Archive for the ‘Väärtfilm’ Category

Lavenir_poster_režissöör: Mia Hansen-Løve
stsenaarium: Mia Hansen-Løve

osades:
Isabelle Huppert (Nathalie Chazeaux)
André Marcon (Heinz)
Roman Kolinka (Fabien)
Edith Scob (Yvette Lavastre)
Sarah Le Picard (Chloé)
Solal Forte (Johann)

operaator: Denis Lenoir, kunstnik: Anna Falguères, montaaž: Marion Monnier, kostüümikunstnik: Rachel Raoult. Produtsent: Charles Gillibert.

102.min

kinodes alates: 28.04.2017

Elu muutused, rõõmud ja valud

Berliini filmifestivalil parima režissööri auhinnaga pärjatud “Edaspidi” on poeetiliselt argine vaade elu muutustesse.

Möödunud aastal linastunud režissöör Mia-Hansen Løve’i neljas mängufilm tõi hulgaliselt tunnustust nii filmi lavastajale kui peaosatäitjale Isabelle Huppert’ile (“Elle”, “Klaveriõpetaja”).

Õnnelikult abielus olev Nathalie (Isabelle Huppert) töötab Pariisi keskkoolis filosoofiaõpetajana ning naudib diskussioone elu üle. Ta jagab oma aega perekonna, töö, endiste õpilaste ning keerulise loomuga ema vahel. Ühel päeval teatab Nathalie mees, et jätab ta maha, kuna on kohanud kedagi uut. See on esimene muutus ning naine peab uue tuleviku ehitamiseks minevikust lahti laskma.

L_avenir_movie_still_002

Hõrk autobiograafiline lugu

Mia-Hansen Løve on kõigest paari filmiga tõusnud Prantsuse kaasaegse kino üheks hinnatumaks lavastajaks. Olles tema üleeelmise filmi “Nooruse armastus” (“Un amour de jeunesse”, 2011) suur austaja, ootasin huviga uusimat teost. Nagu eelmised filmid, on ka “Edaspidi” pooleldi autobiograafiline – Nathalie tegelaskuju põhineb režissööri ema, filosoofiaprofessor Laurence Hansen-Løve’i elul.

Tegu on isikliku ja läbitunnetatud looga, mille tahke režissöör hästi mõistab. Filmi kangelannaga juhtub loo jooksul palju, ent midagi ei tundu konstrueeritud või kunstlik, reaktsioonid ja sündmused on kujutatud inimlikult ja ausalt. Nii näiteks leiab emotsionaalselt oluline hetk aset väga argises situatsioonis – ühistranspordis. Kõnekad ongi väikesed ja esialgu ebaolulisena näivad hetked – kuidas Nathalie kassi otsib või üritab lauale pandud lilli prügikasti toppida. Taolised, tihti humoorikad momendid panevad filmi särama, suuresti tänu Hupperti loomutruule osatäitmisele, kelle jaoks roll on spetsiaalselt kirjutatud.

L_avenir_movie_still_001

Elamise kunst

Løve’i filmidest on raske rääkida mainimata Prantsuse uue laine lavastajat Eric Rohmer’it, kelle film “Roheline kiirgus” (“Le rayon vert“, 1986), oli “Edaspidi” jaoks suureks inspiratsiooniallikaks. Mõlema loo keskmes on naise üksindus, filosoofilised diskussioonid ning suutmatus eluga edasi liikuda. Veel enam seovad aga neid filme lavastuslikud valikud ja loojutustamise naturaalsus. Løve, nagu Rohmergi, hoiab filmi tehnilise poole ääretult lihtsana, sündmused ja dialoogi loomutruuna. Tihti tekib tunne nagu jägliks kaadreid dokumentaalfilmist.

Lugusid keskeas pöördelistesse sündmustesse sattunud inimestest on ju ennegi tehtud ning paratamatult meenub ka Paul Mazursky märgiline film “Lahutatud naine” (“An Unmarried Woman“, 1978), kus perekonnaeluga harjunud naine ei oska vallalisena esialgu midagi peale hakata.

Sama olukord leiab aset ka siin, ent Nathalie teekond on teistsugune. Kuidas saab inimene, kes filosoofina räägib ideaalidest, seda praktilisse ellu viia? Kuidas elada olevikus, leppida olnuga ja minevikust lahti lasta? See pole sugugi nii lihtne. Nathalie, nagu ka Hupperti kehastatud tegelane filmis “Elle” (2016), üritab raskeid aegu läbida väärikalt, end ohvriks tegemata ja suuri emotsioone näitamata.

“Edaspidi” ei paku otseselt midagi uut ning võib neile, kes prantsuse kinoga kursis pole, kaugeks, igavaks ja episoodiliseks jääda. Siin puuduvad suured emotsioonid ja rõhutatud dramaatilised sündmused. Film nõuab vaatajapoolset kaasamõtlemist, kuid need, kes oskavad ridade vahelt lugeda, leiavad ausa ja delikaatse loo elust enesest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

L_avenir_movie_still_004

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

silence_2016_movie_posterrežissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Jay Cocks & Martin Scorsese, Shûsaku Endô romaani põhjal

osades:
Andrew Garfield (Rodrigues)
Adam Driver (Garupe)
Liam Neeson (Ferreira)
Tadanobu Asano (tõlk)
Ciarán Hinds (isa Valignano)
Issei Ogata (Inoue)
Yoshi Oida (Ichizo)
Yôsuke Kubozuka( Kichijiro)

operaator: Rodrigo Prieto, kunstnik & kostüümikunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, heliloojad: Kathryn Kluge Kim & Allen Kluge. Produtsendid: Barbara De Fina, Randall Emmett, David Lee, Martin Scorsese, Emma Tillinger Koskoff & Irwin Winkler.

Kinodes alates: 17.02.2017
161 min

Väljapeetud lugu kaasamõtlevale vaatajale

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt “Vaikus”on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), sai valmida ainult kogenud ja küpse tipplavastaja käe all.
Film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Scorsese on ennegi uurinud ning toonud ekraanile väliselt lihtsa, ent sisimas nüansirikka ning keerulise materjali.

“Vaikus” põhineb Shūsaku Endō 1966. aastal ilmunud  ajaloost inspireeritud romaanil. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis, kus kohalikud kristlased on langenud julma tagakiusamise ohvriks. Kaks misjonäri, Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield ) ja Francisco Garupe (Adam Driver) siirduvad Jaapanisse, et pakkuda kohalikele tuge ning selgitada tõde nende õpetaja, isa Ferreira (Liam Neeson) kohta. Kuuldavasti on mees usust lahti öelnud. Nähes kohalike kristlaste kannatusi, hakkavad Rodriguest vaevama kahtlused. Miks Jumal vaikib ja lubab sellel kõigel sündida?

silence_2016_movie_still_001
Ajatu ja tuttav lugu uues kuues

“Vaikus” tõmbab oma ülesehituselt paratamatult paralleele Joseph Conradi romaaniga “Heart of Darkness” -“Pimeduse süda” (1899), mille kuulsaim versioon on Francis Ford Coppola film “Apocalypse Now” – “Tänapäeva apokalüpsis” (1979). “Vaikuse” keskmes on samuti  peategelase teekond tundmatul maal ning oma seniseid põhimõtteid muutnud mehe otsingud.

Nagu Coppola teos, on ka Scorsese film mitmeti tõlgendatav eepos, mida on kohati raske määratleda. Üheaegselt spirituaalne, filosoofiline ja psühholoogiline, avab lugu end tasapisi ning sobib kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale. Lugu räägib küll konkreetsest ajalooperioodist, ent on ülekantav ka tänapäeva. Tagakiusamised eri vaadete pärast on siiani teravad. Tihti ei mõisteta, kui sarnased tegelikult ollakse. Samas näeme filmis, et erinevates kultuuriruumides võivad arusaamad  ühest ja samast asjast olla väga erinevad.
Film on intrigeeriv ja intelligentne uurimus usust, empaatiast, põhimõtetest ja kõhklustest. Kuulujuttude järgi on isa Ferreira kristlusest lahti öelnud ning omaks võtnud Jaapani usu ja kultuuri. Kichijiro (Yōsuke Kubozuka), misjonäride teejuht, on tagasikiusamise tõttu kristluse justkui hüljanud, ent palub isa Rodrigueselt korduvalt oma pattude pärast andestust. Rodrigues hakkab aga teiste inimeste kannatusi nähes oma usus kahtlema, kuigi jätab tõelise usumehe mulje. Kas üks neist on siis parem Jumala poeg?

SILENCE

Vaoshoitud tunded

Scorsese ise kaalus nooruses preestriametit ning on katoliiklasena usuteemasid ennegi lahanud. “Vaikuse” suurimaks vooruseks võib pidada loo jutustamist hinnanguteta. Tegu küll sügavalt religioosse, ent samas üldinimliku filmiga. Levinud teooria kohaselt on ju kõik lood kas armastusest või usust.

See on raamatu teine adaptsioon. 1971. aastal valmis esimene, Masahiro Shinoda versioon. Scorsese linateos on pool tundi pikem ning annab algmaterjali ning tegelaskujude siseilmas toimuvat palju paremini edasi. Andrew Garfield (“Imeline Ämblikmees“) vääriks “Vaikuse” rolli eest Oscarit, ent kandideerib auhinnale hoopis filmiga “Hacksaw Ridge´i lahing“. Tema vaoshoitud rollisooritus näitab varjundirikkalt tegelase läbielamisi ja kõhklusi ning muudab filmi teise poole kaasahaaravaks.

Filmis on  siiski  ka väikeseid probleeme. Viimased 10-15 minutit seletavad niigi selgeid asju üle. Ka vanemaks tegev grimm mõjub siin võltsina. Eelnenu on aga loojutustamise meisterklass. Näide teosest, kus lavastaja valitseb meisterlikult kõiki filmikeele vahendeid.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23. veebruar 2017

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

silence_2016_movie_still_003

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

Bacalaureat_Graduation_2016_posterrežissöör: Cristian Mungiu
stsenaarium: Cristian Mungiu

osades:
Adrian Titieni (Romeo)
Maria-Victoria Drăguş (Eliza)
Rares Andrici (Marius)
Lia Bugnar (Magda)
Malina Manovici (Sandra)
Vlad Ivanov (uurija)

operaator: Tudor Vladimir Panduru, kunstnik: Simona Paduretu, kostüümikunstnik: Brandusa Ioan, montaaž: Mircea Olteanu.

Produtsent: Cristian Mungiu.

128.min

ÕILIS KORRUPTSIOON. Kas üks väärtegu on õigustatum?

Cannes’is parima režissööri tiitliga pärjatud Cristian Mungiu “Lõpetamine” lahkab laste tulevikulootusi lapsevanema pilgu läbi ning näitab, kui lihtne on liikuda läbinisti korrumpeerunud ühiskonnas ebaausale teele.

Romeo Aldea on kasvatanud oma tütart Elizat teadmises, et tüdruk läheb 18-aastasena välismaale elama ja õppima. Eliza on võitnud stipendiumi  ühte Inglismaa ülikooli. Päev enne esimest eksamit langeb Eliza seksuaalrünnaku ohvriks ega suuda neid enam loodetud tasemel sooritada. Romeol on võimalus tulemusi mõjutades oma tütre tulevik päästa. “Elus loeb ainult tulemus. Mitte ausus”.

Rumeenlane Cristian Mungiu on kõigest paari filmiga tõusnud Euroopa kino üheks tugevamaks lavastajaks. Nagu tema eelmised auhinnatud filmid “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007) ja “Mägede taga” (2012), uurib ka “Lõpetamine” argise lähenemisega kompleksseid teemasid. Mungiu kasutab kaasaegsele Rumeenia filmikunstile omast minimalistlikku lähenemist: nappi montaaži, pikki jägivaid kaadreid ja naturalistlikku dialoogi,mis loob tõelisena tunduva maailma.

Graduation_still_02

Courtesy of Mobra Films

Topeltstandardid.

Filmi algab teravalt. Peategelaste korteriaknasse visatud kivi viitab sellele, et väliselt korrektne fassaad on petlik ning õhus valitseb pinge. Kuigi Romeo on tunnustatud arst, kes ootab oma perelt ausust, petab ta oma naist endise patsiendiga.  Mees hoolib Eliza tulevikust, ent nende suhetes ilmnevad aina suuremad mõrad. Romeo senine maailm põhineb topeltstandarditel ning nüüd üritab ta enda jaoks õigustada eksamitulemuste mõjutamist. Kui tema tütart poleks rünnatud, oleks Eliza eksamid õnnestunud. Haridussüsteem ei oska antud pretsendenti lihtsalt arvesse võtta. Viga on süsteemis.

Film manab pildi Rumeeniast kui läbinisti korrumpeerunud ühiskonnast, kus käsi peseb kätt, et asjad õigas suunas liikuma panna. Mida suuremaid ponnistusi Romeo oma tütre jaoks teeb, seda rohkem mõistab ta korruptsiooni ulatust. Mees ei ole nõus võtma talle pakutud pistist, ent kas see teeb ta teistest paremaks?

Graduation_still_03

Courtesy of Mobra Films

Põhimõtete hülgamine parema tuleviku nimel.

Romeo üritab veenda oma tütart ebaausa mänguga kaasa minema, kuigi  see on tema põhimõtetega vastuolus. Ainuke vääriline tulevik oma tütrele on läänes. Olles ise noorena välismaal olnud ning kodumaale naasmist kahetsenud, soovib ta tütrele parimat tulevikku. Lapsed parandagu vanemate vead.

Paigutades moraalse dilemma nii mõistetavasse situatsiooni, loob režissöör Mungiu kaasahaarava ja intrigeeriva draama, mis lahkab korruptsiooni temaatikat kinokülastajale arusaadaval ja lähedasel moel. Vooruseks on ka see, et päris mitmele esitatud küsimustele ei antagi vastuseid. Vaatajad peavad pildi ise kokku panema ning seisukoha võtma.

“Lõpetamine” ei ole ehk nii intrigeeriv kui Mungiu eelmised teosed. Film tundub kohati skemaatilne, mõned ideed seletatakse liigselt üle ning lõpplahendus tundub turvaline. Traagiline ja põnev suhe isa ja tütre vahel kannab aga filmi lõpuni välja ning kesksed osatäitmised Adrian Titieni ja Maria Drăguşe poolt on vaimustavad.

Tegu on kõrgema klassi näitega Euroopa väärtkinost, mis on senise kinoaasta üks parimaid ja mõtlemapanevamaid filme.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 1.juuli 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Graduation_still

Courtesy of Mobra Films

 

Read Full Post »

brooklyn_2015_movie_poster“Brooklyn” (2015)
režissöör: John Crowley
stsenaarium: Nick Hornby, Colm Tóibín’i romaani alusel

Hiilgav näide sellest, et suurepäraselt jutustatud ning teostatud lugu ei pea toetuma provokatiivsele teemale või midagi originaalset pakkuma, vaid võib olla briljantne oma lihtsuses. Kaunilt läbitunnetatud, südamlik ning universaalne lugu immigrantidest, kelle süda kisub korraga nii uue kui vana kodu poole.

Saoirse Ronan’i seesmiselt läbitunnetatud rollisooritus on ääretult lummav.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode    Diana


the_big_short_2015_poster“The Big Short” (2015)
režissöör: Adam McKay
stsenaarium: Charles Randolph & Adam McKay, Michael Lewis’e raamatu põhjal

Arvestades seda, et film koosneb koosneb 90% ekspositsioonidialoogist, on filmitegijad saavutanud midagi märkimisväärset – suutnud ülemaailmse majanduskriisi eelses rahandusmaailmas toimunu humoorikalt ning arusaadavalt vaatajateni tuua. Tegu on aga pigem hariva meelelahutusega kui põneva satiiriga. Rahandusmaailma “Network’iks” (1976) ei saa filmi kahjuks nimetada. Head näitejatööd (taas särab Steve Carell) ning mänguline lähenemine annavad olulist teemat käsitlevale filmile palju juurde, ent lõppude-lõpuks on tegu natuke pealiskaudse ja kerglase teemakäsitlusega, milles jääb vajaka sügavamast irooniast ning teravusest.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana


carol_2015_poster“Carol” (2015)
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Phyllis Nagy, Patricia Highsmith’i romaani põhjal

Peale kahte luhtaläinud katset õnnestus mul lõpuks “Carol” suurel ekraanil ära näha.

Kuigi režissöör Todd Haynes’i uuris analoogset seksuaalse orientatsiooni ning 1950-ndate USA väärtuste temaatikat juba suurepärases filmis “Far From Heaven” (2002), on “Carol” nii vormilt kui sisult piisavalt erinev. Oma lähenemiselt veelgi intiimsem, nüansseeritum ning vaoshoitum, pole siin (nagu ka “Brooklyn’is”) oluline väline narratiiv, vaid see, mis on peidus. Tegelik draama toimub tegelaste silmade taga – nende endi sees. Kaunilt läbitunnetatud film, mille puuduseks on (minu jaoks) Carter Burwell’i originaalmuusika, mis üsna nõrgalt ning häirivalt püüab imiteerida Philip Glass’i ning filmi ei sobitu. Kahju, sest ülejäänud aspektid tunduvad täpsed.

Rooney Mara osatäitmine on aga lihtsalt vapustav. Tegu on ühe hüpnootilisema ning vaoshoituma rollisooritusega, mida viimaste aastate jooksul olen näinud. Raske uskuda, et tegu on sama naisega, kes mängis peaosa “A Nightmare on Elm Street” (2010) uusversioonis.

Hinne: 7.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Ralf   Diana

Carol_still.jpg

Read Full Post »

The_revenant_Tom_Hardy_poster“The Revenant” – “Mees, kes jäi ellu” (2015)

režissöör: Alejandro González Iñárritu
stsenaarium: Mark L. Smith & Alejandro González Iñárritu Michael Punke romaani põhjal

osades:
Leonardo DiCaprio (Hugh Glass)
Tom Hardy (John Fitzgerald)
Domhnall Gleeson (Andrew Henry)
Will Poulter (Bridger)
Forrest Goodluck (Hawk)

operaator: Emmanuel Lubezki, kunstnik:Jack Fisk, kostüümikunstnik: Jacqueline West, montaaž: Stephen Mirrione, heliloojad: Carsten Nicolai & Ryuichi Sakamoto. Produtsendid: Steve Golin, David Kanter, Arnon Milchan, Mary Parent & Keith Redmon.

156 min

“Tüüpiline ülehinnatud Iñárritu – nii heas kui halvas”

Meeletu tunnustus, mis on viimasel ajal Mehhikost pärit lavastajale Alejandro González Iñárritu’le osaks saanud, on mind pead kratsima pannud. Mitte sellepärast, et tegu oleks halva lavastaja või nõrkade teostega. Pigem on küsitavad tema filmide välise bravuuri (olgu selleks Super 16 filmilindi, mittelineaarse narratiivi, õlakaamera või näiliselt ühe katkematu kaadri kasutamise) taga peituvad plakatlikud ning (halvas mõttes) festivalifilmi maigulised lood. Kas tema poolt pakutav vorm pimestab nii kergelt kriitikuid kui kinokülastajaid?

Iñárritu filmid on täis suuri ja diskussioone tekitavaid teemasid- ebaõiglus, organidoonurlus, vähk, surm, mineviku vigadega elamine jne. -ning neis mängivad Hollywoodi suured näitlejad, kes üritavad iga hinna eest Oscarit võita. Oscar bait filme tehakse ju igal aastal, ent  Iñárritu karjäär tundub praktiliselt sellest koosnevat. Tema filmides leidub alati näitlejaid, kes karjuvad: “Vaadake mind – ma NÄITLEN!” ning lavastuslikke lahendusi, mis hüüavad: “Vaadake – vot SEE on TÕELINE KINO!”. Kogu see NÄITLEMINE ning KINEMATOGRAAFILINE UHKELDAMINE peidavad sageli asjaolu, et loo teemasid ning tegelaskujusid käsitletakse (vähemalt minu jaoks) väga pealiskaudselt ning manipuleerivalt.

Iñárritu filmid on väliselt väga mõjuvad. Talle Oscari toonud “Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)” (2014) on selle ideaalne näide. Kuigi ma nautisin filmi vaatamist ja pean seda korralikuks teoseks, jättis linateos mulle tühjavõitu ning pealiskaudse mulje. Esiplaanil oli vorm kui tähelepanu hajutaja, mis ei teeninud sisu. Paljud on öelnud, et tegu oli enesega liiga rahuloleva filmiga. Kui “Birdman” oleks inimene, veedaks  ta oma päeva end hommikust õhtuni peeglist imetledes ning teistelt komplimente lunides. Seda ideed saab üsna lihtsalt laiendada ka teistele Iñárritu teostele.

“The Revenant’i” piinavad sarnased probleemid. See võiks olla klassikaline ja lihtne kättemaksulugu, ent on Iñárritu käe all muutunud ülepaisutatud ning ennasttäis 135 miljonit dollarit maksnud ning 156 minutit kestvaks tudengifilmiks-professionaalseks, visuaalselt ambitsioonikaks ning heade näitlejatega tööks, ent siiski tudengifilmiks. Nii nagu  Iñárritu kaasmaalase  Alfonso Cuarón’i “Gravity” on ka “The Revenant” suure-eelarveline B-film, millel on art house‘i pretensioonikus. Kui lähemalt vaadata, kopeerib  Iñárritu “The Revenant” “Gravity” lugu ning suudab leida veelgi naiivsemad kujundid selle jutustamiseks. Nagu Sandra Bullock’i tegelane “Gravity’s” peab ka Leonardo DiCaprio tegelaskuju surema, uuesti sündima ning  sihile jõudmiseks läbi tule, vee, maa ja õhu kõndima. Ühes stseenis peidab ta end isegi looma korjusesse,  et sealt siis “sündida” – üsna sarnane motiiv “Gravity’s” nähtud looteasendile. Cuarón’i sümbolism tundub Iñárritu kõrval vaat et pieteeditundeline.

“The Revenant” räägib paljust – kättemaksust, uuestisünnist, usust, koloniseerijate ja indiaanlaste vahelisest konfliktist, inimese  animaalsest poolest (lugu raamistab loomade ja inimeste nülgimine, DiCaprio kannab endatapetud grislikaru nahka) ning inimese ja looduse vahelistest seostest. Kohati üritab Iñárritu Tarkovskit ja Terrence Malick’ut (“Tree of Life”) jäljendada ning  lisada spirituaalsust DiCaprio tegelaskuju surnud naise mitme flashback‘i ning erinevate religioossete ja paganlike kujunditega (spiraal DiCaprio veeanumal, peategelane kiriku varemetes jne). Iñárritu üritab teha enamat kui kättemaksufilm, ent libastub tervikpildi haldamisel. Kohati on ” The Revenant” nagu Ruggero Deodato “Cannibal Holocaust’i” (1980) ja Tarkovski “Peegli” (1975) ebaõnnestunud ristsugutis. Ühelt poolt vägivaldne ja kompromissitu, teisalt poeetiline ning kujundlik.

See kõik võiks teoreetiliselt toimida. Isiklikult näeks “The Revenant’i” režissööritoolis Nicolas Winding Refn’i (“Drive”, “Valhalla Rising”). Lavastaja, kellel on piisavalt nihestatud maailmavaade ning kes suudab huvitavalt kokku panna nii abstraktse ning kujundliku kui ka poeetilise ja brutaalse. Samuti oleks tema käe all valminud teos kestnud 90, mitte 156 minutit. Minu jaoks jääb filmi suurimaks probleemiks naiivsete kujundite ja sümbolite kõrval selle pikkus. Täpne ja lühike kättemaksu- ja ellujäämisfilm on tihtilugu efektiivne. Üle kahe tunni kestev ja üsna lihtne mõistulugu DiCaprio sammumisest Tom Hardy suunas valgub laiali ega kanna filmi eriti hästi välja.

Iñárritu teeb “The Revenant’iga” seda, mida ta on enne – vajutab kinokülastaja nuppudele. Seekord vägivalla ning füüsiliste kannatuste abil ning peidab skemaatilise loo ning nõrgavõitu sümbolid võimsate kaadrite taha.

Filmi audiovisuaalne pool on väga muljetavaldav. Nägin filmi Scape saalis ning ATMOS heli lisas elamusele tuntavalt juurde. Looduse brutaalsust ning selle võimu inimese üle on tõesti tunda ning “The Revenant’is” leidub briljantseid ja hingematvaid hetki. Need hetked aga ei moodusta kahjuks kokku  tugevat tervikut. Kõik räägivad DiCaprio’st kui tulevasest Oscari laureaadist, aga minu jaoks olid filmis palju huvitavamad kõrvalosatäitjad –  Tom Hardy, Domhnall Gleeson ja eriti Will Poulter (“Son of Rambow”, “The Maze Runner”), kelle teekond kahjuks lahenduseta jääb.

Visuaalne pool on muljetavaldav, ent geniaalne operaator Emmanuel Lubezki (“Birdman”, “Children of Men”, “The Little Princess”) ei tee siin oma karjääri parimat tööd. Visuaalsed valikud tunduvad kohati loole vastu töötavat. Ühe filmis peituva põhilise probleemi võtab minu jaoks kokku stseen, kus DiCaprio võitleb ellujäämise nimel grislikaruga. Tegu on pika, brutaalse ühegi montaažilõiketa kaadriga, mis peaks olema ääretult kompromissitu, kaasahaarav ja ebamugav. Mina aga ei saanud kordagi üle ja ümber sellest, kui ebarealistlik see arvutiefektide abil loodu (grislikaru, mitte DiCaprio) välja nägi. Filmitegijad lahendasid kaadri niimoodi, sest nad suutsid seda digitaalsete efektide (ning meeletu raha) abil teha ega tundunud endalt küsivat, kas nad peaksid seda üldse niimoodi tegema. Mina olin filmist sellest hetkest täielikult eemaldunud, sest nägin ekraanil eriefekti, ega suutnud tõsiselt võtta DiCaprio tegelase läbielamisi. Filmi vormilise lahenduse ning reaalse teostuse vahel on tuntavad käärid  ning see probleem kandub paljuski terve filmi peale. Taolisi võltse kohti on filmis mitmeid – ei mäleta ühtegi nii looduskeskset filmi, kus leiduks nii palju arusaadavalt arvuti abil genereeritud loomi. Kogu filmi rõhk tundub pigem põhinevat ägedatel ja tehniliselt keerukatel kaadritel kui valikutel, mis teeniksid paremini lugu.

Kuigi olen õnnelik, et Hollywoodi toodangus leidub ka taolisi suure-eelarvelisi art house filme, pean ma “The Revenant’i” siiski Iñárritu loomingu üheks nõrgemaks teoseks (“Babel” ootab mul veel ainsana nägemist). Mäletad seda õppejõudu ülikoolis, kes suutis ühele lihtsale küsimusele ülipikalt ja segaselt vastata? Ta jutus võis peituda isegi mingi iva, ent ta jätkas rääkimist ka siis, kui mõttelõng oli kadunud ning terve klassiruum oli tühi. Vot umbes selline film on minu jaoks “The Revenant”.

Nagu “Gravity” on ka “Revenant” natuke tühjavõitu vaatemäng, mida tasub siiski kinos vaadata. Väikesel ekraanil kaotab film kindlasti osa oma võimsusest.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

arvustus: Mark Kermode  Courtney Young

 


Mustang_2015_movie_poster“Mustang” (2015)
režissöör: Deniz Gamze Ergüven
stsenaarium: Alice Winocour & Deniz Gamze Ergüven

Erinevalt Iñárritu’st on Deniz Gamze Ergüven oma režiidebüüdis loonud kujundliku, klassikalise ning tõlgendusterohke mõistuloo, mis ei muutu naiivseks ega vaju oma temaatika raskuse all kokku. “Mustang” suudab korraga olla nii poeetiline ja kujundlik kui ka loomulik ning eluline. Traagiline, inspireeriv, vitaalsust ning huumorit täis lugu noorte tütarlaste täiskasvanuks saamisest nende vanaema ning onu poolt vanglalaadseks muudetud kodus Türgi väikekülas. Tegu on kaasaegset Türgit ning tema vanu traditsioone üsna kriitiliselt vaatava filmiga, mille sõnum ja teemad (naise roll ühiskonnas) on väga universaalsed.

Film, mida julgen kõigile soojalt soovitada. Isegi neile, kes Euroopa- või väärtkinost muidu lugu ei pea.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

Mustang_2015_movie_still

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused