Archive for the ‘Õudus’ Category

green_room_2015_posterrežissöör: Jeremy Saulnier
stsenaarium: Jeremy Saulnier

osades:
Anton Yelchin (Pat)
Imogen Poots (Amber)
Joe Cole (Reece)
Alia Shawkat (Sam)
Callum Turner (Tiger)
Macon Blair (Gabe)
Patrick Stewart (Darcy)

operaator: Sean Porter, kunstnik: Ryan Warren Smith, kostüümikunstnik: Amanda Needham, montaaž: Julia Bloch, heliloojad: Brooke Blair & Will Blair. Produtsendid: Neil Kopp, Victor Moyers Anish Savjani.

95 min

“ARMUTU VÄGIKAIKAVEDU STAR TREKI NÄITLEJATE VAHEL”

Parimad õudusfilmid sööbivad mällu, kuna nad on oma ülesehituselt lihtsad ning mõjuvad usutavalt (à la Takashi Miike “Audition”). Filmiga “Blue Ruin” tuntust kogunud Jeremy Saulnier asetab reaalsena mõjuvad tegelaskujud oma  väga elulisse  situatsiooni ning loob ääretult pingelise, kaasahaarava ja ebamugavust tekitava õudusthrilleri, mis ei lase vaatajal hetkekski hinge tõmmata.

Virelev punkbänd nimega “The Ain’t Rights” satub mängima üksildasse neonatside baari. Vaatamata sellele, ent nad bändiliikme soovitusel (Anton Yelchin, “Star Trek Into Darkness”) provotseerivad publikut “Nazi Punks Fuck Off” kaverit mängides, tunduvad nad esialgu terve nahaga pääsevat. Kui nad aga näevad midagi lubamatut, lukustatakse kogu seltskond lava taga asuvasse puhketuppa.Algab armutu võitlus bändi liikmete ning neonatside juhi – intelligentse ning halastamatu Darcy (Patrick Stewart, “Star Trek: The Next Generation”) vahel.

Tegu on suurepäraselt lavastatud filmiga, mis kasvatab meisterlikult pinget ning kasutab väga mõjuvalt vaatajas ebamugavustunnet tekitavat vägivalda. Situatsioon, kuhu peategelased satuvad, tundub lootusetuna ning pinge ja panused kasvavad järk-järgult. Siiski leidub ka probleeme. Filmi antagonistid, keda algul esitletakse ääretult intelligentsete ja ohtlikena tegelastena, hakkavad loo kulgedes aina kummalisemaid vigu tegema ning lõpplahendus pole kuigi originaalne.Hoolimata sellest on aga “Green Room” nauditav ning vürtsitatud tugeva musta huumori ning tasemel näitlejatöödega.

Kuigi film ei lõhu konventsioone ega too žanri midagi uut, on tegu stiilipuhta ja mõjuva tööga. Minu jaoks senise kinoaasta kõige pingelisem ja kaasahaaravam filmielamus.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Green_Room_2015_still

Advertisements

Read Full Post »

child_44_poster_“Child 44” – “44. laps” (2015)
režissöör: Daniel Espinosa
stsenaarium: Richard Price, Tom Rob Smith’i raamatu alusel

Teos, mis oleks pidanud ekraanivalgust nägema minisarjana. Liiga palju liine, ebaselge fookus, nülitud stseenid ning montaažis tuntavalt kärbitud lugu (esialgne versioon oli ligikaudu 5 tundi) koos mittemidagiütleva režiiga rikuvad intrigeeriva materjali ning suurepäraste näitlejate ponnistused.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: James King 


unfriended_poster“Unfriended: Ütle, kes on su sõbrad…” (2015)
režissöör: Levan Gabriadze
stsenaarium: Nelson Greaves

Väga lahe keskne gimmick – kogu tegevuse arvutiekraanil hoidmine ning ilusti väljendatud sõnum ei suuda täielikult päästa selle küber-õuduka nõrgavõitu lugu ning ebaveenvat viimast kolmandikku. Näitlejad ja stsenaarium ei mängi välja seal vajaminevaid nüansse. Antud aspektid, koos (kohati nimme) ebasümpaatsete ja stereotüüpsete tegelaskujudega tõmbavad vee peale filmile, mis oleks olnud üks žanri tippteoseid. Siiski, vägagi põnev eksperiment ning huvitav vaatamine.

Hinne: 5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf


A_Pigeon_Sat_on_a_Branch_Reflecting_on_ Existence_poster“En duva satt på en gren och funderade på tillvaron” – “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” (2014)
režissöör: Roy Andersson
stsenaarium: Roy Andersson

Roy Anderssoni loomingust kõigest kolme filmi näinuna pole ma ta suur ekspert, aga “Tuvi…” tundub kibestunum, venivam ja igavam versioon lavastaja eelmisest taiesest “Teie, kes te elate” (2007). Episoodiline, liiga pikkade youtube’like šketšide kogum, mis loob ebamäärase terviku. Nagu keegi oleks otsustanud Monty Python’i “Elu mõttest” (1984) vähemnaljaka aegluubi-versiooni teha.

Kohati leidlik, aga ääretult ülehinnatud.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


A_Pigeon_Sat_on_a_Branch_Reflecting_on_ Existence_still

Read Full Post »

onibaba_1964_posterrežissöör: Kaneto Shindô
stsenaarium: Kaneto Shindô

osades:
Nobuko Otowa (Kichi ema)
Jitsuko Yoshimura (Kichi abikaasa)
Kei Satô (Hachi)
Jûkichi Uno (samurai kindral)
Taiji Tonoyama (Ushi)

operaator: Kiyomi Kuroda, kunstnik: Kaneto Shindô.
motnaaž: Toshio Enoki, helilooja: Hikaru Hayashi.

Produtsendid: Hisao Itoya, Tamotsu Minato, Setsuo Noto.

103. min

“INIMLIKUD IHAD & DEEMONID”

XIV. sajand. Jaapan on kodusõjas, mis on maa laastanud. Kaks räsitud samuraid põgenevad lahingust ning otsivad varju kõrgete suszukiväljade keskel. Enese teadmata on nad aga ka siin hukule määratud. Kõrgete viljade varjus peidavad end kaks naist – ema (Otowa) ja ta minia (Yoshimura), kes mehed armutult tapavad ja heidavad nende surnukehad sügavasse auku.

Naised teevad seda kõike selleks, et ellu jääda. Nad müüvad saadud relvad ja varustuse, et saada toitu. Kui nende juurde saabub Hachi (Satô) teatega, et vana naise poeg, noore naise abikaasa, on hukkunud, muutub nende senine rutiin. Nende kahe vahele tuleb mees, kes meelitab noorema enda juurde ning vana naine on valmis tegema kõik selleks, et minia tema juurest ei lahkuks.

ONIBABA_still_3Jaapani Uue laine ja traditsioonilise kino vahel laveerinud režissöör Kaneto Shindo alustas oma karjääri assistendi ja stsenaristina ning leidis suurema tunnustuse dialoogita helifilmiga “The Naked Island” (1960). Teos kujutas ühe perekonna ellujäämist rasketes tingimustes, võitlust loodusega üksikul ja halastamatul saarel. “Onibaba” (“Deemon”), kuigi sisult ja vormilt väga teistsugune, on taas kujundlik lugu inimeste võitlusest ellujäämise nimel.

Vaatamata sellele, et film põhineb budistlikul mõistujutul, mis näitab Buddha halastust ning kutsub lihtrahvast tihedamalt palvetama, on Shindo film eelkõige kõnekas lugu ahnusest, armukadedusest, seksuaalsusest ja ihast. Religioon ja uskumused, kuigi loo seisukohalt olulised teemad, jäävad esialgu tahaplaanile.

Onibaba_still_2Kuigi surnud poja ja abikaasa sõpra Hachi’t esitatakse kui rõvedat ja labast meest, kes miniale huvi ei paku, langeb naine ikkagi kiirelt tema embusesse. Vana naine taunib seda suhet ning pakub isegi enda keha mehele (tema sõnul pole ta seestpoolt vana). Viimasele ei paku aga vana naine huvi.

Tegu on seksuaalselt laetud teosega ning ei saa unustada ka aega, mil film valmis. Kõigest kaks aastat enne tehti Jaapanis esimene pinku (erootiline) film, Satoru Kobayashi “Flesh Market” – “Nikutai no Ichiba” (1962). Vanad piirid lõhuti ning märkimisväärne osa Jaapani kinost liikus tasapisi sexploitation’i suunas. Shindo kasutab “Onibabas” alastust ja seksuaalsust tugeval loo elemendina, kunagi exploitation’isse vajumata. Viis, kuidas ta näitab suzukiväljasid tuules õõtsumas, kannab tugevat seksuaalseid konnotatsiooni nagu ka tuvihäälitsuste kasutamine hetkedel, kus armunud ihahoos üksteise poole jooksevad. Kõnekad on ka hetked, kus mees üksi mööda suzuki- välja joostes end vastu vilja peksab, kui naine ta juurde tulemata jätab – justkui oma frustratsiooni välja elades. Lisa sellele efektne laiekraani formaadi kasutus ning minimalistlik heli koos intensiivse Hikaru Hayashi muusikaga ning tegu on väga meeldejääva ja unikaalse teosega.

Onibaba_still_4Žanriliselt on “Onibaba’t” raske määratleda, selle üle on filmikriitikud juba kümnendeid vaielnud. Kuigi teost peetakse eelkõige horror-žanri kuuluvaks, on see kõigest filmi üks tahk. Nii nagu mitmed Jaapani 1950ndate-1960ndate teosed, mis põhinevad vanadel muistenditel ja lugudel, on “Onibaba” eelkõige eksistentsialistlik mõistujutt. Täpselt nagu teine 1962. Aasta Jaapani suurteos – Hiroshi Teshigara “Woman of The Dunes”, saab ka seda inimloomust lahkavat lugu vaadata poliitilisest, sotsioloogilisest kui feministlikust vaatepunktist.

Mis aga söövitab Shindo filmi lõplikult mällu ning lisab üsnagi ajastutruule loole ootamatu resonantsi, on filmi lõpuosa, mis kannab tugevalt Hiroshimale visatud tuumapommiga seonduvaid peegeldusi. Just see aspekt annab “Onibaba’le” laiema haarde ning paneb filmist siiamaani nii paljusid rääkima.

Suurtest sõnadest nagu eksistentsialistlik mõistujutt ei tasu aga ehmuda. “Onibaba” on mänguline, rabav ja nauditav lugu inimloomusest, kus naised peavad meesteta maailmas hakkama saama ning ellujäämise nimel ei lööda millelegi risti ette.

Põnev ja mänguline pilguheit inimloomuse primaarsematesse instinktidesse.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes

ONIBABA_still_1

 

Read Full Post »

tusk_poster“Tusk” -“Kihv”
režissöör-stsenarist: Kevin Smith

Ma ei tea, kuidas Kevin Smith seda saavutas. Ta võttis üsna kummastava idee – vanahärra üritab noormehest morsa teha, ning tegi sellest üllatavalt nauditava ja mõtliku filmi inimloomusest.

Jah, “Tusk”on kohati veniv ning Smithi loomingule omaselt labane, ent mees on materjalile väga õige tonaalsuse leidnud ning toonud kinodesse horrorfilmi, mis kasutab kaasagseid žanrikonventsioone millegi väga kummalise ja originaalse loomiseks. Film on korraga nii naljakas, häiriv, eksistensialistlik, psühholoogiline kui ka traagiline. Mitte just igale maitsele, aga need õudusfilmifännid, kes halloweeni ajal midagi huvitavat otsivad, minge vaatama. Naerda saab rohkem kui hirmu tunda ja lõppude-lõpuks ei pruugi isegi vahet olla, kas film meeldib või mitte – meelde jääb ta kindlasti.

Hinne: 7/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Fury_poster“Fury” – “Raev”
režissöör-stsenarist: David Ayer

Tegu pole suurepärase, ent vähenähtud Fritz Langi meistriteose “Fury” uusversiooniga, vaid sõjafilmiga, mis üritab olla kui tankifilmide “Das Boot”. Loo kulg on iseenesest üsna etteaimatav (noor kogemusteta poiss ja põrgulik sõda) ning üllataval kombel on kohati monotoonsetest tankilahingutest palju mõjuvamad karakterikesksed momendid, kus leidub tugevamat draamat ja pinget (filmi kõige meeldejäävam lõik leiab üleüldse aset tsiviilelanike korteris).

Kuigi film viitab oma alguskaadrites suurematele üldistustele ja kujunditele (valge hobune ja üksik tank) ning filmist leiab mõningaid detaile, mida muudes II maailmasõja filmides näinud pole, on tegu eelkõige siiski korraliku (karakterikeskse) actionfilmiga.

NB: Coca-Cola Plaza esilinastusel oli DCP koopia vigane, sest RGB värvispektrist kadus iga natukese aja tagant punane toon. Lubati uue koopia peatset saabumist. Loodan, et ülejäänud kinopublik saab kogeda piletihinda väärivat elamust.

Hinne: 6.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
a
rvustused: Joonas

fury_still

Read Full Post »

magic_in_the_moonlight_poster“Magic in the Moonlight” – “Maagia Kuuvalgel”
režissöör: Woody Allen

Woody Allen’ile tuleb au anda – mees ei mõtle filme tehes liigselt üle ning keskendub enamjaolt  konkreetsele teemale – seekord (üllatus-üllatus) spiritualismi ja ratsionalismivahelisele konfliktile. Tõsi, seda kõike võib täispika filmi jaoks liiga vähe tunduda (lugu iseenesest on tõesti ääretult lihtne ning kulunud), ent filmi teevad nauditavaks kõikide osaliste perfektsed rollisooritused – eriti Colin Firth’i ja Emma Stone’i omad ning tõeliselt särtsakas dialoog. Lugu on lihtne ning pretensioonitu ja filmi oli lihtsalt nauding vaadata. Lisaks kõigele ka väga ilus – geniaalse operaatori Darius Khondji’le kaameratöö on taaskord lihtsalt võrratu.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana  


under_the_skin_poster

“Under The Skin” – “Naha All”
režissöör: Jonathan Glazer

Need kinokülastajad, kes on tüdinud ühesugustest ja turvalistest filmidest ning soovivad näha midagi tõeliselt unikaalset, leiavad totaalse audiovisuaalse paketi Jonathan Glazer`i uusimast linateosest, mis kahjuks väga vaevaliselt (üks seanss päevas) Tallinna kino(de)s tiksub.

“Under The Skin” – kompromissitu arthouse ulmehorror on samaaegselt keeruline ning mitmeti tõlgendatav kui ka konkreetne ja (narratiivilt) lihtne. Lähim, mida teos oma hullumeelses atmosfääris mulle meenutas, on Andrzej Zulawski kultusfilm Possession (1981).Tegu on samamoodi häiriva elamusega, mis ei unune niipea, ning film väärib kindlalt kino-, mitte telekaekraani. Soovitav eelkõige siiski valitud maitsega filmifriikidele.

Hinne: ? (vist 7.5)/10
Rotten Tomatoes  IMDB
arvustused: Mark Kermode   Ralf


under_the_skin_still

 

 

Read Full Post »

Carrie_2013_posterrežissöör: Kimberly Peirce
stsenaarium: Lawrence D. Cohen & Roberto Aguirre-Sacasa , Stephen King’i romaani alusel

osades:
Chloë Grace Moretz (Carrie)
Julianne Moore (Margaret White)
Gabriella Wilde (Sue Snell)
Portia Doubleday (Chris Hargensen)
Alex Russell (Billy Nolan)
Elgort Ansel (Tommy Ross)
Judy Greer (Ms. Desjardin)

operaator: Steve Yedlin, kunstnik: Carol Spier, montaaž: Lee Percy & Nancy Richardson, helilooja: Marco Beltrami. Produtsent: Kevin Misher.

100.min
———————————————————————————————————————————————————–
carrie_1976_posterrežissöör: Brian De Palma

stsenaarium: Lawrence D. Cohen, Stephen King’i romaani alusel

osades:
Sissy Spacek (Carrie)
Piper Laurie (Margaret White)
Amy Irving (Sue Snell)
William Katt (Tommy Ross)
John Travolta (Billy Nolan)
Nancy Allen (Chris Hargensen)
Betty Buckley (Miss Collins)

operaator: Mario Tosi, kunstnikud: Jack Fisk & Bill Kenney, montaaž: Paul Hirsch, helilooja: Pino Donaggio. Produtsent: Paul Monash.

98.min
——————————————————————————————————————————————————————————————————-

” HEA, HALB, UUS JA VANA ” 

Otsustasin neljapäeva veeta kahe Carrie filmi seltsis ning vaatasin (uuesti) nii 1976.a kui ka kõige uuema (kolmanda) Stephen King‘i romaani adaptsiooni. Kuigi filmitegijad väidavad et uusversiooni puhul on tegu tõetruuma ekraniseeringuga, on tegu ikkagi väga konkreetse remake‘iga. Siit leidub liiga palju täpselt sama dialoogi ja struktuuriga stseene, millest mitmed on nimme tsipa ümber mängitud, et vältida liigset võrdlusmomenti. Kuigi mitmed aspektid, eelkõige filmi lõpuosas on truumad raamatule, puudutavad need kõik eelkõige kõrvalliine. Carrie tegelaskujuga seotu on enamjaolt samaks jäetud või on kõvasti nõrgem Brian DePalma filmis nähtust.

TEGELASKUJUD

carrie_chloe_grace_moretz

Kui teatati, et Chloe Grace Moretz mängib Carriet, pidasin valikut väga heaks. Kahjuks pole ta rollis aga kunagi väga usutav. Ta ei mängi tegelaskuju poolt nõutava emotsionaalset spektri piisavalt välja.

Carrie White on ikoonilisemaid tegelakujusid horror-kinos ning Sissy Spacek’i osatäitmine on tõeliselt võimas ja meeldejääv. Spacek kandideeris põhjusega oma rollisoorituse eest Oscarile. Carrie on väljatõugatud tüdruk, keda koolis pidevalt kiusatakase ning kes on oma fundamentaalse kristilku kasvatuse tõttu väga allasurutud. Kõik kujundid, mis on originaalis nii ilusti välja mängitud – nagu paralleel ta esimese menstruatsiooni ja tapmisjärgse vannis oleku vahel või stseen, kus ta esimest korda huulepulkade abil end kaunimaks üritab teha (viidates naiseks saamise, enesekindluse ja seksuaalse ärkamise motiivile) on uusversioonist kadunud. Chloë Grace Moretz (Hugo, Kick-Ass), keda ma igas filmis nautinud olen, ei mängi aga väga veenvalt välja Carrie tegelaskuju emotsionaalse teekonna. Remake ei kõnni oma karakteritega sama rada mis enne ning Carrie tegelane saavutab siin palju suurema enesekindluse kui originaalversioonis.

Aga seetõttu ei taha Carrie tegelaskuju keksed ideed: et ta on kui laps – haavatav, hirmul ja meeletult allasurutud; uusversioonis välja tulla. Jah, ta on tagakiusatav aga tundub liiga enesekindla ja õnnelikuna, et seda täielikult toimima panna. Kuigi tema probleemid on samad – väga universaalsed ja mõistetavad, ei teki temaga seekord nii emotsionaalset kontakti.

Spacek tegi oma osatäitmisega meeletu transformatsiooni arast tüdrukust hirmulolevaks ent enesekindlamaks ja vihaseks olevaks naiseks. Tegu oli tüdrukuga, kelle võimed tulid tema hirmudest, mitte kontrolli saavutamisest ja tõdemisest kui ägedad on telepaatilised võimed. Moretz’i Carrie ei ela filmi finaalis välja oma hirmu ja viha vaid viib läbi kättemaksu oma kontrollitavate jedi-rüütli võimete abil (tema võimete kasutus tundub oma käte liigutamise tõttu kui paroodia Star Wars’i force power’i kasutamisest).

carrie_piper_laurie

1976.aasta versioon toimib tänu suurepäsele keskele suhtele Carrie ja ta ema vahel. Nii Piper Laurie kui Sissy Spackek on rollides suurepärased.

Loos mängib üliolulist rolli Carrie ema MargaretPiper Laurie (kes kandideeris oma osa eest samuti oscarile) mõistis, et tegu oli klišeeliku osaga, mis saab toimida ainult siis kui sellele läheneda kui satiirile. Ta osatäitmine 1976. aasta versioonis on korralikult üle võlli, ent meeletult mõjuv. Tema teatraalsus ja fanatism muudab tegelaskuju palju hirmutavamaks ja tõsiseltvõetavamaks. Üllataval kombel ei mõista seda ei Kimberly Peirce aga Julianne Moore. Viimane, mängides rolli veendumusega, ent liiga sirgjooneliselt, muudab selle hoopiski koomiliseks ja ebausutavaks. Kesksed ema-tütre konfliktid tõid kinos hoopis naerupahvakaid esile ning nende suhte dünaamikas puudub teravus, kuna Carrie ei karda ega austa oma ema piisavalt. Aga kui filmi kõige olulisem suhe ei toimi, ei toimi ka ülejäänud draama.

Teised tegelaskujud on seinast seina. Judy Greer‘il ei teki võimlemisõpetaja rollis selline siiras suhe Carriega nagu see oli originaalis. Alex Russell ja Portia Doubleday on antagonistidena väga igavad ega jää meelde nii nagu John Travolta ja Nancy Allen. Ainult Gabriella Wilde mängitud Sue Snell ja Elgort Ansel’i Tommy Ross, on samaväärsed, viimane ehk isegi parem kui originaalversioonis. Tommy, kes Carrie lõpupeole viib, on hästirealiseeritud tegelaskuju ning ainus kellel Chloë Grace Moretz’iga ka mingigi keemia tekib. Nendevahelised paar stseeni on filmi kõrgpunktiks.

REŽII & TONAALSUS

carrie_stillMe elame ajal, kus horror-filmid on muutunud väga identiteedituteks. Kui 1980ndatel leidus tõeliselt häid, tugeva käekirjaga ja originaalist paremaid remake’e (“The Fly” ja “The Thing” tulevad kohe meelde), siis “Carrie” põhiviga on sarnane “Evil Dead’i” remake‘iga. Materjali võtakse liiga tõsiselt ning loole lähenetakse igavalt. Kui DePalma versioon on väga stiliseeritud ning pakub Carrie tegelaskuju rõõmsamatel hetkedel unenäolist lähenemist (nagu aegluubis filmitud lõpupeo lõigud) ning tugevat sümbolismi ja surutust emaga stseenides, siis Kimberly Peirce (Boys Don’t Cry) on üritab baseeruda filmi reaalsusel. Peirce on muidu korralik lavastaja ent ei suuda kunagi leida stseenide jaoks kõige õigemat tonaalsust, mängides mitmeid asju liiga vara liiga suureks (nagu telekineetiliste võimete tekkimine).

DePalma on kuulus oma visuaalide poolest ning tema versioon oma mitmeid visuaalselt rabavaid kohti. Olgu selleks meeldejääv aegluubis filmitud algus duširuumis või ikooniline finaal, kus Carrie split-screeni kasutuse abil oma võimed valla laseb. 2013.aasta versioonil on vastu panna ainult tiitritejärgne avakaader basseinis. Üleüldse on filmi esimene pool üsna korralik. Seal pole otseselt midagi halba, kõik on lihtsalt üsna keskpärane. Aja möödudes tehakse aga rumalaid otsuseid ning kõik laguneb totaalselt peale seda kui eelmise filmi (ja kinoajaloo) üks ikoonilisemaid hetki (spoiler: koht kus Carrie verega üle kaetakse) kohutavalt halvasti lahendatakse. Seda hetke korratakse millegipärast neli korda! ning selle saavutamiseks kasutatakse tõeliselt halba visuaalefekti, mis dramaatilise koha naeurväärseks muudab. Mis järgneb, ei toimi ei karakteri psühholoogia ega visuaalse spektaakli poolest. Moretz näeb kohati naeruväärne välja ning kadunud on õõv, mida saavutas nii efektiivselt Spacek. Moretz on rääkinud, et ta ei tahtnud korrata seda, mida enne on tehtud, ent siin nähtav muutub lihtsalt tobedaks. Koht, kus me peaksime kartma  peategelast on muudetud paroodiaks.

ILMA HORRORITA ÕUDUSFILM

carrie_1976_still1976. aasta “Carrie” markeeris paljuski kaasaegse õudusfilmi sündi, pannes aluse ka mitmetele klišeedele (nagu filmi kuulus lõpp mida sajad 1980ndate horror-filmid nagu “Friday The 13th” ja “Nightmare On Elm Street” järgi tegid). Tegu oli värske ja uut laadi psühholoogilise õudusfilmiga, mis toimis suuresti tänu oma tegelaskujudele. 2013. aasta”Carrie” on aga film, millel puudub nii psühholoogilisus kui atmosfäär ning seetõttu on kadunud ka õudusfilmi elemendid. Ühestki otsast ei oskaks seda nimetada horror-filmiks. Pigem üleloomulikuks draamaks.

“Carrie” lugu on väga universaalne ning teemad selle taga väga sügavad. Brian DePalma film on mitmetasandiline tragöödia, mis lahkab tagakiusamist, täiskasvanuks saamist, seksuaalsust, allasurutust, viha ja usufanatsimi väga intelligentsel ning mõtlemapaneval moel. Kimberly Peirce’i versioon omab sisimas kõiki neid samu ideid, ent ei oma fookust, et ühtegi neist filmis resoneeruma panna. Ei teki üldistusi ning ainus väljaöelud idee – et tagakiusamine viib vägivallani, jääb plakatlikuks. See kõik on tehtud lõppu lisatud ülekuulamisstseenis, mis peaks reflekteerima kaasaegseid koolitulistamisi. 

Soovitan kõigil vaadata 1976. aasta versiooni ning uuest pika ringiga mööda kõndida.

“Carrie” (2013)

Hinne: 4.5/10
Rotten Tomatoes   IMDB

“Carrie” (1976)
Hinne: 8.5/10
Rotten Tomatoes   IMDB

Read Full Post »

byzantium_posterrežissöör: Neil Jordan
stsenaarium: Moira Buffini, enda näidendi alusel

osades:
Saoirse Ronan (Elanor)
Gemma Arterton (Clara)
Sam Riley (Darvell)
Jonny Lee Miller (Ruthven)
Caleb Landry Jones (Frank)

operaator: Sean Bobbitt, kunstnik: Simon Elliott, kostüümikunstnik: Consolata Boyle, montaaž: Tony Lawson, helilooja: Javier Navarrete. Produtsendid: Sam Englebardt, William D. Johnson, Elizabeth Karlsen, Alan Moloney, Stephen Woolley.

118. min

” TOREDALT VANAMOELINE GOOTI MELODRAAMA”

Neil Jordan, kes lavastas 1990ndate kuulsaima vampiirifilmi “Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles” (1994), on pöördunud tagasi vereimejate maailma oma uusimas linateoses “Byzantium” – “Bütsants”.

Tegu on filmiga kus ei näidata teravaid hambaid ega mainita sõna vampiir vaid mille keskseid tegelasi Clara’t (Arterton)  ja Elanor’i (Ronan) vaadatakse kui sukkubusi ja surmaingli kehastusi. Esimene neist on terve elu pidanud valetama ning oma keha müüma. Teine on aga läbinisti aus, moraalne ning on nõus võtma elu neilt, kes on oma surma ootamas.

Elanor ja Clara on liiguvad pidevalt linnast-linna. Seekord on nad saabunud neile tuttavana näivasse rannalinna, kust nad leiavad katusealuse “Bütsants’i”-nimelises hotellis. Clara muudab selle raha teenimise eesmärgil lõbumajaks ning Elanor läheb kooli, kus ta kohtub häbeliku noore leukeemiat põdeva Frankiga (Jones). Nende kahe vahel tekib side ning tüdruk leiab poisis inimese, kellele ta saab kõike endas paljastada.

ATMOSFÄÄRNE KARAKTERIDRAAMA

byzantium_still“Byzantium’i” raamjutustuse keskmes on klassikalised müsteeriumid – Clara’t ja Elanor’i ajavad taga tundmatud mehed ning vaatajal pole aimu ei naisterahvaste omavahelisest seosest ega minevikust (kas on nad õed, tuttavad vm). Filmi tugevus aga ei peitu niivõrd narratiivis kui karakterites ja teemades. Kuigi terve film on täis tõeliselt häid näitlejaid –  korraliku rollisoorituse teevad nii Gemma Arterton, Sam Riley, Jonny Lee Miller, Daniel Mays, Tom Hollander kui ka Uri Gavriel (pime vang filmis “The Dark Knight Rises”), särab see film eelkõige tänu  Saoirse Ronan’i (Hanna, Atonement) ja Caleb Landry Jones’i (X-Men : First Class) mängule. Nende tegelaskujud ja suhe on filmi kõige intrigeerivamaks osaks. Viimase mängitud Frank on toredalt kohmakas, ebakindel ja ebatüüpiline karakter, andes filmile humoorika ja huvitavalt nihestatud ning nukrameelse armastusliini. Elanor, kes on üleskasvanud lastekodus, on terve elu tahtud kellelgi endast tõtt rääkida – mis siis, et Clara tal seda teha keelab. Nüüd on ta enda jaoks leidnud kellegi, kellega oma kurba lugu jagada. Kas viimane aga suudab nii uskumatuna tunduvat lugu aktsepteerida?

Vampiirid on läbi kirjandus- ja filmiajaloo kandnud nii seksuaalsuse kui ka haiguse metafoore. Hiljem on sellele lisandunud  eksistensialistlikud küsimused nagu igavese elu piinad (mida Neil Jordan juba lahkas filmis “Interview with the Vampire”). “Byzantium” kompab tuttavaid ideid, ent tekitab huvitava kontrasti kahe naisvereimeja vahel. Lõppude-lõpuks polegi see film surematusest või needusest vaid naiste rollidest, perekonnast ja ohverdustest. Kugi film põhineb Moira Buffin’i näidendil, on stsenaariumil palju sarnasusi 19. sajandi kirjandusteostega ja 1940ndate melodraamadega. Ja seda heas mõttes. Kugi narratiiv jätab kohati soovida ning “Byzantium” võib tunduda  aeglasevõitu, on tegu intelligentse filmiga, mis suudab pakkuda mõtlemis- ja kõneainet. Seda kindlasti ka feministlikust vaatepunktist.

NEIL JORDANI TUNNETUS

byzantium_still_2Neil Jordan’i suurimaks tugevuseks on alati hiilgav tonaasluse tabamine ja ka “Byzantium” on lavastatud väga hea tunnetusega. Tegu ei tundu üldsegi väga kaasaegse filmiga, vaid väga kaalutletud, vanamoelise ja distsiplineeritud tööga, mis suudab suurepäraselt miksida  erinevaid elemente (horror, vägivald, melodraama, huumor, melanhoolia jne). Tekib tunne nagu “Byzantium” oleks kõigest aasta peale “Interview with the Vampire’it” lavastatud. Nii nagu ka narratiiv, mis võib kaasaegsele publikule näida tavapärasest laialivalguvana, omavad ka montaaž, operaatoritöö, kui ka heliefektid ja muusika oma sisemuses rafineeritust, tempot ja laadi, mis on pigem omane 1980ndate & 1990ndate filmidele.

Teades kui kokkukuivanud on heade vampiirifilmide hulk (kas keegi üldse mäletab korralikke vampiirifilme peale Park Chan-wook’i “Thirst’i”? ja Tomas Alfredson’i “Let The Right one In’i”?)  ning kuidas “Twilight’i” seeria on vereimejate mütoloogiat peapeale pööranud, on tore näha linateost, mis mõistab algmaterjali müütilisust, teatraalsust ja traagilisust ning pakub boonusena ka korralikud tegelaskujud ning lummava atmosfääri. Tegu ei pruugi olla vampiirifilmide klassikasse kuuluva linateosega, ent Neil Jordan on suutnud endale seatud eesmärgid siiski märkimisväärselt teostada.

Film on jah natuke aeglane ja pikk. Aga mis siis.

7/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Diana


byzantium_still_4

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused