“Tuulte tahutud maa” (2018)
režissöör: Joosep Matjus
stsenaarium: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Jan Henriksson
Kinodes alates: 28.09.2018
Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.
Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine muidu tsivilisatsiooni märke vältivas filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.
Hinne: ?/10 (vist 7/10)
IMDB
“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)
Kinodes alates: 28.09.2018
Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.
Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.
“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018
Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.
Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.
Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga, jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.
Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.
On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.
Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.
Hinne: 5/10
IMDB
arvustus: Diana
“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018
Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.
Hinne: 5.5 /10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana Mark Kermode
Courtesy of Universal Pictures
“Villages, Visages “- “Faces Places” – “Palged, paigad” (2017)
The Post – Salajased paberid (2017)
Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017)
režissöör: Joe Wright
“Molly’s game” – “Molly mäng” (2017)
“Rohelised kassid” – “Green Cats” (2017)
“L’amant double” – “The Double Lover” – “Teine armuke” (2017)
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
13. “Teen Witch” (1989)
12. “Pennies from Heaven” (1981)
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
10. “Wild River” (1960)
9. “White Dog” (1982) 
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
7. “The Player” (1992)
6. “The Gang’s All Here” (1943)
4.”The Gay Divorcee” (1934)
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
2. “Swing Time” (1936)
1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
“Ikitie” – “Igitee” (2017)
“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
“mother!” – “ema!” (2017)
“Borg McEnroe” – “Björn Borg ja McEnroe” (2017)
“The Confession” – “Pihtimus” – “‘აღსარება’” (2017) 
“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
“#Single” (2017) 
“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015)
“Léon” (1994)
“Baby Driver” – “Põgenemise rütm” (2017)
“Ce qui nous lie” – “Back to Burgundy” – “Tagasi Burgundiasse” (2017)
“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016)
“The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017)
“The Mummy” – “Muumia” (2017)
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 