Archive for the ‘Sõjafilm’ Category

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

rogue_one_posterrežissöör: Gareth Edwards
stsenaarium: Chris Weitz & Tony Gilroy, John Knoll’i ja Gary Whitta loo alusel

osades:
Felicity Jones (Jyn Erso)
Diego Luna (Cassian Andor)
Alan Tudyk (K-2SO)
Donnie Yen (Chirrut Îmwe)
Wen Jiang (Baze Malbus)
Ben Mendelsohn (Orson Krennic)
Forest Whitaker (Saw Gerrera)
Mads Mikkelsen (Galen Erso)

Operaator: Greig Fraser, kunstnikud: Doug Chiang & Neil Lamont, kostüümikunstnikud: David Crossman & Glyn Dillon, montaaž: John Gilroy, Colin Goudie, Jabez Olssen, helilooja: Michael Giacchino. Produtsent: Allison Shearmur.

134.min

Oeh. Mis juhtus?

Ma pole just suurim “Tähesõdade” fänn, ent  see seeria on mu elus siiski olulist rolli mänginud. Loodud maailm, karakterid ja John Williamsi muusika teevad ka saaga nõrgemad teosed vaadatavaks. Nähtud on ka filmid, mis põhiseeriasse ei kuulu, nagu näiteks “The Ewok Adventure“(1984) ja “Ewoks: The Battle for Endor” (1985).

Seekord aga ei leidnud ma peaaegu midagi rõõmustavat.

Miks?
Lühidalt:

  1. Ilmetud ja arusaamatud tegelaskujud, kellele on raske kaasa elada, kuna neil puudub karakter. Iseloomustuseks sobib praktiliselt  kõigile morn või ilmetu.Välja arvatud K-2SO, tema on üksühene (ja nõrgem) koopia droidist HK-47 arvutimängust “Knights of the Old Republic”.
  2. Nõrgad karakterimotivatsioonid, mida väljendatakse dialoogis, mitte tegevuses. Ka karakterite areng on praktiliselt olematu. Jyn Erso muutumine pahurast ja mornist enesekesksest üksikust hundist pahuraks ja morniks mässajate õhutajaks mõjub ääretult kohmakalt.
  3. Kehvalt jutustatud lugu, kus puudub konflikt ja areng, põhjus-tagajärg seos. Film koosneb omavahel suvaliselt seotud episoodidest ning dramaatiline kaar on olematu. Sama probleem vaevas ka Gareth Edwardsi eelmist filmi “Godzilla“, ent seal oli vähemasti paar mõjuvat lõiku.
  4. Mittevajalikud tegelaskujud ja liinid. Forest Whitakeri kehastatud Saw Gerrera võiks põhimõtteliselt filmist välja võtta. Mis on Darth Vaderi tegelik roll narratiivis, peale fännide rõõmustamise? Tema stseenid ei anna loole midagi juurde.
  5. Katteta sünge tonaalsus. Sõda on maapealne põrgu. Jah. Aga mis on filmi teema? Mida soovivad tegijad valitud lähenemisega öelda? See jääb arusaamatuks.

Loetletud aspektide tõttu võib “Rogue one” süüdistada kinokunsti suurimates pattudes. Film, kus pole ühtegi karakterit, kellele kaasa elada, ei räägi otseselt millestki ning on lisaks ka lihtsalt igav. 

Mu süda on (teist aastat järjest) murtud :(

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mr Plinkett (redlettermedia) – NB Spoilerid!  Mark Kermode  Diana

Read Full Post »

anthropoid_2016_movie_posterrežissöör: Sean Ellis
stsenaarium: Sean Ellis & Anthony Frewin

osades:
Jamie Dornan (Jan Kubis)
Cillian Murphy (Josef Gabcík)
Charlotte Le Bon (Marie Kovárníková)
Anna Geislerová (Lenka Fafková)
Toby Jones (Uncle Hajský)
Detlef Bothe (Reinhard Heydrich)

montaaž: Richard Mettler, kunstnik: Morgan Kennedy, kostüümikunstnik: Josef Cechota, helilooja: Robin Foster.
produtsendid: Sean Ellis, Mickey Liddell & Pete Shilaimon.

120 min

Vähetuntud kangelased

“Operatsiooni “Antropoid”” taga peituv lugu on intrigeerivam kui film ise, ent pakub siiski kaasahaarava thrilleri.

Teisest maailmasõjast on vändatud lugematul hulgal inglisekeelseid filme, mille tegevus toimub Poolas, Prantsusmaal või Saksamaal. Palju vähem on kujutatud Tšehhoslovakkiat. Kinodesse jõudnud “Operatsioon “Antropoidi”” ja järgmisel aastal linastuv “HHhH”- “Raudsüdamega mees” täidavad seda lünka.

anthropoid_comparison

1941. aasta detsembris hüppavad Praha lähedal lennukist alla välismaal eriväljaõppe saanud sõdurid Jan Kubiš (Jamie Dornan, “Viiskümmend halli varjundit”) ja Jozef Gabcik (Cillian Murphy, “Algus”). Nad naasevad Tšehhoslovakkiasse pea võimatuna näiva ja ohtliku ülesandega – korraldada atentaat natside võimuhierarhia kolmandale mehele, juudiküsimuse “Lõplik lahendus” arhitektile ja rahvasuus Praha Lihunikuks hüütud Reinhard Heydrichile (Detlef Bothe).

Loo on Tšehhi stuudiod ja Hollywood korduvalt ekraanile toonud. Esimesed ekraniseeringud valmisid juba 1943. aastal, mil toimunud operatsiooni detailsemad tagamaad olid veel teadmata. Uue versiooni režissöör Sean Ellis (“Cashback”) tahab oma linateosega olla võimalikult autentne ja faktitruu. Film on üles võetud mitmetes ajaloolistes võttepaikades.

Anthropoid_movie_still_002.png

Realistlik ja ebaglamuurne

Jan Kubiš ja Jozef Gabcik, kes on tšehhide jaoks tuntud nimed, ei pruugi seda olla kohalikule publikule. Erinevalt filmist “Operatsioon “Valküür”” (2008), kus Hitleri atentaadikatse tulemus on publikule ette teada, teatakse Heydrichi saatusest märksa vähem.

Filmi üks plusse on tõepoolest autentsus, millele aitab kaasa ilustamata ja argine esteetika. Režissöör-operaator Ellis kasutab teralist 16-mm filmilinti (samamoodi võeti üles näiteks Darren Aronofsky “Maadleja”), mis annab teosele dokumentaalse väljanägemise. Lugu jutustatakse vaoshoitult ja minimaaalsete vahenditega, lavastajatöö on siin tagaplaanil. Kuna suur osa kaadritest on üles võetud neutraalsetes suurtes plaanides, mõjub teos oma lahenduselt kohati telefilmina.

26120031.tif

Intrigeeriv lugu

Teostuslikest puudujääkidest hoolimata on lugu intrigeeriv. Heydrichi juhitud Tšehhoslovakkias polnud vastupanuliikumine  nii ulatuslik  kui paljudes teistes riikides, ometigi suutsid tšehhid ajalukku märgi maha jätta. Filmi jooksul tekib mitmetel küsimus, kas Heydrichi tapmine on õige tegu. Käsk tuleb ju väljaspoolt ning kohalikud kardavad repressioone, mis võivad atentaadikatsele järgneda. Need dilemmad on loo üheks põnevamaks osaks.

Filmi peategelaste karakterid pole küll väga sügavad, ent moodustavad siiski hästitoimiva vastandite duo. Kuigi meeste romantilised liinid Marie (Charlotte Le Bon, “Kõnd”) ja Lenkaga (Anna Geislerová) jäävad natuke pinnapealseks, aitavad need  tegelasi inimlikumaks muuta ning draamasse kaalu lisada.

“Operatsioon “Antropoid”” ei tee ühestki tegelasest üliinimlikku kangelast, vaid näitab neid kui lihtsaid inimesi. Kõigil on  oma motivatsioon, tunded ja kõhklused. Elati keerulisel ajal ning vahe, mis eristas reeturit patrioodist või tavalist inimest kangelasest, polnud sugugi suur.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9. detsember 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

APD

Read Full Post »

hacksaw_ridge_2016_movie_posterrežissöör: Mel Gibson
stsenaarium: Andrew Knight & Robert Schenkkan

osades:

Andrew Garfield (Desmond T. Doss)
Teresa Palmer (Dorothy Schutte)
Sam Worthington (Captain Glover)
Vince Vaughn (Sergeant Howell)
Hugo Weaving (Tom Doss)
Milo Gibson (Lucky Ford)
Luke Bracey (Smitty)
Rachel Griffiths (Bertha Doss)

Operaator: Simon Duggan, kunstnik: Barry Robison, kostüümikunstnik:Lizzy Gardiner, montaaž: John Gilbert, helilooja: Rupert Gregson-Williams. Produtsendid: Paul Currie, Bruce Davey, Bill Mechanic & David Permut.

Inspireeriv sõjafilm patsifismist.

Mel Gibsoni parim lavastajatöö näitab inimese õilsamat kui ka räigemat ja vägivaldsemat poolt.

Peale kümneaastast pausi on ekraanile jõudnud Mel Gibsoni töö režissöörina, järjekorras tema viies. Tegu on teosega, mis käsitleb ka tema eelmistes filmides läbi käinud teemasid ja motiive: usk, tõekspidamised, eelarvamused ja vägivald. Filmist leiab nii Gibsonile omast vanamoelist ja sentimentaalset loo jutustamist kui ka karmi vaimset ja füüsilist terrorit.

“Hacksaw Ridge’i lahing” jutustab tõestisündinud loo Ameerika sõdurist Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes võitles Teise maailmasõja verisemas lahingus Okinawas eesliinil ilma relvata. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal. Doss astus armeesse, kuna tundis selleks kohustust, ent relva kätte võtmine oli tema usu ja veendumuste vastu. Mees soovis meedikuna elusid päästa, ent langes armees nii oma rühma kui ülemuste tagakiusamise ohvriks.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_002

Courtesy of Lionsgate

Usk, põhimõtted ja veendumused.

Mel Gibson pole pühendunud katoliiklasena teinud saladust sellest, et on sügavalt usklik inimene.Seda on tunda ka kõigis tema lavastatud filmides. Isegi viie Oscariga pärjatud eeposes “Kartmatu” (1995) kujutab Gibson Šotimaa vabadusvõitlejat William Wallace`it Kristuse-taolise figuurina.

“Hacksaw Ridge`i lahingu” peategelane Doss on seitsmenda päeva adventist. Eeskujulik ja läbinisti hea mees, kes võinuks mõjuda naiivselt, ent andekas näitleja Andrew Garfield (“Sotsiaalvõrgustik”,”Imeline Ämblikmees”) suudab luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, kelle teekond on täis kahtlusi ja kannatusi. Loo kulgedes saab selgeks,  miks Doss nii väga vägivalla ja relvade kasutamise vastu on.

Linateose väljaõppe lõigus, kus leidub paraku kümnete sõjafilmide klišeesid, kiusatakse meest tema veendumuste pärast, ent Dossi südikus ja vastupanuvõime üllatab kõiki. Nii väärikaid, oma põhimõtete ja väärtuste eest seisvaid tegelasi kohtab kinos viimasel ajal harva ning tegelikult ongi lugu inimhinge – usu ja veendumuse triumfist.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_001

Courtesy of Lionsgate

Vanamoeline ja brutaalne.

Kui avakaadrid välja arvata, kulgeb “Hacksaw Ridge`i lahingu” esimene pool nagu vanamoeline melodraama. Desmondi ja õena töötava Dorothy (Teresa Palmer) armastuslugu võinuks sama hästi aset leida 1950ndate Hollywoodi filmis.Ometigi on see teostatud niisuguse veendumusega, et see ei pruugi mõjuda liiga vanamoelise või naiivsena.

Taoline lähenemine tundub olevat teadlik valik ning toetab filmi keskset konflikti. Mis juhtub, kui idealistlik ja rikkumata inimene visatakse maapealsesse põrgusse? Lugu, mis näitab inimese nii paremat kui halvemat poolt, esitab küsimuse: kas armutus sõjas on kohta idealismile?

Gibson, kes pole vägivalla eksponeerimisega kunagi tagasi hoidnud, näitab ka Hacksaw Rige’il toimuvat häiriva detailirohkusega. Lahingud jaapanlastega olid tõepoolest II maailmasõja ühed brutaalsemad. Samas võib vägivald peletada neid, kellele filmi esimese poole armastuslugu ja kogu filmi sõnum võiks korda minna.

Sellest oleks kahju, sest tegu on Mel Gibsoni parima lavastajatööga. Üks tugevamaid, inspireerivamaid ning kaasahaaravamaid lugusid, mida sel aastal kinos jutustatakse.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 11. november 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

 

hacksaw_ridge_2016_movie_still_004

Courtesy of Lionsgate

 

Read Full Post »

fistful_of_dynamite_posterstsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
Fistful_of_Dynamite_still_000“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Fistful_of_Dynamite_still_001Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

Fistful_of_Dynamite_still_006“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.Fistful_of_Dynamite_still_004“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Fistful_of_Dynamite_still_002Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.Fistful_of_Dynamite_still_007“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Fistful_of_Dynamite_still_005Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Fistful_of_Dynamite_still_003

Read Full Post »

Hunger_Games_Mockingjay_Part_2_Katniss_character_posterrežissöör: Francis Lawrence
stsenaarium: Peter Craig, Danny Strong & Suzanne Collins, Collinsi romaani alusel

osades:
Jennifer Lawrence (Katniss Everdeen)
Josh Hutcherson (Peeta Mellark)
Liam Hemsworth (Gale Hawthorne)
Woody Harrelson (Haymitch Abernathy)
Donald Sutherland (President Snow)
Philip Seymour Hoffman (Plutarch Heavensbee)
Julianne Moore (President Alma Coin)

operaator: Jo Willems, kunstnik: Philip Messina, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Alan Edward Bell & Mark Yoshikawa, helilooja: James Newton Howard.

Produtsendid: Nina Jacobson & Jon Kilik

137 min

“KAHEOSALINE FILM, MIS VÕINUKS OLLA TELESARI”

Senistest populaarsetest young adult/noortekirjanduse ekraaniadaptsioonidest on mulle seni vist kõige enam meeldinud “Labürindijooksja” esimene osa, kuna tegu on üsna tervikliku, korralikult teostatud ning kinematograafilise meelelahutusfilmiga. “Näljamängude” seeria, mis võtab keskse idee Kinji Fukasaku lavastatud “Battle Royale’i” filmidest (mis omakorda põhinevad kirjandusteosel), toimib eelkõige tänu pühendunud ning hinnatud näitlejate (Lawrence, Harrelson, Sutherland, Hoffman) sooritusele ning algmaterjalis peituvale tugevale ideele. Režissööritöö, stsenaarium ning noorteromaanile pea kohustuslik armukolmurk on mulle alati küsimusi tekitanud. Raamatu viimase osa -” Pilapasknääri” puhul isegi rohkem kui varasemates filmides.

Kui esimese osa režissöör Gary Ross (“Pleasantville”) nülgis liigselt raamatu esimest osa ning rikkus elamuse kohutava väriseva õlakaamera kasutusega, siis kõik ülejäänud osad lavastanud Francis Lawrence (“Constantine”) leidis küll operaatorile statiivi, kuid mitte korralikku fookust draamale ning venitas kolmanda raamatu (produtsentide tahtel) kahe filmi pikkuseks. Miks? Sest see on peale “Sõrmuste Isanda”, “Harry Potteri” ning “Videviku” filme ju moes. Rohkem filme = rohkem raha.

Kuigi ma pole selle hittseeria aluseks olnud raamatuid lugenud, olen kõiki osi kinos vaatamas käinud. Esimesest kolmest jättis ainult eelmine – “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1”  halva järelmaitse. Antud film hõljub ebamäärases fluidumis, kuna lool pole algust, keskpunkti, lõppu ega korralikku dramaturgilist kaart. Lawrence’i tugevamaks küljeks ei ole karakterid, sügav draama või tervikpildi haldamine. Muusikavideote lavastajana alustanud režissöör näib end koduselt tundvat märuli- , mitte karakteripõhiste stseenide teostamisel, ning mehe nõrkused annavad ka “Näljamängude” viimases filmis tunda. Stseenid on pahatihti funktsionaalselt lavastatud ning teenivad ainult paberil kirjapandut. Sageli puudub eri lõikude vahel korralik side ning mitmetest olulistest emotsionaalsetest kohtadest, nagu näiteks Katniss’i elu puudutavast märgilisest sündmusest lõpuosas, minnakse aga kiirustades üle.

“Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 2” filmis leidub kõnekaid, ent üsna tuttavaid revolutsiooni-, propaganda- ning sõjateemalisi ideid. On ääretult positiivne, et selline humanistlik, sõja – ja vägivallavastase sõnumiga film jõuab nii suure hulga noorte kinokülastajate silmade ette. Asjaolu, et Katniss Everdeen’i-laadne eetiline tegelane sai nii paljudele tütarlastele iidoliks, on väga kiiduväärne. Kuigi materjal näitab ebamoraalseid mänge, mida vabadusvõitlejad on võidu nimel valmis mängima, jääb filmis vajaka hallidest toonidest. Oma suure idee ( sõjas ei mängi kumbki pool reeglite järgi) keskel muutub lugu ikkagi üllatavalt mustvalgeks. Kuri on ikka kuri ja hea on hea. Ei oska öelda, kas probleem on adaptsioonis või algmaterjalis.

Kuigi tegu on eelmisest osast terviklikuma ning paremini teostatud filmiga, jääb ikkagi õhku küsimus: kas  sellest materjalist kahe filmi tegemine oli õigustatud? Minu meelest ei. Tervel teosel puudub korralik fookus, pinge ning edasiviiv jõud. Nagu eelminegi osa, valgub film liigselt laiali, kuna lugu koosneb liiga paljudest stseenidest, liinidest ja tegelaskujudest, kes pole tegelikult vajalikud. Lugu on venitatud kaheosaliseks, kuigi kõik vajalik võinuks mahtuda ühte. Olen võib-olla vanamoeline, soovides, et filmidel oleks korralik algus, keskpunkt ja lõpp ajastul, mil Marvel stuudio toodangu mõjutusel on aina enam filme liikunud televisioonilikuma lähenemise suunas. “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1 ja 2” probleemid on identsed ”Kääbiku” triloogia, viimase kahe “Harry Potteri” filmi, Lars vor Trier’i “Nümfomaani” jt analoogsete teostega.

Filmitegijad võiksid teha valiku. Kui nad otsustavad teha raamatust filmi, võiksid nad selle mugandada meediumile sobivaks. See tähendab tihtilugu mitme tegelaskuju üheks uueks liitmist, sündmuste visuaalseks adapteerimist, mitmete kõrvalliinide väljajätmist ning kesksele draamale keskendumist. Mõni materjal aga vajab rohkem erkaaniaega. Olen siiani veendunud, et Harry Potteri seeria (eriti viimased filmid) koos oma sadade tegelaste ning liinidega toimiksid palju paremini teleekraanil. Oma peas kujutan ette ka üsna head versiooni “Näljamängude” raamatutest tv-minisarjana. Formaat, mille filmitegijad on seekord valinud, ei toimi kõige paremini. “Pilapasknääri”- osade, nagu ka “Kääbiku”-triloogia puhul, tekib tunne, nagu vaataks suure ekraani jaoks ebaõnnestunult kohandatud telesarja. Sarja, mille järgmist episoodi pidi ühe nädala asemel üks aasta ootama.

Tore, et “Näljamängude” seeria on ulmežanri ning sõjatemaatika noortele tütarlastele lähemale toonud. Seeria viimasest osast võib leida tugevaid karaktereid, kõnekaid teemasid ning mõjuvaid stseene. Kahjuks ei moodusta need kokku aga tugeva terviku.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus:
 Diana

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused