režissöör: Antoine Fuqua
stsenaarium: Richard Wenk & Nic Pizzolatto
osades:
Denzel Washington (Chisolm)
Chris Pratt (Josh Faraday)
Ethan Hawke (Goodnight Robicheaux)
Vincent D’Onofrio (Jack Horne)
Peter Sarsgaard (Bartholomew Bogue)
Byung-hun Lee (Billy Rocks)
Haley Bennett (Emma Cullen)
operaator:Mauro Fiore, kunstnik: Derek R. Hill, kostüümikunstnik: Sharen Davis, montaaž: John Refoua, heliloojad: Simon Franglen James Horner.
133 min
Ajatu loo lihtsustus. Karm märul idee asemel
“Seitsme vapra” lugu on nii tugev ja universaalne, et toimib ajast ja kultuurist hoolimata: sama lugu on töödeldud või uuesti tehtud üle 60 aasta.
Kõik algas 1954. aastal linastunud Jaapani filmiga “Seitse samuraid”, millest sai ülemaailmne fenomen. Akira Kurosawa lavastatud lugu rōninitest (isandata samuraidest), kes tõttavad appi terrori all kannatavatele külaelanikele, on üks kuulsamaid lugusid julgusest, kokkuhoidmisest ja aukoodeksist. Kartes, et suur osa publikust ei tea täpselt samurai mõiste tähendust, nimetati film mõnes Ameerika osariigis ümber “Seitsmeks vapraks” ning kuus aastat hiljem valmis samanimeline vestern, mis viis tegevuse Metsikusse Läände.
2016. aasta versiooni tegevus leiab aset 1879. aastal, mil Rose Creeki linn on tööstur Bartholomew Bogue’i (Peter Sarsgaard) kõva kontrolli all ning meeleheitel linnakodanikud palkavad end kaitsma seitse meest, kelle hulgas on lindpriisid, pearahakütte, mängureid ja palgamõrvareid.

Courtesy of Columbia Pictures
Mitmekülgne meeskond.
Uue versiooni suurimaks erinevuseks on grupiliikmete kirju galerii. Peegeldades kaasaegse kino (ning filmituru) reegleid, kuulub meeskonda mustanahaline pearahakütt Sam Chisolm (Denzel Washington), indiaanlasest sõdalane (Martin Sensmeier), Aasiast pärit nugade ekspert ja palgamõrvar (Byung-hun Lee) ja Mehhiko lindprii (Manuel Garcia-Rulfo). Veelgi progressiivsem olnuks naise lisamine. Ja Haley Bennetti kehastatud Emma Cullenit võibki vaadata kui meeskonna kaheksandat liiget. Tema palkab mehed oma kodulinna päästma ning tõestab end vapra võitlejana.
Tegu pole siiski “Vabastatud Django” (2012) stiilis rassiteemat käsitleva teosega. Kuigi algusstseenid justkui lubavad nimetatud teema lahkamist, ei pöörata sellele ülejäänud filmis tähelepanu. Kui 1960. versioonis tõtati appi mehhiklastele, siis siin on ohvriteks valged ameeriklased ning linnaelanikel on väiksem roll. Kokkuhoidmise ja ohverdamise teema on küll olemas, ent Kurosawa versiooni komplekssusele see ei küündi.
Küüniline märulifilm.
“Seitse samuraid” ja “Seitse vaprat” on eksistentsialistlikud lood meestest, kel pole maailmas kohta. Samuti uurivad filmid tavainimeste ja kangelaste suhet. Režissöör Antoine Fuqua (“Treeningpäev”) on küll tegevuse viinud Metsikusse Läände ja püstolikangelaste ajastu lõppu, ent see ei anna teosele midagi olulist juurde. Ükski tegelane pole eriti meeldejääv, ent näitlejad teevad siiski head rollisooritused ning film ei jäljenda liigselt vanu versioone.
Uusversioon näib samaaegselt tuttav ja uus. “Seitsme vapra” algidee on nii tugev, et seda rikkuda on raske. Režissöör Fuquat ei tundu aga huvitavat teose alltekst või paatos. “Seitsmel vapral” on lavastajale omased puudused ja voorused ning mees teeb lihtsakoelise ja karmi märulifilmi. Seetõttu on palju õigem võrrelda “Seitset vaprat” hoopis Walter Hilli “Viimase ellujääjaga” (1996). Viimane on Akira Kurosawa “Yojimbo” (1961) uusversioon (“Yojimbo” põhineb Dashiell Hammetti romaanil “Punane lõikus”). Kumbki ei hiilga küll originaalsuse, sügavuse või karakterite poolest, ent žanrifännidele peaks filmid siiski rahuldust pakkuma.
Kõige uuem “Seitse vaprat” on korralik meelelahutus, ent kraad nõrgem 1960. aasta versioonist, mis on omakorda nõrgem “Seitsme samurai” kunstilisest tasemest ja sisulisest komplekssusest.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 30.september 2016
Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Ralf Diana

Courtesy of Columbia Pictures