Jumanji: The Next Level / The Aeronauts / The Current War – Directors Cut (2019)

“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase”  (2014)
režissöör: Jake Kasdan
stsenaarium: Jake Kasdan, Jeff Pinkner
kinodes alates: 6.12.2019

Järg 2017. aasta üllatushitile “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” ei valmista eelmise osa fännidele pettumust.  Samuti hoogne ja lõbus seiklus, mis on nauditav tänu lustakatele osatäitmistele ning näitlejate heale ekraanikeemiale. Järg on tuttav, ent toob sisse ka piisavalt uut materjali. Lisaks vanadele nägudele (Dwayne Johnson, Jack Black, Kevin Hart, Karen Gillan jt) liituvad seltskonnaga ka Danny DeVito ja Danny Glover.

Danny DeVito’t ning Dwayne Johnsonit teda jäljendamas on ääretult lõbus vaadata.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
režissöör: Tom Harper
stsenaarium: Tom Harper & Jack Thorne
kinodes alates: 6.12.2019

Felicity Jones ja Eddie Redmayne (“Kõiksuse teooria“) on taas ekraanil tõsielul põhinevas filmis, mis jutustab aeronaut Amelia Wrenist ja teadlasest James Glaisherist. 1862.aastal asuvad nad õhupalliekspeditsioonile, et lennata eelmistest seiklejatest kõrgemale ja leida teaduslik moodus ilma ennustamiseks.

Meedias mainiti, et “Aeronaudid” on justkui “me too” ajastu produkt. Päris elus tegi James Glaisher antud kõrgusrekordeid purustanud lennu koos Henry Coxwelliga. Filmis on aga tema kaaslaseks Amélia Wren, kes on inspiratsiooni saanud kahest naisaeronaudist: Sophie Blanchardist ja Margaret Grahamist.

Hollywood on ajaloolise tõega ennegi vabalt ringi käinud ning tegelaste vahetamine pole suurim probleem. Pigem on asi selles, et film asendab usutavuse, karakteriloogika ning teadusliku lähenemise meelelahutusliku ja lihtsa vaatemänguga.

“Aeronaudid” mõjub kõige paremini õhupalliga tuhandete meetrite kõrgusel lennates. Tegelaste käitumine ja ettevalmistused selleks sündmuseks tunduvad lihtsustatu ning ebausutavana. Ehk on probleemiks samal ajal linastuv “Majakas“, mis on ajastu kujutamises nii detailitruu, et “Aeronaudid” mõjub tema kõrval fantaasiafilmina, kuigi žanriliselt peaksid asjad just vastupidi olema.

“Aeronautide” narratiiv on samuti konarlik. Suur osa filmist on jutustatud flashbackide abil. Need minevikustseenid on aga kõige nõrgemad ega lisa midagi olulist karakteritele või tegevustikule. Suur osa eelloo pingest põhineb küsimusel, kas tegelased üldse koos õhku tõusevad. Kuna me aga neid filmi alguses lendamas näeme, siis see lihtsalt ei toimi.

Hinne: 5/10

arvustused: Mark Kermode
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Michael Mitnick
Kinodes alates: kinodes alates: 6.12.2019

Režissöör Michael Mitnicki (“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk “) filmi “Voolusõda” vaevasid mitmed tootmisprobleemid. See pidi esialgu linastuma 2017. aastal ning Eesti kinodesse jõudnud versioon kuus minutit lühem “directors cut” versioon.

Filmi keskmes on Thomas Edison (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse (Michael Shannon), kes võitlevad elektrienergia tootmise võimaluste pärast. Nagu “Aeronautide”, on  ka “Voolusõja” keskmes 19.sajandi uuendused. Selle taga peituv lugu ja ajalooline õppetund on intrigeerivamad kui teos ise. 

Produktsioon on oma suhteliselt väikese eelarve kohta muljetavaldav ning ekraanil näeb palju hinnatud näitlejaid (Benedict Cumberbatch, Michael Shannon, Katherine Waterston, Tom Holland, Matthew Macfadyen, Nicholas Hoult jt). Raske on aga aru saada, millest filmitegijad täpselt rääkida tahavad. Keskmes tundub olevat Thomas Edisoni  ja George Westinghouse’i vägikaikavedu (mis on kohati sarnane Cristopher Nolani “The Prestige’is” nähtuga), ent stsenaariumis on liiga palju detaile ning sündmusi, mis fookuse ähmastavad.

Lugu ei haaranud kahjuks intellektuaalsel ega emotsionaalsel tasandil. Nagu vaataks telekast harivat History Channeli saadet, kus amatöörnäitlejate asemel palgati Oscari nominendid.

Hinne: 4.5/10

arvustused:
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Terminator: Dark Fate/Dolemite Is My Name/Tell Me Who I Am/Zombieland: Double Tap (2019)

“Terminator: Dark Fate” – “Terminaator: Sünge saatus”(2019)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: David S. Goyer, Justin Rhodes & Billy Ray
Kinodes alates: 01.11.2019

Terminaatori seeria neljas katse (3 filmi ja 1 teleseriaal) teha vääriline jätkulugu “Terminaator 2: Kohtupäevale”  (1991) toob tagasi küll keskse osatäitja Linda Hamiltoni Sarah Connori rollis, ent ei suuda sellega kahjuks järge taaselustada. Tegu sama hea (või keskpärase) linateosega kui seda oli “Terminaator 3: Masinate mäss” (2003).

Filmi esimene pool pakub korralikult põnevust ja märulit, ent kahjuks on ikoonilistest tegelastest (Sarah Connor ja T-800) saanud ühedimensioonilised klišeed, kes pingutatult  kilde rebivad. Erinevalt esimesest kahest osast, mis kuuluvad pigem thrilleri või õudusfilmi žanrisse, on “Sünge saatus” pigem seikluskomöödia. Filmi tugevuseks on Natalia Reyesi (“Birds of Passage”) ja Mackenzie Davise (Tully, Blade Runner 2049) hingestatud osatäitmised. Nende tegelaskujud lisavad filmi vajalikku inimlikkust ja karismat.

Taas kopeerivad filmitegijad teise osa struktuuri, ent ei tee seda pooltki nii hästi ega laienda eriti Terminaatori mütoloogiat.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Dolemite Is My Name” – “Dolemite on mu nimi“ (2019)

režissöör: Craig Brewer

stsenaarium: Scott Alexander, Larry Karaszewski
Netflixis alates: 25.10.2019

Stsenaristiduo  Scott Alexander ja Larry Karaszewski (“People vs Larry Flint”, “Man on the Moon”, “Big Eyes“) austusavaldus järjekordsele oskamatule end siirale kultusfilmide lavastajale Rudy Ray Moore’ile on nii oma ülesehituselt kui voorustelt sarnane nende kuulsamale eluloofilmile “Ed Wood” (1994).

Tehtud samasuguse armastuse, huumori ja sümpaatiaga oma portreteeritava vastu, on “Dolemite” üks aasta naljakamaid feel good (eluloo)filme. Peosas särab Eddie Murphy, keda on ääretult tore peale aastatetpikkust karjääri madalseisu taas kõrgvormis näha. Samamoodi energilise osatäitmise teeb ekraanidelt kaua eemal olnud Wesley Snipes (“Blade”, “White Man Can’t Jump”).

Ei midagi originaalset ent läbinisti nauditav ja hariv meelelahutus blaxploitationi ühest huvitavamast ikoonist ning räppmuusika ristiisast Rudy Ray Moore’ist.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
 

---

“Tell Me Who I Am” – “Ütle mulle, kes ma olen” (2018)
režissöör: Ed Perkins
Netflixis alates: 18.10.2019

Elu on kummalisem ning sageli hirmutavam kui väljamõeldis.  Ed Perkinsi dokumentaalfilm on korraga nii mõtlemapanev kui häiriv uurimus mälust, usaldusest ning lapsepõlve- traumadest, mis  igavesekes meiega kaasas käivad.

Loo keskmes on identsed kaksikud, kellest üks 18- aastaselt mälu kaotab ning toetub oma mineviku ja enda ümbritseva mõistmisel oma venna Lewise sõnadele. Aga kui kõik  venna räägitu ei vasta tõele? Miks vend valetab ning mis tegelikult juhtus?

Filmist on ilma sisu tutvustamata raske rääkida. Uskumatu loo teeb mõjuvaks režissöör Ed Perkins valik hoida teos lihtsana. Toetudes vendade intervjuudele ning nende emotsioonidele rullub vähehaaval lahti mõtlemapanev lugu  minevikust.

Lõpp-punkt, kuhu Perkins viimase kolmandiku draama üles ehitab, ei mõju nii võimsalt kui sellele eelnev, ent tegu on siiski filmiga, mis jääb peale vaatamist hinge kriipima.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes 

 

---

“Zombieland: Double Tap” – “Zombieland: Topeltlask” (2019)
režissöör: Ruben Fleischer
stsenaarium: Dave Callaham, Rhett Reese, Paul Wernick
Kinodes alates: 25.10.2019

“Zombielandi” järje ekraanile jõudmine oli vaevaline. Nagu Luke Wilsoni kehastatud Albuquerque’i karakter  (Woody Harrelson)  kommenteerib – “see nali tundub väga 2009″. Nii võib öelda kogu filmi kohta. “Zombieland: Topeltlask” on oma kvaliteedilt üsna sarnane esimesele, ent ei mõju pooltki nii värske ja vaimukana. Sümpaatne näitlejate plejaad (Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Emma Stone ja Abigail Breslin) kellel on hea ekraanikeemia ning toredad uued kaaslased (Zoey Deutch, Luke Wilson, Rosario Dawson jt) suudavad tasandada stsenaariumi puudujäägid ning päästa  ohati nürivõitu naljad. Nagu Honest trailer nii tabavalt juba esimest filmi kommenteeris, on “Zombielandi” näol tegu lärmakam, rumalama ning ameerikalikum versioon “Shaun of the Dead’ist”.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Coutesy of Netflix

Read Full Post »

“Joker” – “Jokker” (2019)

režissöör: Todd Phillips
stsenaarium: Todd Phillips & Scott Silver

osades:
Joaquin Phoenix (Arthur Fleck)
Robert De Niro( Murray Franklin)
Zazie Beetz (Sophie Dumond)
Frances Conroy (Penny Fleck)
Brett Cullen (Thomas Wayne)
Shea Whigham (Detective Burke)
Bill Camp(Detective Garrity)

operaator: Lawrence Sher, kunstnik: Mark Friedberg, kostüümikunstnik: Mark Bridges, helilooja: Hildur Guðnadóttir, montaaž: Jeff Groth. Produtsendid: Todd Phillips& Emma Tillinger Koskoff.

Kinodes alates 4.10.2019
101 min

Todd Phillipsi (“Pohmaka” triloogia) Veneetsia filmifestivalil Kuldlõviga pärjatud “Joker” mõjub kaasaegsete Hollywoodi koomiksisarjade keskel värskendavalt. Kõigest 55 miljoni dollari eest vändatud linateose keskmes ei ole arhetüüpne hea ja kurja võitlus ja suurejoonelised eriefektid. Ammutades inspiratsiooni 1970-ndate ja 1980-ndate ühiskonnakriitilistest ning nihilistlikest antikangelase lugudest [“Taxi Driver” (1976) või “The King of Comedy” (1982)] loob “Joker” pessimistliku pildi meeleheitele viidud ühiskonnast, kus ebavõrdsus, vaesus ning hoolimatus loovad soodsa pinnase rahutusteks ning viivad filmi peategelase äärmuslike tegudeni.

Kolmekordne Oscari nominent Joaquin Phoenix kehastab Arthur Flecki, vaimsete häirete all kannatavat klouni, kes hoolitseb ema (Frances Conroy) eest ning unistab oma iidoli Murray Franklini (Robert De Niro) eeskujul püstijalakoomikuks saada.

“Jokeri” tegevus leiab aset Gotham Citys, mis on tugevalt inspireeritud 1970-ndate New Yorgist, linna ajaloo ühest süngemast ja kriminaalsemast perioodist. Sisuliselt on tegu vigilante exploitation filmiga, mida oleks omal ajal võinud peale Martin Scorscese lavastada näiteks Abel Ferrara (“Ms .45”) või William Lustig (“Maniac”), kes linna tumedamat poolt nii tabavalt kujutasid.

Erinevatelt mainitud lavastajatest ei suuda aga Todd Philips oma Gotham Cityt ehedaks muuta. Kuigi väliselt tundub kõik korras olevat, jääb puudu detailidest, mis nii linna kui selle tegelased ellu ärataksid. Võetud riskidest hoolimata on teosel siiski stuudiofilmi maik juures. Joaquin Phoenix esineb oma tuntud headuses, ent kõrvaltegelased (headest näitlejatest hoolimata) jäävad üsna pealiskaduseteks ja üheplaanilisteks. Hea antikangelase lugu eeldab üldjuhul aga väga mõjuvat maailma.

Ka Arthur Flecki enda teekond ikooniliseks Jokkeriks liigub väga tüüpilist ning tuttavat rada pidi ning kasutab kulunud klišeesid. Kontseptuaalselt on tegu korraliku materjaliga, ent nii stsenaarium kui režii jäävad pealiskaudseks. Tegijad on Jokkeri karakteriks inspiratsiooni ammutanud mitmetest allikatest (nii filmidest kui koomiksitest) ning leidnud tema lahtiseletamiseks paar põnevat lahendust.

“Jokeris” leidub mitmeid kauneid kaadreid ja mõjuvaia kõrvale teine hiljutine “Taxi Driver’ist” inspireeritud film, mille peaosas oli Joaquin Phoenix “You Were Never Really Here” (2017), saavad “Jokeri” vajakajäämised eriti selgeks. 

Samas ei jäta “Joker” täiesti ükskõikseks. Filmi tasub  ainuüksi Joaquin Phoenixi osatäitmise pärast vaadata. Ka filmi üks teema – kuidas ühiskonna poolt hüljatud inimesed võivad idealiseerida kriminaale ning valitsevale korrale vastu astuda, on kontseptuaalselt kõnekas. Ka 1970-ndatest  inspireeritud rahulik tempo on hea vaheldus kaasaegse Hollywoodi tormavale kinole.

“Jokeri” filmitegijate ambitsioonid on suured ning kuigi teostus jätab mitmes mõttes soovida, on linateos siiski värske lisa stagneerunud koomiksifilmide maailma. Jääb loota, et “Joker” inspireerib teisi ka filmitegijaid koomiksižanris  riske võtma ning uusi ja julgeid lähenemisi proovida. 

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Halloween & Apostle (2018)

“Halloween” (2018)
režissöör: David Gordon Green
stsenaarium: David Gordon Green, Danny McBride, Jeff Fradley
Kinodes alates: 26.10.2018

Erinevalt teistest ikoonilistest slasher sarjadest nagu “Friday the 13th” ja “Nightmare on Elm Street” on “Halloweeni” filmide järgnevus pehmelt öeldes segane ning David Gordon Greeni käel valminud osa on sarja viies reboot.

“Halloween” (kolmas film seerias, mis kannab täpselt sama pealkirja) on järg esimesele, 1978. aastal John Carpenteri käe all valminud õudukale, ent viiteid leidub ka teistele osadele.

Uue filmiga üritatakse õudusikooni  taas uut elu ning väärikust süstida.  Tagasi on nii esimeses filmis peaosa mänginud Jamie Lee Curtis, Michael Myersit kehastanud Nick Castle kui ka John Carpenter, kes on seekord filmi kaasprodutsent ja helilooja. Lavastajatoolis istub skisofreenilise filmograafiaga David Gordon Green, kelle käe all on valminud sellised hinnatud teosed nagu “George Washington” (2000) ja “Stronger” (2017) kui ka materdada saanud “The Sitter” (2011) ja “Your Highness” (2011).

Slasher filmide austajana võin öelda, et “Halloween”  on selle žanri tüüpiline vana kooli esindaja – pakutakse seda, mida oodatakse. Lugu on üsna etteaimatav ega paku palju üllatusi. See-eest leidub palju laipu ning brutaalseid mõrvu, kuid erinevalt žanri meeldejäävatest esindajatest, mis sulle naha alla poevad, leidub siin üsna vähe õõva ja õudust. Green on filmi korralikult teostanud, ent ilma erilise särata (mõjuvaim hetk on vist pikk steadicam kaader Halloweeni ööl). Filmitegijad üritavad ka tavalisest enam karakteritesse investeerida (eelkõige Laurie Strode’i ja tema perekonna draamasse) aga selleks ei kulutata (žanrile iseloomulikult) piisavalt aega ning linateoses on lihtsalt liiga palju tegelaskujusid. Parimad slasherid paistavad silma kas meeldejääva atmosfääri, mõrvade, karakterite või pöörkäikude poolest. “Halloweenil” pole neist ühtegi ning korralikest näitlejatöödest hoolimata ei jäta ükski tegelaskuju sügavat muljet.

Tegu on siiski oma žanri korraliku esindajaga, mis tuletab meelde, et “Halloweeni” kõige olulisemaks osaks pole kunagi olnud peategelased nagu Michael Myers või Laurie Storde vaid John Carpenteri ikooniline muusika. Teadupärast leidis ka originaalversioon levitajate huvi alles pärast muusika lisamist. 

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Apostle” – “Apostel” (2018)
režissöör: Gareth Evans
stsenaarium: Gareth Evans
Netflixis alates: 12.10.2018

“The Raid: Redemption” (2011) ja “The Raid 2” (2014) režissöör-stsenaristi Gareth Evans uus film “Apostel” on mehele omase energiaga brutaalne film, mis võlgneb palju ka vaoshoitud õudukatele nagu Robin Hardy kultusfilm “The Wicker Man” (1974).

“Apostel” algab nagu “The Wicker Man” – peategelane saabub (Dan Stevens) üksikule saarele, kus elab end ülejäänud maailmast isoleerinud ususekt prohvet Malcolmi (Michael Sheen) juhtimisel.
Evans uurib  kogukondade ja usufanatismiga seonduvaid probleeme, ent nagu “Halloweengi” on  “Apostlis” liiga palju liine, karaktereid ja ideid, mis filmi lõpus ei leia ilmtingimata rahuldavat lahendust. Ka filmi tonaalsus on kummaline. Ühetlpoolt on teguvanakooli vaoshoitud õudukast, mis kaldub samas aga nii campi kui ekstreemsesse splatter’isse. Nõrganärvilistele kindlasti ei soovitaks.

Ei ole veendunud, et vägivald filmi terviku kasuks töötab, ent libastumistest hoolimata on “Apostel” omalaadne teos, mis nagu  “The Wicker Man”, pikaks ajaks meelde jääb. Alati cool Dan Stevens (“The Guest”) on filmi peaosas väga nauditav.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Netflix

Read Full Post »

Tuulte tahutud maa/The House with a Clock in its Walls/Võta või Jäta/A Simple Favor (2018)

“Tuulte tahutud maa” (2018)
režissöör: Joosep Matjus
stsenaarium: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Jan Henriksson
Kinodes alates: 28.09.2018

Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.

Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine  muidu tsivilisatsiooni märke vältivas  filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.

Hinne: ?/10 (vist 7/10)
IMDB

---

“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)

režissöör: Eli Roth

stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018

Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.

Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.

Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018

Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.

Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu  lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.

Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga,  jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.

Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.

On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.

Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.

Hinne: 5/10
IMDB
arvustus: Diana

 

---

“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018

Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.

Hinne: 5.5 /10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Mark Kermode

Courtesy of Universal Pictures

Read Full Post »

Pity/Utøya 22. juli (2018)

“Pity” – “Haletsus” (2018)
režissöör: Babis Makridis
kinodes alates: 5.07.2018

“Haletsus” on kui päikeselises Kreekas tehtud Põhjamaine must komöödia. Esteetiliselt väljapeetud ja sordiini all hoitud huumoriga minimalistlik lugu keskealisest advokaadist, kelle naine on koomas. Mehe eksistents põhineb teadmisel, et tal on lähedasi inimesi, kes teda ses raskes olukorras toetavad ja kaastunnet avaldavad.

Tegu on kõneka uurimusega inimloomusest, mis liigub küll üsna etteaimatava lõpptulemuse suunas, ent loo teevad naudikaks värvikad ning humoorikad episoodid. Isiklikult meeldis see film oma julge toestuse ja karakteripõhisema lähenemise poolest rohkem kui filmi stsenaristi Efthymis Filippou viimased teosed (režisöör Yorgos Lanthimos’ega koostöös valminud “Homaar” ja “Püha hirve tapmine”).

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018)
režissöör:  Erik Poppe
kinodes alates: 20.07.2018

Utøya saare tragöödiast on tänaseks möödunud 7 aastat. 2011. aasta 22. juulil ründas Oslo lähedal poliitilises suvelaagris olnud viitsada noort relvastatud parempoolne ekstremist. Rünnak kestis 72 minutit.

Hinnatud Norra režissöör Erik Poppe (Tuhat korda head ööd) on otsustanud näidata toimuvat läbi väljamõeldud 18-aastase karakteri Kaja silme läbi ning teha seda reaalajas minuthaaval. Sarnaselt Sebastian Schipper’i teosega “Victoria” on “Utøya 22. juuli” teostatud ühe kaadriga. Nagu Gus Van Sant filmiga “Elevant” (2013), üritab Poppe oma jälgiva ja liugleva kaameraga taodelda dokumentaalsust, ent teostus jääb formaalseks. Kaamera vaatepunkt jääb tihti ebaselgeks, lugu jääb pinnapealseks ning liigselt jälgitakse tüüpilisi katastrooffilmi stampe. Ka väljamõeldud karakterid jäävad üheplaanilisteks stereotüüpideks.

Filmi mõjuvamaks aspektiks pole pikk katkestamata kaader, vägivalla kaamerast eemal hoidmine või tegelaste läbielamised vaid hoopiski hetk, kus sääsk peategelase käe peale maandub. Taoline juhuslikkus ja elulisus on see, mis filmil tervikuna puudu jääb.

Loodetavasti on samast sündmusest Paul Greengrassi (“Bourne’i filmid”, “United 93”) käe all valmiv “Norway” (2018) nöol tegu paremini teostatud, emotsionaalsema ja mõtlemapaneva filmiga.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Tully (2008)/Anon (2018)/A Quiet Place (2018)

“Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman
stsenaarium: Diablo Cody

Kinodes alates: 04.05.2018

“Tully” on kohustuslik vaatamine kõigile lapsevanematele, eriti kui lapsi on mitu.

Kolme lapse ema Marlo (Charlize Theron) saab vennalt (Mark Duplass) kingituseks lapsehoidja. Algsetest kõhklustest üle saanud naisel tekib hooliva, üllatava ja vahel ka keerulise iseloomuga Tully nimelise (Mackenzie Davis) noore lapsehoidjaga ainulaadne side.

Kolmas koostöö režissöör Jason Reitmani (“Up in the Air”) ja stsenarist Diablo Codyga (“Juno”) ning teine koostöö Charlize Theroniga (“Young Adult”) peaosas on vaimukas, kaunilt väljajoonistatud tegelaskujudega ning kõnekas lugu lapsevanemaks olemisest. Utreeritud, samas eluline ja mõtlemapanev. Senise kinoaasta üks toredamaid elamusi.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Anon” – “Tundmatu” (2018)
režissöör: Andrew Niccol
stsenaarium: Andrew Niccol

Kinodes alates: 11.05.2018

Uus-Meremaa režissöör-stsenarist Andrew Niccol on üks huvitavamaid filmitegijaid, kes kasutab ulmežanri kaasaegsete probleemide käsitlemiseks.

Mehe kaks esimest filmi – “The Truman Show” (1998) (rež. Peter Weir) ja tema režiidebüüt “Gattaca” (1997) kuuluvad vaieldamatult 1990-ndate parimate filmide hulka. Tegu on teostega, mis olid oma ajast eest ning käsitletud teemad (reality showd, geneetika) on  nüüd isegi kõnekamad kui siis. Ka mehe järgnevad teosed “Simone” (2001), “Lord of War”(2005) ja “In Time” (2011) on ideetasandil põnevad, ent nende teostus  palju ebaühtlasem.

’’Tundmatu’’ tegevus leiab aset lähituleviku maailmas, kus puudub privaatsus ja anonüümsus. Isiklikud mälestused salvestatakse ning kuriteod on muutunud pea olematuks. Lahendamata mõrvu uurides avastab Sal Frieland (Clive Owen) noore naise (Amanda Seyfried), kes tegutseb väljaspool süsteemi. Tal pole identiteeti, minevikku ning tema kohta puuduvad ametlikud andmed.

Courtesy of Netflix

“Anon” oma retrofuturistliku stiiliga on mõtteline jätk eelnevatele Andrew Niccoli ulmekatele, ent laenab sisuliselt palju kultusteostelt “Strange Days” (1995), “The Matrix” (1999)  ja “Minority Report” (2002). Ajal, mil suur osa inimkonnast kasutab nutitelefone ja sotsiaalvõrgustikku, tundub privaatsus ja anonüümsus võimatuna ning “Anoni” maailm on selle temaatika kõnekas laiendus.

Mis juhtuks, kui meie silme ette kuvataks info iga meile vastukõndiva inimese kohta (nagu mõnes arvutimängus) ning anonüümsust ei eksisteeriks? Privaatsuse ja Suure Venna motiiv on ulmefilmidest ikka läbi käinud. Niccol toob vanasse teemasse värskust subjektiivse kaamera kasutamise kaudu. “Anoni” maailmas on võimalik näha maailma teiste silmade läbi.

Mis saab, kui oma silm ei ole kuningas ning me ei tea enam, mis on reaalne ja mis mitte? Filmi üheks põnevamaks ideeks on häkkerite oskus mälestusi muuta või nähtavat manipuleerida.

Courtesy of Netflix

“Anon” on tõeliselt omalaadne ja intrigeeriv elamus. Kahjuks jääb lugu ise nõrgaks. Detektiivižanri kasutamises pole iseenesest midagi halba, ent lõpplahendus on nadi, tegelaskujud kontseptuaalsed ning jäävad karakteritena väheütlevaks.

Kui Niccol suutis oma esimeses ja seni parimas filmis “Gattaca” leida hea tasakaalu kontseptsiooni ning narratiivi, karakterite, emotsiooni ja esteetika vahel, siis “Anonil” on  ainult esteetika ja kontseptsioon.

“Anonist” leiab palju puudusi, selle tõttu on seda raske nimetada heaks filmiks. Samal ajal pakutakse aga palju mõtlemisainet. Mine tea, ehk on see väärtuslikum, kui vaadata mõnd terviklikumat linateost, millel midagi öelda ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018)
režissöör: John Krasinski
stsenaarium: Bryan Woods, Scott Beck & John Krasinski

kinodes alates: 6.04.2018

Nagu “Anoni” puhul, on ka “Kenal vaiksel kohakesel” suurepärane keskne idee, et filmitegijad ei kasuta selle täit potentsiaali.

Filmi algus on intrigeeriv ning pakub originaalse elamuse – nagu filmi tegelased ei tohi ellujäämiseks ühtegi piiksu teha, peab ka publik ent kinos väga vaikselt hoidma. Lugu pakub huvitavat  segu perekonnadraamast, ulmest ning õudusest.

Filmi esimene pool on täis meisterlikke lõike, kuid loo kulgedes muutub “Kena vaikne kohake” üsna etteaimatavaks koletisefilmiks, kus mõjuv helirežii solgitakse ära liigse muusikaga. Lõpptulemus tundub kompromissina režissööri alalhoitud ja psühholoogilise autorikino ning produtsendite poolt nõutud masspubliku maitsega.

Siiski on tegelased hästi väljajoonistatud ning osatäitmised, eelkõige kurt näitleja Millicent Simmonds (kes säras eelmine aasta filmis “Wonderstruck”), kõrgel tasemel.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Paramount Pictures.

 

Read Full Post »

Lucky/Ready Player One/Tomb Raider/Seltsimees Laps (2018)

Lucky (2017)
režissöör: John Carroll Lynch
stsenaarium: Logan Sparks & Drago Sumonja

Kinodes alates: 30.03.2018

Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 30.03.2018

Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel  publikumenu, ent XXI sajandil see enam  reegel pole.

“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).

See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt  viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).

Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.

Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

Tomb Raider (2018)
režissöör: Roar Uthaug
stsenaarium: Geneva Robertson-Dworet, Alastair Siddons & Evan Daugherty

Kinodes alates: 16.03.2018

Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.

Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid  suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.

Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.

Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

---

Seltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal

kinodes alates: 23.03.2018

Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.

“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).

Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on  vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.

Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.

Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.

Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.

“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.

IMDB

Courtesy of Magnolia pictures

Read Full Post »

Villages, Visages/The Post/Call Me by Your Name (2017)

“Villages, Visages “- “Faces Places” – “Palged, paigad” (2017)
režissöör: JR, Agnès Varda
stsenaarium: JR, Agnès Varda

Kinodes alates: 02.02.2018

Kreeka-Belgia päritolu legendaarne režissöör Agnès Varda on Euroopa kino inspireerivamaid ja mõjukamaid figuure ning tema koostööfilm fotograaf JR’iga optimistlikumaid ja inspireerivamaid dokumentaalfilme, mida viimasel ajal näinud olen.

“Palged, paigad” ei küüni küll  lavastaja ikooniliste dokumentaalide nagu “Agnèse rannad” -“Les plages d’Agnès” (2008) või “Järelnoppijad” – “Les glaneurs et la glaneuse… deux ans après” (2002) tasemele, ent on teostatud Vardale iseloomuliku mängulisusega ning käsitleb juba tema varasemast loomingust läbi käinud motiive ja teemasid. Tuues fookusesse väikesed kohad ning nende elanikud, loovad JR ja Varda veidi episoodilise, ent  kõneka arutelu kunsti mõjust. Pole sugugi paha 88-aastase lavastaja kohta :)

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

The Post – Salajased paberid (2017)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Liz Hannah & Josh Singer

Kinodes alates: 26.01.2018

Steven Spielberg autopiloodil. Kompetentne, ent  kiretu  uurimus sõnavabadusest. “Salajaste paberite” voorused ja puudused on sarnased parima filmi Oscari võitnud teosega “Päevavalgele” – “Spotlight” (2015). Mõlemal on ka sama stsenarist. Olles küll aateline linateos, ei huvitu “Salajased paberisd” oma tegelastest ega suuremast pildist. Säravaim osa  jääb Meryl Streepile: keskne otsuse langetamise stseen on lihtsalt näitlemise meistriklass.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017)
režissöör: Luca Guadagnino
stsenaarium: James Ivory

Kinodes alates: 19.01.2018

Kaunis, eluline ja kurb, nüansirikas ning delikaatne lugu täiskasvanuks saamisest ja oma seksuaalsusega leppimisest. Film meenutab parimat 1970-ndate Euroopa kino. Intellektuaalne, samas lihtne ja üldinimlik.

Põnevaks teeb asja ka kirev rahvusvaheline kooslus. Stsenarist on “Elu kuldsete hetkede” lavastaja, Briti päritolu James Ivory, režissööriks itaallane Luca Guadagnino (“Io sono l’amore” – “I am Love”), operaator Tai päritolu  Sayombhu Mukdeeprom (“Uncle Boonmee Who Call Recall His Past Lives”), kaamera ees aga Ameerika näitlejad. Filmist leiab ka  ühe kaunima isa-poja  stseeni ( Timothée Chalamet` ja Michael Stuhlbargi duett).

Võrratu film.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Darkest Hour – Süngeim tund (2017)

režissöör: Joe Wright
stsenaarium: Anthony McCarten

osades:
Gary Oldman (Winston Churchill)
Kristin Scott Thomas (Clemmie)
Ben Mendelsohn (Kuningas George VI)
Lily James (Elizabeth Layton)

operaator: Bruno Delbonnel, kunstnik: Sarah Greenwood, kostüümikunstnik: Jacqueline Durran, montaaž: Valerio Bonelli, helilooja: Dario Marianelli.

Produtsendid: Tim Bevan, Eric Fellner, Anthony McCarten & Douglas Urbanski.

125 min

Kinodes alates: 2.02.2018

Möödunud aja reliikvia

Joe Wrighti “Süngeimal tunnil” on jutustada intrigeeriv loo neljast nädalast teise maailmasõja alguspäevil, mil Winston Churchill (Gary Oldman) astub Suurbritannia peaministri ametisse. Tema kuulsad kõned ja otsused muudavad ajaloo kulgu, ent kahjuks jääb Anthony McCarteni (“Kõiksuse teooria “) käsikiri ebausutavaks, etteaimatavaks ja pinnapealseks.

Kunstitõde võib olla suurem kui elutõde ning väide loo põhinemisest päriselt aset leidnud sündmustel on kinokunstis alati küsitav. Keegi ei oota küll dramatiseeringult ajalooõpiku fakte, ent teatud piiri ületades (paar konkreetset stseeni filmi teises pooles) muutub toimuv täiesti ebausutavaks. Kahjuks vaevab see probleem ka “Süngeimat tundi”.

Courtesy of Working Title

Kuus Oscari nominatsiooni saanud Briti prestiižifilm mõjub kahjuks vanamoelise sõjapropagandana, mis oleks ehk sobinud 1940-ndatesse aastatesse, kuid mõjub kaasajas reliikviana. Lugu briti rahva südidusest natsi-Saksamaa ees on jutustatud üheplaanilistelt, muutes keerulisel ajal toimunud poliitilised mängud mustvalgeteks ja ajaloolised tegelaskujud karikatuurseteks. Brexiti taustal mõjub “Süngeim tund” kohati Briti imperialismi ja isolatsiooni õigustusena.

Joe Wright on põnev ja mänguline režissöör, kes suudab headel päevadel teha midagi tõeliselt haaravat (“Hanna”, “Lepitus”) või  siis vähemasti ambitsioonikalt läbi kukkuda (“Anna Karenina”). Seekord on aga lavastaja materjaliga silmnähtavalt jännis. Jutustades lugu, mille tegevus leiab suuresti aset  maa-alustes varjundites, meenub paratamatult Oliver Hirschbiegeli “Allakäik” – “Der Untergang” (2004), mis jutustab Hitleri viimastest päevadest. Kahjuks ei ole aga Wright pinge kandmisel pooltki nii meisterlik. Lavastaja üritab küll loosse süstida visuaalselt uhkeldavaid kaadreid ent film mõjub siiski näidendi telelavastusena.

Teose teevad  siiski nauditavaks head osatäitmised. Churchilli rolli eest auhindu võitnud Gary Oldman on muidugi mõjuv, ent alahinnata ei tasu ka kõrvalosatäitjaid, nagu Kristin Scott Thomas või Ben Mendelsohn, kes kuningas Georg Viienda rollis on vaat et paremgi kui Colin Firth “Kuninga kõnes“. Kahjuks jääb väheütlevaks Churchilli sekretär Elizabeth Layton, (Lily James) kuna stsenarist ega lavastaja ei suuda otsustada, mida tema tegelaskujuga ette võtta. Lugu jutustatakse alguses küll naise perspektiivist vaadatuna, ent peagi see unustatakse ning Elizabethi roll loos jääb minimaalseks. Taoline ebamäärasus vaevab tervet teost. “Allakäigus” oli sekretäri vaatenurk palju selgemalt välja mängitud.

Huvitav tõdeda, et “Süngeim tund” linastub Eesti kinodes  samal ajal  kui Sally Potteri “Pidu” – “The Party” (2017). Kuigi viimase tegevus toimub ainult ühes võttepaigas, on see palju kinematograafilisem ning  paremini poliitika telgitaguseid lahkav film, kui lugu Briti ajaloo ühest kuulsamast inimesest XX sajandi ühel keerulisemal ajal.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Courtesy of Working Title

 

 

Read Full Post »