Archive for the ‘Fantaasia’ Category

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

pirates_of_the_caribbean_dead_men_tell_no_tales_posterrežissöörid: Joachim Rønning & Espen Sandberg
stsenaarium: Jeff Nathanson, Terry Rossio ja Jeff Nathansoni loo alusel

osades:
Johnny Depp (kapten Jack Sparrow)
Javier Bardem (kapten Salazar)
Geoffrey Rush (kapten Hector Barbossa)
Brenton Thwaites (Henry Turner)
Kaya Scodelario (Carina Smyth)
Kevin McNally (Gibbs)
Golshifteh Farahani (Shansa)
David Wenham (Scarfield)

operaator: Paul Cameron, kunstnik: Nigel Phelps, kostüümikunstnik: Penny Rose, montaaž: Roger Barton & Leigh Folsom Boyd, helilooja: Geoff Zanelli. Produtsent: Jerry Bruckheimer.

129.min

Tüüpiline Kariibi mere piraatide seiklus – nii heas kui halvas

Eduka hitt-seeria viies film üritab tabada esimese osa maagiat, ent on loomingulises kriisis.

“Kariibi Mere piraatide” seeria pole eriti originaalne. See põhineb Disney lõbustuspargi atraktsioonil ja laenab kahtlaselt palju elemente LucasArtsi legendaarsest seiklusmänguseeriast “Monkey Island” ning Tim Powersi romaanist “Võõrastel vetel” (mille põhjal on vändatud ka eelmine, neljas osa). Seekord on aga loominguline kriis tuntavam, kuna viies film kopeerib eelmiste seikluste elemente.

Lugu jätkub sealt, kus kolmas osa pooleli jäi. Henry Turner (Brenton Thwaites) soovib murda oma isa Will Turneri (Orlando Bloom) peal lasuvat needust. Selleks on vaja leida müütiline Poseidoni kolmhark, mida otsib ka astronoom Carina Smyth (Kaya Scodelario). Jack Sparrow’d (Johnny Depp) jälitavad aga viirastusmadrused, keda juhib halastamatu kapten Salazar (Javier Bardem). Nende eesmärk on tappa kõik maailma meredel seilavad piraadid.

null

Courtesy of Disney

Déjà vu

Lugu on üsna sarnane eelmistes osades nähtuga. Peategelasena astub üles McGuffin ning seekord on  vaja üles otsida Poseidoni kolmhark, mida nii peategelased, piraadid, kummituslik vägi kui Briti merevägi eri põhjustel taga ajavad.

Tugeva ja iseseisva Elizabeth Swanni (Keira Knightley) asemel on astronoom Carina Smyth ning Will Turneri asemel tema poeg – aus ja sirgjooneline Henry. Tegu peaks olema uute karakteritega, ent tunduvad originaaltriloogia tegelastega  väga sarnased. Ainsaks erinevuseks võib pidada nimesid ning uusi näitlejaid. Vaatamata sellele, et lugu peaks keskenduma just neile ning mõlemal  tegelasel on tugev motivatsioon (vanemate leidmine), jäävad nende karakterid korralikult välja arendamata. Filmitegijad toovad sisse liiga palju uusi ja vanu tegelasi, kes võitlevad ekraaniaja ja fookuse pärast. Isegi kapten Jack Sparrow tundub omanimelisese filmis mittevajalikuna.

Tegelane, kelle kehastamise eest Johnny Depp kunagi parima meespeaosa Oscarile kandideeris, tundub siin iseenda paroodiana. Tema stseenid on tihti pingutatult naljakad (eriti küsitav on üks abiellumisstseen) ning dialoog üllatavalt kohmakas. Kohati tundub, nagu Sparrow esineks kuueaastastele mõeldud splastick-komöödia lastefilmis (näoli porri kukkumine jne), teisalt teeb ta täiskasvanutele mõeldud seksinalju. Kui originaaltriloogias toimus tegelaskujuga vähemalt mingi muutus, siis neljandas ja viiendas osas on see unustatud ning kuulus piraat koos mitmete teiste tagasitulevate tegelastega reedab oma sõbrad ja põhimõtted silma pilgutamata.

null

Courtesy of Disney

Tasakaalu küsimus

Režissööriduo Joachim Rønning ja Espen Sandberg, kes kogusid tuntust Norra parima võõrkeelse Oscarinominendi “Kon Tikiga” (2012), soovisid tagasi  tuua piraatide esimese filmi komponendid: seikluse ja õuduselemendid, huumori ja südame. Nende katse on tõestab, et nende ühendamine pole sugugi lihtne. Tonaalsus kõigub, olles  siis kas liiga infantiilne või sünge ning ei leia sellist tasakaalu, mida suutis originaalfilmide režissöör Gore Verbinski. Paljus võib selles süüdistada nõrka stsenaariumit, mis ei leia  õiget fookust.

Ka märul tundub tuttava ja kulununa. Üks episood kopeerib “Kiirete ja vihaste” viienda kuulsat tagaajamist, ainult autod on hobustega asendatud. Ülejäänud lõigud kordavad eelmistes osades nähtut : järjekordne hukkamisest päästmine, laevade lahing, paadiga põgenemine, mõõgavõitlus jne.

Nii heas kui halvas on tegu tüüpilise “Kariibi mere piraatide” järjega. Massiivne, külluslik ja segasevõitu meelelahutus, mis ei küüni esimese osa tasemele.Film üritab fännidele pakkuda tuttavaid asju ega võta uusi riske. Teostuslikult on tegu parema filmiga kui Rob Marshalli (“Chicago”) elutu “Kariibi mere piraadid: “Võõrastel vetel” (2011), ent jääb oma segase ja ebaloogilise loojutustamise tõttu alla nii teisele kui kolmandale osale.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode  Diana

PIRATES OF THE CARIBBEAN: DEAD MEN TELL NO TALES

Courtesy of Disney

 

 

Read Full Post »

colossal_2016_movie_posterrežissöör: Nacho Vigalondo
stsenaarium: Nacho Vigalondo

osades:
Anne Hathaway (Gloria)
Dan Stevens (Tim)
Jason Sudeikis (Oscar)
Tim Blake Nelson (Garth)
Austin Stowell (Joel)

operaator: Eric Kress, kunstnik: Sue Chan, kostüümikunstnik: Antoinette Messam, montaaž: Ben Baudhuin Luke Doolan, helilooja: Bear McCreary. Produtsendid: Zev Foreman , Nahikari Ipiña, Russell Levine & Dominic Rustam.

109.min

Kinodes alates: 28.04.2017

Koletised meie sees.

“Tüdruk ja koletis” uurib lapsikuna näiva idee abil mõtlemapanevaid ja tõsiseid teemasid.

Režissöör Nacho Vigalondo (“Ajaroimad”) filmi “Tüdruk ja koletis” on omalaadne teos, mida on esialgu keeruline defineerida. Ühelt poolt on tegu kaiju-filmiga (koletisefilm à la “Godzilla”), kus suur hiiglaslik olend ründab Lõuna-Korea pealinna Souli. Teisalt aga on see komöödia elementidega psühholoogiline draama, mis lahkab alkoholismi ja emotsionaalseid probleeme.

Loo peategelaseks on töötu kirjanik Gloria (Anne Hathaway), kes peale järjekordset öist joomingut oma poiss-sõbra Timi (Dan Stevens) korterist välja visatakse. Naine on sunnitud New Yorgi eluga hüvasti jätma ja väikesesse kodulinna tagasi kolima. Seal kohtub ta oma lapsepõlve sõbra Oscariga (Jason Sudeikis), kes pakub naisele tööd baaris. See ei aita tal aga sugugi alkoholisõltuvusest vabaneda.

Peale iga vahetuse lõppu veedab Gloria  varahommikuni aega baaris Timi ning tema sõprade Garthi (Tim Blake Nelson) ja Joeli (Austin Stowell) seltsis. Kuuldes uudiseid Lõuna-Koreas Souli linna hävitavast hiiglaslikust olendist,  hakkab naine vähehaaval mõistma, et on selle kaugel toimuva fenomeniga mingil moel seotud.

Colossal_2016_movie_still_002

Koletis kui ego metafoor

Filmist on raske rääkida ilma vaatamiselamust rikkumata. Kuidas  täpselt koletis peategelasega seotud on, tasub kinos avastamist. Lavastaja Nacho Vigalondo, kelle paljudes teostes on huvitavaid ideid, kasutab siin fantastilisi elemente inimese psühholoogia paremaks avamiseks. Koletis on justkui peategelase probleemide füüsiline manifest ning sunnib naist endale otsa vaatama.

Lugu liigub ootamatuid käänakuid pidi, ent fookusesse jääb eelkõige Gloria ning tema suhted meestega – oma  kunagise poiss-sõbra ning lapsepõlvetuttava ja uue tööandja Oscariga. Viimast võib pidada filmi kõige huvitavamaks ja terviklikumaks tegelaskujuks, kes avaneb järk järgult. Üllatava rollisoorituse teeb siin kergematest komöödiatest tuntud Jason Sudeikis (“Me oleme Millerid”, “Vastikud ülemused”). Tema tegelaskuju suhe Gloriagaga viib filmi ootamatutesse ja põnevatesse kohtadesse ning selles peitub filmi kõige suurem väärtus.

Kuigi “Tüdrukus ja koletises” leidub kaijufilmi stiilis hiiglaslike robotite ja koletiste võitlust ning musta huumorit, on tegu mõtlemapaneva ja üsna tumedates toonides psühholoogilise draamaga, mis jutustab katkistest inimestest ja mittetoimivatest suhetest.

Nagu paljudes teistes kaijufilmides, ei osutu tõeliseks koletisteks mitte monstrumid, vaid inimloomus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Tõnu Karjatse Diana

Colossal_2016_movie_still

Read Full Post »

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_posterrežissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn, Marveli koomiksite põhjal

osades:
Chris Pratt (Peter Quill / Star-Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Baby Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Michael Rooker (Yondu)
Sylvester Stallone (Stakar Ogord)

operaator:  Henry Braham, kunstnik: Scott Chambliss, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Fred Raskin & Craig Wood, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.

136 min

Kinodes alates: 28.04. 2017

PEREKONDLIK ULMESAAGA

Galaktika valvurite teine film on mõtlikum, karakterikesksem ja emotsionaalsem jätk 2014. aasta hitile.

“Galaktika valvurite” esimese filmi meeletu edu üllatas paljusid. Tegu oli Marvel Stuudio koomiksifilmiga, kus polnud ühtegi tuntud tegelast. Loo kangelasteks olid hoopis rääkiv pesukaru Rocket (Bradley Cooper), kõndiv puujurakas Groot (Vid Diesel), roheline tulnukas Gamora (Zoe Saldana), aeglasevõitu musklihunnik Drax (Dave Bautista) ja egoistlik homo sapiens Peter Quill/Star-Lord (Chris Pratt). Kõigest ühe filmiga suudeti need tegelased kinokülastajatele meeldejäävaks teha.

Publiku ootas järjelt palju ning filmi järje jaoks valisid tegijad teadlikult teise suuna. Kui esimene film oli eepiline kosmoseseiklus, siis teise vaatenurk on palju intiimsem ning keskendub pigem tegelaskujude avamisele. Lugu jätkab eelmise filmi poolelijäänud kohast. Galaktika valvurid on nüüd kõikjal tuntud ning väärikas tulnukate rass palkab nad kaitsma oma hinnalisi patareisid. Kui aga selgub, et Rocket nende tagant varastab, hakkab valvuritele jahti pidama kogu tulnukate laevastik ja pearahakütid. Need sekeldused löövad aga meeskonda kiilu. Lisaks kohtub üks tegelastest – Peter oma väidetava bioloogilise isaga. Kas üksteisega lähedaseks saanud galaktikavalvurite kogukond suudab kokku jääda?

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_005

Courtesy of Marvel Studios

Perekond ja kokkuhoidmine

Esimene osa oli küll värvikas, ent lugu jäi skemaatiliseks ning jälgis liigselt Marvel Stuudio kulunud stampe. Teine osa on palju aeglasem ega paku nii palju märulit ja huumorit, ent rõhk on lool, tegelaskujudel ning filmi kesksel teemal – perekond ja kokkuhoidmine. Režissöör-stsenarist James Gunn lahutab tiimi kaheks ning annab igale karakterile enda avamiseks piisavalt ekraaniaega.

Peter, kelle ema on surnud ning keda kasvatas kosmosepiraat Yondu (Michael Rooker), on oma uue isa Ego`ga (Kurt Russell) kohtudes üsna skeptiline. Poiss on isa terve elu otsinud ning nüüd on tal lõpuks perekond. Või on selleks hoopis Galaktika valvurid? Kuuluvuse ja perekonna liin leiab avaldub kõikides tegelastes – avatakse Gamora ja tema õe Nebula (Karen Gillan) loo tagamaad ning ka Drax ja Rocket näitavad end uuest küljest.

Filmi suurimaks üllatajaks on aga Yondu, kelle tegelaskujul on kanda suur roll. Alahinnatud karakternäitleja Michael Rooker röövib tähelepanu pea kõikidelt oma kolleegidelt, sh märuliikoonidelt Sylvester Stallone’ilt ja Kurt Russell’ilt.

“Galaktika valvurite” seltskond on üles kasvanud ilma vanemate või nendepoolse armastuseta ning seetõttu ei oska nad ka üksteise osas hoolivust välja näidata. Tegu on perekonnaga, kes pidevalt nääkleb ja üksteisele kaikaid kodarasse loobib. Probleemidele vaatamata hoolib see seltskond üksteisest – seda illustreerib näiteks beebi Grooti eest hoolitsemine.

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_002

Courtesy of Marvel Studios

Fookuses tegelased ja lugu, mitte märul

Võib ju rääkida mitmest probleemist – nõrgast struktuurist, tapeedina mõjuvast muusikast või lapsikutest naljadest, mis ei taba märki. Ometigi on tegu Marvel Stuudio viimase aja ühe parema teosega. Kui paljud stuudio filmid tunduvad otsekui konveieritööna valminud, siis “Galaktika valvurid Vol.2” taga on tunda südant. James Gunn suudab kõigest kahe filmiga meid oma tegelastest rohkem hoolima panna kui mõnest teisest Marveli kangelasest. Jutustades reaalsetest inimlikest probleemidest, tõestab “Galaktika valvurid Vol.2”, et koomiksifilmis on lugu ja tegelaskujud palju väärtuslikumad kui järjekordne eriefektidega märulistseen.

Arvustus ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 5. mai 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Diana 

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_003

Courtesy of Marvel Studios

 

Read Full Post »

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Read Full Post »

Kong_Skull_Island_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Vogt-Roberts
stsenaarium: Dan Gilroy, Max Borenstein & Derek Connolly, John Gatins’i loo põhjal

osades:
Tom Hiddleston (James Conrad)
Samuel L. Jackson (Preston Packard)
Brie Larson (Mason Weaver)
John C. Reilly (Hank Marlow)
John Goodman (Bill Randa)
Corey Hawkins (Houston Brooks)
John Ortiz (Victor Nieves)
Tian Jing (San)

operaator: Larry Fong, kunstnik: Stefan Dechant, kostüümikunstnik: Mary E. Vogt, montaaž: Richard Pearson, helilooja: Henry Jackman. Productsendid: Alex Garcia,  Jon Jashni & Thomas Tull.

118.min

Kinodes alates: 10.03.2107

Piltilus, ent tühi spektaakel

Hiiglaslike koletiste filmid on suurel ekraanil tagasi, kuid traditsioone eirates on kadunud ka King Kongi võlu.

Sammudes “Godzilla ” (2014) jälgedes, tutvustab “Kong: Pealuu saar” uut King Kongi, valmistamaks vaatajaid titaanide heitluseks 2020. aastal, mil peaks linastuma”Godzilla vs. King Kong”.

“Kong: Pealuu saar” tegevus toimub 1973. aastal, mil Ameerika on just lahkumas Vietnami sõjast. Teadlaste meeskond reisib koos sõjaväega Vaikse ookeani kaardistamata saarele, kuhu pole varem astunud ilmselt ükski inimene. Enesele teadmata tungivad nad müütilise King Kongi kodupaika. Kong ei ole aga ainus ohtlik hiiglane sel salapärasel saarel, mis on arvatust veelgi uskumatum.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_002.jpg

Sõjajärgne apokalüpsis

Nagu äsja linastunud Martin Scorsese “Vaikus”, on ka “Kong” inspireeritud Joseph Conradi romaanist “Pimeduse süda” ning selle põhjal vändatud filmist “Tänapäeva apokalüpsis” (1979).

Tegu on samuti džunglis aset leidva sõjafilmiga, kus tegelased sõidavad mööda jõge, et kohtuda vaenuliku müstilise jõuga. Teost jälgides tekivad tahtmatult paralleelid Joseph Conradi raamatuga. Filmi peategelasteks on Conrad (Tom Hiddleston) ja Marlow (John C. Reilly) ning Marlow nime kannab ka kuulsa romaani peategelane.

Inspiratsioon nimetatud teosest on tuntav ning  loo motiivid huvitavad. Kahjuks kiirustatakse põnevatest ideedest üle ja filmi alltekst jääb üpris lihtsakoeliseks. See kehtib ka filmi tegelaste kohta. Samuel L. Jacksoni kehastatud kolonel Preston Packard on potentsiaalselt intrigeeriv kuju. Mees, kes otsib Vietnami sõja lõppedes uut vaenlast ning laseb kättemaksuihal enda üle võimust võtta. Kui filmitegijad oleks sellele vaid rohkem keskendunud!

Kümnetele Hollywoodi katastroofifilmidele sarnaselt astub “Kongis” üles hulgaliselt hinnatud näitlejaid, kellele on antud nõrgad rollid. Muidu alati põnev Tom Hiddleston (“Veripunane mäetipp”) ja eelmisel aastal Oscari võitnud Brie Larson (“Ruum”) teevad arvatavasti oma karjääri  igavamad ülesastumised ning mõjuvad otsekui statistid. Oscari nominent John C. Reilly (“Chicago”) tegelaskuju on ainus, kellel on ka mingi teekond.

Kultusrežissöör Brian De Palma (“Arminägu”, “Äraostmatud”) on korduvalt maininud Hollywoodi sõltuvust arvutis ettevalmistatud (previsualiseeritud) lõikudest, mille tõttu filmid kubisevad visuaalsetest klišeedest ning igavatest märulistseenidest. Selle hea näide on just nimelt “Kong: Pealuu saar”. Teos on täis  piltilusaid kaadreid ja uhket vaatemängu, ent kõik mõjub nii konstrueeritult, et pinge kaob. Videomängudest ja Jaapani animest mõjutatud lavastaja Jordan Vogt-Roberts on koostöös Zack Snyderi (“Batman v Superman”) ning operaator Larry Fongiga loonud passiivse meelelahutuse, mis ei haara.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_006.jpg

Armastuseta pole hiidahvis humaansust

Vastandes end Gareth Edwards üsna tõsisele ja mornile katastroofifilmile “Godzillale” (2014), on “Kong: Pealuu saar” pigem kerglane meelahutus. Film pole eriti põnev ega tõsiseltvõetav ning erinevalt “Godzillast” pole nimikangelane kuigi meeldejääv. Kuulsamad King Kongi filmid on ju armastuslood ning seda teemat vältides on kadunud ka suure ahvi humaansus ja emotsionaalne kaal. Ka lihtsalt creature feature filmina koletisest jääb teos tagasihoidlikuks. Lõputiitritega koos tekkis hoopis soov vaadata Guillermo del Toro “Vaikse ookeani võitlust” (2013).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. märts 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arustused: Mark Kermode  Joonas

Kong_Skul_IIsland_movie_still_001

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive‘i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused