Archive for the ‘Komöödia’ Category

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

colossal_2016_movie_posterrežissöör: Nacho Vigalondo
stsenaarium: Nacho Vigalondo

osades:
Anne Hathaway (Gloria)
Dan Stevens (Tim)
Jason Sudeikis (Oscar)
Tim Blake Nelson (Garth)
Austin Stowell (Joel)

operaator: Eric Kress, kunstnik: Sue Chan, kostüümikunstnik: Antoinette Messam, montaaž: Ben Baudhuin Luke Doolan, helilooja: Bear McCreary. Produtsendid: Zev Foreman , Nahikari Ipiña, Russell Levine & Dominic Rustam.

109.min

Kinodes alates: 28.04.2017

Koletised meie sees.

“Tüdruk ja koletis” uurib lapsikuna näiva idee abil mõtlemapanevaid ja tõsiseid teemasid.

Režissöör Nacho Vigalondo (“Ajaroimad”) filmi “Tüdruk ja koletis” on omalaadne teos, mida on esialgu keeruline defineerida. Ühelt poolt on tegu kaiju-filmiga (koletisefilm à la “Godzilla”), kus suur hiiglaslik olend ründab Lõuna-Korea pealinna Souli. Teisalt aga on see komöödia elementidega psühholoogiline draama, mis lahkab alkoholismi ja emotsionaalseid probleeme.

Loo peategelaseks on töötu kirjanik Gloria (Anne Hathaway), kes peale järjekordset öist joomingut oma poiss-sõbra Timi (Dan Stevens) korterist välja visatakse. Naine on sunnitud New Yorgi eluga hüvasti jätma ja väikesesse kodulinna tagasi kolima. Seal kohtub ta oma lapsepõlve sõbra Oscariga (Jason Sudeikis), kes pakub naisele tööd baaris. See ei aita tal aga sugugi alkoholisõltuvusest vabaneda.

Peale iga vahetuse lõppu veedab Gloria  varahommikuni aega baaris Timi ning tema sõprade Garthi (Tim Blake Nelson) ja Joeli (Austin Stowell) seltsis. Kuuldes uudiseid Lõuna-Koreas Souli linna hävitavast hiiglaslikust olendist,  hakkab naine vähehaaval mõistma, et on selle kaugel toimuva fenomeniga mingil moel seotud.

Colossal_2016_movie_still_002

Koletis kui ego metafoor

Filmist on raske rääkida ilma vaatamiselamust rikkumata. Kuidas  täpselt koletis peategelasega seotud on, tasub kinos avastamist. Lavastaja Nacho Vigalondo, kelle paljudes teostes on huvitavaid ideid, kasutab siin fantastilisi elemente inimese psühholoogia paremaks avamiseks. Koletis on justkui peategelase probleemide füüsiline manifest ning sunnib naist endale otsa vaatama.

Lugu liigub ootamatuid käänakuid pidi, ent fookusesse jääb eelkõige Gloria ning tema suhted meestega – oma  kunagise poiss-sõbra ning lapsepõlvetuttava ja uue tööandja Oscariga. Viimast võib pidada filmi kõige huvitavamaks ja terviklikumaks tegelaskujuks, kes avaneb järk järgult. Üllatava rollisoorituse teeb siin kergematest komöödiatest tuntud Jason Sudeikis (“Me oleme Millerid”, “Vastikud ülemused”). Tema tegelaskuju suhe Gloriagaga viib filmi ootamatutesse ja põnevatesse kohtadesse ning selles peitub filmi kõige suurem väärtus.

Kuigi “Tüdrukus ja koletises” leidub kaijufilmi stiilis hiiglaslike robotite ja koletiste võitlust ning musta huumorit, on tegu mõtlemapaneva ja üsna tumedates toonides psühholoogilise draamaga, mis jutustab katkistest inimestest ja mittetoimivatest suhetest.

Nagu paljudes teistes kaijufilmides, ei osutu tõeliseks koletisteks mitte monstrumid, vaid inimloomus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Tõnu Karjatse Diana

Colossal_2016_movie_still

Read Full Post »

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_posterrežissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn, Marveli koomiksite põhjal

osades:
Chris Pratt (Peter Quill / Star-Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Baby Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Michael Rooker (Yondu)
Sylvester Stallone (Stakar Ogord)

operaator:  Henry Braham, kunstnik: Scott Chambliss, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Fred Raskin & Craig Wood, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.

136 min

Kinodes alates: 28.04. 2017

PEREKONDLIK ULMESAAGA

Galaktika valvurite teine film on mõtlikum, karakterikesksem ja emotsionaalsem jätk 2014. aasta hitile.

“Galaktika valvurite” esimese filmi meeletu edu üllatas paljusid. Tegu oli Marvel Stuudio koomiksifilmiga, kus polnud ühtegi tuntud tegelast. Loo kangelasteks olid hoopis rääkiv pesukaru Rocket (Bradley Cooper), kõndiv puujurakas Groot (Vid Diesel), roheline tulnukas Gamora (Zoe Saldana), aeglasevõitu musklihunnik Drax (Dave Bautista) ja egoistlik homo sapiens Peter Quill/Star-Lord (Chris Pratt). Kõigest ühe filmiga suudeti need tegelased kinokülastajatele meeldejäävaks teha.

Publiku ootas järjelt palju ning filmi järje jaoks valisid tegijad teadlikult teise suuna. Kui esimene film oli eepiline kosmoseseiklus, siis teise vaatenurk on palju intiimsem ning keskendub pigem tegelaskujude avamisele. Lugu jätkab eelmise filmi poolelijäänud kohast. Galaktika valvurid on nüüd kõikjal tuntud ning väärikas tulnukate rass palkab nad kaitsma oma hinnalisi patareisid. Kui aga selgub, et Rocket nende tagant varastab, hakkab valvuritele jahti pidama kogu tulnukate laevastik ja pearahakütid. Need sekeldused löövad aga meeskonda kiilu. Lisaks kohtub üks tegelastest – Peter oma väidetava bioloogilise isaga. Kas üksteisega lähedaseks saanud galaktikavalvurite kogukond suudab kokku jääda?

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_005

Courtesy of Marvel Studios

Perekond ja kokkuhoidmine

Esimene osa oli küll värvikas, ent lugu jäi skemaatiliseks ning jälgis liigselt Marvel Stuudio kulunud stampe. Teine osa on palju aeglasem ega paku nii palju märulit ja huumorit, ent rõhk on lool, tegelaskujudel ning filmi kesksel teemal – perekond ja kokkuhoidmine. Režissöör-stsenarist James Gunn lahutab tiimi kaheks ning annab igale karakterile enda avamiseks piisavalt ekraaniaega.

Peter, kelle ema on surnud ning keda kasvatas kosmosepiraat Yondu (Michael Rooker), on oma uue isa Ego`ga (Kurt Russell) kohtudes üsna skeptiline. Poiss on isa terve elu otsinud ning nüüd on tal lõpuks perekond. Või on selleks hoopis Galaktika valvurid? Kuuluvuse ja perekonna liin leiab avaldub kõikides tegelastes – avatakse Gamora ja tema õe Nebula (Karen Gillan) loo tagamaad ning ka Drax ja Rocket näitavad end uuest küljest.

Filmi suurimaks üllatajaks on aga Yondu, kelle tegelaskujul on kanda suur roll. Alahinnatud karakternäitleja Michael Rooker röövib tähelepanu pea kõikidelt oma kolleegidelt, sh märuliikoonidelt Sylvester Stallone’ilt ja Kurt Russell’ilt.

“Galaktika valvurite” seltskond on üles kasvanud ilma vanemate või nendepoolse armastuseta ning seetõttu ei oska nad ka üksteise osas hoolivust välja näidata. Tegu on perekonnaga, kes pidevalt nääkleb ja üksteisele kaikaid kodarasse loobib. Probleemidele vaatamata hoolib see seltskond üksteisest – seda illustreerib näiteks beebi Grooti eest hoolitsemine.

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_002

Courtesy of Marvel Studios

Fookuses tegelased ja lugu, mitte märul

Võib ju rääkida mitmest probleemist – nõrgast struktuurist, tapeedina mõjuvast muusikast või lapsikutest naljadest, mis ei taba märki. Ometigi on tegu Marvel Stuudio viimase aja ühe parema teosega. Kui paljud stuudio filmid tunduvad otsekui konveieritööna valminud, siis “Galaktika valvurid Vol.2” taga on tunda südant. James Gunn suudab kõigest kahe filmiga meid oma tegelastest rohkem hoolima panna kui mõnest teisest Marveli kangelasest. Jutustades reaalsetest inimlikest probleemidest, tõestab “Galaktika valvurid Vol.2”, et koomiksifilmis on lugu ja tegelaskujud palju väärtuslikumad kui järjekordne eriefektidega märulistseen.

Arvustus ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 5. mai 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Diana 

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_003

Courtesy of Marvel Studios

 

Read Full Post »

the_Love_Witch_2016_posterrežissöör: Anna Biller
stsenaarium: Anna Biller

osades:
Samantha Robinson (Elaine)
Gian Keys (Griff)
Laura Waddell (Trish)
Jeffrey Vincent Parise (Wayne)
Jared Sanford (Gahan)
Robert Seeley (Richard)
Jennifer Ingrum (Barbara)

operaator: M. David Mullen, kunstnik: Anna Biller, kostüümikunstnik: Anna Biller, montaaž: Anna Biller, helilooja: Anna Biller, produtsent: Anna Biller.

120 min

Teravmeelne ja feministlik retro-horror melodraama

 Pikavõitu, stiilne ja provokatiivne uurimus armastusest, soorollidest ning naise positsioonist ühiskonnas.

 Kaheteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) linastub möödunud aasta üks stiilsemaid ja kiidetumaid teoseid “Armastuse nõid” (2016). Ameerika madalaeelarveline indie-film on valminud režissöör-stsenarist Anna Billeri käe all, kes on ka teose monteerija, kunstnik, kostüümide kujundaja ja produtsent.

“Armastuse nõid” jutustab  loo noorest ja veetlevast nõid Elaine`ist, kes siirdub pärast abikaasa tapmist  uude linna. Naise  eesmärgiks on välja uurida, mida mehed tegelikult tahavad ning leida lõpuks vastassoo esindaja, kes teda tõeliselt armastaks. Kasutades maagiat ja nõiajooke, paneb kaunitar mitmed mehed endasse armuma, ent võlukunsti mõju on liiga tugev ning tulemused traagilised. Mis juhtub aga siis, kui Elaine lõpuks leiab oma printsi valgel hobusel?

The_Love_Witch2_movie_still_03

Courtesy of Anna Biller productions

Meeste ja naiste erinevad ootused

Filmis näeme küll õudusžanri elemente – mehi tapvat nõida, rituaale, pentagramme jne, ent tegu  on pigem fantaasiakomöödiaga, kus lahatakse meeste ja naiste rolle.  Mida eri sugupooled üksteiselt ootavad? Elaine ütleb filmi alguses, et naine peab pakkuma meeste fantaasiale toitu. Naisel on väga konkreetne visioon oma ideaalist – printsist valgel hobusel. Üks meestegelane  aga tõdeb, et ideaalset naist ei saagi olemas olla, kuna ta eksisteerib ainult mehe peas. Kuidas saab siis üldse olla harmooniat meeste ja naiste vahel?

Kõik väljavalitud on naisele esialgu pettumused. Elaine  pakub meeletut armastust ja naudingut  ning viib mehed hingeliselt nii haprasse paika, et kogu maskuliinsuse ideaal puruneb. Nende emotsionaalseks muutumisega kaob aga ka naise huvi.

Sugudevahelisi ootusi vaadeldakse nii mehe kui naise perspektiivist, lisaks arutletakse armastuse kui nähtuse võimalikkuse üle. Elaine’il on sellest tundest oma visioon. Kas naine aga  üldse teab, kuidas eristada armastust abstraktsest ideaalist, kirest või seksuaalsest tõmbest?

The_Love_Witch2_movie_still_01

Courtesy of Anna Biller productions

Vana vorm uues perspektiivis

Kuigi loo tegevus leiab aset kaasajas,  on film teostatud retrovõtmes. Tegevus toimuks nagu viiskümmend aastat tagasi. Nii sisu kui vormi poolest võiks “Armastuse nõid” kuuluda 1960-ndate lõpu või 1970-ndate alguse technicolor-Ameerika melodraamade, exploitation– filmide või Euroopa giallode hulka. Anna Biller on silmnähtavalt selle ajastu kino austaja ning paneb suurt rõhku teose esteetilisele küljele. Alates kostüümidest, kunstniku- ja kaameratööst ning lõpetades näitlejate valiku ja mängustiiliga, tabab “Armastuse nõid” täiuslikult oma inspiratsiooniallika kitšilikku vormi, ka pikkuses. Tegu on kahetunnise teosega, mis  kärpimisest võidaks. Samas on loo aeglases ja maneerlikus kulgemises ka oma võlu.

Need, kes ootavad “Armastuse nõialt” klassikalist õudusfilmi või otsest austusavaldust exploitation-kinole, võivad pettuda. Tegu on rahulikus tempos kulgeva allegooriaga, mis kasutab teadlikult ja mänguliselt žanri stampe millegi uue, teravmeelse ja värske loomiseks.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

HÕFF toimub Haapsalus 28.-30.aprillil. “Armastuse nõid” linastub laupäeval, 29. aprillil kell 11.45.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

The_Love_Witch2_movie_still_05

Courtesy of Anna Biller productions

 

Read Full Post »

T2_Trainspotting_movie_posterrežissöör: Danny Boyle
stsenaarium: John Hodge, Irvine Welsh’i romaanide põhjal

osades:
Ewan McGregor (Renton)
Robert Carlyle (Begbie)
Ewen Bremner (Spud)
Jonny Lee Miller (Sick Boy)
Kevin McKidd (Tommy MacKenzie)
Kelly Macdonald (Diane Coulston)
Anjela Nedyalkova (Veronika Kovach)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnikud: Patrick Rolfe & Mark Tildesley, kostüümikunstnikud: Rachael Fleming & Steven Noble,montaaž: Jon Harris. Produtsendid: Bernard Bellew,Danny Boyle,Christian Colson, Veselin Karadjov , Andrew Macdonald.

117.min

Kinodes alates: 17.03

Korralik, ent tarbetu järg

Ikoonilise filmi jätk pole pooltki nii huvitav kui esimene osa.

Tuntud filmile aastakümneid hiljem järje tegemine on tänamatu ettevõtmine. Eriti kui selleks on 1990ndate üks märgilisemaid teoseid. Kuidas pakkuda midagi värsket, ent austada originaali  ning jääda esimesele osale truuks?

1996. aastal linastunud “Trainspotting”on vaieldamatult üks olulisemaid ja ikoonilisemaid filme. Loovust ja energiat, unustamatuid dialooge, stseene ning karaktereid tulvil linateos.

Järje tegevus toimub kakskümmend aastat peale esimese osa lõppu. Mark Renton (McGregor) naaseb esmakordselt oma kodulinna Edinburghi. Seal seisab ta silmitsi minevikuga ning inimestega, keda ta kunagi reetis. Üllataval kombel on siiani elus ja tagasi kinolinal kõik esimesest osast tuttavad tegelased nagu Spud (Ewen Bremner), Sick Boy (Jonny Lee Miller) ja Begbie (Robert Carlyle).

T2: Trainspotting

Nukker tõdemus

Alati on kummaline näha võttepaiku, kus oled ise käinud. Viibisin hiljuti esmakordselt Edinburghis ning uurisin kohalike tuttavate käest, mida nad filmist arvavad. Inimene, kes tunneb taolisi tegelasi ning nende ümbruskonda, nentis, et järge oli masendav vaadata. Pean kohati temaga nõustuma.

Esimest  filmi pole kerge vaadata. “Trainspotting”  näitab narkosõltlaste maailma kogu oma trööstituses. Samas on see väga teravmeelne, stiliseeritud ning  n-ö suurem kui elu. Samuti jätab linateose lõpp vähemalt mõnele tegelasele lootuskiire. Järjes on lootus justkui kadunud. Kohates samu tegelasi kaks kümnendit hiljem, tuleb  tõdeda, et nad on veel halvemas seisus kui enne.

Kui esimene osa kommenteeris oma ajastut, siis järg ja selle tegelased on kahjuks ajahambale jalgu jäänud. Vananevad mehed meenutavad oma ilusat nooruspõlve ning pole siiani oma elu korda saanud. Kuigi esimese osa lavastaja Danny Boyle lisab filmi temale omast virtuoossust, energiat ja loovust, pole käsikiri oma karakteritelt pooltki nii huvitav kui originaal.

“T2” on nostalgiline ja austusega tehtud järg, mis ei veena oma vajalikkuses. Formaalselt on kõik  ju olemas, ent teos ei jäta sügavat muljet. Esimene “Trainspotting” lõppes perfektselt ja jättis vaataja fantaasiale järgneva jaoks ruumi. Olen veendunud, et suur osa esimese osa austajatest mõtles enda jaoks välja palju huvitavama loo, kui see, mis lõpuks ekraanile jõudis.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 24. märts 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus:Mark Kermode

T2_Trainspotting_movie_still_002

 

Read Full Post »

Get_out_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Peele
stsenaarium: Jordan Peele

osades:
Daniel Kaluuya (Chris Washington)
Allison Williams (Rose Armitage)
Catherine Keener (Missy Armitage)
Bradley Whitford (Dean Armitage)
Caleb Landry Jones (Jeremy Armitage)

operaator: Toby Oliver, montaaž: Gregory Plotkin, helilooja: Michael Abels, kunstnik: Rusty Smith, kostüümikunstnik: Nadine Haders. Produtsendid: Jason Blum, Edward H. Hamm Jr, Sean McKittrick & Jordan Peele.

104. min

Kinodes alates: 17.03.2017

Unikaalne horror-satiir

Tänavuse aasta enim kõneainet tekitanud film, õuduskomöödia “Kao ära” on nii häiriv ja mitmetasandilise ühiskonnakriitika kui  ka humoorikas ja hoogne meelahutus.

“Kao ära” räägib noortest armunutest Chrisist (Daniel Kaluuya) ja Rose’ist (Allison Williams), kes on oma tutvusega nii kaugel, et tüdruk tahab poissi oma vanematele esitleda. Ta pole aga neile öelnud, et Chris on mustanahaline. Kui noorpaar nädalavahetuseks Rose’i vanematekoju saabub, ei tundu ema ja isa käitumine päris tavaline. Päevade möödudes juhtub rida ebaharilikke asju. Järjest häirivamad avastused selles majapidamises juhatavad Chrisi tõeni, mida ta poleks ealeski ette kujutanud.

Get_out_2017_movie_still_001

Valgetele aktsepteeritav maailm

Loo lähtepunkt – tütar tutvustab enda vanematele mustanahalist peigmeest – on sarnane märgilise, ent nüüdseks siiski aegunud teosega “Arva, kes lõunale tuleb tuleb” (1967) Spencer Tracy, Sidney Poitieri ja Katharine Hepburniga peaosas. Tegelikult võlgneb film aga palju enam Bryan Forbesi kultuslikule linateosele “Stepfordi naised” (1975), mille keskmes on šovinistlik düstoopia – linn, kus igal mehel on talle  kuulekas mannekeen-naine. Telekoomikuna tuntuks saanud Jordan Peele (“MADtv”) on oma režiidebüüdi “Kao ära” suurima inspiratsiooniallikana märkinud just “Stepfordi naisi”, mis samamoodi ühendab satiiri ja õudusžanri.

“Kao ära” peategelane Chris on umbusklik oma tüdruksõbra perekonna suhtes, ent veelgi rohkem tekitavad küsimusi mustanahalised, kellega ta seal kohtub. Tüdruku perekonna mustanahalised teenrid käituvad kummaliselt ja kuulekalt. Olukorda ei tee lihtsamaks ka asjaolu, et tüdruksõbra ema (Katherine Keener) tegeleb hüpnoosiga ning sunnib noormeest selle abil suitsetamisest loobuma. Kõnekas on ka viis, kuidas ta oma patsiente hüpnotiseerib – hõbelusikat (päritud jõukuse sümbol) teetassis kõlistades.

Ameerika mustanahaliste seas on pikka aega tuska tekitanud mustanahaliste kultuuri esitamine valgele kõrgklassile sobivalt. Hollywood on pikka aega eelistanud mustanahalisi näitlejaid, kes käituvad kui valged. Selles süüdistati ka Oscari laureaati Sidney Poitier’i, kes mängis mitmetes rassiteemat käsitlevates teostes, nagu “Arva, kes lõunale tuleb” (1967) ja “Öö kuumuses” (1967). Omas ajas oli see ehk ainuke viis selle teema kujutamiseks, ent sama tendentsi võib täheldada ka praegu.

Get_out_2017_movie_still_003

Häirivalt naljakas

“Kao ära” võtab sama teema teravalt luubi alla ning on otsekui kõverpeegel uutlaadi rassismi kohta. Loos portreteeritud inimesed käituvad mustanahalistega väliselt hästi. Nad valiksid heameelega Barack Obama kolmandat korda presidendiks ning nende arvates on “mustanahalised nüüd moes”. Viisaka ja imetleva fassaadi varjus on aga peidus midagi koledat.

Parimad õudusžanri esindajad on alati olnud allegoorilised. “Kao ära” on samuti hea näide värskest ja tabavast lähenemisest tuttavatele klišeedele. Lõpp-vaatus liigub küll üsna etteaimatavaid teid pidi, ent üllatusi loos jagub. Õuduse asemel saab hoopis naerda ning hirmu tekitab pigem satiiri tabavus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 24. märts 2017

Get_out_2017_movie_still_002

 

Read Full Post »

Kong_Skull_Island_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Vogt-Roberts
stsenaarium: Dan Gilroy, Max Borenstein & Derek Connolly, John Gatins’i loo põhjal

osades:
Tom Hiddleston (James Conrad)
Samuel L. Jackson (Preston Packard)
Brie Larson (Mason Weaver)
John C. Reilly (Hank Marlow)
John Goodman (Bill Randa)
Corey Hawkins (Houston Brooks)
John Ortiz (Victor Nieves)
Tian Jing (San)

operaator: Larry Fong, kunstnik: Stefan Dechant, kostüümikunstnik: Mary E. Vogt, montaaž: Richard Pearson, helilooja: Henry Jackman. Productsendid: Alex Garcia,  Jon Jashni & Thomas Tull.

118.min

Kinodes alates: 10.03.2107

Piltilus, ent tühi spektaakel

Hiiglaslike koletiste filmid on suurel ekraanil tagasi, kuid traditsioone eirates on kadunud ka King Kongi võlu.

Sammudes “Godzilla ” (2014) jälgedes, tutvustab “Kong: Pealuu saar” uut King Kongi, valmistamaks vaatajaid titaanide heitluseks 2020. aastal, mil peaks linastuma”Godzilla vs. King Kong”.

“Kong: Pealuu saar” tegevus toimub 1973. aastal, mil Ameerika on just lahkumas Vietnami sõjast. Teadlaste meeskond reisib koos sõjaväega Vaikse ookeani kaardistamata saarele, kuhu pole varem astunud ilmselt ükski inimene. Enesele teadmata tungivad nad müütilise King Kongi kodupaika. Kong ei ole aga ainus ohtlik hiiglane sel salapärasel saarel, mis on arvatust veelgi uskumatum.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_002.jpg

Sõjajärgne apokalüpsis

Nagu äsja linastunud Martin Scorsese “Vaikus”, on ka “Kong” inspireeritud Joseph Conradi romaanist “Pimeduse süda” ning selle põhjal vändatud filmist “Tänapäeva apokalüpsis” (1979).

Tegu on samuti džunglis aset leidva sõjafilmiga, kus tegelased sõidavad mööda jõge, et kohtuda vaenuliku müstilise jõuga. Teost jälgides tekivad tahtmatult paralleelid Joseph Conradi raamatuga. Filmi peategelasteks on Conrad (Tom Hiddleston) ja Marlow (John C. Reilly) ning Marlow nime kannab ka kuulsa romaani peategelane.

Inspiratsioon nimetatud teosest on tuntav ning  loo motiivid huvitavad. Kahjuks kiirustatakse põnevatest ideedest üle ja filmi alltekst jääb üpris lihtsakoeliseks. See kehtib ka filmi tegelaste kohta. Samuel L. Jacksoni kehastatud kolonel Preston Packard on potentsiaalselt intrigeeriv kuju. Mees, kes otsib Vietnami sõja lõppedes uut vaenlast ning laseb kättemaksuihal enda üle võimust võtta. Kui filmitegijad oleks sellele vaid rohkem keskendunud!

Kümnetele Hollywoodi katastroofifilmidele sarnaselt astub “Kongis” üles hulgaliselt hinnatud näitlejaid, kellele on antud nõrgad rollid. Muidu alati põnev Tom Hiddleston (“Veripunane mäetipp”) ja eelmisel aastal Oscari võitnud Brie Larson (“Ruum”) teevad arvatavasti oma karjääri  igavamad ülesastumised ning mõjuvad otsekui statistid. Oscari nominent John C. Reilly (“Chicago”) tegelaskuju on ainus, kellel on ka mingi teekond.

Kultusrežissöör Brian De Palma (“Arminägu”, “Äraostmatud”) on korduvalt maininud Hollywoodi sõltuvust arvutis ettevalmistatud (previsualiseeritud) lõikudest, mille tõttu filmid kubisevad visuaalsetest klišeedest ning igavatest märulistseenidest. Selle hea näide on just nimelt “Kong: Pealuu saar”. Teos on täis  piltilusaid kaadreid ja uhket vaatemängu, ent kõik mõjub nii konstrueeritult, et pinge kaob. Videomängudest ja Jaapani animest mõjutatud lavastaja Jordan Vogt-Roberts on koostöös Zack Snyderi (“Batman v Superman”) ning operaator Larry Fongiga loonud passiivse meelelahutuse, mis ei haara.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_006.jpg

Armastuseta pole hiidahvis humaansust

Vastandes end Gareth Edwards üsna tõsisele ja mornile katastroofifilmile “Godzillale” (2014), on “Kong: Pealuu saar” pigem kerglane meelahutus. Film pole eriti põnev ega tõsiseltvõetav ning erinevalt “Godzillast” pole nimikangelane kuigi meeldejääv. Kuulsamad King Kongi filmid on ju armastuslood ning seda teemat vältides on kadunud ka suure ahvi humaansus ja emotsionaalne kaal. Ka lihtsalt creature feature filmina koletisest jääb teos tagasihoidlikuks. Lõputiitritega koos tekkis hoopis soov vaadata Guillermo del Toro “Vaikse ookeani võitlust” (2013).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. märts 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arustused: Mark Kermode  Joonas

Kong_Skul_IIsland_movie_still_001

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused