Archive for the ‘Biograafia’ Category

hacksaw_ridge_2016_movie_posterrežissöör: Mel Gibson
stsenaarium: Andrew Knight & Robert Schenkkan

osades:

Andrew Garfield (Desmond T. Doss)
Teresa Palmer (Dorothy Schutte)
Sam Worthington (Captain Glover)
Vince Vaughn (Sergeant Howell)
Hugo Weaving (Tom Doss)
Milo Gibson (Lucky Ford)
Luke Bracey (Smitty)
Rachel Griffiths (Bertha Doss)

Operaator: Simon Duggan, kunstnik: Barry Robison, kostüümikunstnik:Lizzy Gardiner, montaaž: John Gilbert, helilooja: Rupert Gregson-Williams. Produtsendid: Paul Currie, Bruce Davey, Bill Mechanic & David Permut.

Inspireeriv sõjafilm patsifismist.

Mel Gibsoni parim lavastajatöö näitab inimese õilsamat kui ka räigemat ja vägivaldsemat poolt.

Peale kümneaastast pausi on ekraanile jõudnud Mel Gibsoni töö režissöörina, järjekorras tema viies. Tegu on teosega, mis käsitleb ka tema eelmistes filmides läbi käinud teemasid ja motiive: usk, tõekspidamised, eelarvamused ja vägivald. Filmist leiab nii Gibsonile omast vanamoelist ja sentimentaalset loo jutustamist kui ka karmi vaimset ja füüsilist terrorit.

“Hacksaw Ridge’i lahing” jutustab tõestisündinud loo Ameerika sõdurist Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes võitles Teise maailmasõja verisemas lahingus Okinawas eesliinil ilma relvata. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal. Doss astus armeesse, kuna tundis selleks kohustust, ent relva kätte võtmine oli tema usu ja veendumuste vastu. Mees soovis meedikuna elusid päästa, ent langes armees nii oma rühma kui ülemuste tagakiusamise ohvriks.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_002

Courtesy of Lionsgate

Usk, põhimõtted ja veendumused.

Mel Gibson pole pühendunud katoliiklasena teinud saladust sellest, et on sügavalt usklik inimene.Seda on tunda ka kõigis tema lavastatud filmides. Isegi viie Oscariga pärjatud eeposes “Kartmatu” (1995) kujutab Gibson Šotimaa vabadusvõitlejat William Wallace`it Kristuse-taolise figuurina.

“Hacksaw Ridge`i lahingu” peategelane Doss on seitsmenda päeva adventist. Eeskujulik ja läbinisti hea mees, kes võinuks mõjuda naiivselt, ent andekas näitleja Andrew Garfield (“Sotsiaalvõrgustik”,”Imeline Ämblikmees”) suudab luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, kelle teekond on täis kahtlusi ja kannatusi. Loo kulgedes saab selgeks,  miks Doss nii väga vägivalla ja relvade kasutamise vastu on.

Linateose väljaõppe lõigus, kus leidub paraku kümnete sõjafilmide klišeesid, kiusatakse meest tema veendumuste pärast, ent Dossi südikus ja vastupanuvõime üllatab kõiki. Nii väärikaid, oma põhimõtete ja väärtuste eest seisvaid tegelasi kohtab kinos viimasel ajal harva ning tegelikult ongi lugu inimhinge – usu ja veendumuse triumfist.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_001

Courtesy of Lionsgate

Vanamoeline ja brutaalne.

Kui avakaadrid välja arvata, kulgeb “Hacksaw Ridge`i lahingu” esimene pool nagu vanamoeline melodraama. Desmondi ja õena töötava Dorothy (Teresa Palmer) armastuslugu võinuks sama hästi aset leida 1950ndate Hollywoodi filmis.Ometigi on see teostatud niisuguse veendumusega, et see ei pruugi mõjuda liiga vanamoelise või naiivsena.

Taoline lähenemine tundub olevat teadlik valik ning toetab filmi keskset konflikti. Mis juhtub, kui idealistlik ja rikkumata inimene visatakse maapealsesse põrgusse? Lugu, mis näitab inimese nii paremat kui halvemat poolt, esitab küsimuse: kas armutus sõjas on kohta idealismile?

Gibson, kes pole vägivalla eksponeerimisega kunagi tagasi hoidnud, näitab ka Hacksaw Rige’il toimuvat häiriva detailirohkusega. Lahingud jaapanlastega olid tõepoolest II maailmasõja ühed brutaalsemad. Samas võib vägivald peletada neid, kellele filmi esimese poole armastuslugu ja kogu filmi sõnum võiks korda minna.

Sellest oleks kahju, sest tegu on Mel Gibsoni parima lavastajatööga. Üks tugevamaid, inspireerivamaid ning kaasahaaravamaid lugusid, mida sel aastal kinos jutustatakse.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 11. november 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

 

hacksaw_ridge_2016_movie_still_004

Courtesy of Lionsgate

 

Advertisements

Read Full Post »

snowden_2016_posterrežissöör: Oliver Stone
stsenaarium: Kieran Fitzgerald & Oliver Stone, Anatoly Kucherena & Luke Hardingu raamatute põhjal

osades:
Joseph Gordon-Levitt (Edward Snowden)
Shailene Woodley (Lindsay Mills)
Rhys Ifans (Corbin O’Brian)
Melissa Leo (Laura Poitras)
Zachary Quinto (Glenn Greenwald)
Nicolas Cage (Hank Forrester)
Tom Wilkinson (Ewen MacAskill)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnik: Mark Tildesley, kostüümikunstnik: Bina Daigeler, montaaž: Alex Marquez & Lee Percy, helilooja: Craig Armstrong Adam Peters. Produtsendid: Moritz Borman, Eric Kopeloff, Philip Schulz-Deyle & Fernando Sulichin.

134 min

LIHTNE MEES MÜÜDI TAGA. Pettumus oma riigis.

Edward Snowden – ühed nimetavad teda kangelaseks ja prohvetiks, teised reeturiks ning Vene agendiks. Mõned peavad teda üheks 21. sajandi olulisemaks figuuriks ja Nobeli rahupreemia vääriliseks, teiste meelest on ta koht vanglatrellide taga.

Snowden näib olevat ideaalne persoon režissöör Oliver Stone’i (“Rühm”, “Sündinud tapjaks”) jaoks. Mees on eelkõige tuntud poliitiliste ja Ameerikat kritiseerivate filmide poolest ning käsitlenud persoone, kes on mänginud märgilist rolli kaasaegse maailmapildi loomisel – Richard Nixon, George W. Bush, Fidel Castro jt.

Dokumentaalfilmis “Citizenfour” (2014), mis kajastab Edward Snowdeni ning uuriva ajakirjanduse koostööd USA riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) ebaseadusliku jälitustegevuse paljastamisel, nendib Snowden, et kaasaegne meedia keskendub liigselt persoonile, mitte tema seisukohtadele. “Lugu pole minust,” leiab filmi peategelane. Eesmärk on tõe ilmsikstulek ning avaliku debati käivitumine. Kinno jõudnud teos on aga eelkõige lugu Snowdenist.

snowden_2016_still_002

Patrioot või reetur?

Film jutustab Edward Snowdeni (Joseph Gordon-Levitt) loo ning jälgib tema siirdumist sõjaväest CIA ja NSA ridadesse. Vaadeldakse nii tema era- kui ka tööelu, kõhklusi ning otsust, mis viib salajase info paljastamiseni. Valedetektoritestid, mida Snowden oma ameti tõttu läbib, illustreerivad tabavalt, kuidas patrioodi ja idealistina alustanud mees hakkab tasapisi kahtlema oma riigi põhimõtetes.

Meeldiv on taas näha Oliver Stone’i lahkamas provokatiivseid ja ajakohaseid teemasid, mis ta kuulsaks tegid. Diplomaatia pole režissööri tugevaim külg ning filmis esitavad tegelased pigem postulaate kui reaalsena mõjuvat dialoogi. “Snowdenis” käsitletav materjal on muidugi oluline ja ajakohane, kuid Stone tahab teema tähtsust eriliselt rõhutada, selle asemel et lasta sõnumitel draamast orgaaniliselt välja kasvada.

Kohati vaatab Stone asju mõlemalt poolt. Riigi vaatepunkti esindab eelkõige Snowdeni ülemus CIAs, Corbin O’Brian (Rhys Ifans), kes meenutab ühes videokõnes Orwelli suurt venda filmist “1984”. Snowden aga tuletab teistele meelde vähem tuntud Nürnbergi protsesse, kus inimsusevastastes kuritegudes süüdistati  tolleaegse Saksamaa võimuesindajaid, kohtunikke jt. Kui riik rikub seadust, kas pole siis  kõik kuulekad käsutäitjad kurjategijad?

snowden_2016_still_003

Armastuslugu.

Üllatav on filmi keskmes olev armastuslugu ning klassikaline konflikt töö- ja eraelu vahel. Edward Snowdeni ja fotograaf Lindsay Millsi (Shailene Woodley) suhe on  stsenaariumis kirjutatud funktsionaalsena, ent toimib tänu headele näitlejatele. Joseph Gordon-Levitt sulandub  rolli suurepäraselt ning  annab väga hästi edasi koormat, mida Snowden päevast päeva endaga kaasas kannab. Saladused, mida ta ei saa isegi oma  kõige lähematega jagada, mõjutavad nii suhteid kui ka mehe tervist.

Rääkides “Snowdenist” ei saa mainimata jätta Laura Poitrase Oscariga pärjatud dokumentaalfilmi “Citizenfour” (2014), mille tegemine raamib ka Oliver Stone’i mängufilmi. “Citizenfour” on üks olulisemaid ja häirivamaid 21. sajandi filme. Linateos, mis poeb naha alla ning tekitab tunde, et suur vend jälgib iga su sammu. Kuigi Stone proovib tabada samu ideid, järgib ta kahjuks tüüpilise hollywoodliku eluloofilmi stampe ning loob reaalsetest sündmustest ülepaisutatud versiooni.

Edward Snowdeni elu on nimetatud John le Carré (“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”) vaimus spioonilooks. Oliver Stone aga otsustas selle lahendada “Võimatu missiooni” võtmes.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23.september 2016

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

snowden_2016_still_004

Read Full Post »

sully_2016_poster_imaxrežissöör: Clint Eastwood
stsenaarium: Todd Komarnicki, Chesley Sullenberger & Jeffrey Zaslow raamatute põhjal

osades:
Tom Hanks (Chesley ‘Sully’ Sullenberger)
Aaron Eckhart (Jeff Skiles)
Laura Linney (Lorrie Sullenberger)
Anna Gunn (Elizabeth Davis)
Mike O’Malley (Charles Porter)

operaator: Tom Stern, kunstnik: James J. Murakami, kostüümikunstnik: Deborah Hopper, montaaž: Blu Murray, heliloojad: Christian Jacob & Tierney Sutton Band.

Produtsent: Allyn Stewart.

95 min

TAVALISTEST INIMESTEST SAID KANGELASED. Imed, meedia ja bürokraatia. 

Lavastaja Clint Eastwood vaatleb oma uues, päriselul põhinevas filmis “Hudsoni ime” kangelasi – piloote, reisijaid ja päästjaid, kes hoidsid ära lennukatastroofi.15. jaanuaril 2009 tegi kapten Chesley “Sully” Sullenberg (Tom Hanks) katkise lennukiga hädamaandumise Hudsoni jõe jäisesse vette. Kõik 155 pardal viibinut jäid ellu.

Sullyst sai esialgu suur Ameerika kangelane, ent peagi sattus mees meedia ning transpordiohutuse nõukogu uuriva pilgu alla. Avalikkusele teadmata algatati juurdlus, mis ähvardas tema karjääri ja maine hävitada.

Kui oma viimases tõsielul põhinevas filmis “Ameerika snaiper” lahkas Eastwood vastuolulist ning piinatud Ameerika sõjakangelast Chris Kyle’i, siis kapten Sully on väärikas ja eeskujulik tegelane. Öeldakse, et heast inimesest on raske kaasahaaravat draamat teha ning see on kohati tõsi ka “Sully” puhul.

sully_2016_still_004

Courtesy of Warner Bros.

Tegelikkus versus film

Kuna loo lõpp on teada ning USA Airwaysi lennu 1549 hädamaandumine ja päästeoperatsioon kestab kokku kõigest 15–20 minutit, on draamat kunstlikult suurendatud.Hea kangelane on sama tugev kui tema vastane. Antud juhul on selleks USA rahvusliku transpordiohutuse nõukogu.

Erikomisjonil kulus 15 kuud selgitamaks, kas kapten Sully ja tema kaaspiloot Jeff Skiles käitusid ohtlikku veemaandumist tehes õigesti või mitte.Filmis on seda aega kõvasti lühendatud ning pinge hoidmiseks on komisjoni liikmeid muudetud ebakompetentseteks ja karikatuurseteks kurikaeladeks. Nad teenivad küll loo dramaturgilisi vajadusi, ent mõjuvad ebausutavana.

Taoline vanamoeline lähenemine oleks ehk toiminud aastaid tagasi ja ei häiriks, kui ülejäänud film poleks nii realistlik.Hädamaandumine ning sellele järgnev on teostatud dokumentalistlikus võtmes ja väga mõjuvalt, juhtides tähelepanu igapäevastele kangelastele: inimestele, kes täidavad keerulises situatsiooni oma kohust.

sully_2016_still_003

Courtesy of Warner Bros.

Problemaatiline narratiiv

“Sully” tõstatab intrigeerivaid küsimusi bürokraatia, ekstreemolukorras langetatud otsuste, tehnoloogia ja inimlikkuse vallas. Peategelaste meediakära keskmesse sattumine on huvitav ning Tom Hanks (“Forrest Gump”) ja ­Aaron Eckhart (“Pimeduse rüütel”) loovad usutavad tegelaskujud. Nad on lihtsad inimesed, kes ei soovi liigset tähelepanu.

Lennuki hädamaandumise dramatiseering on teostatud oskuslikult ning filmi teemad on intrigeerivad, ent on tunda, kuidas tegijad otsivad meeleheitlikult materjali täispika formaadi täitmiseks. “Sully” ei ole sügav karakteriuuring, kuna erinevad tahud pole korralikult käsitletud ning tunduvad pigem formaalsed kui sisulised. Sully posttraumaatiline stressihäire ja eneses kahtlemine ning meedia ja kuulsuse teema jääb lõpuks nõukogu uurimise varju. Ka tagasivaated mehe minevikku ei anna loole kuigi palju juurde. Respekt reaalsete inimeste ning sündmuste vastu ei luba justkui kedagi lähemalt luubi alla võtta.

Oleks teos käsitlenud tegelasi ja kulisside taga toimuvat sama usutavalt kui hädamaandumist, räägiks me võib-olla erakordsest filmist. Kõik komponendid on justkui olemas, ent ebaselge stsenaarium, ülepaisutatud melodramaatilisus ning lavastuslikud libastumised annavad “Sullyle” hoopis kesise telefilmi maigu.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 16.september 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

 

film1-3-b86f7b5326f75218

Read Full Post »

Virgin_Mountain_Fusi_2015_poster“Fúsi” – “Virgin Mountain” – “Süütuse mägi” (2015)
režissöör: Dagur Kári
stsenaarium: Dagur Kári

Põhjamaise kargusega dramöödia ei paku teostuse või loo poolest midagi eriliselt põnevat, ent toimib oma lihtsuses. Loo üksikutest inimestest, kellel on raske muutustega kohaneda, muudavad sümpaatseks toredad osatäitmised eesotsas hiiglaslikku mehehakatist Fúsi’t kehastava Gunnar Jónsson’iga. Mõnus on vaadata tundmatute näitlejatega filme – tegelaskujud mõjuvad reaalsetena.

Hinne: 7/10
IMDB


The_Night_Before_poster“The Night Before” – “Seks, narks ja aisakell” (2015)
režissöör: Jonathan Levine
stsenaarium: Jonathan Levine, Kyle Hunter, Ariel Shaffir & Evan Goldberg

Üllavalt soe ja karakterikeskne stoner-komöödia, mis pole sugugi nii maitselage, kui eeldaks. Kuigi nalja visatakse vähem kui eelmistes Seth Rogen’i narkofilmides (“Pineapple Express”, “This Is the End”), on tegelased sümpaatsemad ning lugu palju kõnekam. Üllatavalt siiras Charles Dickens’i “A Christmas Carol” ümbertöötlus.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


pawn_sacrifice_poster“Pawn Sacrifice” – “Etturi ohverdus” (2014)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Steven Knight

1972. aastal Islandil toimunud maleturniir Boriss Spasski ja Bobby Fischer’i vahel on legendaarne, ent kahjuks on Edward Zwick’i filmiversiooni rutiinne, pinnapealne ning kiretu. Pikakasvuline ning omamoodi šarmantne piinatud geenius Fischer on lühikest kasvu Tobey MaGuire’i kehastuses isegi liiga ebasümpaatseks tehtud. Tundub, nagu filmitegijad oleksid unustanud Kirk Lazarus’e õppetunni filmist “Tropic Thunder” (2008): “Everybody knows you never go full retard.” Paratamatult mõtlesin seansi ajal teise hiljutise eluloofilmi “Steve Jobs’i” peale ja kujutasin ette, kui haarava, leidliku ja mitmetahulise filmi oleks antud materjali põhjal teinud Danny Boyle, Aaron Sorkin ja Michael Fassbender.

Maleturniiri ajal toimuv viimane kolmandik on aga piisavalt kompetentne ning põnev neile, kes ei tea ajaloolise matši tagamaid.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Bobby_Fischer_vs_Boris_Spasky_

Read Full Post »

steve_jobs_2015_movie_poster“Steve Jobs” (2015)

režissöör: Danny Boyle
stsenaarium: Aaron Sorkin

osades:
Michael Fassbender (Steve Jobs)
Kate Winslet (Joanna Hoffman)
Seth Rogen (Steve Wozniak)
Jeff Daniels (John Sculley)
Michael Stuhlbarg (Andy Hertzfeld)
Katherine Waterston (Chrisann Brennan)

operaator: Alwin H. Küchler, kunstnik: Guy Hendrix Dyas, kostüümikunstnik: Suttirat Anne Larlarb, montaaž: Elliot Graham, helilooja: Daniel Pemberton. Produtsendid:  Danny Boyle, Guymon Casady, Christian Colson, Mark Gordon ja Scott Rudin.

122.min

KINEETILINE NÄIDEND”

Film, mis on konstrueeritud kui Apple’i toode: uhke disainiga, ent kalk ja raskesti ligipääsetav. Ometigi on “Steve Jobs” teos, kus on tunda loomingulisse protsessi nautimist. Kas see pole mitte üks tähtsamaid asju? Legendaarne režissöör François Truffaut ütles kaunilt: “Today, I demand that a film express either the joy of making cinema or the agony of making cinema. I am not at all interested in anything in between; I am not interested in all those films that do not pulse”. Danny Boyle’i filmidel puhul on tugevat pulssi alati tunda ning “Steve Jobs” on temale omaselt väga energiline ja loov.

Kuigi tegu on teosega, mis ei pruugi tavavaatajale huvitav olla, istusin mina kinos ja nautisin “Steve Jobs’i” igati – nii Boyle’i kineetilist ja mängulist režiid, Aaron Sorkin’i lahedalt konstrueeritud stsenaariumi, operaator Alwin H. Küchler’i kauneid kaameraliikumisi ja põnevaid kompositsioonivalikuid, helilooja Daniel Pemberton’i mõnusaid muusikalahendusi, Elliot Graham’i mõnusalt tempereeritud montaaži, detailideni paigas retrohõngulist kunstniku- ja kostüümikunstnikutööd ning suurepäraseid rollisooritusi eesotsas Michael Fassbender’iga, kes loob ühe tõeliselt meeldejääva tõpra. Film suudab panna vaataja Steve Jobs’i südamest vihkama, ent samas üritab leida vastuseid, miks mees niimoodi käitub.

Kui rääkida filmi puudustest, siis on see lõpp, mis Jobs’i tegelaskuju viimase 15 minutiga hollywoodlikult humaniseerida üritab ning seetõttu tsipa magusaks ning ebaausaks muutub. Ei aita ka see, et keskne idee (miks taoline mees saab paremini läbi tehnoloogia kui inimestega) on identne filmidega “The Social Network” (2010) (samuti Sorkini stsenaarium) ning “The Imitation Game” (2014). Loodame, et kui valmib film Bill Gates’ist, siis leitakse teistsugune idee, miks inimesed IT valdkonnas innovatsioone teevad. Samuti üritab Sorkin liiga palju Jobs’i leiutisi lugu teenima panna. Pingutatult mõjub näiteks viide iPod’ile.

Vaatamata sellele on tegu väga intrigeeriva kontseptsiooniga: kino jaoks loodud kolmeosalise tekstipõhise ja teatraalse näidendiga, mis on filmilik. Lugu rullub lahti kolme olulise toote lansseerimise lavatagustes ja päädib 1998. aasta iMaci esitlusega, ent Boyle suudab klaustrofoobsusest hoiduda ning anda tegevusele väga dünaamiline ning kohati isegi poeetiline pildikeel. Esitluste eel peab Jobs peale tehniliste viperuste ning frustreeritud töökaaslaste lahendama ka probleemi tütrega, keda mees alguses kuidagi omaks ei taha tunnistada. Stsenaariumi näol on tegu mitterealistliku dramaturgilise konstruktsiooniga.

Tegu on eluloofilmiga, mis näitab, et inimese portreteerimiseks pole vaja ekraanile tuua tervet tema elu või toetuda faktidele, vaid üles leida emotsionaalne tõde ning anda aimu, miks ta selline oli. Sellega saab “Steve Jobs” suurepäraselt hakkama. Tegu on viimase aja vormiliselt huvitavama ja julgema eluloofilmiga Allen Ginsberg’ist kõnelnud “Howl’i” (2010) kõrval.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


the_assassin_2015_poster“Nie yin niang” – “The Assassin” – “Salamõrvar” (2015)

režissöör: Hsiao-Hsien Hou
stsenaarium: Cheng Ah, T’ien-wen Chu, Hsiao-Hsien Hou & Hai-Meng Hsieh

Cannes’is parima režissööri auhinnaga pärjatud ning “Sight & Sound’i” poolt aasta parimaks filmiks nimetatud “Salamõrvar” on intrigeeriv teos (väga) kannatlikele filmifriikidele. Nagu teisedki Hsiao-Hsien Hou teosed (näiteks “Three Times”, mida ma väga naudin) pole see mõeldud kõigile ning meditatiivne tempo ning minimalistlik lähenemine kas peletab eemale või haarab oma lummusesse. Sarnaselt Wong Kar Wai “Ashes of Time’iga ” võiks ka “Salamõrvarit” nimetada anti-martial arts filmiks (kuigi vist “Salamõrvari” õigem žanriline nimetus oleks Wu Xia), mille fookus pole võitlusstseenidel vaid detailidel, poeesial ning filosoofial.

Visuaalselt ning heliliselt on tegu aga ääretult unikaalse ja lummava elamusega. Mina ei ole taolise kummastava nägemusega filmi enne vaadanud. Soovitan aga siiski ainult kannatlikele valitud maitsega (Aasia) kino austajatele.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Tõnu Karjatse


goosebumps_2015_poster“Goosebumps” – “Hirmujudinad” (2015)

režissöör: Rob Letterman
stsenaarium: Darren Lemke, Scott Alexander & Larry Karaszewski

Pärast mitmeid luhtaläinud katseid on Hollywoodil õnnestunud R.L. Stine’i “Goosebumps’i” raamatute seeria lõpuks suurele ekraanile tuua. Tegu on funktsionaalse ning anonüümselt teostatud, ent nauditava ning eelkõige vaatemängule, mitte karakteriarendusele keskendunud horror-seiklusfilmiga vana kooli Spielbergi toodangu vaimus (“The Goonies”, “Gremlins”).

Linateos on tehtud kiindumusega horroržanri vastu ning  peale filmi nägemist on aiapäkapikke raske endise pilguga vaadata. Jack Black’i näitlejavalikud on aga üsna…kummalised.

P.S: Pisike kriitika ka eestikeelsele tõlkele : Laserdisc ei ole CD. Plaadiks võib seda aga nimetada küll.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes


the_assassin_2015_still

Read Full Post »

The_walk_2015_poster“The Walk” – “Kõnd” (2015)

režissöör: Robert Zemeckis
stsenaarium: Robert Zemeckis & Christopher Browne, Philippe Petit’ raamatu põhjal

Lõpuks on jõudnud kinodesse mängufilm, mille pärast tasub IMAX-isse minna. Robert Zemeckis, palju innovatiivsem ja huvitavam 3D filmide tegija ning ilmselt ka andekam režisöör kui James Cameron (“Avatar”), on suutnud luua inspireeriva teose, mille keskne lõik – kõnnak kaksiktornide vahel tõepoolest võidab 3D ja IMAX formaadi kasutusest. Minu jaoks on tegu vist esimese filmiga Martin Scorsese “Hugo” (2011) ning Ang Lee “Life of Pi” (2012) järel, kus kolmedimensiooniline formaat filmielamusele midagi lisab. Nöör, kus Philippe Petit (Joseph Gordon-Levitt) kõnnib ning vertigot tekitavate kaksiktornide majesteetlikkus on ideaalsed ruumilise pildi ning üüratult suure ekraani jaoks ning Robert Zemeckis koos alahinnatud operaatori Dariusz Wolski (“Dark City”, “Prometheus”) ning visuaalefekti tiimi abil on loonud tõeliselt hingematva elamuse.

Need, kes on näinud parima dokumentaalfilmi Oscari võitnud filmi “Man on Wire” (2008) või vähemasti kuldkujukese saamise võidukõneteavad, et Philippe Petit on üks omanäoline tegelane ning Joseph Gordon-Levitt tabab suurepäraselt tema olemust. Kuna nii dokk kui mängukas põhinevad samal raamatul ja kasutavad sama materjali, on mõlemad siiski erinevad ning põnev on näha teed kuulsa kõnnakuni nii meisterliku lavastaja kui Zemeckis’e (“Back to The Future”, “Forrest Gump”) poolt ekraanile tooduna.

Zemeckis ei tundu huvituvat väga sügavatest psühholoogilistest tegelaskujudest või komplekssest draamast. Tegu on eelkõige maagilise ja muinasjutuhõngulise 1970-ndate stiilis mängulise ning humoorika heist-filmiga, mis ei ürita olla väga realistlik. Seda ei saa ka pahaks panna, sest taoline valik tundub kõige paremini sobivat nii optimistliku ja unistusi tagaajava tegelaskujuga kui seda oli Philippe Petit. Siiski, “Kõnd” jätab esimeses pooles kohati kerglase mulje. Praktiliselt kõik kõrvaltegelased on stereotüüpsed, huumor kohati lääge ning tekib tunne, et filmitegijad ei kasuta täielikult materjali potentsiaali (“Man on Wire” vaatab sama lugu palju sügavamalt). Film on aga läbivalt hoogne ja loovalt lavastatud ning mis kõige tähtsam – “Kõnnak” hiilgab oma kõige olulisemal hetkel. Kuulsa kõnnaku lõik on suurepäraselt teostatud ning taastab usu filmikunsti võimu ja maagiasse – see on korraga haarav, inspireeriv, hirmutav kui ka poeetiline.

Tore on peale “Marslast” taaskord näha niivõrd positiivse ja inspireeriva sõnumiga filmi, mis tekitab tunde, et elus on võimalik kõike saavutada ning jätab peale kinost lahkumist sisse ääretult sooja ja hea tunde.

Hinne: 7/10
IMDB   Rotten Tomatoes

arvustus: Mark Kermode


Maryland_poster_“Maryland” – “Disorder” – “Kõrvalekalle” (2015)

režissöör: Alice Winocour
stsenaarium:  Alice Winocour & Jean-Stéphane Bron

Prantsuse režissööri Alice Winocour’i Cannes’is linastunud teine täispikk mängufilm “Maryland” – “Kõrvalekalle” meenutab kohati “Transporter 2” art-house versiooni. Jason Statham’i autojuht on asendunud endise sõduri ja post-traumaatilise stressihäire (PTS) all kannatava Matthias Schoenaerts’iga (“The Drop“, “Far From Madding Crowd“). Samamoodi nagu Statham, peab mees (antud juhul küll paar päeva) valvama rikkurist mehe naist ja last “Maryland’i” villas.

Kuigi filmi parim hetk on üks ääretult pingeline ja suurepäraselt teostatud autostseen, lõpevad siinkohal sarnasused “Transporteri” seeriaga. Film üritab viia vaatajad peategelase Vincent’i (Schoenaerts) naha alla, kes ei suuda kohaneda normaalse eluga ning leiab oma kaitsealuse Jessie (Diane Kruger) näol ihaldusobjekti ning tema eest hoolitsemise kaudu justkui uue elueesmärgi.

Schoenaerts, kelle jaoks roll spetsiaalselt kirjutati, on ekraanil lihtsalt vapustav. Tegu on senise kinoaasta ühe hingestatuma ja haaravama osatäitmisega. Ääretult huvitav on jälgida, mis toimub tema silmade taga. Mees suudab suurepäraselt esile tuua katkise tegelase loomaliku poole. Kuuldavasti magas näitleja rolli paremaks sisseelamiseks kogu võtteperioodi jooksul kõigest 2 tundi ööpäevas. PTS’i on korduvalt suurele ekraanile toodud (“The Deer Hunter”, “First Blood”, “Jacob’s Ladder” jne) ent nii veenvas esituses pole seda kaua näinud. Kui aus olla, on Schoenaerts’i rollisooritus palju parem ning sügavam kui talle antud materjal ning film tervikuna. Paljus päästab just tema kohati kunstliku, veniva ja kohmaka teose.

Lugu, kuigi mitmeti tõlgendatav (tegu on väga poliitilise ja ajakohase filmiga) ning suurepärase lõpuga, jääb veidi hõredaks. Tegu on Winocour’i  teise täispika mängufilmiga ning “Kõrvalekalle” jätab kohati lühivormi mulje, kuna ühegi liini või teemaga ei jõuta eriti kaugele. Kui välja arvata päris algus, mainitud autostseen, ning paar momenti lõpuosas, ei kanna film tihti ka oma taotletud pinget välja.

“Kõrvalekallet” on keeruline soojalt soovitada. Tegu on üsna kalgi ja toore teosega. Isegi kui see on taotluslik, ei kanna valitud vorm minu jaoks tervikut lõpuni välja. Matthias Schoenaerts’i rollisooritus on aga hiilgav ning kui peate lugu heast näitlejatööst, tasub kinoskäik ennast ära. 

Hinne: 6/10
IMDB   Rotten Tomatoes   
arvustus: Diana

Read Full Post »

The_Theory_Of_Everything_PosterThe Theory of Everything – Kõiksuse teooria (2014)

režissöör: James Marsh
stsenaarium: Anthony McCarten, Jane Hawking’i raamatu põhjal

“Kõiksuse teooria” on otsekui segu filmidest “Minu vasak jalg” (1989) ja “Piinatud geenius” (2001), ent ei küündi esimese jõulisuse ega teise mängulisuseni. James Marsh’i film on korrektselt lavastatud armastuslugu, millel on Anthony McCarten’i liiga turvalise ja kulunud stsenaariumi tõttu tele-eluloofilmi maik. Jane ja Stephen Hawkingi suhe jääb terve filmi jooksul kuidagi pealiskaudseks ning konflikt usu ja teaduse vahel tundub pingutatuna. Näitlemine on kõrgel tasemel ja film on üllatavalt humoorikas, ent enim kiitust väärib hoopiski suurepärane ning märkamatuks jääv grimmikunstniku töö.

Siiski soovitaks pigem vaadata Errol Morris’e dokumentaali “A Brief History of Time” (1991), mis on palju kõnekam film Stephen Hawking’ist ja tema ideedest. “Kõiksuse teooria” võiks olla lugu mehest tema abikaasa pilgu läbi, aga ei lähe selle ideega lõpuni.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 
arvustused: Ralf  Diana  James King


71_poster

’71 (2014)

režissöör: Yann Demange
stsenaarium: Gregory Burke

Viimaste aastate intelligentsemaid ja haaravamaid action-thrillereid. Suurepärase ajastu- ja kohatunnetusega minimalistlik linateos, mis ei alahinda publikut ning suudab rääkida suurtest asjadest ilma neid liigselt nina alla hõõrumata. Filmi esimene pool kannatab küll väriseva käsikaamera kasutuse all.

Hinne: 7.5/10

 IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode


foxcatcher__posterFoxcatcher (2014)

režissöör: Bennett Miller
stsenaarium: E. Max Frye & Dan Futterman

Palju huvitavam ja sügavam karakteriuuring unistustest, enesetõestamisest ja läbikukkumistest, kui seda on näiteks hea, aga ülehinnatud “Birdman”. Suurepärase atmosfääri ja briljantsete osatäitmistega film, kus pilgud ja teod räägivad rohkem kui sõnad ning kõige tagasihoidlikuma rollisoorituse teeb parima meespeaosa oscarile kandideeriv Steve Carell. Film toimib suuresti tänu vaoshoitud, nüansseeritud ja seesmiselt pingestatud Channing Tatum’i osatäitmisele. Mark Ruffalo tõestab taas oma näitlejameisterlikkust ning väärib juba ühe stseeni eest oscarit.

“Foxcatcher” on “Whiplash’i” kõrval minu jaoks seni kõige tugevam Eesti kinoekraanile jõudnud parima filmi oscari nominent. Näiliselt väga lihtne, ent teisalt ääretult nüansseeritud, sügav ja kompleksne film võimust, üksildusest, teiste varjus elamisest ning heakskiidu otsimisest, mis tugevale teosele omaselt ei anna kõigile küsimustele vastuseid. Tänu sellele jääb film kummitama. Bennett Miller, kes on ennegi suurepäraseid päriselul põhinevaid film teinud (“Capote”, “Moneyball”) näitab režissöörina taas enesekindlust ja täpsust, mis tõstab ta omaette klassi. Ainuke asi, mis häirib, on järjekordne Arvo Pärdi “Für Alina” kuritarvitamine. Aitab juba :)

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Ralf  Mark Kermode


foxcatcher_still

Read Full Post »

« Newer Posts - Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused