Archive for the ‘Film-Noir’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Advertisements

Read Full Post »

The_Nice_Guys_poster_2016
Režissöör: Shane Black
stsenaarium: Shane Black & Anthony Bagarozzi
osades:
Russell Crowe (Jackson Healy)
Ryan Gosling (Holland March)
Matt Bomer (John Boy)
Kim Basinger (Judith Kuttner)
Margaret Qualley (Amelia Kuttner)

operaator: Philippe Rousselot, kunstnik: Richard Bridgland, kostüümikunstnik: Kym Barrett, montaaž: Joel Negron, heliloojad: David Buckley & John Ottman. Produtsent: Joel Silver.

116 min

Muhe krimikomöödia. Vanamoeline, ent värske.

Shane Blacki uusim film on režissöörile omaselt lustakas ning nutikas krimikomöödia, mis pakub rohkem naerukohti ja üllatusi kui tüüpilised Hollywoodi filmid.

Edutu eradetektiiv Holland March (Ryan Gosling) ja löömamees Jackson Healy (Russell Crowe) peavad üheskoos lahendama kadunud tüdruku juhtumi ja esmapilgul sellest eraldiseisva pornotähe surmaloo. Filmi võiks nimetada Shane Black’i versiooniks “Chinatownist” (1972), kus esialgu lihtsana tunduv mõrva- ja inimröövi taga on peidus palju suurem inglite linna mõjutav vandenõu.

Kuigi film on vägagi 1990ndatelik, otsustavad tegijad viia loo 1970. aastatesse, mis võimaldab neil kasutada Porno chic ajastut. Toona olid pornofilmid tavapubliku poolt aktsepteeritud ning linastusid tavakinodes.

Kuigi režissöör Shane Blacki nimi ei pruugi olla kinokülastajate seas väga tuntud, on tema mõju Hollywoodile märkimisväärne. Oma varastes kahekümnendates kirjutas ta kassahiti “Surmarelv” käsikirja ja oli üks esimesi stsenariste, kellele tasuti miljonites dollarites. Ilma temata on raske ette kujutada 1980.-1990. aastate märulikino, eriti buddy-cop žanrit (filmid, kus kaks vastandliku iseloomuga tegelast peavad koos lahendama kuriteo).

Shane Black tegi paljuski seda, millega Tarantino sai tuntuks aastaid hiljem – kirjutas postmodernseid, iseteadlikke, nutikaid ja žanrikonventsioone lõhkuvaid stsenaariume, mis ammutasid inspiratsiooni pulp fiction kirjandusest ning krimifilmidest. Enamikus tema teostes, nagu näiteks “The Last Boy Scout”- “Viimane skaut” (1991) on keskmes vastandlikud paarimehed. Ta filmides kuuleb meeldejäävat dialoogi, leidub rohkelt huumorit ja toredat mängu klišeedega.

“Head tüübid” on oma olemuselt mehe eelnevale loomingule sarnane. Taas on peategelaseks vastandlik paar, seekord Crowe’i ja Goslingu kehastuses, kes peavad lahendama mõrva. Goslingile on Holland Marchi tegelaskujuga antud roll, mis laseb ta koomikutalendil hiilgavalt särada. Stseen, kus mees üritab ühte kohta sisse murda, on hiilgav näide nii Goslingu ja Blacki briljantsest komöödiatajust kui oskusest vaataja ootustega mängida. “Head tüübid” on vürtsitatud mitmete taoliste üllatuskohtade ning julgete pööretega.

Erinevalt Blacki eelnevast loomingust on seekord narratiiv kohati logisev ja laialivalguv ning osa huumorist tundub pingutatuna. Kohati on tunne, et filmitegijad loobivad meeleheitlikult ekraanile kõiksugu nalju, lootes, et mõni neist töötab. Siiski on eelduste kohaselt tegu ühe nutikama ning naljakama filmiga, mida sel aastal kinos näha saab.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3.juuni 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

The_Nice_Guys_still_.jpgImage courtesy of Warner Bros


 

 

Read Full Post »

Jackie_Brown_posterrežissöör: Quentin Tarantino
stsenaarium: Quentin Tarantin, Elmore Leonard’i romaani “Rum Punch” põhjal

osades:
Pam Grier (Jackie Brown)
Samuel L. Jackson (Ordell Robbie)
Robert Forster (Max Cherry)
Bridget Fonda (Melanie Ralston)
Michael Keaton (Ray Nicolette)
Robert De Niro (Louis Gara)

operaator: Guillermo Navarro, kunstnik: David Wasco, montaaž: Sally Menke, produtsendid: Lawrence Bender & Paul Hellerman.

154 min

“KÜPS & RIKKALIK TARANTINO”

Enne “Vabastatud Django” – “Django Unchained” linastust mõtlesin pilgu heita paljude meelest viimasele tõeliselt heale Quentin Tarantino filmile – “Jackie Brown’ile”. Mis muutus peale selle filmi linastumist ning mida võib siit leida, mis ta järgnevast loomingust puudu on?

“Jackie Brown” paikneb Quentin Tarantino loomingus huvitaval kohal. Tegu on ainsa, ning lavastaja sõnutsi ta viimaseks jääva raamatuekraniseeringuga. Film põhineb legendaarse krimilugude autori Elmore Leonard’i (Out of Sight , Get Shorty) romaanil “Rum Punch”. Kuigi Tarantino muudab tegelasi (nende rassi), lisab dialoogi talle omast teravust ning viskab sisse viiteid popkultuuri ning homage‘i blaxplotation kinole, on tegu vägag truu adaptsiooniga. Lennusaatja Jackie Browni (Grier) smuugeldab relvaärimehe Ordell’i (Jackson) raha Mehhikost USA’sse. Ühel päeval jääb aga Jackie eriagent Ray Nicolette´ile (Keaton) vahele. See loodab tema kaudu Ordellile ligi pääseda ja sunnib Jackiet kurjategija lõksu meelitama. Jackie otsustab koos kautsjoniandja Max Cherry (Forster) abil agendi ja kurjategija üksteise vastu välja mängida.

Tarantino loomingule omaselt on film täis suurepäraselt realiseeritud ning hästi näideldud tegelaskujusid. Kui üldjuhul on ta tegelased explotation ja grindhouse‘i filmidest inspireerituna efektseted ja teravmeelsed, ent paljuski üheplaanilised, siis siin omavad nad palju suuremat kompleksust ning humaansust. Tegelased on siin väsinud, vanad ja katkised. Jackie Brown ja Max Cherry räägivad sellest kuidas nad on vanaks jäänud – kuidas ühel hakkab juukseid väheseks jääma ning kuidas teisel on tagumik liiga suur ning kuidas nad mõlemad tunnevad, et nede elud on paljuski tühja jooksnud. Ka kõrvaltegelased on huvitavad, eriti Bridget Fonda ja DeNiro tegelaskujud, kellest viimane suutis siin teha oma karjääri seni viimase tõeliselt meeldejääva rolli. Tegelastevahelised suhted on keerukad,  kõigil on omad eesmärgid, unistused ja teekonad ning palju asju jääb hea draama kohaselt inimeste vahel ütlemata (viimane stseen Jackie ja Max’i vahel). Kõik näitlejad teevad siin oma karjääri parimaid rolle, ent kõige meeldejäävamad on  blaxplotationi ikoon Pam Grier ning oma rolli eest oscarile kandideerinud Robert Forster, kellevahelised stseenid ekraanil tõeliselt säravad.

Tegu on Tarantino loomingu kõige vaoshoituma, vähem efektitsevama ja ebakomertslikuma filmiga. Kuigi filmi on kritiseeritud selle liigses pikkuses (missugune Tarantino film poleks), tundub siine tempovalik väga teadlik ja õigustatud olevat. See kannab edasi filmi inspireerinud 1970ndate kinematograafilist stiili ning laseb vaatajal paremini keskenduda nüanssidele. Filmi kaameratöö on  minimalistlik ning Tarantino suudab meisterlikult välja vedada nii pikad dialoogistseenid (miski, mis minu jaoks näiteks “Inglorious Basterds’is” enam ei toiminud) kui ka set-piece‘id (nagu näiteks Samuel L Jacksoni ja Chris Tucker’i tegelaskujude stseenid). Meeldejäävad kohte on mitmeid – Ordell’i käik  Jackie korterisse on tehtud vägagi põnevalt, kasvatades pignet väga lihtsate elementide kasutuse – kinnaste, sisse-väljalülituva valguse ning minimalistliku kaameratöö abil. Filmi keskne stseen ostukeskuses, mis näitab tegevust mitme tegelase vaatenurgast ning filmi lõpp on samuti tõeliselt oskuslikult lahendatud. Läbi terve filmi näitab Tarantino kuidas ta on õppinud oma esimestes filmis tehtud vigadest ning muutunud oma kaadri-, montaaži- ning misanstseenivalikutes palju julgemaks ning omanäolisemaks. Filmi visuaalia ei kerki kunagi liigselt esile ning teenib alati näitlejaid ja lugu (suur kiitus operaator Gullermo Navarrole, kellega Tarantino kahjuks enam ühtegi filmi koos ei teinud). Üleüldse on filmis peidus mitmeid aardeid ning meeldejäävaid stseene, mis ei pruugi niivõrd palju näkku karata kui lavastaja teistes filmides, sest tegu on heale film-noir‘ile omaselt palju intiimsema ja nüansirohkema tegelaskujude luubi alla võtmisega.

Kuigi “Pulp Fiction” jääb Tarantino loomingu kõige olulisemaks teoseks, pean “Jackie Brown’i'” ja “Reservoir Dogs’i” ta parimateks filmideks. Mõlemas on lavastajapoolset täpsust, mängulisust, originaalsust (kuigi “Rervoir Dogs” on koopia Ringo Lam’i “City of Fire’ist”) ning rikkust, mis ta ülejäänud loomingus paljuski puudu on. Karta on, et “Jackie Brown’i” vähene publikumenu muutis Tarantino lähenemist oma uutesse filmidesse, muutest ta järgneva loomingu palju turvalisemaks, igavamaks ja mainstreamlikumaks.  “Kill Bill 1 ja 2” olid koopiad palju parematest explotation filmidest ning “Death Proof” oli lihtsalt väga nõrk film, mida õnneks ka lavastaja läbikukkunuks tunnistab. Kuigi “Inglorious Basterds” oli  särtsakam, tundus ta ka seal liiga pikalt naudisklevat enda dialoogdes ja viidetes teistele palju huvitavamatele filmidele. See kõik tundub peale “Jackie Brown’i” olevat kui üks suur samm tagasi. Tarantino on kui filmiõpilane, kes kooli lõpetamise järel on ühe “päris” filmi maha saanud, ent siis otsustanud taas tudengifilme tegema hakata.

Mitte et selles iseenesest midagi halba oleks, ent Elmore Leonard’i  algmaterjal viis ta palju huvitavamatesse kohtadesse ning pakkus, iroonisel kombel, midagi palju originaalsemat. Tegu on ainsa filmiga, kus Tarantino pidevalt tegelasi, stseene või kaadreid kuskilt mujalt maha ei vehi vaid konstrueerib tõeliselt väljapeetud, komplekse, isikupärase ning küpse teose. Seda vaadates tekib soov, et Tarantino “uue ja originaalse loomise” (filmiajaloos nähtu pealt kopeerimise) asemel taas üht head raamatut adapteeriks.

Alati jääb lootus, et Tarantino järgmine film tuleb sama hea kui “Jackie Brown”. Seni pole ta aga oma meistriteose tasemele suutnud veel küündida.

Hinne: 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0119396/

jackie_brown_still_cropped

Read Full Post »

Režissöör: Andrew Dominik
Stsenaarium : Andrew Dominik, George V. Higgins’i romaani “Cogan’s Trade” alusel

Osades:
Brad Pitt (Jackie Cogan)
Scoot McNairy (Frankie)
Ben Mendelsohn (Russell)
Richard Jenkins (Driver)
James Gandolfini (Mickey)
Ray Liotta (Markie Trattman)

Operaator: Greig Fraser, kunstnik: Ed Verreaux, montaaž: Brian A. Kates, Muusika: Nathan Johnson, produtsendid: Brad Pitt, Dede Gardner, Steve Schwartz, Paula Mae Schwartz &  Anthony Katagas

97 min

” MAJADNUSKRIISI MÕJUDEST ALLMAAILMALE “

“Killing Them Softly” – “ Räpane Amet” on Uus-Meremaa lavastaja Andrew Dominik’i kolmas mängufilm ning tema teine koostöö Brad Pittiga peale suurepärast “The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford’i“, mis oli üks parimaid Hollywoodist viimaste aastate jooksul välja tulnud filme. Tegu on minu jaoks selle aasta ühe oodatuima filmiga ning selle edukas linastus Cannes’ on seda ainult suurendanud.

Johnny (Vincent Curatola) palkab kaks pisisuli (McNairy & Mendelsohn), et nad  rööviksid Markie (Liotta) juhitud aga allmaailma poolt  rahastatud kaardimänge. Kuna Markie lasi mõni aeg tagasi iseenda äri röövida, loodavad pisisulid pääseda puhtalt, veeretades süü taaskord tema peale. Asja saadetakse uurima aga karm “musta pesu pesija” Jackie Cogan (Pitt), kes peab lahendama tekkinud probleemid – kõrvaldama sulid ning taastama balansi allmaailma “majandusse”.

Andrew Dominik on raamatu tegevuse toonud 1970ndatest 2008. aastasse, majanduskriisi ning presidendivalmiste perioodi (läbi filmi kostuvad telekast ja raadiost nii Obama kui Bush’i kõned). Paralleel üldise Ameerika majanduskriisi ning allmaailma poolt juhitud hasartmmängul põhineva majanduskriisi vahel on väga otsene ning Dominik vaatab gängstereid kui terve Ameerika süsteemi peegeldust, kus Jackie Cogan on ainus, kes suudab n.ö asjalikke lahendusi välja pakkuda.

Kuigi poliitline sõnum võib tunduda filmis ehk isegi liiga otsesena, toimib film eelkõige oma  lihtsamal tasandil – toreda krimiloona sulide vaatepunktist. Film meenutab 1990ndate teisel poolel tulnud “Reservoir Dogs’i” ja“Pup Fictioni” järgseid gängsterifilme, kus kõik Tarantino tegelaskujusid ning dialoogi jäljendada üritasid. “Räpane Amet” on meeldejääv just nendest aspektidest, mis Tarantino esimesed teosed nii nauditavaks tegi : film on täis huvitavaid tegelaskujusid, vaimukat dialoogi ja huumorit, karmi järsku vägivalda, ebakonvensionaalset narratiivi ning meeldejäävaid stseene. Erinevalt aga Tarantinost, kelle filmid visuaalselt alati ainult teisi teoseid jäljendavad, on Dominik ka originaalse pildikeelega lavastaja, kes loob siin mitmeid viusaalselt meeldejäävaid lõike (näiteks esimene rööv, ühe tegelase surmastseen ja vaimustav dialoogistseen Frankie ning totaalselt pilves oleva Russelli vahel).  Terve film on pigem Euroopaliku tunnetusega ning meenutab oma minimalismi, huumori ja tonaalsuse poolest ka Coeni vendade varasemat loomingut (eelkõige nende debüütfilmi”Blood Simple”).

Kõik osatäitmised on suurepärased. Brad Pitt särab taaskord peaosas, aga eriti tore on näha pikka aega väiksemates indie-filmides mängivat Scoot McNairy’t (Monsters), kes koos Ben Mendelsohn’iga (The Dark Knight Rises) loovad meile meeldejäävad inimlikud luuseritest pisisulid. Ray Liotta, kelle karjäär on pikka aega madalseisus olnud, näitab taaskord kui hästi suudab ta gängstereid mängida, aga kõige meeldejäävam tegelane on James Gandolfini mängitud Mickey, kes allakäinud palgamõrtsuka rollis saab ka filmi meeldejäävamad dialoogid. Kurjategijaid pole siin mingil moel glamuriseeritud – kõik on omade vigade ja nõrkustega ning majanduskriisi ajal peavad ka nemad leppima madalamate palkade ning kehvemate tingimustega (isegi tipp-palgamõrtsukas peab seekord lendama turistiklassis).

Film on suurepäraselt lavastatud ning nõuab ka mult veel teistkordset nägemist. Kuigi “Killing Them Softly”pole selline meistriteos (ega soovi ka selleks pürgida) nagu lavastaja eelmine film, on tegu siiski väga hea tumedast huumorist nõretava neo-noir’iga, mis on viimaste aastate üks parimaid krimifilme. Dominik näitab taaskord, et on üks huvitavaid lavastajaid, kes praegu Hollywoodis tegutseb. Jään suure huviga ootama tema järgmist filmi ning loodetvasti ei pea me seda taaskord 5 aastat ootama.

Hinne: 8/10

http://www.imdb.com/title/tt1764234/

Read Full Post »

režissöör: Mark Robson
Stsenaarium: Budd Schulberg & Philip Yordan

osades:
Humphrey Bogart (Eddie Willis)
Rod Steiger (Nick Benko)
Jan Sterling (Beth Willis)
Mike Lane (Toro Moreno)
Max Baer ( Buddy Brannen)

Operaator: Burnett Guffey, kunstnik: William Flannery, montaaž: Jerome Thoms, muusika: Hugo Friedhofer

Produtsent: Philip Yordan

109 min

“The Harder They Fall” on filmiajalukku eelkõige läinud Humphrey Bogarti viimase ekraanirolinna, film tasub aga ülevaatamist millegi enamana – suurepäraselt lavastatud sotsiaalse film-noirina, mis uuris oma aja poksimaailma kahtlaseid telgitaguseid ning mille paljud kesksed ideed resoneeruvad ka tänapäeva spordi- ja meelelahtustööstusega.

Töötu spordiajakirjanik Eddie Wills (Bogart) palgatakse kohaliku kahtlase poksiorganiseerija Nick Benko (Steigeri) poolt oma uue poksija – argentiina hiiglase Toro Moreno (Mike Lane) promoteerijaks. Nick soovib teha temast maailmameistrit ning fabriteseerib temast meedias staari ning fikseerib kõik ta matšid. Poiss võitleb tee meistritiitli matšini teadmata, et tast ise poksijana asja pole ning et terve tema karjäär on ehitatud suure vale peale. Eddie saab Toro’ga aina lähedasemaks ning hakkab ka ise kahtlema oma valikutes. Lugu põhineb Budd Schulberg’i romaanil, mis kasutas üsna otsese inspiratsioonina siiamaani vaidlust tekitavat Primo Carnera poksikajääri, kelle matše kahtlustati allmaailma poolt fikseerimises.

Poksimine on mänginud film-noiri’s suurt osa, žanri klassikateks on saanud nii Robert Rosseni “Body and Soul” (1947) kui ka Robert Wise’i “The Set-Up” (1949) (millest viimasest röövis kõvasti ka Tarantino “Pulp Fictioni’s” Bruce Willise’ga segmenti tehes). Erinevalt neist filmidest, mis keksenudvad poksijatest peategelaste teekonnale, vaatab “The Harder They Fall” pigem poksimaailma telgitaguseid, kus kõik keerleb ainult raha ning niite tõmbavate promoteerijate plaanide ümber ning paljastab eksploteeritud poksijate elutraagikat, kus meestel puudub tulevikuperspektiiv. Selle kõige keskmes on Eddie, kes hülgab oma ideaalid selle nimel, et kindlustada mugav sissetulek endale ja oma naisele. Kuigi ta alguses oma vlikutes kõhkleb ning meile näidatakse teda inimesena, kellel on räpases maailmas vähemalt mingid prtintsiibid, suudab ta endale leida vabandusi tegemaks raha nimel asju, mida ta südametunnistus ei luba. Tegu on Bogartile omase arhetüüpse küüniku rolliga, kes nii nagu Rick “Casablancas” lõpuks murdub ning otsustab teha seda, mis on õige.

Lugu ise on intrigeeriv ning vaatamata stsenaariumi mõneti liigsele illustratiivsusele, on see alati nauditav, kuna lavastaja Robson on valinud filmi tehes üsna dokumentalistliku tee ning ei ürita olla kunagi sentimentaalne. Film on visuaalselt suurepärane ning näitlejad – Bogart (kes oli juba võtetel väga haige – ta suri 1957.a jaanuaris vähki) ning Steiger on suurepärased, Mike Lane’i poolt mängitud massiivne Toro ning ka teised tegelased on samuti heade karakteriseeringutega ning film nõretab autensusest. Tiitlimatšil on Toro  vastaseks raskekaalu meister Max Baer, kes ka päris elus ka film arhetüübi Primo Carnera’ga tiitlimatšil rusikalööke vahetas.

Bogart, kelle tõus Hollywoodi eliidi sekka algas klassikalise film-noir’i ajastuga (“Malta Pistrikut” peetakse esimeseks klassikaliseks noiriks) ning kelle paljud kuulsamad rollid (filmides “The Big Sleep”, “In A Lonely Place”, “Desperate Hours”) on antud liikumise parimateks näideteks, lõpetab oma karjääri žanris, mille ta paljuski deifneeris. Isegi haigena, on ta osatäitmine meisterlik, täis kurbust, viha üritades olla moraalne maailmas, mis seda pole. Film pole vananenud, selle teemad on universaalsed siiani ning meedia ja raha abil fabritseeritud staarid pole kahjuks siiamaani kuskile kadunud.

Hinne 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0049291/

Read Full Post »

rešissöör: Michael Winner

stsenaarium: Michael Winner, Raymond Chandler romaani “The Big Sleep” ainetel.

Osades:
Robert Mitchum (Philip Marlowe)
Sarah Miles (Charlotte Sternwood)
Richard Boone (Lash Canino)
Candy Clark (Camilla Sternwood)
Joan Collins (Agnes Lozelle)
Edward Fox (Joe Brody)
James Stewart (General Sternwood)
Oliver Reed (Eddie Mars).

99 min

“The Big Sleep – Sügav Uni” oli Ameerika kirjaniku Raymond Chandleri esimeseks romaaniks, mis kõrvutas ta kohe selliste oma aja suurte krimi autoritega nagu Dashiell Hammett’i ja James M. Cain’iga, kelle mitmed teosed on olnud aluseks film-noir žanri olulistematele filmidele (The Maltese Falcon & Double indemnity). Chandleri esimest romaani peetakse üheks olulisemaks 20.saj kirjandusteoseks ning 1946.a valminud Howard Hawks’i film Humphrey Bogarti ja Lauren Bacall’iga on filmiklassika. 1978. a valminud Michael Winner’i lavastatud versioon, kus Robert Mitchum kehastab peale 1975. a “Farewell, My Lovely’t” taas Chandleri mitmete romaanide peategelast Philip Marlowe’d vahetab aga seekord välja 1940ndate L.A 1970ndate Londoni vastu.

big_sleep_1978_still_01Eradetektiiv Philip Marlowe (Robert Mitchum) palgatakse sureva kindral Sternwoodi (James Stewart) poolt uurima tema noore tütre Camilla (Candy Clark) seonduvaid väljapressimiskirju ning vanema tütre Charlotte’i (Sarah Miles’i) abikaasa kummalist kadumislugu. Esialgu lihtsate juhtumite taga on peidus aga palju keerulisemad lood kui esialgu tundvad.

“The Big Sleep’i”on täis tugevaid näitlejaid ja korralikke karakteeringuid, ent ometigi tundub kõik palju rutiinnsem ja elutum kui Chandleri adaptsioonist oodata võiks. Kui 1975. aasta “Farewell My lovely” oli vähemalt stilistiline armastuskiri noiri žanrile, siis “The Big Sleep” tundub kui üks pikk episood keskpärasest krimisarjast – korrektne ja funktsioneeriv kuid stiilitu ja näotu. Kuigi Mitchum näeb siin välja vähem väsinud kui “Farewell My Lovely’s” on tema Marlowe märkimisväärne ainult ta enda film-noiri tausta, mitte karakteriseerimise tõttu. James Stewart, kes filmimise ajal oli väga kehva tervise juures ja suutis vaevu oma repliike mäletada on samuti vaadatav tänu on filmilegendi staatusele. Ülejäänud rollides olevad näitlejad teevad oma tööd korralikult kuid ükski ei loo tõeliselt meeldejäävat karakterit nagu klassikalistest noir’ ides big_sleep_1978_casttavaks on. Nõrga lülina hüppab välja Candy Clark noorema Sternwoodi õe rollis, kelle osatäitmine filmi kõige huvitavamas ja kompleksemas rollis karikatuurseks muutub ning meelde tuletab kui suurepäraselt sai sellega hakkama Martha Vickers 1946.a originaalis.Vaatamata sellele, et uusversioon ei pea muretsema 40ndatel Hollywoodi kontrollinud tsensuuri pärast, tundub uusversioon vaatamata oma alasti kehade näitamisele palju vähem sesksuaalsem ja mõjuvam kui 1946.a variant. Mõnikord näidates vähem suudab tõesti öelda palju rohkem.

Filmil on ka originaaliga võrreldes ka mõningaid tugevusi –  stsenaarium suudab keerulise teose (Chandler kirjutas selle kokku ju mitmest varasemast lühiloost), selle tegelased ja liinid siiski üsna ilusti kokku viia ning osaliselt isegi raamatust selgema pildi luua. Howard Hawks nalajatas kunagi, et ka tema ei teadnud, mis täpselt “Big Sleep’is”  toimus, ent samas see teeb 1946.a varjandi ja paljud muudki film-noirid nii nauditavaks. Erinevalt Agatha Christie’ või Arhtur Conan Doyle’i detektiivilugudest, pole noir’ is niivõrd oluline see, kes kuritöö läbi viis vaid loos peituvad värvikad karakterid oma deemonite, nõrkuste ja eetikatega; loodud maailma atmosfäär ja elu pahupoolt lahtiharutavad teemad. Antud juhul on tegu filmiga, mis pakub pigem rahuldust Herucle Poirot kui Philip Marlowe lugude austajatele.

Hinne: 
5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused