Archive for the ‘Perefilm’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama_1988_poster15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Ninja_III_The_Domination_1984_poster14. “Ninja III: The Domination” (1984)

režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Teen_witch_1989_poster13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

Pennies_From_Heaven_1982_poster12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Il_Bidone_1955_poster11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

wild_river_movie_poster_196010. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

White_Dog_1982_poster9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
Gold_Diggers_of_1933_poster8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

the_player_movie_poster_19927. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Gangs_All_Here_poster6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………The_Snowman_30th_Anniversary_Edition_DVD_cover
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Gay_Divorcee-_movie_poster4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
the_friends_of_eddie_coyle_1973_poster3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Swing_Time_poster2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Ziemia_obiecana_Promised_Land_poster1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Toatatud_maa_still.jpg

Advertisements

Read Full Post »

Camerimage 2017 festivalil nähtud filmid, millest esimesed kaks on ka PÖFF 2017 programmis vaadatavad.

Loveless_movie_2017_poster“Нелюбовь” – “Loveless” – “Armastuseta” (2017)
režissöör: Andrei Zvjagintsev
stsenaarium: Andrei Zvjagintsev & Oleg Negin

Andrei Zvjagintsevi (“Tagasitulek”, “Leviaatan”) uusim film, Cannes’is žürii eriauhinna võitnud “Armastusteta” on lavastajale omase käekirjaga taies, mille ambitsioonikus on imetlusväärne, ent üritab läbi hammustada ilmselt liiga palju asju.

Loo keskmes on parasjagu lahutav abielupaar, kes soovib eluga edasi liikuda. Kumbki ei soovi enda juurde võtta 12-aastast poega Aljošat. Kui  poiss peale järjekordset peretüli koju ei tule, saab alguse sündmuste jada, mis paneb peategelased ning nende suhted kõvasti proovile.

Filmis leidub palju põnevaid ja provokatiivseid ideid ning tabavaid kommentaare nii Venemaa kui kaasaegse ühiskonna kohta laiemalt. Tegu on kindlasti lavastaja kõige naljakama ja teravama, ent samas ka pessimistliku ning traagilise teosega. Absurdne tõde kohtub siin elu traagika ja paratamatustega. Karakterid  ei tundu aga lihast ja luust inimestena (eriti karikatuurseks jääb ühe peategelase ema) ning dialoog on tihti illustreeriv. Nii nagu “Tagasituleku” ja “Pagenduse” puhul tekib ka siin tunne, et perekonnaprobleemidest ja lapsevanemaks olemisest räägib inimene, kes pole ise selles rollis olnud. Selle tõttu jääb puudu aususest ja usutavusest.

“Armastuseta” on kaunilt filmitud (Vene hinnatud operaatori Mihhail Krichmani töö) ja meisterlike stseenidega teos, ent mõjub kohati pingutatu, kunstliku ja teoreetilisena. Kes on tema eelmiste filmide austajad, leiavad siit uue meistriteose. Keda mehe looming on siiani külmaks jätnud,  neile tundub film õnnestumistest hoolimata pingutatu, manipuleeriva ning ebasiirana.

Isiklikult pean seda siiski Zvjagintsevi üheks huvitavamaks tööks.

hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Three_Billboards_Outside_Ebbing_Missouri_movie_poster“Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
stsenaarium: Martin McDonagh

Hinnatud režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”, “Seven Psychopaths”) tragikomöödia on värvikate karakterite ning musta huumoriga vürtsitatud lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast. Peaosas hiilgab “Fargo” eest Oscari võitnud Frances McDormand. Viimane kehastab naist, kes tahab politsei abiga leida oma tütre tapjad.  Ta  rendib maantee ääres kolm reklaamtahvlit, millel seisab väljakutse kohalikule korrakaitsele, täpsemalt šerif William Willoughbyle (Woody Harrelson). Niimoodi loodab ta seadusesilmad tegutsema panna aga satub hoopis ise väikelinna kodanike kui politsei pahameele alla.

Suurepärase dialoogi ja meeldejäävate tegelastega stsenaariumi äratavad ellu esmaklassilised  karakternäitlejad. Woody Harrelson, Sam Rockwell, Peter Dinklage jpt loovad eheda pildi Ameerika väikelinna kogukonnast.

Martin McDonagh on tugevam stsenarist kui režissöör ning  sellepärast leidub filmis lavastuslikke konarusi. Teostus on funktsionaalne, osa nalju mõjub pingutatult ning lõpp venib. Palju tabab McDonagh aga kümnesse. Teravmeelne ja põnev film, mida tasub just kinos vaadata. Viimaste aastate üks naljakamaid ja mõtlemapanevamaid linateoseid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Wonderstruck_2017_movie_poster“Wonderstruck”
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Todd Haynes

Vaatasin “Caroli” lavastaja Todd Haynesi uut teost “Wonderstruck” ilma lugu teadmata ning filmi kulgedes meenus järjest enam Martin Scorsese auhindadega pärjatud “Hugo”. Mõlemal teosel on  sarnased ideed, tugevused  ja nõrkused. Lõputiitritest selgus, miks. Nad põhinevad nimelt Brian Selznicki lasteraamatutel.

“Wondestruck” on kaunilt teostatud ning suurepäraste ideedega. Kasutades küll hiilgavalt filmimeediumi võimalusi  jääb  ta dramaturgiliselt nõrgaks. Tegevus toimub kahes ajas – 1927. ning 1977.aastal ning jälgib kaht tegelast – kurti tüdrukut ja poissi, kes  on hiljuti kuulmise kaotanud. Esimene osa on lahendatud tummfilmi esteetikas, teine kasutab  põnevalt heli ja muusikat. Darren Aronofsky “Ema” kõrval  on tegu ühe viimase aja  huvitavama helikujundusega. Kahekordne Oscarinominent Ed Lachmann, eelmiste Todd Haynesi filmide “Far From Heaven”, “I’m Not There” ja “Carol” operaator, loob kauni ja lummava atmosfääriga pildikeele.

“Wonderstruck” jääb aga viisakaks ning kuivaks. Kahe loo paralleelne jutustamine ei tööta. Nagu “Hugo “puhul, on ka siin  originaali materjal problemaatiline. Keskmine osa venib ning vajaka jääb maagiast ja humaansusest, mis Scorsese filmi puudustest hoolimata võluvaks tegid.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Pühad toovad inimesi tihti telerite ette. Mis on need teosed, mida tasub ikka ja jälle üle vaadata.

Vaevalt möödub jõulupühi, mil me ei kohtuks “Üksinda kodus”, “Visa hinge” või ka kodumaise klassikaga nagu “Kevade” või “Viimne reliikvia”. Romantilised komöödiad, jõululood, kogupere- ning lastefilmid on saanud traditsiooniks. Heidaks pilgu mõnele rohkem või vähem tuntud jõulufilmile, mis ei pruugi kohalikule publikule nii tuttavad olla.

………………………………………………………………………………………………………………………
miracle_on_34th_street_1947_poster“34. tänava ime” – “Miracle on 34th Street” (1947).

Üks vähestest jõulufilmidest, mis kandideeris parima filmi Oscarile ning ainus, mis võitis jõuluvana kehastavale näitlejatele ka Kuldmehikese. Edmund Gwenn kehastab meest nimega Kris Kringle, kes väidab end olevat päris jõuluvana. Osa inimesi jääbki seda uskuma, osa hakkab aga mehe terves mõistuses kahtlema. Tõe väljaselgitamine viib asja kohtuni. See on tõelise jõulumeeleoluga südamlik  ja sarmikas teos. Film särab tänu Edmund Gwennile, kes on kinoajaloo üks parimaid jõuluvanasid.

miracle_on_34th_street

………………………………………………………………………………………………………………………

the_shop_around_the_corner_1940_poster“Pood ümber nurga” – “The Shop Around the Corner” (1940).
James Stewarti tuntumaks jõulufilmiks on “See imetabane elu” (1946). Aastaid enne mängis ta aga ühes võluvas romantilises komöödias, mille tegevus leiab aset jõuluaegses Budapestis. Lugu räägib kingituste poes töötavast Alfredist (James Stewart) ja uuest müüjast Klarast (Margaret Sullavan), kes üksteist silmaotsastki ei salli. Enesele teadmata on nad aga kirjasõpradena teineteisesse armumas. Lavastaja Ernst Lubitsch, kes sai tuntuks intelligentsete ja teravmeelsete situatsioonikomöödiatega, loob siin nauditava ja teravmeelse teose. Film on tulvil põnevaid karaktereid ning üllatavaid pöördeid. Kui jutustatud lugu kõlab tuttavalt, siis põhjuseks on loomulikult 1998. aastal valminud uusversioon “Sulle on sõnum” (1998), peaosas Meg Ryan ja Tom Hanks.

………………………………………………………………………………………………………………………

a_charlie_brown_christmas_1965_poster“Charlie Browni jõulud” – “A Charlie Brown Christmas” (1965).
Paljudele on tuttav Charles Schulzi loodud koomiks “Charlie Brown ja tema sõbrad” või vähemasti koer Snoopy tegelaskuju. Vähem teatakse aga  tema  pühadeteemalisi filme, kus needsamad karakterid üles astuvad. Sealhulgas leidub  ka üks tore jõululugu. Charlie Brown ei tunne enam pühadest rõõmu, kuna need on liiga kommertslikuks muutunud. Selleks, et poisi kurbust leevendada, palutakse tal lavastada kooli jõulunäidend ning leida kuusepuu. Peagi saab Charlie teada, mis on jõulude tegelik tähendus. Armas ja südamlik pooletunnine joonisfilm linastub Ameerikas pühade ajal juba 51 aastat.

charlie_brown_christmas

………………………………………………………………………………………………………………………

a_christmas_story_1982_poster“Jõululugu” – “A Christmas Story” (1982).
Järjekordne Ameerika televisioonis regulaarselt linastuv jõulufilm, mis jookseb mõnes telekanalites lausa kaks ööpäeva jutti. Poolautobiograafiline teos leiab aset XX sajandi keskel ning näitab 9-aastase Ralphie (Peter Billingsley) lustakaid jõulueelseid juhtumisi. Kas tal õnnestub oma vanemaid ja jõuluvana veenda, et nad talle õhupüssi kingiksid?


………………………………………………………………………………………………………………………

muppets_christmas_carol_1992_movie_poster“Muppetite jõululugu” – “Muppets Christmas Carol” (1992).
Charles Dickensi kuulsat jõululugu inimpõlglikust ihnuskoist Scrooge’ist, keda külastavad jõululaupäeval mineviku, oleviku ja tuleviku vaimud, on korduvalt ekraanile toodud. Mis muudaks selle loo veel paremaks? Loomulikult Muppetid! “Muppetite jõulugu” on terve seeria armastatuim teos, kust leidub toredaid nalju ja lustakaid muusikalisi numbreid. Loo tegelikuks staariks on aga Michael Caine (“Noorus”, “Batman alustab”), kes sobib Scrooge’i rolli nagu valatult ning teeb siin karjääri ühe parima rolli.

muppets_christmas_carol

………………………………………………………………………………………………………………………

joyeux_noel_movie_poster“Häid jõule” -“Joyeux Noël” (2005).
Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Prantsuse linateos on inspireeritud päriselust. 1914. aasta detsember, esimene ilmasõda, ent jõululaupäeval kuulutavad Šotimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa väeüksused läänerindel välja relvarahu, et jagada koos pühade rahuaega. Mis juhtub aga siis, kui pärast koosveedetud aega tuleb taas lahingusse asuda? Tegu on sentimentaalse ja kohati naiivsevõitu looga, kuid selle keskmes seisavad tugevad ja provokatiivsed ideed. Filmi keskosa näitab tabavalt sõja absurdsust ning muusika ja pühade ühendavat jõudu.

joyeux_noel_movie_still

………………………………………………………………………………………………………………………
Shane_black_christmas_movies.jpg

“Surmarelv” – “Lethal Weapon” (1987) ja suur osa Shane Blacki loomingust.
“Visa hing” on üks armastatumaid jõulufilme, ent see pole ainus märul, mille tegevus leiab pühade ajal. “Surmarelvas”, kus astub esmakordselt üles ikooniline buddy-cop duo seersant Murtaughi (Danny Glover) ja Martin Riggs (Mel Gibson), leiab palju rohkem pühade temaatikat ja ikonograafiat kui John McClane’i seikluses. Stsenarist Shane Black armastab väga jõule sest peale “Surmarelva” toimub ka  “Viimase skaudi”(1991), “Pika lahkumissuudluse” (1996), “Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis” (2005), “Raudmees 3” (2013) kui ka sel aastal linastunud “Heade tüüpide” (2016) tegevus just sel ajal.

………………………………………………………………………………………………………………………

on_her_majestys_secret_service_poster“Tema Majesteedi salateenistuses” – “On Her Majesty’s Secret Service” (1969).
Maailma kõige kuulsama salaagendi James Bondi fännidele pole midagi paremat seeria ühest tugevamast ja emotsionaalsemast filmist, millest osa leiab aset jõulude ajal. James Bond (George Lazenby) päästab naise (Diana Rigg), kelle isa osutub kriminaalkartelli juhiks (Gabriele Ferzetti). Viimane nõustub mehele jagama infot SPECTRE organisatsiooni juhi (Telly Savales) kohta, kui 007 tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse tõeliselt. Ainuüksi John Barry ja Hal Davidi koostöös valminud laulu “Do You Know How Christmas Trees Are Grown? ” tõttu kuulub teos jõulufuilmide varamusse.

on_her_majestys_secret_service

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22. detsember 2016

Rahulikke ja kauneid Pühi!

 

 

Read Full Post »

a_monster_calls_movie_poster

režissöör: J.A. Bayona
stsenaarium: Patrick Ness, Patrick Ness’i ja Siobhan Dowd’i raamatu põhjal.

osades:
Lewis MacDougall (Conor)
Sigourney Weaver (vanaema)
Felicity Jones (ema)
Toby Kebbell (isa)
Liam Neeson (koletis)

operaator: Oscar Faura , kunstnik: Eugenio Caballero, kostüümikunstnik: Steven Noble, montaaž: Jaume Martí & Bernat Vilaplana, helilooja: Fernando Velázquez.
Produtsent: Belén Atienza.

108.min

Emotsionaalne ja eluline fantaasia

Tänavu teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära, seda tõestab ka eluraskustest kõnelev “Kui koletis kutsub”.

See kinoaasta on pakkunud mitmeid klassikalisi ja küpseid koguperefilme, mis nagu head muinasjutudki, käsitlevad suuri elulisi küsimusi. Nii “Minu sõber lohe” kuiKubo ja kaks pillikeelt” jutustavad sellest, kuidas lapsed kaotusevalu ja surmaga toime tulevad. Režissöör J. A. Bayona (“Ilmvõimatu“, “Orbudekodu”) uusim teos “Kui koletis kutsub” võtab luubi alla sama teema, ent vaatleb seda natuke teise nurga alt.

12-aastane Conor O’Malley (Lewis MacDougall) peab hakkama saama ema (Felicity Jones) raske haigusega, mille tõttu on ta sunnitud elama kalgi vanaema (Sigourney Weaver) juures. Ühel ööl kell 00.07 ilmub suurest akna all kasvavast jugapuust hiigelelukas (Liam Neeson). Conor ja koletis kohtuvad ka järgnevatel öödel. Elukas jutustab talle kolm lugu lugu ning vastutasuks peab poiss rääkima neljanda.

_MG_5971.CR2

Courtesy of Focus Features

Väike täiskasvanu

Conor tunneb ennast maailmas üksi. Ema lamab haiglas, isa on oma uue naisega Ameerikasse kolinud ning päevast päeva tuleb kannatada klassikaaslaste kiusamist. Viha, hirmu, kahtluse ja kurbusega peab ta elus üksi toime tulema. Ja see on raske. Öösiti ilmuv koletis on tema jaoks ainuke päris sõber.

Film põhineb 2011. aastal valminud samanimelisel raamatul. Idee autor, Briti kirjanik Siobhan Dowd võitles rinnavähiga ning raamatu lõpetas peale tema surma Patrick Ness, kes kirjutas ka filmi käsikirja. Lugu pärineb seega elust ning annab aimu, mis toimub lapse sees, kes peab varakult keeruliste täiskasvanute maailma probleemidega silmitsi seisma.

“Kui koletis kutsub” vaatleb laiemalt kaotuse teemat ning uurib lähemalt, kas inimesed mõistavad oma tegelikke tundeid. Emotsioonid on tihti vastuolulised. Film ei ilusta midagi, vaid näitab neid täies eheduses. Conori tunnetest aru saades ei saa me teda kohati küsitavate tegude pärast hukka mõista. Seda ei tee ka filmis olevad täiskasvanud, kes teavad, kui raske aeg poisil on.

a_monster_calls_still_001

Courtesy of Focus Features

Perefilm vanemale publikule

Hispaania päritolu J. A. Bayona kujundab filmi temale omase kindlakäelisusega. Muinasjutulõigud esitatakse kaunite animatsioonidena ning on filmi kõige pilkupüüdvam osa. Ülejäänud lugu jutustatakse lihtsalt, liigsesse sentimentaalsusesse langemata. Tegu on küll pisarakiskujaga, mida võib ka eneseabifilmiks nimetada, ent rasket haigust puudutavatest teemadest on üsna keeruline stampidesse langemata rääkida.

Conori sõbraks on küll fantastiline puukoletis, ent poiss tegutseb siiski reaalsuses. Jutustades lugusid, mille lõpp ei ole alati ootuspärane, näitab koletis nii loo peategelasele kui vaatajale, et maailm pole nii mustvalge nagu muinasjuttudes. Ümbritsev maailm ei ole täiuslik ning täiskasvanuks saamine tähendab  tihtipeale lihtsalt selle aktsepteerimist. Alles siis võib leida sisemist rahu ja lepitust.

Oma üldinimlikust sõnumist hoolimata on film üsna sünge ja melanhoolne, teema tõsiduse poolest sobivam pigem suurematele kui väikestele. On siiski tore tõdeda, et sel aastal teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2. detsember 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana 
Ralf

A_Monster_Calls_still_002.jpg

Courtesy of Focus Features

Read Full Post »

james_and_the_giant_peach_posterrežissöör: Henry Selick
stsenaarium: Karey Kirkpatrick, Jonathan Roberts & Steve Bloom

osades:
Paul Terry (James)
Simon Callow (Grasshopper)
Richard Dreyfuss (Centipede)
Jane Leeves (Ladybug)
Joanna Lumley (Aunt Spiker)
Miriam Margolyes (Aunt Sponge / Glowworm)
Pete Postlethwaite (Old Man)
Susan Sarandon (Spider)
David Thewlis (Earthworm)

operaatorid: Pete Kozachik & Hiro Narita, kunstnik: Harley Jessup, montaaž: Stan Webb, helilooja: Randy Newman. Produtsendid: Tim Burton & Denise Di Novi.

79. min

Huvitav rännak virsikuga

Koolivaheajal näidatakse kinos “Sõprus” kuulsa lastekirjaniku Roald Dahli teostest vändatud filme. Tema üheks veidramaks ja huvitavamaks teoseks võib pidada 1961. aastal ilmunud raamatut “James ja hiigelvirsik”, mille  tõi ekraanile režissöör Henry Selick (“Coraline ja salajane uks”).

Dahl, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri täiskasvanutele mõeldud novellidega ning mitmed neist leidsid tee ekraanile. Televisioonis näidati tema lugusid “Alfred Hitchcock Presents” ja “Roald Dahl’s Tales Of The Unexpected” raames, samuti Robert Rodrigueze, Quentin Tarantino jt koostöös valminud filmis “Neli tuba” (1995). Populaarseks osutusid aga hoopis Dahli lasteraamatute ekraniseeringud, kus on tunda autori loomingule iseloomulikku tumedat poolt.

Roald Dahl oli oma teoste filmiversioonide osas väga kriitiline. Korduvalt ütles ta ära pakkumistest “James ja hiigelvirsiku” filmiversiooni tegemiseks, mis sai võimalikuks alles peale tema surma. Tim Burton ning lavastaja Henry Selick tõid 1993. aastal ekraanile täispika nukufilmi “Jõulueelne õuduslugu”. Selle edu võimaldas neil Disney stuudio abiga teostada ka Roald Dahli kuulus teos.

james_and_the_giant_peach_still_2

Courtesy of Disney

Originaalne segatehnikafilm

James (Paul Terry) elab  peale vanemate surma kahe õela tädi juures. Kui roheliste kristallidega võlukotike kogemata vana virsikupuu juurde maha kukub, kasvab ühel oksal hiigelsuur virsik. James ronib salakäigu kaudu selle sisse, kus teda ootavad uued sõbrad: vana roheline Rohutirts, Sajajalgne, Lepatriinu, preili Ämblik ja teised. Koos asuvad nad teele New Yorki, et minna vaatama maailma kõrgeimat hoonet- Empire State Buildingut. Kohta, kuhu vanemad lubasid  poisi tema sünnipäeva puhul viia.

Film, mille suurele ekraanile toomist pidas Dahl võimatuks, on nutikalt teostatud. See algab klassikalise lastefilmina – reaalsete näitlejate ja paviljoni ehitatud võttepaikadega. Kui James virsikusse ronib, luuakse uus maailm nukkude abil. Meediume segatakse edaspidi veelgi ning see teeb filmist unikaalse elamuse. “James ja hiigelvirsik” on tugevam just nukufilmi lõigus, sest leiab siis hea tasakaalu narratiivi ja karakterite, inimliku ja fantastilise vahel.

james_and_the_giant_peach_still

Courtesy of Disney

Poisi ja putukate sõprus

Nagu enamikes Roald Dahli teostes on ka “James ja hiigelvirsiku” keskmes heasüdamlik ja eeskujulik peategelane, kelle vastastena tegutsevad pahad täiskasvanud. James, kes peab taluma tädide hirmuvalitsust, suhtub oma uutesse virsikust leitud sõpradesse heatahtlikult ning leiab loo käigus endale perekonna, mis tal enne puudus.

Nagu mitmed teised Henry Selicku lavastatud teosed, ei paista “James ja hiigelvirsik” silma tugeva  loo poolest, ent on põnev oma detailirohke maailma tõttu. Kõik putukad on tänu oma disainile ning värvikale animatsioonile meeldejäävad. Randy Newmani (“Lelulugu”) loodud laulud ei anna aga filmile palju juurde. Muusika on nii sõnade kui viisi poolest kahvatu ega pole võrreldav lauludega, mis kõlavad “Jõulueelses õudusloos” või Dahli kuulsaimas filmis “Willy Wonka ja šokolaadivabrik” (1971).

“James ja hiigelvirsik” on üks Roald Dahli autoritruumaid adaptsioone. Kindlasti originaalilähedasem  kui teine tema loomingu põhjal vändatud nukufilm – Wes Andersoni “Fantastiline härra Reinuvader”. Ka Dahli lesk Liccy tõdes, et kirjanikule oleks Henry Selicku versioon Jamesist kindlasti meeldinud.

Roald Dahli vapustavvägev filmifestival kinos Sõprus 23-26 oktoober.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. oktoober 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert


James_and_the_Giant_Peach.jpg

Read Full Post »

kubo_and_the_two_strings_posterrežissöör:Travis Knight
stsenaarium: Marc Haimes & Chris Butler

osades:
Charlize Theron (Monkey)
Art Parkinson (Kubo)
Ralph Fiennes (Moon King)
George Takei (Hosato)
Rooney Mara (The Sisters)
Matthew McConaughey (Beetle)

operaator: Frank Passingham, kostüümikunstnik: Deborah Cook, montaaž: Christopher Murrie, helilooja: Dario Marianelli. Produtsendid: Travis Knight & Arianne Sutner.

101 min

Küps meelelahutus tervele perele

Parimad koguperefilmid ei alahinda oma publikut ning on suunatud nii lastele kui täiskasvanuile.

Laika stuudio (“Coraline ja salajane uks”, “Kastitrollid) neljas täispikk nukufilm “Kubo ja kaks pillikeelt” jutustab klassikalise universaalse ja emotsionaalse loo. Filmi tegevus leiab aset iidses Jaapanis. Kubo on südamlik poiss, kes jutustab Hosato rannaküla elanikele lugusid ning hoolitseb ema eest.

Päeval, mil ta astub üle keelust olla kodus enne pimeda saabumist, ilmuvad vaimud poisi pere minevikust, kes nõuavad vana veritasu. Põgenedes vaimude ja jumalate eest on ainsaks pääseteeks leida maagiline turvis, mida kunagi kandis tema hukkunud isa – legendaarne samurai.

Teekonnal liituvad Kuboga hoolitsev Pärdik ja lustlik Põrnikas. Oma maagilise keelpilli – shamiseni – abil võitleb Kubo nii jumalate kui ka koletistega, kelle hulka kuulub ka kättemaksuhimuline Kuukuningas koos kavalate kaksikõdedega.

kubo-and-the-two-strings-still_001

Courtesy of Focus Features

Kangelase teekond

Joseph Campbell, kes uuris sarnasusi eri kultuuride mütoloogia vahel, nimetas taolisi seiklusi kangelase teekonnaks. Lugu, mis on tuntud  eri aegadel igas kultuuris ning seniajani  kasutusel väga paljudes narratiivides. Kubo, kes on isata kasvanud ning jääb filmi alguses üksi, leiab  endale uued kaaslased ning asub teekonnale, et leida maagiline turvis. Tegelikult avastab ta loo käigus veel muudki – saab rohkem teada oma  vanematest, päritolust ning leiab oma sisemine tugevuse.

Algusest peale on selge, et tegijaid ei heiduta tõsised teemad. Kaotusevalu ja surma kajastatakse siin palju elulisemalt ja sügavamalt kui näiteks Oscariga pärjatud multifilmis “6 kangelast” (2014). Kubo tahab loo alguses hoida isa mälestust, teadmata, kuidas seda teha. Poiss tunneb  tema järele suurt igatsust. Teema käsitlus on muutunud palju tõsisemaks sellest ajast, mil klassikalistes Disney filmides oli ema või isa puudumine tavaline.

Laika stuudiole omane küpsus ning komplekssus, mis teda teistest animatsioonistuudiotest eristab, on siingi tuntav. Paigutades loo Jaapanisse, kus lahkunute mälestamine on olulisem kui paljudes lääne kultuurides, loovad filmitegijad kauni haiku perekonna ja elu väärtusest.

Mälestuste jõud

“Mälestused on võimsad asjad,” ütles Pärdik. Film käsitleb mitut teist suurt teemat nagu kasvamine ja mälu. “Kubo ja kaks pillikeelt” tuletab meelde, kui tähtis on lugude jutustamine ning kuidas neid rääkides kantakse edasi esivanemate mälestusi ning väärtusi. Ka loo peamine antagonist Kuukuningas pole esitatud nii üheplaaniliselt nagu lääne koguperefilmides tavaks. Pigem tekitab ta paralleele Jaapani stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) spirituaalsuse ja filosoofiaga. Lõpus toimuv hea ja kurja võitlus algab küll etteaimatavalt, ent kujuneb millekski palju sügavamaks ja huvitavamaks.

Oma tõsiste teemade ja paari hirmutava lõigu tõttu ei pruugi “Kubo ja kaks pillikeelt” sobida kõige pisematele, ent tegu on ideaalse filmiga neile, kes ootavad koguperefilmilt enamat kui meelelahutust. Klassikalist lugu, mis on kaasahaarav ja fantaasiarikas, ent peidab ka sügavamaid väärtusi. Tegu on viimaste aastate ühe visuaalselt lummavama ning intelligentsema animatsiooniga, Laika stuudio kõige huvitavama tööga “Coraline ja samalajane uks” kõrval.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 14. oktoober 2016

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark KermodeCybernatural

Read Full Post »

petes_dragon_2016_posterrežissöör: David Lowery
stsenaarium: David Lowery & Toby Halbrooks

osades:
Bryce Dallas Howard (Grace)
Robert Redford (Meacham)
Oakes Fegley (Pete)
Oona Laurence (Natalie)
Wes Bentley (Jack)
Karl Urban (Gavin)

operaator: Bojan Bazelli, kunstnik: Jade Healy, kostüümikunstnik: Amanda Neale, montaaž:  Lisa Zeno Churgin, helilooja: Daniel Hart. Produtsent: James Whitaker.

103.min

VANAMOELINE KOGUPEREFILM. Poiss ja lohe pere otsingul.

Suure-eelarveliste ja pompoossete Disney uusversioonide kõrval on ilmunud lihtne ja vanamoeline koguperefilm.

Stuudio, mis keskendub eelkõige oma kuulsamate ja populaarsemate animatsioonide nagu “Tuhkatriinu” (2015) ja “Džungliraamat” (2016) filmiversioonide tegemisele, on  vähemtuntud “Minu sõber lohe” uusversiooniga loonud intiimse koguperefilmi, mis ei toetu ainult visuaalefektidele ning vaatemängule.

1977. aastal ilmavalgust näinud originaalversioon linastus  veel ajal, mil stuudio tootis filme “Mary Poppinsi” (1964) vaimus. Segu live-action’ist ja animatsioonist, pole “Minu sõber lohe” esimese versiooni  tugevuseks mitte lugu, vaid värvikad karakterid ja lustakad laulud. Uusversioonil pole peale peategelaste Pete’i, Ellioti ning pere otsimise teema originaaliga eriti pistmist. Tegevuskoht ning situatsioonid on erinevad ning filmitegijad  ammutavad inspiratsiooni  pigem Hayao Miyazaki ja stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) loomingust.

petes_dragon_2016_still_002

Courtesy of Disney

Loodus ja inimene

Orb Pete (Oakes Fegley) on 10-aastane poiss, kes kaotas viis aastat tagasi autoõnnetuses oma pere ning elab sellest saati koos oma sõbra, Ellioti nimelise lohega, metsas. Peale seda kui metsatööstus hakkab nende elukohas puid langetama, jääb Pete silma metsnikule  (Bryce Dallas Howard), kes võtab poisi oma hoole alla. Esmakordselt on Pete ja Elliot üksteisest eraldatud ning peagi  hakatakse jahti pidama ka lohele, kes on siiani eksisteerinud vaid legendides.

Perekond, inimese sügav side loodusega, keskkonnateadlikkus ning maagiline olend, keda näevad ainult lapsed, on teemad, mida näeb korduvalt Hayao Miyazaki loomingus. Sundance’i hiti “Ain’t Them Bodies Saints” (2013) režissöör David Lowery on need suurmeistrilt teadlikult laenanud, ent teostuselt oma iidolini ei küüni. Ühtki teemat pole süvitsi käsitletud ja kuigi filmil on head näitlejad (Bryce Dallas Howard, Robert Redford, Karl Urban jt), jäävad karakterid pigem üheplaanilisteks arhetüüpideks kui reaalseteks tegelaskujudeks. Pete`i mängiv Oakes Fegley ja poisi uut sõpra Natalie’d kehastav Oona Laurence, kes hiilgas möödunud aasta “Vasakukäelises” (2015) Jake Gyllenhaali tütrena, on huvitavamad, ent samuti mitte eriti meeldejäävad.

petes_dragon_2016_still_004.jpg

Courtesy of Disney

Inimlik ja universaalne

Lohe esindab nii originaalis kui uusversioonis laste kaotusvalu ning inimlikku vajadust sõbra järele. Pole vahet, kas ta on kujuteldav või päris. Nagu iga lapse unistuste sõbraks on Raudhiiglane või Totoro, sobiks selleks ka lohe. Elliot on küll  huvitav, ent pole pooltki nii meeldejääv kui originaalversioonis.

Filmi võib kiita julguse eest jutustada lugu pigem piltide kui sõnadega ning valiku eest olla vanamoelisem ja intiimsem kui enamik möllu täis koguperefilme.Kahjuks toetuvad paljud emotsionaalsed momendid muusikale ega lase olulistel hetkedel  endal loost orgaaniliselt välja kasvada.

Robert Redfordi kehastatud tegelaskuju kasutab filmis korduvalt sõna “maagia”. Huvitaval kombel on just see komponent filmist puudu. “Minu sõber lohe” on elegantselt teostatud ja südamlik lugu, mis sobib vaatamiseks tervele perele. Korralik ja kaasaja kontekstis haruldane koguperefilm, mis oleks võinud olla siiski palju enamat.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9.september 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus:
 Diana

petes_dragon_2016_still_003.jpeg

Courtesy of Disney

 

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused