Archive for the ‘Horror’ Category

alien_covenant_2017_movie_posterrežissöör: Ridley Scott
stsenaarium:

osades:
Michael Fassbender (David / Walter)
Katherine Waterston (Daniels)
Billy Crudup (Oram)
Danny McBride (Tennessee)
Demián Bichir (Lope)
Carmen Ejogo (Karine)
Jussie Smollett (Ricks)

operaator: Dariusz Wolski, kunstnik: Chris Seagers, kostüümikunstnik: Janty Yates, montaaž: Pietro Scalia, helilooja: Jed Kurzel. Produtsendid: David Giler, Walter Hill, Mark Huffam, Michael Schaefer & Ridley Scott.

122. min

Kinodes alates: 12.05.2017

Ebaõnnestunud liikide ristamine

Režissöör Ridley Scott’i katse “Tulnuka” seeriale uut eluvaimu süstida kordab vanu ideid.

 2012. aastal linastunud “Tulnuka” seeria eellugu “Prometheus” sai vastaka vastu­võtu osaliseks ja režissöör Ridley Scott lubas järge 1979. aastal linastunud originaali vaimus. “Tulnukas: Covenant” on seega nii “Prometheuse” järg kui ka eellugu “Tulnuka” seeria esimesele osale ning üritab leida tasakaalu loomist käsitleva ulme ning psühhoseksuaalse body-horror’i vahel.

Tegevus toimub kümme aastat peale “Prometheuse” lõppu. Kosmoselaev “Covenant” on teel planeedile Origae-6, pardal 2000 kolonisaatorit ja 1400 embrüot. Laeva liikumist valvab android Walter (Michael Fassbender). Kui ootamatu löök­laine laeva vigastab, äratatakse meeskond süvaunest.

Kahjustusi parandades püütakse kinni signaal kaardistamata planeedilt, mis tundub olevat elamiskõlblik. Vastu terra­formieksperdi Danielsi (Katherine Waterston) tahtmist otsustab laeva uus kapten Christopher Oram (Billy Crudup) asja lähemalt uurida. Esialgu paradiisina näiv planeet osutub aga süngeks ja ähvardavaks paigaks ning meeskond tahab sealt peagi põgeneda.

alien_covenant_2017_movie_still_03

Courtesy of Fox

Vead loogikas ja jutustamisel

79aastane lavastaja Ridley Scott, kelle looming on viimastel aastatel kahjuks üsna kesine olnud, tõestas “Marslasega” (2015), et suudab korraliku stsenaariumiga häid filme teha. “Tulnukas: Covenant” stsenarist John Logan, kes on viimaste Bondi -filmide “Skyfall” ja “Spectre” käsikirja üks autoritest, pole aga kahjuks ülesannete kõrgusel. Selle asemel näitab ta jälle oma nõrkusi ega suuda materjali erinevaid ideid tervikuks liita.

“Tulnukas” puudub alltekst ning kõik tegelaste mõtted ning filmitegijate ideed on väljendatud dialoogis. Kuigi loos peitub provokatiivne idee, mis arendab ühte 1979. aasta filmi kõrvalliini, jääb see korralikult välja arendamata. Seosed “Prometheusega” on lahendatud kiirete ja kohmakate tagasivaadetena ning karakteriloogika ja “Tulnuka” mütoloogias kehtestatu unustatakse täielikult.

Esimene linateos oli revolutsiooniline, kuna esmakordselt olid ulmefilmi keskmes intelligentsed ja usutavad tegelaskujud. “Tulnukas: Covenant” üheplaanilised tegelased teevad pidevalt rumalaid otsuseid ja tunduvad tulnuka järjekordse saagina. Film meenutab tegelaste rumala käitumise poolest halbu teismeliste slasher-õudukaid. Nende kõrval tunduvad isegi palju kritiseeritud “Prometheuse” teadlased nutikate ja huvitavatena. 

Peategelast kehastav Katherine Waterston (“Fantastilised elukad ja kust neid leida”) on mõjuv, ent kahjuks pole talle antud meeldejäävat ja loo jooksul arenevat karakterit. Ainult Michael Fassbenderi kehastatud android suudab filmi mingit intriigi tuua.

alien_covenant_2017_movie_still_01

Courtesy of Fox

B-kategooria ulmefilm

On naljakas tõdeda, et 1979. aasta “Tulnuka” lavastajaks sai Ridley Scott, kuna soovis potentsiaalselt tobedat B-filmi materjali käsitleda väärikalt, stiilselt ja intelligentselt. “Tulnukas: Covenantiga” on vastupidi. Film küsib justkui suuri küsimusi, ent tundub tobeda ja ajuvaba B-kategooria ulmefilmina, mis järgib vanu kulunuid õudusžanri stampe.

Veel kurvem on, et erinevalt eelmistest “Tulnuka” filmidest – mis olid unikaalsed teosed, sh “Prometheus” – tundub “Tulnukas: Covenant” eelmiste osade kordusena. Paljud stseenid ja tegelaskujud tunduvad sama seeria koopiatena. Iseseisva filmi asemel toetutakse nostalgiale ja viidetele.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.mai 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

alien_covenant_2017_movie_still_02.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

the_Love_Witch_2016_posterrežissöör: Anna Biller
stsenaarium: Anna Biller

osades:
Samantha Robinson (Elaine)
Gian Keys (Griff)
Laura Waddell (Trish)
Jeffrey Vincent Parise (Wayne)
Jared Sanford (Gahan)
Robert Seeley (Richard)
Jennifer Ingrum (Barbara)

operaator: M. David Mullen, kunstnik: Anna Biller, kostüümikunstnik: Anna Biller, montaaž: Anna Biller, helilooja: Anna Biller, produtsent: Anna Biller.

120 min

Teravmeelne ja feministlik retro-horror melodraama

 Pikavõitu, stiilne ja provokatiivne uurimus armastusest, soorollidest ning naise positsioonist ühiskonnas.

 Kaheteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) linastub möödunud aasta üks stiilsemaid ja kiidetumaid teoseid “Armastuse nõid” (2016). Ameerika madalaeelarveline indie-film on valminud režissöör-stsenarist Anna Billeri käe all, kes on ka teose monteerija, kunstnik, kostüümide kujundaja ja produtsent.

“Armastuse nõid” jutustab  loo noorest ja veetlevast nõid Elaine`ist, kes siirdub pärast abikaasa tapmist  uude linna. Naise  eesmärgiks on välja uurida, mida mehed tegelikult tahavad ning leida lõpuks vastassoo esindaja, kes teda tõeliselt armastaks. Kasutades maagiat ja nõiajooke, paneb kaunitar mitmed mehed endasse armuma, ent võlukunsti mõju on liiga tugev ning tulemused traagilised. Mis juhtub aga siis, kui Elaine lõpuks leiab oma printsi valgel hobusel?

The_Love_Witch2_movie_still_03

Courtesy of Anna Biller productions

Meeste ja naiste erinevad ootused

Filmis näeme küll õudusžanri elemente – mehi tapvat nõida, rituaale, pentagramme jne, ent tegu  on pigem fantaasiakomöödiaga, kus lahatakse meeste ja naiste rolle.  Mida eri sugupooled üksteiselt ootavad? Elaine ütleb filmi alguses, et naine peab pakkuma meeste fantaasiale toitu. Naisel on väga konkreetne visioon oma ideaalist – printsist valgel hobusel. Üks meestegelane  aga tõdeb, et ideaalset naist ei saagi olemas olla, kuna ta eksisteerib ainult mehe peas. Kuidas saab siis üldse olla harmooniat meeste ja naiste vahel?

Kõik väljavalitud on naisele esialgu pettumused. Elaine  pakub meeletut armastust ja naudingut  ning viib mehed hingeliselt nii haprasse paika, et kogu maskuliinsuse ideaal puruneb. Nende emotsionaalseks muutumisega kaob aga ka naise huvi.

Sugudevahelisi ootusi vaadeldakse nii mehe kui naise perspektiivist, lisaks arutletakse armastuse kui nähtuse võimalikkuse üle. Elaine’il on sellest tundest oma visioon. Kas naine aga  üldse teab, kuidas eristada armastust abstraktsest ideaalist, kirest või seksuaalsest tõmbest?

The_Love_Witch2_movie_still_01

Courtesy of Anna Biller productions

Vana vorm uues perspektiivis

Kuigi loo tegevus leiab aset kaasajas,  on film teostatud retrovõtmes. Tegevus toimuks nagu viiskümmend aastat tagasi. Nii sisu kui vormi poolest võiks “Armastuse nõid” kuuluda 1960-ndate lõpu või 1970-ndate alguse technicolor-Ameerika melodraamade, exploitation– filmide või Euroopa giallode hulka. Anna Biller on silmnähtavalt selle ajastu kino austaja ning paneb suurt rõhku teose esteetilisele küljele. Alates kostüümidest, kunstniku- ja kaameratööst ning lõpetades näitlejate valiku ja mängustiiliga, tabab “Armastuse nõid” täiuslikult oma inspiratsiooniallika kitšilikku vormi, ka pikkuses. Tegu on kahetunnise teosega, mis  kärpimisest võidaks. Samas on loo aeglases ja maneerlikus kulgemises ka oma võlu.

Need, kes ootavad “Armastuse nõialt” klassikalist õudusfilmi või otsest austusavaldust exploitation-kinole, võivad pettuda. Tegu on rahulikus tempos kulgeva allegooriaga, mis kasutab teadlikult ja mänguliselt žanri stampe millegi uue, teravmeelse ja värske loomiseks.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

HÕFF toimub Haapsalus 28.-30.aprillil. “Armastuse nõid” linastub laupäeval, 29. aprillil kell 11.45.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

The_Love_Witch2_movie_still_05

Courtesy of Anna Biller productions

 

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

Get_out_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Peele
stsenaarium: Jordan Peele

osades:
Daniel Kaluuya (Chris Washington)
Allison Williams (Rose Armitage)
Catherine Keener (Missy Armitage)
Bradley Whitford (Dean Armitage)
Caleb Landry Jones (Jeremy Armitage)

operaator: Toby Oliver, montaaž: Gregory Plotkin, helilooja: Michael Abels, kunstnik: Rusty Smith, kostüümikunstnik: Nadine Haders. Produtsendid: Jason Blum, Edward H. Hamm Jr, Sean McKittrick & Jordan Peele.

104. min

Kinodes alates: 17.03.2017

Unikaalne horror-satiir

Tänavuse aasta enim kõneainet tekitanud film, õuduskomöödia “Kao ära” on nii häiriv ja mitmetasandilise ühiskonnakriitika kui  ka humoorikas ja hoogne meelahutus.

“Kao ära” räägib noortest armunutest Chrisist (Daniel Kaluuya) ja Rose’ist (Allison Williams), kes on oma tutvusega nii kaugel, et tüdruk tahab poissi oma vanematele esitleda. Ta pole aga neile öelnud, et Chris on mustanahaline. Kui noorpaar nädalavahetuseks Rose’i vanematekoju saabub, ei tundu ema ja isa käitumine päris tavaline. Päevade möödudes juhtub rida ebaharilikke asju. Järjest häirivamad avastused selles majapidamises juhatavad Chrisi tõeni, mida ta poleks ealeski ette kujutanud.

Get_out_2017_movie_still_001

Valgetele aktsepteeritav maailm

Loo lähtepunkt – tütar tutvustab enda vanematele mustanahalist peigmeest – on sarnane märgilise, ent nüüdseks siiski aegunud teosega “Arva, kes lõunale tuleb tuleb” (1967) Spencer Tracy, Sidney Poitieri ja Katharine Hepburniga peaosas. Tegelikult võlgneb film aga palju enam Bryan Forbesi kultuslikule linateosele “Stepfordi naised” (1975), mille keskmes on šovinistlik düstoopia – linn, kus igal mehel on talle  kuulekas mannekeen-naine. Telekoomikuna tuntuks saanud Jordan Peele (“MADtv”) on oma režiidebüüdi “Kao ära” suurima inspiratsiooniallikana märkinud just “Stepfordi naisi”, mis samamoodi ühendab satiiri ja õudusžanri.

“Kao ära” peategelane Chris on umbusklik oma tüdruksõbra perekonna suhtes, ent veelgi rohkem tekitavad küsimusi mustanahalised, kellega ta seal kohtub. Tüdruku perekonna mustanahalised teenrid käituvad kummaliselt ja kuulekalt. Olukorda ei tee lihtsamaks ka asjaolu, et tüdruksõbra ema (Katherine Keener) tegeleb hüpnoosiga ning sunnib noormeest selle abil suitsetamisest loobuma. Kõnekas on ka viis, kuidas ta oma patsiente hüpnotiseerib – hõbelusikat (päritud jõukuse sümbol) teetassis kõlistades.

Ameerika mustanahaliste seas on pikka aega tuska tekitanud mustanahaliste kultuuri esitamine valgele kõrgklassile sobivalt. Hollywood on pikka aega eelistanud mustanahalisi näitlejaid, kes käituvad kui valged. Selles süüdistati ka Oscari laureaati Sidney Poitier’i, kes mängis mitmetes rassiteemat käsitlevates teostes, nagu “Arva, kes lõunale tuleb” (1967) ja “Öö kuumuses” (1967). Omas ajas oli see ehk ainuke viis selle teema kujutamiseks, ent sama tendentsi võib täheldada ka praegu.

Get_out_2017_movie_still_003

Häirivalt naljakas

“Kao ära” võtab sama teema teravalt luubi alla ning on otsekui kõverpeegel uutlaadi rassismi kohta. Loos portreteeritud inimesed käituvad mustanahalistega väliselt hästi. Nad valiksid heameelega Barack Obama kolmandat korda presidendiks ning nende arvates on “mustanahalised nüüd moes”. Viisaka ja imetleva fassaadi varjus on aga peidus midagi koledat.

Parimad õudusžanri esindajad on alati olnud allegoorilised. “Kao ära” on samuti hea näide värskest ja tabavast lähenemisest tuttavatele klišeedele. Lõpp-vaatus liigub küll üsna etteaimatavaid teid pidi, ent üllatusi loos jagub. Õuduse asemel saab hoopis naerda ning hirmu tekitab pigem satiiri tabavus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 24. märts 2017

Get_out_2017_movie_still_002

 

Read Full Post »

Kong_Skull_Island_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Vogt-Roberts
stsenaarium: Dan Gilroy, Max Borenstein & Derek Connolly, John Gatins’i loo põhjal

osades:
Tom Hiddleston (James Conrad)
Samuel L. Jackson (Preston Packard)
Brie Larson (Mason Weaver)
John C. Reilly (Hank Marlow)
John Goodman (Bill Randa)
Corey Hawkins (Houston Brooks)
John Ortiz (Victor Nieves)
Tian Jing (San)

operaator: Larry Fong, kunstnik: Stefan Dechant, kostüümikunstnik: Mary E. Vogt, montaaž: Richard Pearson, helilooja: Henry Jackman. Productsendid: Alex Garcia,  Jon Jashni & Thomas Tull.

118.min

Kinodes alates: 10.03.2107

Piltilus, ent tühi spektaakel

Hiiglaslike koletiste filmid on suurel ekraanil tagasi, kuid traditsioone eirates on kadunud ka King Kongi võlu.

Sammudes “Godzilla ” (2014) jälgedes, tutvustab “Kong: Pealuu saar” uut King Kongi, valmistamaks vaatajaid titaanide heitluseks 2020. aastal, mil peaks linastuma”Godzilla vs. King Kong”.

“Kong: Pealuu saar” tegevus toimub 1973. aastal, mil Ameerika on just lahkumas Vietnami sõjast. Teadlaste meeskond reisib koos sõjaväega Vaikse ookeani kaardistamata saarele, kuhu pole varem astunud ilmselt ükski inimene. Enesele teadmata tungivad nad müütilise King Kongi kodupaika. Kong ei ole aga ainus ohtlik hiiglane sel salapärasel saarel, mis on arvatust veelgi uskumatum.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_002.jpg

Sõjajärgne apokalüpsis

Nagu äsja linastunud Martin Scorsese “Vaikus”, on ka “Kong” inspireeritud Joseph Conradi romaanist “Pimeduse süda” ning selle põhjal vändatud filmist “Tänapäeva apokalüpsis” (1979).

Tegu on samuti džunglis aset leidva sõjafilmiga, kus tegelased sõidavad mööda jõge, et kohtuda vaenuliku müstilise jõuga. Teost jälgides tekivad tahtmatult paralleelid Joseph Conradi raamatuga. Filmi peategelasteks on Conrad (Tom Hiddleston) ja Marlow (John C. Reilly) ning Marlow nime kannab ka kuulsa romaani peategelane.

Inspiratsioon nimetatud teosest on tuntav ning  loo motiivid huvitavad. Kahjuks kiirustatakse põnevatest ideedest üle ja filmi alltekst jääb üpris lihtsakoeliseks. See kehtib ka filmi tegelaste kohta. Samuel L. Jacksoni kehastatud kolonel Preston Packard on potentsiaalselt intrigeeriv kuju. Mees, kes otsib Vietnami sõja lõppedes uut vaenlast ning laseb kättemaksuihal enda üle võimust võtta. Kui filmitegijad oleks sellele vaid rohkem keskendunud!

Kümnetele Hollywoodi katastroofifilmidele sarnaselt astub “Kongis” üles hulgaliselt hinnatud näitlejaid, kellele on antud nõrgad rollid. Muidu alati põnev Tom Hiddleston (“Veripunane mäetipp”) ja eelmisel aastal Oscari võitnud Brie Larson (“Ruum”) teevad arvatavasti oma karjääri  igavamad ülesastumised ning mõjuvad otsekui statistid. Oscari nominent John C. Reilly (“Chicago”) tegelaskuju on ainus, kellel on ka mingi teekond.

Kultusrežissöör Brian De Palma (“Arminägu”, “Äraostmatud”) on korduvalt maininud Hollywoodi sõltuvust arvutis ettevalmistatud (previsualiseeritud) lõikudest, mille tõttu filmid kubisevad visuaalsetest klišeedest ning igavatest märulistseenidest. Selle hea näide on just nimelt “Kong: Pealuu saar”. Teos on täis  piltilusaid kaadreid ja uhket vaatemängu, ent kõik mõjub nii konstrueeritult, et pinge kaob. Videomängudest ja Jaapani animest mõjutatud lavastaja Jordan Vogt-Roberts on koostöös Zack Snyderi (“Batman v Superman”) ning operaator Larry Fongiga loonud passiivse meelelahutuse, mis ei haara.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_006.jpg

Armastuseta pole hiidahvis humaansust

Vastandes end Gareth Edwards üsna tõsisele ja mornile katastroofifilmile “Godzillale” (2014), on “Kong: Pealuu saar” pigem kerglane meelahutus. Film pole eriti põnev ega tõsiseltvõetav ning erinevalt “Godzillast” pole nimikangelane kuigi meeldejääv. Kuulsamad King Kongi filmid on ju armastuslood ning seda teemat vältides on kadunud ka suure ahvi humaansus ja emotsionaalne kaal. Ka lihtsalt creature feature filmina koletisest jääb teos tagasihoidlikuks. Lõputiitritega koos tekkis hoopis soov vaadata Guillermo del Toro “Vaikse ookeani võitlust” (2013).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. märts 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arustused: Mark Kermode  Joonas

Kong_Skul_IIsland_movie_still_001

 

Read Full Post »

Ghostbusters_2016_poster.jpgrežissöör: Paul Feig
stsenaarium: Paul Feig & Katie Dippold,

osades:
Kristen Wiig (Erin Gilbert)
Melissa McCarthy (Abby Yates)
Leslie Jones (Patty Tolan)
Kate McKinnon (Jillian Holtzmann)
Chris Hemsworth (Kevin)
Charles Dance (Harold Filmore)

operaator: Robert D. Yeoman, kunstnik: Jefferson Sage, kostüümikunstnik: Jeffrey Kurland, montaaž: Melissa Bretherton & Brent White, helilooja: Theodore Shapiro. Produtsendid: Amy Pascal & Ivan Reitman.
116 min

VÄHEÜTLEV UUSVERSIOON.
Vaimuvaene komöödia andekatelt koomikutelt.

“Tondipüüdjad” (1984) on üks populaarsemaid ja armastatumaid Hollywoodi filme, mis leiab järjest uusi austajaid. Kuigi filmile tehti vaid üks järg, on seeria multifilmide, videomängude, koomiksite, nukkude jm. kaudu publiku teadvuses püsinud samamoodi nagu “Tähesõjad”.

Originaalse idee autor, kaasstsenarist ning osatäitja Dan Aykroyd üritas kolmandat osa ekraanile tuua alates 1989.aastast, mil kinodesse jõudis teine osa. Kirjutati mitmeid stsenaariume ning pakuti välja kontseptsioone, ent erinevate põhjuste tõttu ei läinud ükski neist töösse. Fännid said mõttelise kolmanda osa hoopis arvutimänguna “Ghostbusters: The Video Game” (2009) , kus astusid üles neli originaalset tondipüüdjat (Bill Murray, Dan Aykroyd, Harold Ramis ja Ernie Hudson).

Uusversiooni on ekraanidele toonud naistekesksete komöödiatega tuntust kogunud Paul Fieg (“Pruutneitsid”, “Spioon”) ning uusi tondipüüdjaid kehastavad koomikud Melissa McCarthy, Kristen Wiig, Kate McKinnon ja Leslie Jones.

ghostbusters_still.jpg

Courtesy of Sony Pictures

Tuttav, aga siiski uus.

Kuigi uusi tondipüüdjaid on taas neli ning nii tegelaskujud kui seiklused sarnanevad 1984. aasta filmiga, on tegu uusversiooniga, mille narratiiv ei sammu  liigselt originaali jälgedes. Seda võib pidada ka Paul Fiegi filmi suurimaks vooruseks. Pärast kummituste väljailmumist New Yorgis loovad kolm teadlast paranormaalseid nähtusi uuriva meeskonna. Tegelaste vahel valitsevad sarnased suhted, ent karakterid on teistsugused ning seekord on filmis olemas ka kurikael, kes seisab paranormaalsete ilmingute taga. Samas ei tee filmitegijad ka teoses midagi sellist, mis veenaks küünikuid uusversiooni vajalikkuses. Pidevad vahepalad originaalsete näitlejatega on küsitavad ning pidurdavad loo kulgu.

ghostbusters_still_04

Courtesy of Sony Pictures

Naljakas või ei?

Komöödia on alati subjektiivne ning naljade toimimist tihtilugu raske hinnata. Minu kinokülastusel valitses enamasti vaikus. Kuigi näitlejate vahel on hea ekraanikeemia ning tegu on andekate koomikutega, pole keegi väga naljakas või meeldejääv. Ehk on probleem selles, et improvisatsioonilse lähenemisega režissöör ja näitlejad on harjunud karmimate täiskasvanu-naljadega ning kammitsetud koguperekomöödia nõuetest. Ka õudust leidub pärast avastseeni väga napilt.

Originaalses filmis oli tegelikult ainult paar läbinisti koomilist tegelast ning huumori võtmes  lahendas oma tondipüüdja osa vaid Bill Murray. Teised mängisid üsna tõsiselt, koomika kujunes situatsioonist ja tegelaskujudest. Seekord pilluvad tegelased üksteise võidu sitcomi-laadseid kilde ning karakterid on seetõttu üsna sarnased.

Ainukesena jääb meelde Thor’ina tuntuks saanud Chris Hemsworth. Mees näitab head koomikuannet, ent kahjuks on tema kehastatud idioodist sekretäri nali liiga pikaleveniv. Samas võib seda vaadelda kaasaegse komöödia stiilinäitena. Nii 2013. kui 1984. aasta “Tondipüüdjad” peegeldavad oma ajastu huumorit. Mõlema filmi peaosades on sketšisarjaga “Saturday Night Live” tuntuks saanud koomikud ning kaamera taga oma aja edukamate komöödiate lavastajad.

“Tondipüüdjad” ei vääri sellist fännide viha või kriitikute kiitust, mis sellele osaks on saanud. Tegu on vaadatava, ent üsna kesise ja kohe ununeva Hollywoodi toodanguga.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 5.august 2016

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Arvustused: Mark Kermode  Ralf  

ghostbusters_still_03

Courtesy of Sony Pictures

 

Read Full Post »

the_neon_demon_poster_2režissöör: Nicolas Winding Refn
stsenaarium: Nicolas Winding Refn, Mary Laws & Polly Stenham

osades:
Elle Fanning (Jesse)
Jena Malone (Rubi)
Bella Heathcote (Gigi)
Abbey Lee (Sarah)
Christina Hendricks (Roberta Hoffmann)
Keanu Reeves (Hank)

operaator: Natasha Braier, kunstnik: Elliott Hostetter, kostüümikunstnik: Erin Benach, montaaž: Matthew Newman, helilooja: Cliff Martinez. Produtsendid: Lene Børglum, Sidonie Dumas, Vincent Maraval & Nicolas Winding Refn.

117 min

MOODNE GRIMMI MUINASJUTT. Moemaailm kui vampiiride pärusmaa.

Karmide meestekesksete filmide režissöör Nicolas Winding Refn on seekord teemaks valinud naised. See ei tähenda, et “Neoondeemon” oleks ta eelmiste teostega võrreldes vähem kompromissitu või brutaalne. Pigem vastupidi. Moemaailmas aset leidev noorte naiste konkurents on veelgi armutum.

Neon_Demon_still

Courtesy of Amazon

Loo keskmes on äsja Los Angelesse saabunud 16-aastane Jesse (Elle Fanning), kelle modellikarjäär algab välkkiirelt ning tekitab teistes kolleegides kadedust. Tüdruku erilise sarmi tõttu on teised tema positsiooni ja välimuse nimel kõigeks valmis.

Cannes’i võistlusprogrammis linastunud “Neoondeemon” sai samasuguse vastandliku vastuvõtu osaliseks nagu Refni eelmine film “Ainult Jumal andestab” (2013) ning need, kes ootavad midagi sarnast mehe kuulsaima teosega “Ohtlik sõit” (2011), ilmselt pettuvad. Tegu on küll märkimisväärse audiovisuaalse paketiga – film on täis vapustavaid kaadreid ning suurepärast muusikat (Cliff Martinez pärjati Cannes’is parima helilooja auhinnaga), ent oma napi sisu, sümbolite ning sürrealistliku atmosfääri poolest on teos sarnase autori teiste filmidega, näiteks “Ainult Jumal andestab” ja “Valhalla Rising” (2009).

Neon_Demon_still_4

Courtesy of Amazon

Tabamatu ilu ja igavene noorus.

Refn ammutas “Neoondeemoni” kirjutamisel inspiratsiooni Ungari krahvinna Elizabeth Báthory‘st, kes kartis meeletult vananemist ning oli üks ajaloo kuulsamaid sarimõrvareid. Ta jutustab otsekui kaasaegse muinasjutu tabamatust ilust ja kaasaegsetest vampiiridest – modellidest.

Filmis kujutatavat moemaailma ei rahulda enam senine status quo, ning täiusliku väljanägemistega modellid on kui kaupluse mannekeenid, kel puudub omapära ja sära. Kõik lasevad end kirurgidel kohendada ning iluideaalist on saanud keskpärasus. Disainer, kes valib Jesse oma moedemonstratsiooni lõpetama, ütleb tüdruku kohta tabavalt, et too on kui teemant keset klaasi. Temas pole midagi võltsi.

Neon_Demon_still_2'

Courtesy of Amazon

Groteskne painaja.

“Neoondeemon” ei ürita olla realistlik. Maailm, mida meile näidatakse, on väga utreeritud: hüpnootiline pilt, napp ja teravmeelne dialoog, kummastavad tegelased ning film on täis unenägusi, nägemusi ja seletamatuid sündmusi.

Tegu on teosega, mis on ühelt poolt musta huumoriga vürtsitatud satiir, teisalt sürrealistlik õudusfilm ning sümboleid täis art house. Refn, kes nimetab oma loomingut artsploitationiks, näib täpselt teadvat, mis filmi ta teha tahab ning “Neoondeemoni” näol on tegu autorile omase teosega – nii heas kui halvas. Kohati briljantne ja provokatiivne, kohati pretensioonikas ja laialivalguv: just sobiv portreteeritava maailmaga. Tüüpiline kriitika, et autor tundub rohkem huvituvat vormist kui sisust ja tegelaskujudest, ei pea siin täielikult paika, kuna vorm toetab filmi sõnumit.

Olles mehe loomingu kõige pikem film, on murekohad varasemast tuntavamad, samas on tegu Refni ühe teravmeelsema teosega. Arvestades asjaolu, et filmi üheks inspiratsiooniallikaks on kultusfilm”Nukkude oru taga” (1970), ei saa”Neoondeemoni” dekadentlik fasaad olla juhuslik.

Neile, kes režissööri tööga tuttavad pole, võib lõpp tunduda šokeeriv või tobe, ent tuttavatele on see ainuõige lahendus ühele kaasaegsele muinasjutule. Kas film meeldib või mitte, oleneb aga vaataja maitsest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22.juuli 2016

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Arvustused: Mark Kermode Diana

Neon_Demon_still_3

Courtesy of Amazon

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused