Archive for the ‘Krimi’ Category

Joker_2019_posterrežissöör: Todd Phillips
stsenaarium: Todd Phillips & Scott Silver

osades:
Joaquin Phoenix (Arthur Fleck)
Robert De Niro( Murray Franklin)
Zazie Beetz (Sophie Dumond)
Frances Conroy (Penny Fleck)
Brett Cullen (Thomas Wayne)
Shea Whigham (Detective Burke)
Bill Camp(Detective Garrity)

operaator: Lawrence Sher, kunstnik: Mark Friedberg, kostüümikunstnik: Mark Bridges, helilooja: Hildur Guðnadóttir, montaaž: Jeff Groth. Produtsendid: Todd Phillips& Emma Tillinger Koskoff.

Kinodes alates 4.10.2019
101 min

Todd Phillipsi (“Pohmaka” triloogia) Veneetsia filmifestivalil Kuldlõviga pärjatud “Joker” mõjub kaasaegsete Hollywoodi koomiksisarjade keskel värskendavalt. Kõigest 55 miljoni dollari eest vändatud linateose keskmes ei ole arhetüüpne hea ja kurja võitlus ja suurejoonelised eriefektid. Ammutades inspiratsiooni 1970-ndate ja 1980-ndate ühiskonnakriitilistest ning nihilistlikest antikangelase lugudest [“Taxi Driver” (1976) või “The King of Comedy” (1982)] loob “Joker” pessimistliku pildi meeleheitele viidud ühiskonnast, kus ebavõrdsus, vaesus ning hoolimatus loovad soodsa pinnase rahutusteks ning viivad filmi peategelase äärmuslike tegudeni.

Joker_2019_mvoie_still_01

Kolmekordne Oscari nominent Joaquin Phoenix kehastab Arthur Flecki, vaimsete häirete all kannatavat klouni, kes hoolitseb ema (Frances Conroy) eest ning unistab oma iidoli Murray Franklini (Robert De Niro) eeskujul püstijalakoomikuks saada.

“Jokeri” tegevus leiab aset Gotham Citys, mis on tugevalt inspireeritud 1970-ndate New Yorgist, linna ajaloo ühest süngemast ja kriminaalsemast perioodist. Sisuliselt on tegu vigilante exploitation filmiga, mida oleks omal ajal võinud peale Martin Scorscese lavastada näiteks Abel Ferrara (“Ms .45”) või William Lustig (“Maniac”), kes linna tumedamat poolt nii tabavalt kujutasid.

Erinevatelt mainitud lavastajatest ei suuda aga Todd Philips oma Gotham Cityt ehedaks muuta. Kuigi väliselt tundub kõik korras olevat, jääb puudu detailidest, mis nii linna kui selle tegelased ellu ärataksid. Võetud riskidest hoolimata on teosel siiski stuudiofilmi maik juures. Joaquin Phoenix esineb oma tuntud headuses, ent kõrvaltegelased (headest näitlejatest hoolimata) jäävad üsna pealiskaduseteks ja üheplaanilisteks. Hea antikangelase lugu eeldab üldjuhul aga väga mõjuvat maailma.

Ka Arthur Flecki enda teekond ikooniliseks Jokkeriks liigub väga tüüpilist ning tuttavat rada pidi ning kasutab kulunud klišeesid. Kontseptuaalselt on tegu korraliku materjaliga, ent nii stsenaarium kui režii jäävad pealiskaudseks. Tegijad on Jokkeri karakteriks inspiratsiooni ammutanud mitmetest allikatest (nii filmidest kui koomiksitest) ning leidnud tema lahtiseletamiseks paar põnevat lahendust.

“Jokeris” leidub mitmeid kauneid kaadreid ja mõjuvaia kõrvale teine hiljutine “Taxi Driver’ist” inspireeritud film, mille peaosas oli Joaquin Phoenix “You Were Never Really Here” (2017), saavad “Jokeri” vajakajäämised eriti selgeks. 

Joker_2019_mvoie_still_03

Samas ei jäta “Joker” täiesti ükskõikseks. Filmi tasub  ainuüksi Joaquin Phoenixi osatäitmise pärast vaadata. Ka filmi üks teema – kuidas ühiskonna poolt hüljatud inimesed võivad idealiseerida kriminaale ning valitsevale korrale vastu astuda, on kontseptuaalselt kõnekas. Ka 1970-ndatest  inspireeritud rahulik tempo on hea vaheldus kaasaegse Hollywoodi tormavale kinole.

“Jokeri” filmitegijate ambitsioonid on suured ning kuigi teostus jätab mitmes mõttes soovida, on linateos siiski värske lisa stagneerunud koomiksifilmide maailma. Jääb loota, et “Joker” inspireerib teisi ka filmitegijaid koomiksižanris  riske võtma ning uusi ja julgeid lähenemisi proovida. 

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

Joker_2019_mvoie_still_02

Read Full Post »

lego_movie_two_the_second_part_poster_2019“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019

Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis.  Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul,  ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.

“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.

Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes


Mary_Queen_of_Scots_2018_movie_poster.png“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019

Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.

Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks  stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.

Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Velvet_buzzsaw_2019_movie_poster“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019

Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.

Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.

Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

The_Lego_movie_2_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros

Read Full Post »

roma_2018_movie_posterl“Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón
stsenaarium: Alfonso Cuarón
Netflixis: 14.12 2018

Oscari võitja Alfonso Cuaróni (Gravitatsioon) tagasivaade oma lapsepõlve 1970-ndate alguse Mehhikosse on poeetiline, kaunis ja inimlik lugu täis värvikaid kilde perekonna elust, ajastu vaimust kui riigi poliitilisest olukorrast.

Cuarón, kes on nii filmi režissöör, operaator, stsenarist, kaasmonteerija kui -produtsent, on loonud isikliku ning eepilise ja kompromissitu teose, milletaolist pole kaua aega ekraanil näinud. Seda on võimalik nii suurejooneliselt ette võtta  ilmselt ainult siis, kui oled äsja võitnud Oscari.

“Roma” pole selge narratiiviga klassikaline draama, vaid koosneb pigem episoodidest ning meenutab teostuselt paljuski Itaalia 1960-ndate – näiteks  Antonioni ja Fellini teoseid. Filmi keskmes on kõrgema keskklassi teenija Cleo (Yalitza Aparicio), kelle tegelaskuju kasutab lavastaja suurema loo jutustamiseks. Filmitegijate Mehhiko on väga teistsugune kui oleme harjunud filmides nägema ning murrab arvatavasti mitmed riigi ja rahvaga seotud klišeed. Cuaróni kaamera on alati vaatlev, täis kauneid detaile, mis viivad vaataja 1970-ndate Mexico City’sse ja Colonia Roma linnaossa.

Kuigi tegu on Netflixi toodanguga, mis tähendab, et enamik vaatab seda teleekraanilt,  “Roma” lihtsalt nõuab suurt ekraani. See on kaunis teos tähelepanelikule vaataja, kino selle kõige paremas ja klassikalisemas mõttes. Film on täis Cuarónile omaseid hiilgavaid kaadreid – nii uhkeid ja keerulisi massistseene kui ka lihtsaid peenetundeliselt hetki. Lisaks leidub siin selle aasta üks südantlõhestavam stseen (mille lahendust isegi peaosatäitja enne filmimist ei teadnud). Pange taskurätikud valmis.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


the_favourite_2018_poster“The Favourite” – “Soosik” (2018)
režissöör: Yorgos Lanthimos
stsenaarium: Deborah Davis, Tony McNamara
PÖFF-il: 18.11, 19.11, 01.12

Tundub, et olen üks vähestest, keda ei veennud Yorgos Lanthimosi viimased teosed – taevani kiidetud “Homaar” (2015) ja “Püha hirve tapmine” (2017), mis tundusid nutikate lühikate täispikkadeks venitatud versioonid.

“Soosiku” puhul ei ole käsikirja autoriks tema pikaaegne partner Efthymis Filippou, (“Haletsus“) vaid hoopiski Deborah Davis ja Tony McNamara, kes on loonud mitmetasandilise ning teravmeelse ajalool põhineva loo Suurbritannia poliitika telgitagustest. Lisaks komplekssele ja mitmetasandilisele stsenaariumile leiab filmist ka värvikad karakterid ning põnevad rollisooritused. Olivia Colman, kes pärjati Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja auhinnaga, loob kuninganna Anne’i rollis viimaste aastate ühe meeldejäävama ja tragikoomilisema karakteri. Alahinnata ei tasu ka Oscari laureaate Rachel Weiszi ja Emma Stone’i, kes võitlevad kuninganna soosingu nimel.

Nii huumori kui vormi poolest on tegu väga tüüpilise Yorgos Lanthimos’e filmiga. Koos operaator Robbie Ryaniga (“Fish Tank”, “Slow West”) luuakse groteskne ning moonutatud maailm, mis näitab barokkajastut täies dekadentlikkuses. Tegu on kindlasti julge ja mõne jaoks kohati ehk isegi liiga üle võlli keeratud filmiga.

Isiklikult pean seda lavastaja viimastest teostest kõige lihtsamini mõistetavaks ning huvitavamaks. Kindlasti on tegu senise kinoaasta ühe põnevama, kõnekama ning meeldejäävama filmiga. Ainuüksi ühe naljaka tantsustseeni pärast tasub “Soosikut” vaadata.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


The_Girl_in_Spiders_Web.jpg“The Girl in the Spider’s Web” – “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (2018)
režissöör: Fede Alvarez
stsenaarium: Jay Basu, Fede Alvarez, Steven Knight, David Lagercrantzi romaani põhjal
kinodes alates: 9.11.2018

Režissöör Fede Alvarez’i (“Kurjad Hinged”,“Don’t Breathe”) adaptsioon “Lohetätoveeringuga tüdruku” neljandast raamatust on asjatundlik  kuid kiretu thriller, mis asendab originaaltriloogia usutava, mõtliku ja karakteripõhise fookuse  tagaajamise, märulistseenide ja maailmapäästmise looga.

Claire Foy ei ole ju halvem Lisbeth Salander kui Noomi Rapace või Rooney Mara, ent talle ei ole antud korralikku materjali. Vaatamata sellele, et see on tegelaskuju jaoks palju personaalsem lugu, on film palju umbisikulisem.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

roma_movie_still

Courtesy of Netflix

 

Read Full Post »

Tuulte-tahutud-maa“Tuulte tahutud maa” (2018)
režissöör: Joosep Matjus
stsenaarium: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Jan Henriksson
Kinodes alates: 28.09.2018

Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.

Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine  muidu tsivilisatsiooni märke vältivas  filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.

Hinne: ?/10 (vist 7/10)
IMDB


The_House_with_A_Clock_in_Its_Walls_2108_movie_poster

“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)

režissöör: Eli Roth
stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018

Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.

Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.

Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.
Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


Vota_voi_Jata_2018_poster“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018

Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.

Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu  lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.

Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga,  jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.

Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.

On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.

Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.

Hinne: 5/10
IMDB
arvustus: Diana

 


A_Simple_Favor_2018_poster“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018

Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.

Hinne: 5.5 /10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Mark Kermode

The_House_with_A_Clock_in_Its_Walls_2108_movie_still_001.jpg

Courtesy of Universal Pictures

Read Full Post »

deadpool_2_poster_2018Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
režissöör:  David Leitch
stsenaarium: Rhett Reese, Paul Wernick & Ryan Reynolds

osades:
Ryan Reynolds (Deadpool)
Josh Brolin (Cable)
Morena Baccarin (Vanessa)
Julian Dennison (Russell)
Zazie Beetz (Domino)

operaator: Jonathan Sela, kunstnik: David Scheunemann, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Craig Alpert, Elísabet Ronaldsdóttir & Dirk Westervelt, helilooja: Tyler Bates. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

119 min

Kinodes alates: 11.05.2018

“Korporatiivne kloun, kes ei tunne oma tugevusi ega piire”

Arvan, et kõigil on meenutada  oma klassi või kursuse klouni, kes üritas igas tunnis kildu rebida. Need, kes ei naernud, olid tema meelest huumorisooneta torisejad.

Marvel stuudio “Deadpool 2” on just see kloun. Tegijate meelest see on kordades naljakam ja andekam kui tegelikult.Siin on samad probleemid, mis esimeses osas.  Režissöör on seekord esimese “John Wicki” lavastajaduo nõrgem pool – David Leitch (“Atomic blonde”), kes pole kuigi tugev komöödia lavastamises ega loo fookuse hoidmises. Lisaks vaevad filmi tüüpilised järje probleemid : esimese osa liigne kopeerimine, segane lugu, süngem tonaalsus ning rohkem tegelasi. Tulemus on  võimalusterohke  Deadpooli karakteri kohta turvaline ning ebaoriginaalne.

Deadpool on teistes meediumites suurepäraselt toiminud ning pakkunud nii absurdi, traagikat kui koomikat. Filmides ei ole see aga siiani õnnestunud ning Deadpooli  karakteri probleem on sarnane “Kariibi mere piraatide” Jack Sparrow (Johnny Depp) omaga. See toimib ainult siis, kui tema roll on sekundaarne ning tegelik draama keskendub teistele tegelaskujudele – näiteks Will Turnerile (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swannile (Keira Knightley). Ryan Reynolds üritab Deadpooli karakterile ehitada nii  filmi dramaatilise keskme kui enamiku naljadest ning sellest tekib tekib teatud ebakõla.

Õnneks on filmis ka paar head momenti. “Deadpool 2” keskne märulistseen, kus osaleb Marveli koomiksitest tuntud X-Force’i tiim, leiab paar nutikat leidu ning Domino (Zazie Beetz) karakter  on toredalt eksponeeritud. Ka lõputiitrite sketšid on päris vaimukad. Ülejäänud on kahjuks üsna turvaline, mitte eriti naljakas ning jääb esimesele osale alla pea kõiges (v.a  tugevam lõppvaatus).

Need, kellele esimene osa väga meeldis, leiavad  ka siit vaatamisväärset. Kellele mitte, ei leia  ka siit  midagi uut ning paremat. Tuleb tõdeda, et filmi marketing – trailerid, postrid ja viral videod on palju nutikamad ja naljakamad kui teos ise.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


you_were_never_really_here_2017_poster“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
stsenaarium: Lynne Ramsay, Jonathan Ames’i raamatu põhjal

Kinodes alates: 27.04.2018

Kompromissitu, hüpnootiline ja audiovisuaalselt lummav kinokogemus, mis on tehtud režissöör Lynne Ramsayle (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) omase täpsuse ja unikaalsusega. Brutaalne, ent samas poeetiline vigilante film mõjub oma žanris värskelt, ent  ehk liigagi tõsiselt ning jääb oma liigse konstrueeritusega veidi kaugeks.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

you_were_never_really_here_2017_movie_still.jpg

Courtesy of Amazon studios

Read Full Post »

Tully_2018_poster“Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman
stsenaarium: Diablo Cody

Kinodes alates: 04.05.2018

“Tully” on kohustuslik vaatamine kõigile lapsevanematele, eriti kui lapsi on mitu.

Kolme lapse ema Marlo (Charlize Theron) saab vennalt (Mark Duplass) kingituseks lapsehoidja. Algsetest kõhklustest üle saanud naisel tekib hooliva, üllatava ja vahel ka keerulise iseloomuga Tully nimelise (Mackenzie Davis) noore lapsehoidjaga ainulaadne side.

Kolmas koostöö režissöör Jason Reitmani (“Up in the Air”) ja stsenarist Diablo Codyga (“Juno”) ning teine koostöö Charlize Theroniga (“Young Adult”) peaosas on vaimukas, kaunilt väljajoonistatud tegelaskujudega ning kõnekas lugu lapsevanemaks olemisest. Utreeritud, samas eluline ja mõtlemapanev. Senise kinoaasta üks toredamaid elamusi.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Anon_2018_poster“Anon” – “Tundmatu” (2018)
režissöör: Andrew Niccol
stsenaarium: Andrew Niccol

Kinodes alates: 11.05.2018

Uus-Meremaa režissöör-stsenarist Andrew Niccol on üks huvitavamaid filmitegijaid, kes kasutab ulmežanri kaasaegsete probleemide käsitlemiseks.

Mehe kaks esimest filmi – “The Truman Show” (1998) (rež. Peter Weir) ja tema režiidebüüt “Gattaca” (1997) kuuluvad vaieldamatult 1990-ndate parimate filmide hulka. Tegu on teostega, mis olid oma ajast eest ning käsitletud teemad (reality showd, geneetika) on  nüüd isegi kõnekamad kui siis. Ka mehe järgnevad teosed “Simone” (2001), “Lord of War”(2005) ja “In Time” (2011) on ideetasandil põnevad, ent nende teostus  palju ebaühtlasem.

’’Tundmatu’’ tegevus leiab aset lähituleviku maailmas, kus puudub privaatsus ja anonüümsus. Isiklikud mälestused salvestatakse ning kuriteod on muutunud pea olematuks. Lahendamata mõrvu uurides avastab Sal Frieland (Clive Owen) noore naise (Amanda Seyfried), kes tegutseb väljaspool süsteemi. Tal pole identiteeti, minevikku ning tema kohta puuduvad ametlikud andmed.

Anon_2018_movie_still

Courtesy of Netflix

“Anon” oma retrofuturistliku stiiliga on mõtteline jätk eelnevatele Andrew Niccoli ulmekatele, ent laenab sisuliselt palju kultusteostelt “Strange Days” (1995), “The Matrix” (1999)  ja “Minority Report” (2002). Ajal, mil suur osa inimkonnast kasutab nutitelefone ja sotsiaalvõrgustikku, tundub privaatsus ja anonüümsus võimatuna ning “Anoni” maailm on selle temaatika kõnekas laiendus.

Mis juhtuks, kui meie silme ette kuvataks info iga meile vastukõndiva inimese kohta (nagu mõnes arvutimängus) ning anonüümsust ei eksisteeriks? Privaatsuse ja Suure Venna motiiv on ulmefilmidest ikka läbi käinud. Niccol toob vanasse teemasse värskust subjektiivse kaamera kasutamise kaudu. “Anoni” maailmas on võimalik näha maailma teiste silmade läbi.

Mis saab, kui oma silm ei ole kuningas ning me ei tea enam, mis on reaalne ja mis mitte? Filmi üheks põnevamaks ideeks on häkkerite oskus mälestusi muuta või nähtavat manipuleerida.

Anon_2018_movie_still_002

Courtesy of Netflix

“Anon” on tõeliselt omalaadne ja intrigeeriv elamus. Kahjuks jääb lugu ise nõrgaks. Detektiivižanri kasutamises pole iseenesest midagi halba, ent lõpplahendus on nadi, tegelaskujud kontseptuaalsed ning jäävad karakteritena väheütlevaks.

Kui Niccol suutis oma esimeses ja seni parimas filmis “Gattaca” leida hea tasakaalu kontseptsiooni ning narratiivi, karakterite, emotsiooni ja esteetika vahel, siis “Anonil” on  ainult esteetika ja kontseptsioon.

“Anonist” leiab palju puudusi, selle tõttu on seda raske nimetada heaks filmiks. Samal ajal pakutakse aga palju mõtlemisainet. Mine tea, ehk on see väärtuslikum, kui vaadata mõnd terviklikumat linateost, millel midagi öelda ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


A_Quiet_Place_poster_2018“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018)
režissöör: John Krasinski
stsenaarium: Bryan Woods, Scott Beck & John Krasinski

kinodes alates: 6.04.2018

Nagu “Anoni” puhul, on ka “Kenal vaiksel kohakesel” suurepärane keskne idee, et filmitegijad ei kasuta selle täit potentsiaali.

Filmi algus on intrigeeriv ning pakub originaalse elamuse – nagu filmi tegelased ei tohi ellujäämiseks ühtegi piiksu teha, peab ka publik ent kinos väga vaikselt hoidma. Lugu pakub huvitavat  segu perekonnadraamast, ulmest ning õudusest.

Filmi esimene pool on täis meisterlikke lõike, kuid loo kulgedes muutub “Kena vaikne kohake” üsna etteaimatavaks koletisefilmiks, kus mõjuv helirežii solgitakse ära liigse muusikaga. Lõpptulemus tundub kompromissina režissööri alalhoitud ja psühholoogilise autorikino ning produtsendite poolt nõutud masspubliku maitsega.

Siiski on tegelased hästi väljajoonistatud ning osatäitmised, eelkõige kurt näitleja Millicent Simmonds (kes säras eelmine aasta filmis “Wonderstruck”), kõrgel tasemel.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

a_quiet_place_movie_still_2018

Courtesy of Paramount Pictures.

 

Read Full Post »

mollys_game_2017_movie_poster“Molly’s game” – “Molly mäng” (2017)
režissöör:  Aaron Sorkin
stsenaarium: Aaron Sorkin, Molly Bloomi raamatu põhjal

Kinodes alates: 5.01.2018

Oscari laureaadist legendaarse stsenaristi Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”, “Steve Jobs”) režiidebüüt jutustab tõsielul põhineva loo endisest tippsuusatajast Molly Bloomist (Jessica Chastain). Naine korraldab kümmekond aastat eksklusiivseid, kõrgete panustega pokkerimänge Ameerika eliidile. Peale kinnivõtmist FBI poolt pöördub naine advokaat Charlie Jaffey (Idris Elba) poole, et too päästaks ta vanglasse minekust.

“Molly mäng” jutustab  juba tuttava juba American Dreami tõusu ja languse loo nagu  ka äsjased Doug Limani “American Made” ja Martin Scorsese “Wall Streeti hunt” ega paku sisuliselt palju üllatusi. Küll aga paistab teos silma hästi konstrueeritud stsenaariumi ning vaimuka dialoogiga, mis on alati Aaron Sorkini trumbiks olnud. Režissöör teeb  korraliku töö, laenates paljutki Scorsesel’t, ent filmi teevad nauditavaks  hoopis näitlejatööd – just Jessica Chastaini kehastatud Molly. Naises peitub palju rohkem kui esialgu tundub ning film on huvitav eelkõige tema karakteri uuringuna.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Rohelised_kassid_2017_poster“Rohelised kassid” – “Green Cats” (2017)
režissöör: Andres Puustusmaa
stsenaarium: Andres Puustusmaa

Kinodes alates: 5.01.2018

Erinevalt Aaron Sorkinist on Andres Puustusmaa viimasel ajal tuntud eelkõige režissöörina ning tema teine film stsenaristina libastub just käsikirja tõttu.

Lugu kahest vanast pätist (Tõnu Kark ja Sergei Makovetski), kes peale vanglast vabanemist ei kohane muutunud maailmaga, algab intrigeerivalt, ent kaotab peagi dramaturgilise fookuse ning pinge. Kahte paralleelset lugu jutustades jõutakse küll suuremate üldistusteni, ent film jääb episoodiliseks ning valgub oma paljude liinide ja tegelaskujudega laiali (puudutades nii immigratsiooni, poliitilise korrumptsiooni jm teemasid). Viimane kolmandik, mis peaks olema loo sõlmpunkt, tundub kiirustatu ning  kohmakana (Kargi karakteri viimane stseen jääb tooreks nagu ka tema viimased kohtumised lapselapsega).

Teost hoiavad koos näitlejatööd. Pahatihti mõjuvad Eesti filmide tegelased kui  mannekeenid, kes kunstiliselt komponeeritud kaadritesse või režissööri kontseptsioonidesse ära kaovad. Harva tunduvad nad lihast ja luust inimestena. Puustusmaa  kui lavastaja tugevuseks on empaatiline suhtumine oma karakteritesse ning stseenisisese fookuse tabamine, nõrkus aga kinokunsti vormiline pool ja tehnilised lahendused. Ehk ei hooli mees nimme viimastest, ent see jätab tema tööst natuke lohaka ja odava teletoodangu mulje.

Tõnu Kark esineb oma tuntud headuses, ent enim jääb meelde Vene näitleja Sergei Makovetski poolt meisterlikult kehastatud Eduard. Ka mitmed kõrvaltegelased nagu Mait Malmsteni Pjotr on meeldejäävad. Malmsten kehastab siin joodikut palju veenvamalt  kui Ilmar Raagi “Kertus” (2013).

Nagu Puustusmaa viimase filmi “Rotilõks” (2011) puhul, on “Roheliste kasside” lugu kontseptuaalselt kõnekas. Probleemiks on aga toores teostus ja laialivalguv stsenaarium, mis oleks võinud enne kaamerate ette minekut rohkem settida.

Hinne: 3.5/10
IMDB


lamant_double_2017_poster“L’amant double” – “The Double Lover” – “Teine armuke” (2017)
režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon, Joyce Carol Oates’i romaani põhjal

Kinodes alates: 5.01.2018

Raske on kujutada kinoaastat ilma François Ozoni filmita (“Frantz”,Kodus“). Tema uusim film kaksikutest, “L’amant double”, tundub kohati kui Prantsuse versioon Darren Aronofsky “emast!” (2017). Psühhoseksuaalne unenäoloogikal liikuv thriller, mille mitmed hetked šokeerivad aga panevad ka kukalt kratsima. Meeldib või mitte, mälus püsib  film igatahes mõnda aega.

Meenutades tugevalt David Cronebergi (“Dead Ringers”, “The Brood”) loomingut on lugu tinglikum ja tumedamates toonides kui Ozonile tavaks, ent siiski mehele omaselt mänguline ja kerge. Samuti lahkab režissöör siin enda jaoks tüüpilisi teemasid: seksuaalsus, identiteet ja ebausaldusväärne jutustaja. Polariseeriv, hästi teostatud ja intrigeeriv, kuid (nimme) mitte liiga tõsiseltvõetav.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

mollys_game_2017_movie_still.jpg

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused