Archive for the ‘Comic-book’ Category

deadpool_2_poster_2018Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
režissöör:  David Leitch
stsenaarium: Rhett Reese, Paul Wernick & Ryan Reynolds

osades:
Ryan Reynolds (Deadpool)
Josh Brolin (Cable)
Morena Baccarin (Vanessa)
Julian Dennison (Russell)
Zazie Beetz (Domino)

operaator: Jonathan Sela, kunstnik: David Scheunemann, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Craig Alpert, Elísabet Ronaldsdóttir & Dirk Westervelt, helilooja: Tyler Bates. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

119 min

Kinodes alates: 11.05.2018

“Korporatiivne kloun, kes ei tunne oma tugevusi ega piire”

Arvan, et kõigil on meenutada  oma klassi või kursuse klouni, kes üritas igas tunnis kildu rebida. Need, kes ei naernud, olid tema meelest huumorisooneta torisejad.

Marvel stuudio “Deadpool 2” on just see kloun. Tegijate meelest see on kordades naljakam ja andekam kui tegelikult.Siin on samad probleemid, mis esimeses osas.  Režissöör on seekord esimese “John Wicki” lavastajaduo nõrgem pool – David Leitch (“Atomic blonde”), kes pole kuigi tugev komöödia lavastamises ega loo fookuse hoidmises. Lisaks vaevad filmi tüüpilised järje probleemid : esimese osa liigne kopeerimine, segane lugu, süngem tonaalsus ning rohkem tegelasi. Tulemus on  võimalusterohke  Deadpooli karakteri kohta turvaline ning ebaoriginaalne.

Deadpool on teistes meediumites suurepäraselt toiminud ning pakkunud nii absurdi, traagikat kui koomikat. Filmides ei ole see aga siiani õnnestunud ning Deadpooli  karakteri probleem on sarnane “Kariibi mere piraatide” Jack Sparrow (Johnny Depp) omaga. See toimib ainult siis, kui tema roll on sekundaarne ning tegelik draama keskendub teistele tegelaskujudele – näiteks Will Turnerile (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swannile (Keira Knightley). Ryan Reynolds üritab Deadpooli karakterile ehitada nii  filmi dramaatilise keskme kui enamiku naljadest ning sellest tekib tekib teatud ebakõla.

Õnneks on filmis ka paar head momenti. “Deadpool 2” keskne märulistseen, kus osaleb Marveli koomiksitest tuntud X-Force’i tiim, leiab paar nutikat leidu ning Domino (Zazie Beetz) karakter  on toredalt eksponeeritud. Ka lõputiitrite sketšid on päris vaimukad. Ülejäänud on kahjuks üsna turvaline, mitte eriti naljakas ning jääb esimesele osale alla pea kõiges (v.a  tugevam lõppvaatus).

Need, kellele esimene osa väga meeldis, leiavad  ka siit vaatamisväärset. Kellele mitte, ei leia  ka siit  midagi uut ning paremat. Tuleb tõdeda, et filmi marketing – trailerid, postrid ja viral videod on palju nutikamad ja naljakamad kui teos ise.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


you_were_never_really_here_2017_poster“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
stsenaarium: Lynne Ramsay, Jonathan Ames’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 27.04.2018

Kompromissitu, hüpnootiline ja audiovisuaalselt lummav kinokogemus, mis on tehtud režissöör Lynne Ramsayle (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) omase täpsuse ja unikaalsusega. Brutaalne, ent samas poeetiline vigilante film mõjub oma žanris värskelt, ent  ehk liigagi tõsiselt ning jääb oma liigse konstrueeritusega veidi kaugeks.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

you_were_never_really_here_2017_movie_still.jpg

Courtesy of Amazon studios

Advertisements

Read Full Post »

dunkirk_2017_movie_poster“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

War_for_the_Planet_of_the_Apes_2017_poster

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Beguiled_207_poster“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
spider_man_homecoming_2017_poster“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

War_for_The_Planet_of_The_Apes_still.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_posterrežissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn, Marveli koomiksite põhjal

osades:
Chris Pratt (Peter Quill / Star-Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Baby Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Michael Rooker (Yondu)
Sylvester Stallone (Stakar Ogord)

operaator:  Henry Braham, kunstnik: Scott Chambliss, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Fred Raskin & Craig Wood, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.

136 min

Kinodes alates: 28.04. 2017

PEREKONDLIK ULMESAAGA

Galaktika valvurite teine film on mõtlikum, karakterikesksem ja emotsionaalsem jätk 2014. aasta hitile.

“Galaktika valvurite” esimese filmi meeletu edu üllatas paljusid. Tegu oli Marvel Stuudio koomiksifilmiga, kus polnud ühtegi tuntud tegelast. Loo kangelasteks olid hoopis rääkiv pesukaru Rocket (Bradley Cooper), kõndiv puujurakas Groot (Vid Diesel), roheline tulnukas Gamora (Zoe Saldana), aeglasevõitu musklihunnik Drax (Dave Bautista) ja egoistlik homo sapiens Peter Quill/Star-Lord (Chris Pratt). Kõigest ühe filmiga suudeti need tegelased kinokülastajatele meeldejäävaks teha.

Publiku ootas järjelt palju ning filmi järje jaoks valisid tegijad teadlikult teise suuna. Kui esimene film oli eepiline kosmoseseiklus, siis teise vaatenurk on palju intiimsem ning keskendub pigem tegelaskujude avamisele. Lugu jätkab eelmise filmi poolelijäänud kohast. Galaktika valvurid on nüüd kõikjal tuntud ning väärikas tulnukate rass palkab nad kaitsma oma hinnalisi patareisid. Kui aga selgub, et Rocket nende tagant varastab, hakkab valvuritele jahti pidama kogu tulnukate laevastik ja pearahakütid. Need sekeldused löövad aga meeskonda kiilu. Lisaks kohtub üks tegelastest – Peter oma väidetava bioloogilise isaga. Kas üksteisega lähedaseks saanud galaktikavalvurite kogukond suudab kokku jääda?

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_005

Courtesy of Marvel Studios

Perekond ja kokkuhoidmine

Esimene osa oli küll värvikas, ent lugu jäi skemaatiliseks ning jälgis liigselt Marvel Stuudio kulunud stampe. Teine osa on palju aeglasem ega paku nii palju märulit ja huumorit, ent rõhk on lool, tegelaskujudel ning filmi kesksel teemal – perekond ja kokkuhoidmine. Režissöör-stsenarist James Gunn lahutab tiimi kaheks ning annab igale karakterile enda avamiseks piisavalt ekraaniaega.

Peter, kelle ema on surnud ning keda kasvatas kosmosepiraat Yondu (Michael Rooker), on oma uue isa Ego`ga (Kurt Russell) kohtudes üsna skeptiline. Poiss on isa terve elu otsinud ning nüüd on tal lõpuks perekond. Või on selleks hoopis Galaktika valvurid? Kuuluvuse ja perekonna liin leiab avaldub kõikides tegelastes – avatakse Gamora ja tema õe Nebula (Karen Gillan) loo tagamaad ning ka Drax ja Rocket näitavad end uuest küljest.

Filmi suurimaks üllatajaks on aga Yondu, kelle tegelaskujul on kanda suur roll. Alahinnatud karakternäitleja Michael Rooker röövib tähelepanu pea kõikidelt oma kolleegidelt, sh märuliikoonidelt Sylvester Stallone’ilt ja Kurt Russell’ilt.

“Galaktika valvurite” seltskond on üles kasvanud ilma vanemate või nendepoolse armastuseta ning seetõttu ei oska nad ka üksteise osas hoolivust välja näidata. Tegu on perekonnaga, kes pidevalt nääkleb ja üksteisele kaikaid kodarasse loobib. Probleemidele vaatamata hoolib see seltskond üksteisest – seda illustreerib näiteks beebi Grooti eest hoolitsemine.

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_002

Courtesy of Marvel Studios

Fookuses tegelased ja lugu, mitte märul

Võib ju rääkida mitmest probleemist – nõrgast struktuurist, tapeedina mõjuvast muusikast või lapsikutest naljadest, mis ei taba märki. Ometigi on tegu Marvel Stuudio viimase aja ühe parema teosega. Kui paljud stuudio filmid tunduvad otsekui konveieritööna valminud, siis “Galaktika valvurid Vol.2” taga on tunda südant. James Gunn suudab kõigest kahe filmiga meid oma tegelastest rohkem hoolima panna kui mõnest teisest Marveli kangelasest. Jutustades reaalsetest inimlikest probleemidest, tõestab “Galaktika valvurid Vol.2”, et koomiksifilmis on lugu ja tegelaskujud palju väärtuslikumad kui järjekordne eriefektidega märulistseen.

Arvustus ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 5. mai 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Diana 

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_003

Courtesy of Marvel Studios

 

Read Full Post »

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_poster

režissöör:  Rupert Sanders
stsenaarium: Kurt and Jamie Moss, William Wheeler & Ehren Kruger.

osades:
Scarlett Johansson (major Mira Killian)
Juliette Binoche (Dr. Ouelet)
Michael Pitt (Kuze)
Pilou Asbaek (Batou)
Takeshi Kitano (Aramaki)

operaator: Jess Hall, kunstnik: Jan Roelfs, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Billy Rich & Neil Smith, heliloojad: Lorne Balfe & Clint Mansell. Produtsendid: Ari Arad, Michael Costigan & Steven Paul.

107.min

Kinodes alates: 7.04.2017

Originaalitruu, kuid lihtsustatud ekraniseering

“Hing anumas” on visuaalselt mõjuv ja teemalt provokatiivne, ent tühjavõitu Hollywoodi uusversioon.

Filmis näidatav tulevik ei tundu enam nii kauge kui 1989. aastal, mil Masamune Shirow loodud manga esimest korda ilmavalgust nägi. Ajal, mil piir orgaanilise ja küberneetilise organismi – inimese, küborgi ja androidi vahel järjest hägustub, on vanad teemad taas ajakohased.

Ulmefilmide esimeseks leediks tõusnud Scarlett Johansson (“Tasujad”, “Lucy”, “Naha all”) kehastab major Mira Killiani. Ta on omalaadne – õnnetusest päästetud inimene, kes on maailma ohtlike kurjategijate peatamisele pühendunud ideaalne küberneetiliselt täiustatud sõdur. Tal on inimese aju, ent sünteetiline keha. Kui terrorismi uus tase tähendab inimeste mõistusesse sissemurdmist ja selle valitsemist, on majoril selle takistamiseks erilised oskused. Uue vaenlasega silmitsi seistes avastab Mira aga uut infot oma mineviku kohta.

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_006

Courtesy of Paramount Pictures and Dreamworks Pictures

Küberpungi uus tulemine

Aastal, kus räägitakse “Matrixi” seeria elluäratamisest ja lisaks “Hing anumas” Hollywoodi versioonile jõuab ekraanidele “Blade Runner 2049”, mis on järg filmiajaloo ühele olulisemale ulmekale, võib öelda, et küberpunk on tagasi. Ulmekirjandusest sündinud žanri (William Gibsoni “Neuromancer”) kasutati rohkem 80ndate (“Blade Runner“, Robocop”, “Robocop”) ja 90ndate filmides (“Veidrad ajad”, “Johnny Mnemonic”, “Matrix”). Žanr, mida iseloomustab pessimistlik tulevikuühiskond arenenud tehnoloogia ja repressiivsete sotsiaalsete struktuuridega, on viimasel aastakümnendil varjusurmas olnud.

1995. aastal linastunud täispikk animafilm “Hing anumas” on üks olulisemaid Jaapani anime ja ka küberpungi esindajaid. Režissööri Mamoru Oshii kaksesimest filmi “Hing anumas” ja “Hing anumas2: Süütus ning anime-sariStand Alone Complex” on visuaalselt lummavad, keerulised ja mõtlemapanevad. Žanrile omaselt tegelevad nad nii poliitiliste kuika filosoofiliste probleemidega. 2017. aasta filmiversiooni lavastaja Rupert Sanders (“Lumivalgeke ja kütt”) tabab filmis küll manga ja anime vaimsust, ent jääb loo jutustamise ning sügavamate kihtide avamisega jänni. Kui Jaapani animed olid oma liigses esoteerilisuses raskesti arusaadavad, siis Hollywoodi versioon on seevastu lihtsustatud ja otsene.

GHOST IN THE SHELL

Courtesy of Paramount Pictures and DreamWorks Pictures

Aktsentideta jutustus

Lugu pole halb ning lahkab klassikalisi küberpungi teemasid – identiteet, inimlikkus ja korporatsioonid –, ent on kahjuks üsna kuivalt ja aktsentideta jutustatud. Režissöör tunneb end põneva maailma loomises ja lummavate kaadrite komponeerimises rohkem kodus kui sisemise draama edastamises. Emotsionaalsed stseenid (näiteks oluline hetk filmi teises pooles Mira ja dr. Ouelet’ vahel) on tihti kohmakad ja piisava rõhuasetuseta. Sellest on kahju, sest heale küberpungile omaselt leidub teosest palju intrigeerivaid ideid. Filmi hoiab koos Scarlett Johansson, kes leiab major Mira Killiani tegelase kujutamisel hea tasakaalu inimlikkuse ja küberneetilisusevahel.“Hing anumas” kopeerib küll küberpungi välist vormi, ent ei taba täielikult tegelikku olemust. Siiski võib žanri austajatele seda soovitada.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. aprill 2017

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_003

 

 

Read Full Post »

Logan_2017_movie_Posterrežissöör: James Mangold
stsenaarium: Scott Frank, James Mangold & Michael Green

osades:
Hugh Jackman (Logan)
Patrick Stewart (Charles)
Dafne Keen (Laura)
Boyd Holbrook (Pierce)
Stephen Merchant (Caliban)
Richard E. Grant (Dr. Rice)

operaator: John Mathieson, kunstnik: François Audouy, kostüümikunstnik: Daniel Orlandi, montaaž: Michael McCusker & Dirk Westervelt, helilooja: Marco Beltrami. Produtsendid: Hutch Parker & Simon Kinberg.

137.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Hüvasti, Wolverine!

Ees on melanhoolne hüvastijätt Hugh Jackmani kehastatud Wolverine’i tegelaskujuga.

“Logan” on väidetavalt viimane film, kus Wolverine’i tegelaskujuna astub üles Austraalia näitleja Hugh Jackman. Mees sai nüüdseks ikoonilise rolli pärast seda, kui Dougray Scotti (“Võimatu missioon II”) teise filmi võtted läksid üle aja, ning on alates 2000. aastal linastunud “X-meestest” kehastanud nimetatud tegelaskuju kokku kaheksas filmis.

“X-meeste” seeria on  sisu ja temaatika poolest rohkem suunatud vanemale publikule kui teised koomiksifilmid. “Logan” on puhastverd täiskasvanutele mõeldud meelelahutus, mis on täis brutaalset vägivalda. Film käsitleb ka klassikalisi 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne vesternite teemasid, nagu ka “Armutu” (1992) ja “Shane” (1953).

Logan_movie_still_003

Austusavaldus vesternile

Aasta on 2029. Mutandid on väljasuremise äärel ning viimase 25 aasta jooksul pole sündinud ühtegi uut. Vana Logan (Hugh Jackman), oma liigi üks viimaseid esindajaid, elab vaikset elu Mehhiko piiri lähistel ja hoolitseb raskelt haige Professor X-i (Patrick Stewart) eest. Peagi saabub tema ellu 11-aastane tütarlaps Laura Lauraga (Dafne Keen), noor mutant, kellel on üllatavad võimed ning keda jälitavad tumedad jõud.

Loo tegevus toimub Mehhiko-Ameerika piiril. Kohas, kus on aset leidnud mitmed teisedki vesternid ning mis praeguses poliitilises situatsioonis kõnetab rohkem kui kunagi varem. Režissöör James Mangold (“Wolverine”, “Walk the Line – Nagu noateral”) näitab selgelt, mis linateosed teda “Loganit” tehes inspireerisid, ent filmi vaadates jääb tunne, et kõike seda on enne paremini tehtud. Loo kontseptsioon sarnaneb väga Alfonso Cuaroni “Inimlastega” (2006) ja George Stevensi “Shane`iga”. Viimast jälgivad filmi tegelased telekast ning tsiteerivad isegi selle dialooge. Iseseisva tütarlapse ning isa-tütre teema käsitluses aga laenatakse palju Peter Bogdanovichi teosest  “Paberist kuu” (1973).

Logan_movie_still_002

Filmi esimeses pooles see ei häiri, sest lugu on hästi jutustatud ning töötab tänu suurepärastele karakteritele. Hugh Jackman kehastab elust räsitud Wolverine’i nüansirikkalt ning tõmbab tahtmatult paralleele Clint Eastwoodi rollidega. “Logan” mõjub kui postmodernne vestern, mille keskmes on Metsiku Lääne püstolikangelaste asemel mutandid. Jackmani ekraanikeemia Patrick Stewartiga on samuti väga nauditav. Logan peab nii otseses kui kaudses mõttes lahingut iseendaga ning see teema on teoses hästi edasi antud. Seda aitab rõhutada Wolverine’i suhe noore mutandiga.

Probleemseks osutub aga filmi teine pool, eelkõige lõpuosa, mis ei suuda kõiki liine hästi kokku viia. Samuti häirib “Loganis” vägivallatsemine lastega. On kohti, mis toimivad aga ka ülearust ja pingutatut. Päris mitmed hetked oleksid ilma vägivallata palju võimsamalt mõjunud.

Probleemidest hoolimata on ” Logan” siiski viimase aja üks tõsiseltvõetavam ja küpsem film superkangelasest. Linateos on peajagu üle Marvel filmiuniversumi viimase aja toodangust (“Tasujad”, “Dr.Strange” jt.).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Logan_movie_still.jpg

 

Read Full Post »

Pühad toovad inimesi tihti telerite ette. Mis on need teosed, mida tasub ikka ja jälle üle vaadata.

Vaevalt möödub jõulupühi, mil me ei kohtuks “Üksinda kodus”, “Visa hinge” või ka kodumaise klassikaga nagu “Kevade” või “Viimne reliikvia”. Romantilised komöödiad, jõululood, kogupere- ning lastefilmid on saanud traditsiooniks. Heidaks pilgu mõnele rohkem või vähem tuntud jõulufilmile, mis ei pruugi kohalikule publikule nii tuttavad olla.

………………………………………………………………………………………………………………………
miracle_on_34th_street_1947_poster“34. tänava ime” – “Miracle on 34th Street” (1947).

Üks vähestest jõulufilmidest, mis kandideeris parima filmi Oscarile ning ainus, mis võitis jõuluvana kehastavale näitlejatele ka Kuldmehikese. Edmund Gwenn kehastab meest nimega Kris Kringle, kes väidab end olevat päris jõuluvana. Osa inimesi jääbki seda uskuma, osa hakkab aga mehe terves mõistuses kahtlema. Tõe väljaselgitamine viib asja kohtuni. See on tõelise jõulumeeleoluga südamlik  ja sarmikas teos. Film särab tänu Edmund Gwennile, kes on kinoajaloo üks parimaid jõuluvanasid.

miracle_on_34th_street

………………………………………………………………………………………………………………………

the_shop_around_the_corner_1940_poster“Pood ümber nurga” – “The Shop Around the Corner” (1940).
James Stewarti tuntumaks jõulufilmiks on “See imetabane elu” (1946). Aastaid enne mängis ta aga ühes võluvas romantilises komöödias, mille tegevus leiab aset jõuluaegses Budapestis. Lugu räägib kingituste poes töötavast Alfredist (James Stewart) ja uuest müüjast Klarast (Margaret Sullavan), kes üksteist silmaotsastki ei salli. Enesele teadmata on nad aga kirjasõpradena teineteisesse armumas. Lavastaja Ernst Lubitsch, kes sai tuntuks intelligentsete ja teravmeelsete situatsioonikomöödiatega, loob siin nauditava ja teravmeelse teose. Film on tulvil põnevaid karaktereid ning üllatavaid pöördeid. Kui jutustatud lugu kõlab tuttavalt, siis põhjuseks on loomulikult 1998. aastal valminud uusversioon “Sulle on sõnum” (1998), peaosas Meg Ryan ja Tom Hanks.

………………………………………………………………………………………………………………………

a_charlie_brown_christmas_1965_poster“Charlie Browni jõulud” – “A Charlie Brown Christmas” (1965).
Paljudele on tuttav Charles Schulzi loodud koomiks “Charlie Brown ja tema sõbrad” või vähemasti koer Snoopy tegelaskuju. Vähem teatakse aga  tema  pühadeteemalisi filme, kus needsamad karakterid üles astuvad. Sealhulgas leidub  ka üks tore jõululugu. Charlie Brown ei tunne enam pühadest rõõmu, kuna need on liiga kommertslikuks muutunud. Selleks, et poisi kurbust leevendada, palutakse tal lavastada kooli jõulunäidend ning leida kuusepuu. Peagi saab Charlie teada, mis on jõulude tegelik tähendus. Armas ja südamlik pooletunnine joonisfilm linastub Ameerikas pühade ajal juba 51 aastat.

charlie_brown_christmas

………………………………………………………………………………………………………………………

a_christmas_story_1982_poster“Jõululugu” – “A Christmas Story” (1982).
Järjekordne Ameerika televisioonis regulaarselt linastuv jõulufilm, mis jookseb mõnes telekanalites lausa kaks ööpäeva jutti. Poolautobiograafiline teos leiab aset XX sajandi keskel ning näitab 9-aastase Ralphie (Peter Billingsley) lustakaid jõulueelseid juhtumisi. Kas tal õnnestub oma vanemaid ja jõuluvana veenda, et nad talle õhupüssi kingiksid?


………………………………………………………………………………………………………………………

muppets_christmas_carol_1992_movie_poster“Muppetite jõululugu” – “Muppets Christmas Carol” (1992).
Charles Dickensi kuulsat jõululugu inimpõlglikust ihnuskoist Scrooge’ist, keda külastavad jõululaupäeval mineviku, oleviku ja tuleviku vaimud, on korduvalt ekraanile toodud. Mis muudaks selle loo veel paremaks? Loomulikult Muppetid! “Muppetite jõulugu” on terve seeria armastatuim teos, kust leidub toredaid nalju ja lustakaid muusikalisi numbreid. Loo tegelikuks staariks on aga Michael Caine (“Noorus”, “Batman alustab”), kes sobib Scrooge’i rolli nagu valatult ning teeb siin karjääri ühe parima rolli.

muppets_christmas_carol

………………………………………………………………………………………………………………………

joyeux_noel_movie_poster“Häid jõule” -“Joyeux Noël” (2005).
Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Prantsuse linateos on inspireeritud päriselust. 1914. aasta detsember, esimene ilmasõda, ent jõululaupäeval kuulutavad Šotimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa väeüksused läänerindel välja relvarahu, et jagada koos pühade rahuaega. Mis juhtub aga siis, kui pärast koosveedetud aega tuleb taas lahingusse asuda? Tegu on sentimentaalse ja kohati naiivsevõitu looga, kuid selle keskmes seisavad tugevad ja provokatiivsed ideed. Filmi keskosa näitab tabavalt sõja absurdsust ning muusika ja pühade ühendavat jõudu.

joyeux_noel_movie_still

………………………………………………………………………………………………………………………
Shane_black_christmas_movies.jpg

“Surmarelv” – “Lethal Weapon” (1987) ja suur osa Shane Blacki loomingust.
“Visa hing” on üks armastatumaid jõulufilme, ent see pole ainus märul, mille tegevus leiab pühade ajal. “Surmarelvas”, kus astub esmakordselt üles ikooniline buddy-cop duo seersant Murtaughi (Danny Glover) ja Martin Riggs (Mel Gibson), leiab palju rohkem pühade temaatikat ja ikonograafiat kui John McClane’i seikluses. Stsenarist Shane Black armastab väga jõule sest peale “Surmarelva” toimub ka  “Viimase skaudi”(1991), “Pika lahkumissuudluse” (1996), “Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis” (2005), “Raudmees 3” (2013) kui ka sel aastal linastunud “Heade tüüpide” (2016) tegevus just sel ajal.

………………………………………………………………………………………………………………………

on_her_majestys_secret_service_poster“Tema Majesteedi salateenistuses” – “On Her Majesty’s Secret Service” (1969).
Maailma kõige kuulsama salaagendi James Bondi fännidele pole midagi paremat seeria ühest tugevamast ja emotsionaalsemast filmist, millest osa leiab aset jõulude ajal. James Bond (George Lazenby) päästab naise (Diana Rigg), kelle isa osutub kriminaalkartelli juhiks (Gabriele Ferzetti). Viimane nõustub mehele jagama infot SPECTRE organisatsiooni juhi (Telly Savales) kohta, kui 007 tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse tõeliselt. Ainuüksi John Barry ja Hal Davidi koostöös valminud laulu “Do You Know How Christmas Trees Are Grown? ” tõttu kuulub teos jõulufuilmide varamusse.

on_her_majestys_secret_service

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22. detsember 2016

Rahulikke ja kauneid Pühi!

 

 

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused