Filminoppeid ja soovitusi vol 5

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Son of Saul (2015) & Deadpool (2016)

 

“Son of Saul” – “Saul fia” – “Sauli Poeg” (2015)

režissöör: László Nemes
stsenaarium: László Nemes Clara Royer

osades:
Géza Röhrig (Saul Ausländer)
Levente Molnár (Abraham Warszawski)
Urs Rechn (Oberkapo Biederman)
Jerzy Walczak (Rabbi Frankel)
Juli Jakab (Ella)

operaator: Mátyás Erdély, kunstnik: László Rajk, kostüümikunstnik: Edit Szücs, montaaž: Matthieu Taponier, helilooja: László Melis. Produtsendid: Gábor Rajna & Gábor Sipos.

107 min

“LIIGA SUURES PLAANIS”

“Sauli poeg” esindab nukrat nähtust, kus üsna maneerlikku tehnilist harjutust peetakse kinematograafiliseks meistriteoseks. Nüri kindlameelsusega algusest lõpuni väljapeetud stiil ja oluline teema tundub kriitikutele rohkem mõjuvat kui nüansirikas ning tempereeritud režii.

Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ja Kuldgloobusega pärjatud “Sauli poeg” – “Saul fia” (2015) on kohati ääretult efektiivne, eriti oma alguskaadrites, kus valitud vorm toimib. Kaamera jälgib tegevust peategelase selja tagant või tema eest. Kuna kaamera on praktiliselt terve filmi  peategelase näos, näeme me keskkonda ning koledusi ainult vilksamisi (tihtilugu taustal, fookusest väljas). Taoline lähenemine aitab tõepoolest viia vaataja gaasikambrites mõrvatud inimeste laipade likvideerijana töötava Sauli maailma. Rutiinsesse maailma, kus peab koledused ära blokeerima, et oma humaansus säilitada. Tõepoolest – palju efektsem on see, mida me ei näe ja või see, mis jääb kaadri serva. Ühest hetkest muutub aga taoline lähenemine ebaefektiivseks – omaette klišeeks ning halvaks maneeriks. Filmi vormil puudub korralik dramaturgiline areng ning ta ei teeni lugu vaid on halvas mõttes esiplaanil.

Suure plaani  liigne kasutamine on kaasaegse filmikunsti probleem olnud juba mõnda aega. Les Misérables (2012) ja”Blue Is The Warmest Color” (2013) on selle tendentsi headeks (õigemini halbadeks) näideteks. See ei tähenda, et suure plaani kasutus ei võiks tervet filmi kanda. Carl Theodor Dreyer kasutas neid väga mõjuvalt juba 1928. aastal. “Jeanne d’Arci kannatusi” – “La Passion de Jeanne d’Arc’i” iseloomustab aga  ka kaadri suuruse, rakursi ja montaaži dramaturgiline ning tempereeritud kasutus. Jah – tegevus on suures plaanis, aga mitte ainult. Vorm on ekraanil toimuva draamaga pidevas arengus.

Kui tahta, võiks terve teose tarkusehamba perspektiivist filmida. See ei tähenda, et nii peaks tegema. Igaüks võib mõelda vormilise lahenduse ja sellega terve teose läbi viia. Hea režissöör ei  jää selle orjaks. “Sauli poeg” on professionaalselt teostatud film ja Ungari kinokunstis leidub mitmeid lavastajaid, kes on välisele poolele (pikkadest kaadritest koosnevale kaameratööle ja keerukatele misanstseenidele) suurt rõhku pannud – à la Miklós Jancsó ja Béla Tarr. László Nemes’i film tundub täispika lühifilmina, kus vorm ei ole piisav terviku väljakandmiseks ning jääb oma monotoonsuses funktsionaalseks. Kui vaadata näiteks Miklós Jancsó teoseid, siis vorm ei häiri loo jälgimist, vaid loob  uue ning unikaalse väärtuse. Vorm on vahend millegi muu väljendamiseks. Briljantne “Punane Psalm” – “Még kér a nép” (1972) on selle heaks näiteks. Film kui visuaalne poeem, mis loob oma kaamera- ning misanstseenikasutusega väga unikaalse teose ning katsetab filmikunsti vormiliste piiridega.

“Sauli poja” lugu on lihtne, ent veidi skemaatiline. Ideelt kaunis, kuigi tuttav mõistulugu, millel jääb puudu sügavamast mõõtmest. Narratiiv, eriti Sauli ja ta pojaga seonduv areneb vähe, on üsna nõrgalt läbi komponeeritud, ebamäärane ning pole nii pika filmi väljakandmiseks piisav. Võib-olla on aga filmi suurim probleem hoopiski peaosatäitja. Géza Röhrig pole sellise kaliibri näitleja kui Tom Hardy (“Locke“, “Mad Max: Fury Road“), kes suudaks analoogse suure plaani peal toimiva filmi enda õlul välja kanda. Röhrig’i silmade taga toimub lihtsalt liiga vähe ning ta ei suuda oma tegelaskuju teekonda piisavalt nüansseerituks mängida. Kuigi filmis on paar ilusat kohta ning üks briljantselt teostatud moment (lõik, kus Saul kohtub tuttava naisterahvaga), on kõik muu funktsionaalne ning etteaimatav.  Temaatika, vormiline lähtepunkt ja lugu on tegelikult huvitavamad ja kõnekamad kui stsenaarium ja lõplik teostus.

Ungari filmikunst on tõeliselt põnev, isegi kui see on tihtipeale (nagu ka “Sauli poeg”) üsna kalk ja vormikeskne. Kui tahate näha head Ungari kino, soovitan pigem vaadata filme lavastajatelt nagu Károly Makk, Márta Mészáros, Zoltán Huszárik, István Szabó või Miklós Jancsó.

Kui soovite näha häid ja huvitavaid holokaustiteemalisi filme, vaadake selliseid vähemtuntud meistriteoseid nagu Andrzej Munk’i “Reisija” – “Pasażerka” (1963), Jiří Weiss’i “Romeo, Julia ja pimedus” -“Romeo, Julie a tma” (1960), Juraj Herz’i “Kremeerija” -“Spalovač mrtvol” (1969) või Andrzej Wajda “Korczak” (1990). Kui aga soovite näha samateemalist tõeliselt unikaalset ja eksperimentaalset debüütfilmi, vaadake Jan Němec’i praktiliselt dialoogita meistriteost “Teemantid öös”- “Démanty noci” (1964). Kui need filmid nähtud ja aega üle jääb, võite ka “Sauli poja” ära vaadata.

Pole midagi teha, “Sauli poeg” tundub nende kõrval nõrgukesena. Tegu võib olla huvitava eksperimendi ning julge debüütfilmiga aga filmikunsti seisukohast on ta korrektselt keskpärane. Isiklikult ei meenu ühtegi holokaustiteemalist filmi, mis oleks mind igast aspektist nii ükskõikseks jätnud.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

---

“Deadpool” -“Surnud bassein”:) (2016)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: Rhett Reese & Paul Wernick, Rob Liefeld’i ja Fabian Nicieza’ loomingu põhjal

osades:
Ryan Reynolds (Wade / Deadpool)
Karan Soni (Dopinder)
Ed Skrein (Ajax)
Michael Benyaer (Warlord)
Stefan Kapicic (Colossus)
Brianna Hildebrand (Negasonic Teenage Warhead)

operaator: Ken Seng, kunstnik: Sean Haworth, kostüümikunstnik: Angus Strathie, monteerija: Julian Clarke, helilooja: Junkie XL. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

108. min

“ANARHISTLIK, ENT ÄÄRETULT TURVALINE”

“Deadpool” on  koomiksite üks populaarsemaid antikangelasi. Tänapäeva ühe vihatuma, ent 1990-ndate mõjukama koomiksikunstniku Rob Liefeld’i ning koomiksiautori Fabian Nicieza’ poolt loodud tegelane nagu paljud teisedki, kellest on tehtud mitmeid eri versioone. Tegu on peaaegu alati olnud vaimselt ebastabiilse ning väliselt väärastanud palgasõduriga, kelle võimed on identsed Wolverine’i omaga, seiklused vägivaldsed, suu ropp ning naljad eneseteadlikud ning pidevalt neljandat seina lõhuvad.

Olles antud tegelasega kokku puutunud nii koomiksites kui arvutimängudes, pean tunnistama, et film on oma loovusest hoolimata (algustiitrid on “Deadpooli” filmi jaoks ideaalsed)  ääretult turvaline. Kuigi Ryan Reynolds on vähemalt sama hea Deadpool kui teda arvutimängus kehastanud Nolan North (“Uncharted’i” seeria) ning filmitegijad on tabanud tegelaskuju anarhistlikku poolt, on tema seiklus klassikaline ning kulunud. Selle üle ei heideta nalja ning kuigi filmi huumor on tihti väga mõjuv, jutustatakse meile sadu kordi nähtud lugu, mille ainsaks erinevuseks (koomiksifilmide seas) on vanusepiirang – Rated R (siin kõigest alla 14 a. keelatud). Mitmed naljad ei toimi, kuna mängivad pigem räiguse kui hea huumori peale, kurikaelad on Marveli stuudio loomingule omaselt igavad, armastuslugu klassikaline, kolmas vaatus šokeerivalt klišeerohke ning Deadpooli liigne humaniseerimine töötab kohati vastu tegelaskuju sarmile.

Deadpool on tegelaskuju, kellel ei ole piire ning kes annab filmitegijatele täieliku loomingulise vabaduse. Parimad hetked on need, mis lõhuvad neljandat seina (viited Ryan Reynoldsile või X-meeste näitlejatele). Sellepärast on üllatav, kui traditsioonilised ning kinnised on filmitegijad tema suurele ekraanile toomisel. Film on küll vägivaldne ning maitselage (nagu Deadpoolile omane), ent pigem pingutatult rõve kui nutikalt anarhistlik. Naljad on pandud rohkem sõnalisse kui kinematograafilisse vormi. Ideaalvariandina looks keegi Charlie Kaufmani-taoline (“Being John Malkovich” & “Eternal Sunshine of the Spotless Mind” stsenarist) Deadpooli tegelaskuju abil tõeliselt sürrealistliku ning filmikunsti konventsioone lõhkuva taiese.

Siiski, tegu on nauditava ja värske filmiga igaval koomiksiadaptsioonide maastikul  ning viimaste aastate ühe parema Marvel stuudio teosega. Loodame, et järge tehes on filmitegijad julgemad. Kui teid ei häiri ropud ja maitselagedad naljad ning te ei karda vägivalda, saate vähemalt korralikult naerda.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana 

 

 

Read Full Post »

Bridge of Spies & Love 3D (2015)

“Bridge of Spies” – “Spioonide sild” (2015)

režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Matt Charman, Ethan & Joel Coen

“Spioonide sild” algab vaat et täiusliku kaadriga ning muljetavaldavate peaaegu dialoogita toimuvate stseenidega, mis viivad meid Nõukogude Liidu jaoks spioneerimises kahtlustatava Rudolf Abel’i (Mark Rylance) maailma. Kahju, et ülejäänud film pole sama kõrgel tasemel.

Tegu on päriselul põhineva looga, mida Hollywood on üritanud juba 1960-ndatest ekraanile tuua. Omal ajal oleks ette kujutanud näiteks Stanley Kramer’it (“Judgment at Nuremberg”) antud materjali lavastamas. Spielberg’i kätes ei saavuta antud lugu täit potentsiaali. Film räägib James B. Donovan’ist (Tom Hanks), kindlustusadvokaadist. Mees saadetakse peale NL spiooni Rudolf Abel’i (Mark Rylance) kohtus kaitsmist Ida-Berliini läbirääkimistele, et korraldada Nõukogude spiooni ja Ameerika piloodi vahetus.

Filmi vooruseks ja suurimaks probleemiks on huumor. Tegu on üllatavalt kerge ning naljaka külma sõja thrilleriga – materjaliga, mida näiks palju paremini töötavat filmi kaasstsenaristide Coenite (“Fargo”) lavastajakäe all, sest nende huumor on kuivem ning iroonilisem kui Spielbergi oma, kelle liigselt slapstick’ilik lähenemine tegelaskujudele ja naljadele röövib filmilt suure osa pingest ning usutavusest. Tom Hanks’i tegelane on kui ainuke normaalne inimene idiootidest ümbritsetud külma sõja keskkonnas. Ja kuigi endisesse Nõukogude liitu kuulununa teame, et tegu oli üsna jabura süsteemiga ja seal tegutsevate inimestega, töötab taoline lähenemine draamale vastu. Tom Hanks’i tegelaskuju James B. Donovan on üsna sarnane Matt Damon’i kehastatud Mark Watney’ga filmis “Marslane” (2015). Tegu on samuti mehega, kes tundub mitu sammu teistest ees olevat (eriti  filmi teises pooles) –  nutikas optimist, keda ei morjenda miski. Tegelaskuju, kellel pole sisemisi probleeme ega konflikte  ning puudub areng. Mees küll võitleb keeruliste probleemidega, ent  lahendus  tundub tal  alati tagataskust võtta olevat. Kuigi on tore, et leidub ka selliseid tegelaskujusid, ei ole nad kõige huvitavamad protagonistid.

Filmi stsenaarium on kohati laialivalguv ning näitab liiga kõrvalliine (näiteks  allatulistatud ameerika lendurist), mis väga palju draamale juurde ei anna (neid lõike võiks olla kas tublisti rohkem või vähem). Jällegi, Coenid oleks taolise asja suutnud toimima panna, kuna nad eirasid stsenaariumi reegleid üsna mänguliselt nii filmides “No Country for Old Men”, “Burn After Reading” kui “A Serious Man”.

Kõigest hoolimata on tegu huvitava ning kõneka algmaterjaliga, mis võiks resoneeruda ka tänapäeva poliitiliselt keerulises kliimas. Igaüks väärib õiglast kohtlemist – on ta spioon või patrioot. Spielberg on üks neist lavastajatest, kelle filmides (ka kesisemates) leiab mitmeid meisterlikult tehtud stseene. Nii ka siin. Väga kaunilt on näiteks tehtud  üle Berliini müüri põgenemine ning selle peegeldus filmi lõpuosas. Leidub lõike, kus valitud tonaalsus ning huumor toimib suurepäraselt. NL spiooniks tembeldatud Rudolf Abel, filmi kõige põnevam tegelane, vastab Donovan’i küsimusele “Kas sa pole mures?” lausega “Kas sellest oleks abi?”.

“Spioonide sild” on mõtlemapanaev spioonifilm, mis ei küündi kahjuks lavastaja loomingu paremikku.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Love 3D” – “Armastus 3D” (2015)

režissöör: Gaspar Noé
stsenaarium: Gaspar Noé

Nukker tõsiasi – kõige parem aspekt “Love 3D” – “Armastus 3D” juures on plakat. Üks asi, mida ei oleks režissöör Gaspar Noé (“Irréversible”, “Enter the Void”) uusimast filmist oodanud, on see, et ta jätab mind ükskõikseks.

“Armastus 3D” on teostatud niisuguse eneseteadlikkusega, et tekib tunne, nagu kuulaks pidevalt režissööripoolset audiokommentaari. Peategelase poja nimi on Gaspar ning endise tüdruksõbra armukese oma Noé. Lisaks sellele leiame peategelase korterist hunniku filmiplakateid (sealhulgas Pier Paolo Pasolini “Salo”, mida ma palju parema meelega oleks vaadanud) ning noormees küsib, kuidas tütarlaps küll “2001: A Space Odyssey’d” näinud pole, kuna selle filmi pärast hakkas ta režissööriks. Iga natukese aja tagant paneb Noé postulaatidena tegelaste suhu enda vaateid ja ideid. Kuigi praktiliselt iga lavastaja peegeldab oma teostega ka iseend, on see antud juhul viidud niisuguse piirini, et kaotab igasuguse mõju. On nukker, kui filmitegija põhjendab oma loomingu eksisteerimise vajalikkust filmis kõlava dialoogiga.

“Armastus 3D” on totaalse nägemusega. Noé teostab filmi pikalt komponeeritud 3D kaadritega, mille iga montaažilõike vahel on pimedad kaadrikud ning tervel teosel on režissöörile omane hüpnootiline tunnetus. Filmi muutub kulgedes huvitavamaks (narratiiv liigub nagu “Irréversible’is” suuresti tagurpidi) aga “Armastus 3D” ei ole nii šokeeriv, provokatiivne ega kõnekas, et kinost lahkudes diskussiooni tekitada. Kuigi režii on kindlakäeline, kannatab teostus üheplaanilise stsenaariumi, ebasümpaatsete tegelaskujude ning nõrga näitlemise all. Peaosi pakuti enne “Irréversible’i” tegemist Monica Bellucci’le ja Vincent Cassel’ile – headele näitlejatele, kes suudaksid ka vastikud tegelaskujud huvitavateks mängida. Praegused osatäitjad võtavad end küll alasti ning mõjuvad usutavalt voodistseenides, ent näitlemine pole nende tugevaim külg. Eriti annab see tunda kõige olulisema tegelaskuju – Elektra puhul, keda kehastav Aomi Muyock suudab kohati vaevu ingliskeelseid lauseid moodustada. Olen üsna kindel, et prantsuse keeles oleksid dialoogid palju paremini mõjunud.

Lugu on ääretult prantslaslik aga taolisi ménage à trois suhteid või pornograafia ja art house piiril balansseerivaid taieseid on enne palju paremini tehtud (“Lie with Me”, “9 songs” jne). Algmaterjal, kuigi kulunud, on iseenesest rahuldav, aga film ei haara. Kohati huvitav pildiline ja muusikaline kujundus ei moodusta põnevat tervikut ning narratiiv jääb lihtsakoeliseks. Vähemalt leidub filmis üks kaader, mis võtab üsna ideaalselt kokku 3D vajalikkuse filmikunstis. Ütleme nii, et antud kaader lõppeb kellegi jaoks väga õnnelikult :)

Filmi suurimaks saavutuseks võib nimetada seda, et Noé rikub ära ühe läbi aegade ägedama soundtracki – nimelt John Carpenter’i hiilgava peateema filmile “Assault on Precinct 13” kontekstiga, kuhu ta loo paigutab. Selle jaoks on tõepoolest talenti vaja. Ilus metafoor “Armastus 3D’le” – on vaja annet, et taolise temaatika ning lähenemisega film nii väheütlevalt välja kukuks.

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Read Full Post »

But I’m a Cheerleader (1999)

režissöör: Jamie Babbit
stsenaarium:  Brian Wayne Peterson, Jamie Babbit’i loo alusel

osades:
Natasha Lyonne (Megan)
Clea DuVall (Graham)
Bud Cort (Peter)
Mink Stole (Nancy)
RuPaul (Mike)
Cathy Moriarty (Mary Brown)

operaator: Jules Labarthe, kunstnik: Rachel Kamerman, kostüümikunstnik: Alix Friedberg, montaaž: Cecily Rhett, helilooja: Pat Irwin. Produtsendid: Andrea Sperling & Leanna Creel.

85 min

“TERAVMEELNE KOMÖÖDIA SEKSUAALSEST ORIENTATSIOONIST”

Peale ”The To Do List” vaatamist tekkis soov vaadata ühte korraliku teismeliste komöödiat. Valituks osutus järjekordne naislavastaja poolt tehtud naistegelaskujuga film. Tegu on filmiga mida dvd kaanel oli iseloomustatud kui John Watersi hullumeelsuse ja Tim Burtoni sürrealismi segu. Üllataval kombel osutus antud iseloomustus isegi üsna täpseks.

17-aastane Megan (Lyonne) on klassikaline Ameerika tüdruk. Ta on cheerleader, tal on boyfriend..keda talle väga suudelda ei meeldi. Ja tal on hoiukapis pildid tüdrukutest. Ja talle meeldivad oma cheerleaderitest kaaslased ehk liigagi palju. Ta vanemad, parim sõbranna (Williams) ja boyfriend jõuavad järeldusele, et Megan on homoseksuaal ning saadavad ta seksuaalse ümberõpetuse kooli : True Directions”isse. Sinna on vanemate poolt saadetud teised temasugused poisid ja tüdrukud, mis kooli õppejõu Mary (Moriarty) viie sammulise koolituse abil üritab nad taas “normaalseteks” heteroseksuaalseteks inimesteks muuta. Megan, kel polnud enda kalduvustest aimu, armub ümberõpetamise käigus aga Graham’isse (DuVall). Ainsasse koolituses viibijasse, kes on oma identiteedi üle õnnelik.

SOOROLLID

“But I’m a Cheerleader” sai linasuse ajal üsna vastakaid arvamusi ent on aja möödudes aina enam märkimist leidnud. Negatiivse vastukaja aluseks olnud stereotüüpsed gay-tegelaskujud ning liigne “õpetlikkus” on tegelikult väga nutikalt lahendatud. Film on teadlikult väga camp ning kasutab stereotüüpe selleks, et näidata situatsiooni jaburust.  Film pole ainuüksi kommentaar homofoobiast vaid kommentaar ka ühikondlike soorollide klišeedest. True Directions õpetab geidele ja lesbidele vastavaid mehelikke ja naiselikke käitumisnorme. Mehed parandagu atuosid, mängigu sõda ja lõhkugu halge, samal ajal kui naised end meigivad, mähkmeid vahetavad ning pulmakleite selga proovivad.

Megan’i tegelaskuju on kõige Ameerikalikuma heteronaise kehastus – ta on aus ja korrektne kristlasest cheerleader. Tüdruk, kes  on ühiskonna poolt juba kasti pandud. Ta teab, mis ühiksond talt ootab ning loodab käituda vastavalt, jättes enda tegelikud soovid teadvustamata. Kriitika alt ei pääse ka grupiteraapiad ega psühholoogilsed sessioonid, mis üritavad leida “haiguse” algallikaid. Kuigi film räägib tõsistest teemadest, teeb ta seda väga omalaadse satiiri ja huumoriprisma. Viies kõik humoorikalt üle võlli (filmis on isegi geibaar nimega Cocksucker, mille ees on suure kuke kuju), suudab ta olla piisavalt kerge ega mitte liiga plakatlik. Tegu on lõppude-lõpuks ikkagi romantilise komöödiaga, mis toimib oma žanris täitsa hästi.

BARBIE MAAILM

Film on väga stiliseeritud. Kompositsioonid on julged, kunstnikutöö pärineb kui “Edward Scissorhands’i” õudusunenägudest, koosnedes roosadest interjööridest ja Barbie’likest värvidest. Näitlemine on üle võlli ning Pat Irwin’i originaalmuusika võib kohati närvidele hakata. Hõõruvaid kohti on õnneks siiki väga vähe ning taoline visuaalne nihestatus on osa filmi tegelikust šarmist. True Directions on mõeldud kohana, mis rõhutab Ameerika 1950ndate ideaalpere ning taoline nukulike kostüümide, interjööride ning värvide kasutus illlustreerib filmi teemasid väga mõjuvalt.

Kuigi “But I’m a Cheerleader” omab tugevat välist fassaadi ning mitmetasandilsit ühiskonna ja sallimatuse kriitikat, on ta sisimas väga lihtne romantiline komöödia täiskasvanuks saamisest, seksuaalsest ärkamisest ning armastuse leidmisest.  Natasha Lyonne (“American Pie”) ja Clea DuVall (“Argo”, “Girl, Interrupted”) on on peaosades tõeliselt rabavad, suutes mängida nihestatud maailmas üllatavalt usutavaid role. Cathy Moriarty on mõjuv karikatuurse True Directions’i pidajana ning film omab üllatavaid pisirolle (Michelle Williams ja Bud Court) ja cameosid ( Julie Delpy, Ion Skye).

KULTUSFILM 

“But I’m a Cheerleader” on piisavalt nihkes, pole kõigi jaoks ning nõuab nautimiseks teatud mängureeglitega aktsepteerimist. Tegu on omapärase filmiga, mida on raske üheselt defineerida. Jah, ta meenutab kohati John Waters’it, ent pole kultuslavastaja jaoks piisavalt banaalne. Visuaalia meenutab Tim Burtonit, ent omab enda identiteedi ning on ideaalselt kooskõlas oma ideedega. Keksne lugu on klassikaline, ent näitlemine ja viis kuidas seda jutustatkse, mitte. Linastumise ajal sai film negatiivse vastukaja ning vähese publikumenu. Tasapisi on aga selle austajaskond kasvanud. Loetletud omadustele on lihtne kokuvõte: “But I’m a Cheerleader “on kujunemas kultusfilmiks.

Minu jaoks oli film stiilne, naljakas, mitmetahuline ja intrigeeriv. Ja mis kõige tähtsam, vormi taha ei kadunud filmi tuum – kesksed tegelaskujud. Kuigi ma oleks nendest natuke rohkem teada saada ning kohati kaob filmis fookus, toimib “But I’m a Cheerleader” ka antud kujul väga hästi.

Originaalne ja suurepärane film, mis suudab olla palju palju enamat kui lihtne teismeliste komöödia.

Tõeline peidetud aare.

Hinne: 8/10

Rotten Tomatoes   IMDB

Read Full Post »

Iron Sky (2012)

režissöör: Timo Vuorensola
stsenaarium: Michael Kalesniko, Jarmo Puskala ja Johanna Sinisalo loo põhjal
osades:
Julia Dietze (Renate Richter)
Christopher Kirby (James Washington)
Götz Otto (Klaus Adler)
Udo Kier (Wolfgang Kortzfleisch)
Stephanie Paul (Ameerika Ühendriikide president).

operaator: Mika Orasmaa, kunstnik: Ulrika von Vegesack, montaaž: Suresh Ayyar, muusika: Laibach, produtsendid: Tero Kaukomaa, Oliver Damian, Cathy Overett, Mark Overett, Samuli Torssonen

93 min

“Iron Sky” puhul on tegu filmiga, millel on omapärane saamislugu – algidee olevat ilmunud unenäos, otsus sellest film teha sündis saunas ning projekt leidis finantseerijad Cannes’i filmifestivalil idee müümiseks loodud treileri alusel. Lisaks mitmete riikide koospartnerlusele (film valmis Soome, Saksa ja Austraalia koostöös) said loomisprotsessis osaleda ka fännid, kes 10% ulatuses filmi neti teel rahastasid. Filmi tagline : 1945.a läksid natsid kuule, aastal 2018 tulevad nad tagasi, tõotab suurepärast B-kultusfilmi materjali, aga kas film vastab ka oma potensiaalile või on tegu toesega, kus algidee on parem kui film ise?

Filmi lavastajaks on Timo Vuorensola, kelle eelmiseks suurprojektiks oli eelarvetu 7-aastaga tehtud fännifilm “Star Wreck: In the Pirkinning” (2005), mis oli amatöörlik aga humoorikas homage “Star Treki” ja “Babylon 5” ulmesarjadele. “Iron Sky” puhul on tegu high-concept B-filmiga nagu näiteks Norra poolt hiljuti toodetud “Dead Snow” (2009), mille keskseks ideeks olid natsi-zombid. Kindlasti ei tasu vaatajal taolist filmi vaatama minnes oodata suurt kunsti, täis head näitlejatöid, suurepärast režiid, meeletut sotsiaalset kommentaari ning mõtlemapanevat lugu. Minnes vaatama sellist filmi, ootame me ikkagi korraliku B-meelelahutust täis camp’e tegelasi, naljakaid situatsioone ning kõvasti actionit.

Üllatavalt kombel on film palju poliitilisem kui võiks esmapilgul arvata. Peale keskse Sarah Palini paroodia (Stephanie Paul’i kehastatud Ameerika Ühendriikide president) pakub “Iron Sky” ka tabavat kommentaari poliitikute võimul püsimise populistlike meetodite ning ka rahvusvahelise poliitilise seisu kohta. Film on täis viiteid kinoajaloole ning keskseks ideeks filmis on ka see, kuidas kuunatsid lastele Hitleri ideoloogiat Chaplini “Great Dictator’i” põhjal õpetavad. Ainus vahe on see, et nende versioon on kõigest 10 minutit pikk ning omab ainult stseeni Chaplinist maakeraga mängimas. Filmil on veel mitmeid toredaid ideid ja huumorivõimalusi, paljud aga ei küündi oma täispotensiaalile. Kuigi film on üldiselt nimme oma žanrile omaselt amatöörlikult lavastatud ning on täis ülepaisutatud näitlemist ning odavat huumorit, ei tööta mitmes kohas naljad ning eelkõige filmi keskel toimuv tegevus maa peal oma nõrga struktuuri ning kehvalt läbilavastatud stseenide tõttu. Siin võib süüdistada Michael Kalesniko stsenaariumit, mis vaatamata oma suurtele ideedele pole ei piisavalt camp ega ka satriir kui ka Timo Vuorensola väheseid kogemusi lavastajana. Kuigi kesksed rollid on üsna korralikult – eelkõige Julia Dietze, Christopher Kirby ning Götz Otto esituses, ei toimi paljud kõrvalosad ning mitmed hea set-upiga stseenid pole nii naljakad kui nad paberil võisid näida. Ka alati nauditav Udo Kier kuul paikneva füürerina, on kahjuks ekraanil vaid üksikud hetked.

Kindlasti tuleks kiita aga leidlikku kunstnikutööd ja eriefekte, mis vaatamata oma tagasihoidlikule eelarvele loodvad (eelkõige kuu peal) visuaalselt huvitava maailma. On ka rabedaid efekte, ent siiski on need täis karakterit ning stiili ja loovad paljudes kohtades ette silmad ka Hollywoodi suurtoodangule, kus sama tulemus oleks saavutatud 10 korda suurema eelarve eest. Ja siiski, vaatamata oma meelelahtuslikule eesmärgile pakub film heade B- ja explotationfilmide kombel ka ühiskondlikku kommentaari meid valitseva olukorra kohta.

Film on peale Berliini filmifestivalil linastumist saanud kriitikute poolt kõvasti materdamist, aga asjatult. Palju võib-olla tingitud ka sellest, et meie peas kutjutatav versioon filmist, mis sai alguse 2008. aastal väljalastud reklaamklipiga on parem kui see, mis meile lõpuks osaks sai. Kui aga võtta filmi sellisena nagu ta on mõeldud – B-filmina natsidest kuu peal, saab seda täitsa mõnusalt nautida. Potensiaali oli kindlasti rohkemaks ja vaatamata sellele, et film omab mitmeid nõrkusi on ta südamega tehtud ja me suudame seetõttu andestada ta möödalaskmised. Jään põnevusega ootama Timo Vuorensola järgmisena planeeritavat high-concept filmi – “I Killed Adolf Hitler”.

Hinne: 6/10

http://www.imdb.com/title/tt1034314/

Read Full Post »