Archive for the ‘Perefilm’ Category

Pühad toovad inimesi tihti telerite ette. Mis on need teosed, mida tasub ikka ja jälle üle vaadata.

Vaevalt möödub jõulupühi, mil me ei kohtuks “Üksinda kodus”, “Visa hinge” või ka kodumaise klassikaga nagu “Kevade” või “Viimne reliikvia”. Romantilised komöödiad, jõululood, kogupere- ning lastefilmid on saanud traditsiooniks. Heidaks pilgu mõnele rohkem või vähem tuntud jõulufilmile, mis ei pruugi kohalikule publikule nii tuttavad olla.

………………………………………………………………………………………………………………………
miracle_on_34th_street_1947_poster“34. tänava ime” – “Miracle on 34th Street” (1947).

Üks vähestest jõulufilmidest, mis kandideeris parima filmi Oscarile ning ainus, mis võitis jõuluvana kehastavale näitlejatele ka Kuldmehikese. Edmund Gwenn kehastab meest nimega Kris Kringle, kes väidab end olevat päris jõuluvana. Osa inimesi jääbki seda uskuma, osa hakkab aga mehe terves mõistuses kahtlema. Tõe väljaselgitamine viib asja kohtuni. See on tõelise jõulumeeleoluga südamlik  ja sarmikas teos. Film särab tänu Edmund Gwennile, kes on kinoajaloo üks parimaid jõuluvanasid.

miracle_on_34th_street

………………………………………………………………………………………………………………………

the_shop_around_the_corner_1940_poster“Pood ümber nurga” – “The Shop Around the Corner” (1940).
James Stewarti tuntumaks jõulufilmiks on “See imetabane elu” (1946). Aastaid enne mängis ta aga ühes võluvas romantilises komöödias, mille tegevus leiab aset jõuluaegses Budapestis. Lugu räägib kingituste poes töötavast Alfredist (James Stewart) ja uuest müüjast Klarast (Margaret Sullavan), kes üksteist silmaotsastki ei salli. Enesele teadmata on nad aga kirjasõpradena teineteisesse armumas. Lavastaja Ernst Lubitsch, kes sai tuntuks intelligentsete ja teravmeelsete situatsioonikomöödiatega, loob siin nauditava ja teravmeelse teose. Film on tulvil põnevaid karaktereid ning üllatavaid pöördeid. Kui jutustatud lugu kõlab tuttavalt, siis põhjuseks on loomulikult 1998. aastal valminud uusversioon “Sulle on sõnum” (1998), peaosas Meg Ryan ja Tom Hanks.

………………………………………………………………………………………………………………………

a_charlie_brown_christmas_1965_poster“Charlie Browni jõulud” – “A Charlie Brown Christmas” (1965).
Paljudele on tuttav Charles Schulzi loodud koomiks “Charlie Brown ja tema sõbrad” või vähemasti koer Snoopy tegelaskuju. Vähem teatakse aga  tema  pühadeteemalisi filme, kus needsamad karakterid üles astuvad. Sealhulgas leidub  ka üks tore jõululugu. Charlie Brown ei tunne enam pühadest rõõmu, kuna need on liiga kommertslikuks muutunud. Selleks, et poisi kurbust leevendada, palutakse tal lavastada kooli jõulunäidend ning leida kuusepuu. Peagi saab Charlie teada, mis on jõulude tegelik tähendus. Armas ja südamlik pooletunnine joonisfilm linastub Ameerikas pühade ajal juba 51 aastat.

charlie_brown_christmas

………………………………………………………………………………………………………………………

a_christmas_story_1982_poster“Jõululugu” – “A Christmas Story” (1982).
Järjekordne Ameerika televisioonis regulaarselt linastuv jõulufilm, mis jookseb mõnes telekanalites lausa kaks ööpäeva jutti. Poolautobiograafiline teos leiab aset XX sajandi keskel ning näitab 9-aastase Ralphie (Peter Billingsley) lustakaid jõulueelseid juhtumisi. Kas tal õnnestub oma vanemaid ja jõuluvana veenda, et nad talle õhupüssi kingiksid?


………………………………………………………………………………………………………………………

muppets_christmas_carol_1992_movie_poster“Muppetite jõululugu” – “Muppets Christmas Carol” (1992).
Charles Dickensi kuulsat jõululugu inimpõlglikust ihnuskoist Scrooge’ist, keda külastavad jõululaupäeval mineviku, oleviku ja tuleviku vaimud, on korduvalt ekraanile toodud. Mis muudaks selle loo veel paremaks? Loomulikult Muppetid! “Muppetite jõulugu” on terve seeria armastatuim teos, kust leidub toredaid nalju ja lustakaid muusikalisi numbreid. Loo tegelikuks staariks on aga Michael Caine (“Noorus”, “Batman alustab”), kes sobib Scrooge’i rolli nagu valatult ning teeb siin karjääri ühe parima rolli.

muppets_christmas_carol

………………………………………………………………………………………………………………………

joyeux_noel_movie_poster“Häid jõule” -“Joyeux Noël” (2005).
Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud Prantsuse linateos on inspireeritud päriselust. 1914. aasta detsember, esimene ilmasõda, ent jõululaupäeval kuulutavad Šotimaa, Saksamaa ja Prantsusmaa väeüksused läänerindel välja relvarahu, et jagada koos pühade rahuaega. Mis juhtub aga siis, kui pärast koosveedetud aega tuleb taas lahingusse asuda? Tegu on sentimentaalse ja kohati naiivsevõitu looga, kuid selle keskmes seisavad tugevad ja provokatiivsed ideed. Filmi keskosa näitab tabavalt sõja absurdsust ning muusika ja pühade ühendavat jõudu.

joyeux_noel_movie_still

………………………………………………………………………………………………………………………
Shane_black_christmas_movies.jpg

“Surmarelv” – “Lethal Weapon” (1987) ja suur osa Shane Blacki loomingust.
“Visa hing” on üks armastatumaid jõulufilme, ent see pole ainus märul, mille tegevus leiab pühade ajal. “Surmarelvas”, kus astub esmakordselt üles ikooniline buddy-cop duo seersant Murtaughi (Danny Glover) ja Martin Riggs (Mel Gibson), leiab palju rohkem pühade temaatikat ja ikonograafiat kui John McClane’i seikluses. Stsenarist Shane Black armastab väga jõule sest peale “Surmarelva” toimub ka  “Viimase skaudi”(1991), “Pika lahkumissuudluse” (1996), “Kiss Kiss Bang Bang ehk Surm Hollywoodis” (2005), “Raudmees 3” (2013) kui ka sel aastal linastunud “Heade tüüpide” (2016) tegevus just sel ajal.

………………………………………………………………………………………………………………………

on_her_majestys_secret_service_poster“Tema Majesteedi salateenistuses” – “On Her Majesty’s Secret Service” (1969).
Maailma kõige kuulsama salaagendi James Bondi fännidele pole midagi paremat seeria ühest tugevamast ja emotsionaalsemast filmist, millest osa leiab aset jõulude ajal. James Bond (George Lazenby) päästab naise (Diana Rigg), kelle isa osutub kriminaalkartelli juhiks (Gabriele Ferzetti). Viimane nõustub mehele jagama infot SPECTRE organisatsiooni juhi (Telly Savales) kohta, kui 007 tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse tõeliselt. Ainuüksi John Barry ja Hal Davidi koostöös valminud laulu “Do You Know How Christmas Trees Are Grown? ” tõttu kuulub teos jõulufuilmide varamusse.

on_her_majestys_secret_service

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22. detsember 2016

Rahulikke ja kauneid Pühi!

 

 

Advertisements

Read Full Post »

a_monster_calls_movie_poster

režissöör: J.A. Bayona
stsenaarium: Patrick Ness, Patrick Ness’i ja Siobhan Dowd’i raamatu põhjal.

osades:
Lewis MacDougall (Conor)
Sigourney Weaver (vanaema)
Felicity Jones (ema)
Toby Kebbell (isa)
Liam Neeson (koletis)

operaator: Oscar Faura , kunstnik: Eugenio Caballero, kostüümikunstnik: Steven Noble, montaaž: Jaume Martí & Bernat Vilaplana, helilooja: Fernando Velázquez.
Produtsent: Belén Atienza.

108.min

Emotsionaalne ja eluline fantaasia

Tänavu teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära, seda tõestab ka eluraskustest kõnelev “Kui koletis kutsub”.

See kinoaasta on pakkunud mitmeid klassikalisi ja küpseid koguperefilme, mis nagu head muinasjutudki, käsitlevad suuri elulisi küsimusi. Nii “Minu sõber lohe” kuiKubo ja kaks pillikeelt” jutustavad sellest, kuidas lapsed kaotusevalu ja surmaga toime tulevad. Režissöör J. A. Bayona (“Ilmvõimatu“, “Orbudekodu”) uusim teos “Kui koletis kutsub” võtab luubi alla sama teema, ent vaatleb seda natuke teise nurga alt.

12-aastane Conor O’Malley (Lewis MacDougall) peab hakkama saama ema (Felicity Jones) raske haigusega, mille tõttu on ta sunnitud elama kalgi vanaema (Sigourney Weaver) juures. Ühel ööl kell 00.07 ilmub suurest akna all kasvavast jugapuust hiigelelukas (Liam Neeson). Conor ja koletis kohtuvad ka järgnevatel öödel. Elukas jutustab talle kolm lugu lugu ning vastutasuks peab poiss rääkima neljanda.

_MG_5971.CR2

Courtesy of Focus Features

Väike täiskasvanu

Conor tunneb ennast maailmas üksi. Ema lamab haiglas, isa on oma uue naisega Ameerikasse kolinud ning päevast päeva tuleb kannatada klassikaaslaste kiusamist. Viha, hirmu, kahtluse ja kurbusega peab ta elus üksi toime tulema. Ja see on raske. Öösiti ilmuv koletis on tema jaoks ainuke päris sõber.

Film põhineb 2011. aastal valminud samanimelisel raamatul. Idee autor, Briti kirjanik Siobhan Dowd võitles rinnavähiga ning raamatu lõpetas peale tema surma Patrick Ness, kes kirjutas ka filmi käsikirja. Lugu pärineb seega elust ning annab aimu, mis toimub lapse sees, kes peab varakult keeruliste täiskasvanute maailma probleemidega silmitsi seisma.

“Kui koletis kutsub” vaatleb laiemalt kaotuse teemat ning uurib lähemalt, kas inimesed mõistavad oma tegelikke tundeid. Emotsioonid on tihti vastuolulised. Film ei ilusta midagi, vaid näitab neid täies eheduses. Conori tunnetest aru saades ei saa me teda kohati küsitavate tegude pärast hukka mõista. Seda ei tee ka filmis olevad täiskasvanud, kes teavad, kui raske aeg poisil on.

a_monster_calls_still_001

Courtesy of Focus Features

Perefilm vanemale publikule

Hispaania päritolu J. A. Bayona kujundab filmi temale omase kindlakäelisusega. Muinasjutulõigud esitatakse kaunite animatsioonidena ning on filmi kõige pilkupüüdvam osa. Ülejäänud lugu jutustatakse lihtsalt, liigsesse sentimentaalsusesse langemata. Tegu on küll pisarakiskujaga, mida võib ka eneseabifilmiks nimetada, ent rasket haigust puudutavatest teemadest on üsna keeruline stampidesse langemata rääkida.

Conori sõbraks on küll fantastiline puukoletis, ent poiss tegutseb siiski reaalsuses. Jutustades lugusid, mille lõpp ei ole alati ootuspärane, näitab koletis nii loo peategelasele kui vaatajale, et maailm pole nii mustvalge nagu muinasjuttudes. Ümbritsev maailm ei ole täiuslik ning täiskasvanuks saamine tähendab  tihtipeale lihtsalt selle aktsepteerimist. Alles siis võib leida sisemist rahu ja lepitust.

Oma üldinimlikust sõnumist hoolimata on film üsna sünge ja melanhoolne, teema tõsiduse poolest sobivam pigem suurematele kui väikestele. On siiski tore tõdeda, et sel aastal teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2. detsember 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana 
Ralf

A_Monster_Calls_still_002.jpg

Courtesy of Focus Features

Read Full Post »

james_and_the_giant_peach_posterrežissöör: Henry Selick
stsenaarium: Karey Kirkpatrick, Jonathan Roberts & Steve Bloom

osades:
Paul Terry (James)
Simon Callow (Grasshopper)
Richard Dreyfuss (Centipede)
Jane Leeves (Ladybug)
Joanna Lumley (Aunt Spiker)
Miriam Margolyes (Aunt Sponge / Glowworm)
Pete Postlethwaite (Old Man)
Susan Sarandon (Spider)
David Thewlis (Earthworm)

operaatorid: Pete Kozachik & Hiro Narita, kunstnik: Harley Jessup, montaaž: Stan Webb, helilooja: Randy Newman. Produtsendid: Tim Burton & Denise Di Novi.

79. min

Huvitav rännak virsikuga

Koolivaheajal näidatakse kinos “Sõprus” kuulsa lastekirjaniku Roald Dahli teostest vändatud filme. Tema üheks veidramaks ja huvitavamaks teoseks võib pidada 1961. aastal ilmunud raamatut “James ja hiigelvirsik”, mille  tõi ekraanile režissöör Henry Selick (“Coraline ja salajane uks”).

Dahl, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri täiskasvanutele mõeldud novellidega ning mitmed neist leidsid tee ekraanile. Televisioonis näidati tema lugusid “Alfred Hitchcock Presents” ja “Roald Dahl’s Tales Of The Unexpected” raames, samuti Robert Rodrigueze, Quentin Tarantino jt koostöös valminud filmis “Neli tuba” (1995). Populaarseks osutusid aga hoopis Dahli lasteraamatute ekraniseeringud, kus on tunda autori loomingule iseloomulikku tumedat poolt.

Roald Dahl oli oma teoste filmiversioonide osas väga kriitiline. Korduvalt ütles ta ära pakkumistest “James ja hiigelvirsiku” filmiversiooni tegemiseks, mis sai võimalikuks alles peale tema surma. Tim Burton ning lavastaja Henry Selick tõid 1993. aastal ekraanile täispika nukufilmi “Jõulueelne õuduslugu”. Selle edu võimaldas neil Disney stuudio abiga teostada ka Roald Dahli kuulus teos.

james_and_the_giant_peach_still_2

Courtesy of Disney

Originaalne segatehnikafilm

James (Paul Terry) elab  peale vanemate surma kahe õela tädi juures. Kui roheliste kristallidega võlukotike kogemata vana virsikupuu juurde maha kukub, kasvab ühel oksal hiigelsuur virsik. James ronib salakäigu kaudu selle sisse, kus teda ootavad uued sõbrad: vana roheline Rohutirts, Sajajalgne, Lepatriinu, preili Ämblik ja teised. Koos asuvad nad teele New Yorki, et minna vaatama maailma kõrgeimat hoonet- Empire State Buildingut. Kohta, kuhu vanemad lubasid  poisi tema sünnipäeva puhul viia.

Film, mille suurele ekraanile toomist pidas Dahl võimatuks, on nutikalt teostatud. See algab klassikalise lastefilmina – reaalsete näitlejate ja paviljoni ehitatud võttepaikadega. Kui James virsikusse ronib, luuakse uus maailm nukkude abil. Meediume segatakse edaspidi veelgi ning see teeb filmist unikaalse elamuse. “James ja hiigelvirsik” on tugevam just nukufilmi lõigus, sest leiab siis hea tasakaalu narratiivi ja karakterite, inimliku ja fantastilise vahel.

james_and_the_giant_peach_still

Courtesy of Disney

Poisi ja putukate sõprus

Nagu enamikes Roald Dahli teostes on ka “James ja hiigelvirsiku” keskmes heasüdamlik ja eeskujulik peategelane, kelle vastastena tegutsevad pahad täiskasvanud. James, kes peab taluma tädide hirmuvalitsust, suhtub oma uutesse virsikust leitud sõpradesse heatahtlikult ning leiab loo käigus endale perekonna, mis tal enne puudus.

Nagu mitmed teised Henry Selicku lavastatud teosed, ei paista “James ja hiigelvirsik” silma tugeva  loo poolest, ent on põnev oma detailirohke maailma tõttu. Kõik putukad on tänu oma disainile ning värvikale animatsioonile meeldejäävad. Randy Newmani (“Lelulugu”) loodud laulud ei anna aga filmile palju juurde. Muusika on nii sõnade kui viisi poolest kahvatu ega pole võrreldav lauludega, mis kõlavad “Jõulueelses õudusloos” või Dahli kuulsaimas filmis “Willy Wonka ja šokolaadivabrik” (1971).

“James ja hiigelvirsik” on üks Roald Dahli autoritruumaid adaptsioone. Kindlasti originaalilähedasem  kui teine tema loomingu põhjal vändatud nukufilm – Wes Andersoni “Fantastiline härra Reinuvader”. Ka Dahli lesk Liccy tõdes, et kirjanikule oleks Henry Selicku versioon Jamesist kindlasti meeldinud.

Roald Dahli vapustavvägev filmifestival kinos Sõprus 23-26 oktoober.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. oktoober 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert


James_and_the_Giant_Peach.jpg

Read Full Post »

kubo_and_the_two_strings_posterrežissöör:Travis Knight
stsenaarium: Marc Haimes & Chris Butler

osades:
Charlize Theron (Monkey)
Art Parkinson (Kubo)
Ralph Fiennes (Moon King)
George Takei (Hosato)
Rooney Mara (The Sisters)
Matthew McConaughey (Beetle)

operaator: Frank Passingham, kostüümikunstnik: Deborah Cook, montaaž: Christopher Murrie, helilooja: Dario Marianelli. Produtsendid: Travis Knight & Arianne Sutner.

101 min

Küps meelelahutus tervele perele

Parimad koguperefilmid ei alahinda oma publikut ning on suunatud nii lastele kui täiskasvanuile.

Laika stuudio (“Coraline ja salajane uks”, “Kastitrollid) neljas täispikk nukufilm “Kubo ja kaks pillikeelt” jutustab klassikalise universaalse ja emotsionaalse loo. Filmi tegevus leiab aset iidses Jaapanis. Kubo on südamlik poiss, kes jutustab Hosato rannaküla elanikele lugusid ning hoolitseb ema eest.

Päeval, mil ta astub üle keelust olla kodus enne pimeda saabumist, ilmuvad vaimud poisi pere minevikust, kes nõuavad vana veritasu. Põgenedes vaimude ja jumalate eest on ainsaks pääseteeks leida maagiline turvis, mida kunagi kandis tema hukkunud isa – legendaarne samurai.

Teekonnal liituvad Kuboga hoolitsev Pärdik ja lustlik Põrnikas. Oma maagilise keelpilli – shamiseni – abil võitleb Kubo nii jumalate kui ka koletistega, kelle hulka kuulub ka kättemaksuhimuline Kuukuningas koos kavalate kaksikõdedega.

kubo-and-the-two-strings-still_001

Courtesy of Focus Features

Kangelase teekond

Joseph Campbell, kes uuris sarnasusi eri kultuuride mütoloogia vahel, nimetas taolisi seiklusi kangelase teekonnaks. Lugu, mis on tuntud  eri aegadel igas kultuuris ning seniajani  kasutusel väga paljudes narratiivides. Kubo, kes on isata kasvanud ning jääb filmi alguses üksi, leiab  endale uued kaaslased ning asub teekonnale, et leida maagiline turvis. Tegelikult avastab ta loo käigus veel muudki – saab rohkem teada oma  vanematest, päritolust ning leiab oma sisemine tugevuse.

Algusest peale on selge, et tegijaid ei heiduta tõsised teemad. Kaotusevalu ja surma kajastatakse siin palju elulisemalt ja sügavamalt kui näiteks Oscariga pärjatud multifilmis “6 kangelast” (2014). Kubo tahab loo alguses hoida isa mälestust, teadmata, kuidas seda teha. Poiss tunneb  tema järele suurt igatsust. Teema käsitlus on muutunud palju tõsisemaks sellest ajast, mil klassikalistes Disney filmides oli ema või isa puudumine tavaline.

Laika stuudiole omane küpsus ning komplekssus, mis teda teistest animatsioonistuudiotest eristab, on siingi tuntav. Paigutades loo Jaapanisse, kus lahkunute mälestamine on olulisem kui paljudes lääne kultuurides, loovad filmitegijad kauni haiku perekonna ja elu väärtusest.

Mälestuste jõud

“Mälestused on võimsad asjad,” ütles Pärdik. Film käsitleb mitut teist suurt teemat nagu kasvamine ja mälu. “Kubo ja kaks pillikeelt” tuletab meelde, kui tähtis on lugude jutustamine ning kuidas neid rääkides kantakse edasi esivanemate mälestusi ning väärtusi. Ka loo peamine antagonist Kuukuningas pole esitatud nii üheplaaniliselt nagu lääne koguperefilmides tavaks. Pigem tekitab ta paralleele Jaapani stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) spirituaalsuse ja filosoofiaga. Lõpus toimuv hea ja kurja võitlus algab küll etteaimatavalt, ent kujuneb millekski palju sügavamaks ja huvitavamaks.

Oma tõsiste teemade ja paari hirmutava lõigu tõttu ei pruugi “Kubo ja kaks pillikeelt” sobida kõige pisematele, ent tegu on ideaalse filmiga neile, kes ootavad koguperefilmilt enamat kui meelelahutust. Klassikalist lugu, mis on kaasahaarav ja fantaasiarikas, ent peidab ka sügavamaid väärtusi. Tegu on viimaste aastate ühe visuaalselt lummavama ning intelligentsema animatsiooniga, Laika stuudio kõige huvitavama tööga “Coraline ja samalajane uks” kõrval.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 14. oktoober 2016

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark KermodeCybernatural

Read Full Post »

petes_dragon_2016_posterrežissöör: David Lowery
stsenaarium: David Lowery & Toby Halbrooks

osades:
Bryce Dallas Howard (Grace)
Robert Redford (Meacham)
Oakes Fegley (Pete)
Oona Laurence (Natalie)
Wes Bentley (Jack)
Karl Urban (Gavin)

operaator: Bojan Bazelli, kunstnik: Jade Healy, kostüümikunstnik: Amanda Neale, montaaž:  Lisa Zeno Churgin, helilooja: Daniel Hart. Produtsent: James Whitaker.

103.min

VANAMOELINE KOGUPEREFILM. Poiss ja lohe pere otsingul.

Suure-eelarveliste ja pompoossete Disney uusversioonide kõrval on ilmunud lihtne ja vanamoeline koguperefilm.

Stuudio, mis keskendub eelkõige oma kuulsamate ja populaarsemate animatsioonide nagu “Tuhkatriinu” (2015) ja “Džungliraamat” (2016) filmiversioonide tegemisele, on  vähemtuntud “Minu sõber lohe” uusversiooniga loonud intiimse koguperefilmi, mis ei toetu ainult visuaalefektidele ning vaatemängule.

1977. aastal ilmavalgust näinud originaalversioon linastus  veel ajal, mil stuudio tootis filme “Mary Poppinsi” (1964) vaimus. Segu live-action‘ist ja animatsioonist, pole “Minu sõber lohe” esimese versiooni  tugevuseks mitte lugu, vaid värvikad karakterid ja lustakad laulud. Uusversioonil pole peale peategelaste Pete’i, Ellioti ning pere otsimise teema originaaliga eriti pistmist. Tegevuskoht ning situatsioonid on erinevad ning filmitegijad  ammutavad inspiratsiooni  pigem Hayao Miyazaki ja stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) loomingust.

petes_dragon_2016_still_002

Courtesy of Disney

Loodus ja inimene

Orb Pete (Oakes Fegley) on 10-aastane poiss, kes kaotas viis aastat tagasi autoõnnetuses oma pere ning elab sellest saati koos oma sõbra, Ellioti nimelise lohega, metsas. Peale seda kui metsatööstus hakkab nende elukohas puid langetama, jääb Pete silma metsnikule  (Bryce Dallas Howard), kes võtab poisi oma hoole alla. Esmakordselt on Pete ja Elliot üksteisest eraldatud ning peagi  hakatakse jahti pidama ka lohele, kes on siiani eksisteerinud vaid legendides.

Perekond, inimese sügav side loodusega, keskkonnateadlikkus ning maagiline olend, keda näevad ainult lapsed, on teemad, mida näeb korduvalt Hayao Miyazaki loomingus. Sundance’i hiti “Ain’t Them Bodies Saints” (2013) režissöör David Lowery on need suurmeistrilt teadlikult laenanud, ent teostuselt oma iidolini ei küüni. Ühtki teemat pole süvitsi käsitletud ja kuigi filmil on head näitlejad (Bryce Dallas Howard, Robert Redford, Karl Urban jt), jäävad karakterid pigem üheplaanilisteks arhetüüpideks kui reaalseteks tegelaskujudeks. Pete`i mängiv Oakes Fegley ja poisi uut sõpra Natalie’d kehastav Oona Laurence, kes hiilgas möödunud aasta “Vasakukäelises” (2015) Jake Gyllenhaali tütrena, on huvitavamad, ent samuti mitte eriti meeldejäävad.

petes_dragon_2016_still_004.jpg

Courtesy of Disney

Inimlik ja universaalne

Lohe esindab nii originaalis kui uusversioonis laste kaotusvalu ning inimlikku vajadust sõbra järele. Pole vahet, kas ta on kujuteldav või päris. Nagu iga lapse unistuste sõbraks on Raudhiiglane või Totoro, sobiks selleks ka lohe. Elliot on küll  huvitav, ent pole pooltki nii meeldejääv kui originaalversioonis.

Filmi võib kiita julguse eest jutustada lugu pigem piltide kui sõnadega ning valiku eest olla vanamoelisem ja intiimsem kui enamik möllu täis koguperefilme.Kahjuks toetuvad paljud emotsionaalsed momendid muusikale ega lase olulistel hetkedel  endal loost orgaaniliselt välja kasvada.

Robert Redfordi kehastatud tegelaskuju kasutab filmis korduvalt sõna “maagia”. Huvitaval kombel on just see komponent filmist puudu. “Minu sõber lohe” on elegantselt teostatud ja südamlik lugu, mis sobib vaatamiseks tervele perele. Korralik ja kaasaja kontekstis haruldane koguperefilm, mis oleks võinud olla siiski palju enamat.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9.september 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus:
 Diana

petes_dragon_2016_still_003.jpeg

Courtesy of Disney

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

the_boy_and_the_beast_posterRežissöör: Mamoru Hosoda
stsenaarium: Mamoru Hosoda

osades:

Kōji Yakusho (Kumatetsu)
Aoi Miyazaki (noor Kyuta)
Shōta Sometani (Kyuta)
Suzu Hirose (Kaede)
Keishi Nagatsuka (Kyu isa)

Kunstnikud: Yôichi Nishikawa, Takashi Ohmori & Yohei Takamatsu, kostüümide disain: Daisuke Iga, helilooja: Masakatsu Takagi.

Produtsendid: Takuya Itô, Genki Kawamura, Seiji Okuda & Yuichiro Sato.

120 min

ISADUS JA TÄISKASVANUKS SAAMINE 

Jaapani uueks Hayao Miyazakiks (“Vaimudest viidud”) tituleeritud Mamoru Hosoda ühendab oma värskemas filmis “Poiss ja koletis” mütoloogilise allegooria ning elulise draama.

“Poiss ja koletis” on lugu kahest üksikust kangekaelsest ning pahurast tegelasest. 9-aastane Ren kaotab liiklusõnnetuses oma ema, tema isa on haihtunud ning poiss keeldub oma sugulaste juures elamast. Tema tee ristub Kumetsuga – distsipliinitu ja antisotsiaalne karulaadse olendiga. Too on pärit maagilisest paralleelmaailmast, kus elavad loomalaadsed koletised. Teda kardetakse, aga ei austata. Kui Kumetsu Reni omale õpipoisiks võtab, algab koos kasvamine, kus mõlemal on midagi üksteisele õpetada. Vanemaks saades hakkab poiss liikuma inimeste ja koletiste maailma vahet ning mõistab, et need ei olegi nii erinevad.

Sarnaselt Miyazaki fantastiliste seiklustega (“Vaimudest Viidud” ja “Howli liikuv kindlus”) ning Mamoru Hosoda viimaste filmidega ühendab “Poiss ja koletis” erinevad žanrilised elemendid. Tegu on ühelt poolt Jaapanile kultuuriruumile omase fantaasiarikka mõistulooga ja võitluskunstifilmiga, teisalt animele tüüpilise teismeliste identiteediprobleeme lahkava täiskasvanuks saamise looga.

Nii nagu Mamoru Hosoda eelmises filmis “Hundilapsed Ame ja Yuki”, kus õde ja vend on valiku ees, kas olla inimene või hunt, seisab Reni dilemma vana ja uue maailma vahel. Poiss leiab teismelisena tee tagasi inimeste juurde ning saab võimaluse jätkata sealt, kus ta elu aastate eest pooleli jäi. Leides endale tüdruksõbra ning uued eesmärgid õpingute näol, hakkab ta mõtlema selle üle, kus on tema tegelik koht. Samuti kohtub ta lõpuks oma lihase isaga. Kumb on olulisem – kas teda kasvatanud temperamentne Kumetsu või ta isa, kes ei tunne poissi tegelikult üldse?

“Poiss ja koletis” algab selge fookuse ja arusaadava narratiiviga, ent vajub liiga mitmete liinide ning motiivide tõttu teises pooles laiali. Õnneks suudab Hosoda siiski põnevust hoida ning paneb igasse episoodi talle omast mängulisust ja humaansust. Vastuolulist ent hoolivat suhet Reni ja Kumetsu vahel on põnev jälgida ning kuigi ükski loo element pole eraldi võttes originaalne, mõjub tervik värskena.

Filmi keskmes olev lugu identiteediotsingust on suunatud teismelistele. Kättemaksumotiivid viitavad Herman Melville’i “Moby Dickile” ning on huvitavamad pigem täiskasvanutele. Suur osa huumorist koos värvikate tegelaskujudega on mõeldud pigem kõige väiksematele.  Filmis leidub justkui midagi kõigile.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 27. mai 2016

 Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes 

 

boy_and_the_beast_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused