Archive for the ‘Ulme’ Category

alien_covenant_2017_movie_posterrežissöör: Ridley Scott
stsenaarium:

osades:
Michael Fassbender (David / Walter)
Katherine Waterston (Daniels)
Billy Crudup (Oram)
Danny McBride (Tennessee)
Demián Bichir (Lope)
Carmen Ejogo (Karine)
Jussie Smollett (Ricks)

operaator: Dariusz Wolski, kunstnik: Chris Seagers, kostüümikunstnik: Janty Yates, montaaž: Pietro Scalia, helilooja: Jed Kurzel. Produtsendid: David Giler, Walter Hill, Mark Huffam, Michael Schaefer & Ridley Scott.

122. min

Kinodes alates: 12.05.2017

Ebaõnnestunud liikide ristamine

Režissöör Ridley Scott’i katse “Tulnuka” seeriale uut eluvaimu süstida kordab vanu ideid.

 2012. aastal linastunud “Tulnuka” seeria eellugu “Prometheus” sai vastaka vastu­võtu osaliseks ja režissöör Ridley Scott lubas järge 1979. aastal linastunud originaali vaimus. “Tulnukas: Covenant” on seega nii “Prometheuse” järg kui ka eellugu “Tulnuka” seeria esimesele osale ning üritab leida tasakaalu loomist käsitleva ulme ning psühhoseksuaalse body-horror’i vahel.

Tegevus toimub kümme aastat peale “Prometheuse” lõppu. Kosmoselaev “Covenant” on teel planeedile Origae-6, pardal 2000 kolonisaatorit ja 1400 embrüot. Laeva liikumist valvab android Walter (Michael Fassbender). Kui ootamatu löök­laine laeva vigastab, äratatakse meeskond süvaunest.

Kahjustusi parandades püütakse kinni signaal kaardistamata planeedilt, mis tundub olevat elamiskõlblik. Vastu terra­formieksperdi Danielsi (Katherine Waterston) tahtmist otsustab laeva uus kapten Christopher Oram (Billy Crudup) asja lähemalt uurida. Esialgu paradiisina näiv planeet osutub aga süngeks ja ähvardavaks paigaks ning meeskond tahab sealt peagi põgeneda.

alien_covenant_2017_movie_still_03

Courtesy of Fox

Vead loogikas ja jutustamisel

79aastane lavastaja Ridley Scott, kelle looming on viimastel aastatel kahjuks üsna kesine olnud, tõestas “Marslasega” (2015), et suudab korraliku stsenaariumiga häid filme teha. “Tulnukas: Covenant” stsenarist John Logan, kes on viimaste Bondi -filmide “Skyfall” ja “Spectre” käsikirja üks autoritest, pole aga kahjuks ülesannete kõrgusel. Selle asemel näitab ta jälle oma nõrkusi ega suuda materjali erinevaid ideid tervikuks liita.

“Tulnukas” puudub alltekst ning kõik tegelaste mõtted ning filmitegijate ideed on väljendatud dialoogis. Kuigi loos peitub provokatiivne idee, mis arendab ühte 1979. aasta filmi kõrvalliini, jääb see korralikult välja arendamata. Seosed “Prometheusega” on lahendatud kiirete ja kohmakate tagasivaadetena ning karakteriloogika ja “Tulnuka” mütoloogias kehtestatu unustatakse täielikult.

Esimene linateos oli revolutsiooniline, kuna esmakordselt olid ulmefilmi keskmes intelligentsed ja usutavad tegelaskujud. “Tulnukas: Covenant” üheplaanilised tegelased teevad pidevalt rumalaid otsuseid ja tunduvad tulnuka järjekordse saagina. Film meenutab tegelaste rumala käitumise poolest halbu teismeliste slasher-õudukaid. Nende kõrval tunduvad isegi palju kritiseeritud “Prometheuse” teadlased nutikate ja huvitavatena. 

Peategelast kehastav Katherine Waterston (“Fantastilised elukad ja kust neid leida”) on mõjuv, ent kahjuks pole talle antud meeldejäävat ja loo jooksul arenevat karakterit. Ainult Michael Fassbenderi kehastatud android suudab filmi mingit intriigi tuua.

alien_covenant_2017_movie_still_01

Courtesy of Fox

B-kategooria ulmefilm

On naljakas tõdeda, et 1979. aasta “Tulnuka” lavastajaks sai Ridley Scott, kuna soovis potentsiaalselt tobedat B-filmi materjali käsitleda väärikalt, stiilselt ja intelligentselt. “Tulnukas: Covenantiga” on vastupidi. Film küsib justkui suuri küsimusi, ent tundub tobeda ja ajuvaba B-kategooria ulmefilmina, mis järgib vanu kulunuid õudusžanri stampe.

Veel kurvem on, et erinevalt eelmistest “Tulnuka” filmidest – mis olid unikaalsed teosed, sh “Prometheus” – tundub “Tulnukas: Covenant” eelmiste osade kordusena. Paljud stseenid ja tegelaskujud tunduvad sama seeria koopiatena. Iseseisva filmi asemel toetutakse nostalgiale ja viidetele.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.mai 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

alien_covenant_2017_movie_still_02.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_posterrežissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn, Marveli koomiksite põhjal

osades:
Chris Pratt (Peter Quill / Star-Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Baby Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Michael Rooker (Yondu)
Sylvester Stallone (Stakar Ogord)

operaator:  Henry Braham, kunstnik: Scott Chambliss, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Fred Raskin & Craig Wood, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.

136 min

Kinodes alates: 28.04. 2017

PEREKONDLIK ULMESAAGA

Galaktika valvurite teine film on mõtlikum, karakterikesksem ja emotsionaalsem jätk 2014. aasta hitile.

“Galaktika valvurite” esimese filmi meeletu edu üllatas paljusid. Tegu oli Marvel Stuudio koomiksifilmiga, kus polnud ühtegi tuntud tegelast. Loo kangelasteks olid hoopis rääkiv pesukaru Rocket (Bradley Cooper), kõndiv puujurakas Groot (Vid Diesel), roheline tulnukas Gamora (Zoe Saldana), aeglasevõitu musklihunnik Drax (Dave Bautista) ja egoistlik homo sapiens Peter Quill/Star-Lord (Chris Pratt). Kõigest ühe filmiga suudeti need tegelased kinokülastajatele meeldejäävaks teha.

Publiku ootas järjelt palju ning filmi järje jaoks valisid tegijad teadlikult teise suuna. Kui esimene film oli eepiline kosmoseseiklus, siis teise vaatenurk on palju intiimsem ning keskendub pigem tegelaskujude avamisele. Lugu jätkab eelmise filmi poolelijäänud kohast. Galaktika valvurid on nüüd kõikjal tuntud ning väärikas tulnukate rass palkab nad kaitsma oma hinnalisi patareisid. Kui aga selgub, et Rocket nende tagant varastab, hakkab valvuritele jahti pidama kogu tulnukate laevastik ja pearahakütid. Need sekeldused löövad aga meeskonda kiilu. Lisaks kohtub üks tegelastest – Peter oma väidetava bioloogilise isaga. Kas üksteisega lähedaseks saanud galaktikavalvurite kogukond suudab kokku jääda?

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_005

Courtesy of Marvel Studios

Perekond ja kokkuhoidmine

Esimene osa oli küll värvikas, ent lugu jäi skemaatiliseks ning jälgis liigselt Marvel Stuudio kulunud stampe. Teine osa on palju aeglasem ega paku nii palju märulit ja huumorit, ent rõhk on lool, tegelaskujudel ning filmi kesksel teemal – perekond ja kokkuhoidmine. Režissöör-stsenarist James Gunn lahutab tiimi kaheks ning annab igale karakterile enda avamiseks piisavalt ekraaniaega.

Peter, kelle ema on surnud ning keda kasvatas kosmosepiraat Yondu (Michael Rooker), on oma uue isa Ego`ga (Kurt Russell) kohtudes üsna skeptiline. Poiss on isa terve elu otsinud ning nüüd on tal lõpuks perekond. Või on selleks hoopis Galaktika valvurid? Kuuluvuse ja perekonna liin leiab avaldub kõikides tegelastes – avatakse Gamora ja tema õe Nebula (Karen Gillan) loo tagamaad ning ka Drax ja Rocket näitavad end uuest küljest.

Filmi suurimaks üllatajaks on aga Yondu, kelle tegelaskujul on kanda suur roll. Alahinnatud karakternäitleja Michael Rooker röövib tähelepanu pea kõikidelt oma kolleegidelt, sh märuliikoonidelt Sylvester Stallone’ilt ja Kurt Russell’ilt.

“Galaktika valvurite” seltskond on üles kasvanud ilma vanemate või nendepoolse armastuseta ning seetõttu ei oska nad ka üksteise osas hoolivust välja näidata. Tegu on perekonnaga, kes pidevalt nääkleb ja üksteisele kaikaid kodarasse loobib. Probleemidele vaatamata hoolib see seltskond üksteisest – seda illustreerib näiteks beebi Grooti eest hoolitsemine.

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_002

Courtesy of Marvel Studios

Fookuses tegelased ja lugu, mitte märul

Võib ju rääkida mitmest probleemist – nõrgast struktuurist, tapeedina mõjuvast muusikast või lapsikutest naljadest, mis ei taba märki. Ometigi on tegu Marvel Stuudio viimase aja ühe parema teosega. Kui paljud stuudio filmid tunduvad otsekui konveieritööna valminud, siis “Galaktika valvurid Vol.2” taga on tunda südant. James Gunn suudab kõigest kahe filmiga meid oma tegelastest rohkem hoolima panna kui mõnest teisest Marveli kangelasest. Jutustades reaalsetest inimlikest probleemidest, tõestab “Galaktika valvurid Vol.2”, et koomiksifilmis on lugu ja tegelaskujud palju väärtuslikumad kui järjekordne eriefektidega märulistseen.

Arvustus ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 5. mai 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Diana 

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_003

Courtesy of Marvel Studios

 

Read Full Post »

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_poster

režissöör:  Rupert Sanders
stsenaarium: Kurt and Jamie Moss, William Wheeler & Ehren Kruger.

osades:
Scarlett Johansson (major Mira Killian)
Juliette Binoche (Dr. Ouelet)
Michael Pitt (Kuze)
Pilou Asbaek (Batou)
Takeshi Kitano (Aramaki)

operaator: Jess Hall, kunstnik: Jan Roelfs, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Billy Rich & Neil Smith, heliloojad: Lorne Balfe & Clint Mansell. Produtsendid: Ari Arad, Michael Costigan & Steven Paul.

107.min

Kinodes alates: 7.04.2017

Originaalitruu, kuid lihtsustatud ekraniseering

“Hing anumas” on visuaalselt mõjuv ja teemalt provokatiivne, ent tühjavõitu Hollywoodi uusversioon.

Filmis näidatav tulevik ei tundu enam nii kauge kui 1989. aastal, mil Masamune Shirow loodud manga esimest korda ilmavalgust nägi. Ajal, mil piir orgaanilise ja küberneetilise organismi – inimese, küborgi ja androidi vahel järjest hägustub, on vanad teemad taas ajakohased.

Ulmefilmide esimeseks leediks tõusnud Scarlett Johansson (“Tasujad”, “Lucy”, “Naha all”) kehastab major Mira Killiani. Ta on omalaadne – õnnetusest päästetud inimene, kes on maailma ohtlike kurjategijate peatamisele pühendunud ideaalne küberneetiliselt täiustatud sõdur. Tal on inimese aju, ent sünteetiline keha. Kui terrorismi uus tase tähendab inimeste mõistusesse sissemurdmist ja selle valitsemist, on majoril selle takistamiseks erilised oskused. Uue vaenlasega silmitsi seistes avastab Mira aga uut infot oma mineviku kohta.

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_006

Courtesy of Paramount Pictures and Dreamworks Pictures

Küberpungi uus tulemine

Aastal, kus räägitakse “Matrixi” seeria elluäratamisest ja lisaks “Hing anumas” Hollywoodi versioonile jõuab ekraanidele “Blade Runner 2049”, mis on järg filmiajaloo ühele olulisemale ulmekale, võib öelda, et küberpunk on tagasi. Ulmekirjandusest sündinud žanri (William Gibsoni “Neuromancer”) kasutati rohkem 80ndate (“Blade Runner“, Robocop”, “Robocop”) ja 90ndate filmides (“Veidrad ajad”, “Johnny Mnemonic”, “Matrix”). Žanr, mida iseloomustab pessimistlik tulevikuühiskond arenenud tehnoloogia ja repressiivsete sotsiaalsete struktuuridega, on viimasel aastakümnendil varjusurmas olnud.

1995. aastal linastunud täispikk animafilm “Hing anumas” on üks olulisemaid Jaapani anime ja ka küberpungi esindajaid. Režissööri Mamoru Oshii kaksesimest filmi “Hing anumas” ja “Hing anumas2: Süütus ning anime-sariStand Alone Complex” on visuaalselt lummavad, keerulised ja mõtlemapanevad. Žanrile omaselt tegelevad nad nii poliitiliste kuika filosoofiliste probleemidega. 2017. aasta filmiversiooni lavastaja Rupert Sanders (“Lumivalgeke ja kütt”) tabab filmis küll manga ja anime vaimsust, ent jääb loo jutustamise ning sügavamate kihtide avamisega jänni. Kui Jaapani animed olid oma liigses esoteerilisuses raskesti arusaadavad, siis Hollywoodi versioon on seevastu lihtsustatud ja otsene.

GHOST IN THE SHELL

Courtesy of Paramount Pictures and DreamWorks Pictures

Aktsentideta jutustus

Lugu pole halb ning lahkab klassikalisi küberpungi teemasid – identiteet, inimlikkus ja korporatsioonid –, ent on kahjuks üsna kuivalt ja aktsentideta jutustatud. Režissöör tunneb end põneva maailma loomises ja lummavate kaadrite komponeerimises rohkem kodus kui sisemise draama edastamises. Emotsionaalsed stseenid (näiteks oluline hetk filmi teises pooles Mira ja dr. Ouelet’ vahel) on tihti kohmakad ja piisava rõhuasetuseta. Sellest on kahju, sest heale küberpungile omaselt leidub teosest palju intrigeerivaid ideid. Filmi hoiab koos Scarlett Johansson, kes leiab major Mira Killiani tegelase kujutamisel hea tasakaalu inimlikkuse ja küberneetilisusevahel.“Hing anumas” kopeerib küll küberpungi välist vormi, ent ei taba täielikult tegelikku olemust. Siiski võib žanri austajatele seda soovitada.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. aprill 2017

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_003

 

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive‘i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Read Full Post »

passengers_2016_movie_poster“Passengers” – “Reisijad”
režissöör: Morten Tyldum
stsenaarium: Jon Spaihts

Raske uskuda, et filmistuudio nõustus investeerima 110 miljon dollarit kõigest kolme tegelasega toimuvasse romantilisse ulmedramöödiasse, mille tegevus leiab aset kosmoselaevas.

Kahest samal ajal linastunud suure-eelarvelisest ulmekast sai “Reisijad” kriitikutelt korralikult materdada, samal ajal kui “Rogue One: Tähesõdade lugu” (2016) on millegipärast (ja ebaõiglaselt) üsna positiivselt vastu võetud.

Õigupoolest on asjalood vastupidi. Erinevalt “Tähesõdade loost” on “Reisijad” vähemasti korralikult lavastatud, selge narratiivi ning mõistetavate karakteritega. Me ei pruugi tegelaste otsustega nõustuda, aga mõistame neid. See ei tähenda, et probleeme üldse pole. Ekraanil näeb kerget meelelahutust, mis järgib mitmeid kulunud klišeesid ning on väga nõrga lõpuga. Film loob aga muljetavaldava ja meeldejääva maailma (isegi kui ta laenab mõndagi  teistest filmidest, nagu näiteks “Silent Running“), jookseb hästi ning on täis mitmeid toredaid ideid (basseinistseen!).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana

assassins_creed_2016_movie_poster

Assassin’s Creed (2016)
režissöör: Justin Kurzel
stsenaarium: Michael Lesslie, Adam Cooper & Bill Collage

Olles mänginud (ja läbi teinud) pea kõiki Assassin’s Creedi põhiseeria mänge, peab tõdema, et Justin Kurzel (“Macbeth”) toob Ubisofti ja Patrice Désiletsi loodud maailma ekraanile üsna originaalitruult. Kohati näib, et filmitegijad tunnevad liiga suurt kohustust kogu Assasin’s Creedi ikonograafia filmi mahutada.

Nagu Duncan Jonesi “Warcraft” (2016), on ka “Assassin’s Creed” pigem arusaadav neile, kes on mänguga kursis ning jätab segadusse need, kes materjaliga tuttavad pole.

Kui seeria esimene osa välja arvata, on “Assassin’s Creed’i” mängud humoorikad pulp -seiklused, mis õpetavad muuseas ka ajalugu. Filmiversioon mõjub aga üllatavalt mornilt ega suuda oma maailma kuigi hästi seletada. Naiivne dialoog, igav peategelane ning ekraanil toimuv ei pane filmile eriti kaasa elama. Mehhaaniline ja kiretu märul, mis tahab palju, kuid saavutab vähe.

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

assassins_creed_2016_movie_still.jpg

Courtesy of 20th Century Fox

Read Full Post »

rogue_one_posterrežissöör: Gareth Edwards
stsenaarium: Chris Weitz & Tony Gilroy, John Knoll’i ja Gary Whitta loo alusel

osades:
Felicity Jones (Jyn Erso)
Diego Luna (Cassian Andor)
Alan Tudyk (K-2SO)
Donnie Yen (Chirrut Îmwe)
Wen Jiang (Baze Malbus)
Ben Mendelsohn (Orson Krennic)
Forest Whitaker (Saw Gerrera)
Mads Mikkelsen (Galen Erso)

Operaator: Greig Fraser, kunstnikud: Doug Chiang & Neil Lamont, kostüümikunstnikud: David Crossman & Glyn Dillon, montaaž: John Gilroy, Colin Goudie, Jabez Olssen, helilooja: Michael Giacchino. Produtsent: Allison Shearmur.

134.min

Oeh. Mis juhtus?

Ma pole just suurim “Tähesõdade” fänn, ent  see seeria on mu elus siiski olulist rolli mänginud. Loodud maailm, karakterid ja John Williamsi muusika teevad ka saaga nõrgemad teosed vaadatavaks. Nähtud on ka filmid, mis põhiseeriasse ei kuulu, nagu näiteks “The Ewok Adventure“(1984) ja “Ewoks: The Battle for Endor” (1985).

Seekord aga ei leidnud ma peaaegu midagi rõõmustavat.

Miks?
Lühidalt:

  1. Ilmetud ja arusaamatud tegelaskujud, kellele on raske kaasa elada, kuna neil puudub karakter. Iseloomustuseks sobib praktiliselt  kõigile morn või ilmetu.Välja arvatud K-2SO, tema on üksühene (ja nõrgem) koopia droidist HK-47 arvutimängust “Knights of the Old Republic”.
  2. Nõrgad karakterimotivatsioonid, mida väljendatakse dialoogis, mitte tegevuses. Ka karakterite areng on praktiliselt olematu. Jyn Erso muutumine pahurast ja mornist enesekesksest üksikust hundist pahuraks ja morniks mässajate õhutajaks mõjub ääretult kohmakalt.
  3. Kehvalt jutustatud lugu, kus puudub konflikt ja areng, põhjus-tagajärg seos. Film koosneb omavahel suvaliselt seotud episoodidest ning dramaatiline kaar on olematu. Sama probleem vaevas ka Gareth Edwardsi eelmist filmi “Godzilla“, ent seal oli vähemasti paar mõjuvat lõiku.
  4. Mittevajalikud tegelaskujud ja liinid. Forest Whitakeri kehastatud Saw Gerrera võiks põhimõtteliselt filmist välja võtta. Mis on Darth Vaderi tegelik roll narratiivis, peale fännide rõõmustamise? Tema stseenid ei anna loole midagi juurde.
  5. Katteta sünge tonaalsus. Sõda on maapealne põrgu. Jah. Aga mis on filmi teema? Mida soovivad tegijad valitud lähenemisega öelda? See jääb arusaamatuks.

Loetletud aspektide tõttu võib “Rogue one” süüdistada kinokunsti suurimates pattudes. Film, kus pole ühtegi karakterit, kellele kaasa elada, ei räägi otseselt millestki ning on lisaks ka lihtsalt igav. 

Mu süda on (teist aastat järjest) murtud :(

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mr Plinkett (redlettermedia) – NB Spoilerid!  Mark Kermode  Diana

Read Full Post »

arrival_2016_posterrežissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Eric Heisserer, Ted Chiangi loo põhjal

osades:
Amy Adams (Dr. Louise Banks)
Jeremy Renner (Ian Donnelly)
Michael Stuhlbarg (Agent Halpern)
Forest Whitaker (kolonel Weber)
Mark O’Brien (Captain Marks)
Abigail Pniowsky (Hannah)

operaator: Bradford Young, kunstnik: Patrice Vermette, kostüümikunstnik: Renée April, montaaž: Joe Walker, helilooja: Jóhann Jóhannsson. Produtsendid: Dan Levine, Shawn Levy, David Linde, Aaron Ryder.

116  min

Vaikne ja mõtlik ulme.

Intelligentne ning inimlik ulmefilm näitab kokkuhoidmise, mõistmise ja ühise keele tähtsust.

Huvitav, et sattusin nägema Denis Villeneuve uut filmi päeval, mil ametisse valiti Donald Trump ning Eestis avaldati umbusaldust peaministrile. Ajal, mil maailma poliitiline kliima ning rahvusvahelised pinged on taas päevakorral, on meeldiv näha filmi, mis rõhutab ühtsuse ja info jagamise tähtsust.

Viimase aja üks andekamaid ja põnevamaid režissööre Denis Villeneuve (“Sicario”, “Vangistatud”) on ekraanile toonud vanamoelise ulmeka, mille keskpunktis on ideed ja inimlikud küsimused, mitte vaatemäng ega visuaalefektid. Film põhineb kõrgelt hinnatud ulmekirjaniku Ted Chiangi 1998. aastal valminud novellil “Sinu elu lugu”. Kui Maale saabuvad salapärased kosmoselaevad, asub meeskond lingvistikaekspert Louise Banksi (Amy Adams) ja matemaatik Ian Donnellyga (Jeremy Renner) eesotsas tulnukatega kontakti looma ning nende tuleku eesmärki välja selgitama.

arrival_2016_movie_still_001

Courtesy of Sony

Keele eripära

Tulnukatest on tehtud kümneid filme. Vaid  vähestes, nagu näiteks Steven Spielbergi “Kolmanda astme lähikontaktides” (1977), on tulnukad Maa elanike suhtes sõbralikult meelestatud. Keegi pole aga põhjalikumalt uurinud suhtlust kahe erineva liigi, inimese ja senitundmatu eluvormi vahel. Kuidas leida ühine keel ja end arusaadavaks teha?

Rahvustest ja keeltest tulenevad arusaamad on väga erinevad. Tihti unustame, kui teistmoodi võivad inimesed maailma lingvistiliste eripärade tõttu tajuda. Näiteks nii eesti kui jaapani keeles puudub grammatiline sugu. Sellest tulenevalt on sooküsimused antud kultuurides teistsuguse tähendusega. Samuti võivad mõned  samasugused sõnad tähendada erinevaid asju. Ka “Saabumise” peategelane rõhutab, kui oluline on teha vahet sõnadel relv ja tööriist.

Keeleteadlasi satub filmikangelaste hulka harva ning lingvistiline lähenemine paigutab “Saabumise” hard sci-fi ehk teadusulme alla. See on üks ulmeliik, kus hüpoteetilisi sündmusi uuritakse teaduslikel printsiipidel. See ei tähenda, et film vaevaks vaatajat keerulise terminoloogiaga. Lugu on üsna lihtne ning arusaadavalt edasi antud.

arrival_2016_movie_still_005

Courtesy of Sony

Atmosfäärne teaduslik ulme

“Saabumise” plakatid ja treilerid viitavad tüüpilistele Hollywoodi ulmekatele, ent tegelikult  näeme vanamoelist ja aeglases tempos lahtirulluvat draamat, mis võtab aega oma maailma, atmosfääri ja tegelaste kehtestamiseks. Villeneuve, kes eelmisel aastal pakkus kinoajaloo kõige pingelisema liiklusummikustseeni filmis “Sicario”, tõestab end taas meisterliku lavastajana. Režissöör teab, kuidas vaatajat loodud maailma sisse viia. Stseenid on kaunilt tempereeritud ning  filmi algus ääretult mõjuv. Omaette äramärkimist väärib ka filmi helirežii. Oskuslik vaikuse kasutamine on kaasaegsetes filmides harv nähtus.

Vaatamata sellele, et filmi lõpuosas toimub  suunamuutus,  mis võib vaatajates vastakaid arvamusi tekitada, esitab “Saabumine” üsna usutava ja mõtlemapaneva stsenaariumi. Isegi kui  loo lõpp on küsitav, annab see filmi pealkirjale uue tähenduse ning tõestab taas, et heas ulmekas on inimlik draama ning suurte dilemmade peegeldamine ulmest olulisem

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 18. november 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

.

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused