Archive for the ‘Sõda’ Category

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

rogue_one_posterrežissöör: Gareth Edwards
stsenaarium: Chris Weitz & Tony Gilroy, John Knoll’i ja Gary Whitta loo alusel

osades:
Felicity Jones (Jyn Erso)
Diego Luna (Cassian Andor)
Alan Tudyk (K-2SO)
Donnie Yen (Chirrut Îmwe)
Wen Jiang (Baze Malbus)
Ben Mendelsohn (Orson Krennic)
Forest Whitaker (Saw Gerrera)
Mads Mikkelsen (Galen Erso)

Operaator: Greig Fraser, kunstnikud: Doug Chiang & Neil Lamont, kostüümikunstnikud: David Crossman & Glyn Dillon, montaaž: John Gilroy, Colin Goudie, Jabez Olssen, helilooja: Michael Giacchino. Produtsent: Allison Shearmur.

134.min

Oeh. Mis juhtus?

Ma pole just suurim “Tähesõdade” fänn, ent  see seeria on mu elus siiski olulist rolli mänginud. Loodud maailm, karakterid ja John Williamsi muusika teevad ka saaga nõrgemad teosed vaadatavaks. Nähtud on ka filmid, mis põhiseeriasse ei kuulu, nagu näiteks “The Ewok Adventure“(1984) ja “Ewoks: The Battle for Endor” (1985).

Seekord aga ei leidnud ma peaaegu midagi rõõmustavat.

Miks?
Lühidalt:

  1. Ilmetud ja arusaamatud tegelaskujud, kellele on raske kaasa elada, kuna neil puudub karakter. Iseloomustuseks sobib praktiliselt  kõigile morn või ilmetu.Välja arvatud K-2SO, tema on üksühene (ja nõrgem) koopia droidist HK-47 arvutimängust “Knights of the Old Republic”.
  2. Nõrgad karakterimotivatsioonid, mida väljendatakse dialoogis, mitte tegevuses. Ka karakterite areng on praktiliselt olematu. Jyn Erso muutumine pahurast ja mornist enesekesksest üksikust hundist pahuraks ja morniks mässajate õhutajaks mõjub ääretult kohmakalt.
  3. Kehvalt jutustatud lugu, kus puudub konflikt ja areng, põhjus-tagajärg seos. Film koosneb omavahel suvaliselt seotud episoodidest ning dramaatiline kaar on olematu. Sama probleem vaevas ka Gareth Edwardsi eelmist filmi “Godzilla“, ent seal oli vähemasti paar mõjuvat lõiku.
  4. Mittevajalikud tegelaskujud ja liinid. Forest Whitakeri kehastatud Saw Gerrera võiks põhimõtteliselt filmist välja võtta. Mis on Darth Vaderi tegelik roll narratiivis, peale fännide rõõmustamise? Tema stseenid ei anna loole midagi juurde.
  5. Katteta sünge tonaalsus. Sõda on maapealne põrgu. Jah. Aga mis on filmi teema? Mida soovivad tegijad valitud lähenemisega öelda? See jääb arusaamatuks.

Loetletud aspektide tõttu võib “Rogue one” süüdistada kinokunsti suurimates pattudes. Film, kus pole ühtegi karakterit, kellele kaasa elada, ei räägi otseselt millestki ning on lisaks ka lihtsalt igav. 

Mu süda on (teist aastat järjest) murtud :(

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mr Plinkett (redlettermedia) – NB Spoilerid!  Mark Kermode  Diana

Read Full Post »

hacksaw_ridge_2016_movie_posterrežissöör: Mel Gibson
stsenaarium: Andrew Knight & Robert Schenkkan

osades:

Andrew Garfield (Desmond T. Doss)
Teresa Palmer (Dorothy Schutte)
Sam Worthington (Captain Glover)
Vince Vaughn (Sergeant Howell)
Hugo Weaving (Tom Doss)
Milo Gibson (Lucky Ford)
Luke Bracey (Smitty)
Rachel Griffiths (Bertha Doss)

Operaator: Simon Duggan, kunstnik: Barry Robison, kostüümikunstnik:Lizzy Gardiner, montaaž: John Gilbert, helilooja: Rupert Gregson-Williams. Produtsendid: Paul Currie, Bruce Davey, Bill Mechanic & David Permut.

Inspireeriv sõjafilm patsifismist.

Mel Gibsoni parim lavastajatöö näitab inimese õilsamat kui ka räigemat ja vägivaldsemat poolt.

Peale kümneaastast pausi on ekraanile jõudnud Mel Gibsoni töö režissöörina, järjekorras tema viies. Tegu on teosega, mis käsitleb ka tema eelmistes filmides läbi käinud teemasid ja motiive: usk, tõekspidamised, eelarvamused ja vägivald. Filmist leiab nii Gibsonile omast vanamoelist ja sentimentaalset loo jutustamist kui ka karmi vaimset ja füüsilist terrorit.

“Hacksaw Ridge’i lahing” jutustab tõestisündinud loo Ameerika sõdurist Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes võitles Teise maailmasõja verisemas lahingus Okinawas eesliinil ilma relvata. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal. Doss astus armeesse, kuna tundis selleks kohustust, ent relva kätte võtmine oli tema usu ja veendumuste vastu. Mees soovis meedikuna elusid päästa, ent langes armees nii oma rühma kui ülemuste tagakiusamise ohvriks.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_002

Courtesy of Lionsgate

Usk, põhimõtted ja veendumused.

Mel Gibson pole pühendunud katoliiklasena teinud saladust sellest, et on sügavalt usklik inimene.Seda on tunda ka kõigis tema lavastatud filmides. Isegi viie Oscariga pärjatud eeposes “Kartmatu” (1995) kujutab Gibson Šotimaa vabadusvõitlejat William Wallace`it Kristuse-taolise figuurina.

“Hacksaw Ridge`i lahingu” peategelane Doss on seitsmenda päeva adventist. Eeskujulik ja läbinisti hea mees, kes võinuks mõjuda naiivselt, ent andekas näitleja Andrew Garfield (“Sotsiaalvõrgustik”,”Imeline Ämblikmees”) suudab luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, kelle teekond on täis kahtlusi ja kannatusi. Loo kulgedes saab selgeks,  miks Doss nii väga vägivalla ja relvade kasutamise vastu on.

Linateose väljaõppe lõigus, kus leidub paraku kümnete sõjafilmide klišeesid, kiusatakse meest tema veendumuste pärast, ent Dossi südikus ja vastupanuvõime üllatab kõiki. Nii väärikaid, oma põhimõtete ja väärtuste eest seisvaid tegelasi kohtab kinos viimasel ajal harva ning tegelikult ongi lugu inimhinge – usu ja veendumuse triumfist.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_001

Courtesy of Lionsgate

Vanamoeline ja brutaalne.

Kui avakaadrid välja arvata, kulgeb “Hacksaw Ridge`i lahingu” esimene pool nagu vanamoeline melodraama. Desmondi ja õena töötava Dorothy (Teresa Palmer) armastuslugu võinuks sama hästi aset leida 1950ndate Hollywoodi filmis.Ometigi on see teostatud niisuguse veendumusega, et see ei pruugi mõjuda liiga vanamoelise või naiivsena.

Taoline lähenemine tundub olevat teadlik valik ning toetab filmi keskset konflikti. Mis juhtub, kui idealistlik ja rikkumata inimene visatakse maapealsesse põrgusse? Lugu, mis näitab inimese nii paremat kui halvemat poolt, esitab küsimuse: kas armutus sõjas on kohta idealismile?

Gibson, kes pole vägivalla eksponeerimisega kunagi tagasi hoidnud, näitab ka Hacksaw Rige’il toimuvat häiriva detailirohkusega. Lahingud jaapanlastega olid tõepoolest II maailmasõja ühed brutaalsemad. Samas võib vägivald peletada neid, kellele filmi esimese poole armastuslugu ja kogu filmi sõnum võiks korda minna.

Sellest oleks kahju, sest tegu on Mel Gibsoni parima lavastajatööga. Üks tugevamaid, inspireerivamaid ning kaasahaaravamaid lugusid, mida sel aastal kinos jutustatakse.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 11. november 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

 

hacksaw_ridge_2016_movie_still_004

Courtesy of Lionsgate

 

Read Full Post »

 

Son_of_saul_2014_poster“Son of Saul” – “Saul fia” – “Sauli Poeg” (2015)

režissöör: László Nemes
stsenaarium: László Nemes Clara Royer

osades:
Géza Röhrig (Saul Ausländer)
Levente Molnár (Abraham Warszawski)
Urs Rechn (Oberkapo Biederman)
Jerzy Walczak (Rabbi Frankel)
Juli Jakab (Ella)

operaator: Mátyás Erdély, kunstnik: László Rajk, kostüümikunstnik: Edit Szücs, montaaž: Matthieu Taponier, helilooja: László Melis. Produtsendid: Gábor Rajna & Gábor Sipos.

107 min

“LIIGA SUURES PLAANIS”

“Sauli poeg” esindab nukrat nähtust, kus üsna maneerlikku tehnilist harjutust peetakse kinematograafiliseks meistriteoseks. Nüri kindlameelsusega algusest lõpuni väljapeetud stiil ja oluline teema tundub kriitikutele rohkem mõjuvat kui nüansirikas ning tempereeritud režii.

Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ja Kuldgloobusega pärjatud “Sauli poeg” – “Saul fia” (2015) on kohati ääretult efektiivne, eriti oma alguskaadrites, kus valitud vorm toimib. Kaamera jälgib tegevust peategelase selja tagant või tema eest. Kuna kaamera on praktiliselt terve filmi  peategelase näos, näeme me keskkonda ning koledusi ainult vilksamisi (tihtilugu taustal, fookusest väljas). Taoline lähenemine aitab tõepoolest viia vaataja gaasikambrites mõrvatud inimeste laipade likvideerijana töötava Sauli maailma. Rutiinsesse maailma, kus peab koledused ära blokeerima, et oma humaansus säilitada. Tõepoolest – palju efektsem on see, mida me ei näe ja või see, mis jääb kaadri serva. Ühest hetkest muutub aga taoline lähenemine ebaefektiivseks – omaette klišeeks ning halvaks maneeriks. Filmi vormil puudub korralik dramaturgiline areng ning ta ei teeni lugu vaid on halvas mõttes esiplaanil.

Suure plaani  liigne kasutamine on kaasaegse filmikunsti probleem olnud juba mõnda aega. Les Misérables (2012) ja”Blue Is The Warmest Color” (2013) on selle tendentsi headeks (õigemini halbadeks) näideteks. See ei tähenda, et suure plaani kasutus ei võiks tervet filmi kanda. Carl Theodor Dreyer kasutas neid väga mõjuvalt juba 1928. aastal. “Jeanne d’Arci kannatusi” – “La Passion de Jeanne d’Arc‘i” iseloomustab aga  ka kaadri suuruse, rakursi ja montaaži dramaturgiline ning tempereeritud kasutus. Jah – tegevus on suures plaanis, aga mitte ainult. Vorm on ekraanil toimuva draamaga pidevas arengus.

Kui tahta, võiks terve teose tarkusehamba perspektiivist filmida. See ei tähenda, et nii peaks tegema. Igaüks võib mõelda vormilise lahenduse ja sellega terve teose läbi viia. Hea režissöör ei  jää selle orjaks. “Sauli poeg” on professionaalselt teostatud film ja Ungari kinokunstis leidub mitmeid lavastajaid, kes on välisele poolele (pikkadest kaadritest koosnevale kaameratööle ja keerukatele misanstseenidele) suurt rõhku pannud – à la Miklós Jancsó ja Béla Tarr. László Nemes’i film tundub täispika lühifilmina, kus vorm ei ole piisav terviku väljakandmiseks ning jääb oma monotoonsuses funktsionaalseks. Kui vaadata näiteks Miklós Jancsó teoseid, siis vorm ei häiri loo jälgimist, vaid loob  uue ning unikaalse väärtuse. Vorm on vahend millegi muu väljendamiseks. Briljantne “Punane Psalm” – “Még kér a nép” (1972) on selle heaks näiteks. Film kui visuaalne poeem, mis loob oma kaamera- ning misanstseenikasutusega väga unikaalse teose ning katsetab filmikunsti vormiliste piiridega.

“Sauli poja” lugu on lihtne, ent veidi skemaatiline. Ideelt kaunis, kuigi tuttav mõistulugu, millel jääb puudu sügavamast mõõtmest. Narratiiv, eriti Sauli ja ta pojaga seonduv areneb vähe, on üsna nõrgalt läbi komponeeritud, ebamäärane ning pole nii pika filmi väljakandmiseks piisav. Võib-olla on aga filmi suurim probleem hoopiski peaosatäitja. Géza Röhrig pole sellise kaliibri näitleja kui Tom Hardy (“Locke“, “Mad Max: Fury Road), kes suudaks analoogse suure plaani peal toimiva filmi enda õlul välja kanda. Röhrig’i silmade taga toimub lihtsalt liiga vähe ning ta ei suuda oma tegelaskuju teekonda piisavalt nüansseerituks mängida. Kuigi filmis on paar ilusat kohta ning üks briljantselt teostatud moment (lõik, kus Saul kohtub tuttava naisterahvaga), on kõik muu funktsionaalne ning etteaimatav.  Temaatika, vormiline lähtepunkt ja lugu on tegelikult huvitavamad ja kõnekamad kui stsenaarium ja lõplik teostus.

Ungari filmikunst on tõeliselt põnev, isegi kui see on tihtipeale (nagu ka “Sauli poeg”) üsna kalk ja vormikeskne. Kui tahate näha head Ungari kino, soovitan pigem vaadata filme lavastajatelt nagu Károly Makk, Márta Mészáros, Zoltán Huszárik, István Szabó või Miklós Jancsó.

Kui soovite näha häid ja huvitavaid holokaustiteemalisi filme, vaadake selliseid vähemtuntud meistriteoseid nagu Andrzej Munk’i “Reisija” – “Pasażerka” (1963), Jiří Weiss’i “Romeo, Julia ja pimedus” -“Romeo, Julie a tma” (1960), Juraj Herz’i “Kremeerija” -“Spalovač mrtvol” (1969) või Andrzej Wajda “Korczak” (1990). Kui aga soovite näha samateemalist tõeliselt unikaalset ja eksperimentaalset debüütfilmi, vaadake Jan Němec’i praktiliselt dialoogita meistriteost “Teemantid öös”- “Démanty noci” (1964). Kui need filmid nähtud ja aega üle jääb, võite ka “Sauli poja” ära vaadata.

Pole midagi teha, “Sauli poeg” tundub nende kõrval nõrgukesena. Tegu võib olla huvitava eksperimendi ning julge debüütfilmiga aga filmikunsti seisukohast on ta korrektselt keskpärane. Isiklikult ei meenu ühtegi holokaustiteemalist filmi, mis oleks mind igast aspektist nii ükskõikseks jätnud.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 


Deadpool_2015_film_poster“Deadpool” -“Surnud bassein”:) (2016)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: Rhett Reese & Paul Wernick, Rob Liefeld’i ja Fabian Nicieza’ loomingu põhjal

osades:
Ryan Reynolds (Wade / Deadpool)
Karan Soni (Dopinder)
Ed Skrein (Ajax)
Michael Benyaer (Warlord)
Stefan Kapicic (Colossus)
Brianna Hildebrand (Negasonic Teenage Warhead)

operaator: Ken Seng, kunstnik: Sean Haworth, kostüümikunstnik: Angus Strathie, monteerija: Julian Clarke, helilooja: Junkie XL. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

108. min

“ANARHISTLIK, ENT ÄÄRETULT TURVALINE”

“Deadpool” on  koomiksite üks populaarsemaid antikangelasi. Tänapäeva ühe vihatuma, ent 1990-ndate mõjukama koomiksikunstniku Rob Liefeld’i ning koomiksiautori Fabian Nicieza’ poolt loodud tegelane nagu paljud teisedki, kellest on tehtud mitmeid eri versioone. Tegu on peaaegu alati olnud vaimselt ebastabiilse ning väliselt väärastanud palgasõduriga, kelle võimed on identsed Wolverine’i omaga, seiklused vägivaldsed, suu ropp ning naljad eneseteadlikud ning pidevalt neljandat seina lõhuvad.

Olles antud tegelasega kokku puutunud nii koomiksites kui arvutimängudes, pean tunnistama, et film on oma loovusest hoolimata (algustiitrid on “Deadpooli” filmi jaoks ideaalsed)  ääretult turvaline. Kuigi Ryan Reynolds on vähemalt sama hea Deadpool kui teda arvutimängus kehastanud Nolan North (“Uncharted’i” seeria) ning filmitegijad on tabanud tegelaskuju anarhistlikku poolt, on tema seiklus klassikaline ning kulunud. Selle üle ei heideta nalja ning kuigi filmi huumor on tihti väga mõjuv, jutustatakse meile sadu kordi nähtud lugu, mille ainsaks erinevuseks (koomiksifilmide seas) on vanusepiirang – Rated R (siin kõigest alla 14 a. keelatud). Mitmed naljad ei toimi, kuna mängivad pigem räiguse kui hea huumori peale, kurikaelad on Marveli stuudio loomingule omaselt igavad, armastuslugu klassikaline, kolmas vaatus šokeerivalt klišeerohke ning Deadpooli liigne humaniseerimine töötab kohati vastu tegelaskuju sarmile.

Deadpool on tegelaskuju, kellel ei ole piire ning kes annab filmitegijatele täieliku loomingulise vabaduse. Parimad hetked on need, mis lõhuvad neljandat seina (viited Ryan Reynoldsile või X-meeste näitlejatele). Sellepärast on üllatav, kui traditsioonilised ning kinnised on filmitegijad tema suurele ekraanile toomisel. Film on küll vägivaldne ning maitselage (nagu Deadpoolile omane), ent pigem pingutatult rõve kui nutikalt anarhistlik. Naljad on pandud rohkem sõnalisse kui kinematograafilisse vormi. Ideaalvariandina looks keegi Charlie Kaufmani-taoline (“Being John Malkovich” & “Eternal Sunshine of the Spotless Mind” stsenarist) Deadpooli tegelaskuju abil tõeliselt sürrealistliku ning filmikunsti konventsioone lõhkuva taiese.

Siiski, tegu on nauditava ja värske filmiga igaval koomiksiadaptsioonide maastikul  ning viimaste aastate ühe parema Marvel stuudio teosega. Loodame, et järge tehes on filmitegijad julgemad. Kui teid ei häiri ropud ja maitselagedad naljad ning te ei karda vägivalda, saate vähemalt korralikult naerda.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode  Diana 

deadpool_movie_image

 

 

Read Full Post »

amy_2015_poster“Amy” (2015)
režissöör: Asif Kapadia

Huvitav kokkusattumus, et nii Brett Morgen’i “Cobain: Montage of Heck” kui Asif Kapadia “Amy” nägid ilmavalgust samal aastal. Tegu on dokumentaalidega, mis jutustavad loo inimestest, kes vajasid ellujäämiseks muusikat ega soovinud sellega kaasnevat meediakära.

Mis muudab aga Asif Kapadia (“Senna”) filmi mõjuvamaks, on ligipääs suurele hulgale Amy Winehouse’i isiklikele videomaterjalidele, samuti hiilgav montaaž, mis pakub väga intiimse pilguheidu Amy Winehouse’i traagilisse ellu. Tegu on tõepoolest viimaste aastate kõige hirmutavama found footage õudusfilmiga, kus vaenlasteks on paparatsod, ajakirjandus ning meedia.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode



Tale_of_Tales_2015_poster“Tale of Tales” – “Il racconto dei racconti” – “Lugude lugu” (2015)
režissöör: Matteo Garrone
stsenaarium: Edoardo Albinati, Ugo Chiti, Matteo Garrone & Massimo Gaudioso, Giambattista Basile’i lugude põhjal

Selle aasta üks kummalisemaid filmikogemusi. Matteo Garrone (“Gomorrah”) on loonud visuaalselt lummava muinasjutumaailma täis ekstsentrilisi tegelasi, ootamatuid pöördeid ja veidrat huumorit. Miski jääb aga puudu. Kuigi filmil on olemas keskne teema, ei moodusta paralleelselt jutustatavad lood veenvat tervikut.

Probleem tundub olevat selles, et erinevalt oma kaasmaalasest Pier Paolo Pasolinist, kes rikastas oma “Elu triloogia” filme (“Decameron”, “The Canterbury Tales”, “Arabian Nights”) mitmete erinevate lugudega, keskendub Garrone kõigest kolmele. Ükski valitud Giambattista Basile’i muinasjutt pole aga piisavalt välja arendatud, et nii suurt ekraaniaega ära teenida.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Star_Wars_the_Force_Awakens_Drew_Struzan_poster“Star Wars: The Force Awakens” –  “Star Wars: Jõud tärkab” (2015)
režissöör: J.J. Abrams
stsenaarium: Lawrence Kasdan, J.J. Abrams & Michael Arndt

Kuigi uusima “Tähesõdade” filmi esimene kolmandik on tänu noortele ning talendikatele näitlejatele nagu Daisy Ridley, John Boyega & Oscar Isaac üsna nauditav, pole J.J. Abrams toonud ekraanile uut peatükki armastatud kosmosesaagas, vaid kokku klopsinud maailma kõige kallima fan fiction’i.

Selle asemel, et teha midagi uut ja huvitavat, on Abrams ja Disney korporatsioon loonud nostalgiale toetuva fluidumi, mida võiks nimetada “Star Wars’i” hittide kogumikuks. Praktiliselt iga hetk võib leida analoogia originaaltriloogiast ning stsenaarium kannatab nõrgalt arendatud liinide, juhuste ja kiirustamise tõttu. Filmi kõige olulisem suhe ja märgilisem hetk on nii kehvalt välja töötatud, et röövib sellelt vajaliku emotsionaalse kaalu.

On see paremini lavastatud kui kurikuulus prequel-triloogia? Jah, aga tervikpilti haldas George Lucas paremini ning märulistseenid olid efektiivsemalt konstrueeritud. “Jõud tärkab” on kineetiline ja hoogne nagu kõik Abrams’i tööd, ent seesmiselt õõnes ja tühi piraatkoopia (nagu kõik tema filmid). Keskpärane, kohati nauditav, ent vähese loovusega funktsionaalne meelelahutus. Vähemalt üritas Lucas I,II ja III episoodiga luua midagi teistsugust.

Miks kiruti Lucas’t “Return of the Jedi” tegemisest alates eelnevate osade kopeerimises, ent kui Abrams teeb sedasama üks-üheselt, näivad kõik nii õnnelikud? Kas see, et enamik kriitikuid ja fänne uude “Star Wars’i” nii positiivselt suhtuvad,üldse midagi tähendab? Mitte eriti. Täpselt sama asi juhtus ka “The Phantom Menace’i” (1999), “Attack of the Clones’i” (2002) ja “Revenge of the Sith’i” (2005) puhul. Aeg paneb asjad õigesse perspektiivi.

Isegi madalate ootuste juures on “Star Wars: Jõud tärkab” minu jaoks aasta suurim pettumus “Spectre” kõrval.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf   Diana  CreepyThinMan

Tale_of_Tales_2015_still

Force_awakens_jaja_poupou

 

Read Full Post »

Hunger_Games_Mockingjay_Part_2_Katniss_character_posterrežissöör: Francis Lawrence
stsenaarium: Peter Craig, Danny Strong & Suzanne Collins, Collinsi romaani alusel

osades:
Jennifer Lawrence (Katniss Everdeen)
Josh Hutcherson (Peeta Mellark)
Liam Hemsworth (Gale Hawthorne)
Woody Harrelson (Haymitch Abernathy)
Donald Sutherland (President Snow)
Philip Seymour Hoffman (Plutarch Heavensbee)
Julianne Moore (President Alma Coin)

operaator: Jo Willems, kunstnik: Philip Messina, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Alan Edward Bell & Mark Yoshikawa, helilooja: James Newton Howard.

Produtsendid: Nina Jacobson & Jon Kilik

137 min

“KAHEOSALINE FILM, MIS VÕINUKS OLLA TELESARI”

Senistest populaarsetest young adult/noortekirjanduse ekraaniadaptsioonidest on mulle seni vist kõige enam meeldinud “Labürindijooksja” esimene osa, kuna tegu on üsna tervikliku, korralikult teostatud ning kinematograafilise meelelahutusfilmiga. “Näljamängude” seeria, mis võtab keskse idee Kinji Fukasaku lavastatud “Battle Royale’i” filmidest (mis omakorda põhinevad kirjandusteosel), toimib eelkõige tänu pühendunud ning hinnatud näitlejate (Lawrence, Harrelson, Sutherland, Hoffman) sooritusele ning algmaterjalis peituvale tugevale ideele. Režissööritöö, stsenaarium ning noorteromaanile pea kohustuslik armukolmurk on mulle alati küsimusi tekitanud. Raamatu viimase osa -” Pilapasknääri” puhul isegi rohkem kui varasemates filmides.

Kui esimese osa režissöör Gary Ross (“Pleasantville”) nülgis liigselt raamatu esimest osa ning rikkus elamuse kohutava väriseva õlakaamera kasutusega, siis kõik ülejäänud osad lavastanud Francis Lawrence (“Constantine”) leidis küll operaatorile statiivi, kuid mitte korralikku fookust draamale ning venitas kolmanda raamatu (produtsentide tahtel) kahe filmi pikkuseks. Miks? Sest see on peale “Sõrmuste Isanda”, “Harry Potteri” ning “Videviku” filme ju moes. Rohkem filme = rohkem raha.

Kuigi ma pole selle hittseeria aluseks olnud raamatuid lugenud, olen kõiki osi kinos vaatamas käinud. Esimesest kolmest jättis ainult eelmine – “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1”  halva järelmaitse. Antud film hõljub ebamäärases fluidumis, kuna lool pole algust, keskpunkti, lõppu ega korralikku dramaturgilist kaart. Lawrence’i tugevamaks küljeks ei ole karakterid, sügav draama või tervikpildi haldamine. Muusikavideote lavastajana alustanud režissöör näib end koduselt tundvat märuli- , mitte karakteripõhiste stseenide teostamisel, ning mehe nõrkused annavad ka “Näljamängude” viimases filmis tunda. Stseenid on pahatihti funktsionaalselt lavastatud ning teenivad ainult paberil kirjapandut. Sageli puudub eri lõikude vahel korralik side ning mitmetest olulistest emotsionaalsetest kohtadest, nagu näiteks Katniss’i elu puudutavast märgilisest sündmusest lõpuosas, minnakse aga kiirustades üle.

“Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 2” filmis leidub kõnekaid, ent üsna tuttavaid revolutsiooni-, propaganda- ning sõjateemalisi ideid. On ääretult positiivne, et selline humanistlik, sõja – ja vägivallavastase sõnumiga film jõuab nii suure hulga noorte kinokülastajate silmade ette. Asjaolu, et Katniss Everdeen’i-laadne eetiline tegelane sai nii paljudele tütarlastele iidoliks, on väga kiiduväärne. Kuigi materjal näitab ebamoraalseid mänge, mida vabadusvõitlejad on võidu nimel valmis mängima, jääb filmis vajaka hallidest toonidest. Oma suure idee ( sõjas ei mängi kumbki pool reeglite järgi) keskel muutub lugu ikkagi üllatavalt mustvalgeks. Kuri on ikka kuri ja hea on hea. Ei oska öelda, kas probleem on adaptsioonis või algmaterjalis.

Kuigi tegu on eelmisest osast terviklikuma ning paremini teostatud filmiga, jääb ikkagi õhku küsimus: kas  sellest materjalist kahe filmi tegemine oli õigustatud? Minu meelest ei. Tervel teosel puudub korralik fookus, pinge ning edasiviiv jõud. Nagu eelminegi osa, valgub film liigselt laiali, kuna lugu koosneb liiga paljudest stseenidest, liinidest ja tegelaskujudest, kes pole tegelikult vajalikud. Lugu on venitatud kaheosaliseks, kuigi kõik vajalik võinuks mahtuda ühte. Olen võib-olla vanamoeline, soovides, et filmidel oleks korralik algus, keskpunkt ja lõpp ajastul, mil Marvel stuudio toodangu mõjutusel on aina enam filme liikunud televisioonilikuma lähenemise suunas. “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1 ja 2” probleemid on identsed ”Kääbiku” triloogia, viimase kahe “Harry Potteri” filmi, Lars vor Trier’i “Nümfomaani” jt analoogsete teostega.

Filmitegijad võiksid teha valiku. Kui nad otsustavad teha raamatust filmi, võiksid nad selle mugandada meediumile sobivaks. See tähendab tihtilugu mitme tegelaskuju üheks uueks liitmist, sündmuste visuaalseks adapteerimist, mitmete kõrvalliinide väljajätmist ning kesksele draamale keskendumist. Mõni materjal aga vajab rohkem erkaaniaega. Olen siiani veendunud, et Harry Potteri seeria (eriti viimased filmid) koos oma sadade tegelaste ning liinidega toimiksid palju paremini teleekraanil. Oma peas kujutan ette ka üsna head versiooni “Näljamängude” raamatutest tv-minisarjana. Formaat, mille filmitegijad on seekord valinud, ei toimi kõige paremini. “Pilapasknääri”- osade, nagu ka “Kääbiku”-triloogia puhul, tekib tunne, nagu vaataks suure ekraani jaoks ebaõnnestunult kohandatud telesarja. Sarja, mille järgmist episoodi pidi ühe nädala asemel üks aasta ootama.

Tore, et “Näljamängude” seeria on ulmežanri ning sõjatemaatika noortele tütarlastele lähemale toonud. Seeria viimasest osast võib leida tugevaid karaktereid, kõnekaid teemasid ning mõjuvaid stseene. Kahjuks ei moodusta need kokku aga tugeva terviku.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus:
 Diana

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused