Archive for the ‘Tragöödia’ Category

The_Last_Jedi_2017_poster“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson

See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.

Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.

Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.

Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.

Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks  vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning  sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning  võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).

Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.

Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.

Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused:Diana Red Letter Media Mark Kermode

 


Ikitie_2017_poster“Ikitie” – “Igitee” (2017)
režissöör: Antti-Jussi Annila

“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.

“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on  kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.

Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.

“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012).  Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.

Kahju.

Hinne: 2.5/10
IMDB

 


Jumanji_Welcome_to_the_Jungle_poster_2017“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan

Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).

Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive’i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Read Full Post »

amour_posterrežissöör: Michael Haneke
stsenaarium: Michael Haneke

osades:
Jean-Louis Trintignant (Georges)
Emmanuelle Riva (Anne)
Isabelle Huppert (Eva)
Alexandre Tharaud (Alexandre)

operaator: Darius Khondji
kunstnik: Jean-Vincent Puzos
montaaž: Nadine Muse Monika Willi
produtsendid:
Margaret Ménégoz, Stefan Arndt, Veit Heiduschka & Michael Katz.

127. min

“TÕELISEST ARMASTUSEST”

2012. aasta kiidetuim film, Kuldse palmioksa võitnud ning viiele oscarile kandideeriv “Amour” – “Armastus” on tõepoolest oma pealkirja vääriline.  Michael Haneke’se linatoes uurib seda, mida tähendab armastus oma äärmuslikumas olukorras – hetkel, kui kõrvalolev inimene on füüsiliselt lagunemas ning oma elust lahkumas.

Prantususe kinokunsti suurkujud Jean-Louis Trintignant (Konformist & Kolm Värvi : Punane) ja Emmanuelle Riva (Hiroshima, Mu Arm & Léon Morin, Preester) mängivad eakat abielupaari – Georges’i ja Anne’i, kelle elu muutub hetkel kui viimane transsi vajub. Selgub, et Anne’i tervisega pole enam kõik korras, peagi on ta keha ühest pool halvatud ning leiab end mehe hoole alt. Füüsiline allakäik jätkub ning naine soovib, et mees – juhtugu ükskõik mis tahes, ei paneks teda hailgasse või hooldekodusse.

“Amour” on film, mida iseloomustavad hästi oma algus- ja lõputiitirid, mis on jooksevad ekraanil minalistlikult ning toaalses vaikuseses. Nad on täis nii rahu kui kõledust, üksindust kui ka elulisust.

Hanekese loomingule omaselt on tegu esmapilgul kalgina tunduva filmiga, mis vaatab toimuvat väga argisel moel. Kaadrid on pikad ning jälgitakse kõike – nii vana naisterahva toitmist kui ta pesemist ning mähkmete panekut. Haneke viib oma kaamera toimuva südmaesse ning näitab kõike, mida Georges ja Anne peavad koos läbi elama. Vaatajatele antakse mõista mõlemate osapoolte seisukohtadest pidevalt halvenevas situatsioonis. Georges on nõus Anne’ile alati toeks olema ning ta jaoks kõike tegema, viimane aga ei soovi olla koormaks oma mehele, ega taha, et keegi teda sellisena näeks. Nende tütar Eva (Huppert) on situatsioonis huvitavaks vastandiks oma isale ning laseb filmil küsida ühe oma olulisema küsimuse – mida tähendab tegelik armastus ning mida soovib elust lahkunu. Kas kaasatunnet, nutmist ja hea näo ettetegemist või hoopis ausust ja jäägitut pühendumist? Või hoopiski midagi muud? “Amour” esitab väga klassikalisi raske haiguse ja surmaga ning armastusega seonduvaid küsimusi, ent need tunduvad värsked tänu oma otsesele lähenemisele. Antud teema on suur ja lai ning Hanekese tugevuseks on julgus kõigest nii otse ja ausalt rääkida. Puudub sentimentaalsus ja lihtsad vastused, armastust lahatakse siin argisel ja valusal moel.

Kuigi “Amour” on oma lähenemiselt aus, muutub ta kohati mustvalgeks ja igavaks. Filmi kõikidest aspektidest jääb kõige nõrgemaks stsenaarium, mis filmi keskmises osas (teises act’is) liigselt etteainatava ning kohati forseerituna tundub. Tõsi, antud lugu saab liikuda kindlat teedpidi, ent film ei sõenda lubatuid huvitavamaid aspekte (nagu vanapaari minevik ja omavahelised vestlused) väga uurida ning kordab oma mitmeid teemasid. Mitmedki hooldamisega seotud stseenid ütlevad oma mõtte väga kiirelt ära ning ei teeni korduseid, kuna ei too tihti draamasse ega Georges’i ja Anna suhtese uusi tahke. Tegelastest endist saame loo jooksul väga vähe teada ning seega vähendab film oma potensiaalset emotsionaalsust ja rikkalikkust. Kui tavaliselt suudavad taolised filmid mult pisara välja tuua, siis antud juhul seda ei juhtunud. Film ei toimi nii isiklikul või emotsionaalsel moel kui võiks eeldada (ja mitte seetõttu, et olen ekraanil olevatest tegelastest 50 aastat noorem). Kas see on filmi tugevuseks või nõrkuseks? Ma olen Hanekese filmidesse suutnud ikkagi täielikult ära kaduda – nii intellektuaalsel kui emotsionaalsel moel (Caché).

Siin nähtu jääb alati natuke kaugeks ja liigselt kalkuleerituks ning omab pigem sarnast “Kristuse Kannatustega” (mis oli üldse üsna nõrk film). Ka seal elasime kaasa peategelasele, kuna ta pidi terve filmi jooksul piinlema. Mitte sellepärast, et me Kristuse tegelaskuju teaksime vaid seetõttu, et meile näidati tema füüsilist piinamist 120 minuti jooksul. See on füüsiline reaktsioon, objektiivne  draama, mis mingil hetkel muutub lihtsaks vaatajaga manipuleerimiseks – draama, mis toimib toimub oma äärmuslikkuse, mitte tegelastest hoolimise pärast. “Amour’i” puhul on tegu kohati samalaadse probleemiga – meile ei ole antud piisavalt põhjust Georges’i ja Anne’i suhtesse investeerimiseks. Lisaks sellele murele tunduvad osad liinid – nagu hooldjaga seotu, liiga plakatlikud ja lihtsad (vähemalt antud filmi taseme juures). Hooldajaga lõik on vajalik, ent tundub Georges’i otsuse jaoks liiga primitiivse ja läbinähtava tõuke andvat. Seda oleks saanud palju huvitavamalt lahendada. Kuigi antud kriitika võib tunduda liigselt detailidesse laskumisena, on ta siiski omal kohal. Filmi algus ja lõpp on nii täpsed ja suurepäraselt teostatud, et kesmise osa ebatäpsused muutuvad häirivateks.

Kuigi “Amour’i” peetakse Hanekese kõige inimlikumaks filmiks, ei tule humaansus ja soojus mitte režiist vaid hoopiski näitlejatest. Jean-Louis Trintignant ja Emmanuelle Riva on vapustavad ning suudavad meeletult palju öelda sõnadeta, sest suur osa draamast toimub nende silmade taga. Mõlemad annavad oma tegelastele ning suhtele kaalu läbi virtuoosliku näitlemise ning lisavad rikkust, mida stsenaarium väga anda ei taha. Kuigi võiks eeldada, et vanal abielupaaril pole enam midagi uut omavahel rääkida, on kõige ilusamad lõigud need, kus nad avastavad, et on mimteid asju, mida nad üksteisest siiamaani ei tea. Kahjuks on taolisi hetki aga filmis vähe.

“Amour” omab mitmeid briljantseid kohti, ent seekord pole filmi trumbiks režii vaid näitlejad, kes suudavad mitmetki loolised ja lavastuslikud konarused paremaks lihvivda. Tegu hea ja jõulise linateosega, mis suudab oma keskset teemat ilusal moel analüüsida.

Pealkiri on võtmeks filmi mõistmiseks – “Amour” kasutab vanadust vahendina, et uurida seda, mida tähendab armastus.

Armastus nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, õnnes ja õnnetuses. Nii nooruses kui hilises vanaduspõlves.

Hinne: 7/10

http://www.imdb.com/title/tt1602620/combined
Amour_still_cropped

Read Full Post »

Romeo&Juliet_1968_posterrežissöör: Franco Zeffirelli
stsenaarium: Franco Brusati, Masolino D’Amico  & Franco Zeffirelli, William Shakespeare’i näidendi alusel

osades:
Leonard Whiting (Romeo)
Olivia Hussey (Juliet)
John McEnery (Mercutio)
Milo O’Shea (Friar Laurence)
Pat Heywood (The Nurse)
Robert Stephens (The Prince of Verona)
Michael York (Tybalt)
Bruce Robinson (Benvolio)

operaator: Pasqualino De Santis, kunstnik: Lorenzo Mongiardino, montaaž: Reginald Mills, helilooja: Nino Rota, produtsendid: John Brabourne, Richard B. Goodwin & Anthony Havelock-Allan

138.min

“NOORTE NÄITLEJATE KIRE LUMMUSES”

Franco Zeffirelli “Romeo & Julia” on üks enimarmastatud Shakespeare’i adaptsioone ning ainsaid antud näidendi ekraniseeringuid, mis julges panna peaosadesse tõeliselt noored (näidendi vanusele enim lähedased) näitlejad – 15-aastase Olivia Hussey ja 17-aastase Leonard Whiting’u.  Isegi 2013. aastal kinolindale jõudev Carlo Carlei versioon Hailee Steinfeld’iga kasutab paar aastat vanemaid näiteljaid. Zafirelli filmile eelnevas kuulsas adaptsioonis – 1936. aasta George Cuckori versioonis  mängisid aga Julia rolli 34-aastane Norma Shearer ning Romeo rolli 46-aastane Leslie Howard.

Kuigi peaosalisi võib mõneti pidada rabedateks (mitmedki kriitikud on süüdistanud neid Shakespeai teksti rikkumises) annavad nad filmile vajaliku vitaalsuse, noorusliku energia, kirglikkuse ning eheduse. Mõlemad näitavad oma laia ampluaad. Olivia Hussey, keda peeti peale filmi linastust maailma üheks ilusaimaks naiseks, loob Julia kujul romantilise, särtsaka ja mängulise, ent ka tugevama, mitmetahulisema ning ning kaasaegsema Julia. Leonard Whiting’u Romeo algab idealistina, ent mängib suurepäraselt välja tegelaskuju muutumise filmi keskses ( Zefirelli poolt mänguliselt lavastatud) stseenis – duellis  Tybalt ja Mercutio vahel. Nii Romeo kui Julia tegelased omavad tuttavaid ideaale ja kannatusi, mis maailma kuulsamaid alrmastajapaarile Shakespeare’i näidendist tuntuks on saanud, ent Zeffirelli näitab nende armastust kui universaalset ja kaasaegset, trimmib palju Shakespeare’i teksti, ning muudab nende suhte füüsilisemaks ja seksuaalsemaks (omal ajal tekitas palju kõneainet ka noorte näiteljate alastistseen).

Kummagi peaosatäitja näitlejakarjäär ei jõudnud väga kaugele – Hussey mängis kultusõudukas “Black Christmas” (1974), Peter ustinovi Poitrot’ filmis “Death on the Nile” (1978) ning vähetuntud pärlis “All the Right Noises” (1971) ning Whitingu parimaks saavutseks jäi telefilm “Frankenstein: The True Story”. Filmist leidub aga mitmeid tuttavaid nägusi, kes said siit suurema tuule tiibadesse – Michael York ’i võib siin näha Tybalti rollis ja tulevane režissöör Bruce Robinson astub üles Benvolio’na. Legendaarne Laurence Olivier laenas austusavaldusena Zeffirelli ja Shakespeare’i vastu oma hääle nii Lord Montague’le kui ka filmi narraatorile.

Kuigi filmi jääb eelkõige mällu tänu noortele peaosalistele, leidub siit palju muud, mis teosel on aidanud püsima jääda. Väga  suurt kaalu omab Nino Rota kuulsamaid soundtrack’e ning filmi režii. Ooperilavastaja ja teatrikunstnik Franco Zeffirelli, kes on Orson Welles’i, Grigori Kozintsev’i, Kenneth Branagh’i, Laurence Olivier’ ja Akira Kurosawa kõrval vast edukamaid Shakespeare’i ekraniseerijaid – ta käe alt pärineb ka 1967.a “Tõrksa Taltsutus” Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga ning ooperversioon “Othello’st” Plácido Domingoga. Zaffirelli annab “Romeole ja Juliale” hoogsuse, suurejoonelisuse ning nooruslikkuse. Kui paljud Shakespeare’i tragöödiate ekraniseeringud on üsna tõsimeelsed, siis Zafirelli näitab 14. sajandi Veronast toimuvat mänguliselt (isegi konflikt Montague’ ja Capulet’ide vahel on näidatud lapsiku mänguna) ning loob oskuslike misatnstseenide ja kaamerakasutuse abil energlise ning elust pulbitseva maailma.

Tempokas ja nooruslik – Franco Zeffirelli “Romeo & Juliet” on üks parimaid Shakespeare’i ekraniseeringuid ning ilusamaid ekraaniromansse. Võib-olla isegi ainus film, mis suutis oma algmaterjalile lähenda niisuguse kerguse, aususe ja mängulisusega.

Hinne 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

Romeo&juliet_1968_still_cropped

Read Full Post »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused