: Sebastián Sepúlveda, helilooja: Mica Levi. Produtsendid: Scott Franklin, Juan de Dios Larraín & Mickey Liddell.

99.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Ebatraditsiooniline eluloofilm läbielamistest ja maskidest

Kinolinal on lugu, mis avab John F. Kennedy naise Jackie emotsioone pärast mehe atentaati.

Esimesed leedid on nii USA-s kui teistes riikides olulist rolli mänginud, ent keegi pole nii ikooniline ja mõjukas kui Jacqueline Lee “Jackie” Kennedy  (hiljem Onassis). Ameerika ajaloo üks tuntumaid ja nooremaid (vanuselt kolmas) esimeste leedide seas, kes sarnaselt Barack Obama abikaasale Michelle Obamale, tõi Valge Maja presidendipaari rahvale lähemale.

Nädal pärast John F. Kennedy atentaati 1963. aastal kutsub Jacqueline Bouvier Kennedy (rolliga Oscarile kandideerinud Natalie Portman) enda juurde ajakirjaniku (Billy Crudup), et rääkida oma mehe pärandist ja tragöödiajärgsetel päevadel toimunust. Jackie sõnul on see tema versioon sündmustest ning see, mis vestlusest läheb trükki ja mis mitte, naise enda otsustada.

Jackie_movie_still

Mõistatuslik naine

Hinnatud Tšiili filmitegija Pablo Larrain (“Klubi”, “No”) justkui ütleks meile, et film ei ürita (ega saagi) selgitada lõplikku tõde vaid pigem pakkuda oma interpretatsiooni toimunust. “Jackie” üritab pääseda naise naha alla ning näidata, mida ta võis neil keerulistel päevadel tunda. Jackiet näeb pea igas stseenis ning toimuvat on vaadatud enamjaolt tema silmade kaudu. Ka kaamera on enamasti suunatud Natalie Portmanile. Viimane kehastab habrast naist, kes peab raskel hetkel üles näitama südikust ja tugevust – olema nii ema oma lastele, meest leinav abikaasa kui kogu Ameerika rahva ideaal. Oma läbielamistest hoolimata peab ta kandma esimese leedi “fassaadi”, mida näeb  tema kodumaa ja muu maailm. Samuti peab Jackie leidma viisi mehe pärandi säilitamiseks ning tema vääriliseks ärasaatmiseks. Tegelase siseilma aitavad edastada ka Mica Levi (“Naha all”) julge, isegi häiriv muusika ning Stéphane Fontaine (“Elle”, “Kapten Fantastiline”) tundlik ja intiimne kaameratöö.

Jackie on filmis esitatud tugeva, ent traagilise tegelaskujuna. Naine pidi matma oma kaks last ning hakkas pärast mehe kaotust kõhklema usus ja Jumalas. Diskussioonid preestriga (üks John Hurti viimaseid osatäitmisi) on filmis ühed olulisemad ning joonistavad selgelt välja Jacqueline`i dilemmad. Filmis puudutakse mitmeid teemasid nagu usk, kõhklused, pärand, positsioon. On põnev jälgida, kuidas linateos suudab vaatajatele poliitikuid inimlikustada. Kennedyd polnud ju ikoonid või müütilised figuurid. Kogu selle fassaadi ja glamuuri taga olid nad lihtsalt inimesed. Inimesed, kes ei saanud alati avalikkusele oma tegelikku palet näidata, ent elasid ja tundsid nagu teisedki.

“Jackie” pole kindlasti kõigile. Need, kes ootavad klassikalist Ameerika eluloofilmi, ilmselt üllatuvad. Kuigi ülesehituselt üsna traditsiooniline, on tegu tugeva autorikinoga, mille lähenemisnurk võib olla häiriv. “Jackie” film on nagu Jackie ise – unikaalne, tabamatu ja progressiivne. Maailma jaoks rõhutas naine elegantsi, moeteadlikkust ja ajaga kaasaskäimist. Eri maskide all jäi ta aga alati müsteeriumiks.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Jackie_movie_still_002

Read Full Post »

lion_2016_poster

režissöör:  Garth Davis
stsenaarium: Luke Davies, Saroo Brierley raamatu alsuel

osades:
Sunny Pawar (noor Saroo Brierley)
Dev Patel (täiskasvanud Saroo Brierley)
Rooney Mara (Lucy)
Nicole Kidman (Sue Brierley)
David Wenham (John Brierley)
Abhishek Bharate (Guddu Khan)
Divian Ladwa (Mantosh Brierley)
Priyanka Bose (Kamla Munshi)

operaator: Greig Fraser, kunstnik: Chris Kennedy, kostüümikunstnik: Cappi Ireland, montaaž: Alexandre de Franceschi , heliloojad: Hauschka & Dustin O’Halloran, produtsendid: Iain Canning, Angie Fielder & Emile Sherman.

118 min

Kinodes alates: 17.02

Inspireeriv lugu südikusest ja sihikindlusest

Kuuele Oscarile kandideerinud film toob ekraanile uskumatuna näivad sündmused.

Austraalia lavastaja Garth Davise debüütfilm “Lõvi” põhineb Saroo Brierley elul ning tema kirjutatud bestselleril “A Long Way Home”. Viieaastane india poiss Saroo (Sunny Pawar) elab koos oma ema, õe ja vennaga India väikelinnas. Kaotades ühel ööl silmist oma venna, otsustab poiss peita end rongijaamas seisvasse vagunisse, kus ta uinub. Kui Saroo uuesti silmad avab, on rongi uksed suletud. Välja pääseb ta alles Kolkata linnas, kodust 1500 kilomeetri kaugusel. Peale mitmeid katsumusi satub ta lastekodusse, kus Austraalia abielupaar (Nicole Kidman ja David Wenham) ta lapsendab. Aasta hiljem adopteerib perekond ka teise India poisi – Mantoshi.

lion_movie_still_03

Courtesy of Weinstein Company

Lugu kahes osas

Indias kaob igal aastal 80 000 last ning üle 11 miljoni elab tänavatel. Lugusid sealsetest tänavalastest on mõjuvalt kujutatud näiteks filmides “Salaam Bombay!” (1988) ja “Rentslimiljonär” (2008), kus mängib ka “Lõvi” peaosatäitja Dev Patel. Kuigi viimases pole tänavalaste elu peamine filmiteema, on just need lõigud, kus peategelane peab üksi Kolkata linna tänavatel hakkama saama, kõige dramaatilisemad ja mõjuvamad.

Noor Saroo avastab end paigast, kes keegi ei räägi tema emakeelt – hindit (Kolkatas räägitakse bengali keelt). Poiss peab üles näitama südikust ja nutikust, et keerulistes situatsioonides toime tulla. Noor näitleja Sunny Pawar on rollis ääretult loomutruu ning annab hästi edasi Saroo võitlusvaimu.

“Lõvi” esimene pool on jutustatud vähese dialoogiga, ainult pildi abil, nagu tummfilmis. See on teose tugevam osa. Tegu on puhta kinoga, kus lavastaja Davis ning operaator Greig Fraser kujutavad suurepäraselt eksinud lapse tundeid. Poisi maailm on korraga nii hirmutav ja üüratu kui ka kaunis ja poeetiline. Väga mõjusalt kasutatakse montaaži ja pilti, mis annab edasi poisi peas toimuvat. Tihti segunevad reaalsus ja Saroo mõtted ning vaataja näeb, kuidas ta mõtleb oma ema, venna ja kodu peale.

Filmi teine pool leiab aset 20 aastat hiljem. Täiskasvanud Saroo (rolli eest Oscarile kandideerinud Dev Patel) elab Austraalias ning hakkab säilinud mälupiltide abil oma kodukohta otsima. Äsja on välja tulnud Google Earth, mille abil on tal võimalik India rongijaamu ja linnu läbi kammida.

lion_movie_still_01

Kaks elu

Loo jagamine kaheks on hea idee ning toetab mitmeid teemasid. Täiskasvanud Saroo on justkui kaheks kistud eri maailmade – mineviku ja oleviku, sünnimaa ja uue kodumaa, ema ja kasuema, venna ja kasuvenna vahel. Rahu leidmiseks peab ta oma pere ja kodukoha üles otsima. See idee aga tekitab mõrasid tema suhetes kasupere ning tüdruksõbraga (Rooney Mara).

Mõte on küll hea, ent teostuselt pole teine pool kahjuks nii mõjuv kui eelnenu. Saroo käitumine ja vastuolulised tunded on mõistetavad, ent lugu tundub palju konstrueeritum ega haaku algusega. Paljud teise poole konfliktid ja võtmestseenid on nagu stsenaristikaõpikust maha kirjutatud ning mõjuvad illustratiivselt. Siiski on see südamlik, emotsionaalne ja inspireeriv lugu, mis tõestab, et elus pole miski võimatu. “Lõvi” tugev teostus ja säravad osatäitmised lihvivad loo konarusi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3. märts 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
Mark Kermode  Diana

lion_movie_still_02

 

Read Full Post »

hacksaw_ridge_2016_movie_posterrežissöör: Mel Gibson
stsenaarium: Andrew Knight & Robert Schenkkan

osades:

Andrew Garfield (Desmond T. Doss)
Teresa Palmer (Dorothy Schutte)
Sam Worthington (Captain Glover)
Vince Vaughn (Sergeant Howell)
Hugo Weaving (Tom Doss)
Milo Gibson (Lucky Ford)
Luke Bracey (Smitty)
Rachel Griffiths (Bertha Doss)

Operaator: Simon Duggan, kunstnik: Barry Robison, kostüümikunstnik:Lizzy Gardiner, montaaž: John Gilbert, helilooja: Rupert Gregson-Williams. Produtsendid: Paul Currie, Bruce Davey, Bill Mechanic & David Permut.

Inspireeriv sõjafilm patsifismist.

Mel Gibsoni parim lavastajatöö näitab inimese õilsamat kui ka räigemat ja vägivaldsemat poolt.

Peale kümneaastast pausi on ekraanile jõudnud Mel Gibsoni töö režissöörina, järjekorras tema viies. Tegu on teosega, mis käsitleb ka tema eelmistes filmides läbi käinud teemasid ja motiive: usk, tõekspidamised, eelarvamused ja vägivald. Filmist leiab nii Gibsonile omast vanamoelist ja sentimentaalset loo jutustamist kui ka karmi vaimset ja füüsilist terrorit.

“Hacksaw Ridge’i lahing” jutustab tõestisündinud loo Ameerika sõdurist Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes võitles Teise maailmasõja verisemas lahingus Okinawas eesliinil ilma relvata. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal. Doss astus armeesse, kuna tundis selleks kohustust, ent relva kätte võtmine oli tema usu ja veendumuste vastu. Mees soovis meedikuna elusid päästa, ent langes armees nii oma rühma kui ülemuste tagakiusamise ohvriks.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_002

Courtesy of Lionsgate

Usk, põhimõtted ja veendumused.

Mel Gibson pole pühendunud katoliiklasena teinud saladust sellest, et on sügavalt usklik inimene.Seda on tunda ka kõigis tema lavastatud filmides. Isegi viie Oscariga pärjatud eeposes “Kartmatu” (1995) kujutab Gibson Šotimaa vabadusvõitlejat William Wallace`it Kristuse-taolise figuurina.

“Hacksaw Ridge`i lahingu” peategelane Doss on seitsmenda päeva adventist. Eeskujulik ja läbinisti hea mees, kes võinuks mõjuda naiivselt, ent andekas näitleja Andrew Garfield (“Sotsiaalvõrgustik”,”Imeline Ämblikmees”) suudab luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, kelle teekond on täis kahtlusi ja kannatusi. Loo kulgedes saab selgeks,  miks Doss nii väga vägivalla ja relvade kasutamise vastu on.

Linateose väljaõppe lõigus, kus leidub paraku kümnete sõjafilmide klišeesid, kiusatakse meest tema veendumuste pärast, ent Dossi südikus ja vastupanuvõime üllatab kõiki. Nii väärikaid, oma põhimõtete ja väärtuste eest seisvaid tegelasi kohtab kinos viimasel ajal harva ning tegelikult ongi lugu inimhinge – usu ja veendumuse triumfist.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_001

Courtesy of Lionsgate

Vanamoeline ja brutaalne.

Kui avakaadrid välja arvata, kulgeb “Hacksaw Ridge`i lahingu” esimene pool nagu vanamoeline melodraama. Desmondi ja õena töötava Dorothy (Teresa Palmer) armastuslugu võinuks sama hästi aset leida 1950ndate Hollywoodi filmis.Ometigi on see teostatud niisuguse veendumusega, et see ei pruugi mõjuda liiga vanamoelise või naiivsena.

Taoline lähenemine tundub olevat teadlik valik ning toetab filmi keskset konflikti. Mis juhtub, kui idealistlik ja rikkumata inimene visatakse maapealsesse põrgusse? Lugu, mis näitab inimese nii paremat kui halvemat poolt, esitab küsimuse: kas armutus sõjas on kohta idealismile?

Gibson, kes pole vägivalla eksponeerimisega kunagi tagasi hoidnud, näitab ka Hacksaw Rige’il toimuvat häiriva detailirohkusega. Lahingud jaapanlastega olid tõepoolest II maailmasõja ühed brutaalsemad. Samas võib vägivald peletada neid, kellele filmi esimese poole armastuslugu ja kogu filmi sõnum võiks korda minna.

Sellest oleks kahju, sest tegu on Mel Gibsoni parima lavastajatööga. Üks tugevamaid, inspireerivamaid ning kaasahaaravamaid lugusid, mida sel aastal kinos jutustatakse.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 11. november 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

 

hacksaw_ridge_2016_movie_still_004

Courtesy of Lionsgate

 

Read Full Post »

snowden_2016_posterrežissöör: Oliver Stone
stsenaarium: Kieran Fitzgerald & Oliver Stone, Anatoly Kucherena & Luke Hardingu raamatute põhjal

osades:
Joseph Gordon-Levitt (Edward Snowden)
Shailene Woodley (Lindsay Mills)
Rhys Ifans (Corbin O’Brian)
Melissa Leo (Laura Poitras)
Zachary Quinto (Glenn Greenwald)
Nicolas Cage (Hank Forrester)
Tom Wilkinson (Ewen MacAskill)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnik: Mark Tildesley, kostüümikunstnik: Bina Daigeler, montaaž: Alex Marquez & Lee Percy, helilooja: Craig Armstrong Adam Peters. Produtsendid: Moritz Borman, Eric Kopeloff, Philip Schulz-Deyle & Fernando Sulichin.

134 min

LIHTNE MEES MÜÜDI TAGA. Pettumus oma riigis.

Edward Snowden – ühed nimetavad teda kangelaseks ja prohvetiks, teised reeturiks ning Vene agendiks. Mõned peavad teda üheks 21. sajandi olulisemaks figuuriks ja Nobeli rahupreemia vääriliseks, teiste meelest on ta koht vanglatrellide taga.

Snowden näib olevat ideaalne persoon režissöör Oliver Stone’i (“Rühm”, “Sündinud tapjaks”) jaoks. Mees on eelkõige tuntud poliitiliste ja Ameerikat kritiseerivate filmide poolest ning käsitlenud persoone, kes on mänginud märgilist rolli kaasaegse maailmapildi loomisel – Richard Nixon, George W. Bush, Fidel Castro jt.

Dokumentaalfilmis “Citizenfour” (2014), mis kajastab Edward Snowdeni ning uuriva ajakirjanduse koostööd USA riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) ebaseadusliku jälitustegevuse paljastamisel, nendib Snowden, et kaasaegne meedia keskendub liigselt persoonile, mitte tema seisukohtadele. “Lugu pole minust,” leiab filmi peategelane. Eesmärk on tõe ilmsikstulek ning avaliku debati käivitumine. Kinno jõudnud teos on aga eelkõige lugu Snowdenist.

snowden_2016_still_002

Patrioot või reetur?

Film jutustab Edward Snowdeni (Joseph Gordon-Levitt) loo ning jälgib tema siirdumist sõjaväest CIA ja NSA ridadesse. Vaadeldakse nii tema era- kui ka tööelu, kõhklusi ning otsust, mis viib salajase info paljastamiseni. Valedetektoritestid, mida Snowden oma ameti tõttu läbib, illustreerivad tabavalt, kuidas patrioodi ja idealistina alustanud mees hakkab tasapisi kahtlema oma riigi põhimõtetes.

Meeldiv on taas näha Oliver Stone’i lahkamas provokatiivseid ja ajakohaseid teemasid, mis ta kuulsaks tegid. Diplomaatia pole režissööri tugevaim külg ning filmis esitavad tegelased pigem postulaate kui reaalsena mõjuvat dialoogi. “Snowdenis” käsitletav materjal on muidugi oluline ja ajakohane, kuid Stone tahab teema tähtsust eriliselt rõhutada, selle asemel et lasta sõnumitel draamast orgaaniliselt välja kasvada.

Kohati vaatab Stone asju mõlemalt poolt. Riigi vaatepunkti esindab eelkõige Snowdeni ülemus CIAs, Corbin O’Brian (Rhys Ifans), kes meenutab ühes videokõnes Orwelli suurt venda filmist “1984”. Snowden aga tuletab teistele meelde vähem tuntud Nürnbergi protsesse, kus inimsusevastastes kuritegudes süüdistati  tolleaegse Saksamaa võimuesindajaid, kohtunikke jt. Kui riik rikub seadust, kas pole siis  kõik kuulekad käsutäitjad kurjategijad?

snowden_2016_still_003

Armastuslugu.

Üllatav on filmi keskmes olev armastuslugu ning klassikaline konflikt töö- ja eraelu vahel. Edward Snowdeni ja fotograaf Lindsay Millsi (Shailene Woodley) suhe on  stsenaariumis kirjutatud funktsionaalsena, ent toimib tänu headele näitlejatele. Joseph Gordon-Levitt sulandub  rolli suurepäraselt ning  annab väga hästi edasi koormat, mida Snowden päevast päeva endaga kaasas kannab. Saladused, mida ta ei saa isegi oma  kõige lähematega jagada, mõjutavad nii suhteid kui ka mehe tervist.

Rääkides “Snowdenist” ei saa mainimata jätta Laura Poitrase Oscariga pärjatud dokumentaalfilmi “Citizenfour” (2014), mille tegemine raamib ka Oliver Stone’i mängufilmi. “Citizenfour” on üks olulisemaid ja häirivamaid 21. sajandi filme. Linateos, mis poeb naha alla ning tekitab tunde, et suur vend jälgib iga su sammu. Kuigi Stone proovib tabada samu ideid, järgib ta kahjuks tüüpilise hollywoodliku eluloofilmi stampe ning loob reaalsetest sündmustest ülepaisutatud versiooni.

Edward Snowdeni elu on nimetatud John le Carré (“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”) vaimus spioonilooks. Oliver Stone aga otsustas selle lahendada “Võimatu missiooni” võtmes.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23.september 2016

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

snowden_2016_still_004

Read Full Post »

sully_2016_poster_imaxrežissöör: Clint Eastwood
stsenaarium: Todd Komarnicki, Chesley Sullenberger & Jeffrey Zaslow raamatute põhjal

osades:
Tom Hanks (Chesley ‘Sully’ Sullenberger)
Aaron Eckhart (Jeff Skiles)
Laura Linney (Lorrie Sullenberger)
Anna Gunn (Elizabeth Davis)
Mike O’Malley (Charles Porter)

operaator: Tom Stern, kunstnik: James J. Murakami, kostüümikunstnik: Deborah Hopper, montaaž: Blu Murray, heliloojad: Christian Jacob & Tierney Sutton Band.

Produtsent: Allyn Stewart.

95 min

TAVALISTEST INIMESTEST SAID KANGELASED. Imed, meedia ja bürokraatia. 

Lavastaja Clint Eastwood vaatleb oma uues, päriselul põhinevas filmis “Hudsoni ime” kangelasi – piloote, reisijaid ja päästjaid, kes hoidsid ära lennukatastroofi.15. jaanuaril 2009 tegi kapten Chesley “Sully” Sullenberg (Tom Hanks) katkise lennukiga hädamaandumise Hudsoni jõe jäisesse vette. Kõik 155 pardal viibinut jäid ellu.

Sullyst sai esialgu suur Ameerika kangelane, ent peagi sattus mees meedia ning transpordiohutuse nõukogu uuriva pilgu alla. Avalikkusele teadmata algatati juurdlus, mis ähvardas tema karjääri ja maine hävitada.

Kui oma viimases tõsielul põhinevas filmis “Ameerika snaiper” lahkas Eastwood vastuolulist ning piinatud Ameerika sõjakangelast Chris Kyle’i, siis kapten Sully on väärikas ja eeskujulik tegelane. Öeldakse, et heast inimesest on raske kaasahaaravat draamat teha ning see on kohati tõsi ka “Sully” puhul.

sully_2016_still_004

Courtesy of Warner Bros.

Tegelikkus versus film

Kuna loo lõpp on teada ning USA Airwaysi lennu 1549 hädamaandumine ja päästeoperatsioon kestab kokku kõigest 15–20 minutit, on draamat kunstlikult suurendatud.Hea kangelane on sama tugev kui tema vastane. Antud juhul on selleks USA rahvusliku transpordiohutuse nõukogu.

Erikomisjonil kulus 15 kuud selgitamaks, kas kapten Sully ja tema kaaspiloot Jeff Skiles käitusid ohtlikku veemaandumist tehes õigesti või mitte.Filmis on seda aega kõvasti lühendatud ning pinge hoidmiseks on komisjoni liikmeid muudetud ebakompetentseteks ja karikatuurseteks kurikaeladeks. Nad teenivad küll loo dramaturgilisi vajadusi, ent mõjuvad ebausutavana.

Taoline vanamoeline lähenemine oleks ehk toiminud aastaid tagasi ja ei häiriks, kui ülejäänud film poleks nii realistlik.Hädamaandumine ning sellele järgnev on teostatud dokumentalistlikus võtmes ja väga mõjuvalt, juhtides tähelepanu igapäevastele kangelastele: inimestele, kes täidavad keerulises situatsiooni oma kohust.

sully_2016_still_003

Courtesy of Warner Bros.

Problemaatiline narratiiv

“Sully” tõstatab intrigeerivaid küsimusi bürokraatia, ekstreemolukorras langetatud otsuste, tehnoloogia ja inimlikkuse vallas. Peategelaste meediakära keskmesse sattumine on huvitav ning Tom Hanks (“Forrest Gump”) ja ­Aaron Eckhart (“Pimeduse rüütel”) loovad usutavad tegelaskujud. Nad on lihtsad inimesed, kes ei soovi liigset tähelepanu.

Lennuki hädamaandumise dramatiseering on teostatud oskuslikult ning filmi teemad on intrigeerivad, ent on tunda, kuidas tegijad otsivad meeleheitlikult materjali täispika formaadi täitmiseks. “Sully” ei ole sügav karakteriuuring, kuna erinevad tahud pole korralikult käsitletud ning tunduvad pigem formaalsed kui sisulised. Sully posttraumaatiline stressihäire ja eneses kahtlemine ning meedia ja kuulsuse teema jääb lõpuks nõukogu uurimise varju. Ka tagasivaated mehe minevikku ei anna loole kuigi palju juurde. Respekt reaalsete inimeste ning sündmuste vastu ei luba justkui kedagi lähemalt luubi alla võtta.

Oleks teos käsitlenud tegelasi ja kulisside taga toimuvat sama usutavalt kui hädamaandumist, räägiks me võib-olla erakordsest filmist. Kõik komponendid on justkui olemas, ent ebaselge stsenaarium, ülepaisutatud melodramaatilisus ning lavastuslikud libastumised annavad “Sullyle” hoopis kesise telefilmi maigu.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 16.september 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

 

film1-3-b86f7b5326f75218

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused