Jumanji: The Next Level / The Aeronauts / The Current War – Directors Cut (2019)

“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase”  (2014)
režissöör: Jake Kasdan
stsenaarium: Jake Kasdan, Jeff Pinkner
kinodes alates: 6.12.2019

Järg 2017. aasta üllatushitile “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” ei valmista eelmise osa fännidele pettumust.  Samuti hoogne ja lõbus seiklus, mis on nauditav tänu lustakatele osatäitmistele ning näitlejate heale ekraanikeemiale. Järg on tuttav, ent toob sisse ka piisavalt uut materjali. Lisaks vanadele nägudele (Dwayne Johnson, Jack Black, Kevin Hart, Karen Gillan jt) liituvad seltskonnaga ka Danny DeVito ja Danny Glover.

Danny DeVito’t ning Dwayne Johnsonit teda jäljendamas on ääretult lõbus vaadata.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
režissöör: Tom Harper
stsenaarium: Tom Harper & Jack Thorne
kinodes alates: 6.12.2019

Felicity Jones ja Eddie Redmayne (“Kõiksuse teooria“) on taas ekraanil tõsielul põhinevas filmis, mis jutustab aeronaut Amelia Wrenist ja teadlasest James Glaisherist. 1862.aastal asuvad nad õhupalliekspeditsioonile, et lennata eelmistest seiklejatest kõrgemale ja leida teaduslik moodus ilma ennustamiseks.

Meedias mainiti, et “Aeronaudid” on justkui “me too” ajastu produkt. Päris elus tegi James Glaisher antud kõrgusrekordeid purustanud lennu koos Henry Coxwelliga. Filmis on aga tema kaaslaseks Amélia Wren, kes on inspiratsiooni saanud kahest naisaeronaudist: Sophie Blanchardist ja Margaret Grahamist.

Hollywood on ajaloolise tõega ennegi vabalt ringi käinud ning tegelaste vahetamine pole suurim probleem. Pigem on asi selles, et film asendab usutavuse, karakteriloogika ning teadusliku lähenemise meelelahutusliku ja lihtsa vaatemänguga.

“Aeronaudid” mõjub kõige paremini õhupalliga tuhandete meetrite kõrgusel lennates. Tegelaste käitumine ja ettevalmistused selleks sündmuseks tunduvad lihtsustatu ning ebausutavana. Ehk on probleemiks samal ajal linastuv “Majakas“, mis on ajastu kujutamises nii detailitruu, et “Aeronaudid” mõjub tema kõrval fantaasiafilmina, kuigi žanriliselt peaksid asjad just vastupidi olema.

“Aeronautide” narratiiv on samuti konarlik. Suur osa filmist on jutustatud flashbackide abil. Need minevikustseenid on aga kõige nõrgemad ega lisa midagi olulist karakteritele või tegevustikule. Suur osa eelloo pingest põhineb küsimusel, kas tegelased üldse koos õhku tõusevad. Kuna me aga neid filmi alguses lendamas näeme, siis see lihtsalt ei toimi.

Hinne: 5/10

arvustused: Mark Kermode
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Michael Mitnick
Kinodes alates: kinodes alates: 6.12.2019

Režissöör Michael Mitnicki (“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk “) filmi “Voolusõda” vaevasid mitmed tootmisprobleemid. See pidi esialgu linastuma 2017. aastal ning Eesti kinodesse jõudnud versioon kuus minutit lühem “directors cut” versioon.

Filmi keskmes on Thomas Edison (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse (Michael Shannon), kes võitlevad elektrienergia tootmise võimaluste pärast. Nagu “Aeronautide”, on  ka “Voolusõja” keskmes 19.sajandi uuendused. Selle taga peituv lugu ja ajalooline õppetund on intrigeerivamad kui teos ise. 

Produktsioon on oma suhteliselt väikese eelarve kohta muljetavaldav ning ekraanil näeb palju hinnatud näitlejaid (Benedict Cumberbatch, Michael Shannon, Katherine Waterston, Tom Holland, Matthew Macfadyen, Nicholas Hoult jt). Raske on aga aru saada, millest filmitegijad täpselt rääkida tahavad. Keskmes tundub olevat Thomas Edisoni  ja George Westinghouse’i vägikaikavedu (mis on kohati sarnane Cristopher Nolani “The Prestige’is” nähtuga), ent stsenaariumis on liiga palju detaile ning sündmusi, mis fookuse ähmastavad.

Lugu ei haaranud kahjuks intellektuaalsel ega emotsionaalsel tasandil. Nagu vaataks telekast harivat History Channeli saadet, kus amatöörnäitlejate asemel palgati Oscari nominendid.

Hinne: 4.5/10

arvustused:
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

The Lighthouse/Knives Out (2019)

“The Lighthouse” – “Majakas”  (2014)
režissöör: Robert Eggers
stsenaarium: Max Eggers, Robert Eggers
kinodes alates: 7.12.2019

Joonas kirjutab tabavalt Robert Eggersi (“The Witch”) uusima õudusfilmi  “Majakas” kohta oma blogis : “Natuke sihuke arhetüüpse eesti kunstfilmi vaib: kivine rand, tuul, vihm, kajakad, majakas, äkki ilmuv üksik tiss ja aina kasvav äng.”

Tõepoolest. Kiiksuga mustvalge kunstifilm  teeb kummarduse filmiajaloole ja tõmbab teatud paralleele Rainer Sarneti “Novembriga” ning  tegevuskoht viib mõtted paratamatult Sulev Keedusele. Erinevalt “arhetüüpsest eesti kunstfilmist” on “Majakal” aga palju selgemalt väljajoonistatud maailm ja tegelased, huvitavamad osatäitmised ning põnev suhtedünaamika.

Kui Ephraim Winslow (Robert Pattinson) ühel üksildasel saarel Thomas Wake’ilt (Willem Dafoe) majakavahi kohustused üle võtab, on see tema jaoks lihtsalt ajutine pelgupaik minevikusündmuste eest. Wake’il ei õnnestu aga saarelt lahkuda ja kaks eri koolkonna meest alustavad elu- ja surmatantsu kummalises suhtes. See muutub iga tõusu, mõõna ja kummalise nägemusega, mida neile saar pakub.

Kuigi filmi reklaamitakse eelkõige õudusfilmina, on see pigem psühholoogiline thriller, kus üksikul saarel pannakse proovile peategelaste suhe ning vaimne tervis. Nagu režissööri eelmise filmi “”The Witch” (2015) puhul, on “Majaka” väärtuseks detailideni paigas ajastutruu maailm ja dialoog. Ammutades inspiratsiooni päris elust, on stsenaristid Max ja Robert Eggers loonud põneva kombinatsiooni ajaloolisest tõe, psühholoogia, Kreeka müütide ning kirjanike E. A. Poe ja H.P Lovecraft motiividel.

Kindlasti on tegu aasta ühe meeldejäävama filmiga, mille keskmes on tõeliselt magusad osatäitmised.  Robert Pattinson on suurepärane, ent Willem Dafoe lihtsalt vaimustav.  Robert Eggers tõestab “Majakaga”, et on  üks viimase aja huvitavamaid horrori viljelejaid, kes mõistab, et žanri ei tee köitvaks mitte veri ega odavad trikid, vaid inimlik lugu, usutav maailm ning põnevad tegelased.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Knives Out” – “Nugade peal” (2014)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson
Kinodes alates: 29.11.2019

Režissöör Rian Johnson, kes sattus suure (nii positiivse kui negatiivse) kriitika märklauaks  oma “The last Jediga“on koondanud muljetavaldava näitlejate plejaadi, et tuua ekraanile esmapilgul vanamoeline Agatha Christie ja lauamängu/filmi “Clue” stiilis klassikaline mõrvamüsteerium.

Kui populaarne krimikirjanik Harlan Thrombey (Christopher Plummer) leitakse pärast oma 85. sünnipäeva oma kodust surnuna, kutsutakse juhtunut uurima uudishimulik ja võluv detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Blanc puutub Harlani enneaegse surma tagamaid selgitades kokku tema ebatavalise perekonna ja pühendunud alluvatega ning peab selle valede võrgu lahti harutama.

Režissööri näitas kiindumust film noir žanri vastu oma režiidebüüdis “Brick” (2005). “Nugade peal” on aga armastuskiri Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumitele. Nii nagu “Brickis” ei huvita Johnsonit aga klassikaline müsteerium vaid oma perspektiiv žanrile, mille reegleid ta tunneb. Filmis on toredaid leide, Johnsoni kiiksuga huumorit ning korralik doos poliitilist kommentaari. Müsteerium on põnev ja kaasahaarav ning Thrombey perekond astub üles muljetavaldava näitlejaansambliga: Chris Evans, Jamie Lee Curtis, Toni Collette, Don Johnson, Michael Shannon jpt.  Loo keskmes on aga surnud kirjaniku koduabiline Marta Cabrera (Ana de Armas) (Blade Runner 2049“) ning uurija Benoit Blanc (Daniel Craig).

Craig, kes on teinud enne toredaid karakterrolle, (näit “Logan Lucky“) tundub (vähemalt minu jaoks) paiknevat nii oma tegelaskuju kui näitlemisstiili poolest hoopis teises universumis. Tema versioon ennasttäis detektiivist on pigem sarnane inspektor Jacques Clouseauga “Roosa Pantri” seeriast kui Hercule Poirot’ga ning lõhub vähemalt minu jaoks filmi terviklikku maailma. Kui ülejäänud osatäitjad mõjuvad oma liialdatuses usutavatena, siis Craig mängib lihtsalt üle.

Vaatamata sellele on tegu nutika filmi ja nauditava elamusega.

Hinne: 7/10

arvustused: Mark Kermode  Diana 
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Terminator: Dark Fate/Dolemite Is My Name/Tell Me Who I Am/Zombieland: Double Tap (2019)

“Terminator: Dark Fate” – “Terminaator: Sünge saatus”(2019)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: David S. Goyer, Justin Rhodes & Billy Ray
Kinodes alates: 01.11.2019

Terminaatori seeria neljas katse (3 filmi ja 1 teleseriaal) teha vääriline jätkulugu “Terminaator 2: Kohtupäevale”  (1991) toob tagasi küll keskse osatäitja Linda Hamiltoni Sarah Connori rollis, ent ei suuda sellega kahjuks järge taaselustada. Tegu sama hea (või keskpärase) linateosega kui seda oli “Terminaator 3: Masinate mäss” (2003).

Filmi esimene pool pakub korralikult põnevust ja märulit, ent kahjuks on ikoonilistest tegelastest (Sarah Connor ja T-800) saanud ühedimensioonilised klišeed, kes pingutatult  kilde rebivad. Erinevalt esimesest kahest osast, mis kuuluvad pigem thrilleri või õudusfilmi žanrisse, on “Sünge saatus” pigem seikluskomöödia. Filmi tugevuseks on Natalia Reyesi (“Birds of Passage”) ja Mackenzie Davise (Tully, Blade Runner 2049) hingestatud osatäitmised. Nende tegelaskujud lisavad filmi vajalikku inimlikkust ja karismat.

Taas kopeerivad filmitegijad teise osa struktuuri, ent ei tee seda pooltki nii hästi ega laienda eriti Terminaatori mütoloogiat.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Dolemite Is My Name” – “Dolemite on mu nimi“ (2019)

režissöör: Craig Brewer

stsenaarium: Scott Alexander, Larry Karaszewski
Netflixis alates: 25.10.2019

Stsenaristiduo  Scott Alexander ja Larry Karaszewski (“People vs Larry Flint”, “Man on the Moon”, “Big Eyes“) austusavaldus järjekordsele oskamatule end siirale kultusfilmide lavastajale Rudy Ray Moore’ile on nii oma ülesehituselt kui voorustelt sarnane nende kuulsamale eluloofilmile “Ed Wood” (1994).

Tehtud samasuguse armastuse, huumori ja sümpaatiaga oma portreteeritava vastu, on “Dolemite” üks aasta naljakamaid feel good (eluloo)filme. Peosas särab Eddie Murphy, keda on ääretult tore peale aastatetpikkust karjääri madalseisu taas kõrgvormis näha. Samamoodi energilise osatäitmise teeb ekraanidelt kaua eemal olnud Wesley Snipes (“Blade”, “White Man Can’t Jump”).

Ei midagi originaalset ent läbinisti nauditav ja hariv meelelahutus blaxploitationi ühest huvitavamast ikoonist ning räppmuusika ristiisast Rudy Ray Moore’ist.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
 

---

“Tell Me Who I Am” – “Ütle mulle, kes ma olen” (2018)
režissöör: Ed Perkins
Netflixis alates: 18.10.2019

Elu on kummalisem ning sageli hirmutavam kui väljamõeldis.  Ed Perkinsi dokumentaalfilm on korraga nii mõtlemapanev kui häiriv uurimus mälust, usaldusest ning lapsepõlve- traumadest, mis  igavesekes meiega kaasas käivad.

Loo keskmes on identsed kaksikud, kellest üks 18- aastaselt mälu kaotab ning toetub oma mineviku ja enda ümbritseva mõistmisel oma venna Lewise sõnadele. Aga kui kõik  venna räägitu ei vasta tõele? Miks vend valetab ning mis tegelikult juhtus?

Filmist on ilma sisu tutvustamata raske rääkida. Uskumatu loo teeb mõjuvaks režissöör Ed Perkins valik hoida teos lihtsana. Toetudes vendade intervjuudele ning nende emotsioonidele rullub vähehaaval lahti mõtlemapanev lugu  minevikust.

Lõpp-punkt, kuhu Perkins viimase kolmandiku draama üles ehitab, ei mõju nii võimsalt kui sellele eelnev, ent tegu on siiski filmiga, mis jääb peale vaatamist hinge kriipima.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes 

 

---

“Zombieland: Double Tap” – “Zombieland: Topeltlask” (2019)
režissöör: Ruben Fleischer
stsenaarium: Dave Callaham, Rhett Reese, Paul Wernick
Kinodes alates: 25.10.2019

“Zombielandi” järje ekraanile jõudmine oli vaevaline. Nagu Luke Wilsoni kehastatud Albuquerque’i karakter  (Woody Harrelson)  kommenteerib – “see nali tundub väga 2009″. Nii võib öelda kogu filmi kohta. “Zombieland: Topeltlask” on oma kvaliteedilt üsna sarnane esimesele, ent ei mõju pooltki nii värske ja vaimukana. Sümpaatne näitlejate plejaad (Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Emma Stone ja Abigail Breslin) kellel on hea ekraanikeemia ning toredad uued kaaslased (Zoey Deutch, Luke Wilson, Rosario Dawson jt) suudavad tasandada stsenaariumi puudujäägid ning päästa  ohati nürivõitu naljad. Nagu Honest trailer nii tabavalt juba esimest filmi kommenteeris, on “Zombielandi” näol tegu lärmakam, rumalama ning ameerikalikum versioon “Shaun of the Dead’ist”.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Coutesy of Netflix

Read Full Post »

The Lego Movie 2/Mary Queen of Scots/Velvet Buzzsaw (2019)

“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019

Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis.  Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul,  ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.

“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.

Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019

Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.

Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks  stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.

Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019

Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.

Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.

Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Warner bros

Read Full Post »

Tuulte tahutud maa/The House with a Clock in its Walls/Võta või Jäta/A Simple Favor (2018)

“Tuulte tahutud maa” (2018)
režissöör: Joosep Matjus
stsenaarium: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Jan Henriksson
Kinodes alates: 28.09.2018

Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.

Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine  muidu tsivilisatsiooni märke vältivas  filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.

Hinne: ?/10 (vist 7/10)
IMDB

---

“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)

režissöör: Eli Roth

stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018

Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.

Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.

Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018

Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.

Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu  lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.

Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga,  jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.

Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.

On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.

Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.

Hinne: 5/10
IMDB
arvustus: Diana

 

---

“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018

Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.

Hinne: 5.5 /10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Mark Kermode

Courtesy of Universal Pictures

Read Full Post »

Pity/Utøya 22. juli (2018)

“Pity” – “Haletsus” (2018)
režissöör: Babis Makridis
kinodes alates: 5.07.2018

“Haletsus” on kui päikeselises Kreekas tehtud Põhjamaine must komöödia. Esteetiliselt väljapeetud ja sordiini all hoitud huumoriga minimalistlik lugu keskealisest advokaadist, kelle naine on koomas. Mehe eksistents põhineb teadmisel, et tal on lähedasi inimesi, kes teda ses raskes olukorras toetavad ja kaastunnet avaldavad.

Tegu on kõneka uurimusega inimloomusest, mis liigub küll üsna etteaimatava lõpptulemuse suunas, ent loo teevad naudikaks värvikad ning humoorikad episoodid. Isiklikult meeldis see film oma julge toestuse ja karakteripõhisema lähenemise poolest rohkem kui filmi stsenaristi Efthymis Filippou viimased teosed (režisöör Yorgos Lanthimos’ega koostöös valminud “Homaar” ja “Püha hirve tapmine”).

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018)
režissöör:  Erik Poppe
kinodes alates: 20.07.2018

Utøya saare tragöödiast on tänaseks möödunud 7 aastat. 2011. aasta 22. juulil ründas Oslo lähedal poliitilises suvelaagris olnud viitsada noort relvastatud parempoolne ekstremist. Rünnak kestis 72 minutit.

Hinnatud Norra režissöör Erik Poppe (Tuhat korda head ööd) on otsustanud näidata toimuvat läbi väljamõeldud 18-aastase karakteri Kaja silme läbi ning teha seda reaalajas minuthaaval. Sarnaselt Sebastian Schipper’i teosega “Victoria” on “Utøya 22. juuli” teostatud ühe kaadriga. Nagu Gus Van Sant filmiga “Elevant” (2013), üritab Poppe oma jälgiva ja liugleva kaameraga taodelda dokumentaalsust, ent teostus jääb formaalseks. Kaamera vaatepunkt jääb tihti ebaselgeks, lugu jääb pinnapealseks ning liigselt jälgitakse tüüpilisi katastrooffilmi stampe. Ka väljamõeldud karakterid jäävad üheplaanilisteks stereotüüpideks.

Filmi mõjuvamaks aspektiks pole pikk katkestamata kaader, vägivalla kaamerast eemal hoidmine või tegelaste läbielamised vaid hoopiski hetk, kus sääsk peategelase käe peale maandub. Taoline juhuslikkus ja elulisus on see, mis filmil tervikuna puudu jääb.

Loodetavasti on samast sündmusest Paul Greengrassi (“Bourne’i filmid”, “United 93”) käe all valmiv “Norway” (2018) nöol tegu paremini teostatud, emotsionaalsema ja mõtlemapaneva filmiga.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Deadpool 2 (2018)/You Were Never Really Here (2017)

Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
režissöör:  David Leitch
stsenaarium: Rhett Reese, Paul Wernick & Ryan Reynolds

osades:
Ryan Reynolds (Deadpool)
Josh Brolin (Cable)
Morena Baccarin (Vanessa)
Julian Dennison (Russell)
Zazie Beetz (Domino)

operaator: Jonathan Sela, kunstnik: David Scheunemann, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Craig Alpert, Elísabet Ronaldsdóttir & Dirk Westervelt, helilooja: Tyler Bates. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

119 min

Kinodes alates: 11.05.2018

“Korporatiivne kloun, kes ei tunne oma tugevusi ega piire”

Arvan, et kõigil on meenutada  oma klassi või kursuse klouni, kes üritas igas tunnis kildu rebida. Need, kes ei naernud, olid tema meelest huumorisooneta torisejad.

Marvel stuudio “Deadpool 2” on just see kloun. Tegijate meelest see on kordades naljakam ja andekam kui tegelikult.Siin on samad probleemid, mis esimeses osas.  Režissöör on seekord esimese “John Wicki” lavastajaduo nõrgem pool – David Leitch (“Atomic blonde”), kes pole kuigi tugev komöödia lavastamises ega loo fookuse hoidmises. Lisaks vaevad filmi tüüpilised järje probleemid : esimese osa liigne kopeerimine, segane lugu, süngem tonaalsus ning rohkem tegelasi. Tulemus on  võimalusterohke  Deadpooli karakteri kohta turvaline ning ebaoriginaalne.

Deadpool on teistes meediumites suurepäraselt toiminud ning pakkunud nii absurdi, traagikat kui koomikat. Filmides ei ole see aga siiani õnnestunud ning Deadpooli  karakteri probleem on sarnane “Kariibi mere piraatide” Jack Sparrow (Johnny Depp) omaga. See toimib ainult siis, kui tema roll on sekundaarne ning tegelik draama keskendub teistele tegelaskujudele – näiteks Will Turnerile (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swannile (Keira Knightley). Ryan Reynolds üritab Deadpooli karakterile ehitada nii  filmi dramaatilise keskme kui enamiku naljadest ning sellest tekib tekib teatud ebakõla.

Õnneks on filmis ka paar head momenti. “Deadpool 2” keskne märulistseen, kus osaleb Marveli koomiksitest tuntud X-Force’i tiim, leiab paar nutikat leidu ning Domino (Zazie Beetz) karakter  on toredalt eksponeeritud. Ka lõputiitrite sketšid on päris vaimukad. Ülejäänud on kahjuks üsna turvaline, mitte eriti naljakas ning jääb esimesele osale alla pea kõiges (v.a  tugevam lõppvaatus).

Need, kellele esimene osa väga meeldis, leiavad  ka siit vaatamisväärset. Kellele mitte, ei leia  ka siit  midagi uut ning paremat. Tuleb tõdeda, et filmi marketing – trailerid, postrid ja viral videod on palju nutikamad ja naljakamad kui teos ise.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
stsenaarium: Lynne Ramsay, Jonathan Ames’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 27.04.2018

Kompromissitu, hüpnootiline ja audiovisuaalselt lummav kinokogemus, mis on tehtud režissöör Lynne Ramsayle (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) omase täpsuse ja unikaalsusega. Brutaalne, ent samas poeetiline vigilante film mõjub oma žanris värskelt, ent  ehk liigagi tõsiselt ning jääb oma liigse konstrueeritusega veidi kaugeks.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Amazon studios

Read Full Post »

Tully (2008)/Anon (2018)/A Quiet Place (2018)

“Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman
stsenaarium: Diablo Cody

Kinodes alates: 04.05.2018

“Tully” on kohustuslik vaatamine kõigile lapsevanematele, eriti kui lapsi on mitu.

Kolme lapse ema Marlo (Charlize Theron) saab vennalt (Mark Duplass) kingituseks lapsehoidja. Algsetest kõhklustest üle saanud naisel tekib hooliva, üllatava ja vahel ka keerulise iseloomuga Tully nimelise (Mackenzie Davis) noore lapsehoidjaga ainulaadne side.

Kolmas koostöö režissöör Jason Reitmani (“Up in the Air”) ja stsenarist Diablo Codyga (“Juno”) ning teine koostöö Charlize Theroniga (“Young Adult”) peaosas on vaimukas, kaunilt väljajoonistatud tegelaskujudega ning kõnekas lugu lapsevanemaks olemisest. Utreeritud, samas eluline ja mõtlemapanev. Senise kinoaasta üks toredamaid elamusi.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Anon” – “Tundmatu” (2018)
režissöör: Andrew Niccol
stsenaarium: Andrew Niccol

Kinodes alates: 11.05.2018

Uus-Meremaa režissöör-stsenarist Andrew Niccol on üks huvitavamaid filmitegijaid, kes kasutab ulmežanri kaasaegsete probleemide käsitlemiseks.

Mehe kaks esimest filmi – “The Truman Show” (1998) (rež. Peter Weir) ja tema režiidebüüt “Gattaca” (1997) kuuluvad vaieldamatult 1990-ndate parimate filmide hulka. Tegu on teostega, mis olid oma ajast eest ning käsitletud teemad (reality showd, geneetika) on  nüüd isegi kõnekamad kui siis. Ka mehe järgnevad teosed “Simone” (2001), “Lord of War”(2005) ja “In Time” (2011) on ideetasandil põnevad, ent nende teostus  palju ebaühtlasem.

’’Tundmatu’’ tegevus leiab aset lähituleviku maailmas, kus puudub privaatsus ja anonüümsus. Isiklikud mälestused salvestatakse ning kuriteod on muutunud pea olematuks. Lahendamata mõrvu uurides avastab Sal Frieland (Clive Owen) noore naise (Amanda Seyfried), kes tegutseb väljaspool süsteemi. Tal pole identiteeti, minevikku ning tema kohta puuduvad ametlikud andmed.

Courtesy of Netflix

“Anon” oma retrofuturistliku stiiliga on mõtteline jätk eelnevatele Andrew Niccoli ulmekatele, ent laenab sisuliselt palju kultusteostelt “Strange Days” (1995), “The Matrix” (1999)  ja “Minority Report” (2002). Ajal, mil suur osa inimkonnast kasutab nutitelefone ja sotsiaalvõrgustikku, tundub privaatsus ja anonüümsus võimatuna ning “Anoni” maailm on selle temaatika kõnekas laiendus.

Mis juhtuks, kui meie silme ette kuvataks info iga meile vastukõndiva inimese kohta (nagu mõnes arvutimängus) ning anonüümsust ei eksisteeriks? Privaatsuse ja Suure Venna motiiv on ulmefilmidest ikka läbi käinud. Niccol toob vanasse teemasse värskust subjektiivse kaamera kasutamise kaudu. “Anoni” maailmas on võimalik näha maailma teiste silmade läbi.

Mis saab, kui oma silm ei ole kuningas ning me ei tea enam, mis on reaalne ja mis mitte? Filmi üheks põnevamaks ideeks on häkkerite oskus mälestusi muuta või nähtavat manipuleerida.

Courtesy of Netflix

“Anon” on tõeliselt omalaadne ja intrigeeriv elamus. Kahjuks jääb lugu ise nõrgaks. Detektiivižanri kasutamises pole iseenesest midagi halba, ent lõpplahendus on nadi, tegelaskujud kontseptuaalsed ning jäävad karakteritena väheütlevaks.

Kui Niccol suutis oma esimeses ja seni parimas filmis “Gattaca” leida hea tasakaalu kontseptsiooni ning narratiivi, karakterite, emotsiooni ja esteetika vahel, siis “Anonil” on  ainult esteetika ja kontseptsioon.

“Anonist” leiab palju puudusi, selle tõttu on seda raske nimetada heaks filmiks. Samal ajal pakutakse aga palju mõtlemisainet. Mine tea, ehk on see väärtuslikum, kui vaadata mõnd terviklikumat linateost, millel midagi öelda ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018)
režissöör: John Krasinski
stsenaarium: Bryan Woods, Scott Beck & John Krasinski

kinodes alates: 6.04.2018

Nagu “Anoni” puhul, on ka “Kenal vaiksel kohakesel” suurepärane keskne idee, et filmitegijad ei kasuta selle täit potentsiaali.

Filmi algus on intrigeeriv ning pakub originaalse elamuse – nagu filmi tegelased ei tohi ellujäämiseks ühtegi piiksu teha, peab ka publik ent kinos väga vaikselt hoidma. Lugu pakub huvitavat  segu perekonnadraamast, ulmest ning õudusest.

Filmi esimene pool on täis meisterlikke lõike, kuid loo kulgedes muutub “Kena vaikne kohake” üsna etteaimatavaks koletisefilmiks, kus mõjuv helirežii solgitakse ära liigse muusikaga. Lõpptulemus tundub kompromissina režissööri alalhoitud ja psühholoogilise autorikino ning produtsendite poolt nõutud masspubliku maitsega.

Siiski on tegelased hästi väljajoonistatud ning osatäitmised, eelkõige kurt näitleja Millicent Simmonds (kes säras eelmine aasta filmis “Wonderstruck”), kõrgel tasemel.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Paramount Pictures.

 

Read Full Post »

Lucky/Ready Player One/Tomb Raider/Seltsimees Laps (2018)

Lucky (2017)
režissöör: John Carroll Lynch
stsenaarium: Logan Sparks & Drago Sumonja

Kinodes alates: 30.03.2018

Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 30.03.2018

Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel  publikumenu, ent XXI sajandil see enam  reegel pole.

“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).

See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt  viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).

Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.

Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

Tomb Raider (2018)
režissöör: Roar Uthaug
stsenaarium: Geneva Robertson-Dworet, Alastair Siddons & Evan Daugherty

Kinodes alates: 16.03.2018

Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.

Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid  suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.

Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.

Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

---

Seltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal

kinodes alates: 23.03.2018

Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.

“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).

Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on  vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.

Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.

Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.

Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.

“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.

IMDB

Courtesy of Magnolia pictures

Read Full Post »

Downsizing/Breathe/Death of Stalin (2017)

“Downsizing” – “Kahandamine” (2017)
režissöör: Alexander Payne
stsenaarium: Alexander Payne, Jim Taylor

Kinodes alates: 12.01.2018

Alexander Payne’i (“Nebraska”, “Sideways”) loomingu suure austajana mõjusid “Downsizing” treilerid natuke ärevusttekitavana. Lavastaja, kes on tuntud väikese-eelarveliste intiimsete ja karakteripõhiste lugude poolest ning ei kasuta eriti Hollywoodi staare, näib seekord pakkuvat suure-eelarvelist  tähtedest kubisevat high concept komöödiat.

Õnneks on treilerid üsna petlikud ning tegu on siiski Payne’iliku filmiga. Vaatamata sellele, et “Downsizing” on mehe karjääri üheks ambitsioonikamaks ja huvitavamaks teoseks, on ta ka kõige ebaühtlasem ja laialivalguvam. Kuigi lugu ei liigu arvatud suunas ning kommenteerib üsna hästi inimloomust kui ühiskonnamudeleid, lahatakse liiga paljusid teemasid ning dramaturgiline fookus jääb nõrgaks.

Payne’i filmid on tavaliselt täis värvikaid karaktereid, ent siin on meeldejäävaid tegelasi ainult üks. Näitlejanna Hong Chau kehastatud Vietnami aktivist Ngoc Lan Tran on filmi kõige parem osa. Lugu on just tänu temale nauditav. Tema vigast inglise keelt kõnelev napisõnaline, aga konkreetse väljaütlemisega tegelaskuju lisab teosele humaansust ja värvikust, mida muidu vajaka jääb.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvutus: Joonas

---

“Breathe” – “Hinga” (2017)
režissöör: Andy Serkis
stsenaarium: William Nicholson

Kinodes alates: 12.01.2018

“Hinga” jutustab päriselul põhineva loo Robin Cavendishist (Andrew Garfield), kes satub kahekümne kaheksa aastaselt pärast lastehalvatuse põdemist haiglavoodisse ja kaotab soovi elada. Mehele  antakse elulootust vaid mõneks kuuks, ent tänu oma naise Diana toetusele (Claire Foy) põgeneb ta haiglamüüride vahelt, et elada täisväärtuslikku elu, näha oma poja kasvamist ning muuta halvatud patsientide elu.

Nii heas kui halvas tundub “Hinga” paljus “Kõiksuse teooria” uusversioonina, melodramaatilise ja inspireeriva pisarakiskujana, mis  ilustab reaalsust ning on edasi antud meest toetava armastava naise pilgu läbi. Ehk on teatud magusus ja romantiseeritus tingitud ka sellest, et filmi produtsendiks on Robin Cavendishi poeg.

Näitlejana tuntud Andy Serkis (Gollum “Sõrmuste Isanda” ja Caesar uuest “Ahvide Planeedi” triloogiast) teeb täispika mängufilmi režiidebüüdi ning on oma töös kompetentne. Teos küll teostuselt ei hiilga ning algus on lavastuslikult kiirustatud, kitšimaiguline ja kohmakas. Selle heaks näiteks on muusikaline kujundus, mis esimese kahekümne minuti jooksul vaheldub Disney-laadsete lastefilmi naiivsete viiside ja Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” töötlusega.

Loo kulgedes leiab film kindlama jalgealuse ning muutub korralikuks aga säratuks eluloofilmiks, mis sobiks pigem väiksele kui suurele ekraanile. Andrew Garfield, kes tundub viimased aastad Oscarit jahtivat, on korralik, ent “Kõiksuse teooriaga” sarnaselt kuulub huvitavam ja olulisem roll naisele.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Death of Stalin” – “Stalini surm” (2017)
režissöör: Armando Iannucci
stsenaarium: Armando Iannucci

Kinodes alates: 12.01.2018

“Stalini surma”  vaadates hakkas mind vaevama üks küsimus. Kas britid on filmikunsti ajaloos suutnud usutavalt portereteerida Vene kultuuriruumi? “Anna Karenina” adaptsioonide, “Doktor Zhivago” ja “Stalini surma” põhjal võiks öelda, et ei. Nad on liiga korrektsed ja tsiviliseeritud, et mõista Venemaad või Nõukogude Liitu ja seal toimunut.

“Stalini surm” on läänes väga hästi vastu võetud (kandiderides isegi BAFT-ale) ning ka mõned kohalikud kriitikud ja blogijad on seda kiitnud. Endisesse Nõukogude Liitu kuulununa ei naernud ma aga praktiliselt üldse ega mõistnud hästi, mis emotsioone Armando Iannucci vaatajalt ootab.

Heites hektiliselt nalja nii võimuvõitluse kui ebakompetentsuse üle ning pikkides vahele stseene deporteerimisest ja hukkamistest, ei suutnud ma ei naerda ega nutta. See ei tähenda, et diktatuuri või ajaloo nukramate peatükkide üle ei võiks nalja heita. See nõuab aga selgemat suhtumist –  à la Mel Brooksi “Produtsendid” (1967), “Suur diktaator (1940)” või “Dr. Strangelove” (1964). “Stalini surma” dialoog on iseenesest vaimukas, näitlejad toredad ning poliitiline kommentaar kohati tabav. Ometi on siin elemendid paremad kui tervik ning filmi satiir eriti ei toimi. Film mõjub pigem tõdemusena poliitilistest mängudest liidrite vahetusel, olenemata ajastust ja riigist.

Kurioosumina tasub “Stalini surma” kohalikul publikul siiski vaadata, sest tuletab meelde sündmusi, mis on ehk meie kollektiivses alateadvuses hägustumas. Samuti illustreerib see Lääne arusaama Nõukogude Liidust.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Mark Kermode

Read Full Post »