Archive for the ‘Muusikal’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive‘i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Advertisements

Read Full Post »

Pühad toovad inimesi tihti telerite ette. Mis on need teosed, mida tasub ikka ja jälle üle vaadata.

Vaevalt möödub jõulupühi, mil me ei kohtuks “Üksinda kodus”, “Visa hinge” või ka kodumaise klassikaga nagu “Kevade” või “Viimne reliikvia”. Romantilised komöödiad, jõululood, kogupere- ning lastefilmid on saanud traditsiooniks. Heidaks pilgu mõnele rohkem või vähem tuntud jõulufilmile, mis ei pruugi kohalikule publikule nii tuttavad olla.

………………………………………………………………………………………………………………………
miracle_on_34th_street_1947_poster“34. tänava ime” – “Miracle on 34th Street” (1947).

Üks vähestest jõulufilmidest, mis kandideeris parima filmi Oscarile ning ainus, mis võitis jõuluvana kehastavale näitlejatele ka Kuldmehikese. Edmund Gwenn kehastab meest nimega Kris Kringle, kes väidab end olevat päris jõuluvana. Osa inimesi jääbki seda uskuma, osa hakkab aga mehe terves mõistuses kahtlema. Tõe väljaselgitamine viib asja kohtuni. See on tõelise jõulumeeleoluga südamlik  ja sarmikas teos. Film särab tänu Edmund Gwennile, kes on kinoajaloo üks parimaid jõuluvanasid.

miracle_on_34th_street

………………………………………………………………………………………………………………………

the_shop_around_the_corner_1940_poster“Pood ümber nurga” – “The Shop Around the Corner” (1940).
James Stewarti tuntumaks jõulufilmiks on “See imetabane elu” (1946). Aastaid enne mängis ta aga ühes võluvas romantilises komöödias, mille tegevus leiab aset jõuluaegses Budapestis. Lugu räägib kingituste poes töötavast Alfredist (James Stewart) ja uuest müüjast Klarast (Margaret Sullavan), kes üksteist silmaotsastki ei salli. Enesele teadmata on nad aga kirjasõpradena teineteisesse armumas. Lavastaja Ernst Lubitsch, kes sai tuntuks intelligentsete ja teravmeelsete situatsioonikomöödiatega, loob siin nauditava ja teravmeelse teose. Film on tulvil põnevaid karaktereid ning üllatavaid pöördeid. Kui jutustatud lugu kõlab tuttavalt, siis põhjuseks on loomulikult 1998. aastal valminud uusversioon “Sulle on sõnum” (1998), peaosas Meg Ryan ja Tom Hanks.

………………………………………………………………………………………………………………………

a_charlie_brown_christmas_1965_poster“Charlie Browni jõulud” – “A Charlie Brown Christmas” (1965).
Paljudele on tuttav Charles Schulzi loodud koomiks “Charlie Brown ja tema sõbrad” või vähemasti koer Snoopy tegelaskuju. Vähem teatakse aga  tema  pühadeteemalisi filme, kus needsamad karakterid üles astuvad. Sealhulgas leidub  ka üks tore jõululugu. Charlie Brown ei tunne enam pühadest rõõmu, kuna need on liiga kommertslikuks muutunud. Selleks, et poisi kurbust leevendada, palutakse tal lavastada kooli jõulunäidend ning leida kuusepuu. Peagi saab Charlie teada, mis on jõulude tegelik tähendus. Armas ja südamlik pooletunnine joonisfilm linastub Ameerikas pühade ajal juba 51 aastat.

charlie_brown_christmas

………………………………………………………………………………………………………………………

a_christmas_story_1982_poster“Jõululugu” – “A Christmas Story” (1982).
Järjekordne Ameerika televisioonis regulaarselt linastuv jõulufilm, mis jookseb mõnes telekanalites lausa kaks ööpäeva jutti. Poolautobiograafiline teos leiab aset XX sajandi keskel ning näitab 9-aastase Ralphie (Peter Billingsley) lustakaid jõulueelseid juhtumisi. Kas tal õnnestub oma vanemaid ja jõuluvana veenda, et nad talle õhupüssi kingiksid?


………………………………………………………………………………………………………………………

muppets_christmas_carol_1992_movie_poster“Muppetite jõululugu” – “Muppets Christmas Carol” (1992).
Charles Dickensi kuulsat jõululugu inimpõlglikust ihnuskoist Scrooge’ist, keda külastavad jõululaupäeval mineviku, oleviku ja tuleviku vaimud, on korduvalt ekraanile toodud. Mis muudaks selle loo veel paremaks? Loomulikult Muppetid! “Muppetite jõulugu” on terve seeria armastatuim teos, kust leidub toredaid nalju ja lustakaid muusikalisi numbreid. Loo tegelikuks staariks on aga Michael Caine (“Noorus”, “Batman alustab”), kes sobib Scrooge’i rolli nagu valatult ning teeb siin karjääri ühe parima rolli.

muppets_christmas_carol

………………………………………………………………………………………………………………………

joyeux_noel_movie_poster“Häid jõule” -“Joyeux Noël” (2005).
Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Prantsuse linateos on inspireeritud päriselust. 1914. aasta detsember, esimene ilmasõda, ent jõululaupäeval kuulutavad Šotimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa väeüksused läänerindel välja relvarahu, et jagada koos pühade rahuaega. Mis juhtub aga siis, kui pärast koosveedetud aega tuleb taas lahingusse asuda? Tegu on sentimentaalse ja kohati naiivsevõitu looga, kuid selle keskmes seisavad tugevad ja provokatiivsed ideed. Filmi keskosa näitab tabavalt sõja absurdsust ning muusika ja pühade ühendavat jõudu.

joyeux_noel_movie_still

………………………………………………………………………………………………………………………
Shane_black_christmas_movies.jpg

“Surmarelv” – “Lethal Weapon” (1987) ja suur osa Shane Blacki loomingust.
“Visa hing” on üks armastatumaid jõulufilme, ent see pole ainus märul, mille tegevus leiab pühade ajal. “Surmarelvas”, kus astub esmakordselt üles ikooniline buddy-cop duo seersant Murtaughi (Danny Glover) ja Martin Riggs (Mel Gibson), leiab palju rohkem pühade temaatikat ja ikonograafiat kui John McClane’i seikluses. Stsenarist Shane Black armastab väga jõule sest peale “Surmarelva” toimub ka  “Viimase skaudi”(1991), “Pika lahkumissuudluse” (1996), “Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis” (2005), “Raudmees 3” (2013) kui ka sel aastal linastunud “Heade tüüpide” (2016) tegevus just sel ajal.

………………………………………………………………………………………………………………………

on_her_majestys_secret_service_poster“Tema Majesteedi salateenistuses” – “On Her Majesty’s Secret Service” (1969).
Maailma kõige kuulsama salaagendi James Bondi fännidele pole midagi paremat seeria ühest tugevamast ja emotsionaalsemast filmist, millest osa leiab aset jõulude ajal. James Bond (George Lazenby) päästab naise (Diana Rigg), kelle isa osutub kriminaalkartelli juhiks (Gabriele Ferzetti). Viimane nõustub mehele jagama infot SPECTRE organisatsiooni juhi (Telly Savales) kohta, kui 007 tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse tõeliselt. Ainuüksi John Barry ja Hal Davidi koostöös valminud laulu “Do You Know How Christmas Trees Are Grown? ” tõttu kuulub teos jõulufuilmide varamusse.

on_her_majestys_secret_service

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22. detsember 2016

Rahulikke ja kauneid Pühi!

 

 

Read Full Post »

la_la_land_2016_movie_posterrežissöör: Damien Chazelle

stsenaarium: Damien Chazelle

osades:
Ryan Gosling (Sebastian)
Emma Stone (Mia)
John Legend (Keith)
Rosemarie DeWitt (Laura)
J.K. Simmons (Bill)

operaator: Linus Sandgren, kunstnik: David Wasco, kostüümikunstnik: Mary Zophres, montaaž: Tom Cross, helilooja: Justin Hurwitz.

Produtsendid: Fred Berger, Gary Gilbert & Marc Platt.

128.min

 

Inglite linna suured unistused

Sarmikas muusikal näitab rõõme, pettumusi ja kompromisse, mida loomingulised inimesed unistuste täitumise nimel peavad läbi elama.

LLL d 29 _5194.NEF

Courtesy of Lionsgate

Möödunud aastal filmiga “Whiplash (2014) loorbereid lõiganud kolmekümne ühe aastane režissöör Damien Chazelle on oma kolmanda teosega kirjutanud kauni armastuskirja Hollywoodi kuldaja muusikalidele, mis mõjub ühtaegu vanamoelise ja nostalgilise kui ka värske ja kaasaegsena.

“La La Land: California unistused” jutustab loo kahest inimesest, kes elavad Inglite Linnas Los Angeleses lootuses, et just seal nende unistused täituvad. Kohvikus töötav Mia (Emma Stone) tahab saada näitlejaks ning käib pidevalt castingutel. Sebastian (Ryan Gosling) on muusik, kes soovib avada džässibaari, kuid peab raha teenimiseks esitama palasid, mis talle ei meeldi. Mehe ja naise teed ristuvad, neist saab paar. Otsused, mida nad oma loomingulises elus teevad, pingestavad aga nende omavahelisi suhteid.

Armastuslood sõltuvad palju näitlejate ekraanikeemiast. Emma Stone ja Ryan Gosling kehastavad armastajaid juba kolmandat korda. Eelmised osatäitmised jäävad filmidesse “Rumal pöörane armastus” (2011) ja “Gangsterite jahtijad” (2013). Ka siin loovad nad väga sümpaatse paari. Nende suhe näib tõelisena, milles on nii rõõmu kui valu. Stone ja Gosling annavad dramaatilistesse stseenidesse vajaliku emotsionaalse kaalu ning tulevad suurepäraselt toime ka ka tantsu- ja laulunumbritega.

la_la_land_2016_movie_still_007

Courtesy of Lionsgate

Ood Inglite Linnale

Režissöör on nentinud, et Los Angeles on linn, mis rikkast ajaloost hoolimata ei väärtust oma minevikku. Filmi keskmes ongi huvitav konflikt uue ja vana vahel. Sebastianile kinnitatakse korduvalt, et džäss on väljasuremise äärel olev muusikastiil, mis ei leia endale uut publikut. Ellujäämise nimel tuleb tal areneda ja vaadata tulevikku. Sama käib muusikali kohta. Võime ju olla väga kiindunud XX sajandi keskel valminud Hollywoodi muusikalidesse, ent aeg ja žanr on edasi liikunud. Piir nostalgia, kompromissi ja loovuse vahel on mõnikord väga õhuke.

Milliseid otsuseid tegelased nende mõtete valguses teevad, tasub kindlasti kinos vaadata. Režissöör Chazelle on leidnud hea tasakaalu vana ja uue vahel. “La La Landi” Los Angeles tundub korraga nii realistlik kui ka äärmusteni viidud. Vanade värviliste technicolor- muusikali stiilis värvipalett särab kirkalt, ent selles on ka midagi elulist. Näiteks avastseen L.A kiirteel leiab poeesia igapäevarutiinis.

Kui kaasaegsed muusikalinumbrid tehakse filmides tihti kiire montaažiga (nt “Moulin Rouge!”) siis Fred Astaire ja Gene Kelly tantsustseenid on enamasti teostatud ühe pika kaadrina. Chazelle järgib vanameistrite eeskuju, ent kasutab keerulistes stseenides ka kaasaegse tehnoloogia võimalusi. Filmis leiab korraga nii hommage`i tuntud muusikalidele kui uue ja originaalset lähenemise sellele žanrile.

la_la_land_2016_movie_still_005

Courtesy of Liosnage

Suure südamega tehtud film

“La La land” on armastusega tehtud ning seda tunneb igast kaadrist. Muusika, eriti laul “Tähtede linn” jääb meelde, karakterid mõjuvad sümpaatselt ning teostus mänguliselt. See on armastuskiri Inglite Linnale, muusikalile ning kõigile loomingulistele ja unistavatele inimestele. Selle aasta üks maagilisemaid ning soojemaid filme, mida julgeks soovitada pea kõigile.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 16. detsember 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 

la_la_land_2016_movie_still_006

Courtesy of Lionsgate

Read Full Post »

into_the_woods_posterrežissöör: Rob Marshall
stsenaarium: James Lapine, Stephen Sondheim’i ja  James Lapine’i muusikali põhjal

osades:
Anna Kendrick (Tuhkatriinu)
James Corden (pagar)
Emily Blunt (pagari abikaasa)
Daniel Huttlestone (Jack)
Meryl Streep (nõid)

operaator: Dion Beebe, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Colleen Atwood, montaaž: Wyatt Smith, helilooja: Stephen Sondheim. Produtsendid: John DeLuca, Rob Marshall, Callum McDougall & Marc Platt.

125 min

“JÄRJEKORDNE PETTUMUST VALMISTAV SONDHEIM’I MUUSIKALI EKRANISEERING”

Stephen Sondheim on Ameerika XX sajandi muusikaliteatri  üks  olulisem ning huvitavam helilooja ja laulusõnade kirjutaja, kes on oma pika karjääri jooksul katsetanud žanri piiridega. Mehe loomingut iseloomustavad (muusikali kohta) üsna keerukad narratiivid, ootamatu žanrivalik (nagu muusikaline thriller) ning vaimukad ja teravmeelsed laulusõnad (vast kõige tuntumad”West Side Story” omad).

Sondheim’i hinnatud muusikalide kinoversioonid nagu Richard Lester’i lavastatud farss “A Funny Thing Happened on the Way to the Forum” (1968) ja Tim Burton’i thriller “Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street” (2007) ei küündinud  küll originaalteoste tasemele, ent mõjusid värskelt tüüpiliste Hollywoodi muusikalide seas. “Into the Woods” – “Sügavasse laande” (2014), mida on üritatud juba 25 aastat kinolinale tuua, on järjekordne adaptsioon, mis väidetavalt ei ulatu lavaversiooni tasemele. Tegu on filmiga, mille kohta ei oska isegi mitu päeva peale filmi nägemist ikka seisukohta võtta.

Erinevalt teistest mainitud teostest, pole ma “Sügavasse laande” muusikaliversiooni veel näinud, ent filmi vaadates tekib tunne, nagu vaataks huvitava algmaterjali konarlikku ja kärbitud versiooni. Lugu ühendab erinevad Grimmi muinasjutud, mille keskmes on pagar (Corden) ja ta naine (Blunt), kes peavad oma pere needuse murdmiseks otsima metsast vana nõia (Streep) poolt soovitud elemente. Selle käigus ristub nende tee mitmete teiste tuntud tegelaskujudega nagu Tuhkatriinu (Kendrick), Punamütsike (Lilla Crawford), Rapuntsel (MacKenzie Mauzy), Jack (Huttlestone) ja hunt (Johnny Depp).

Disney stuudio nõudmisel on muusikalis kahjuks tehtud ka mitmeid muudatusi. Eriti tuntavalt Rapuntsli loos, mis tundub filmi vaadates üleliigne, kuna ei teeni kuigivõrd suuremat tervikut. Broadway etenduses on Rapuntsli käsitlus süngem ning tema teekond tundub paremini peegeldavat loo suuremaid teemasid. Siin peitub ekraniseeringu üks probleeme – kinoversioonis puudub teemadel väga hea fookus. Soovides pettumine ning laste ja vanemate probleemid näivad olevat kesksed, ent neid ei uurita piisavalt põhjalikult. “Sügavasse laande” viskab õhku huvitavaid ideid ning  Sondheim’i laulusõnad on vaimukad, ent ma ei saa aru, kui postmodernne, ironiseeriv või tõsiseltvõetav Rob Marshall’i filmiversioon soovib olla. Kui film algab üsna hambaid krigistama paneva lapsiku ja tobedavõitu muusikalinumbriga, siis kulgedes muutub tonaalsus tõsisemaks. Aga isegi tõsisematel hetkedel tundub näitlejate suul olevat kummaline irve, mis sellele kriipsu peale tõmbab.Väidetavalt on Broadway versioon kinoversioonist palju süngem, ning kuigi film näib oma visuaalides palju võlgnevat Tim Burton’i  loomingule (ka “Sügavasse laande” kostüümikunstnik Colleen Atwood on töötanud enamike Burtoni filmide peal), on muu teostus kuidagi kerglane. Mis siis, et mitmeid uuritavaid teemasid – nagu isadus, täiskasvanuks saamine ning tegude tagajärjed, vaadatakse üsna tõsiselt. Sellest kõigest tekib kummaline dissonants ja arusaamatu tonaalsus, millele ma esmakordsel vaatamisel päris pihta ei saanud. Ma ei oska öelda, kas see on ilmtingimata viga. Äkki on asi minus.

Kui režissöör Rob Marshall suutis ünsa efektiivselt tuua ekraanile legendaarse Bob Fosse tantsustseenid parima filmi oscariga pärjatud teoses “Chiago” (2002), siis tema viimane teos oli viimaste aastakümnete üks inertsemaid, energiavaesemaid, uimasemaid ja kohutavamalt lavastatud Hollywoodi filme üleüldse: “Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides” (2011). Osad selle filmi probleemid tunduvad vaevavat ka “Sügavasse laande”. Film on väliselt samamoodi uhkeldav ning staare täis, ent tundub sisimas tühja, identiteeditu ning igavana. Osatäitjad (kui vastukarva käiv punamütsike välja arvata) on ju korralikud (kõige parema rollisoorituse teeb vist Emily Blunt), ent nende erinevad näitlemisstsiilid ei moodusta kokku väga veenvat tervikut ning tervet teostust võiks nimetada mehaaniliseks. Kui vähemalt Tim Burton üritas “Sweeney Todd’i” tehes laulud dialoogistseenide vormis üles võtta, siis Marshall ei näi kunagi ära otsustavat mislaadi muusikali ta täpselt teeb. On see draama või komöödia, on see dialoogikesksem või traditsioonilisem muusikal? Kuigi osad stseenid ning laulud nagu “Agoonia”, kus kaks egoistlikku printsi võrdlevad oma kättesaamatuid armastusi, on korralikult visualiseeritud ning vaimukalt tehtud, kannatab suur osa filmist üllatavalt vaimuvaese ja stseenist-stseeni varieeriva stampliku teostuse all.

Ei oskagi öelda, kas tegu on korraliku, korrektse või lihtsalt halva filmiga. Mõistan nii neid kes seda filmi vihkavad kui ka neid kellele film väga korda läheb. Algmaterjal on piisavalt huvitav ning “Sügavsse laande” pakub toredaid Grimmi muinasjuttude ümbertöötlusi. Loos on huvitavaid leide nagu Tuhkatriinu, kes pidevalt printsi eest põgeneb ning mitmeid põnevaid moraalseid dilemmasid, mis seonduvad tegelaste unistuste ja soovidega, ent terve film näib korraga nii venivat kui ka liigselt ruttavat. Ja viimane kolmandik on lihtsalt ebarahuldav ega tekita lõpplahenduse tunnet.

Stephen Sondheim meeldib mulle ikka ning tema laulusõnad on muusikalide seas alati ühed vaimukamad, ent “Sügavasse Laande” ei tundu, nagu ta teoste eelnevadki adaptsioonid, eriti edukalt suurele ekraanile jõudnud olevat. Ehk vaatan filmi millalgi uuesti üle ning lisan uued kommentaarid.

Seniks aga ei oska ma isegi öelda, mis hinnet filmile panna – kas soovitada või hoiatada.

Hinne: ?/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana

Into_the_woods_still

Read Full Post »

Electric_Dreams_dvd_coverrežissöör: Steve Barron

stsenaarium: Rusty Lemorande

osades:
Lenny von Dohlen (Miles Harding)
Virginia Madsen (Madeline Robistat)
Maxwell Caulfield (Bill)
Bud Cort (Edgar)

operaator: Alex Thomson, kunstnik: Richard Macdonald, kostüümikunstnik: Ruth Myers, montaaž: Peter Honess, helilooja: Giorgio Moroder.

Produtsendid: Larry DeWaay & Rusty Lemorande.

95 min

” TORE MUINASJUTT ARVUTITELE “

Edu, mis saatis filmi “Her'” – “Temake” (2013) ( s.h oscar parima originaalstsenaariumi eest) tekitas aina suurema soovi vaadata filmi, mille motiive tundus Spike Jonze oma viimases teoses vägagi kopeerivat. Suurem huvi “Electric Dreams’i” (1984) vastu tekkis paar aastat tagasi, kui nägin Sikel & Eberti filmisaadet At The Movies.

Lõpuks õnnestus mul soetada filmi dvd. See oli armastus esimesest silmapilgust – üle pika aja leidsin filmi, millesse totaalselt armusin ning mis mind naeratama pani.

ARMUKOLMNURK ARVUTI, POISI & TÜDRUKU VAHEL

electric_dreams_1984_still_1

Filmi armukolmnurk: Virginia Madsen (Madeline Robistat), Lenny von Dohlen (Miles Harding) & Bud Cort (arvuti Edgar).

Neile, kellele meeldis “Her”, samuti neile, kelle jaoks oli film kohati endast  liiga heal arvamusel, tasuks kindlasti vaadata “Electric Dreams’i”. Teos, mille sisemuses on mitmed sarnased ideed (arvuti, kes avastab iseenda, armastus arvuti ja inimese vahel), on palju kergemeelsem ja meelelahutuslikum ning  isegi kitšilikult 80-ndate stiilis. Siiras ja tore ideefilm, millel puudub liigne pretensioonikus, mis teeb paljud antud kümnendi filmid nii nauditavaks. Film võib näida isegi naiivne, ent kõige taga on küsimus inimese suhtest tehnoloogiaga. Edgari-nimeline arvuti suudab komponeerida muusikat ning tahab  aru saada, mis on armastus.

Noore arhitekti Miles’i (von Dohlen) elu on organiseerimata ning ta näeb lahendusena võimsat koduarvutit, kes kontrollib kõike – avab uksi, keedab  kohvi, organiseerib töökalendrit  jne. Peale väiksemaid äpardusi hakkab aga arvuti iseennast avastama ning Miles’iga suhtlema. Kuuldes naabri Madeline’i ( Madsen) tšellomängu hakkab ta isegi  muusikat komponeerima. Madeline armub Miles’i, arvates, et mees on  muusika autor,  ning arvuti muutub armukadedaks. Nii saab alguse filmiajaloo originaalsemaid armukolmnurki.

ARVUTI NIMEGA EDGAR

electric_dreams_1984_still_5

Edgari-nimeline arvuti tahab aru saada, mida tähendab armastus.

Kui Miles’i ja Madeline’i lugu jälgib vägagi tüüpilise romantilise komöödia struktuuri, mille keskmes  on žanri konventsioon – vale (Miles ei julge rääkida, et muusika  pole tema, vaid arvuti looming), veavad verinoored näitlejad Virginia Madsen (“Sideways”, “Candyman”) ning Lenny von Dohlen (“Tender Mercies”, “Home Alone 3”) isegi kõige naiivsemad ja klišeelikumad stseenid välja. Madsen pole kunagi kinoekraanil armsam olnud, Dohlen mängib toredat nohikut ning nad koos moodustavad väga hea paari hoolimata  tegelaste  funktsionaalseteks jäämisest. Filmi huvitavaimaks karakteriks on arvuti nimega Edgar, keda mängib suurepäraselt Bud Cort (“Harold and Maude”). Kinoajaloo üks meeldejäävamaid tehisintellekte Hal 9000 (“2001: A Space Odyssey”) kõrval.

Cort, kes oli võtete ajal pidevalt platsis, ent oli  peidetud karbi sisse, mängib Edgarit kui maailmast vaimustuses olevat väikest last – ta on mänguline, uudishimulik ja segaduses. Tema jaoks on maailm täis avastamist ning kõik, mida ta ümbritsevast teab, on see, mida Miles talle räägib või mida ta televisiooni vaadates õpib (ühes  naljakamas stseenis esitab Edgar telereklaamidest inspireeritud armastuslaulu, mis on lembemuusikast vägagi kaugel) . Ta on tundnud midagi sõnulseletamatut  ja tahab, et teda puudutataks  (sarnased motiivid “Her’iga”). Kui ta näeb, et Miles kasutab tema loodud muusikat Madeline’i läheduse võitmiseks, otsustab ta armukadedushoos kätte maksta ja haarab kontrolli nii mehe korteri kui finantside üle.

LÄBINISTI 1980NDATE FILM

Steve_Barron_&_Edgar_Electric_Dreams_1984

“Electric Dreams” sai režissöör Steve Barroni (pildil) käe all üheks kõige ehedamaks 1980ndate filmiks.

Kuulsa muusikavideode režissööri Steve Barron’i jaoks (“Teenage Mutant Ninja Turtles 1990” ja “Coneheads”), kes lavastas MTV algusaja ühed olulisemad  teosed nagu A-Ha “Take Me On” ja Michael Jackson’i “Bille Jean”, oli “Electric Dreams” debüütmängufilmiks. Mees suudab materjalile õige tonaalsuse leida ning toob kaasa väga paljud 1980-ndate popvideotes prevaleerivad motiivid – hoogsa montaaži, julged kaameraliikumised ning ekspressiivsed rakursid. Film on toretsev ja hoogne, lõbus ja mänguline. Arvestades seda, et üks tegelastest – Edgar, on pidevalt statsionaarne, suudab Barron filmi vägagi visuaalseks teha. Kaamera liigub läbi arvuti emaplaatide ning ventilatsiooniavade ja arvutiekraan on pidevalt täidetud põnevate visuaalidega. Tegu on läbivalt  muusikavideoliku filmiga, ent see ei muutu häirivaks (ainult “Love is Love” laulu segment on lahja) ning sobitub kenasti filmi, mis tegelikult on muusikal. Kuigi ükski tegelastest ei hakka  päris niisama laulma, on “Electric Dreams” täis muusikalisi vahepalasid. Pole ka ime -tegu on Virgin Films’i ühe varasema linateosega. Stuudio sõsarkorporatsioon oli ju selle aja  suuremaid muusikalabel‘eid.

VINGE SOUNDTRACK

electric_dreams_1984_album

Electric Dreams’i soundtrack (1984).

Filmist leidub nii nii klassikalist  muusikat kui 80-ndate New Wave’i. Stseen, mis teoreetiliselt ei tohiks toimida, keskne duett tšellist Madeline’i ja arvuti vahel, on filmi üks kõrgpunkte. Seal miksib legendaarne Itaalia muusik ja helilooja Giorgio Moroder (“Scarface”, “Midnight Express”) Bach’i Menuetti G-duuris elektroonilise muusikaga, ning režissöör Barron teeb väga staatilisest stseenist (istuv tšellist ja laual olev arvuti) midagi visuaalset ja toredat. See tähtis stseen markeerib arvuti suurema eneseteadvuse algust ning annab kaunilt edasi Edgari “ellu ärkamist”. Filmist kostub palju omaaegseid hitte sellistelt tegijatelt nagu Philip Oakey, Jeff Lynne, Culture Club, Heaven 17 ning nimilugu “Electric Dreams” on tuntum, kui film ise.

Soundtrack on tõeline pärl neile, kes vähegi 1980-ndate muusikast lugu peavad ja  käib minuga  mängijas pidevalt kaasas.

ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST

electric_dreams_1984_still_4Tegu on filmiga, mida on lihtne  kritiseerida – naiivne, muusikavideolik, tobe meelelahutus jne.  Aga minu jaoks on see kõik osa filmi šarmist. “Electric Dreams” on oma naiivsuses siiras ja looliselt ääretult lihtne, ent samas väga nutikas ja originaalne. Erinevalt “Her’ist” pole ta ennast täis, ega taanda oma motiive lihtsalt kaasaegsete suhete kommenteerimiseks.

“Electric Dreams” räägib nii loomingust, armastusest kui inimese suhtest tehnoloogiaga ning on täpselt see, mida ta lubab oma algustiitrites – muinasjutt arvutitele. Ma saan absoluutselt aru inimestest, kellele see unustatud kultusteos ei pruugi meeldida. Küünikutel tasub eemale hoida, ent mina naudin ja armastan seda energilist ning lõbusat filmi kogu südamest.

Ja kas arvutid näevad unes digitaalseid lambaid?
– JAH! Tõestus on filmilindil.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 8.0/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert



electric_dreams_1984_still_3

Read Full Post »

Lisa_Limone_ja_Maroc_Orangerežissöör: Mait Laas
stsenaarium: Peep Pedmanson & Kati Kovács

osades:
Omar Nõmm (Maroc Orange)
Iiris Vesik (Lisa Limone)
Peeter Volkonski (Lisa  isa)
Jaan-Eik Tulve (Tomat-Mees)
Risto Joost (merekarp)

operaator: Ragnar Neljandi, helilooja: Ülo Krigul, montaaž: Mait Laas & Ragnar Neljandi, produtsendid: Arvo Nuut & Andrus Raudsalu.

helirežisöörid: Karri Niinivaara ja Horret Kuus.

72.min

“PARIM EESTI FILM, MIDA MA KUNAGI KUULANUD OLEN”

Nähes lõpuks uusimat Eesti nukufilmi “Lisa Limone and Maroc Orange: tormakas armulugu”, tegin ma midagi, mida ma polnud üle kümne aasta kinos teinud. Ma sulgesin silmad ning nautisin filmi suurepärast helipilti. Mitte muusikat, mida võiks nukuoopeilt oodata, vaid heliefekte ja tõeliselt suurepärast helimixi.

Sooviksin siinses kirjutises teha suure kummarduse antud nukufilmi suurimatele kangelastele – helirežissööridele Karri Niinivaarale ja Horret Kuusile, keda ei mainita millegipärast ei filmi algustiitrites (isegi lõputiitirtes on nende nimed teiste vahele kuhugi ära eksinud) ega filmi postril. Teades, kui olulist rolli on helikujundus mänginud animatsiooni ajaloos ning kui ülitähtsat rolli mängib see antud filmi juures, on tegu kummalise möödalaskmisega.

“HELIFILM”

Filmirežissöör Joe Dante on kunagi öelnud, et kuigi enamik filme on ülesvõetud värviliselt, on neist vaid vähesed värvifilmid. Sama lugu on ka heliga. Kuigi peale helifilmi saabumist aastal 1927 filmiga “The Jazz Singer” on ju pea kõik linateosed omanud heli, on neist helikujundusele pööranud tähelepanu väga vähesed. Enamik filme omavad heli, ent pole helifilmid.

Probleem iseenesest algas sellega, et helifilmi tulekuga haakasid suurem osa filme keskenduma dialoogile, mitte helipildiga mängimisele. Kuigi varases perioodis leidis üksikuid erandeid – nagu näiteks Fritz Langi esimesed helifilmid “M” ja “Das Testament des Dr. Mabuse”, mis mängisid juba väga jugelt heli võimalustega, jäi huvitavate helilahenduste pärusmaaks eelkõige slapstick komöödiad (Three Stooges), ulmefilmid (Flash Gordon) ning multifilmid (Walt Disney ja Warner Brothersi looming).

“HELI EESTI FILMIDES”

Joonis- ja nukufilmides on heli alati olulist rolli mänginud ning Eesti filmimaastikul on see pea ainus võimalus helirežissööridel säramiseks. Mängufilmide heli kannatab mitme asjaolu taga. Helitöötluseks pole kunagi eelarves piisavalt raha ning aeg, mis antakse täispika filmi heli tegemiseks on minimaalne. 95 protsenti Eesti mängufilmidest saaksid potensiaalselt olla palju parema heliga kui nad publikuni jõuavad. Mis aga kõige kurvem – on väga vähe lavastajaid, kes mõtlevad filmi tehes heli peale. Nii nagu ei suudeta teha head värvifilmi ei suudeta teha head helifilmi, sest helimaailm on miski, mis paljude režissööride jaoks jääb müsteeriumiks. Selle peale mõeldakse heal juhul alles siis kui film on  kokku monteeritud ning kui helirežissöör midagi neile välja pakub. Tõeliselt hea heliga film nõuab aga etteplaneerimist.

Heli peale peab mõtlema enne võtesse asumist – tihti juba stsenaarsel tasemel. Šanss, et lavastaja seda detailselt teeks on väike. Õnneks rõhutatakse selle olulisust Balti Filmi- ja Meediakoolis aina rohkem (suuresti tänu Jüri Sillarti pärandile, kes oli samuti mures filmirežissööride nõrga helilise planeerimise osas) ning loodetavasti on varsti ka väljaspoole nuku- ja joonisfilme tõeliselt hea heliga filme tulemas. Kugi helirežissöörid teevad oma võimaluste piires parimat võimaliku tööd, ei meenu palju tõeliselt hea heliga Eesti mängufilme. Ainsana meenub hetkel “Somnambuul” (helirežissöör Mart Otsa), kus heli tõesti filmimaailma loomisel olulist ja meeldejäävat rolli mängis.  See film linastus aga 10. aastat tagasi.

“LISA LIMONE & MAROC ORANGE”

“Lisa Limone and Maroc Orange” algab koheselt tugeva helilise lahendusega. Jaan-Eik Tulve mängitud Tomat-Mees toob kutsub meid filmi vaatama, viibides ise kinolaval. Teda ümbritseb lärmakas publik, kes viib vaataja ruumiliselt loodud helimaailma abil pilti suurepäraselt sisse. Heli rikkalikus on koheselt tunda ning jätkab oma võimsat esitust loo esimeses stseenis, kus peategelane Maroc üritab koos põgenikega tormisel merel seilates leida tee loodetud vabaduse poole. Meri on helirežissööridele alati head ainest pakkunud ning siin suudab see lisada stseeni palju pinget ja ohtu.

“Lisa Limone and Maroc Orange’i” esimene kolmandik on vaieldamatult filmi kõige tugevam osa. Selles osas on kõige suurem roll mängida ka helil. Tõeliselt suur kiitus režissöör Mait Laas’ile, kes on nähtavalt filmi algust luues mõelnud heli peale. Peagi järgnevad Maroc’i sekeldused tomativabrikus on tõeliselt hea näide lavastaja, montaaži ja heli suurepärasest koostööst. Erinevad masinad on heli abil karakteerselt edasi antud ning masinavärgi rütm moodustab omaette muusika. Tegu on vast kõige musikaalsema hetkega terves filmis, mis siis, et sel hetkel midagi ei laulda. Kui tegu on ehk isegi natuke igava ja liigselt pikana tunduva lõiguga, lisab heli niipalju nüanssi ja mängulisust, et see hakkab suurerpäraselt tööle. Film on täis mitmeid kohti, kus on heliga toredalt mängitud – stseen, kus Lisa merearpe kõrvade juures hoiab, on selle heaks näiteks.

Edasi liikudes hakkab suuremat rolli mängima laulud ja muusika, ent ka seal peab mainima tõeliselt heal tasemel helitööd. Üldine helimix on hästi balanseeritud ning muusika salvestus/mix ja arranžeering (kelle taga peaks olema Sten Sheripov) on samuti tasemel. Ülo Kriguli muusika on samuti hea, ent kanantab laulusõnade all. Nimetaksin seda “Cherbourg’i vihmavarjude” probleemiks – tegu on banaalsete laulusõnadega, mis on tihti liiga lihtsad ja otsesed, väljendades tegelaste tundeid ja mõtteid igaval moel. Head ooperid või muusikalid omavad keerulisi või huvitavalt rütmistatud laulusõnu, mis moodustavad teksti abil ka mingi kujundi. Siin seda aga pole ning arvestades fakti, et laulud on enamik maailmas mõeldud subtiitritega lugemiseks, seda enam taunitavad. Vaataja ei pea siin kõrvu kikitama ja muretsema, et mõni lause jääb segaseks – kõik on ju ekraanil kirjas.

“Lisa Limone and Maroc Orange” on tehtud nähtava armastuse ja pühendumisega. Sinna sisse pandud töö ja vaev on nähtavad ning tegu on nukufilmiga, mis näitab, et Eesti oleks tehnilise poole pealt võimeline konkureerima Hollywoodi suure-eelarveliste nukufilmidega nagu “Coraline”, “Paranorman” või “Fantastic Mr. Fox”. Filmi visuaalne pool on tugev ning kuigi, võrreldes Hollywoodiga, leiab siit läbinähtavamaid digiefekte ning kummalisi näpuvigu (nagu nukkude liikumseks kasutatud nähtavad nöörid filmi lõpuosa üksikutes kaadrikutes), on terve meeskond suutnud luua suureelarvelise eepose, mis omab siiski Eestile omast kodukootud tunnet ja šarmi. Kuigi 3D vajalikkuse üle võib vaielda (seda saab teha 99% 3D filmide osas) ning kaameratöö tihti tõmbab kohati liigselt tähelepanu oma lihtsa efektitsemisega (nagu kummaline Matrixi stiilis Lisa Limone’i aknale hüppamine, mida võib näha filmi treileris) on tegu üsna stiilipuhta teosega.

“Lisa Limone and Maroc Orange” paneb üsna hästi toimima enda poolt loodud maailma, mis on mikstuur nii laste- ja täiskasvanu nukufilmidest, mõistujutust ning poliitlisest ja ühiskondlikust allegooriast. Ühiskondliku struktuuri jaotamine puu- ja juurviljadeks on ju igati tore leid. Filmi probleem peitub aga terve Eesti kinokunsti vaevavas haiguses – logisevas loojutustamisoskuses ning stsenaariumis, mis oma läbinähtava allgeooriad liigselt ära seletab (dokkaadrid põgenikest tunduvad üleliisete ja plakatlikena), keskset lugu (Lisa ja Maroc’i suhet) nõrgalt jutustab ning filmi lõppedes täielikult ära laguneb (oli vahepeal toimuv unenägu või mitte + Tomat-mehe deus ex machina). Puudub korralik narratiivne fookus ning 72. minutise filmi sees on peidus heal juhul 40-minutline lugu.

“ELAMUS”

Taipan kui keeruline on helist rääkida, eriti kui ei soovi väga tehniliseks või detailiseks minna. “Lisa Limone and Maroc Orange: tormaka armuloo” puhul oli minu jaoks tegu tõeliselt suurepärase helilise elamusega. Filmide helipildid on viimasel ajal muutunud palju üksluisemaks (palju mürglit aga vähe helilist kompositsiooni), viimased tõeliselt hea heliga filmid olid vist legendaarse Star Warsi helirežissöörii Ben Burtt’i tööd filmidele  “Star Trek” & “WALL·E”. Eelmise aasta omadest jäi ainsana meelde ““The Impossible” – “Ilmvõimatu” suurerpärane esimene pool. Film, kus aga viimati silmad heli nautimiseks kinni panin oli kini Kosmoses 2000. aastal nähtud “U-571”. Siiamaani mulle kõige  suurema helielamuse pakkunud film – tegu oli linateosega, kus tõesti tundsin, et viibisin allveelaevas. Peale seda on ainsana lähedale jõudnud “Master and Commander: The Far Side of the World” (2003). Mõlemad filmid võitsid ka parima heli oscari. See et räägin antud filmidest kõrvuti Eesti omaga, näitab kui heal tasmel on võimalik siin heli teha. “Lisa Limone and Maroc Orange’i” heli viis mind suuerpäraselt loodud nukufilmi maailma sisse ja lihvis siledamaks paljud teose puudujäägid.

Müts maha terve “Lisa Limone and Maroc Orange’i” heli- ja muusikatiimi ees. Ma ei unusta teid! Tegu on parima Eesti filmiga, mida ma kunagi kuulanud olen.
Loodetavasti ootavad nii head helilised elamused meid peagi jälle ees.

P.S: Suur kummardus ka Risto Joostile – tõeliselt geniaalselt mängitud merekarbi rolli eest. Merekarbi tegelaskuju oli tore tänu oma disainile ja animatsioonile kuid karakteerne ja meeldejääv tänu toredale vokaalsele esitusele.

Helipildi hinne: 9/10

IMDB

Lisa_Limone_ja_Maroc_Orange_still

 

Read Full Post »

pitch_perfect_posterrežissöör: Jason Moore
stsenaarium: Kay Cannon, Mickey Rapkin’i romaani alusel

osades:
Anna Kendrick (Beca)
Skylar Astin (Jesse)
Ben Platt (Benji)
Brittany Snow (Chloe)
Anna Camp (Aubrey)
Rebel Wilson (Paks Amy)
Alexis Knapp (Stacie)

operaator: Julio Macat, kunstnik: Barry Robison, montaaž: Lisa Zeno Churgin, heliloojad: Christophe Beck & Mark Kilian, produtsendid: Elizabeth Banks, Paul Brooks & Max Handelman.

112 min

“JOHN HUGHES’I JA SIMPLE MINDS’i IGAVENE VARI”

Uusim teismeliste komöödia “Pitch Perfect” – “Lauluässad” on järjekordne film, mille keskseks mõjutuseks on John Hughes ning tema ikooniline film “The Breakfast Club”. Sellest ei näidata ainult klippe, antud kultusfilm ja seal kostuv Simple Minds’i laul Don’t You (Forget About Me) mängib “Lauluässade” narratiivis väga tähtsat rolli. Öeldakse, et  filmis endast parema teose mainimine pole kunagi hea. Viimases tõeliselt heas teismeliste komöödias “Easy A’s” see aga ju toimis. Kas ka siin?

“Lauluässad” on ispireeritud a capella ansamblite ja telesarja “Glee” populaarsusest. DJ karjäärist unistav Beca (Kendrick) asub uude kolledžisse õppima ning nõustub isa  pealekäimisel (lubadusel tüdruk siis L.A’sse DJ karjääri jahtima saata) liituma tüdrukute a cappella ansambliga “Bellas”. Viimased peavad ennast peale viimasel aasta toimunud otse-eetri õnnetust taas tõestama ning võitma oma põhikonkurente – kohaliku ülikoolilinnaku poistetruppi “Treblemakers’it”.

Kuigi film teeb viiteid John Huges’i loomingule, on “Laulässad” väga standartse ja etteaimatava looga (kaks konkureerivat ansamblit ja DJ ambitsioonidega tegelena – huvitav kuidas see kõik küll lõppeb), kus ükski tegelaskuju ei oma kompleksust või nutikust mis oli teismeliste žanri meistril. Tegu on väga fabritseertiud ja pealiskaudse maailmaga, mille arhetüüpsed tegelased on meeldejäävad tänu näitlejatrupi šarmile (eriline kiitus alati suurepärasele Anna Kendrick’ule) ning mitmetele meeldejäävatele stseenidele (dušistseen, laulmisduellid jne). Film on lihtsalt lõbus ja energiat täis. Naljad toimivad ning laulustseenid on tehtud väga hästi – ja seal peitub filmi suurim tugevus.

Kel vähegi huvi muusikalide või teismeliste komöödiate vastu, tasub filmi vaadata (mina näiteks nautisin seda filmi 10 korda enam kui “Les Miserables’it”). Kuigi “Lauluässad” tundub nooremale publikule suunatud olevat, on tegu, nagu “Easy A” puhulgi, palju nutikama ja laiemahaardelisema linateosega. Kuigi oma loo poolest sobiks film võib-olla paremini väiksele ekraanile, tasub laulustseenide paremaks nautimiseks seda võimalusel kinolinal vaadata.

John Huges ja Simple Minds mõju on siiamaani Ameerika noortefilmides tunda. Kuigi “Mean Girls”, “Juno” ja “Easy A” on kordades paremad, originaalsemad ja huvitavamad filmid kui “lauluässad” ning Kay Cannon’i (30 Rock) stsenaariumist oleks palju enamat eeldanud, on tegu korraliku – kerge ja magusa meelelahutusega, mis võib ka väljaspool oma sihtgruppi nauditav olla. Vähemalt minul oli lõbus.

P.S: Rääkides, sellest et endast parema filmi ekraanil näitamine pole kunagi hea. Kui filmis “Breakfast Club’i näidatakse, tekib tõesti soov pigem seda vaadata ning seda suuremad tunduvad ka “Lauluässade” vead. Nii et reegel peab paika. Loodetavasti tekitab aga antud filmi mainimine nooremal generatsioonil huvi, kel antud film nägemata, see lõpuks ära vaadata. Ja kui teil on “Breakfast Club” veel nägemata, siis asuge seda kohemaid vaatama!

Hinne: 6.5/10
IMDB
Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode  Roger Ebert  


pitch_perfect_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused