Archive for the ‘Indie’ Category

captain_fantastic_movie_posterrežissöör:Matt Ross
stsenaarium: Matt Ross

osades:Viggo Mortensen (Ben)
George MacKay (Bo)
Samantha Isler (Kielyr)
Frank Langella (Jack)
Kathryn Hahn (Harper)
Steve Zahn (Dave)

operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Russell Barnes, kostüümikunstnik: Courtney Hoffman, montaaž: Joseph Krings, helilooja: Alex Somers. Produtsendid: Monica Levinson, Shivani Rawat & Lynette Howell Taylor.

118 min

Tasakaalu leidmine moodsas maailmas. New Age või ühiskonna normid.

Elame materialistlikul ajal, oleme muutunud tehnoloogia ja mugavuse orjadeks ning kaotanud elu tegelikud väärtused. Nii näib vähemasti arvavat filmi “Kapten fantastiline” peategelane Ben (Viggo Mortensen). Kas muust maailmast eemaldumine on tervitatav nähtus või on elu väljaspool ühiskonda  siiski võimatu? Neid küsimusi lahatakse intelligentsel ja kaalutletud moel.

Käesoleval kinoaastal on kaasaega ja ühiskondlikke probleeme dekonstrueeritud rohkem kui tavaliselt. Filmid peegeldavad nii moderniseeruvat maailma (“Loominguline kontroll“), eelarvamusi ja korruptsiooni (“Zootropolis”) ning päris palju lahatakse ka suletud süsteemi poliitikat (“Mustang“, “Kommuun, “Alt üles, “Wolfpack”). “Kapten fantastiline” viib  oma tegelased harjumuspärasest keskkonnast välja ning paigutab tsivilisatsiooni- kohta, mida nad terve elu on vältinud.

captain_fantastic_still_002

Courtesy of Bleecker Street Media

Värvikas perekond

Ben (Viggo Mortensen) otsustab koos naise Lesliega kasvatada oma lapsed üles Ameerika loodeosa metsades ning kaasaegse ühiskonna norme arvestamata  neid ise elu jaoks ette valmistada. Peale naise haiglaravi jääb mees kuue lapsega üksi ning kui pärast Leslie surma otsutavad kõik koos matustele minna.

Ben on loonud avatud ja ausa pere, kus  seisavad au sees mõtlemine, haritus ja ellujäämisoskused. Tema lapsed  on Platoni vaimus haritud ja heas füüsilises vormis kasvandikud, kes tunduvad  oma eakaaslasteks palju rohkem eluks valmis olevat. Samas jääb õhku küsimus, kas varakult ja avatult seksuaalsusest, surmast, filosoofiast ning poliitilistest vaadetest rääkimine ei röövi neilt lapsepõlve?

Beni tegelaskuju on jonnakas ning Mortensen suudab kaunilt edasi anda mehe voorusi kui nõrkusi. Kohati tundub Ben äärmustesse kalduva fanaatikuna. Samas on mitmed tema ideaalid mõistetavad ning näidates mõlema -nii mehe kui ühiskonna vigu, tõstatavad filmitegijad huvitavaid küsimusi.

Filmi  üheks inspiratsiooniks näib olevat Fjodor Dostojevski “Vennad Karamazovid”, mida üks tegelastest  ka loeb.Vaba tahe, religioonis kahtlemine ning poegade mäss isa vastu on paljuski sealt laenatud.

Captain_Fantastic_still_001.jpg

Courtesy of Bleecker Street Media

Tuttav struktuur

“Kapten fantastilise” on film ühiskonnast, kasvatusest ja iseseisvumisest. Linateoses leidub meisterlikke pere-elu stseene  ning ka mitmed teised on teravmeelsed ning  lugu toetavad. Film seab kaasaegse ühiskonna väärtushinnangud korduvalt kahtluse alla. Näiteks tähistavad tegelased  pühade asemel hoopiski filosoof- aktivisti Noam Chomsky päeva.

Osa naljadest, nagu naiivsevõitu kana- või kohmakas kosimisstseen tunduvad aga kunstlikud ning tegelaste intelligentsust arvestades ebausutavad.

Lugu ise aga ei paku eriti palju üllatusi ning järgib tüüpilisi road movie stampe. Paratamatult meenuvad perekonna  Ameerika-sõitu vaadates teised  samalaadsed filmid nagu näiteks “Väike miss Päikesepaiste” (2006).

Loodetavasti tekitab film aga diskussiooni. Igal süsteemil on oma head ja vead ning kompromiss nende vahel on kindlasti  võimalik. Kas kõrvuti võivad eksisteerida nii Beni maailm kui ühiskonna normatiivid? Kas konformism on ohverdus või võit? Film pakub igale vaatajale nende küsimuste üle mõtlemisainet.

“Kapten Fantastiline” on korraga nii meelelahutuslik ja soe kui ka provokatiivne ja mõtlemapanev.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. oktoober 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana

Captain_Fantastic_still_003.jpg

Advertisements

Read Full Post »

Swiss_Army_Man_posterrežissöörid: Dan Kwan ja Daniel Scheinert
stsenaarium:  Daniel Scheinert ja Dan Kwan

osades:
Paul Dano (Hank)
Daniel Radcliffe (Manny)
Mary Elizabeth Winstead (Sarah)
Richard Gross (Hanki isa)

Operaator: Larkin Seiple, kunstnik: Jason Kisvarday, kostüümikunstnik: Stephani Lewis.

Heliloojad: Andy Hull & Robert McDowell.

Produtsendid: Miranda Bailey, Lawrence Inglee, Lauren Mann, Amanda Marshall, Eyal Rimmon.

97.min

Omalaadne film kummalisest sõprusest.
Lugu tabudest ning iseendaks jäämisest.

Aasta ühes omapärasemas filmis mängib Harry Potterina tuntud Daniel Radcliffe laipa. Sundance’i filmifestivalil parima mängufilmi lavastajatöö auhinna saanud “Taskunoameest” on üsna keeruline kuhugi liigitada.

Hank (Paul Dano, “Veri hakkab voolama”) on pääsemislootuseta üksikul saarel. Kõik muutub aga päeval, kui lained uhuvad kaldale peeretava laiba. Hankist ja laibast, kelle nimeks saab Manny, saavad kiiresti sõbrad ning üheskoos üritavad nad saarelt pääseda ning surnukeha tüdrukuga, kelle pilt ta mobiiliekraani kaunistab, kokku viia. Kui see sisukokkuvõte tundub kummaline, siis uskuge, film on veelgi veidram.

Linateos, mille tegevus keerleb laiba ümber, pole iseenesest midagi uut. Juba suurmeister Alfred Hitchcok’i  thrilleris “Rope” – “Köis” (1948) on loo keskmes raamatukirstu peidetud laip. “Taskunoamees” aga on aga pigem inspireeritud Ted Kotcheff’i mustast komöödiast “Weekend At Bernie’s” – “Nädalavahetus Bernie juures” (1989). Antud filmis peavad kaks poissi pärast oma ülemuse Bernie mõrva teisi uskuma panema, et too on veel elus.

swiss_army_man_still_3

Courtesy of A24

Eksistentsialistlik tragikomöödia.

Nii nagu poisid peavad Bernie laipa pidevalt ühest kohast teise tarima, veab “Taskunoamehe” Hank enda järel Manny surnukeha otsekui kompassi, mis näitab suunda otsitava tüdruku suunas. Kui Bernie hoidis vähemasti suu kinni, siis Manny on laiba kohta üsna jutukas ning poisid peavad maha pikki vestlusi nii peeretamise, suhete, pere kui seksuaalsuse teemal. Lisaks leitakse laibale igasugu muid kasutamisvõimalusi. Manny on tõepoolest multifunktsionaalne nagu taskunuga.

Filmi esimene pool leiab hea balansi traagilise ja koomilise vahel ning rääkiv laip on mitmeti tõlgendatav. Hank on pika aja üksi olnud ning kahtleb ka ise oma mõistuses, kui surnukeha temaga rääkima hakkab. Kas laip suhtleb temaga päriselt või toimub see kõik tema peas? Oluline on see, et Manny on endale leidnud kaaslase ja uue eesmärgi.

swiss_army_man_still_2

Courtesy of A24

Reaalsus või fantaasia.

Lugu, mis algab kui segu “Cast Away‘st” -“Kaldale uhutust” (2000) ning “Nädalavahetus Bernie juures”, on üllatavalt mõjuv ja omapärane. Keskne idee toimib üsna hästi ning mina läksin küll filmi omapärase maailmaga kaasa. Loo sõnum on üldinimlik ning puudutab üksinduse, sõprade väärtuse, tabude ning iseendaks jäämise teemasid. Laiba loosse paigutamine aitab neid aspekte rõhutada.

Mida edasi, seda kerglasemaks ja pentsikumaks film muutub. Sünge alatoon kaob, posid hakkavad koos rohkem aega surnuks lööma ning laip saadab korda järjest uskumatumaid asju. “Taskunoamehest” on keeruline ilma lugu ja filmis leiduvaid üllatusi rikkumata kõnelda, ent mõned filmi teise poole keerdkäigud muudavad meie vaatenurka. Lavastajad pakuvad koomilises või sentimentaalses võtmes lahendusi, mis ei haaku kõige paremini käsitletavate aspektidega. Lõpp toetab küll filmi põhiideed, ent jätab tõsisemad teemad poolikuks.

Peaosatäitjad kannavad filmi aga suurepäraselt välja ning Radcliffe’i laiba-roll on aasta üks meeldejäävamaid. Need, kes ei pelga kummalisi filme ning aktsepteerivad rääkivat surnukeha, ootab ees üks hooaja meeldejäävamaid, veidramaid ning omapärasemaid teoseid.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.august 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

me_earl_and_the_dying_girl_poster režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Jesse Andrews, ta enda romaani alusel

osades:
Thomas Mann (Greg RJ)
Cyler (Earl)
Olivia Cooke (Rachel)
Nick Offerman (Gregi isa)
Connie Britton (Gregi ema)

operaator: Chung-hoon Chung, monteerija: David Trachtenberg, kunstnik: Gerald Sullivan, kostüümikunstnik: Jennifer Eve, heliloojad: Brian Eno & F. Produtsendid: Jeremy Dawson, Dan Fogelman, Steven M. Rale

105 min

“HÜPERAKTIIVNE JA KUNSTLIK, ENT LEIDLIK JA SÜDAMLIK FILM”

Film “Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” pälvis Sundance’i filmifestivalil peapreemia mängufilmide kategoorias ning seda on nimetatud Sundance’i “Süü on tähtedel” (“The Fault in Our Stars”) versiooniks. Lugu filmifännist Gregist, kes ei pea kedagi enda sõbraks ning on sunnitud ema soovil suhtlema leukeemiat põdeva tüdrukuga, ei pruugi tunduda kõige loogilisem materjal kiiksuga dramöödia tarbeks, ent just seda režissöör Alfonso Gomez-Rejoni (“The Town That Dreaded Sundown” remake) ja kirjanik-stsenarist Jesse Andrewsi film on.

Anatomy_Of_A_Burger“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” algab vägagi indie-liku ja hüperaktiivse teismeliste filmina, mis on oma esteetikalt segu Wes Anderson’i (“The Grand Budapest Hotel”) ja Paul Thomas Anderson’i (“Punch-Drunk Love”) teostest. Värvikas pilt, kiiksuga tegelased ning  julge kaameratöö võivad paljud oma hüperaktiivsusega ära ehmatada. Nunnu- ja veidrusmeeter on üsna kõrged ning taolisi indie -filme sa lihtsalt armastad või vihkad. Lisaks sellele üritab teos olla väga kinokunstiteadlik. Peategelase isa on filmifriik ning Greg ja Earl lavastavad koos alternatiivversioone oma lemmikteostest .”Anatomy of A Murder’ist” saab “Anatomy of A Burger”, “Clockwork Orange’ist” “A Sockwork Orange”, “Breathless’ist” “Breathe Less” jne. Lisaks on filmi pikitud viiteid ja tsitaate teistelt filmitegijatelt. Peale Brian Eno ja Nico Muhly originaalloomingu kuuleb soundtrackis ka tuntud filmide muusikat (“Vertigo”, “The 400 Blows”, “For a Few Dollars More”).

17649005_max.JPGMul on teatud nõrkus teismeliste filmide vastu  alates põhikoolist, kui nägin ühel reede pärastlõunal Soome televisioonist esmakordselt John Hughes’i märgilist “Breakfast Club’i” (1985). Tõeliselt häid teismeliste komöödiaid kohtab siiani väga harva. Kuigi “Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” alguses liiga hüperaktiivne ja isegi närvidele käiv, leiab film edaspidi aina parema jalgealuse. Režii muutub rahulikumaks ja kindlakäelisemaks, kesksemaks saavad näitlejad, mitte vorm ning leukeemiat põdeva tüdruku haigust ei üritata liiga suureks või manipulatiivseks mängida. Filmitegijad suudavad probleeme vaadata teismeliste vaatepunktist ning hoida lugu karmist teemast hoolimata, üsna kergena. Asjad, mida siin lahatakse, on ääretult lihtsad ja universaalsed – lähedusekartus, suutmatus oma tundeid mõista ning neid väljendada-teemad, mis kõnetavad nii vanu kui noori.

“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” on saanud väga vastuolulise vastuvõtu osaliseks ning ma mõistan neid, kellele antud teos ei meeldi. Mina aga sattusin endalegi üllatuseks tasapisi filmi lummusesse. Häirivad elemendid kadusid ning mida edasi, seda rohkem see mind haaras. Lõpuosas suutis film mult isegi pisara välja kiskuda. Ja see on üks harvadest kordadest sel kinoaastal.

Filmi lõpp on ääretult maitsekalt ja kaunilt tehtud ning näitlejad on oma rollides väga veenvad. Kõik kolm peategelast tunduvad selles kunstlikus maailmas reaalsete ja usutavatena ning on lõputiitrite ajal ning kinost lahkudes ikka veel minuga.

Hinne: 7/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

P.S : Minupoolne respekt ja sügav kummardus neile kinokülastajatele, kes on näinud ja tunnevad ära Francis Ford Coppola filmi, mille muusikat on “Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” soundtrackis kasutatud.

Read Full Post »

Whiplash_posterWhiplash (2014)

režissöör: Damien Chazelle
stsenaarium: Damien Chazelle

Kõige pingelisem ja kaasahaaravam teos, mida ma viimaste aastate jooksul kinos olen näinud, pole mitte actionfilm, thriller või õudukas, vaid hoopis draama jazztrummarist. Kes oleks seda arvanud?

Kuigi “Whiplash’i” narratiiv on iseenesest tuttav ning filmi III acti algus kohati venib (veidi mittevajaliku ja pikana tundub näiteks üksmobiilikõne), on dialoog läbivalt mahlakas ja tabav. Miles Teller ja J.K. Simmons on kesksetes rollides briljantsed ning nende koosmängus lendab sädemeid. Kõigest 29-aastane režissöör Damien Chazelle suudab suurepäraselt edasi anda muusikategemise vaimset kui ka füüsilist poolt. Viimati nägin nii hästi dramatiseeritud musitseerimist ilmselt Scott Hicks’i teoses “Shine” (1996).

Eraldi kiitus ka järjekordsele heale tõlkele, mis J.K.Simmonsi öeldud teravmeelsused üsna hästi eesti keelde kohandab. Ainuke kriitika- Elmer Fudd’i teletupsuks tõlkimine muudab kogu dialoogi idee valeks. Elmer Fudd on ikkagi vähese taibuga paksuke ning teletupsud on lihtsalt väiksed, värvilised ja…üsna hirmutavad.

Kindel soovitus.

Hinne: 8/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf

 


unbroken_posterUnbroken – Murdumatu (2014)

režissöör: Angelina Jolie
stsenaarium: Joel Coen & Ethan Coen, Richard LaGravenese &William Nicholson, Laura Hillenbrand’i raamatu põhjal.

Korrektne, kohati jõuline ja mõjuv, ent nii vormilt kui sisult klišeelik, kulunud ja üsna ilmetu päriselul põhinev lugu, mida Hollywood suudab kinnisilmi toota.

Louis Zamperini lugu on iseenesest tugev ning vägikaikavedu tema ja sõjavangla ülevaataja vahel potentsiaalselt intrigeeriv, ent dramaturgias jääb palju vajaka. Stsenaarium ei teeni loo ideed ega teemasid ning Angelina Jolie režii tundub pingutatult klassikaline ja väljapeetud. Jack O’Connell on ekraanil väga mõjuv, isegi kui talle pole antud kolmedimensioonilist tegelaskuju. Geniaalne operaator Roger Deakins, kes suudab isegi kõige kesisema filmi vaadatavaks teha, teeb aga siin vist oma karjääri kõige igavama töö.

“Murdumatu” seansil mõtlesin, miks ma ei vaata hetkel paremaid analoogseid POW (prisoner of war) filme nagu näiteks Werner Herzog’i “Rescue Dawn” (2006) või Nagisa Ôshima “Merry Christmas Mr. Lawrence” (1983).

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Maps_to_the_Stars_posterMaps to the Stars – Tee Tähtedeni (2014)

režissöör: David Cronenberg
stsenaarium: Bruce Wagner

David Cronenberg’i süsimust kaemus Hollywoodist on huvitav kaaslane samal ajal ilmavalgust näinud Olivier Assayas’e filmile “Clouds of Sils Maria”. “Tee Tähtedeni” on aga veelgi küünilisem ja mitmetasandilisem, olles korraga nii allegooria kaasaegsest Hollywoodist kui ka Kreeka tragöödia vanematest ja lastest. Oma teostuses kohati toores, ent siiski tugeva visiooni ja stiiliga. Palju kergem suutäis kui lavastaja viimane teos “Cosmopolis”. Siiski valitud maitsega vaatajaile.

Hinne: 6.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf  Mark Kermode 

Whiplash-5547.cr2

 

Read Full Post »

magic_in_the_moonlight_poster“Magic in the Moonlight” – “Maagia Kuuvalgel”
režissöör: Woody Allen

Woody Allen’ile tuleb au anda – mees ei mõtle filme tehes liigselt üle ning keskendub enamjaolt  konkreetsele teemale – seekord (üllatus-üllatus) spiritualismi ja ratsionalismivahelisele konfliktile. Tõsi, seda kõike võib täispika filmi jaoks liiga vähe tunduda (lugu iseenesest on tõesti ääretult lihtne ning kulunud), ent filmi teevad nauditavaks kõikide osaliste perfektsed rollisooritused – eriti Colin Firth’i ja Emma Stone’i omad ning tõeliselt särtsakas dialoog. Lugu on lihtne ning pretensioonitu ja filmi oli lihtsalt nauding vaadata. Lisaks kõigele ka väga ilus – geniaalse operaatori Darius Khondji’le kaameratöö on taaskord lihtsalt võrratu.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana  


under_the_skin_poster

“Under The Skin” – “Naha All”
režissöör: Jonathan Glazer

Need kinokülastajad, kes on tüdinud ühesugustest ja turvalistest filmidest ning soovivad näha midagi tõeliselt unikaalset, leiavad totaalse audiovisuaalse paketi Jonathan Glazer`i uusimast linateosest, mis kahjuks väga vaevaliselt (üks seanss päevas) Tallinna kino(de)s tiksub.

“Under The Skin” – kompromissitu arthouse ulmehorror on samaaegselt keeruline ning mitmeti tõlgendatav kui ka konkreetne ja (narratiivilt) lihtne. Lähim, mida teos oma hullumeelses atmosfääris mulle meenutas, on Andrzej Zulawski kultusfilm Possession (1981).Tegu on samamoodi häiriva elamusega, mis ei unune niipea, ning film väärib kindlalt kino-, mitte telekaekraani. Soovitav eelkõige siiski valitud maitsega filmifriikidele.

Hinne: ? (vist 7.5)/10
Rotten Tomatoes  IMDB
arvustused: Mark Kermode   Ralf


under_the_skin_still

 

 

Read Full Post »

before_midnight_posterrežissöör: Richard Linklater
stsenaarium: Richard Linklater, Julie Delpy & Ethan Hawke; Richard Linklater’i ja Kim Krizan loodud tegelaskujude põhjal

osades:
Ethan Hawke (Jesse)
Julie Delpy (Celine)
Panos Koronis (Stefanos)
Athina Rachel Tsangari (Ariadni)

operaator: Christos Voudouris, kunstnik: Anna Georgiadou, kostüümikunstnik: Vasileia Rozana, montaaž: Sandra Adair, helilooja: Graham Reynolds. Produtsendid: Richard Linklater, Christos V. Konstantakopoulos & Sara Woodhatch.

109 min

“ELUST JA ARMASTUSEST”

before_sunrise_poster

Film, millest kõik sai alguse. Before Sunrise on siiani üks kaunemaid ja romantilisemaid filme, mis kunagi tehtud on.

Enne kui alustan, pean ütlema, et Before Midnight oli mu selle aasta oodatumaid filme.  Seeria esimene osa – Before Sunrise (1995) on üks maagilisemaid, romantilisemaid, armsamaid ja täiuslikumaid filme, mida ma kunagi näinud olen.Väga vähesed filmid suudavad tekitada tunde, nagu oleksid reaalselt sattunud kahe toreda (päris) inimese keskele ning vaatad nende suhte arenemist. Vaatasin paari päeva eest filmi uuesti ja pean tunnistama, et see läheb iga korraga ainult paremaks. 9 aastat hiljem valminud Before Sunset (2004), mida ma nägin enne esimest osa, on samuti suurerpärane, kuigi teistlaadi film. Tegu on suuresti reaalajas toimuva linateosega, mis on olemuselt neurootilisem ning dialoogikesksem, meenutades pigem Louis Malle’i “My Dinner With Andre’d” või Lintakeri enda “Waking Life’i” (kus samuti Ethan Hawke ja Julie Delpy korra üles astuvad).

ENNE SÜDAÖÖD

Järjekordsed 9. aastat on möödunud ning meie ees on uus päev Jesse’i ja Celine’i elust. Viimasel päeval Kreekas puhkusel olles kerkivad esile probleemid.  Jesse kahetseb seda, et ta pole olnud kohal oma poja Hanki jaoks, kes veedab enamik aega ta endise naise juures Chicagos. Celine’i dialemmaks on aga mured uue töökoha valikul. Ühe õhtu jooksul tulevad välja kõik probleemid ja murekohad, mis neil aastate jooksul tekkinud on. Kas nad suudavad need lahendada või jääb see öö nende viimaseks?

“Before Midnight” eeldab eelmiste osade nägemist.  Kuigi film toimib ka iseseisvalt, aitab “Before Sunrise’i” ja “Before Sunset’i” nägemine kõvasti kaasa loo nautimisele. Film teeb mitmeid viiteid eelnevalt toimunud asjadele ning mitmed stseenid põhinevad Jesse’i ja Celine’i esimesel kohtumisel. Soovitaksin kõigil enne kolmanda osa vaatamist esimesed osad ära vaadata. See on seda väärt ning emotsionaalne side tegelaskujudega ka sedavõrd suurem.

Before_Midnight_still_1

Celine & Jesse on särtsakad nagu ennegi, aga rõõmsa fassaadi taga on näha pragusid.

“Before Midnight” tegeleb mitmete teemadega, aga kesksemaks on suhete ja armastuse kestvuse küsimus. Kreekas, koos oma kostitajatega söögilaua taha istudes, arutavad erinevad generatsioonid oma nägemusi suhetest ja armastusest. Seal on nii noored armastajad, kes on oma suhet hoidnud elus Skype teel kui ka vanem daam, kelle mälestusest oma surnud mehest on iga hetkega tuhmumas. Lisaks saame teada Jesse vanaema surmast, kes oli abielus 74 aastat! Mida peavad inimesed tegema selleks, et  nii pikalt koos elada ja kas mehed ja naised on üldse loodud niimodi koos olema? See universaalne küsimus leiab “Before Midnight’is” huvitavat lahkamist.

NUKKER JA RÕÕMUS. RÄIGE, ENT ILUS. ELULINE FILM.

“Before midnight” on tõeliselt universaalne film, mis suudab kõnetada paljusid. Aga nii nagu seeria viimane osa, ei pruugi see olla kõigile – isegi esilinatusel kõndis kaks inimest minema. Tegu on heas mõttes vanalaadse intelligentse Euroopaliku art-house filmiga. Terve filmi draama peitub tekstis ja terve film koosneb pikkadest dialoogidest. See ei ole igale maitsele, ent neile kes vähegi viitsivad süveneda (arvestusega, et ka film muutub teises osa kõvasti tugevamaks), on siit leida oi kui palju. Siin räägitakse probleemidest, millega me kõik silmitsi seisame ja seda kõike on tehtud väga meisterlikult. Dialoogid on suurepärased, olles naturaalsed, leidlikud ja humoorikad. Nagu eluski toimivad diskussioonid realistikult – ühest teemast minnakse teise väga usutaval moel. See muidugi ei peaks seeria austajatele üllatusena tulema, ent viime aja kesiste stsenaariumite taustal on tore tõdeda seda, et jagub inimesi, kes oskavad ka tõeliselt head dialoogi kirjutada.

“Before Midnight” on nukram ja tõsisem, ent samas ka palju teravmeelsem ja naljakam kui eelmised osad. Leidub väga vaimukaid diaolooge, eelkõige Celine’i tegelaskujult, meenutades kohati isegi karmimat huumorit, mida Delpy oma “2 Days In Paris” ja “2 Days In New York” filmides kasutas. Ethan Hawke’i ja Julie Delpy näitlemine on taaskord briljantne, andes koos Linklater’i nähtamatu režiiga filmile autentsuse, mida väga vähesed linateosed üldse suudavad saavutada. Ainus, mida ette võiks heita, on see, et film ei tundu nii ehe kui eelmised osad. On tunda suuremat konstrueeritust ja pingutatust (eelkõige filmi esimeses pooles), mis on siiski piisavalt minimaalne, ega riku filmi. Siinne sisu on lihtsalt etteaimatavam kui eelmiste osade üllatuslikud arendused. Ju siis ongi realistlik tülitsemine klišeelikum kui realistlik armumine.

LUMMAV

Before_Midnight_still_3

“Before” filmiseeria kolm kangelast: režissöör-stsenarist Richard Linklater ning näitlejad-stsenaristid Julie Delpy ja Ethan Hawke.

Nii tore on kinos lõppude-lõpuks jälle näha üht tõeliselt head ja mõtlemapanevat filmi. Pidin peale seansi lõppemist mõnda aega lihtsalt üksi ringi jalutama, kuna film jättis mulle nii tugeva mulje – mu sisse nii palju erinevaid emotsioone ja mõtteid. Kui eelmised osad olid pigem üliromantilised ja soojad filmid, siis “Before Midnight” on raskem ja valusam film. Celine ja Jesse on vanemad ning nagu enamik paare, aja jooksul ka palju ohverdusi pidanud tegema. Lihtne on lasta elul endast üle joosta, kas aga on võimalik omada neid samu tundeid, mis olid esmakordsel kohtumisel? Meenub see vana ütlus : armumine on unistus, armastus aga töö.

Eks aeg näitab, kas Linklater, Hawke ja Delpy pöörduvad peale järjekordse 9. aasta möödumist oma tegelaskujude juurde tagasi. Seniks on aga meil üks ilusamaid ja paremaid filmitriloogiaid, mis on kinoekraane kunagi kaunistanud.

Suur kummardus filmitegijaile järjekordse pärli eest.
Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8.5/10

IMDB    Rotten Tomatoes
arvustused:  Mark Kermode


Before_Midnight_still_2

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused