Archive for the ‘Komöödia’ Category

deadpool_2_poster_2018Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
režissöör:  David Leitch
stsenaarium: Rhett Reese, Paul Wernick & Ryan Reynolds

osades:
Ryan Reynolds (Deadpool)
Josh Brolin (Cable)
Morena Baccarin (Vanessa)
Julian Dennison (Russell)
Zazie Beetz (Domino)

operaator: Jonathan Sela, kunstnik: David Scheunemann, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Craig Alpert, Elísabet Ronaldsdóttir & Dirk Westervelt, helilooja: Tyler Bates. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

119 min

Kinodes alates: 11.05.2018

“Korporatiivne kloun, kes ei tunne oma tugevusi ega piire”

Arvan, et kõigil on meenutada  oma klassi või kursuse klouni, kes üritas igas tunnis kildu rebida. Need, kes ei naernud, olid tema meelest huumorisooneta torisejad.

Marvel stuudio “Deadpool 2” on just see kloun. Tegijate meelest see on kordades naljakam ja andekam kui tegelikult.Siin on samad probleemid, mis esimeses osas.  Režissöör on seekord esimese “John Wicki” lavastajaduo nõrgem pool – David Leitch (“Atomic blonde”), kes pole kuigi tugev komöödia lavastamises ega loo fookuse hoidmises. Lisaks vaevad filmi tüüpilised järje probleemid : esimese osa liigne kopeerimine, segane lugu, süngem tonaalsus ning rohkem tegelasi. Tulemus on  võimalusterohke  Deadpooli karakteri kohta turvaline ning ebaoriginaalne.

Deadpool on teistes meediumites suurepäraselt toiminud ning pakkunud nii absurdi, traagikat kui koomikat. Filmides ei ole see aga siiani õnnestunud ning Deadpooli  karakteri probleem on sarnane “Kariibi mere piraatide” Jack Sparrow (Johnny Depp) omaga. See toimib ainult siis, kui tema roll on sekundaarne ning tegelik draama keskendub teistele tegelaskujudele – näiteks Will Turnerile (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swannile (Keira Knightley). Ryan Reynolds üritab Deadpooli karakterile ehitada nii  filmi dramaatilise keskme kui enamiku naljadest ning sellest tekib tekib teatud ebakõla.

Õnneks on filmis ka paar head momenti. “Deadpool 2” keskne märulistseen, kus osaleb Marveli koomiksitest tuntud X-Force’i tiim, leiab paar nutikat leidu ning Domino (Zazie Beetz) karakter  on toredalt eksponeeritud. Ka lõputiitrite sketšid on päris vaimukad. Ülejäänud on kahjuks üsna turvaline, mitte eriti naljakas ning jääb esimesele osale alla pea kõiges (v.a  tugevam lõppvaatus).

Need, kellele esimene osa väga meeldis, leiavad  ka siit vaatamisväärset. Kellele mitte, ei leia  ka siit  midagi uut ning paremat. Tuleb tõdeda, et filmi marketing – trailerid, postrid ja viral videod on palju nutikamad ja naljakamad kui teos ise.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


you_were_never_really_here_2017_poster“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
stsenaarium: Lynne Ramsay, Jonathan Ames’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 27.04.2018

Kompromissitu, hüpnootiline ja audiovisuaalselt lummav kinokogemus, mis on tehtud režissöör Lynne Ramsayle (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) omase täpsuse ja unikaalsusega. Brutaalne, ent samas poeetiline vigilante film mõjub oma žanris värskelt, ent  ehk liigagi tõsiselt ning jääb oma liigse konstrueeritusega veidi kaugeks.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

you_were_never_really_here_2017_movie_still.jpg

Courtesy of Amazon studios

Advertisements

Read Full Post »

Tully_2018_poster“Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman
stsenaarium: Diablo Cody

Kinodes alates: 04.05.2018

“Tully” on kohustuslik vaatamine kõigile lapsevanematele, eriti kui lapsi on mitu.

Kolme lapse ema Marlo (Charlize Theron) saab vennalt (Mark Duplass) kingituseks lapsehoidja. Algsetest kõhklustest üle saanud naisel tekib hooliva, üllatava ja vahel ka keerulise iseloomuga Tully nimelise (Mackenzie Davis) noore lapsehoidjaga ainulaadne side.

Kolmas koostöö režissöör Jason Reitmani (“Up in the Air”) ja stsenarist Diablo Codyga (“Juno”) ning teine koostöö Charlize Theroniga (“Young Adult”) peaosas on vaimukas, kaunilt väljajoonistatud tegelaskujudega ning kõnekas lugu lapsevanemaks olemisest. Utreeritud, samas eluline ja mõtlemapanev. Senise kinoaasta üks toredamaid elamusi.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Anon_2018_poster“Anon” – “Tundmatu” (2018)
režissöör: Andrew Niccol
stsenaarium: Andrew Niccol

Kinodes alates: 11.05.2018

Uus-Meremaa režissöör-stsenarist Andrew Niccol on üks huvitavamaid filmitegijaid, kes kasutab ulmežanri kaasaegsete probleemide käsitlemiseks.

Mehe kaks esimest filmi – “The Truman Show” (1998) (rež. Peter Weir) ja tema režiidebüüt “Gattaca” (1997) kuuluvad vaieldamatult 1990-ndate parimate filmide hulka. Tegu on teostega, mis olid oma ajast eest ning käsitletud teemad (reality showd, geneetika) on  nüüd isegi kõnekamad kui siis. Ka mehe järgnevad teosed “Simone” (2001), “Lord of War”(2005) ja “In Time” (2011) on ideetasandil põnevad, ent nende teostus  palju ebaühtlasem.

’’Tundmatu’’ tegevus leiab aset lähituleviku maailmas, kus puudub privaatsus ja anonüümsus. Isiklikud mälestused salvestatakse ning kuriteod on muutunud pea olematuks. Lahendamata mõrvu uurides avastab Sal Frieland (Clive Owen) noore naise (Amanda Seyfried), kes tegutseb väljaspool süsteemi. Tal pole identiteeti, minevikku ning tema kohta puuduvad ametlikud andmed.

Anon_2018_movie_still

Courtesy of Netflix

“Anon” oma retrofuturistliku stiiliga on mõtteline jätk eelnevatele Andrew Niccoli ulmekatele, ent laenab sisuliselt palju kultusteostelt “Strange Days” (1995), “The Matrix” (1999)  ja “Minority Report” (2002). Ajal, mil suur osa inimkonnast kasutab nutitelefone ja sotsiaalvõrgustikku, tundub privaatsus ja anonüümsus võimatuna ning “Anoni” maailm on selle temaatika kõnekas laiendus.

Mis juhtuks, kui meie silme ette kuvataks info iga meile vastukõndiva inimese kohta (nagu mõnes arvutimängus) ning anonüümsust ei eksisteeriks? Privaatsuse ja Suure Venna motiiv on ulmefilmidest ikka läbi käinud. Niccol toob vanasse teemasse värskust subjektiivse kaamera kasutamise kaudu. “Anoni” maailmas on võimalik näha maailma teiste silmade läbi.

Mis saab, kui oma silm ei ole kuningas ning me ei tea enam, mis on reaalne ja mis mitte? Filmi üheks põnevamaks ideeks on häkkerite oskus mälestusi muuta või nähtavat manipuleerida.

Anon_2018_movie_still_002

Courtesy of Netflix

“Anon” on tõeliselt omalaadne ja intrigeeriv elamus. Kahjuks jääb lugu ise nõrgaks. Detektiivižanri kasutamises pole iseenesest midagi halba, ent lõpplahendus on nadi, tegelaskujud kontseptuaalsed ning jäävad karakteritena väheütlevaks.

Kui Niccol suutis oma esimeses ja seni parimas filmis “Gattaca” leida hea tasakaalu kontseptsiooni ning narratiivi, karakterite, emotsiooni ja esteetika vahel, siis “Anonil” on  ainult esteetika ja kontseptsioon.

“Anonist” leiab palju puudusi, selle tõttu on seda raske nimetada heaks filmiks. Samal ajal pakutakse aga palju mõtlemisainet. Mine tea, ehk on see väärtuslikum, kui vaadata mõnd terviklikumat linateost, millel midagi öelda ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


A_Quiet_Place_poster_2018“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018)
režissöör: John Krasinski
stsenaarium: Bryan Woods, Scott Beck & John Krasinski

kinodes alates: 6.04.2018

Nagu “Anoni” puhul, on ka “Kenal vaiksel kohakesel” suurepärane keskne idee, et filmitegijad ei kasuta selle täit potentsiaali.

Filmi algus on intrigeeriv ning pakub originaalse elamuse – nagu filmi tegelased ei tohi ellujäämiseks ühtegi piiksu teha, peab ka publik ent kinos väga vaikselt hoidma. Lugu pakub huvitavat  segu perekonnadraamast, ulmest ning õudusest.

Filmi esimene pool on täis meisterlikke lõike, kuid loo kulgedes muutub “Kena vaikne kohake” üsna etteaimatavaks koletisefilmiks, kus mõjuv helirežii solgitakse ära liigse muusikaga. Lõpptulemus tundub kompromissina režissööri alalhoitud ja psühholoogilise autorikino ning produtsendite poolt nõutud masspubliku maitsega.

Siiski on tegelased hästi väljajoonistatud ning osatäitmised, eelkõige kurt näitleja Millicent Simmonds (kes säras eelmine aasta filmis “Wonderstruck”), kõrgel tasemel.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

a_quiet_place_movie_still_2018

Courtesy of Paramount Pictures.

 

Read Full Post »

Lucky_2017_posterLucky (2017)
režissöör: John Carroll Lynch
stsenaarium: Logan Sparks & Drago Sumonja

Kinodes alates: 30.03.2018

Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Ready_Plaeyr_one_2018_posterReady Player One – Valmistub esimene mängija (2018)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 30.03.2018

Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel  publikumenu, ent XXI sajandil see enam  reegel pole.

“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).

See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt  viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).

Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.

Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


tomb_raider_2018_movie_posterTomb Raider (2018)
režissöör: Roar Uthaug
stsenaarium: Geneva Robertson-Dworet, Alastair Siddons & Evan Daugherty

Kinodes alates: 16.03.2018

Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.

Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid  suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.

Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.

Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 


Seltsimees_Laps_2018_posterSeltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal

kinodes alates: 23.03.2018

Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.

“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).

Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on  vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.

Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.

Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.

Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.

“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.

IMDB

Lucky_2017_movie_stillr.png

Courtesy of Magnolia pictures

Read Full Post »

downsizing_2017_movie_poster“Downsizing” – “Kahandamine” (2017)
režissöör: Alexander Payne
stsenaarium: Alexander Payne, Jim Taylor

Kinodes alates: 12.01.2018

Alexander Payne’i (“Nebraska”, “Sideways”) loomingu suure austajana mõjusid “Downsizing” treilerid natuke ärevusttekitavana. Lavastaja, kes on tuntud väikese-eelarveliste intiimsete ja karakteripõhiste lugude poolest ning ei kasuta eriti Hollywoodi staare, näib seekord pakkuvat suure-eelarvelist  tähtedest kubisevat high concept komöödiat.

Õnneks on treilerid üsna petlikud ning tegu on siiski Payne’iliku filmiga. Vaatamata sellele, et “Downsizing” on mehe karjääri üheks ambitsioonikamaks ja huvitavamaks teoseks, on ta ka kõige ebaühtlasem ja laialivalguvam. Kuigi lugu ei liigu arvatud suunas ning kommenteerib üsna hästi inimloomust kui ühiskonnamudeleid, lahatakse liiga paljusid teemasid ning dramaturgiline fookus jääb nõrgaks.

Payne’i filmid on tavaliselt täis värvikaid karaktereid, ent siin on meeldejäävaid tegelasi ainult üks. Näitlejanna Hong Chau kehastatud Vietnami aktivist Ngoc Lan Tran on filmi kõige parem osa. Lugu on just tänu temale nauditav. Tema vigast inglise keelt kõnelev napisõnaline, aga konkreetse väljaütlemisega tegelaskuju lisab teosele humaansust ja värvikust, mida muidu vajaka jääb.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvutus: Joonas


breathe_2017_movie_poster“Breathe” – “Hinga” (2017)
režissöör: Andy Serkis
stsenaarium: William Nicholson

Kinodes alates: 12.01.2018

“Hinga” jutustab päriselul põhineva loo Robin Cavendishist (Andrew Garfield), kes satub kahekümne kaheksa aastaselt pärast lastehalvatuse põdemist haiglavoodisse ja kaotab soovi elada. Mehele  antakse elulootust vaid mõneks kuuks, ent tänu oma naise Diana toetusele (Claire Foy) põgeneb ta haiglamüüride vahelt, et elada täisväärtuslikku elu, näha oma poja kasvamist ning muuta halvatud patsientide elu.

Nii heas kui halvas tundub “Hinga” paljus “Kõiksuse teooria” uusversioonina, melodramaatilise ja inspireeriva pisarakiskujana, mis  ilustab reaalsust ning on edasi antud meest toetava armastava naise pilgu läbi. Ehk on teatud magusus ja romantiseeritus tingitud ka sellest, et filmi produtsendiks on Robin Cavendishi poeg.

Näitlejana tuntud Andy Serkis (Gollum “Sõrmuste Isanda” ja Caesar uuest “Ahvide Planeedi” triloogiast) teeb täispika mängufilmi režiidebüüdi ning on oma töös kompetentne. Teos küll teostuselt ei hiilga ning algus on lavastuslikult kiirustatud, kitšimaiguline ja kohmakas. Selle heaks näiteks on muusikaline kujundus, mis esimese kahekümne minuti jooksul vaheldub Disney-laadsete lastefilmi naiivsete viiside ja Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” töötlusega.

Loo kulgedes leiab film kindlama jalgealuse ning muutub korralikuks aga säratuks eluloofilmiks, mis sobiks pigem väiksele kui suurele ekraanile. Andrew Garfield, kes tundub viimased aastad Oscarit jahtivat, on korralik, ent “Kõiksuse teooriaga” sarnaselt kuulub huvitavam ja olulisem roll naisele.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


The_Death_of_Stalin_2017_movie_poster“The Death of Stalin” – “Stalini surm” (2017)
režissöör: Armando Iannucci
stsenaarium: Armando Iannucci

Kinodes alates: 12.01.2018

“Stalini surma”  vaadates hakkas mind vaevama üks küsimus. Kas britid on filmikunsti ajaloos suutnud usutavalt portereteerida Vene kultuuriruumi? “Anna Karenina” adaptsioonide, “Doktor Zhivago” ja “Stalini surma” põhjal võiks öelda, et ei. Nad on liiga korrektsed ja tsiviliseeritud, et mõista Venemaad või Nõukogude Liitu ja seal toimunut.

“Stalini surm” on läänes väga hästi vastu võetud (kandiderides isegi BAFT-ale) ning ka mõned kohalikud kriitikud ja blogijad on seda kiitnud. Endisesse Nõukogude Liitu kuulununa ei naernud ma aga praktiliselt üldse ega mõistnud hästi, mis emotsioone Armando Iannucci vaatajalt ootab.

Heites hektiliselt nalja nii võimuvõitluse kui ebakompetentsuse üle ning pikkides vahele stseene deporteerimisest ja hukkamistest, ei suutnud ma ei naerda ega nutta. See ei tähenda, et diktatuuri või ajaloo nukramate peatükkide üle ei võiks nalja heita. See nõuab aga selgemat suhtumist –  à la Mel Brooksi “Produtsendid” (1967), “Suur diktaator (1940)” või “Dr. Strangelove” (1964). “Stalini surma” dialoog on iseenesest vaimukas, näitlejad toredad ning poliitiline kommentaar kohati tabav. Ometi on siin elemendid paremad kui tervik ning filmi satiir eriti ei toimi. Film mõjub pigem tõdemusena poliitilistest mängudest liidrite vahetusel, olenemata ajastust ja riigist.

Kurioosumina tasub “Stalini surma” kohalikul publikul siiski vaadata, sest tuletab meelde sündmusi, mis on ehk meie kollektiivses alateadvuses hägustumas. Samuti illustreerib see Lääne arusaama Nõukogude Liidust.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Mark Kermode

Downsizing_2017_banner.png

Read Full Post »

mollys_game_2017_movie_poster“Molly’s game” – “Molly mäng” (2017)
režissöör:  Aaron Sorkin
stsenaarium: Aaron Sorkin, Molly Bloomi raamatu põhjal

Kinodes alates: 5.01.2018

Oscari laureaadist legendaarse stsenaristi Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”, “Steve Jobs”) režiidebüüt jutustab tõsielul põhineva loo endisest tippsuusatajast Molly Bloomist (Jessica Chastain). Naine korraldab kümmekond aastat eksklusiivseid, kõrgete panustega pokkerimänge Ameerika eliidile. Peale kinnivõtmist FBI poolt pöördub naine advokaat Charlie Jaffey (Idris Elba) poole, et too päästaks ta vanglasse minekust.

“Molly mäng” jutustab  juba tuttava juba American Dreami tõusu ja languse loo nagu  ka äsjased Doug Limani “American Made” ja Martin Scorsese “Wall Streeti hunt” ega paku sisuliselt palju üllatusi. Küll aga paistab teos silma hästi konstrueeritud stsenaariumi ning vaimuka dialoogiga, mis on alati Aaron Sorkini trumbiks olnud. Režissöör teeb  korraliku töö, laenates paljutki Scorsesel’t, ent filmi teevad nauditavaks  hoopis näitlejatööd – just Jessica Chastaini kehastatud Molly. Naises peitub palju rohkem kui esialgu tundub ning film on huvitav eelkõige tema karakteri uuringuna.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Rohelised_kassid_2017_poster“Rohelised kassid” – “Green Cats” (2017)
režissöör: Andres Puustusmaa
stsenaarium: Andres Puustusmaa

Kinodes alates: 5.01.2018

Erinevalt Aaron Sorkinist on Andres Puustusmaa viimasel ajal tuntud eelkõige režissöörina ning tema teine film stsenaristina libastub just käsikirja tõttu.

Lugu kahest vanast pätist (Tõnu Kark ja Sergei Makovetski), kes peale vanglast vabanemist ei kohane muutunud maailmaga, algab intrigeerivalt, ent kaotab peagi dramaturgilise fookuse ning pinge. Kahte paralleelset lugu jutustades jõutakse küll suuremate üldistusteni, ent film jääb episoodiliseks ning valgub oma paljude liinide ja tegelaskujudega laiali (puudutades nii immigratsiooni, poliitilise korrumptsiooni jm teemasid). Viimane kolmandik, mis peaks olema loo sõlmpunkt, tundub kiirustatu ning  kohmakana (Kargi karakteri viimane stseen jääb tooreks nagu ka tema viimased kohtumised lapselapsega).

Teost hoiavad koos näitlejatööd. Pahatihti mõjuvad Eesti filmide tegelased kui  mannekeenid, kes kunstiliselt komponeeritud kaadritesse või režissööri kontseptsioonidesse ära kaovad. Harva tunduvad nad lihast ja luust inimestena. Puustusmaa  kui lavastaja tugevuseks on empaatiline suhtumine oma karakteritesse ning stseenisisese fookuse tabamine, nõrkus aga kinokunsti vormiline pool ja tehnilised lahendused. Ehk ei hooli mees nimme viimastest, ent see jätab tema tööst natuke lohaka ja odava teletoodangu mulje.

Tõnu Kark esineb oma tuntud headuses, ent enim jääb meelde Vene näitleja Sergei Makovetski poolt meisterlikult kehastatud Eduard. Ka mitmed kõrvaltegelased nagu Mait Malmsteni Pjotr on meeldejäävad. Malmsten kehastab siin joodikut palju veenvamalt  kui Ilmar Raagi “Kertus” (2013).

Nagu Puustusmaa viimase filmi “Rotilõks” (2011) puhul, on “Roheliste kasside” lugu kontseptuaalselt kõnekas. Probleemiks on aga toores teostus ja laialivalguv stsenaarium, mis oleks võinud enne kaamerate ette minekut rohkem settida.

Hinne: 3.5/10
IMDB


lamant_double_2017_poster“L’amant double” – “The Double Lover” – “Teine armuke” (2017)
režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon, Joyce Carol Oates’i romaani põhjal

Kinodes alates: 5.01.2018

Raske on kujutada kinoaastat ilma François Ozoni filmita (“Frantz”,Kodus“). Tema uusim film kaksikutest, “L’amant double”, tundub kohati kui Prantsuse versioon Darren Aronofsky “emast!” (2017). Psühhoseksuaalne unenäoloogikal liikuv thriller, mille mitmed hetked šokeerivad aga panevad ka kukalt kratsima. Meeldib või mitte, mälus püsib  film igatahes mõnda aega.

Meenutades tugevalt David Cronebergi (“Dead Ringers”, “The Brood”) loomingut on lugu tinglikum ja tumedamates toonides kui Ozonile tavaks, ent siiski mehele omaselt mänguline ja kerge. Samuti lahkab režissöör siin enda jaoks tüüpilisi teemasid: seksuaalsus, identiteet ja ebausaldusväärne jutustaja. Polariseeriv, hästi teostatud ja intrigeeriv, kuid (nimme) mitte liiga tõsiseltvõetav.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

mollys_game_2017_movie_still.jpg

Read Full Post »

The_Last_Jedi_2017_poster“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson

See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.

Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.

Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.

Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.

Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks  vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning  sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning  võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).

Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.

Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.

Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused:Diana Red Letter Media Mark Kermode

 


Ikitie_2017_poster“Ikitie” – “Igitee” (2017)
režissöör: Antti-Jussi Annila

“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.

“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on  kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.

Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.

“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012).  Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.

Kahju.

Hinne: 2.5/10
IMDB

 


Jumanji_Welcome_to_the_Jungle_poster_2017“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan

Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).

Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »

Camerimage 2017 festivalil nähtud filmid, millest esimesed kaks on ka PÖFF 2017 programmis vaadatavad.

Loveless_movie_2017_poster“Нелюбовь” – “Loveless” – “Armastuseta” (2017)
režissöör: Andrei Zvjagintsev
stsenaarium: Andrei Zvjagintsev & Oleg Negin

Andrei Zvjagintsevi (“Tagasitulek”, “Leviaatan”) uusim film, Cannes’is žürii eriauhinna võitnud “Armastusteta” on lavastajale omase käekirjaga taies, mille ambitsioonikus on imetlusväärne, ent üritab läbi hammustada ilmselt liiga palju asju.

Loo keskmes on parasjagu lahutav abielupaar, kes soovib eluga edasi liikuda. Kumbki ei soovi enda juurde võtta 12-aastast poega Aljošat. Kui  poiss peale järjekordset peretüli koju ei tule, saab alguse sündmuste jada, mis paneb peategelased ning nende suhted kõvasti proovile.

Filmis leidub palju põnevaid ja provokatiivseid ideid ning tabavaid kommentaare nii Venemaa kui kaasaegse ühiskonna kohta laiemalt. Tegu on kindlasti lavastaja kõige naljakama ja teravama, ent samas ka pessimistliku ning traagilise teosega. Absurdne tõde kohtub siin elu traagika ja paratamatustega. Karakterid  ei tundu aga lihast ja luust inimestena (eriti karikatuurseks jääb ühe peategelase ema) ning dialoog on tihti illustreeriv. Nii nagu “Tagasituleku” ja “Pagenduse” puhul tekib ka siin tunne, et perekonnaprobleemidest ja lapsevanemaks olemisest räägib inimene, kes pole ise selles rollis olnud. Selle tõttu jääb puudu aususest ja usutavusest.

“Armastuseta” on kaunilt filmitud (Vene hinnatud operaatori Mihhail Krichmani töö) ja meisterlike stseenidega teos, ent mõjub kohati pingutatu, kunstliku ja teoreetilisena. Kes on tema eelmiste filmide austajad, leiavad siit uue meistriteose. Keda mehe looming on siiani külmaks jätnud,  neile tundub film õnnestumistest hoolimata pingutatu, manipuleeriva ning ebasiirana.

Isiklikult pean seda siiski Zvjagintsevi üheks huvitavamaks tööks.

hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Three_Billboards_Outside_Ebbing_Missouri_movie_poster“Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
stsenaarium: Martin McDonagh

Hinnatud režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”, “Seven Psychopaths”) tragikomöödia on värvikate karakterite ning musta huumoriga vürtsitatud lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast. Peaosas hiilgab “Fargo” eest Oscari võitnud Frances McDormand. Viimane kehastab naist, kes tahab politsei abiga leida oma tütre tapjad.  Ta  rendib maantee ääres kolm reklaamtahvlit, millel seisab väljakutse kohalikule korrakaitsele, täpsemalt šerif William Willoughbyle (Woody Harrelson). Niimoodi loodab ta seadusesilmad tegutsema panna aga satub hoopis ise väikelinna kodanike kui politsei pahameele alla.

Suurepärase dialoogi ja meeldejäävate tegelastega stsenaariumi äratavad ellu esmaklassilised  karakternäitlejad. Woody Harrelson, Sam Rockwell, Peter Dinklage jpt loovad eheda pildi Ameerika väikelinna kogukonnast.

Martin McDonagh on tugevam stsenarist kui režissöör ning  sellepärast leidub filmis lavastuslikke konarusi. Teostus on funktsionaalne, osa nalju mõjub pingutatult ning lõpp venib. Palju tabab McDonagh aga kümnesse. Teravmeelne ja põnev film, mida tasub just kinos vaadata. Viimaste aastate üks naljakamaid ja mõtlemapanevamaid linateoseid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Wonderstruck_2017_movie_poster“Wonderstruck”
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Todd Haynes

Vaatasin “Caroli” lavastaja Todd Haynesi uut teost “Wonderstruck” ilma lugu teadmata ning filmi kulgedes meenus järjest enam Martin Scorsese auhindadega pärjatud “Hugo”. Mõlemal teosel on  sarnased ideed, tugevused  ja nõrkused. Lõputiitritest selgus, miks. Nad põhinevad nimelt Brian Selznicki lasteraamatutel.

“Wondestruck” on kaunilt teostatud ning suurepäraste ideedega. Kasutades küll hiilgavalt filmimeediumi võimalusi  jääb  ta dramaturgiliselt nõrgaks. Tegevus toimub kahes ajas – 1927. ning 1977.aastal ning jälgib kaht tegelast – kurti tüdrukut ja poissi, kes  on hiljuti kuulmise kaotanud. Esimene osa on lahendatud tummfilmi esteetikas, teine kasutab  põnevalt heli ja muusikat. Darren Aronofsky “Ema” kõrval  on tegu ühe viimase aja  huvitavama helikujundusega. Kahekordne Oscarinominent Ed Lachmann, eelmiste Todd Haynesi filmide “Far From Heaven”, “I’m Not There” ja “Carol” operaator, loob kauni ja lummava atmosfääriga pildikeele.

“Wonderstruck” jääb aga viisakaks ning kuivaks. Kahe loo paralleelne jutustamine ei tööta. Nagu “Hugo “puhul, on ka siin  originaali materjal problemaatiline. Keskmine osa venib ning vajaka jääb maagiast ja humaansusest, mis Scorsese filmi puudustest hoolimata võluvaks tegid.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused