Darkest Hour – Süngeim tund (2017)

režissöör: Joe Wright
stsenaarium: Anthony McCarten

osades:
Gary Oldman (Winston Churchill)
Kristin Scott Thomas (Clemmie)
Ben Mendelsohn (Kuningas George VI)
Lily James (Elizabeth Layton)

operaator: Bruno Delbonnel, kunstnik: Sarah Greenwood, kostüümikunstnik: Jacqueline Durran, montaaž: Valerio Bonelli, helilooja: Dario Marianelli.

Produtsendid: Tim Bevan, Eric Fellner, Anthony McCarten & Douglas Urbanski.

125 min

Kinodes alates: 2.02.2018

Möödunud aja reliikvia

Joe Wrighti “Süngeimal tunnil” on jutustada intrigeeriv loo neljast nädalast teise maailmasõja alguspäevil, mil Winston Churchill (Gary Oldman) astub Suurbritannia peaministri ametisse. Tema kuulsad kõned ja otsused muudavad ajaloo kulgu, ent kahjuks jääb Anthony McCarteni (“Kõiksuse teooria “) käsikiri ebausutavaks, etteaimatavaks ja pinnapealseks.

Kunstitõde võib olla suurem kui elutõde ning väide loo põhinemisest päriselt aset leidnud sündmustel on kinokunstis alati küsitav. Keegi ei oota küll dramatiseeringult ajalooõpiku fakte, ent teatud piiri ületades (paar konkreetset stseeni filmi teises pooles) muutub toimuv täiesti ebausutavaks. Kahjuks vaevab see probleem ka “Süngeimat tundi”.

Courtesy of Working Title

Kuus Oscari nominatsiooni saanud Briti prestiižifilm mõjub kahjuks vanamoelise sõjapropagandana, mis oleks ehk sobinud 1940-ndatesse aastatesse, kuid mõjub kaasajas reliikviana. Lugu briti rahva südidusest natsi-Saksamaa ees on jutustatud üheplaanilistelt, muutes keerulisel ajal toimunud poliitilised mängud mustvalgeteks ja ajaloolised tegelaskujud karikatuurseteks. Brexiti taustal mõjub “Süngeim tund” kohati Briti imperialismi ja isolatsiooni õigustusena.

Joe Wright on põnev ja mänguline režissöör, kes suudab headel päevadel teha midagi tõeliselt haaravat (“Hanna”, “Lepitus”) või  siis vähemasti ambitsioonikalt läbi kukkuda (“Anna Karenina”). Seekord on aga lavastaja materjaliga silmnähtavalt jännis. Jutustades lugu, mille tegevus leiab suuresti aset  maa-alustes varjundites, meenub paratamatult Oliver Hirschbiegeli “Allakäik” – “Der Untergang” (2004), mis jutustab Hitleri viimastest päevadest. Kahjuks ei ole aga Wright pinge kandmisel pooltki nii meisterlik. Lavastaja üritab küll loosse süstida visuaalselt uhkeldavaid kaadreid ent film mõjub siiski näidendi telelavastusena.

Teose teevad  siiski nauditavaks head osatäitmised. Churchilli rolli eest auhindu võitnud Gary Oldman on muidugi mõjuv, ent alahinnata ei tasu ka kõrvalosatäitjaid, nagu Kristin Scott Thomas või Ben Mendelsohn, kes kuningas Georg Viienda rollis on vaat et paremgi kui Colin Firth “Kuninga kõnes“. Kahjuks jääb väheütlevaks Churchilli sekretär Elizabeth Layton, (Lily James) kuna stsenarist ega lavastaja ei suuda otsustada, mida tema tegelaskujuga ette võtta. Lugu jutustatakse alguses küll naise perspektiivist vaadatuna, ent peagi see unustatakse ning Elizabethi roll loos jääb minimaalseks. Taoline ebamäärasus vaevab tervet teost. “Allakäigus” oli sekretäri vaatenurk palju selgemalt välja mängitud.

Huvitav tõdeda, et “Süngeim tund” linastub Eesti kinodes  samal ajal  kui Sally Potteri “Pidu” – “The Party” (2017). Kuigi viimase tegevus toimub ainult ühes võttepaigas, on see palju kinematograafilisem ning  paremini poliitika telgitaguseid lahkav film, kui lugu Briti ajaloo ühest kuulsamast inimesest XX sajandi ühel keerulisemal ajal.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Courtesy of Working Title

 

 

Read Full Post »

Star Wars: The Last Jedi/Ikitie/Jumanji: Welcome to the Jungle (2017)

“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson

See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.

Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.

Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.

Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.

Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks  vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning  sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning  võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).

Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.

“Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.

Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused:Diana Red Letter Media Mark Kermode

 

---

“Ikitie” – “Igitee” (2017)
režissöör: Antti-Jussi Annila

“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.

“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on  kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.

Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.

“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012).  Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.

Kahju.

Hinne: 2.5/10
IMDB

 

---

“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan

Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).

Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi vol 5

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Dunkirk/War for the Planet of the Apes/The Beguiled/Spider-Man: Homecoming (2017)

“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Fox

Read Full Post »

Wonder Woman (2017)

režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

“Иди и смотри” – “Come and See” – “Mine ja vaata” (1985) (HÕFF 2017)

režissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

Read Full Post »

Rogue One: A Star Wars Story – Rogue One: Tähesõdade lugu (2016)

režissöör: Gareth Edwards
stsenaarium: Chris Weitz & Tony Gilroy, John Knoll’i ja Gary Whitta loo alusel

osades:
Felicity Jones (Jyn Erso)
Diego Luna (Cassian Andor)
Alan Tudyk (K-2SO)
Donnie Yen (Chirrut Îmwe)
Wen Jiang (Baze Malbus)
Ben Mendelsohn (Orson Krennic)
Forest Whitaker (Saw Gerrera)
Mads Mikkelsen (Galen Erso)

Operaator: Greig Fraser, kunstnikud: Doug Chiang & Neil Lamont, kostüümikunstnikud: David Crossman & Glyn Dillon, montaaž: John Gilroy, Colin Goudie, Jabez Olssen, helilooja: Michael Giacchino. Produtsent: Allison Shearmur.

134.min

Oeh. Mis juhtus?

Ma pole just suurim “Tähesõdade” fänn, ent  see seeria on mu elus siiski olulist rolli mänginud. Loodud maailm, karakterid ja John Williamsi muusika teevad ka saaga nõrgemad teosed vaadatavaks. Nähtud on ka filmid, mis põhiseeriasse ei kuulu, nagu näiteks “The Ewok Adventure“(1984) ja “Ewoks: The Battle for Endor” (1985).

Seekord aga ei leidnud ma peaaegu midagi rõõmustavat.

Miks?
Lühidalt:

1. Ilmetud ja arusaamatud tegelaskujud, kellele on raske kaasa elada, kuna neil puudub karakter. Iseloomustuseks sobib praktiliselt  kõigile morn või ilmetu.Välja arvatud K-2SO, tema on üksühene (ja nõrgem) koopia droidist HK-47 arvutimängust “Knights of the Old Republic”.
2. Nõrgad karakterimotivatsioonid, mida väljendatakse dialoogis, mitte tegevuses. Ka karakterite areng on praktiliselt olematu. Jyn Erso muutumine pahurast ja mornist enesekesksest üksikust hundist pahuraks ja morniks mässajate õhutajaks mõjub ääretult kohmakalt.
3. Kehvalt jutustatud lugu, kus puudub konflikt ja areng, põhjus-tagajärg seos. Film koosneb omavahel suvaliselt seotud episoodidest ning dramaatiline kaar on olematu. Sama probleem vaevas ka Gareth Edwardsi eelmist filmi “Godzilla“, ent seal oli vähemasti paar mõjuvat lõiku.
4. Mittevajalikud tegelaskujud ja liinid. Forest Whitakeri kehastatud Saw Gerrera võiks põhimõtteliselt filmist välja võtta. Mis on Darth Vaderi tegelik roll narratiivis, peale fännide rõõmustamise? Tema stseenid ei anna loole midagi juurde.
5. Katteta sünge tonaalsus. Sõda on maapealne põrgu. Jah. Aga mis on filmi teema? Mida soovivad tegijad valitud lähenemisega öelda? See jääb arusaamatuks.

Loetletud aspektide tõttu võib “Rogue one” süüdistada kinokunsti suurimates pattudes. Film, kus pole ühtegi karakterit, kellele kaasa elada, ei räägi otseselt millestki ning on lisaks ka lihtsalt igav. 

Mu süda on (teist aastat järjest) murtud :(

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mr Plinkett (redlettermedia) – NB Spoilerid!  Mark Kermode  Diana

Read Full Post »

Anthropoid – Operatsioon “Antropoid” (2016)

režissöör: Sean Ellis
stsenaarium: Sean Ellis & Anthony Frewin

osades:
Jamie Dornan (Jan Kubis)
Cillian Murphy (Josef Gabcík)
Charlotte Le Bon (Marie Kovárníková)
Anna Geislerová (Lenka Fafková)
Toby Jones (Uncle Hajský)
Detlef Bothe (Reinhard Heydrich)

montaaž: Richard Mettler, kunstnik: Morgan Kennedy, kostüümikunstnik: Josef Cechota, helilooja: Robin Foster.
produtsendid: Sean Ellis, Mickey Liddell & Pete Shilaimon.

120 min

Vähetuntud kangelased

“Operatsiooni “Antropoid”” taga peituv lugu on intrigeerivam kui film ise, ent pakub siiski kaasahaarava thrilleri.

Teisest maailmasõjast on vändatud lugematul hulgal inglisekeelseid filme, mille tegevus toimub Poolas, Prantsusmaal või Saksamaal. Palju vähem on kujutatud Tšehhoslovakkiat. Kinodesse jõudnud “Operatsioon “Antropoidi”” ja järgmisel aastal linastuv “HHhH”- “Raudsüdamega mees” täidavad seda lünka.

1941. aasta detsembris hüppavad Praha lähedal lennukist alla välismaal eriväljaõppe saanud sõdurid Jan Kubiš (Jamie Dornan, “Viiskümmend halli varjundit”) ja Jozef Gabcik (Cillian Murphy, “Algus”). Nad naasevad Tšehhoslovakkiasse pea võimatuna näiva ja ohtliku ülesandega – korraldada atentaat natside võimuhierarhia kolmandale mehele, juudiküsimuse “Lõplik lahendus” arhitektile ja rahvasuus Praha Lihunikuks hüütud Reinhard Heydrichile (Detlef Bothe).

Loo on Tšehhi stuudiod ja Hollywood korduvalt ekraanile toonud. Esimesed ekraniseeringud valmisid juba 1943. aastal, mil toimunud operatsiooni detailsemad tagamaad olid veel teadmata. Uue versiooni režissöör Sean Ellis (“Cashback”) tahab oma linateosega olla võimalikult autentne ja faktitruu. Film on üles võetud mitmetes ajaloolistes võttepaikades.

Realistlik ja ebaglamuurne

Jan Kubiš ja Jozef Gabcik, kes on tšehhide jaoks tuntud nimed, ei pruugi seda olla kohalikule publikule. Erinevalt filmist “Operatsioon “Valküür”” (2008), kus Hitleri atentaadikatse tulemus on publikule ette teada, teatakse Heydrichi saatusest märksa vähem.

Filmi üks plusse on tõepoolest autentsus, millele aitab kaasa ilustamata ja argine esteetika. Režissöör-operaator Ellis kasutab teralist 16-mm filmilinti (samamoodi võeti üles näiteks Darren Aronofsky “Maadleja”), mis annab teosele dokumentaalse väljanägemise. Lugu jutustatakse vaoshoitult ja minimaaalsete vahenditega, lavastajatöö on siin tagaplaanil. Kuna suur osa kaadritest on üles võetud neutraalsetes suurtes plaanides, mõjub teos oma lahenduselt kohati telefilmina.

Intrigeeriv lugu

Teostuslikest puudujääkidest hoolimata on lugu intrigeeriv. Heydrichi juhitud Tšehhoslovakkias polnud vastupanuliikumine  nii ulatuslik  kui paljudes teistes riikides, ometigi suutsid tšehhid ajalukku märgi maha jätta. Filmi jooksul tekib mitmetel küsimus, kas Heydrichi tapmine on õige tegu. Käsk tuleb ju väljaspoolt ning kohalikud kardavad repressioone, mis võivad atentaadikatsele järgneda. Need dilemmad on loo üheks põnevamaks osaks.

Filmi peategelaste karakterid pole küll väga sügavad, ent moodustavad siiski hästitoimiva vastandite duo. Kuigi meeste romantilised liinid Marie (Charlotte Le Bon, “Kõnd”) ja Lenkaga (Anna Geislerová) jäävad natuke pinnapealseks, aitavad need  tegelasi inimlikumaks muuta ning draamasse kaalu lisada.

“Operatsioon “Antropoid”” ei tee ühestki tegelasest üliinimlikku kangelast, vaid näitab neid kui lihtsaid inimesi. Kõigil on  oma motivatsioon, tunded ja kõhklused. Elati keerulisel ajal ning vahe, mis eristas reeturit patrioodist või tavalist inimest kangelasest, polnud sugugi suur.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9. detsember 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Hacksaw Ridge – Hacksaw Ridge`i lahing (2016)

režissöör: Mel Gibson
stsenaarium: Andrew Knight & Robert Schenkkan

osades:

Andrew Garfield (Desmond T. Doss)
Teresa Palmer (Dorothy Schutte)
Sam Worthington (Captain Glover)
Vince Vaughn (Sergeant Howell)
Hugo Weaving (Tom Doss)
Milo Gibson (Lucky Ford)
Luke Bracey (Smitty)
Rachel Griffiths (Bertha Doss)

Operaator: Simon Duggan, kunstnik: Barry Robison, kostüümikunstnik:Lizzy Gardiner, montaaž: John Gilbert, helilooja: Rupert Gregson-Williams. Produtsendid: Paul Currie, Bruce Davey, Bill Mechanic & David Permut.

Inspireeriv sõjafilm patsifismist.

Mel Gibsoni parim lavastajatöö näitab inimese õilsamat kui ka räigemat ja vägivaldsemat poolt.

Peale kümneaastast pausi on ekraanile jõudnud Mel Gibsoni töö režissöörina, järjekorras tema viies. Tegu on teosega, mis käsitleb ka tema eelmistes filmides läbi käinud teemasid ja motiive: usk, tõekspidamised, eelarvamused ja vägivald. Filmist leiab nii Gibsonile omast vanamoelist ja sentimentaalset loo jutustamist kui ka karmi vaimset ja füüsilist terrorit.

“Hacksaw Ridge’i lahing” jutustab tõestisündinud loo Ameerika sõdurist Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes võitles Teise maailmasõja verisemas lahingus Okinawas eesliinil ilma relvata. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal. Doss astus armeesse, kuna tundis selleks kohustust, ent relva kätte võtmine oli tema usu ja veendumuste vastu. Mees soovis meedikuna elusid päästa, ent langes armees nii oma rühma kui ülemuste tagakiusamise ohvriks.

Courtesy of Lionsgate

Usk, põhimõtted ja veendumused.

Mel Gibson pole pühendunud katoliiklasena teinud saladust sellest, et on sügavalt usklik inimene.Seda on tunda ka kõigis tema lavastatud filmides. Isegi viie Oscariga pärjatud eeposes “Kartmatu” (1995) kujutab Gibson Šotimaa vabadusvõitlejat William Wallace`it Kristuse-taolise figuurina.

“Hacksaw Ridge`i lahingu” peategelane Doss on seitsmenda päeva adventist. Eeskujulik ja läbinisti hea mees, kes võinuks mõjuda naiivselt, ent andekas näitleja Andrew Garfield (“Sotsiaalvõrgustik”,”Imeline Ämblikmees”) suudab luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, kelle teekond on täis kahtlusi ja kannatusi. Loo kulgedes saab selgeks,  miks Doss nii väga vägivalla ja relvade kasutamise vastu on.

Linateose väljaõppe lõigus, kus leidub paraku kümnete sõjafilmide klišeesid, kiusatakse meest tema veendumuste pärast, ent Dossi südikus ja vastupanuvõime üllatab kõiki. Nii väärikaid, oma põhimõtete ja väärtuste eest seisvaid tegelasi kohtab kinos viimasel ajal harva ning tegelikult ongi lugu inimhinge – usu ja veendumuse triumfist.

Courtesy of Lionsgate

Vanamoeline ja brutaalne.

Kui avakaadrid välja arvata, kulgeb “Hacksaw Ridge`i lahingu” esimene pool nagu vanamoeline melodraama. Desmondi ja õena töötava Dorothy (Teresa Palmer) armastuslugu võinuks sama hästi aset leida 1950ndate Hollywoodi filmis.Ometigi on see teostatud niisuguse veendumusega, et see ei pruugi mõjuda liiga vanamoelise või naiivsena.

Taoline lähenemine tundub olevat teadlik valik ning toetab filmi keskset konflikti. Mis juhtub, kui idealistlik ja rikkumata inimene visatakse maapealsesse põrgusse? Lugu, mis näitab inimese nii paremat kui halvemat poolt, esitab küsimuse: kas armutus sõjas on kohta idealismile?

Gibson, kes pole vägivalla eksponeerimisega kunagi tagasi hoidnud, näitab ka Hacksaw Rige’il toimuvat häiriva detailirohkusega. Lahingud jaapanlastega olid tõepoolest II maailmasõja ühed brutaalsemad. Samas võib vägivald peletada neid, kellele filmi esimese poole armastuslugu ja kogu filmi sõnum võiks korda minna.

Sellest oleks kahju, sest tegu on Mel Gibsoni parima lavastajatööga. Üks tugevamaid, inspireerivamaid ning kaasahaaravamaid lugusid, mida sel aastal kinos jutustatakse.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 11. november 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

 

Courtesy of Lionsgate

 

Read Full Post »

Giù la testa – A Fistful of Dynamite – Duck, You Sucker – Once Upon a Time… the Revolution (1972)

stsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Read Full Post »