Archive for the ‘Euroopa kino’ Category

afterimage_2016_posterrežissöör: Andrzej Wajda
stsenaarium:  Andrzej Mularczyk, Andrzej Wajda idee põhjal

osades:
Boguslaw Linda (Wladyslaw Strzeminski)
Aleksandra Justa (Katarzyna Kobro)
Bronislawa Zamachowska (Nika Strzeminska)
Zofia Wichlacz (Hania)
Krzysztof Pieczynski (Julian Przybos)
Mariusz Bonaszewski (Madejski)
Szymon Bobrowski (Wlodzimierz Sokorski)

operaator: Pawel Edelman, kunstnik: Marek Warszewski, kostüümikunstnik: Katarzyna Lewinska, montaaž: Grazyna Gradon, produtsent: Michal Kwiecinski.

98. min

Kinodes: 19.05.2017

Kunst võib muutuda, kunstnik jäägu samaks

Režissööri Andrzej Wajda viimane teos uurib indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelist konflikti.

Möödunud aastal suri 90-aastane rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, Poola filmikunsti suurkuju Andrzej Wajda. Tema viimaseks jäänud neljakümnes mängufilm “Järelkujutis” on kaunis kokkuvõtte teemadest ja motiividest, mida ta oma viljaka, üle kuuekümneaastase režissöörikarjääri jooksul käsitles.

Film jutustab Łódźi kunstikooli õppejõust, kuulsast Poola avangardistist Władysław Strzemińskist (Bogusław Linda), kes on oma õpilastele tugevaks inspiratsiooniallikaks. Mehel puudub jalg ja käsi, ent see ei ole tema eluvaimu kuidagi pärssinud. Kuna Strzemiński keeldub leppimast uue stalinistliku korraga, mis piirab loomevabadust ning üritab kunstist propagandavahendit teha, vallandatakse ta õpetajakohalt ning kunstimaastikul tehakse temast persona non grata. Eneseväärikuse säilitamine tähendab talle võitlust ellujäämise nimel. Strzemiński otsustab endast maha jätta järelkujutise, mis säilib ka siis, kui inimest enam silme ees ei ole.

afterimage_movie_still_004

Põhimõttekindel mees

Enamik Wajda filme on poliitilised ja käsitlevad Poola ajalugu. Hoolimata sellest, et ta käsitleb spetsiifilisi hetki nii oma riigi minevikust kui kaasaajast, mõjuvad lood universaalselt, kuna fookuses on inimlik draama. Sama võib öelda “Järelkujutise” kohta, mis kõnetab ka eesti publikut. Nõukogude Liidus sattusid pea kõik loomingulised inimesed tsensuuri ja repressioonide ohvriks ning eriti hull oli olukord stalinistlikul perioodil. Antud teemat ei ole aga kohalikul kinomaastikul eriti uuritud.

Tegu on klassikalise, isegi arhetüüpse looga indiviidi võitlusest süsteemi vastu. Strzeminski karakterit illustreerib tabavalt üks esimesi stseene: hetkel, mil ta hakkab koduateljees uut teost maalima, tõmmatakse akende ette hiiglaslik Stalini plakat. Mees ei lase end sellest segada, avab akna ning rebib plakati karguga katki. Niisugune tegevus toob muidugi kaasa silmapilkse võimude sekkumise.

Wajda on Strzeminskis leidnud ideaalse kangelase, kes söendab Nõukogude süsteemile vastu seista. Tegu on julge, aatelise ja põhimõttekindla mehega, kes ei ole nõus kompromisse tegema ( hinnatud Poola näitleja Boguslaw Linda veendunud ja inimlik esitus ). Lisaks oli Strzeminski 20. sajandi avangardismi üks võtmekujusid ja Poola hinnatumaid kunstnikke, oma riigis väga tuntud ja respekteeritud mees. See ei kaitsnud teda aga repressioonide eest.

afterimage_movie_still_007

Väärikas pärand

Strzeminski tundub esialgu kinnise ja keeruka inimesena, kes pole eeskujulik isa oma tütrele ega parim mees haiglas oleva abikaasale – skulptor Katarzyna Kobrole. Tasapisi avaneb ka tema inimlikum pool.Traagiline on näha meest, kelle elu koosnes siiani kunsti tegemisest ja õpetamisest ning siis need mõlemad ära võetakse. Oma sõbra, luuletaja Julian Przybośiga arutades leitakse, et kunstniku surm võib olla kahte moodi – kas liiga suur või olematu tähelepanu.

Kuigi tegu ei ole Wajda karjääri tugevaima filmiga (film on teostuselt kohati kuiv ja teatraalne), on keeruline kritiseerida 89-aastase lavastaja tööd. Nagu Strzeminski, leiab ka Wajda väärika lõpu oma pikale ja viljakale karjäärile. Hea kunstniku looming muutub ajas pidevalt, ent inimene jääb samaks. See kehtib nii Strzeminski kui Wajda puhul.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

afterimage_movie_still_006.jpg

 

Read Full Post »

Lavenir_poster_režissöör: Mia Hansen-Løve
stsenaarium: Mia Hansen-Løve

osades:
Isabelle Huppert (Nathalie Chazeaux)
André Marcon (Heinz)
Roman Kolinka (Fabien)
Edith Scob (Yvette Lavastre)
Sarah Le Picard (Chloé)
Solal Forte (Johann)

operaator: Denis Lenoir, kunstnik: Anna Falguères, montaaž: Marion Monnier, kostüümikunstnik: Rachel Raoult. Produtsent: Charles Gillibert.

102.min

kinodes alates: 28.04.2017

Elu muutused, rõõmud ja valud

Berliini filmifestivalil parima režissööri auhinnaga pärjatud “Edaspidi” on poeetiliselt argine vaade elu muutustesse.

Möödunud aastal linastunud režissöör Mia-Hansen Løve’i neljas mängufilm tõi hulgaliselt tunnustust nii filmi lavastajale kui peaosatäitjale Isabelle Huppert’ile (“Elle”, “Klaveriõpetaja”).

Õnnelikult abielus olev Nathalie (Isabelle Huppert) töötab Pariisi keskkoolis filosoofiaõpetajana ning naudib diskussioone elu üle. Ta jagab oma aega perekonna, töö, endiste õpilaste ning keerulise loomuga ema vahel. Ühel päeval teatab Nathalie mees, et jätab ta maha, kuna on kohanud kedagi uut. See on esimene muutus ning naine peab uue tuleviku ehitamiseks minevikust lahti laskma.

L_avenir_movie_still_002

Hõrk autobiograafiline lugu

Mia-Hansen Løve on kõigest paari filmiga tõusnud Prantsuse kaasaegse kino üheks hinnatumaks lavastajaks. Olles tema üleeelmise filmi “Nooruse armastus” (“Un amour de jeunesse”, 2011) suur austaja, ootasin huviga uusimat teost. Nagu eelmised filmid, on ka “Edaspidi” pooleldi autobiograafiline – Nathalie tegelaskuju põhineb režissööri ema, filosoofiaprofessor Laurence Hansen-Løve’i elul.

Tegu on isikliku ja läbitunnetatud looga, mille tahke režissöör hästi mõistab. Filmi kangelannaga juhtub loo jooksul palju, ent midagi ei tundu konstrueeritud või kunstlik, reaktsioonid ja sündmused on kujutatud inimlikult ja ausalt. Nii näiteks leiab emotsionaalselt oluline hetk aset väga argises situatsioonis – ühistranspordis. Kõnekad ongi väikesed ja esialgu ebaolulisena näivad hetked – kuidas Nathalie kassi otsib või üritab lauale pandud lilli prügikasti toppida. Taolised, tihti humoorikad momendid panevad filmi särama, suuresti tänu Hupperti loomutruule osatäitmisele, kelle jaoks roll on spetsiaalselt kirjutatud.

L_avenir_movie_still_001

Elamise kunst

Løve’i filmidest on raske rääkida mainimata Prantsuse uue laine lavastajat Eric Rohmer’it, kelle film “Roheline kiirgus” (“Le rayon vert“, 1986), oli “Edaspidi” jaoks suureks inspiratsiooniallikaks. Mõlema loo keskmes on naise üksindus, filosoofilised diskussioonid ning suutmatus eluga edasi liikuda. Veel enam seovad aga neid filme lavastuslikud valikud ja loojutustamise naturaalsus. Løve, nagu Rohmergi, hoiab filmi tehnilise poole ääretult lihtsana, sündmused ja dialoogi loomutruuna. Tihti tekib tunne nagu jägliks kaadreid dokumentaalfilmist.

Lugusid keskeas pöördelistesse sündmustesse sattunud inimestest on ju ennegi tehtud ning paratamatult meenub ka Paul Mazursky märgiline film “Lahutatud naine” (“An Unmarried Woman“, 1978), kus perekonnaeluga harjunud naine ei oska vallalisena esialgu midagi peale hakata.

Sama olukord leiab aset ka siin, ent Nathalie teekond on teistsugune. Kuidas saab inimene, kes filosoofina räägib ideaalidest, seda praktilisse ellu viia? Kuidas elada olevikus, leppida olnuga ja minevikust lahti lasta? See pole sugugi nii lihtne. Nathalie, nagu ka Hupperti kehastatud tegelane filmis “Elle” (2016), üritab raskeid aegu läbida väärikalt, end ohvriks tegemata ja suuri emotsioone näitamata.

“Edaspidi” ei paku otseselt midagi uut ning võib neile, kes prantsuse kinoga kursis pole, kaugeks, igavaks ja episoodiliseks jääda. Siin puuduvad suured emotsioonid ja rõhutatud dramaatilised sündmused. Film nõuab vaatajapoolset kaasamõtlemist, kuid need, kes oskavad ridade vahelt lugeda, leiavad ausa ja delikaatse loo elust enesest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

L_avenir_movie_still_004

Read Full Post »

frantz_movie_posterFrantz (2016)

režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon  & Philippe Piazzo, Ernst Lubitsch’i filmi alusel

osades:
Pierre Niney (Adrien Rivoire)
Paula Beer (Anna)
Ernst Stötzner (doktor Hans Hoffmeister)
Marie Gruber (Magda Hoffmeister)
Johann von Bülow (Kreutz)
Anton von Lucke (Frantz Hoffmeister)

operaator: Pascal Marti, kunstnik: Michel Barthélémy, kostüümikunstnik: Pascaline Chavanne, montaaž: Laure Gardette, helilooja:Philippe Rombi. Produtsendid: Eric Altmayer, Nicolas Altmayer , Stefan Arndt & Uwe Schott.

113.min

Kinodes alates: 10.02

Klassikaline melodraama sõjajärgsetest tunnetest

Prantsuse ühe tegusama ja edukama režissööri François Ozoni (“Uus sõbranna”) uusim film võtab luubi alla tunded, mis valitsesid prantslaste ja sakslaste vahel esimese maailmasõja järel.

Tegevus leiab aset Saksamaa väikelinnas. Noor Anna (Paula Beer) leinab oma kihlatut Frantzi ning elab siiani koos mehe vanematega (Ernst Stötzner & Marie Gruber). Ühel päeval märkab ta võõrast noormeest Frantzi hauale lilli asetamas. See on prantslane Adrien (Pierre Niney), kes väidab end olevat Frantzi ammune sõber. Jutustades lugusid koos veedetud ajast, saab ta lähedaseks nii mehe vanemate kui naisega. Ent linnas, kus saksalased leinavad oma hukkunuid poegi, ei vaadata kuigi hea pilguga oma vaenlastele – prantslastele. Tekib ka tunne, et mees varjab midagi ega ole läbinisti aus.

frantz_movie_still_001

Rõhutades sõja absurdsust

Film põhineb hinnatud Saksa režissööri Ernst Lubitschi (“Sekeldused paradiisis”) vähemtuntud teosel “Katkenud hällilaul” (1932), mis omakorda põhineb prantslase Maurice Rostand’i näidendil “L’homme que j’ai tué” (1925). Materjal on niisiis taas prantslaste kätte jõudnud ning näitab, et see lugu kõnetab inimesi mõlemas kultuuriruumis. Kindlasti oli sellel oma ajal teine tähendus kui nüüd, mil teame põhjusi, mis viisid teise maailmasõja puhkemiseni.

Pole kuigi palju filme, mis keskenduvad sõjajärgsetele aastatele. “Frantz” illustreerib aga üsna hästi tundeid, mis sel ajal valitsesid. Sõjajärgne tühjus ja kurbus, vanemad on jäänud ilma oma poegadest, lüüasaamise viha ja pettumus. Tegu on humanistliku ja patsifistliku teosega, mis rõhutab sõja absurdsust ning mõttetust. Ühes stseenis ütleb Frantzi isa tabavalt, et süüdi on just nemad – isad, kes oma poegadele relvad andsid ning sõtta saatsid. Nii Frantz kui Adrien on patsifistid, kes sellest hoolimata rindele läksid.

frantz_movie_still_002

Tõe ja vale habras piir

Sarnaselt teistele Ozoni filmidele nagu “Ujumisbassein” (2003 ) ja “Kodus” (2012), on loo keskmes ebausaldusväärne jutustaja, kes ei räägi ilmtingimata tõtt. See tähendab ka, et ekraanil näidatu ei pruugi tõene olla. See intrigeerib. Adrieni tegelik motivatsioon ja side sõjas hukkunud Frantziga (Anton von Lucke) avaneb järk-järgult ning filmi üheks teemaks on tõe ja vale habras piir ning küsimus, kumb on raskel ajal väärtuslikum.

“Frantz” on lavastajale omaselt kerge ja mänguline. Enamik filmist on mustvalge, ent mõned kohad, nagu tegelaste meenutused, värvilised. Tavaliselt on see vastupidi. Mustvalge väljendab siin justkui kaotust ja leina ning värvilistes hetkedes on tagasi ka lootus ja soojus.

Ülesehituselt on film huvitav: kui tundub, et teos hakkab lõppema, on see hoopis poole peal ning võtab uue suuna. Teine osa annab loole küll uue perspektiivi ning tekitab kõnekaid paralleele, ent on siiski nõrgem. Nii-öelda suurem pilt kaob ning keskendutakse asjadele, mis olid vihjamisi näidatult palju mõjuvamad. Just teine pool on Ozoni välja mõeldud ning loo tugevam osa on truu Lubitschi originaalfilmile.

“Frantz” on klassikalise ja elegantse teostusega vanamoeline melodraama. Saksa näitlejanna Paula Beer,  kes on kohalikule vaatajale tuttav “Polli päevikutest” (2010), on rollis väga mõjuv ning annab kaunilt edasi nii oma tegelase kui ka paljude teiste sõjas mehe kaotanud naiste vastakaid emotsioone.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

frantz_movie_still_003

————————————————————————–

The_Lego_Batman_movie_posterThe Lego Batman – Lego Batman Film (2017)

režissöör: Chris McKay
stsenaarium: Seth Grahame-Smith, Chris McKenna, Erik Sommers, Jared Stern & John Whittington.

osades:
Will Arnett (Batman / Bruce Wayne)
Michael Cera (Robin / Dick Grayson)
Rosario Dawson (Batgirl / Barbara Gordon)
Ralph Fiennes (Alfred Pennyworth)
Zach Galifianakis (Joker)

kunstnik: Grant Freckelton, montaaž: David Burrows, John Venzon & Matt Villa, heliloja: Lorne Balfe. Produtsendid: Dan Lin, Phil Lord & Christopher Miller.
104.min

Kinodes alates: 10.02

Nutikas lisa Batmani ajaloole

Uus legofilm räägib usaldusest ja on linateos, mida ükski tõeline Batmani fänn vahele ei jäta.

Lego film” oli üks 2014. aasta suuremaid üllatajaid. Teos, mida peeti lihtsalt pooleteisetunniseks mänguasjade reklaamiks, osutus lavastajaduo Phil Lordi ja Christopher Milleri (“22 Jump Street”, “Taevast sajab lihapalle”) käe all üheks viimase aja nutikamaks ja ühiskonnakriitilisemaks koguperefilmiks. Hüperaktiivne animatsioon, mis pakub midagi kõigile. “Lego Batman” nii suurelt ei üllata, ent on siiski nutikas kvaliteetmeelelahutus eelmise filmi vaimus.

“Lego filmist” tuttav Will Arnetti kehastatud eneseimetlejast Batman (eestikeelses versioonis Indrek Ojari) ei hooli kellestki ega usalda kedagi. Üht kurjategijate plaani takistades riivab ta ka oma vastase Jokeri tundeid. Selleks, et päästa Gothami linn suure ohu eest, peab ta loobuma üksildase kangelase imagost, koostööd tegema ja ka veidi rõõmsamaks muutuma.

Legofilmi Batman võib esmapilgul tunduda paroodia või liialdusena, ent tegu on algmaterjali truu interpretatsiooniga. Bruce Wayne’i ja tema “teise mina” Batmani probleem on alati olnud teiste usaldamine. Noorena vanemad kaotanud, oma partneri Robini/Jason Toddi surma ning Barbara Gordoni/Batgirli ratastooli sattumist näinuna ei taha mees enam teiste elusid ohtu seada ning eelistab kurjategijatele üksi vastu astuda.

Seda teemat on korduvalt kujutatud koomiksites, telesarjades ja arvutimängudes, vähemal määral ka filmides. “Lego Batmani film” on usalduse ja perekonna teema üks paremaid käsitlusi. Batman jõuab lõpuks tõdemuseni, et teiste abiga suudab ta palju rohkem korda saata kui üksi.

lego_batman_movie_still_001

Film on korraga nii Batmani kaasaegne dekonstruktsioon kui armastusavaldus tervele Batmani 80aastasele mütoloogiale ja selle erinevatele interpretatsioonidele. Teos on kirev ja lastele nauditav, ent paljud naljad on suunatud ka täiskasvanutele ning pakuvad suuremat äratundmisrõõmu neile, kes Batmani ajalooga kursis.

“Lego  Batmani film” on detalidest nii küllastunud, et kõikide naljade ja viidete tabamiseks tuleb seda mitu korda vaadata. Leidub toredaid nalju nii Robini kostüümivaliku kui Batmani halva kasvatuse üle ning viiteid ka teistele “Pimeduse rüütli” seiklustele kinoekraanil. Isiklikult nautisin väga 1940ndate ja 1960ndate telesarjade kohta tehtud nalju. Batman on kaua tõsine olnud ning  tegelasele  tugeva annuse eneseiroonia lisamine muudab ta jälle värskeks. “Lego Batmani film” ei  küündi “Lego filmi” tasemele, ent on ilmselt parim ja originaalitruum Batmani film “Pimeduse rüütli” (2008) järel.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

lego_batman_movie_still_002

 

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive‘i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Read Full Post »

Pühad toovad inimesi tihti telerite ette. Mis on need teosed, mida tasub ikka ja jälle üle vaadata.

Vaevalt möödub jõulupühi, mil me ei kohtuks “Üksinda kodus”, “Visa hinge” või ka kodumaise klassikaga nagu “Kevade” või “Viimne reliikvia”. Romantilised komöödiad, jõululood, kogupere- ning lastefilmid on saanud traditsiooniks. Heidaks pilgu mõnele rohkem või vähem tuntud jõulufilmile, mis ei pruugi kohalikule publikule nii tuttavad olla.

………………………………………………………………………………………………………………………
miracle_on_34th_street_1947_poster“34. tänava ime” – “Miracle on 34th Street” (1947).

Üks vähestest jõulufilmidest, mis kandideeris parima filmi Oscarile ning ainus, mis võitis jõuluvana kehastavale näitlejatele ka Kuldmehikese. Edmund Gwenn kehastab meest nimega Kris Kringle, kes väidab end olevat päris jõuluvana. Osa inimesi jääbki seda uskuma, osa hakkab aga mehe terves mõistuses kahtlema. Tõe väljaselgitamine viib asja kohtuni. See on tõelise jõulumeeleoluga südamlik  ja sarmikas teos. Film särab tänu Edmund Gwennile, kes on kinoajaloo üks parimaid jõuluvanasid.

miracle_on_34th_street

………………………………………………………………………………………………………………………

the_shop_around_the_corner_1940_poster“Pood ümber nurga” – “The Shop Around the Corner” (1940).
James Stewarti tuntumaks jõulufilmiks on “See imetabane elu” (1946). Aastaid enne mängis ta aga ühes võluvas romantilises komöödias, mille tegevus leiab aset jõuluaegses Budapestis. Lugu räägib kingituste poes töötavast Alfredist (James Stewart) ja uuest müüjast Klarast (Margaret Sullavan), kes üksteist silmaotsastki ei salli. Enesele teadmata on nad aga kirjasõpradena teineteisesse armumas. Lavastaja Ernst Lubitsch, kes sai tuntuks intelligentsete ja teravmeelsete situatsioonikomöödiatega, loob siin nauditava ja teravmeelse teose. Film on tulvil põnevaid karaktereid ning üllatavaid pöördeid. Kui jutustatud lugu kõlab tuttavalt, siis põhjuseks on loomulikult 1998. aastal valminud uusversioon “Sulle on sõnum” (1998), peaosas Meg Ryan ja Tom Hanks.

………………………………………………………………………………………………………………………

a_charlie_brown_christmas_1965_poster“Charlie Browni jõulud” – “A Charlie Brown Christmas” (1965).
Paljudele on tuttav Charles Schulzi loodud koomiks “Charlie Brown ja tema sõbrad” või vähemasti koer Snoopy tegelaskuju. Vähem teatakse aga  tema  pühadeteemalisi filme, kus needsamad karakterid üles astuvad. Sealhulgas leidub  ka üks tore jõululugu. Charlie Brown ei tunne enam pühadest rõõmu, kuna need on liiga kommertslikuks muutunud. Selleks, et poisi kurbust leevendada, palutakse tal lavastada kooli jõulunäidend ning leida kuusepuu. Peagi saab Charlie teada, mis on jõulude tegelik tähendus. Armas ja südamlik pooletunnine joonisfilm linastub Ameerikas pühade ajal juba 51 aastat.

charlie_brown_christmas

………………………………………………………………………………………………………………………

a_christmas_story_1982_poster“Jõululugu” – “A Christmas Story” (1982).
Järjekordne Ameerika televisioonis regulaarselt linastuv jõulufilm, mis jookseb mõnes telekanalites lausa kaks ööpäeva jutti. Poolautobiograafiline teos leiab aset XX sajandi keskel ning näitab 9-aastase Ralphie (Peter Billingsley) lustakaid jõulueelseid juhtumisi. Kas tal õnnestub oma vanemaid ja jõuluvana veenda, et nad talle õhupüssi kingiksid?


………………………………………………………………………………………………………………………

muppets_christmas_carol_1992_movie_poster“Muppetite jõululugu” – “Muppets Christmas Carol” (1992).
Charles Dickensi kuulsat jõululugu inimpõlglikust ihnuskoist Scrooge’ist, keda külastavad jõululaupäeval mineviku, oleviku ja tuleviku vaimud, on korduvalt ekraanile toodud. Mis muudaks selle loo veel paremaks? Loomulikult Muppetid! “Muppetite jõulugu” on terve seeria armastatuim teos, kust leidub toredaid nalju ja lustakaid muusikalisi numbreid. Loo tegelikuks staariks on aga Michael Caine (“Noorus”, “Batman alustab”), kes sobib Scrooge’i rolli nagu valatult ning teeb siin karjääri ühe parima rolli.

muppets_christmas_carol

………………………………………………………………………………………………………………………

joyeux_noel_movie_poster“Häid jõule” -“Joyeux Noël” (2005).
Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Prantsuse linateos on inspireeritud päriselust. 1914. aasta detsember, esimene ilmasõda, ent jõululaupäeval kuulutavad Šotimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa väeüksused läänerindel välja relvarahu, et jagada koos pühade rahuaega. Mis juhtub aga siis, kui pärast koosveedetud aega tuleb taas lahingusse asuda? Tegu on sentimentaalse ja kohati naiivsevõitu looga, kuid selle keskmes seisavad tugevad ja provokatiivsed ideed. Filmi keskosa näitab tabavalt sõja absurdsust ning muusika ja pühade ühendavat jõudu.

joyeux_noel_movie_still

………………………………………………………………………………………………………………………
Shane_black_christmas_movies.jpg

“Surmarelv” – “Lethal Weapon” (1987) ja suur osa Shane Blacki loomingust.
“Visa hing” on üks armastatumaid jõulufilme, ent see pole ainus märul, mille tegevus leiab pühade ajal. “Surmarelvas”, kus astub esmakordselt üles ikooniline buddy-cop duo seersant Murtaughi (Danny Glover) ja Martin Riggs (Mel Gibson), leiab palju rohkem pühade temaatikat ja ikonograafiat kui John McClane’i seikluses. Stsenarist Shane Black armastab väga jõule sest peale “Surmarelva” toimub ka  “Viimase skaudi”(1991), “Pika lahkumissuudluse” (1996), “Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis” (2005), “Raudmees 3” (2013) kui ka sel aastal linastunud “Heade tüüpide” (2016) tegevus just sel ajal.

………………………………………………………………………………………………………………………

on_her_majestys_secret_service_poster“Tema Majesteedi salateenistuses” – “On Her Majesty’s Secret Service” (1969).
Maailma kõige kuulsama salaagendi James Bondi fännidele pole midagi paremat seeria ühest tugevamast ja emotsionaalsemast filmist, millest osa leiab aset jõulude ajal. James Bond (George Lazenby) päästab naise (Diana Rigg), kelle isa osutub kriminaalkartelli juhiks (Gabriele Ferzetti). Viimane nõustub mehele jagama infot SPECTRE organisatsiooni juhi (Telly Savales) kohta, kui 007 tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse tõeliselt. Ainuüksi John Barry ja Hal Davidi koostöös valminud laulu “Do You Know How Christmas Trees Are Grown? ” tõttu kuulub teos jõulufuilmide varamusse.

on_her_majestys_secret_service

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22. detsember 2016

Rahulikke ja kauneid Pühi!

 

 

Read Full Post »

Bacalaureat_Graduation_2016_posterrežissöör: Cristian Mungiu
stsenaarium: Cristian Mungiu

osades:
Adrian Titieni (Romeo)
Maria-Victoria Drăguş (Eliza)
Rares Andrici (Marius)
Lia Bugnar (Magda)
Malina Manovici (Sandra)
Vlad Ivanov (uurija)

operaator: Tudor Vladimir Panduru, kunstnik: Simona Paduretu, kostüümikunstnik: Brandusa Ioan, montaaž: Mircea Olteanu.

Produtsent: Cristian Mungiu.

128.min

ÕILIS KORRUPTSIOON. Kas üks väärtegu on õigustatum?

Cannes’is parima režissööri tiitliga pärjatud Cristian Mungiu “Lõpetamine” lahkab laste tulevikulootusi lapsevanema pilgu läbi ning näitab, kui lihtne on liikuda läbinisti korrumpeerunud ühiskonnas ebaausale teele.

Romeo Aldea on kasvatanud oma tütart Elizat teadmises, et tüdruk läheb 18-aastasena välismaale elama ja õppima. Eliza on võitnud stipendiumi  ühte Inglismaa ülikooli. Päev enne esimest eksamit langeb Eliza seksuaalrünnaku ohvriks ega suuda neid enam loodetud tasemel sooritada. Romeol on võimalus tulemusi mõjutades oma tütre tulevik päästa. “Elus loeb ainult tulemus. Mitte ausus”.

Rumeenlane Cristian Mungiu on kõigest paari filmiga tõusnud Euroopa kino üheks tugevamaks lavastajaks. Nagu tema eelmised auhinnatud filmid “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007) ja “Mägede taga” (2012), uurib ka “Lõpetamine” argise lähenemisega kompleksseid teemasid. Mungiu kasutab kaasaegsele Rumeenia filmikunstile omast minimalistlikku lähenemist: nappi montaaži, pikki jägivaid kaadreid ja naturalistlikku dialoogi,mis loob tõelisena tunduva maailma.

Graduation_still_02

Courtesy of Mobra Films

Topeltstandardid.

Filmi algab teravalt. Peategelaste korteriaknasse visatud kivi viitab sellele, et väliselt korrektne fassaad on petlik ning õhus valitseb pinge. Kuigi Romeo on tunnustatud arst, kes ootab oma perelt ausust, petab ta oma naist endise patsiendiga.  Mees hoolib Eliza tulevikust, ent nende suhetes ilmnevad aina suuremad mõrad. Romeo senine maailm põhineb topeltstandarditel ning nüüd üritab ta enda jaoks õigustada eksamitulemuste mõjutamist. Kui tema tütart poleks rünnatud, oleks Eliza eksamid õnnestunud. Haridussüsteem ei oska antud pretsendenti lihtsalt arvesse võtta. Viga on süsteemis.

Film manab pildi Rumeeniast kui läbinisti korrumpeerunud ühiskonnast, kus käsi peseb kätt, et asjad õigas suunas liikuma panna. Mida suuremaid ponnistusi Romeo oma tütre jaoks teeb, seda rohkem mõistab ta korruptsiooni ulatust. Mees ei ole nõus võtma talle pakutud pistist, ent kas see teeb ta teistest paremaks?

Graduation_still_03

Courtesy of Mobra Films

Põhimõtete hülgamine parema tuleviku nimel.

Romeo üritab veenda oma tütart ebaausa mänguga kaasa minema, kuigi  see on tema põhimõtetega vastuolus. Ainuke vääriline tulevik oma tütrele on läänes. Olles ise noorena välismaal olnud ning kodumaale naasmist kahetsenud, soovib ta tütrele parimat tulevikku. Lapsed parandagu vanemate vead.

Paigutades moraalse dilemma nii mõistetavasse situatsiooni, loob režissöör Mungiu kaasahaarava ja intrigeeriva draama, mis lahkab korruptsiooni temaatikat kinokülastajale arusaadaval ja lähedasel moel. Vooruseks on ka see, et päris mitmele esitatud küsimustele ei antagi vastuseid. Vaatajad peavad pildi ise kokku panema ning seisukoha võtma.

“Lõpetamine” ei ole ehk nii intrigeeriv kui Mungiu eelmised teosed. Film tundub kohati skemaatilne, mõned ideed seletatakse liigselt üle ning lõpplahendus tundub turvaline. Traagiline ja põnev suhe isa ja tütre vahel kannab aga filmi lõpuni välja ning kesksed osatäitmised Adrian Titieni ja Maria Drăguşe poolt on vaimustavad.

Tegu on kõrgema klassi näitega Euroopa väärtkinost, mis on senise kinoaasta üks parimaid ja mõtlemapanevamaid filme.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 1.juuli 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Graduation_still

Courtesy of Mobra Films

 

Read Full Post »

The_revenant_Tom_Hardy_poster“The Revenant” – “Mees, kes jäi ellu” (2015)

režissöör: Alejandro González Iñárritu
stsenaarium: Mark L. Smith & Alejandro González Iñárritu Michael Punke romaani põhjal

osades:
Leonardo DiCaprio (Hugh Glass)
Tom Hardy (John Fitzgerald)
Domhnall Gleeson (Andrew Henry)
Will Poulter (Bridger)
Forrest Goodluck (Hawk)

operaator: Emmanuel Lubezki, kunstnik:Jack Fisk, kostüümikunstnik: Jacqueline West, montaaž: Stephen Mirrione, heliloojad: Carsten Nicolai & Ryuichi Sakamoto. Produtsendid: Steve Golin, David Kanter, Arnon Milchan, Mary Parent & Keith Redmon.

156 min

“Tüüpiline ülehinnatud Iñárritu – nii heas kui halvas”

Meeletu tunnustus, mis on viimasel ajal Mehhikost pärit lavastajale Alejandro González Iñárritu’le osaks saanud, on mind pead kratsima pannud. Mitte sellepärast, et tegu oleks halva lavastaja või nõrkade teostega. Pigem on küsitavad tema filmide välise bravuuri (olgu selleks Super 16 filmilindi, mittelineaarse narratiivi, õlakaamera või näiliselt ühe katkematu kaadri kasutamise) taga peituvad plakatlikud ning (halvas mõttes) festivalifilmi maigulised lood. Kas tema poolt pakutav vorm pimestab nii kergelt kriitikuid kui kinokülastajaid?

Iñárritu filmid on täis suuri ja diskussioone tekitavaid teemasid- ebaõiglus, organidoonurlus, vähk, surm, mineviku vigadega elamine jne. -ning neis mängivad Hollywoodi suured näitlejad, kes üritavad iga hinna eest Oscarit võita. Oscar bait filme tehakse ju igal aastal, ent  Iñárritu karjäär tundub praktiliselt sellest koosnevat. Tema filmides leidub alati näitlejaid, kes karjuvad: “Vaadake mind – ma NÄITLEN!” ning lavastuslikke lahendusi, mis hüüavad: “Vaadake – vot SEE on TÕELINE KINO!”. Kogu see NÄITLEMINE ning KINEMATOGRAAFILINE UHKELDAMINE peidavad sageli asjaolu, et loo teemasid ning tegelaskujusid käsitletakse (vähemalt minu jaoks) väga pealiskaudselt ning manipuleerivalt.

Iñárritu filmid on väliselt väga mõjuvad. Talle Oscari toonud “Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)” (2014) on selle ideaalne näide. Kuigi ma nautisin filmi vaatamist ja pean seda korralikuks teoseks, jättis linateos mulle tühjavõitu ning pealiskaudse mulje. Esiplaanil oli vorm kui tähelepanu hajutaja, mis ei teeninud sisu. Paljud on öelnud, et tegu oli enesega liiga rahuloleva filmiga. Kui “Birdman” oleks inimene, veedaks  ta oma päeva end hommikust õhtuni peeglist imetledes ning teistelt komplimente lunides. Seda ideed saab üsna lihtsalt laiendada ka teistele Iñárritu teostele.

“The Revenant’i” piinavad sarnased probleemid. See võiks olla klassikaline ja lihtne kättemaksulugu, ent on Iñárritu käe all muutunud ülepaisutatud ning ennasttäis 135 miljonit dollarit maksnud ning 156 minutit kestvaks tudengifilmiks-professionaalseks, visuaalselt ambitsioonikaks ning heade näitlejatega tööks, ent siiski tudengifilmiks. Nii nagu  Iñárritu kaasmaalase  Alfonso Cuarón’i “Gravity” on ka “The Revenant” suure-eelarveline B-film, millel on art house‘i pretensioonikus. Kui lähemalt vaadata, kopeerib  Iñárritu “The Revenant” “Gravity” lugu ning suudab leida veelgi naiivsemad kujundid selle jutustamiseks. Nagu Sandra Bullock’i tegelane “Gravity’s” peab ka Leonardo DiCaprio tegelaskuju surema, uuesti sündima ning  sihile jõudmiseks läbi tule, vee, maa ja õhu kõndima. Ühes stseenis peidab ta end isegi looma korjusesse,  et sealt siis “sündida” – üsna sarnane motiiv “Gravity’s” nähtud looteasendile. Cuarón’i sümbolism tundub Iñárritu kõrval vaat et pieteeditundeline.

“The Revenant” räägib paljust – kättemaksust, uuestisünnist, usust, koloniseerijate ja indiaanlaste vahelisest konfliktist, inimese  animaalsest poolest (lugu raamistab loomade ja inimeste nülgimine, DiCaprio kannab endatapetud grislikaru nahka) ning inimese ja looduse vahelistest seostest. Kohati üritab Iñárritu Tarkovskit ja Terrence Malick’ut (“Tree of Life”) jäljendada ning  lisada spirituaalsust DiCaprio tegelaskuju surnud naise mitme flashback‘i ning erinevate religioossete ja paganlike kujunditega (spiraal DiCaprio veeanumal, peategelane kiriku varemetes jne). Iñárritu üritab teha enamat kui kättemaksufilm, ent libastub tervikpildi haldamisel. Kohati on ” The Revenant” nagu Ruggero Deodato “Cannibal Holocaust’i” (1980) ja Tarkovski “Peegli” (1975) ebaõnnestunud ristsugutis. Ühelt poolt vägivaldne ja kompromissitu, teisalt poeetiline ning kujundlik.

See kõik võiks teoreetiliselt toimida. Isiklikult näeks “The Revenant’i” režissööritoolis Nicolas Winding Refn’i (“Drive”, “Valhalla Rising”). Lavastaja, kellel on piisavalt nihestatud maailmavaade ning kes suudab huvitavalt kokku panna nii abstraktse ning kujundliku kui ka poeetilise ja brutaalse. Samuti oleks tema käe all valminud teos kestnud 90, mitte 156 minutit. Minu jaoks jääb filmi suurimaks probleemiks naiivsete kujundite ja sümbolite kõrval selle pikkus. Täpne ja lühike kättemaksu- ja ellujäämisfilm on tihtilugu efektiivne. Üle kahe tunni kestev ja üsna lihtne mõistulugu DiCaprio sammumisest Tom Hardy suunas valgub laiali ega kanna filmi eriti hästi välja.

Iñárritu teeb “The Revenant’iga” seda, mida ta on enne – vajutab kinokülastaja nuppudele. Seekord vägivalla ning füüsiliste kannatuste abil ning peidab skemaatilise loo ning nõrgavõitu sümbolid võimsate kaadrite taha.

Filmi audiovisuaalne pool on väga muljetavaldav. Nägin filmi Scape saalis ning ATMOS heli lisas elamusele tuntavalt juurde. Looduse brutaalsust ning selle võimu inimese üle on tõesti tunda ning “The Revenant’is” leidub briljantseid ja hingematvaid hetki. Need hetked aga ei moodusta kahjuks kokku  tugevat tervikut. Kõik räägivad DiCaprio’st kui tulevasest Oscari laureaadist, aga minu jaoks olid filmis palju huvitavamad kõrvalosatäitjad –  Tom Hardy, Domhnall Gleeson ja eriti Will Poulter (“Son of Rambow”, “The Maze Runner”), kelle teekond kahjuks lahenduseta jääb.

Visuaalne pool on muljetavaldav, ent geniaalne operaator Emmanuel Lubezki (“Birdman”, “Children of Men”, “The Little Princess”) ei tee siin oma karjääri parimat tööd. Visuaalsed valikud tunduvad kohati loole vastu töötavat. Ühe filmis peituva põhilise probleemi võtab minu jaoks kokku stseen, kus DiCaprio võitleb ellujäämise nimel grislikaruga. Tegu on pika, brutaalse ühegi montaažilõiketa kaadriga, mis peaks olema ääretult kompromissitu, kaasahaarav ja ebamugav. Mina aga ei saanud kordagi üle ja ümber sellest, kui ebarealistlik see arvutiefektide abil loodu (grislikaru, mitte DiCaprio) välja nägi. Filmitegijad lahendasid kaadri niimoodi, sest nad suutsid seda digitaalsete efektide (ning meeletu raha) abil teha ega tundunud endalt küsivat, kas nad peaksid seda üldse niimoodi tegema. Mina olin filmist sellest hetkest täielikult eemaldunud, sest nägin ekraanil eriefekti, ega suutnud tõsiselt võtta DiCaprio tegelase läbielamisi. Filmi vormilise lahenduse ning reaalse teostuse vahel on tuntavad käärid  ning see probleem kandub paljuski terve filmi peale. Taolisi võltse kohti on filmis mitmeid – ei mäleta ühtegi nii looduskeskset filmi, kus leiduks nii palju arusaadavalt arvuti abil genereeritud loomi. Kogu filmi rõhk tundub pigem põhinevat ägedatel ja tehniliselt keerukatel kaadritel kui valikutel, mis teeniksid paremini lugu.

Kuigi olen õnnelik, et Hollywoodi toodangus leidub ka taolisi suure-eelarvelisi art house filme, pean ma “The Revenant’i” siiski Iñárritu loomingu üheks nõrgemaks teoseks (“Babel” ootab mul veel ainsana nägemist). Mäletad seda õppejõudu ülikoolis, kes suutis ühele lihtsale küsimusele ülipikalt ja segaselt vastata? Ta jutus võis peituda isegi mingi iva, ent ta jätkas rääkimist ka siis, kui mõttelõng oli kadunud ning terve klassiruum oli tühi. Vot umbes selline film on minu jaoks “The Revenant”.

Nagu “Gravity” on ka “Revenant” natuke tühjavõitu vaatemäng, mida tasub siiski kinos vaadata. Väikesel ekraanil kaotab film kindlasti osa oma võimsusest.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

arvustus: Mark Kermode  Courtney Young

 


Mustang_2015_movie_poster“Mustang” (2015)
režissöör: Deniz Gamze Ergüven
stsenaarium: Alice Winocour & Deniz Gamze Ergüven

Erinevalt Iñárritu’st on Deniz Gamze Ergüven oma režiidebüüdis loonud kujundliku, klassikalise ning tõlgendusterohke mõistuloo, mis ei muutu naiivseks ega vaju oma temaatika raskuse all kokku. “Mustang” suudab korraga olla nii poeetiline ja kujundlik kui ka loomulik ning eluline. Traagiline, inspireeriv, vitaalsust ning huumorit täis lugu noorte tütarlaste täiskasvanuks saamisest nende vanaema ning onu poolt vanglalaadseks muudetud kodus Türgi väikekülas. Tegu on kaasaegset Türgit ning tema vanu traditsioone üsna kriitiliselt vaatava filmiga, mille sõnum ja teemad (naise roll ühiskonnas) on väga universaalsed.

Film, mida julgen kõigile soojalt soovitada. Isegi neile, kes Euroopa- või väärtkinost muidu lugu ei pea.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

Mustang_2015_movie_still

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused