Archive for the ‘Katastrooffilm’ Category

colossal_2016_movie_posterrežissöör: Nacho Vigalondo
stsenaarium: Nacho Vigalondo

osades:
Anne Hathaway (Gloria)
Dan Stevens (Tim)
Jason Sudeikis (Oscar)
Tim Blake Nelson (Garth)
Austin Stowell (Joel)

operaator: Eric Kress, kunstnik: Sue Chan, kostüümikunstnik: Antoinette Messam, montaaž: Ben Baudhuin Luke Doolan, helilooja: Bear McCreary. Produtsendid: Zev Foreman , Nahikari Ipiña, Russell Levine & Dominic Rustam.

109.min

Kinodes alates: 28.04.2017

Koletised meie sees.

“Tüdruk ja koletis” uurib lapsikuna näiva idee abil mõtlemapanevaid ja tõsiseid teemasid.

Režissöör Nacho Vigalondo (“Ajaroimad”) filmi “Tüdruk ja koletis” on omalaadne teos, mida on esialgu keeruline defineerida. Ühelt poolt on tegu kaiju-filmiga (koletisefilm à la “Godzilla”), kus suur hiiglaslik olend ründab Lõuna-Korea pealinna Souli. Teisalt aga on see komöödia elementidega psühholoogiline draama, mis lahkab alkoholismi ja emotsionaalseid probleeme.

Loo peategelaseks on töötu kirjanik Gloria (Anne Hathaway), kes peale järjekordset öist joomingut oma poiss-sõbra Timi (Dan Stevens) korterist välja visatakse. Naine on sunnitud New Yorgi eluga hüvasti jätma ja väikesesse kodulinna tagasi kolima. Seal kohtub ta oma lapsepõlve sõbra Oscariga (Jason Sudeikis), kes pakub naisele tööd baaris. See ei aita tal aga sugugi alkoholisõltuvusest vabaneda.

Peale iga vahetuse lõppu veedab Gloria  varahommikuni aega baaris Timi ning tema sõprade Garthi (Tim Blake Nelson) ja Joeli (Austin Stowell) seltsis. Kuuldes uudiseid Lõuna-Koreas Souli linna hävitavast hiiglaslikust olendist,  hakkab naine vähehaaval mõistma, et on selle kaugel toimuva fenomeniga mingil moel seotud.

Colossal_2016_movie_still_002

Koletis kui ego metafoor

Filmist on raske rääkida ilma vaatamiselamust rikkumata. Kuidas  täpselt koletis peategelasega seotud on, tasub kinos avastamist. Lavastaja Nacho Vigalondo, kelle paljudes teostes on huvitavaid ideid, kasutab siin fantastilisi elemente inimese psühholoogia paremaks avamiseks. Koletis on justkui peategelase probleemide füüsiline manifest ning sunnib naist endale otsa vaatama.

Lugu liigub ootamatuid käänakuid pidi, ent fookusesse jääb eelkõige Gloria ning tema suhted meestega – oma  kunagise poiss-sõbra ning lapsepõlvetuttava ja uue tööandja Oscariga. Viimast võib pidada filmi kõige huvitavamaks ja terviklikumaks tegelaskujuks, kes avaneb järk järgult. Üllatava rollisoorituse teeb siin kergematest komöödiatest tuntud Jason Sudeikis (“Me oleme Millerid”, “Vastikud ülemused”). Tema tegelaskuju suhe Gloriagaga viib filmi ootamatutesse ja põnevatesse kohtadesse ning selles peitub filmi kõige suurem väärtus.

Kuigi “Tüdrukus ja koletises” leidub kaijufilmi stiilis hiiglaslike robotite ja koletiste võitlust ning musta huumorit, on tegu mõtlemapaneva ja üsna tumedates toonides psühholoogilise draamaga, mis jutustab katkistest inimestest ja mittetoimivatest suhetest.

Nagu paljudes teistes kaijufilmides, ei osutu tõeliseks koletisteks mitte monstrumid, vaid inimloomus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Tõnu Karjatse Diana

Colossal_2016_movie_still

Read Full Post »

independence_day_resurgence_posterrežissöör: Roland Emmerich
stsenaarium: Nicolas Wright, James A. Woods, Dean Devlin, Roland Emmerich & James Vanderbilt.

osades:
Liam Hemsworth (Jake Morrison)
Jeff Goldblum (David Levinson)
Jessie T. Usher (Dylan Hiller)
Bill Pullman (president Whitmore)
Maika Monroe (Patricia Whitmore)
William Fichtner (kindral Adams)
Judd Hirsch (Julius Levinson)
Brent Spiner (Dr. Brakish Okun)

operaator: Markus Förderer, kunstnik: Barry Chusid, kostüümikunstnik: Lisy Christl, montaaž: Adam Wolfe, heliloojad: Harald Kloser & Thomas Wanker. Produtsendid: Dean Devlin, Roland Emmerich & Harald Kloser.

129.min

Suurem pole alati parem. Kehv, kuid ootuspärane järg.

20 aasta taguse “Iseseisvuspäeva” järg on ajuvaba, tobe ja mürarikas meelelahutus.

1996. aastal linastunud Roland Emmerichi “Iseseisvuspäev” on fenomen. Kuigi praegu kõneldakse filmist kui tobedavõitu meelelahutusest, oli see kümnendi üks edukamaid ja mõjukamaid teoseid. “Iseseisvuspäev” polnud midagi originaalset, ent tegu oli enegilise, korralikult kirjutatud ja teostatud ajuvaba meelelahutusega, mis taaselustas ning moderniseeris suurejoonelised ulme- ja katastroofifilmid. Nüüd, 20 aastat hiljem jõudis kinolinale “Iseseisvuspäev: Uus rünnak”.

Alternatiivne kaasaeg

Filmil on intrigeeriv alguspunkt: tegevus leiab küll aset aastal 2016, ent praegusest sootuks erinevas maailmas. Pärast võitu tulnukate üle on elu Maal kiiresti arenenud. Rahvaste ja riikide vahel valitseb rahu ning kasutusel on tulnukatest mahajäänud tehnoloogia. Loodud on kaitseprogramm, mis hoiab planeeti kutsumata külaliste eest. Kui tulnukad siiski uuesti saabuvad, osutuvad nad varasemast ohtlikumaks.

Kahjuks ei ole filmil väljaspool huvitavat algust palju uut ja põnevat pakkuda. Üldjoontes on teise osa lugu analoogne esimesega, ent teostatud eelmisest kehvemini.

Maad ründav emalaev on lavastaja Emmerichi sõnul Atlandi ookeani suurune. Kosmoselaev on nii üüratu, et kaotab seetõttu oma mõju. Esimeses osas on tulnukate saabumine kordades haaravam. Enne, kui me nägime kosmoselaeva täies ulatuses, anti korduvalt aimu selle massiivsusest. “Iseseisvuspäev” toimis, kuna algas rahulikult ning võttis aega nii tegelaste kui ähvardava ohu jaoks.

independence_day_resurgence_still_01

Courtesy of 20th Century Fox

Liiga palju asju

Emmerich üritab meeleheitlikult taasluua hetki, mis tegid esimese osa meeldejäävaks. Rohkem hävitustööd, rohkem märulit ja rohkem tegelaskujusid. “Uus rünnak” tutvustab vaatajatele kiirelt nii uusi kui vanu karaktereid ja tegevusliine, leidmata ühegi jaoks head fookust.

Esimene osa toimis tänu headele ja sarmikatele näitlejatele, kes lõid selged karakterid. Keskenduti kolmele peategelasele, keda kehastasid Jeff Goldblum, Bill Pullman ja Will Smith. Seekord on keskseid tegelasi kaks korda nii palju ning ekraaniaeg jaotub nende vahel üsna juhuslikult. Tegelaste motivatsioon ning taust on nõrgalt esitatud. Kuna loos ei jagu ruumi karakteriarendusele, ei jää keegi ka meelde. Liam Hemsworthi kehastatud piloot üritab asendada Will Smithi, ent pole nii meeldejääv. Kui esimeses osas oli igal tegelasel põhjendus filmis olemiseks, siis siin leidub mitmeid, keda võiks samahästi välja visata. Nii Davidi (Goldblum) isa Julius (Judd Hirsch) kui filmi keskel sissetoodud autotäis lapsi ei mõjuta loos toimuvat ning tunduvad liigsena.

Esimene osa balansseeris suurepäraselt eri tegevusliinide, karakterite ja märuli vahel. Iga tegelane või sündmus teenis kindlat eesmärki ning karakterid olid oma inimlikkusses huvitavad. Teises osas on kõik üsna nõrgalt  markeeritud. Karakterite läbielamiste jaoks pole piisavalt aega ning tuttavad tegelaskujud näivad iseenda haledate varjudena.

Nõrgas stsenaariumis on palju üleliigset. Film on nõrgalt teostatud, mehaaniline ja kiretu, kuid siiski ootuspärane järg. Ei usu, et keegi midagi enamat ootas.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 8.juuli 2016

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermod
e

 

Independence_Day_Resurgence_still_2

Courtesy of 20th Century Fox

 

Read Full Post »

the_impossible_posterrežissöör: Juan Antonio Bayona
stsenaarium: Sergio G. Sánchez & Maria Belon (lugu)

osades:
Naomi Watts (Maria)
Ewan McGregor (Henry)
Tom Holland (Lucas)
Samuel Joslin (Thomas)
Oaklee Pendergast (Simon)
Marta Etura (Simone)
Geraldine Chaplin (vana naine)

operaator: Óscar Faura, kunstnik: Eugenio Caballero, montaaž: Elena Ruiz, helilooja: Fernando Velázquez, produtsendid: Álvaro Augustin, Belen Atienza & Enrique López Lavigne.

114.min

2004. aasta leidis India ookeanil aset  maavärin, millest tekkinud tsunaami laastas Indoneesia, Sri Lanka, India, Tai jt maade randu. Selle tagajärel hukkus ligi 230 000 inimest. “The Impossible” – “Ilmvõimatu” räägib päriselt aset leidnud loo perest – Mariast (Watts), Henry’st (McGregor) ja nende kolmest pojast, kelle jõulupuhkus Tais katkeb, kui nad satuvad tsunaami keskele. Eraldatuna, ei jäta nad lootust ning loodavad üksteist elusana üles leida.

Katastrooffilmide kuldajaks on jäänud 1970ndad. “Airportist” alguse saanud huvi antud žanri vastu tipnes produtsent Irwin Allen’i filmidega, kes Hollywoodi staaridega täidetud õnnetusfilme ekraanile tõi (parimateks neist olid “The Towering inferno” ja “The Poseidon Adventure”). Kui “Titanic” välja arvata, pole viimaste kümnendite jooksul tõeliselt korralikke katastrooffilme väga kinno jõudnud. 1990ndad pakkusid väga kesised vulkaani- (The Volcano, Dante’s Peak), asteroidi- (Deep Impact, Armageddon) vm looduslike jõudude filme (Twister). Viimasel ajal on pea ainsana žanri eest hoolitsenud Ronald Emmerich, kelle “Day After Tomorrow” ja “2012” pole samuti kinokunsti kõige paremateks näideteks. Katastrooffilmid on muutunud klišeeks omaette – nad on täis Hollywoodilikke liialdusi, suureks paisutatud actionit, igavaid ja stereotüüpseid tegelasi ning igavat melodraamat. “Ilmvõimatu” puhul on tegu ingliskeelse hispaania filmiga, mille lavastajatoolis istub viimaste aastate kiidetuima (õudus)filmi  “El Orfanato” – “The Orphanage’i” lavastaja Juan Antonio Bayona. Kas ta suudab kulunud žanrisse ka värskust tuua?

Kuna “Ilmvõimatu” põhineb reaalsetel inimestel ning lahkab üsna hilist sündmust, on tunda stsenaariumi liigset poliitilist korretsust. Tegu on üheagselt raske ja inspireeriva looga suure ellujäämis- ja võitlemishingega perest, kus aga puuduvad hästi defineeritud karakterid. Naomi Watts ja Ewan McGregor on oma rollides väga head, ent nende tegelased pole väga hästi defineeritud. Filmi päästavad paljuski nende kolm poega, eriti neist vanim Lucas, kes ainsana ka suuremat teekonda läbi teeb ning kelle õlul terve film paljuski ka püsib. Tom Holland’i on rollis lihtsalt suurepärane ning suudab hiilgavalt edasi anda noore poisi hirmu, julgust, enesekindlust ja heatahtlikkust. Katastroofi on enamjaolt vaadatud peategelaste pilgu läbi ning jõuab visata teele mitmeid klišeesi nagu pahad turistid, kes ei taha koju helistamiseks telefoni anda, ning üllad kes seda ülepaisutatult teevad. Ninakrimpsutamis kohti filmis ju leidub, ent reaalsusel põhineva filmi puhul on mõnikord raske õelda kui palju on seal sees elu ning palju on väljamõeldist. Mitmedki asjad (eelkõige filmi finaal) toimivad siin usutavalt tänu sellele, et me vaatajane eeldame, et see kõik nii ka tegelikult kuhtus. Ning nagu ka filmi pealkiri – ilmvõimatu, peaks aimu andma, on tegu looga, kus juhused ja elu mängivad kokku mitmedki asjad mida niisama ei usuks. Selles ei olegi filmi probleem – nõrgalt defineeritud tegelaskujude tõttu elame me kaasa üldinimlikul aga mitte personaalsel moel (dramaturgia terminites: objektiivne draama vs subjektiivne draama). Ükskõik kui palju on väljamõeldud ja kui palju on fabritseeritud, on alati tunne, et reaalsuses oli kõik palju kompleksem ja huvitavam ning film hiilib mitmetest punktidest eemale.  Igatpidi jääb filmi nõrgimaks lüliks stsenaarium.

Kuigi filmi stsenaarium kõnnib üsna ettenähtavat ja klišeeliku rada, on filmi teostus see, mis kõik hästi toimima paneb. Juan Antonio Bayona režii suudab isegi stsenaariumi nõrgemad ja melodromaatilisemad kohad maitsekalt välja vedada ning lisab toimuvale toorust ja naturalismi, mis vaatajad efektiivselt katastroofi kesmesse suudab viia.  Tegu pole kindlasti nõrganärvilistele mõledud filmiga, “Ilmvõimatu” ei hoidu katastroofiga seonduvate ebameeldivate aspektide visualiseerimisest ning osad ekraanil näidatavad vigastused jm ebameeldivused võivad isegi “Sae” filmide austajad silmi peitma panna. Tegu on ühe kõige valusama ja elulisema katastroofilmiga, mida ma kunagi näinud olen ning selle kõrval tundub “Titanicu” uppumisstseen ikka totaalselt ülepaisutatud actionina. Filmi võimsaim osa on tõeliselt pingeliselt lavastatud tsunaamijärgne lõik, kus ema ja poeg tugevas tulvavees üksteise lähedusse üritavad saada. Bayona näitab siin tõelist režiimesiterlikkust ning see lõik on tõeliselt hea näide pildi, heli, montaaži  ja eriefktedide tõeliselt suurepärasest koostööst.

“Ilmvõimatut” on osati keeruline defineerida. Vaatamata om lõpule, pole tegu väga inspireeriva filmiga, sest ekraanil nähtav on vägagi nukker. Tegu on klassikalise looga inimhinge võitlusest, mis ei suuda aga defineerida oma tegelasi või suuremat poleemikat. Võib-olla pole seda vajagi, ent miskit jääb ikkagi puudu. Vaatamata oma konarustele ning pikaks kippuvale lõpule, on tegu efektse filmiga, mis ei suuda pääseda küll oma klišeedest, ent toimib tänu oma osatäitjate pühendumisele, naturalistlikule lähenemisele ning heale režissööritööle.

“Ilmvõimatu” ei suuda katastroofilmidele omastest probleemidest pääseda, ent omas žanris on tegu vaat et esmaklassilise teosega.

Hinne 7/10

http://www.imdb.com/title/tt1649419/

The_impossiblestill_cropped

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused