The Magnificent Seven – Seitse vaprat(2016)

režissöör: Antoine Fuqua
stsenaarium: Richard Wenk & Nic Pizzolatto

osades:
Denzel Washington (Chisolm)
Chris Pratt (Josh Faraday)
Ethan Hawke (Goodnight Robicheaux)
Vincent D’Onofrio (Jack Horne)
Peter Sarsgaard (Bartholomew Bogue)
Byung-hun Lee (Billy Rocks)
Haley Bennett (Emma Cullen)

operaator:Mauro Fiore, kunstnik: Derek R. Hill, kostüümikunstnik: Sharen Davis, montaaž: John Refoua, heliloojad: Simon Franglen James Horner.

133 min

Ajatu loo lihtsustus. Karm märul idee asemel

“Seitsme vapra” lugu on nii tugev ja universaalne, et toimib ajast ja kultuurist hoolimata: sama lugu on töödeldud või uuesti tehtud  üle 60 aasta.

Kõik algas 1954. aastal linastunud Jaapani filmiga “Seitse samuraid”, millest sai ülemaailmne fenomen. Akira Kurosawa lavastatud lugu rōninitest (isandata samuraidest), kes tõttavad appi  terrori all kannatavatele külaelanikele, on üks kuulsamaid lugusid julgusest, kokkuhoidmisest ja aukoodeksist. Kartes, et suur osa publikust ei tea täpselt samurai mõiste tähendust, nimetati film mõnes Ameerika osariigis ümber “Seitsmeks vapraks” ning  kuus aastat hiljem valmis samanimeline vestern, mis viis tegevuse Metsikusse Läände.

2016. aasta versiooni tegevus leiab aset 1879. aastal, mil Rose Creeki linn on tööstur Bartholomew Bogue’i (Peter Sarsgaard) kõva kontrolli all ning meeleheitel linnakodanikud palkavad end kaitsma seitse meest, kelle hulgas on lindpriisid, pearahakütte, mängureid ja palgamõrvareid.

Courtesy of Columbia Pictures

Mitmekülgne meeskond.

Uue versiooni suurimaks erinevuseks on grupiliikmete kirju galerii. Peegeldades kaasaegse kino (ning filmituru) reegleid, kuulub meeskonda mustanahaline pearahakütt Sam Chisolm (Denzel Washington), indiaanlasest sõdalane (Martin Sensmeier), Aasiast pärit nugade ekspert ja palgamõrvar (Byung-hun Lee)  ja Mehhiko lindprii (Manuel Garcia-Rulfo). Veelgi progressiivsem olnuks naise lisamine. Ja Haley Bennetti kehastatud Emma Cullenit võibki vaadata kui meeskonna kaheksandat liiget. Tema palkab mehed oma kodulinna päästma ning tõestab end vapra võitlejana.

Tegu pole siiski “Vabastatud Django” (2012) stiilis rassiteemat käsitleva teosega. Kuigi algusstseenid justkui lubavad nimetatud teema lahkamist, ei pöörata sellele ülejäänud filmis  tähelepanu. Kui 1960. versioonis tõtati appi mehhiklastele, siis siin on ohvriteks valged ameeriklased ning linnaelanikel on väiksem roll. Kokkuhoidmise ja ohverdamise teema on küll olemas, ent Kurosawa versiooni komplekssusele see ei küündi.

Küüniline märulifilm.

“Seitse samuraid” ja “Seitse vaprat” on eksistentsialistlikud lood meestest, kel pole maailmas kohta. Samuti uurivad filmid tavainimeste ja kangelaste suhet. Režissöör Antoine Fuqua (“Treeningpäev”) on küll  tegevuse viinud Metsikusse Läände ja püstolikangelaste ajastu lõppu, ent see ei anna teosele midagi olulist juurde. Ükski tegelane pole eriti meeldejääv, ent näitlejad teevad siiski head rollisooritused ning film ei jäljenda liigselt vanu versioone.

Uusversioon näib samaaegselt tuttav ja uus. “Seitsme vapra” algidee on nii tugev, et seda rikkuda on raske. Režissöör Fuquat ei tundu aga huvitavat  teose alltekst või paatos. “Seitsmel vapral” on lavastajale omased puudused ja voorused ning mees teeb lihtsakoelise ja karmi märulifilmi. Seetõttu on palju õigem võrrelda “Seitset vaprat” hoopis Walter Hilli “Viimase ellujääjaga” (1996). Viimane on Akira Kurosawa “Yojimbo” (1961) uusversioon (“Yojimbo” põhineb Dashiell Hammetti romaanil “Punane lõikus”). Kumbki ei hiilga  küll originaalsuse, sügavuse või karakterite poolest, ent žanrifännidele peaks filmid siiski rahuldust pakkuma.

Kõige uuem “Seitse vaprat” on korralik meelelahutus, ent kraad nõrgem 1960. aasta versioonist, mis on omakorda nõrgem “Seitsme samurai” kunstilisest tasemest ja sisulisest komplekssusest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 30.september 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana

Courtesy of Columbia Pictures

 

 

Read Full Post »

Amy/Tale of Tales/Star Wars: The Force Awakens

“Amy” (2015)
režissöör: Asif Kapadia

Huvitav kokkusattumus, et nii Brett Morgen’i “Cobain: Montage of Heck” kui Asif Kapadia “Amy” nägid ilmavalgust samal aastal. Tegu on dokumentaalidega, mis jutustavad loo inimestest, kes vajasid ellujäämiseks muusikat ega soovinud sellega kaasnevat meediakära.

Mis muudab aga Asif Kapadia (“Senna”) filmi mõjuvamaks, on ligipääs suurele hulgale Amy Winehouse’i isiklikele videomaterjalidele, samuti hiilgav montaaž, mis pakub väga intiimse pilguheidu Amy Winehouse’i traagilisse ellu. Tegu on tõepoolest viimaste aastate kõige hirmutavama found footage õudusfilmiga, kus vaenlasteks on paparatsod, ajakirjandus ning meedia.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Tale of Tales” – “Il racconto dei racconti” – “Lugude lugu” (2015)
režissöör: Matteo Garrone
stsenaarium: Edoardo Albinati, Ugo Chiti, Matteo Garrone & Massimo Gaudioso, Giambattista Basile’i lugude põhjal

Selle aasta üks kummalisemaid filmikogemusi. Matteo Garrone (“Gomorrah”) on loonud visuaalselt lummava muinasjutumaailma täis ekstsentrilisi tegelasi, ootamatuid pöördeid ja veidrat huumorit. Miski jääb aga puudu. Kuigi filmil on olemas keskne teema, ei moodusta paralleelselt jutustatavad lood veenvat tervikut.

Probleem tundub olevat selles, et erinevalt oma kaasmaalasest Pier Paolo Pasolinist, kes rikastas oma “Elu triloogia” filme (“Decameron”, “The Canterbury Tales”, “Arabian Nights”) mitmete erinevate lugudega, keskendub Garrone kõigest kolmele. Ükski valitud Giambattista Basile’i muinasjutt pole aga piisavalt välja arendatud, et nii suurt ekraaniaega ära teenida.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

---

“Star Wars: The Force Awakens” –  “Star Wars: Jõud tärkab” (2015)
režissöör: J.J. Abrams
stsenaarium: Lawrence Kasdan, J.J. Abrams & Michael Arndt

Kuigi uusima “Tähesõdade” filmi esimene kolmandik on tänu noortele ning talendikatele näitlejatele nagu Daisy Ridley, John Boyega & Oscar Isaac üsna nauditav, pole J.J. Abrams toonud ekraanile uut peatükki armastatud kosmosesaagas, vaid kokku klopsinud maailma kõige kallima fan fiction’i.

Selle asemel, et teha midagi uut ja huvitavat, on Abrams ja Disney korporatsioon loonud nostalgiale toetuva fluidumi, mida võiks nimetada “Star Wars’i” hittide kogumikuks. Praktiliselt iga hetk võib leida analoogia originaaltriloogiast ning stsenaarium kannatab nõrgalt arendatud liinide, juhuste ja kiirustamise tõttu. Filmi kõige olulisem suhe ja märgilisem hetk on nii kehvalt välja töötatud, et röövib sellelt vajaliku emotsionaalse kaalu.

On see paremini lavastatud kui kurikuulus prequel-triloogia? Jah, aga tervikpilti haldas George Lucas paremini ning märulistseenid olid efektiivsemalt konstrueeritud. “Jõud tärkab” on kineetiline ja hoogne nagu kõik Abrams’i tööd, ent seesmiselt õõnes ja tühi piraatkoopia (nagu kõik tema filmid). Keskpärane, kohati nauditav, ent vähese loovusega funktsionaalne meelelahutus. Vähemalt üritas Lucas I,II ja III episoodiga luua midagi teistsugust.

Miks kiruti Lucas’t “Return of the Jedi” tegemisest alates eelnevate osade kopeerimises, ent kui Abrams teeb sedasama üks-üheselt, näivad kõik nii õnnelikud? Kas see, et enamik kriitikuid ja fänne uude “Star Wars’i” nii positiivselt suhtuvad,üldse midagi tähendab? Mitte eriti. Täpselt sama asi juhtus ka “The Phantom Menace’i” (1999), “Attack of the Clones’i” (2002) ja “Revenge of the Sith’i” (2005) puhul. Aeg paneb asjad õigesse perspektiivi.

Isegi madalate ootuste juures on “Star Wars: Jõud tärkab” minu jaoks aasta suurim pettumus “Spectre” kõrval.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf   Diana  CreepyThinMan

 

Read Full Post »

Scarface – Arminägu (1983)

režissöör: Brian De Palma
stsenaarium: Oliver Stone, 1932.aasta filmi põhjal

osades:
Al Pacino (Tony Montana)
Steven Bauer (Manny Ribera)
Michelle Pfeiffer (Elvira Hancock)
Mary Elizabeth Mastrantonio (Gina Montana)
Robert Loggia (Frank Lopez)
F. Murray Abraham (Omar Suarez)
Paul Shenar (Alejandro Sosa)

operaator: John A. Alonzo, kunstnik: Edward Richardson, visuaalne konsultant: Ferdinando Scarfiotti, kostüümikunstnik: Patricia Norris, montaaž: Jerry Greenberg & David Ray, helilooja: Giorgio Moroder. Produtsent: Martin Bregman.

170 min

“IKOONI (TAAS)SÜND”

Remake’i idee on pea sama vana kui  filmikunst, ning kui enamasti on nende suhtes hoiak negatiivne, on ometi valminud väga palju uusversioone, mis on paremad kui originaalid. Pole paremat näidet kui John Huston’i “The Maltese Falcon”,(1941) mis oli materjali kolmas ekraaniversioon. 1980-ndad pakkusid mitmeid remake’e, mis osutusid ikoonilisemaks ja populaarsemaks kui esialgsed filmid – David Cronenberg’i “The Fly”, John Carpenter’i “The Thing” ning Chuck Russell’i “The Blob”. Nähtus omaette on aga režissöör Brian DePalma ja stsnarist Oliver Stone’i koostööl valminud “Scarface”, Howard Hawks’i 1932. aasta filmi uusversioon, mis on saanud üheks ikoonilisemaks ja mõjukamaks filmiks ajaloos.

Kui originaallugu on paljus inspireeritud Al Capone’ist ning kujutab itaalia päritolu gangsteri Tony Camonte tõusu võimule ja gängisõdu 1920-ndate keeluajal Chicagos, siis uusversioon võtab lähtepunktiks 1970-ndate lõpul Miamis toimunud kuubalaste emigratsiooni, mil Fidel Castro lasi paljudel kodanikel (kellest suur osa olid vangid ning hullumaja patsiendid) põgeneda Ameerikasse. Üks pagulastest on Tony Montana (Pacino), ambitsioonikas ja häguse minevikuga mees, kes alustab madalama astme löömamehe ja nõudepesijana, ent tõuseb peagi Miami üheks võimsamaks narkoparuniks.

MAAILM ON SINU

1983. aasta versioon jälgib tugevalt Howard Hawks’i originaalteost  ning on  väga vanamoeline gangsterifilm –  klassikaline moralitee, kus peategelane langeb ahnuse ning iseenda nõrkuse tõttu american dreami otsingul. Tony Mantana ütleb isegi filmi alguses toimuvas immigratsiooniameti ülekuulamisel, et õppis inglise keelt gangsterifilme – James Cagney’t ja Humphrey Bogart’i vaadates. Mis teeb aga 1983. aasta versiooni nii meeldejäävaks, on vanade ideede ja arhetüüpide esitus värskes ja värvikas kuues ning üle vindi keeratud.

DePalma on alati olnud üks visuaalselt huvitavamaid New Hollywoodi lavastajaid ning “Scarface”  täis režissöörile omast virtuooslikust. Filmis leidub nii suurepäraselt konstrueeritud set-piece’i (mootorsae stseen, tulistamine klubis ning tour de force lõpuvaatus) ning vist parimaid kraanakaadreid režissööri loomingus (jällegi – mootorsae stseen). Briljantse operaatori John A. Alonzo (“Chinatown”), kunstnik Edward Richardson (“Cat People”), visuaalse konsultandi Ferdinando Scarfiotti (“The Conformist”, “The Last Emperor”) ning kostüümikunstnik Patricia Norris (“12 Years a Slave”) abil tõi DePalma gangsterifilmi värvikuse ja 1980-ndate excess’i. “Nothing exceeds like excess”, nagu Michelle Pfeiffer tegelaskuju Al Pacinole ütleb. Tony Mantana nagu esitaks 1980-ndate american dream’i kus edukust näitasid sportautod, villad, magamistoas asuv tohutusuur mullivann, tiiger koduloomana ning mägede viisi kokaiini, mida tõmmata. Film koosneb visuaalsetest ideedest ning vähe on filme, kus värvid nii tugevalt mängivad – olgu selleks ööklubi neoonid, vikerkaarevärvilised särgid või musta-punasesametine villa interjöör. Kõik on tehtud toreda teatraalsuse ja irooniaga, mis muudab maailma meeldejäävaks.

1983. aasta versiooni puhul on palju räägitud vägivallast ja ropust dialoogist (omal ajal rekordeid  purustav 207 fuck’i filmi kohta), tihti ununeb, et  uusversioon (nagu ka originaal) on  üsna naljakas ning tugevalt satiiriline. Brian DePalma alustas  tugevalt ühiskondlike ning satiiriliste teostega nagu “Greetings” (1968) ja “Hi, Mom”(1970) ning teatud nihestatus on tema loomingut pidevalt läbinud (väga hästi on seda näha “Carrie” ema tegelaskujus). Ka filmi stsenaristi Oliver Stone`i loomingus on see aspekt tähtsat rolli mänginud – pole paremat näidet kui “Natural Born Killers” (1994), mis on üks teravamaid satiire meedia ja televisiooni võimust. “Scarface” on oma olemuselt väga operetlik ning täis stseene ja pisikesi humoorikaid momente – dialooge. Ühes stseenis üritab Tony  sõber Manny (Bauer) rannas oma oskust keelega trikke tehes naistele ligi ajada. Kui see ei õnnestu, ütleb Tony, et  naiste saamiseks peab sul kõigepealt olema raha. Ilma ei saa midagi.

“Scarface” on hea vormiga tugev meelelahutus, mis toimib eelkõige tänu oma terviklikule maailmale ning meeldejäävatele tegelaskujudele. Elementidele, mis teevad uusversiooni minu jaoks originaalist nauditavamaks. Vägivald ilmestab suurepäraselt hullumeelset ja paranoilist maailma, kus tegelased tegutsevad.

Kõik tähtsamad loo elemendid – Tony võimuiha, teekond tippu ning suhe oma õe Gina ja sõbra Mannyga on mõlemas väga sarnane. Aga remake laiendab neid ideid ning loob palju mitmetahulisemad ning huvitavamad tegelaskujud – tõesti, iga väiksem kõrvalosa on meeldejääv. Kuid mis kõige tähtsam – Tony on kurjam, kellele elad kaasa, kuna ta on niivõrd šarmantne ja humoorikas. Al Pacino vägagi stiliseeritud ja teatraalne rollisooritus toimib suurepäraselt ning puhub hinge sisse mehele, kes on küll julm ja kellel on vead, ent kes siiski on tugevate põhimõtetega: “All I have in this world is my balls and my word and I don’t break them for no one.”

DePalma, üks mu lemmikrežissööre, lõi “Scarface’iga” oma meistriteose. Film on väga terviklik ega lange lavastaja muule loomingule omaselt stsenaariumiprobleemide või nõrga lõppvaatuse ohvriks (“Dressed To Kill”, “Body Double” jne). Tegu on arhetüüpse looga ahnusest ja vägivallast, hirmust ja langemisest, mille stiliseeritus, teatraalsus ja brutaalsus sobitub ideaalselt illustreerima 1980-ndate kokaiinimaailma. Kindlasti ei tasu alahinnata ka Oliver Stone’i panust, kes ise võitles stsenaariumit kirjutades kokaiinisõltuvusega ning andis stsenaariumile vajaliku hullumeelsuse ning hulgaliselt meeldejäävaid tsitaate. Ning Giorgio Moroder’i nüüdseks legendaarne muusika sobitub filmi perfektselt.

Kui “Godfather” oli sisult novaatorlik, ent vormilt väga klassikaline maffiafilm, siis “Scarface” tõi gangsterifilmižanri värskuse ja uudsuse (laenates kohati küll 1970-ndate blaxploitation’ist) ning lõi unikaalse kultusteose, mis siiani filmitegijaid inspireerib. Film mõju popkultuurile ei saa alahinnata – siiani on selle mõjusid tunda muusika(hip-hop)- ja videomängutööstuses (“Grand Theft Auto” seeria). 1980-ndate telesari “Miami Vice” nagu jätkaks kohati sealt, kus DePalma lõpetas, Mario Van Peebles’i “New Jack City” (1991) viis aga analoogse loo mustanahaliste kultuuriruumi. Juba pikka aega on Universali filmistuudio plaaninud uut remake’i, mida loodetakse lähiaastate jooksul tootmisesse anda. DePalma, Al Pacino ja produtsent Martin Bregman ühendasid aga taaskord jõud, et luua koos 1990-ndate üks parimaid gangsterifilme “Carlito’s Way” (1993).

Mida muud öelda kui: “Me, I want what’s coming to me – the world, Chico, and everything in it.”

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert  Siskel & Ebert

Read Full Post »

Venus In Fur/Only Lovers Left Alive/2 Days, 1 Night

režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Roman Polanski & David Ives, David Ives’i näidendi ja Leopold von Sacher-Masoch’i romaani põhjal.

osades:
Emmanuelle Seigner (Vanda)
Mathieu Amalric (Thomas)

operaator: Pawel Edelman, kusntnik: Bruno Via,  montaaž: Hervé de Luze & Margot Meynier, helilooja: Alexandre Desplat.

produtsendid: Alain Sarde & Robert Benmussa.

96.min

“VEENUSED, VAMPIIRID JA TÖÖTUD”

Kuigi “Venus Karusnahas” – “La Vénus à la fourrure” lugu pärineb 19.sajandi lõpust ning on jõudnud kinolinale korduvalt (tuntuimaks on vast Jesús Franco 1969.aasta exploitation film), põhineb Roman Polanski versioon David Ives’i postmodernsel Broadway näidendil.

Film tegeleb teemadega, mis on Polanski filmograafiast ennegi läbi käinud. Originaalteosest pärinevad seksuaalsobsessioonid- ja perverssused, on ka siin kesksed. Ives ja Polanski kasutavad aga raamjutustuse (kus näidendi autor/lavastaja testib peaossa tundmatut naisterahvast) algmaterjali selleks, et uurida meeste ja naiste vahelisi mänge, soorolle, lavastaja-näitleja ning autori-publiku vahelist suhet.

Minimalistliku – kaks inimest ühes ruumis filmi peaosades leiame Mathieu Amalric’i (Tuurikell ja Liblikas) ja Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner’i (Frantic, Bitter Moon), kes mängivad nõudlikke rolle mängulise kergusega. Kuigi linateos ei suuda täielikult pääseda näidendi maigust, on tegu ometi vägagi kinematograafilise filmiga. Režissöör on oma teose reaalaega ja ühte võttepaika pannes ise vast kõige enam alasti, ent ei väärata kordagi. Polanski näitab, kui suurepäraselt ta valdab meediumit – väga lihtsate vahendite abil (rakursi ja kaadri valikud, valgus, heli & muusika kasutus jne) loob ta filmiliku ja dünaamilise maailma, mis ei tundu ühestki küljest limiteeritud olevat.

Ainsaks veaks võiks pidada kohati monotoonsena näivat tempot, kus mitmed hetked võrdväärseks muutuvad – isegi kui see tundub nimme tehtud olevat. Oma teostuslike probleemide ja mehe-naise vahelise mängu poolest meenutab “Venus karusnahas” tsipa Abbas Kiarostami filmi “Certified Copy “- “Päris koopia”,  ent ei küündi kunagi viimase kompleksusele. Nii mehe kui naise karakterid jäävad filmi lõppedes üsna visandlikeks ning lõpp, vaatamata visuaalselt humoorikale lahendusele, ei rahulda nõudlikku vaatajat täielikult.

Siiski, “Venus Karusnahas” on meelelahutuslik ja naljakas, häiriv ja provokatiivne, kerge ent kompleksne. Nauditavalt lavastatud kassi-hiire mäng, kus tegelased on vaatajast pidevalt paar sammu ees.

Hinne: 7/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas

————————————————————————————————————————————–

“ONLY LOVERS LEFT ALIVE”
režissöör: Jim Jarmusch 

Taevakõrgusse kiidetud “Armastajate igavene elu” ei küündinud kunagi oma potentsiaalini ning jäi minu jaoks Jim Jarmuschi loomingu üheks nõrgemaks teoseks ta debüütteose “Permanent Vacation” kõrval.

Kuigi filmist leidub tõeliselt suurepäraseid ideid ja motiive, mõnusat näitlejatööd, lavastajale omast muhedat huumorit ning huvitavaid kommentaare kaasaegsest elust – kuulsusest ja peidetud talendist mahajäetud Detroidi  taustal, jääb puudu täpsusest ja rafineeritusest, mis on  lavastaja parimale loomingule   iseloomulik.

Siin leidub lummavaid kaadreid (nagu suurepärased avakaadrid või ekstaasihetked peale vampiiride verejoomist), ent suurem jagu stseene ei kanna oma pinget lõpuni välja ning film kipub venima. Ei oskagi öelda kas süüdlaseks on režii, operaatoritöö või montaaž. Ehk kõik kolm kokku. Jarmuschi kunagise ihuoperaatori Robby Müller’i eemalolek on vägagi tuntav.

Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas   Diana

———————————————————————————————————————————————-

” DEUX JOURS, UNE NUIT ”
režii: Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Kuigi Darenne’ide viimast filmi saab soovi korral nii poliitiliselt kui sotsiaalselt analüüsida, jääb see kinematograafilisel tasandil üsna nõrgaks, pikaks ja igavaks.

Ülimalt konstrueeritud, klišeelik, igav ja pikk road movie laadse dramaturgiaga taies, kus töökohta karta kaotav Sandra (Marion Cotillard) käib uksest ukseni, et  töökaaslased tema töökoha hoidmise poolt hääletaks. Ja nii ta käib – uksest ukseni.

Ja pidevalt – uksest ukseni, uksest ukseni, uksest ukseni. Ja iga “uus” tegelane ütleb talle põhimõtteliselt ühte ja sama. Aga ta ikka jätkab rännakut uksest ukseni, uksest ukseni – ja niimoodi 80 minutit! Ilma et saaks väga aimu peategelase, kõrvaltegelaste või loodud maailma kohta. Kõik, mis on niigi selge esimese 20 minutiga, leiab ülejäänud filmis monotoonset kordamist. Kuigi taolise lähenemise on Dardenne’id nimme valitud, ei kanna see välja üllatavalt Hollywoodliku ülesehitusega 95-minutilist filmi.

Filmi päästavad mingil määral viimased 15 minutit, kus lõppude-lõpuks midagi toimuma hakkab (lõpplahendus iseenesest on väga hea) ning hingestatud Marion Cotillardi osatäitmine.

“Kaks Päeva, Üks öö” oleks võinud ekraanidele jõuda lühifilmina. 30 minuti jagu materjali siin nagu oleks.

Hinne: 4.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas

 

Read Full Post »

Dawn of the Planet of the Apes – Ahvide Planeedi Koidik (2014)

režissöör: Matt Reeves
stsenaarium: Mark Bomback, Rick Jaffa & Amanda Silve, Pierre Boulle’i romaani ainetel.

osades:
Andy Serkis  (Caesar)
Jason Clarke (Malcolm)
Gary Oldman (Dreyfus)
Keri Russell  (Ellie)
Toby Kebbell (Koba)
Kodi Smit-McPhee (Alexander)

operaator: Michael Seresin, kunstnik: James Chinlund, kostüümikunstnik: Melissa Bruning, helilooja: Michael Giacchino, montaaž: William Hoy & Stan Salfas. Produtsendid: Peter Chernin, Dylan Clark, Rick Jaffa & Amanda Silver.

130. min

“VAOSHOITUD & MÕTLIK ULME”

Ahvide Planeedi filmid on üsna haruldased ulmeseeriate seas. Kuigi peale 1969.aasta esimese osa ei saa ühtegi järge pidada väga tugevaks teoseks, on igal neil kõigil sisimas olnud tugevad ja intrigeerivad ideed. Tim Burtoni 2001. aasta versioon ei lähe arvesse, seal polnud peale muljetavaldava grimmi ja üksikute näitlejatööde (Helena Boham Carter ja Tim Roth) midagi eriti märkimisväärset. Ülejäänud 6 filmi aga tegid seda, mis on iseloomulik tõeliselt heale ulmele: nad reflekteerisid oma ajastu probleeme ning püstitasid olulisi küsimusi. Läbi oma kuulsate (ja tihti väga süngete) lõppude on nad on pannud meid sügavalt mõtlema inimloomuse üle. Kuigi seeria uusim lisandus ei paku šokeerivat finaali, jäädakse siiski truuks Ahvide Planeedi saaga vaimule.

BATTLE FOR THE PLANET OF THE APES – REMIXED

Kuigi “Battle for the Planet of the Apes” (1973) oli originaalseeria vast nõrgim film, oli selle keskne idee piisavalt tugev, et vääris uuesti tegemist.

Kui eelmine osa – “Ahvide Planeedi Sünd” – “Rise of the Planet of the Apes” oli ümbertöötlus originaalseeria neljanda filmi : “Conquest of The Planet the Apes” ideedest (represseeritud ahvide ülestõus inimeste vastu), siis “Ahvide Planeedi Koidik” võtab kesksed motiivid üle viiendast  osast “Battle for the Planet of the Apes”. Mõlemas on keskseks Kaini ja Abeli loost tuttav motiiv  –  Ahv ei tohi tapa teist ahvi. Ning neis mõlemas uuritakse  rahuliku kooselu võimalust inimeste ja ahvide vahel.

Kuigi ideed on samad, on lugu ja tegelaskujud (v.a Caesar) üsna teistsugused. Uusversioon läheneb temaatikale  palju huvitavamalt ja mõtlikumalt ning pakub neile, kes viitsivad allteksti otsida, palju rikkama elamuse. Ahvide Planeet sündis Pierre Boulle’i  raamatus ühiskonna satiirina  ja muutus  ameeriklaste käes rassiprobleemide,  McCarthismi ja fašismi reflektsioonideks. Kui “Ahvide Planeedi Sünd” oli klassikaline hoiatusfilm meditsiiniliste katsetusega kaasnevatest riskidest  siis  uusim Ahvide Planeedi film heidab taaskord pilgu ühiskonna uurimisele. Kas ahvid ja inimesed suudavad sõbralikult koos eksisteerida või mitte?  Kas see on konflikt valgete ja mustade või ameeriklaste ja araablaste vahel, sedameei tea. Filmitegijad ei ürita näidata  näpuga ega otseseid viiteid teha (kuigi filmi lõpu set-piece’is on teatavad tugevad konnotatsioonid. Eelkõige on tegu aga universaalsete teemadega, mis tunduvad inimkonnaga igavesti kaasas käivat.  Ja see teeb filmist väga mõtliku blockbusteri.

Täiuslikus maailmas võidaks Andy Serkis oma emotsionaalse ja nüansirohke osatäitmise eest oscari. Tegu on reaalse näitlejatööga mille peale on lisatud digitaalne grimm. Huvilised võivad lugeda: http://www.slashfilm.com/andy-serkis-digital-make-up/

Kuigi “Ahvide Planeedi Koidiku” narratiiv  on suuresti  üsna etteaimatav ja klišeelik  ning paljud  liinid jäävad  piisavalt  väljaarendamata (näiteks Gary Oldmani tegelaskuju jääb küllaltki  visandlikuks) toimib film tänu oma teemadele ning peategelasele. Andy Serkise poolt kehastatud Caesar  (briljantne rollisooritus mis väärib Oscarit) on kompleksne ja sügav tegelaskuju. Juht, kes tahab säilitada rahu  ja loob reglementeeritud  ahviühiskonna, ent satub probleemide otsa kui näitab usaldust inimeste  vastu.

Üleüldse on ahvide tegelaskujud palju mitmedimensioonilisemad ja huvitavamad kui inimesed (see on nii olnud tegelikult igas Ahvide Planeedi filmis).  Suurim konflikt filmis on ahvide juhi Caesari ja agressiivse Koba vahel.  Stseen, mis seletab viimase viha inimeste vastu on  tõeliselt hästi tehtud.

“Ahvide Planeedi Koidik”  on just selline eriefektifilm, mis Gareth Edwards’i  “Godzilla” oleks pidanud olema. Kui viimases oli kõikidest tegelastest ükskõik, sest nad olid karaktiseerimata ning lugu kulges üsna logisevalt, siis  siin on kõik õnneks vastupidi. Kuigi ka siin ei saa paljud tegelased piisavalt ekraaniaega (osad kaovad filmist lihtsalt jäljetult)  ning leidub nõrke arhetüüpe  (relvadega vehkiv ahve mitte usaldav mees jne), on kesksed tegelased  siiski piisavalt välja joonistatud. Stsenaarsete probleemide põhjust võib peituda selles, et pärast esimese osa lavastaja Rupert Wyatt’i projektist lahkumist kirjutasid režissöör Matt Reeves ja stsenarist Mark Bomback loo praktiliselt täielikult ümber.

MAITSEKAS JA INTELLIGENTNE

“Ahvide Planeedi Kodik” on esimene film mis kasutab” Avatarist” tuttavat motion capture tehnoloogiat reaalsel võtteplatsil.

Matt Reeves (“Cloverfield”, “Let Me In”) näitab režissööriitoolis kõva taset. Kuigi “Ahvide Planeedi Koidikust” leiab blockbusterile kohustuslikke actionstseene (k.a nõrgavõitu finaal), on üldpilt väga vaoshoitud ja distsiplineeritud. Enamjaolt on tegu väga ebahollywoodliku teosega – esimesed 15 minutit on kui  “There Will Be Blood” ahvidega, kus ei ole kõla dialoogi. Primaadid  suhtlevad märgikeeles, subtiitrid (kohati vajaduseta) all jooksmas. Filmi tempo on aeglane, maailma kujutamiseks  ja tegelaskujude kehtestamiseks võetakse korralikult aega.  Ei mäletagi millal peale “Gravity’t” oleks viimati  nainud nii suureelarvelist efektifilmi, kus montaaž oleks nii aeglane ja mõtestatud. Misanstseenid on kaunilt väljapeetud ning kaamerakasutus väga elegantne (viimases kolmandikus leidub ka tõeliselt ilusaid steadicam kaadreid) ning pilt pole tüüpiliselt kitšilik ja ilutsev. Nii sisult kui vormilt meenutab film 1970ndate mõtlikku ulmet (“Coma”, “Invasion of The Body Snatchers”, “Silent Running”) – aega, mil ka originaalne Ahvide Planeedi seeria valmis.

Tegu pole veatu teosega aga ekraanile manatakse suurepäraselt realiseeritud maailm ning tugev teostus, mõtlemapanevad teemad ja Andy Serkise briljantne rollisooritus teevad sellest senise kinoaasta ühe parima filmi.

Hinne: 8/10
IMDB   Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Chef (2014) & Kite (2014)

“CHEF” – “MEISTERKOKK”
režissöör: Jon Favreau

Lihtne, laialivalguv ja pikavõitu film, mida võiks soovi korral ribadeks kritiseerida.Vead on aga triviaalsed, sest film on tehtud meeletu soojuse ja armastusega tegelaskujude ning  keskse motiivi – toidutegemise vastu. Tegu on ideaalse energiapommiga, mis paneb naeratama ning tekitab meeletu soovi kokata ja head toitu süüa.

Hoiatus: mitte siseneda kinosaali tühja kõhuga.

Hinne: 7/10

——————————————————————————————————————————————————————

“KITE”
režissöör: Ralph Ziman

Yasuomi Umetsu “Kite”(1998) oli karm  äärmusliku vägivalla ja pornograafia piiril kõikuv kultusstaatusega anime, mis toimib tänu korralikule režiile ning headele action-stseenidele. Peale aastatepikkust katsetust on lõpuks ekraanile jõudnud selle live-action versioon.

Filmi lavastama pidanud David R. Ellis (“Final Destination 2″,” Shark Night”) suri  enne võtete algust ning lavastajakohustused üle võtnud Ralph Ziman on kokku keetnud  ebameeldiva supi. Kuigi narratiivi poolest on antud versioon  üllatavalt originaalitruu, on režiiliselt kogu kompott amatöörlik ja ülestiliseeritud. Näha on  vormilisi ambitsioone, ent puudub stiilitunnetus. Halb  valgustus, maitsetu värvikorrektsioon, tossu ülekasutamise ja “ägedad” kaamerarakursid, mis ei taha hästi kokku monteeruda. Montaaž kasutab liigselt jump-cut‘e jm muusikavideolikke lahendusi, et lugu kunstlikult liikumas hoida. Stseenidel ning filmil tervikuna puudub  rütmistatus ning ülesehitus, puuduvad rõhuasetused ning kõik tundub suvaliselt kokku klopsituna.

Olen kindel, et David R. Ellis oleks  antud stsenaariumi põhjal teinud “Kite’ist” nauditava B-filmi. Tegu oli tonaalsust ja stiili haldava mehega. Muidu üsna hinnatud filmograafiaga Ralph Ziman aga ei oska keerulist materjali ja animelikku-laadi hallata. Halba  tudengifilmi meenutavat fluidumit päästab ainult India Eisley keskne rollisooritus ning originaalist pärinevad motiivid.

Viimase kümne aasta kohutavamaid kinokogemusi.

Hinne: 1.5/10

——————————————————————————————————————————–

“CHEF”
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Diana

“KITE”
IMDB  Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

The Monuments Men/ Robocop/ August: Osage County/ The LEGO Movie

“THE MONUMENTS MEN – MONUMENDIMEHED”
režissöör: George Clooney

Kuidas suutis sama tiim, kes tõi meieni suurepärase “Good Night, and Good Luck” teha midagi nii tühist? Filmi keskne lugu on ääretult huvitav, ent režissöör George Clooney ei leia materjalile kuidagi õiget lähenemist. Kaasa ei aita  seosetu ja episoodiline stsenaarium ning filmi narratiivis puuduvate teemade dialoogis välja ütlemine.

Film on kohati väga naljakas ja suurepäraseid näitlejaid on alati tore vaadata. Film ise, vaatamata olulisele teemale, ei ole aga  oma materjali vääriline.

Hinne: 4/10

——————————————————————————————————————————————————————
“ROBOCOP”
režissöör: José Padilha

Haruldane remake, mis mõistab originaali tugevust ning toob algmaterjali kesksed ideed väga huvitavalt kaasaega.Kuigi José Padilha “Robocop” algab tugevalt, (filmi avastseenid on üsna mõjusad) ei leia mitmed teemad – nagu filmi keskmes olev vaba tahte küsimus- head lahendust.

Kuigi tegu on väga ajakohase ja poliitilise teosega, mis on hea režii ja korralike osatäitmistega (Michael Keatoni tegelaskuju on parim osa filmist ), jääb film üsna standardseks ning laguneb oma viimases kolmandikus.

Hinne: 5.5/10
——————————————————————————————————————————————————————

“AUGUST: OSAGE COUNTY” – “AUGUSTIKUU”
režissöör: John Wells

Vastupidiselt “Robocop’ile” algab “Augustikuu” väga nõrgalt, ent leiab tasapisi jalgealuse.

Meryl Streep on oma rollis fantastiline ning Juliette Lewis ja Julianne Nicholson suudavad luua samavõrd mitmetahulised tegelaskujud. Ülejäänud staarid on oma rollides üsna üheplaanilised ning film kannatab liigse “näitlemise” all. Kahjuks ei suuda Tracy Letts oma auhinnatud näidendit suurel ekraanil toimima panna. Draama on tugev, loo “filmilikustamine” aga kunstlik ning režii konarlik.

Hinne: 5/10
——————————————————————————————————————————————————————

“THE LEGO MOVIE” – “LEGO FILM”
režissöörid: Phil Lord & Christopher Miller

Film täis loovust ja energiat, mida väga harva Hollywoodi animatsioonis kohtab. Nutikas ja üllatavalt mitmetasandiline film, millest leiab ka korraliku koguse sotsiaalset kriitikat.

Tõeliselt meeldiv üllatus.

Hinne: 7.5/10

 

——————————————————————————————————————————————————————

Read Full Post »

2013 Detsembrikuu I poole filmid

PÖFF’i järgne aeg on kinos olnud külluslik. Filme on linastunud väga palju ning kuna mul endal on olnud kiired ja tegusad ajad, pole ma leidnud aega, et pikki arvustusi kirjutada. Heidaks aga kiire pilgu viimase aja suurematele filmidele.
————————————————————————————————————————————
“THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN”
režissöör: Felix Van Groeningen

Tõeliselt võimas ja tundlikult lavastatud film on kui belglaste versioon “Blue Valentine’i”- laadsest nukrast loost, mis on lahendatud  bluegrass muusikalina.

Kuigi filmi esimene pool on briljantne, laguneb lugu oma venivas viimases kolmandikus, kui hakkab veidi plakatlikult uurima teemasid, mis loo alguses olid nõrgalt sisse juhatatud.

Siiski on tegu ühe originaalsema ja meeldejäävama muusikaliga peale John Carney paari aasta tagust “Once’i”.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————

“THE HOBBIT: THE DESOLATION OF SMAUG” – “KÄÄBIK: SMAUGI LAASTATUD MAA (2013)
režissöör: Peter Jackson

Järg filmile, kus mitte s***agi ei toimunud – Bilbo kõhkes, lahkus, leidis mõõga, kohtus Gollumiga, tulid kotkad. The End. Ja Gandalf oli deus ex machina, kes tegelased pea alati keerulisest situatsioonist välja aitas.

Kuigi triloogia teine osa on oma tonaalsuselt terviklikum ning teostuselt parem, toimub siin uskumatul kombel veelgi vähem. Loo lühikokkuvõte: päkapikud koos Bilboga jõuavad Üksildasele Mäele, kus nad kohtuvad hiiglasliku draakoni Smaugiga. Ja siis film lõppeb. The End. Või õigemini: To Be Continued…

Tolkieni raamatu lihtne lugu kaob mõtetute kõrvalliinide, meeletu ekspositiooni ning mittevajaliku “Sõrmuste Isanda” trilooga eelmängu taha. Puudu jääb draamast ja põnevusest ning tervel lool puudub peategelane!

Võiksin lihtsalt copy-paste’ida esimese osa arvustuse.  Meeletult uimane ja veniv linatoes. Samahästi võiks Andy Warhol’i “Sleep’i” aegluubis vaadata :)

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
“FILTH” – “KÕNTS” (2013)
režissöör: Jon S. Baird

“Trainspotting’u” autori järjekordne ekraniseering on aasta teravamaid ja hoogsamaid filme.

“Filth’i” esimeses pooles on peidus selle aasta ühed kõige pöörasemad ning naljakamad stseenid, mille muudavad eriti nauditavaks tõeliselt head osatäitmised ning nutikas soundtrack. McAvoy on oma rollis lihtsalt taevalik.

Kuigi film pole nii täpne, originaalne või loov nagu  seda oli Danny Boyle’i kultusklassika, on õnnestunud režissöör Jon S. Bairdil luua siiski väga efektne ja terviklik linateos.

Hinne: 7.5/10

————————————————————————————————————————————
“RUSH” – “VÕIDU NIMEL”
režissöör: Ron Howard

Lihtne ja kohati stamplik lugu, agn väga ilusasti jutustatud. Daneil Brühl on Niki Lauda rollis fenomenaalne, kuid minu jaoks on “Rush’i” tugevaimaks küljeks siski selle hiilgav audiovisuaalne pakett.

Anthony Dod Mantle (Dredd, Slumdog Millionaire) kineetliline operaatoritöö transporteerib meid koos koos Hans Zimmer’i mõnusa muusika ning suurepärase montaaži ja helirežii koostööl vormeliradadele.

Need, kes nagu minagi, ajaloolises duelli kohta  midagi ei tea, saavad muidugi vanadest vormelifännidest palju põnevama elamuse.

Hinne: 7/10

————————————————————————————————————————————
 “THE GRANDMASTER” – “SUURMEISTER” (2013)
režissöör: Wong Kar Wai

“The Grandmaster” oli minu 2013. aasta oodatuim film. Wong Kar Wai tõestab taaskord, et ta on tõeliselt unikaalse käekirjaga lavastaja. Kahjuks ei leia ta seekord kõige paremat balanssi suurema narratiivi ja talle nii omase episoodilisuse vahel.

Kuigi visuaalselt rabav, on lugu konarlik ning näiteks Chang Chen’i mängitud Razor’i liini võiks filmist üldse välja jätta. Kuigi film ei küündi “Ashes of Time’i” tasemele, on tegu vist kõige Hongkong’likuma filmiga, mida Wong Kar Wai kunagi teinud on, pakkudes tõeliselt rabavaid võitlusstseene,  suutes samas säilitada lavastajale omase poeesia ja intiimsuse.

Ja juba nende originaalselt teotatud võitlusstseenide pärast tasub “The Grandmaster’it” vähemalt korra vaadata.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————
“OLDBOY – VANA POISS” (2013)
režissöör: Spike Lee

Spike Lee uusversioon viimaste kümnendite kõige olulisemast ja märgilisemast teosest – Chan-wook Park’i “Oldeuboi‘st” omab kõiki originaalfilmi ideid, ent kannatab nõrga ja skisofreenilise teostuse all.

Kuigi Spike Lee paigutab filmi reaalsesse maailma – me näeme telekast Ameerika ajaloo viimase 20ne aasta olulisemaid sündmusi, paikevad filmi kurjamid absoluutselt teises universumis. Josh Brolin ja Elizabeth Olsen annavad parima, et luua reaalsed ja inimlike vigadega tegelaskujud, samal ajal kui Sharlto Copley (District 9, Elysium) teeb oma versiooni camp’ist inglise vurre keerutavast ekraanikurjamist aastast 1935 ning Samuel L Jackson jalutab võttepaigale bravuurika kostüümiga, mille  näib olevat röövinud Frank Milleri filmist “The Spirit”.

 Mis filmi ma vaatan? Spike Lee, kelle taustaks  on suurelt jaolt urbanistlikud ja sotsiaalkriitilised draamad (Do The Right Thing, Malcolm X) , ei näi kudagi otsusele jõudvat, mis maailmas tema “Oldboy” aset leiab. Kui Chan-wook Park’i film oli lavastajale omaselt operetlik – väga stiliseeritud, teatraalne ja unenäoline, siis Lee nägemus loodud maailmast näib vahetuvat stseenist stseeni. 

Filmil oli potentsiaali, ent kokkuvõttes on tegu järjekordse ebavajaliku ja lihtsustatud Ameerika remake’iga.

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————

Read Full Post »