Archive for the ‘Neo-Noir’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Advertisements

Read Full Post »

elevator_to_the_gallows_POSTERrežissöör: Louis Malle
stsenaarium: Roger Nimier & Louis Malle, Noël Calef’i romaani põhjal

osades:
Jeanne Moreau (Florence Carala)
Maurice Ronet (Julien Tavernier)
Lino Ventura (inspektor Cherrier)
Georges Poujouly (Louis)
Yori Bertin (Véronique)
Iván Petrovich (Horst Bencker)
Elga Andersen (Frieda Bencker)
Jean Wall (Simon Carala)

operaator: Henri Decaë, kunstnikud: Jean Mandaroux  & Rino Mondellini, montaaž: Léonide Azar, helilooja: Miles Davis. Produtsent: Jean Thuillier.

91 min

ARMASTUS JA MÕRVAD ÖISES PARIISIS. Nutikate pööretega briljantne thriller.

Sõpruse kinos esitletava Pariisi restrospektiivi põnevaimaks teoseks on Louis Malle’i debüütmängufilm “Lift tapalavale”.

“Lift tapalavale” on üks esimesi filme Teise maailmasõja järel, mis kujutas uudset ja kaasaegset Pariisi. Klassikalise lähtepunktiga film noir thrilleri tegevus rullub lahti ühe ööpäeva jooksul. Armukesed Florence (Jeanne Moreau) ja Julien (Maurice Ronet) plaanivad mõrvata naise töösturist abikaasa ning jätta mulje, et tegu on enesetapuga. Täiuslik kuritegu kulgeb ideaalselt hetkeni kui mees jääb hoone sulgemisel lifti kinni ning tema auto ärandab noor kriminaal Louis (Georges Poujouly ) koos lillemüüja Véronique’iga (Yori Bertin). Florence kondab meeleheitlikult mööda Pariisi, et armastatut leida, mõtleb, mis võis küll temaga juhtuda ning Julien teeb kõik selleks, et liftist pääseda. Mõlemale teadmata leiavad aset sündmused, mis muudavad situatsiooni veelgi keerulisemaks.

elevator_to_the_gallows_still_01

Dramaatiline iroonia.

Neile, kes kogevad “Lifti tapalavale” esmakordselt, ootab eest tõeliselt kaasahaarav, pidevaid pöördkäike, musta huumorit ning iroonilisi kokkusattumisi täis film, kus vaatajal on alati rohkem informatsiooni kui tegelastel. Ei meenu ühtegi teist teost, mis kasutaks dramaatilist irooniat nii hästi või nii läbiva motiivina.

Louis Malle, kes oli filmi tegemise ajal kõigest 24-aastane, komponeeris meisterliku teose, kus on tunda ühelt poolt nii hitchockilikku konstuktsiooni kui Robert Bresson’i (“Taskuvaras”) naturalismi ja minimalismi. Linastumisel 1958. aastal oli tegu väga modernse teosega oma pildikeele, näitlemise ja muusikakasutuse poolest ning film mõjub üllatavalt värskelt ka tänapäeval. Jazzlegendi Miles Davis’e nüüdseks ikooniline filmimuusika on teose lahutamatu osa ning markeeris uut etappi mehe karjääris.

Elevator_to_the_Gallows_Still_3
Moodne Pariis.

Kuigi pealispindselt on tegu lihtsa žanrifilmiga, võib seda vaadata ka reflektsioonina Pariisist, kus linn ja tegelased esindavad oma ajastu erinevaid tahke. Linna, mida oli seni filmides kujutatud nostalgiliselt ja romantiliselt, näidatakse siin kaasaegse ja võõranduvana. Kõrghoone, kus peategelane lifti kinni jääb, oli oma aja modernsemaid ehitisi ning filmi üheks oluliseks tegevuspaigaks oli Prantsusmaa ainuke motell.

Julieni tegelaskuju esindab prantsuse värskeid haavu, olles sõdinud nii Indohiinas kui Alžeerias. Louis ja Véronique esindavad naiivset ja idealistikku blousons noirs generatsiooni ning abielupaar, keda nad kohtavad, minevikku ja olevikku, mis seob Prantsusmaad alati oma suure naabri – Saksamaaga.

Kuigi keskne armastajapaar ei ole koos ekraanil, annab film suurepäraselt edasi seda, kuidas nad üksteise peale janunevad. Selle heaks näiteks on filmi hiilgav avastseen, mis algab Jean Moreau (“Jules ja Jim”, “Eestlanna Pariisis”) silmadel. Väga säästlikult ja mõjuvalt, kõigest paari kaadriga, on edasi antud tegelaste vaheline suhe ja motivatsioon. Kuna me ei näe neid alguses kordagi koos, ootame seda enam, et neil õnnestuks filmi lõppedes kohtuda.

“Lift tapalavale” näol on tegu tõeliselt nutika, kaasahaarava ja stiilse thrilleriga, mis on oma ajastu ja žanri vaieldamatuks tipuks.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26.august 2016

Kino Sõprus retroperspektiiv Igavene Pariis 25-31 august.

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Maurice Ronet (left), Lino Ventura and Jeanne Moreau in Louis Ma

Courtesy of Rialto Pictures.

 

Read Full Post »

branded_to_kill_posterrežissöör: Seijun Suzuki
stsenaarium: Mitsutoshi Ishigami, Takeo Kimura, Seijun Suzuki, Chûsei Sone & Atsushi Yamatoya

osades:
Jô Shishido (Gorô Hanada)
Kôji Nanbara (No. 1)
Isao Tamagawa (Michihiko Yabuhara)
Anne Mari (Misako Nakajô)
Mariko Ogawa (Mami Hanada)

operaator: Kazue Nagatsuka, kunstnik: Motozô Kawahara, montaaž: Akira Suzuki, helilooja: Naozumi Yamamoto, produtsent: Kaneo Iwai.

91 min

“ÜKS TÕELISELT COOL FILM”
branded_to_kill_still_007

“Branded to Kill” on üks loovamaid, mängulisemaid ja ägedamaid filme, mis kunagi tehtud ning seda peaks iga filmifänn vähemalt korra nägema. PUNKT.

Kuigi Seijun Suzuki kultusteos võiks sisimas olla üsnagi tüüpiline film noir‘ilik B-kategooria krimifilm, suudab režissöör Jaapani Uuest Lainest ja Jean-Luc Godard’ist inspireerituna teha midagi tõeliselt unikaalset ja meeldejäävat.

Jô Shishido (1960-ndate B-filmi ikoon Gorô Hanada) on Jaapani allmaailma paremuselt kolmas palgamõrvar. Ta unistuseks on saada  esimeseks, ent ei tema, ega keegi teine  tea, kes on No.1. Armununa müstilisse Misakosse, pakub viimane  talle tööd, mille ebaõnnestumine tõmbab vee peale tema reputatsioonile ning peagi on kõik teisesed palgamõrvarid teda taga ajamas. Kaasaarvatud müstiline No. 1.

branded_to_kill_still_015

KULTUSFILM

“Branded To Kill”, mida peetakse tänapäeval üheks paremaks ning mõjukamaks 1960-ndatel Jaapanis valminud filmiks, sai linastudes ääretult kehva vastuvõtu osaliseks. Selle aja suuremaid stuudioid Nikkatsu, kus režissöör töötas, soovis, et Suzuki teeks midagi klassikalisemat ning arusaadavamat kui tema eelnevad filmid (nagu vormiliselt võimas “Tokyo Drifter”). Suzuki pakkus aga “Branded to Kill’i” näol oma ühe kõige eksperimentaalsema, absurdsema ja sürrealistlikuma teose, mis oli Nikkatsu jaoks nii arusaamatu, et stuudio lõpetas  temaga lepingu. Mees kaebas stuudio kohtusse, peale õigeksmõistmist sattus Jaapani filmimaailmas musta nimekirja ega saanud järgneva 10 aasta jooksul ühtegi filmi lavastada.
branded_to_kill_still_009

“Branded to Kill” ei tekkinud tühjale kohale. 1960-ndate Jaapani kino oli muutunud palju vabamaks ning suunatud rohkem nooremale vaatajaskonnale. Paljudes B-filmides segunesid mõjutused Ameerika popkultuurist (muusika, riietus, stiil) ja film noir‘idest (atmosfäär, tegelased) ning kohalikust yakuza žanri traditsioonidest. Samuti oli populaarsust kogunud pinku – roosa film, kus keskset rolli mängis seks ja alastus. Nikkatsu stuudio ootas Suzuki’lt soft-core mõjutustega krimifilmi, täis seksi ja vägivalda. Võib väita, et Suzuki mingil määral  seda pakkuski – üks naistegelane on enamuse ajast filmis alasti ning actionit leiab siit korralikult. Ent ometigi  jääb see suurema looga võrreldes tagaplaanile, kuna Suzuki pakub meile anarhistliku ja eklektilise stiiliga teose, mis on ühelt poolt austusavaldus tervele krimižanrile, kui ka uus ning värske suunanäitaja.

branded_to_kill_still_013

Kuigi “Branded to Kill’i” lugu on esimesel vaatamisel üsna segane ja episoodiline, ei takista see hoogsa, põneva ja humoorika filmi nautimist. Nii nagu mitmed film noir‘id, mis teost on inspireerinud, on siin vorm, teekond ja stiil olulisem kui sisu. Kuigi Suzukit ei huvita psühholoogilisus, suudab ta Jô Shishido näol luua omapärase ja meeldejääva tegelaskuju, mis oleks justkui kommentaar maskuliinsusele. Jô Shishido on kui James Bond – stiilne ja ohtlik mees, kes naudib naiste seltskonda. Aga selleks, et end mehena tunda, peab ta sisse hingama keedetud riisi auru. Tal on probleeme joomisega, ta näitab korduvalt üles ebaprofessionaalsust ning peaaegu murdub filmi lõpus tekkinud pinge all.

Mis teeb Seijun Suzuki teosed (nagu ka mitmed teised Jaapani ekspluatatsiooni ja B-filmid) minu jaoks nii nauditavaks, on vabadus. Kuna stuudio söötis  Suzuki’le ette enamjaolt nõrku stsenaariume ja B-filme (üheks erandiks on suurepärane “Story of a Prostitute” [1965]), lasi mees oma loovusel vabalt voolata. Erinevalt näiteks Godard`ist, ei ole Suzuki eesmärk olla pretensioonikas ega kinokunsti dekonstrueerida, vaid eelkõige fun. 

branded_to_kill_still_003ÜLIPÕNEV VORM

“Branded To Kill” on täis ägedat visuaaliat, mis mällu sööbib, ning terve teos on kui kinokunsti võimaluste kaleidoskoop. Lavastaja Suzuki ja operaator Kazue Nagatsuka kasutavad hiilgavalt 2.35:1 ekraaniformaati, julgeid ja loovaid kompositsioone, ekspressiivset valgust ning põnevaid kaameraliikumisi ning loovad tõeliselt unikaalse filmi. Tõsi, Suzuki teoste vorm on alati väga põnev olnud. Tema teine kultusteos “Tokyo Drifter” (1966) on üks põnevamaid värvifilme, mida ma näinud olen ja kuigi stuudio degradeeris mehe seekord mustvalge filmi peale, on tulemus isegi põnevam.

branded_to_kill_still_010

On raske unustada kaadrit vannitoas, kus kaamera on kinnitatud duši külge ning panorameerib niiviisi tegelaste poole. Misako korter on üks meeldejäävamaid 1960-ndate kino võttepaiku – minimalistlik ruum, mis on täidetud prepareeritud liblikatega. Nii nagu surmaihaldav Misako, külvab ka Jô surma igal pool, kus ta liigub ning omaette kõnekas on seik, et koosveedetud ajal ümbritsevad neid surnud liblikad. Ühel hetkel läheb film aga peaaegu popkunsti esteetikasse ning väljendab peategelase mõtteid ja tundeid kaadri peale lisatud illustratsioonide abil. Mees mõtleb naisele ning meie näeme ekraanil liblikaid. Kui kostab vihmaladinat, ei saja mitte päriselt, vaid ekraanile ilmub selle graafiline represenatisoon.  

Tervet filmi iseloomustab teatud anarhia ja huumor, mis pidevalt annab märku on tinglikust maailmast. Näiteks kukub ühes kaadris kuuli saanud mees maha ja jõuab enne surma endal kuue üle näo tõmmata. Kui peategelane kiidab Misako`le (Anne Mari) tema ilu, näeme mehe abikaasat (Hanada) neid sealsamas pealt vaatamas ja küüntega mööda akent tõmbamas. Kas naine näeb neid päriselt pealt või kasutab Suzuki kinematograafilisi vahendeid armukolmnurga illustreerimiseks? Tundub, et pigem viimast. Filmi kadreering ning montaažikasutus on väga leidlik ja assotsiatiivne, võlgnedes palju Prantsuse Uue Laine, eelkõige Alan Resnais’ (“Last Year at Marienbad”) ning Godard’i (“À bout de souffle”) aegruumi lõhkuvatele filmidele.

branded_to_kill_still_002

Erootikat pakkuma pidavad stseenid on lahendatud samavõrd mänguliselt. Meeldejääv kaader armastajatest keerdtrepil meenutab oma abstraktsiooni poolest (nagu paljud filmi radikaalsed kompositsioonid) Michelangelo Antonioni (“La Notte”) töid. Paralleelmontaaž ning kummalised kompositsioonid ei rõhu mitte erootilisusele, vaid millelegi ürgsemale. Suzuki näitab vaatajaile vahetpidamata tühja voodit, kust kaamera tegelasi justkui leida sooviks. Aga ei – tegelased on alati kuskil mujal, ning tekib omaette tore sündmus sellest, kuidas kaamera neid taga otsib.

Meeldejäävad tapatööd rõhutavad samamoodi teatud tinglikkusele. Kui mõrv, kus ta jälgib oma sihtmärki mehhaanilise suitsureklaami sees, tundub kui hommage “From Russia With Love’ile”, siis pikk subjektiivne point-of-view kaader, mis muutub ühtäkki objektiivseks, on juba midagi originaalsemat. Palgamõrva lõiku, mida pea üks-ühele kopeerib Jim Jarmusch oma filmis “Ghost Dog: Way of A Samurai” saab võtta kui humoorikat liialdust, mis justkui ütleb, et filmi ei tasu liiga tõsiselt võtta.

branded_to_kill_still_011Viimane kolmandik, mis paljude jaoks tundub filmi nõrgim, kuna seal vorm taandub, on minu jaoks samuti tore. Julgen aga väita, et film on tänu huvitavale ja teistmoodi lõpuosale palju huvitavam. Seal on keskne psühholoogiline ning humoorikas kassi-hiire mäng No.1 ja Jô vahel ning lugu muutub aina absurdsemaks – kaks meest sõlmivad kokkuleppe, et ei lase üksteist hetkekski silmist. See tähendab ka voodi jagamist ning koos tualetis käimist. Lõppmäng on tõeliselt äge ning leiab võttepaiga tõttu kauni kujundlikkuse, mis paneb filmile väga sobiva punkti.

branded_to_kill_still_016

1967 – HIT MAN FILMIDE KULDAASTA

On huvitav kokkusattumus, et “Branded to Kill” jõudis ekraanile samal aastal, mil linastusid veel kaks märgilist hit man‘i filmi: John Boorman’i samamoodi hullumeelne ning Prantsuse Uue Laine mõjutustega hüpnootiline “Point Blank” ning Jean-Pierre Melville’i vaoshoitud, minimalistlik ja eksistensialistlik “Le Samouraï”. Need kolm filmi tõid vanasse žanri värskust ning on paljuski kaasaegsete cool‘ide krimifilmide aluseks. On raske kujutada Quentin Tarantino (“Pulp Fiction”), John Woo (“The Killer”), Jim Jarmusch’i (“Dead Man”),  Chan-wook Park’i (“Oldboy”) ja Nicolas Winding Refn’i (“Drive”) loomingut ilma Seijun Suzuki’ta, kelle teosed neid nii palju inspireerisid.

branded_to_kill_still_005
Kuigi “Branded to Kill” kukkus omal ajal läbi, sai ta üheks populaarsemaks Jaapani kultusfilmiks ning kuulsamaks teoseks Suzuki filmograafias. Nikkatsu stuudio tegi filmist roman porno uusversiooni  “Trapped in Lust” (1973) ning Suzuki lavastas spirituaalse järje “Pistol Opera” aastal 2001. “Branded to Kill” jääb aga filmiajalukku kui üks kreisimaid, psühhedeelsemaid ning ägedamaid linateoseid. Ükskõik, kas Suzuki stiil istub või mitte, meelde jääb ta kindlasti.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Robbie Collin   Tom Huddleston


branded_to_kill_still_014

 

Read Full Post »

John_Wick_posterrežissöör: Chad Stahelski & David Leitch
stsenaarium: Derek Kolstad

osades:
Keanu Reeves (John Wick)
Michael Nyqvist (Viggo Tarasov)
Alfie Allen (Iosef Tarasov)
Willem Dafoe (Marcus)
Bridget Moynahan (Helen)
John Leguizamo (Aureilo)
Ian McShane (Winston)

operaator: Jonathan Sela, kunsntik: Dan Leigh, kostüümikunstnik: Luca Mosca, montaaž: Elísabet Ronaldsdóttir, heliloojad: Tyler Bates & Joel J. Richard. Produtsendid: Basil Iwanyk, David Leitc, Chad Stahelski, Mike Witherillh & Eva Longoria.

101 min

“SUUREPÄRANE, HEA NING KESINE – KORRAGA”

Mulle on film noir- tüüpi thrillerid ning filmid palgamõrvaritest  ikka meeldinud. Kolm 1967.aastal ilmavalgust näinud märgilist hit-man‘i filmi; Jean-Pierre Melville’i “Le Samouraï”, Seijun Suzuki “Branded to Kill” ja John Boorman’i “Point Blank” kuuluvad kõik mu lemmikute hulka ning “John Wick” tundub neist väga mõjutatud. Kuidas teisiti vaadata linateost, mis mängib montaažis aegruumiga, kus on sihikindel  ja sirgjooneline tegelaskuju, kes hävitab kõik teelesattuva ning jutustab palgamõrvarite seas valitsevast aukoodeksist? Isegi filmis oleva ööklubi nimetus “Punane Ring” on hommage Melville’i teisele legendaarsele teosele “Le Cercle Rouge” (1970).

Filmil on ideaalne alguskaader, mis annab kohe aimu sellest, et meid ootab vägivaldne  ent humoorikas noir. Järgnev on rabav – vähese  dialoogiga, puht visuaalil ja mängulisel montaažil põhinev mõjuv stseenide jada, mis kohe kaasa tõmbab. Tegelaskujud on hästi defineeritud ning huumor tabav (stseen politseinikuga on lihtsalt super). “The Drop’i” järel on naljakas näha järjekordset krimifilmi, kus oluline sisuline roll on kanda kutsikal. 

Film võiks olla peaaegu Nicolas Winding Refn’i “Drive’iga” samast puust. Stiilne ja põnev, isegi kui operaator Jonathan Sela (“A Good Day to Die Hard”, “Max Payne”) valikud alati kõige paremad pole. Kompositsioonid on enamasti head, ent värvikorrektsioon ja valgus tundub tihti hoopis nõrka Z-kategooria filmi kuuluvat.

Actionstseenid on hea koreograafiaga ning brutaalsed ja lugu jookseb hästi. Ent samm-sammult hakkab film ära vajuma. Action, kuigi kõrgel tasemel, muutub monotoonseks ja pikaks, lugu hakkab venima ning nõrgavõitu kõrvalosatäitjad (v.a Willem Dafoe, John Leguizamo ja Ian McShane) hakkavad filmi esialgset taset alla tõmbama. Vene maffiamehed Viggo (Michael Nyqvist) ja Iosef (Alfie Allen) pole John Wicki suguse tüübi väärilised. Nende tegelaskujudes jääb stsenaariumi tasandil midagi puudu ning ka näitlemine pole piisaval tasemel. Asja ei tee paremaks ka meeste suust kostuv vene keele kuritarvitamine (viimaste aastate üks hullemaid, Reeves’i vene keel annab vähemalt naermiseks hea põhjuse). Kogu Wick’i ümbritsev maailm (eriti hotell) on palju põnevam kui lugu, mis tundub liiga tuttav – nimelt “Road to Perdition’i” (2002) nõrgem kordus.

Filmi on raske hinnata. Leidub palju kiiduväärset – mitmed stseenid on arvatavasti ühed parimad, mis ma sel aastal olen kinos näinud. Huumor on teose suurimaks plussiks ning Chad Stahelski & David Leitch’i režii on debüütfilmi kohta vägagi muljetavaldav. Kui algus viitaks justkui “Drive’i” tasemele, siis filmi lõpp vajub kahjuks pigem “Payback’iga” (1999) samasse masti. Viimane oli aga teadupärast “Point Blank’i” nõrk remake.

Olen siiski rahul, et õnnestus film kinos ära näha. Žanri austajad leiavad siit kindlasti midagi nauditavat.

Hinne: 6.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana

John_Wick_still

Read Full Post »

The_Drop_2014_poster“The Drop” – “Raha”  (2014)
režissöör: Michaël R. Roskam

stsenaarium: Dennis Lehane,tema enda lühiloo “Animal Rescue” põhjal

Elegantselt lavastatud karakterikeskne krimifilm, mille lugu on iseenesest tuttav, ent mille nüansirikas stsenaarium pakub köitva pilgu minevikuga pahuksis olevatele inimestele. Tom Hardy rollisooritus on lihtsalt briljantne – ta loob senise kinoaasta ühe meeldejäävama tegelaskuju- Bobi- ning kõik kõrvalosatäitjad on samamoodi suurepäraselt loodud maailma teenistuses. Mõtlik ja intelligentne linateos, mille tugevus peitub väikestes detailides ja nüanssides.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes

 


Before_I_Go_to_Sleep_poster“Before I Go to Sleep” – “Ei. Tohi. Magama. Jääda.” (2014)
režissöör: Rowan Joffe

stsenaarium: Rowan Joffe S.J. Watson’i samanimelise romaani põhjal

Film, mis tekitab oma keskse idee- lühiajalise amneesiaga, mis ei lase uusi mälestusi luua, paratamatuid paralleele Cristoher Nolan’i suurepärase “Memento’ga” ning eeldab teatud taset, milleni film ei küündi. Kuigi filmi müsteerium on ju korralik, jääb vajaka sügavusest ning režissöör ei näi mõistvat, mislaadi filmi ta soovib teha. On see karakterikeskne psühholoogiline draama, thriller või B-kategooria kättemaksufilm? Kuna film ei leia kindlat jalgealust, jääb vajaka usutavusest ning film jätab esmaklassilistest näitlajatest hoolimata  kesise telefilmi mulje. Viga võib peituda ka selles, et erinevalt “The Drop’ist”  keskendutakse liigselt müsteeriumile, mitte tegelaskujudele või teemadele.

Jah, kohati leidub heale thrillerile omaseid elegantseid stseene ja mõjuvaid kaadrilahendusi ning näitlejad on vähemalt filmi esimeses pooles, nadile stsenaariumile vaatamata, üsna tasemel (kuigi Kidman’i roll kannatab kohati liigse melodramaatilisuse all). Filmi viimane kolmandik aga laguneb täiesti, vahetab žanreid ja ja viskab vaatajate ette odavana tunduvaid lahendusi, millel puudub rahuldav eelmäng.

Hinne: 4/10

arvustused: Mark Kermode   Diana
IMDB  Rotten Tomatoes


 

a_walk_among_the_tombstones_poster“A Walk Among the Tombstones” – “Tants Hauakividel” (2014)
režissöör: Scott Frank
stsenaarium: Scott Frank, Lawrence Block’i samanimelise romaani alusel

Peale kinodebüüti Hal Hasby kohati suurepärases, ent kokkuvõttes üsna kesises, stuudio poolt lörtsitud teoses “8 Million Ways to Die”(1986), on populaarne Matthew Scudder’i tegelaskuju suurel ekraanil tagasi. Jeff Bridges on asendunud Liam Neeson’iga, ent tegu pole järjekordse “Taken’i” laadse actionfilmiga.

“Tants Hauakividel” on morbiidse- ja pikavõitu krimifilm, kohati nauditav, ent sihitu ja laialivalguv. Liam Neeson mängib Liam Neesonit, ent lugu ei paelu, kuna puudub korralik fookus pea- ja kõrvaltegelaste, kannatajate ja mõrvarite, müsteeriumi ning sünguse vahel. Film üritab korraga liiga paljut, julgemata olla klassikaline žanrifilm. Scott Frank’i lavastatud eelmine noir “The Lookout ” (2007) oli igaljuhul kõvasti tugevam.

Hinne: 5/10
arvustused: Mark Kermode
IMDB  Rotten Tomatoes

 

a_walk_amon_the_tombstones_still

 

Read Full Post »

sin_city_a_dame_to_kill_for_posterrežii: Robert Rodriguez & Frank Miller
stsenaarium: Frank Miller &  Robert Rodriguez

osades:
Mickey Rourke (Marv)
Jessica Alba (Nancy)
Josh Brolin (Dwight)
Joseph Gordon-Levitt (Johnny)
Bruce Willis (Hartigan)
Eva Green (Ava)

operaator: Robert Rodriguez, kunstnikud: Caylah Eddleblute & Steve Joyner, kostüümikunstnik: Nina Proctor, montaaž: Robert Rodriguez, heliloojad: Robert Rodriguez & Carl Thiel.

102 min

“NIHILISTLIK JA MONOTOONNE JÄRG”

Originaalne “Sin City” (2005) nägi ilmavalgust just õigel ajal. Koomiksifilmide populaarsus hakkas tuure koguma ning tehnoloogia oli jõudnud punkti, mis lubas filmitegijatel luua midagi rabavat luua. Robert Rodriguez’e & Frank Miller’i linateos oli tore eksperiment, mis kasutas visuaalefekte koomiksipaneelide üksüheseks linaletoomiseks ning katsetada kinomeediumi vormiga. Tähelepanuväärne teos, mille narratiivi puudujäägid olid andestatavad.

Kuigi järg pidi esialgu ilmavalgust nägema 2009. aastal, jõudis see kinodesse 5 aastat hiljem ning põrus Ameerika kinodes korralikult.

PROBLEEMNE ANTOLOOGIAFILM

sin_city_a_dame_to_kill_for_comicNagu  esimene osa, koosneb ka “Sin City: A Dame to Kill For” – “Patu Linn 2” proloogist ning kolmest lühiloost. Nimilugu “A Dame to Kill For” (osades Josh Brolin ja Eva Green) on kolmest ainsana koomiksiformaadis  ilmavalgust näinud. “The Long Bad Night” (peaosas Gordon Lewitt) ja “Nancy’s Last Dance” (Bruce Willis’e ja Jessica Alba’ga) on spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud Frank Milleri poolt. Selles  peitub kolm suurt probleemi.

1) Kuna koomiksit pole eeskujuks olnud, on läinud kaduma seeria visuaalne unikaalsus. Pildiliselt leidub vähe huvitavaid kohti (ja needki pärinevad enamasti ainsast koomiksil põhinevast episoodist) ja film pole nii rabav kui originaal. Tegu pole ka tühipalja nostalgiaga – vaatasin päev enne kinno tõttamist esimese osa uuesti üle ja kõik sealsed segmendid olid pildiliselt unikaalsemad ja huvitavamad.

2) Kõik lood on pikad ja originaalist nõrgemad. Kui üldjuhul koosnevad antoloogiafilmid 4-20 lühiloost (“Four Rooms”, “Pulp Fiction”, “Twilight Zone: The Movie”, “New York Stories”, “Paris, je t’aime” jt) siis need kolm lugu pole ideaalseks toimimiseks piisavalt pikad ega lühikesed. Sama probleem oli ka esimeses osas, ent sealsed lood olid palju huvitavamad ja mitmekesisemad.

3) Kolm lugu on üheülbalised. Kui esimeses osas olid segmendid tonaalselt üsna erinevad -” The Hard Goodbye” karm müsteerium, “The Big Fat Kill” humoorikas põnevik ning “That Yellow Bastard” psühholoogiline thriller, siis siin on nad oma sünguses üsna sarnased.

KESINE TEOSTUS

Teine osa ei pea  sarnanema esimesega. Absoluutselt mitte. Aga vaadates originaali plusse, võib mõista teise vajakajäämisi. Need pisikesed hetked, mis esimese osa nauditavaks tegid, puuduvad. “Sin City” oli täis värvikaid karaktereid nagu Mickey Rourke’i mängitud Marv, kes oli sümpaatne psühhopaat – ühteaegu nii hirmutav kui humoorikas. Teises osas jääb ta üheplaaniliseks ja elutuks. Leidus siiski ka meeldejäävaid stseene, nagu Tarantino lavastatud episood, kus Clive Owen’i kehastatud Dwight peab autos dialoogi surnud Jackie Boy’ga (Benicio Del Toro). Film peatus hetketi ning pakkus hingetõmbeks toredaid vahepalasid nagu näiteks käsilaste arutelu, kuidas laip pagasnikuta Ferrarisse paigutada.

sin_city_a_dame_to_kill_for_still_2Nii “Sin City: A Dame to Kill For’i” lood kui režii on väga monotoonne. Vähe on õhku ja huumorit. Kuigi siin leidub korralik kogus exploitationit: karmi vägivalda, alastust ja seksi (mida viimasel ajal näeb kinos aina vähem), aga see on tehtud üsna tuimalt. Film pole oma vägivallapuhanguid ära teeninud, seda näidatakse nii rutiinselt, et mõju kaob.

Kuigi  eelkäijast tempokam, on  episoodid liiga väljavenitatud. Näiteks “A Dame To Kill For” segmendis on küsitav kõrvalliin Ava ja politseiniku Bob’i vahel (Jeremy Piven)i. Kuigi lõik annab edasi Ava tegelaskuju manipulatiivsust, on see  narratiivi koha pealt mõttetu. Kui “The Long Bad Night`is” on mingil määral huvitavat draamat ( ja  toimib suuresti tänu Joseph Gordon-Levitt’i ning Powers Boothe osatäitmistele), siis viimane lõik – “That Yellow Bastard’i”  jätkulugu “Nancy’s Last Dance”  jääb tervenisti igavaks.

Kunagise koomiksilegendi Frank Miller’i looming on viimase kümend jooksul vägagi küsitava väärtusega  ning tema kurikuulsad voice-over‘id, mis pole kunagi hästi filmi üle tulnud, tunduvad siin varasemast naeruväärsemad. Terve teos mõjub kui nõrk imitatsioon esimeset “Sin City” filmist ning mängib oma dialoogi, narratiivi, arhetüüpide ja muusika poolest kui film noir`i žanri paroodia.

sin_city_a_dame_to_kill_for_still_3Originaalne “Sin City” oli huvitav eksperiment, mis näitas kino võimalusi ning sellele järgenud “300” ja “Speed Racer” arendasid sealseid ideid veelgi edasi. “Sin City 2” tundub sammuna tagasi. Kõik on kuidagi rutiinne, igav ja monotoonne. Isegi parema teostuse korral peitub  probleem ikkagi lugudes, mis on seekord lihtsalt palju nõrgemad. Kõik näitlejad on tasemel ning B-filmi fännidele ja esimese osa austajatele võib linateos siiski rahuldust pakkuda.

Kui ei ole just tahtmist vaadata Eva Green’i tervet filmi täitvat alastust (selle jaoks on muuseas palju parem film: Bernardo Bertolucci “Dreamers”) või soov korraks Lady Gagat ja Cristopher Lloyd’i kinoekraanil näha, soovitan pigem esimest osa uuesti vaadata.

Hinne: 5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf

sin_city_a_dame_to_kill_for_still

 

Read Full Post »

The_Place_Beyond_the_Pines_posterrežissöör: Derek Cianfrance
stsenaarium: Derek Cianfrance, Ben Coccio & Darius Marder

Osades:
Ryan Gosling (Luke)
Bradley Cooper (Avery)
Eva Mendes (Romina)
Ray Liotta (DeLuca)
Ben Mendelsohn (Robin)
Rose Byrne (Jennifer)
Dane DeHaan (Jason)

Operaator: Sean Bobbitt, kunstnik: Inbal Weinberg, kostüümikunstnik: Erin Benach, montaaž: Jim Helton & Ron Patane, helilooja: Mike Patton. Produtsendid: Lynette Howell , Sidney Kimmel, Alex Orlovsky , Jamie Patricof.

140.min

ATMOSFÄÄRNE NEO-NOIR BLUE VALENTINE’i LAVASTAJALT ”

“Blue Valentine” (2010) on parimaid filme, mis on Hollywoodist viimaste aastate jooksul välja tulnud ning ootused lavastaja Derek Cianfrance’i teise linateose osas on olnud suured. Peaosas on taas Ryan Gosling ning keskseks motiiviks jällegi konfliktsed meestegelased ning isaduse teema.

Luke (Gosling) on motokaskadöör, kes liigub rändtsirkusega linnast linna. Läbisõidul New Yorgi lähedasest linnast kohtub ta kunagise kallima Rominaga (Mendes) ning saab teada, et naine on vahepeal toonud ilmale tema poja. Naine on aga uues suhtes, ega taha Luke’ist midagi kuulda. Mees teeb rändurieluga lõpparve ning asub lapse toetamiseks tööle mehaanikuna autoremonditöökojas. Rahast jääb aga vajaka ning töökoja omanik Robin (Mendesohn) soovitab Luke´ile panke röövida.

ISADEST JA POEGADEST

Film on oma laadilt eepiline ning meenutab kohati indie versiooni “Godfather II” teemadest ja motiividest. Sarnaselt “Blue Valentine’ile” omab film tugevat atmosfääri ja emotsionaalset toorust. “The Place Beyond the Pines ” algab 4-minutilise peategelast Luke’i jälitava kaadriga ning annab kätte võtme terve filmi jaoks. Näitlejate mäng on naturalistlik ning toores aga soundtrack ja pildikeel paljuski eepiline ja stiliseeritud. Filmis on ka palju suuri kujundeid ja motiive – loo mõtteliseks alguseks on ristimine kirikus ning keskseks sündmuseks ka matused. Nii visuaalselt kui narratiivselt uurib Cianfrance eluringi ja seost isade pattude ning poegade lunastuse vahel.

Bradley Cooper tõestab taaskord, peale eelmise aasta suurepärast rollisooritust filmis "Silver linings Playbook" kui hea näitleja ta on.

Bradley Cooper tõestab taaskord, peale eelmise aasta suurepärast rollisooritust filmis “Silver linings Playbook” kui hea näitleja ta on.

Bradley Cooper mängitud Avery’t jälgides muudab film käike ning muutub kohati “Serpico’s” ja “American Gangster’is” nähtud ideede kordamiseks. Õnneks ei liiguta seda teedpidi pikalt ning film loob huvitava pildi kahest seaduse eri poolel olevatest meestest, kes sisimas on sarnased. Vaatamata julgetele strukturaalsetele valikutele hakkab film aga kahjuks kulgedes ära vajuma. Esimese poole teravus ja täpsus kaob ning film sammub kaugelt nähtavate üldistuste suunas, mis vaatamata ilusatele motiividele (nagu keksne fotomotiiv) jääb kahjuks nõrgaks.

NÄITLEJAD JA REŽII 

Kõik näitlejad on suurepärased. Ryan Gosling ja Bradley Cooper on siin oma tuntud headuses. Eva Mendes, kes on juba filmidega nagu “The Last Night” ja “The Bad Lieutenant: Port of Call – New Orleans” oma näitlemisoskust tõestanud jätkab ka siin oma head tööd. Kuigi Ray Liotta ja Ben Mendelsohn samas filmis nägemine tuletab koheselt meelde möödund aastast “Killing Them Softly’t”, on mõlemad efektiivsed. Eriti Mendelsohn, kes on tasapisi kujunemas viimase aja toredaimaks karakternäitlejaks. Kõige suuremat kiitust väärib aga hoopiski viimase aja huvitavamaid noori talente Dane DeHaan (Chronicle, Lawless)  noore Jasoni rollis.

The_Place_Beyond_the_Pines_still

Tõeliselt silmapaistev osatäitmine Dane DeHaan’i poolt Jason’i rollis.

Filmist leiab tõeliselt suurepäraseid momente. Eriti hästi on tehtud ka kesksed pangaröövid ja tagaajamised, mis tänu pikkadele kaadritele ja dokumentaalsele lähenemisele (politsei tagaajamised on inspireeritud sarjast “Cops”), loovad pinge ja teravuse, mis suurtest Hollywoodi kassahittidest puudu on (vaatasin filmi kohe peale Iron Man 3’e ja peab tõdema, et Derek Cianfrance’i filmi actionstseenid on palju pingelisemad). Blue Valentine’i austajad tunnevad ka siit lavastaja käekirja kindlasti ära. Kahju ainult et filmi teine poole narratiivselt kui režiiliselt nõrgem on. “The Place Beyond the Pines” on ka ebamäärase pikkusega ning oleks võitnud  palju liinide eemaldamisest või laiendamisest.  Film oleks võinud oma 140. minuti asemel kesta kas 120. või siis juba 180 minutit.

PEAAEGU, AGA MITTE PÄRIS

Filmi lõppedes valdasid mind vastakad emotsioonid. Tegu on hästi tehtud ja kohati tõeliselt briljantse filmiga, mis kaotab kulgedes jalgealuse. Siit on palju mida imetleda, ent film ei küündi kunagi oma täie potensiaalini. “The Place Beyond the Pines’is” on väga konkreetne moment, kus tehakse valik, mis kaotab suure osa publikust (esilinastusel kõndisid kaks inimeste peale antud kohta saalist välja) ja kuigi ma kiidan filmitegijaid julguse eest, oleks ma soovinud seda, et järgev oleks olnud kaashaaravam.

Tegu on ambitsioonika ja hea karakteritekeskse krimidraamaga, mis paneb lõppedes kahjuks ütlema “close, but no cigar”

Hinne: 6.5 /10

IMDB   Rotten Tomatoes

arvustused: Mark Kermode   Diana


The_Place_Beyond_the_Pines_still_5

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused