Filminoppeid ja soovitusi vol 5

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Advertisements

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi – osa. 4

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

“Le Samouraï” (1967) ja Drive‘i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)
režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.”

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Ah-ga-ssi – The Handmaiden – Nobenäpp (2016)

režissöör: Chan-wook Park
stsenaarium: Seo-Kyung Chung & Chan-wook Park, Sarah Waters’i romaani põhjal

osades:
Min-hee Kim (Hideko)
Kim Tae-ri (Sook-Hee)
Jung-woo Ha (Fujiwara)
Jin-woong Jo (onu Kouzuki)
Hae-suk Kim (teener)
So-ri Moon (tädi)

operaator: Chung-hoon Chung, kunstnik: Seong-hie Ryu, kostüümikunstnik: Sang-gyeong Jo, montaaž: Jae-Bum Kim & Sang-beom Kim, helilooja: Yeong-wook Jo. Produtsendid: Syd Lim & Chan-wook Park.

144 min

MITMETASANDILINE KELMILUGU
Naistevaheline armastus ja meestepoolne pilk.

Krimidraamaga “Oldboy” kuulsaks saanud Lõuna-Korea lavastaja Chan-wook Park on “Nobenäpuga” loonud provokatiivse, mitmetasandilise ja põneva ülesehitusega filmi, mis uurib naiste seksuaalsust ning meeste objektiviseerivat pilku. Park on adapteerinud Briti kirjaniku Sarah Watersi bestselleri “Fingersmith”  ja viinud tegevuse viktoriaanlikust Inglismaast 1930ndate Koreasse, mil riik oli jaapanlaste poolt okupeeritud.

Rikas jaapani pärijanna Hideko, kes elab üksildast elu koos oma võimuka onuga suures maamajas, palkab endale uue teenijanna Sookee. Teenijanna on aga tegelikult taskuvaras ja tegutseb petise Fujiwara käsul. Fujiwara plaanib end esitleda jaapani ülikuna, rikka emanda võrgutada ja temaga koos põgeneda, seejärel röövida ta varanduse ja siis naise hullumajja kinni panna. Kõik läheb plaanitult kuni Sookee ja Hideko tunnete tekkimiseni.

SAMASOOLISTE SUHTED

Kuigi tegevus on asetatud eelmise sajandi algusesse, kus naiste positsioon ühiskonnas oli täiesti teine, on käsitletavad teemad ajakohased ka praegu. Samasooliste armastuslood on auhinnatud filmide “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” (2013) ja “Carol” (2015) järel leidnud aina suuremat kõlapinda ning tihti on arutletud, kas meesrežissöör saab üldse teha filmi naistevahelisest armastusest, ilma et ta seda läbi objektiseeriva pilgu näitaks. Parki filmis saab see küsimus terve loo keskseks teemaks.

“Nobenäpp” on kõnekas uurimus nii kirjandusest, kunstist kui filmist, kus naiste seksuaalsust on kujutatud eelkõige meeste (tihti fetišistliku) pilgu läbi. Filmi meespeategelased on selle teema laiendused ning pole võimelised naisi täielikult mõistma. Lõpuks peavad nad tunnistama lüüasaamist ning nende ihad pööratakse nende enda vastu.

Film on avameelne seksuaalsuse kujutamisel, ent huvitaval kombel on palju ebamugavateks kohtadeks lõigud, kus rõhk on tegevuse kirjeldamisel, mitte näitamisel. Teost võib vaadata kui omapärast segu softcore thrillerist, gootilikust romansist ja art-house kinost, ent “Nobenäpp” väärib tähelepanu ka mitmete teiste aspektide poolest.

PÕNEV ÜLESEHITUS

Nii romaanil kui filmil on ääretult põnev struktuur, kus võib näha Akira Kurosawa märgilise linateose “Rashomon” (1950) algeid. “Nobenäpu” lugu koosneb kolmest osast, mida vaadatakse eri nurga alt ning iga lõik paneb toimunu uude perspektiivi. Lugu, mis algab klassikalise ja tundliku melodraamana, liigub vähehaaval palju häirivamatesse ja tõsisematesse teemadesse. Režissöör Park tõstab pidevalt panuseid ning narratiiv muutub aina keerukamaks ja ettearvatumaks.

Lõuna-Korea filmid on tuntuks saanud suurte meeleolumuutuste poolest. Et “Nobenäpp” lõpuosas üsna ebamugavaks ja vägivaldseks muutub, ei tohiks Parki loomingu asutajatele üllatav olla. Pigem on ootamatu “Nobenäpu” esimeses kolmandiku  klassikalisus ja elegants. Film on ühelt poolt väga väljapeetud ja rafineeritud, teisalt väga baroklik ning kaasaegne – omapärane segu erinevates žanritest ning vormidest. Park, kes on tabuteemasid ning mittetoimivaid peresid oma teostes ennegi uurinud (“Vana poiss”, “Janu”, “Stoker”) on selles filmis leidnud oma loomingu kõige hullema perekonna.

Häiriv, intrigeeriv ja meeldejääv “Nobenäpp” on tõeliselt unikaalne ja ettearvamatu film maailma ühelt andekamalt režissöörilt.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2.september 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi – osa. 3

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.

---

15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)
režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

El Club – Klubi & Creed: Rocky Pärand (2015)

“El Club” – “Klubi” (2015)
režissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Guillermo Calderón, Pablo Larraín & Daniel Villalobos

osades:
Roberto Farías (Sandokan)
Antonia Zegers (Hermana Mónica)
Alfredo Castro (isa Vidal)
Alejandro Goic (isa Ortega)
Alejandro Sieveking (isa Ramírez)
Jaime Vadell (isa Silva Marcelo)

operaator: Sergio Armstrong, kunstnik: Estefania Larrain, kostüümikunstnik: Estefania Larrain. Produtsendid: Juan de Dios Larraín & Pablo Larraín.
98 min

“KÜSITAVA MUUSIKAVALIKUGA PROVOKATIIVNE JA HÄIRIV FILM”

“Puhta lehena” Tšiili lavastaja Pablo Larraín’i filmi “El Club” – “Klubi” vaatama minnes sain ma väga polariseeriva filmielamuse osaliseks. Ühelt poolt on provokatiivse teosega, mis uurib rasket ja olulist teemat väga ebamugaval ja teraval moel. Teisalt on aga tegu teosega, mis vajub hetketi (eriti oma kaameratöös) üleliigsesse groteski ning kaldub kohati art house exploitation-isse.

Katoliku kiriku kuritegusid paljastav film, mille keskmes on erinevate pattude eest kogukonnast välja visatud preestrid ning nende salajane pensionäride pansionaat, on viimaste aastate ühe briljantsema ning teravama lõpplahendusega mõistujutt, mis kannatab küsitava muusikavaliku all.

Pablo Larraín’i möödunud aastane kingitus Arvo Pärdile polnud just parim viis  maestro 80-ndat juubeli tähistamiseks. Iga film, mis algab Arvo Pärdi teosega, võib osutuda problemaatiliseks. Seekord on tegu “Fratresega”/”Vennad”/- temaatiliselt, ent mitte muusikaliselt sobiva valikuga, mida korduvalt kasutatakse ning mis suudab ühe stseeniga teose minu jaoks vähemalt mõneks ajaks ära rikkuda. Olgu. Kubrick kasutas “Clockwork Orange” (1971) analooges situatsioonis armastatud “Singin’ in The Rain’i”. Paljude jaoks rikkus ta sellega laulu igaveseks ära. Mitte minu jaoks. Tegu oli suurepärase muusika ja pildi vastandusega. On lavastajaid, kes teavad, kuidas eksisteerivat muusikat oma filmis kasutada ning selle kaudu uusi mõõtmeid luua (Tarantino, Scorsese, Kubrick). Larraín pole kahjuks üks neist.

Küsimus pole ainult “Fratreses”, vaid üldse muusikakasutuses, mis minu jaoks kordagi tööle ei hakanud. Kuidas seda kõige paremini seletada? Muusikalised momendid ei lähtu filmi loogikast. Nad tulevad enamjaolt ebaorgaaniselt tapeedina pildi peale ning pole siiski pildiga heas dissonantsis või vastavuses. Eriti nukker on lõpuosa märgiline stseen, kus “Fratres” olulist rolli mängib. Terve lõik pole eriti mõjuvalt lavastatud ega monteeritud. Ainuke asi, mis selle teostuslikult “suureks” teeb, on muusika. Tegu on emotsionaalse kohaga, kus õige muusika kasutamine võiks olla ääretult mõjuv. “Fratrese” näol tundub tegu olevat vale teosega. Selles peitub minu jaoks kogu filmi probleem. Muusika pole mitte lisaväärtuse andja, vaid päästerõngas, ning film oleks võitnud teise (vähem võimsa) muusika kasutamisest. Kui lõpulaul välja arvata, torkis muusikavalik mu kõrvu kui küüntega kass.

Olen näinud palju täispikki, dokumentaal-, tudengi- ning amatöörfilme, kus Pärdi  muusikale toetudes üritatakse saavutada sügavus ja võimsus, mis pildis puudub. “Klubis” lisab muusika kaalu stseenidele, kus see alati vajalik pole. Efektiivsemad momendid filmis on hoopis vaikuses – kui lapsepõlves preestri poolt kuritarvitatud mees Kristuse kombel tooli oma pea peal kannab või ühe kaadriga teostatud dialoog sama mehe ning preestri vahel.

Jään ikkagi selle juurde, et Pärdi tuntumad ja populaarsemad teosed (“Für Alina”, “Spiegel im Spiegel” ja “Fratres”) on liiga suured ja võimsad, et neid filmimeediumis kasutada. Tõsiasi, mida kriitikute poolt materdatud “Aadama passioon” (etendus, mida pean siiski õnnestumiseks) ning lavastaja Robert Wilson mõistsid, oli see, et Pärdi muusikale loodud pilt peab olema minimalistlik. Muusika on nii võimas ja kaalukas, et laval toimuv saab olla ainult seda täiendada. Eelmine aasta jooksis Eesti kinodes vähemalt kaks filmi, mis kasutasid küsitavalt Pärdi muusikat : Bennett Miller’i “Foxcatcher” ning Nanni Moretti “Mia Madre”. Seal suutsid lavastajad tekitada vähemalt mingi orgaanilise seose muusika ja pildi vahel.

Eks kindlasti mängib kaasa see, et olen selle muusikaga tuttav. Sõber, kellega filmi vaatasin, ei teadnud, et see on just Pärdi muusika ning nautis “Klubi” sellevõrra rohkem. Mina isiklikult ei mäleta ühtegi Paul Thomas Anderson’i “There Will Be Blood’ist” (2007) uuemat filmi, kus Pärdi muusikat oleks orgaaniliselt või huvitavalt kasutatud. Igatahes, kui film Kuldgloobuse või Oscari võidab on see ka Pärdi oma. Berliini Hõbekaru juba kuulub poolenisti talle :)

“Klubi” loob visuaalselt nihestatud ja kummalise maailma, kus pattu teinud preestreid vaadeldakse läbi nihestatud prisma. Filmi kesksetes intervjuudes vaatleb neid kaamera moonutatult ning häguselt. Kohati on see mõjuv, ent minu jaoks muutub see mingist hetkest üleliigseks. Tegelased muutuvad halenaljakateks. Siiski muudab visuaalne valik – odav digikaameralik pilt, tuhmid värvid, koledad kompositsioonid ning halb valgus – filmi teatud mõttes värskeks ning loole sobivaks. Näitlemine on iseenesest väga hea, ent režii kohati hiilgav, kohati kesine ning mõnede valikute poolest vaat et halb.

Võib-olla on asi hoopis selles, et muusikaline kujundus on osa sõnumist ning vormivalikust. Tegu on sisuliselt ebamugava ning ehk ka nimme teostuslikult “kriipiva” teosega. Ükski asi siin filmis pole turvaline, vaid iga hetk võiks juhtuda midagi, mida me näha ei taha. Kuigi stsenaarium ning lugu on tugevamad kui teostus tervikuna, on tegu kõneka filmiga, mis tänu tugevale lõpplahendusele sööbib mällu. Olen aga veendunud, et parema režissööri käe all oleks antud materjal kordades mõjuvam olnud. Larraín tundub liigselt sensatsiooni peale mängivat ega küüni oma eelmise mängufilmi – suurepärase “No” (2012) tasemele.

Filmile tervikuna ning režiile ei oskagi hinnet panna.
Küll aga võiks stsenaariumi hinnata 7/10 ning muusikalist kujundust 3/10.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes

P.S: Väike kriitika ka eestikeelsele sünopsisele, mis müüb filmi faktiliselt valesti. Erinevalt kirjapandust on enamik kirikuisasid pansionaadis erinevatel põhjustel.

---

“Creed” – “Creed: Rocky Pärand” (2015)
režissöör:Ryan Coogler
stsenaarium: Ryan Coogler & Aaron Covington, Sylvester Stallone’i loodud tegelaskujude põhjal

osades:
Michael B. Jordan (Adonis Johnson)
Sylvester Stallone (Rocky Balboa)
Tessa Thompson (Bianca)
Phylicia Rashad(Mary Anne Creed)
Tony Bellew (‘Pretty’ Ricky Conlan)
Graham McTavish (Tommy Holiday)

operaator: Maryse Alberti, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunstnikud: Antoinette Messam & Emma Potter, montaaž: Claudia Castello & Michael P. Shawver, helilooja: Ludwig Göransson.

133 min

“KLASSIKALINE, RESPEKTEERIV JA EMOTSIONAALNE PÄRAND”

Mis oleks võinud olla J.J. Abramsi “Star Wars: The Force Awakens” on hoopis Ryan Coogler’i lavastatud “Creed”. Remake/reboot/järg, mis paljuski kordab ja reflekteerib vana, ent ei toetu liigselt nostalgiale, vaid saadab uued ja vanad tegelaskujud tähendusrikkale teekonnale, mis viib frantsiisi edasi uutele radadele.

Kas lugu kõlab tuttavalt? Absoluutselt – tegu on klassikalise ja klišeeliku spordifilmiga. Apollo Creedi sohilapse Adonis Johnson’i teekond tundmatust underdog‘ist poksi tippude hulka on sarnane Rocky Balboa omaga, ent tema sisemine tee, konfliktid ning suhe Itaalia täkuga piisavalt teistsugune. Adonis on tegelaskuju, kes võitleb OMA lahingut – lahingut enda varjuga – kuulsa isa nime ning pärandiga.

Filmitegijad mõistavad, et Rocky-seeria parimad filmid (I, II ja VI) on elulised ja realistlikud karakterikesksed draamad, milles poks on tegelikult teisejärguline. Film pole niivõrd spordist kui inimestest, nende suhetest ning sisemistest konfliktidest. Nii näiteks oli esimese osa meeldejäävamaid asju Rocky ja Adriani armastuslugu.

Kuigi “Creed’i” armastajapaari Adonise (Michael B. Jordan) ja Bianca (Tessa Thompson) suhe pole nii huvitav kui Rocky ning Adriani oma, on sellel piisavalt kaalu. Tõsi küll, suhe muutub kolmandas vaatuses liiga etteaimatavaks ning Bianca osutub lõpuosas üsna ebavajalikuks. Kui Adrian on inetu pardipoeg, kes Rocky abil enesekindlaks ja kauniks luigeks sirgub, siis Bianca näiline traagika tuleb tema kuulmisvaegusest. Tüdruk on tasapisi kuulmist kaotamas ning tema teekond peegeldab paljus seda, mis võib ees oodata Adonist, kui ta valib poksija elukutse. Bianca on oma saatusega leppinud ning filmitegijad ei ürita tema tegelase abil õnneks publikus võltskaastunnet tekitada.

Tegu on eelkõige Rocky ja Adonise looga – looga isadest ja poegadest, võitlusvaimust ning eneseusust. Nendes teemades peitub ka filmi tugevus. Tegijad on leidnud tähendusrikka teekonna mõlemale tegelaskujule ning Rocky peab pidama lahingut, kus tal on vaja Adonise tuge, samamoodi nagu Adonis vajab Rockyt. Rocky võitlus pakub võimalust  ekraanil särada Sylvester Stallone’il. Tihtilugu unustame, et erinevalt oma generatsiooni teistest märulifilmi ikoonidest nagu Arnold Schwarzenegger või Chuck Norris, on Stallone ka võimekas näitleja. Õige materjali ning režissööri abiga on ta suuteline väga hästi mängima ning “Creed’is” teeb ta oma karjääri ühe emotsionaalsema ning samal ajal vaoshoituma rollisoorituse. Tegu on looga, mis ei karda suuri emotsioone.

Nagu seitsmes “Star Wars’i” osa, kordab ka seitsmes Rocky film oma seeria ikoonilisemaid hetki. Erinevalt Abrams’ist suudab aga režissöör Ryan Coogler vältida vaid nostalgiale toetumist ning töötleb vanu motiive niimoodi ümber, et need toetavad lugu ning saavad uue tähenduse. Nii näiteks on terve Rocky-seeria kõige ikoonilisem hetk – jooksmine Philadelphia kuulsatele trepiastmetele – lahendatud teistmoodi ning lõpp-punktil on peategelase jaoks oluline sisuline tähendus. Rocky ja Adonis jooksevad küll sama teed, aga eri radu.

Kuigi film võiks olla lühem ning teostus pole väga originaalne, on see lavastatud kindlakäeliselt ning efektiivselt. Kõige mõjuvam lõik on ühe kaadriga teostatud poksimatš. See pole ainult midagi värsket poksifilmides, vaid ka tore austusavaldus filmiseeriale, kus sai alguse taolisi kaadreid võimaldava steadicam‘i kasutus.

“Creed’is” ei tähenda viimane poksimatš peategelase võitlust vastasega vaid millegi enamaga. Ning just see on Rocky-seeria ajale vastupidavaks teinud. Tegu pole suurepärase või originaalse filmiga. Küll aga hea ning emotsionaalse “Rocky” filmiga. Muljetavaldav saavutus seeria seitsmenda osa kohta.

J.J. Abrams – vaata ja õpi. Niimoodi antakse teatepulk ühelt põlvkonnalt teisele.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Steve Jobs/The Assassin/Goosebumps (2015)

“Steve Jobs” (2015)

režissöör: Danny Boyle
stsenaarium: Aaron Sorkin

osades:
Michael Fassbender (Steve Jobs)
Kate Winslet (Joanna Hoffman)
Seth Rogen (Steve Wozniak)
Jeff Daniels (John Sculley)
Michael Stuhlbarg (Andy Hertzfeld)
Katherine Waterston (Chrisann Brennan)

operaator: Alwin H. Küchler, kunstnik: Guy Hendrix Dyas, kostüümikunstnik: Suttirat Anne Larlarb, montaaž: Elliot Graham, helilooja: Daniel Pemberton. Produtsendid:  Danny Boyle, Guymon Casady, Christian Colson, Mark Gordon ja Scott Rudin.

122.min

“KINEETILINE NÄIDEND”

Film, mis on konstrueeritud kui Apple’i toode: uhke disainiga, ent kalk ja raskesti ligipääsetav. Ometigi on “Steve Jobs” teos, kus on tunda loomingulisse protsessi nautimist. Kas see pole mitte üks tähtsamaid asju? Legendaarne režissöör François Truffaut ütles kaunilt: “Today, I demand that a film express either the joy of making cinema or the agony of making cinema. I am not at all interested in anything in between; I am not interested in all those films that do not pulse”. Danny Boyle’i filmidel puhul on tugevat pulssi alati tunda ning “Steve Jobs” on temale omaselt väga energiline ja loov.

Kuigi tegu on teosega, mis ei pruugi tavavaatajale huvitav olla, istusin mina kinos ja nautisin “Steve Jobs’i” igati – nii Boyle’i kineetilist ja mängulist režiid, Aaron Sorkin’i lahedalt konstrueeritud stsenaariumi, operaator Alwin H. Küchler’i kauneid kaameraliikumisi ja põnevaid kompositsioonivalikuid, helilooja Daniel Pemberton’i mõnusaid muusikalahendusi, Elliot Graham’i mõnusalt tempereeritud montaaži, detailideni paigas retrohõngulist kunstniku- ja kostüümikunstnikutööd ning suurepäraseid rollisooritusi eesotsas Michael Fassbender’iga, kes loob ühe tõeliselt meeldejääva tõpra. Film suudab panna vaataja Steve Jobs’i südamest vihkama, ent samas üritab leida vastuseid, miks mees niimoodi käitub.

Kui rääkida filmi puudustest, siis on see lõpp, mis Jobs’i tegelaskuju viimase 15 minutiga hollywoodlikult humaniseerida üritab ning seetõttu tsipa magusaks ning ebaausaks muutub. Ei aita ka see, et keskne idee (miks taoline mees saab paremini läbi tehnoloogia kui inimestega) on identne filmidega “The Social Network” (2010) (samuti Sorkini stsenaarium) ning “The Imitation Game” (2014). Loodame, et kui valmib film Bill Gates’ist, siis leitakse teistsugune idee, miks inimesed IT valdkonnas innovatsioone teevad. Samuti üritab Sorkin liiga palju Jobs’i leiutisi lugu teenima panna. Pingutatult mõjub näiteks viide iPod’ile.

Vaatamata sellele on tegu väga intrigeeriva kontseptsiooniga: kino jaoks loodud kolmeosalise tekstipõhise ja teatraalse näidendiga, mis on filmilik. Lugu rullub lahti kolme olulise toote lansseerimise lavatagustes ja päädib 1998. aasta iMaci esitlusega, ent Boyle suudab klaustrofoobsusest hoiduda ning anda tegevusele väga dünaamiline ning kohati isegi poeetiline pildikeel. Esitluste eel peab Jobs peale tehniliste viperuste ning frustreeritud töökaaslaste lahendama ka probleemi tütrega, keda mees alguses kuidagi omaks ei taha tunnistada. Stsenaariumi näol on tegu mitterealistliku dramaturgilise konstruktsiooniga.

Tegu on eluloofilmiga, mis näitab, et inimese portreteerimiseks pole vaja ekraanile tuua tervet tema elu või toetuda faktidele, vaid üles leida emotsionaalne tõde ning anda aimu, miks ta selline oli. Sellega saab “Steve Jobs” suurepäraselt hakkama. Tegu on viimase aja vormiliselt huvitavama ja julgema eluloofilmiga Allen Ginsberg’ist kõnelnud “Howl‘i” (2010) kõrval.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Nie yin niang” – “The Assassin” – “Salamõrvar” (2015)

režissöör: Hsiao-Hsien Hou
stsenaarium: Cheng Ah, T’ien-wen Chu, Hsiao-Hsien Hou & Hai-Meng Hsieh

Cannes’is parima režissööri auhinnaga pärjatud ning “Sight & Sound’i” poolt aasta parimaks filmiks nimetatud “Salamõrvar” on intrigeeriv teos (väga) kannatlikele filmifriikidele. Nagu teisedki Hsiao-Hsien Hou teosed (näiteks “Three Times”, mida ma väga naudin) pole see mõeldud kõigile ning meditatiivne tempo ning minimalistlik lähenemine kas peletab eemale või haarab oma lummusesse. Sarnaselt Wong Kar Wai “Ashes of Time’iga ” võiks ka “Salamõrvarit” nimetada anti-martial arts filmiks (kuigi vist “Salamõrvari” õigem žanriline nimetus oleks Wu Xia), mille fookus pole võitlusstseenidel vaid detailidel, poeesial ning filosoofial.

Visuaalselt ning heliliselt on tegu aga ääretult unikaalse ja lummava elamusega. Mina ei ole taolise kummastava nägemusega filmi enne vaadanud. Soovitan aga siiski ainult kannatlikele valitud maitsega (Aasia) kino austajatele.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Tõnu Karjatse

---

“Goosebumps” – “Hirmujudinad” (2015)

režissöör: Rob Letterman
stsenaarium: Darren Lemke, Scott Alexander & Larry Karaszewski

Pärast mitmeid luhtaläinud katseid on Hollywoodil õnnestunud R.L. Stine’i “Goosebumps’i” raamatute seeria lõpuks suurele ekraanile tuua. Tegu on funktsionaalse ning anonüümselt teostatud, ent nauditava ning eelkõige vaatemängule, mitte karakteriarendusele keskendunud horror-seiklusfilmiga vana kooli Spielbergi toodangu vaimus (“The Goonies”, “Gremlins”).

Linateos on tehtud kiindumusega horroržanri vastu ning  peale filmi nägemist on aiapäkapikke raske endise pilguga vaadata. Jack Black’i näitlejavalikud on aga üsna…kummalised.

P.S: Pisike kriitika ka eestikeelsele tõlkele : Laserdisc ei ole CD. Plaadiks võib seda aga nimetada küll.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

“The Walk” – “Kõnd” & “Maryland” – “Kõrvalekalle” (2015)

“The Walk” – “Kõnd” (2015)

režissöör: Robert Zemeckis
stsenaarium: Robert Zemeckis & Christopher Browne, Philippe Petit’ raamatu põhjal

Lõpuks on jõudnud kinodesse mängufilm, mille pärast tasub IMAX-isse minna. Robert Zemeckis, palju innovatiivsem ja huvitavam 3D filmide tegija ning ilmselt ka andekam režisöör kui James Cameron (“Avatar”), on suutnud luua inspireeriva teose, mille keskne lõik – kõnnak kaksiktornide vahel tõepoolest võidab 3D ja IMAX formaadi kasutusest. Minu jaoks on tegu vist esimese filmiga Martin Scorsese “Hugo” (2011) ning Ang Lee “Life of Pi” (2012) järel, kus kolmedimensiooniline formaat filmielamusele midagi lisab. Nöör, kus Philippe Petit (Joseph Gordon-Levitt) kõnnib ning vertigot tekitavate kaksiktornide majesteetlikkus on ideaalsed ruumilise pildi ning üüratult suure ekraani jaoks ning Robert Zemeckis koos alahinnatud operaatori Dariusz Wolski (“Dark City”, “Prometheus”) ning visuaalefekti tiimi abil on loonud tõeliselt hingematva elamuse.

Need, kes on näinud parima dokumentaalfilmi Oscari võitnud filmi “Man on Wire” (2008) või vähemasti kuldkujukese saamise võidukõne, teavad, et Philippe Petit on üks omanäoline tegelane ning Joseph Gordon-Levitt tabab suurepäraselt tema olemust. Kuna nii dokk kui mängukas põhinevad samal raamatul ja kasutavad sama materjali, on mõlemad siiski erinevad ning põnev on näha teed kuulsa kõnnakuni nii meisterliku lavastaja kui Zemeckis’e (“Back to The Future”, “Forrest Gump”) poolt ekraanile tooduna.

Zemeckis ei tundu huvituvat väga sügavatest psühholoogilistest tegelaskujudest või komplekssest draamast. Tegu on eelkõige maagilise ja muinasjutuhõngulise 1970-ndate stiilis mängulise ning humoorika heist-filmiga, mis ei ürita olla väga realistlik. Seda ei saa ka pahaks panna, sest taoline valik tundub kõige paremini sobivat nii optimistliku ja unistusi tagaajava tegelaskujuga kui seda oli Philippe Petit. Siiski, “Kõnd” jätab esimeses pooles kohati kerglase mulje. Praktiliselt kõik kõrvaltegelased on stereotüüpsed, huumor kohati lääge ning tekib tunne, et filmitegijad ei kasuta täielikult materjali potentsiaali (“Man on Wire” vaatab sama lugu palju sügavamalt). Film on aga läbivalt hoogne ja loovalt lavastatud ning mis kõige tähtsam – “Kõnnak” hiilgab oma kõige olulisemal hetkel. Kuulsa kõnnaku lõik on suurepäraselt teostatud ning taastab usu filmikunsti võimu ja maagiasse – see on korraga haarav, inspireeriv, hirmutav kui ka poeetiline.

Tore on peale “Marslast” taaskord näha niivõrd positiivse ja inspireeriva sõnumiga filmi, mis tekitab tunde, et elus on võimalik kõike saavutada ning jätab peale kinost lahkumist sisse ääretult sooja ja hea tunde.

Hinne: 7/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Maryland” – “Disorder” – “Kõrvalekalle” (2015)

režissöör: Alice Winocour
stsenaarium:  Alice Winocour & Jean-Stéphane Bron

Prantsuse režissööri Alice Winocour’i Cannes’is linastunud teine täispikk mängufilm “Maryland” – “Kõrvalekalle” meenutab kohati “Transporter 2” art-house versiooni. Jason Statham’i autojuht on asendunud endise sõduri ja post-traumaatilise stressihäire (PTS) all kannatava Matthias Schoenaerts’iga (“The Drop“, “Far From Madding Crowd“). Samamoodi nagu Statham, peab mees (antud juhul küll paar päeva) valvama rikkurist mehe naist ja last “Maryland’i” villas.

Kuigi filmi parim hetk on üks ääretult pingeline ja suurepäraselt teostatud autostseen, lõpevad siinkohal sarnasused “Transporteri” seeriaga. Film üritab viia vaatajad peategelase Vincent’i (Schoenaerts) naha alla, kes ei suuda kohaneda normaalse eluga ning leiab oma kaitsealuse Jessie (Diane Kruger) näol ihaldusobjekti ning tema eest hoolitsemise kaudu justkui uue elueesmärgi.

Schoenaerts, kelle jaoks roll spetsiaalselt kirjutati, on ekraanil lihtsalt vapustav. Tegu on senise kinoaasta ühe hingestatuma ja haaravama osatäitmisega. Ääretult huvitav on jälgida, mis toimub tema silmade taga. Mees suudab suurepäraselt esile tuua katkise tegelase loomaliku poole. Kuuldavasti magas näitleja rolli paremaks sisseelamiseks kogu võtteperioodi jooksul kõigest 2 tundi ööpäevas. PTS’i on korduvalt suurele ekraanile toodud (“The Deer Hunter”, “First Blood”, “Jacob’s Ladder” jne) ent nii veenvas esituses pole seda kaua näinud. Kui aus olla, on Schoenaerts’i rollisooritus palju parem ning sügavam kui talle antud materjal ning film tervikuna. Paljus päästab just tema kohati kunstliku, veniva ja kohmaka teose.

Lugu, kuigi mitmeti tõlgendatav (tegu on väga poliitilise ja ajakohase filmiga) ning suurepärase lõpuga, jääb veidi hõredaks. Tegu on Winocour’i  teise täispika mängufilmiga ning “Kõrvalekalle” jätab kohati lühivormi mulje, kuna ühegi liini või teemaga ei jõuta eriti kaugele. Kui välja arvata päris algus, mainitud autostseen, ning paar momenti lõpuosas, ei kanna film tihti ka oma taotletud pinget välja.

“Kõrvalekallet” on keeruline soojalt soovitada. Tegu on üsna kalgi ja toore teosega. Isegi kui see on taotluslik, ei kanna valitud vorm minu jaoks tervikut lõpuni välja. Matthias Schoenaerts’i rollisooritus on aga hiilgav ning kui peate lugu heast näitlejatööst, tasub kinoskäik ennast ära. 

Hinne: 6/10
IMDB   Rotten Tomatoes   
arvustus: Diana

Read Full Post »