“Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón
stsenaarium: Alfonso Cuarón
Netflixis: 14.12 2018
Oscari võitja Alfonso Cuaróni (Gravitatsioon) tagasivaade oma lapsepõlve 1970-ndate alguse Mehhikosse on poeetiline, kaunis ja inimlik lugu täis värvikaid kilde perekonna elust, ajastu vaimust kui riigi poliitilisest olukorrast.
Cuarón, kes on nii filmi režissöör, operaator, stsenarist, kaasmonteerija kui -produtsent, on loonud isikliku ning eepilise ja kompromissitu teose, milletaolist pole kaua aega ekraanil näinud. Seda on võimalik nii suurejooneliselt ette võtta ilmselt ainult siis, kui oled äsja võitnud Oscari.
“Roma” pole selge narratiiviga klassikaline draama, vaid koosneb pigem episoodidest ning meenutab teostuselt paljuski Itaalia 1960-ndate – näiteks Antonioni ja Fellini teoseid. Filmi keskmes on kõrgema keskklassi teenija Cleo (Yalitza Aparicio), kelle tegelaskuju kasutab lavastaja suurema loo jutustamiseks. Filmitegijate Mehhiko on väga teistsugune kui oleme harjunud filmides nägema ning murrab arvatavasti mitmed riigi ja rahvaga seotud klišeed. Cuaróni kaamera on alati vaatlev, täis kauneid detaile, mis viivad vaataja 1970-ndate Mexico City’sse ja Colonia Roma linnaossa.
Kuigi tegu on Netflixi toodanguga, mis tähendab, et enamik vaatab seda teleekraanilt, “Roma” lihtsalt nõuab suurt ekraani. See on kaunis teos tähelepanelikule vaataja, kino selle kõige paremas ja klassikalisemas mõttes. Film on täis Cuarónile omaseid hiilgavaid kaadreid – nii uhkeid ja keerulisi massistseene kui ka lihtsaid peenetundeliselt hetki. Lisaks leidub siin selle aasta üks südantlõhestavam stseen (mille lahendust isegi peaosatäitja enne filmimist ei teadnud). Pange taskurätikud valmis.
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
“The Favourite” – “Soosik” (2018)
režissöör: Yorgos Lanthimos
stsenaarium: Deborah Davis, Tony McNamara
PÖFF-il: 18.11, 19.11, 01.12
Tundub, et olen üks vähestest, keda ei veennud Yorgos Lanthimosi viimased teosed – taevani kiidetud “Homaar” (2015) ja “Püha hirve tapmine” (2017), mis tundusid nutikate lühikate täispikkadeks venitatud versioonid.
“Soosiku” puhul ei ole käsikirja autoriks tema pikaaegne partner Efthymis Filippou, (“Haletsus“) vaid hoopiski Deborah Davis ja Tony McNamara, kes on loonud mitmetasandilise ning teravmeelse ajalool põhineva loo Suurbritannia poliitika telgitagustest. Lisaks komplekssele ja mitmetasandilisele stsenaariumile leiab filmist ka värvikad karakterid ning põnevad rollisooritused. Olivia Colman, kes pärjati Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja auhinnaga, loob kuninganna Anne’i rollis viimaste aastate ühe meeldejäävama ja tragikoomilisema karakteri. Alahinnata ei tasu ka Oscari laureaate Rachel Weiszi ja Emma Stone’i, kes võitlevad kuninganna soosingu nimel.
Nii huumori kui vormi poolest on tegu väga tüüpilise Yorgos Lanthimos’e filmiga. Koos operaator Robbie Ryaniga (“Fish Tank”, “Slow West”) luuakse groteskne ning moonutatud maailm, mis näitab barokkajastut täies dekadentlikkuses. Tegu on kindlasti julge ja mõne jaoks kohati ehk isegi liiga üle võlli keeratud filmiga.
Isiklikult pean seda lavastaja viimastest teostest kõige lihtsamini mõistetavaks ning huvitavamaks. Kindlasti on tegu senise kinoaasta ühe põnevama, kõnekama ning meeldejäävama filmiga. Ainuüksi ühe naljaka tantsustseeni pärast tasub “Soosikut” vaadata.
Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
“The Girl in the Spider’s Web” – “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (2018)
režissöör: Fede Alvarez
stsenaarium: Jay Basu, Fede Alvarez, Steven Knight, David Lagercrantzi romaani põhjal
kinodes alates: 9.11.2018
Režissöör Fede Alvarez’i (“Kurjad Hinged”,“Don’t Breathe”) adaptsioon “Lohetätoveeringuga tüdruku” neljandast raamatust on asjatundlik kuid kiretu thriller, mis asendab originaaltriloogia usutava, mõtliku ja karakteripõhise fookuse tagaajamise, märulistseenide ja maailmapäästmise looga.
Claire Foy ei ole ju halvem Lisbeth Salander kui Noomi Rapace või Rooney Mara, ent talle ei ole antud korralikku materjali. Vaatamata sellele, et see on tegelaskuju jaoks palju personaalsem lugu, on film palju umbisikulisem.
Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
Courtesy of Netflix
Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
13. “Teen Witch” (1989)
12. “Pennies from Heaven” (1981)
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
10. “Wild River” (1960)
9. “White Dog” (1982) 
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
7. “The Player” (1992)
6. “The Gang’s All Here” (1943)
4.”The Gay Divorcee” (1934)
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
2. “Swing Time” (1936)
1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Mia Hansen-Løve
režissöör: Elem Klimov
Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses. Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.
režissöör: Martin Scorsese
15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
11. “Katalin Varga” (2009)
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
8. “Mephisto” (1981) 
7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Cristian Mungiu
“Brooklyn” (2015)
“The Big Short” (2015)
“Carol” (2015)
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 