Archive for the ‘Western’ Category

Logan_2017_movie_Posterrežissöör: James Mangold
stsenaarium: Scott Frank, James Mangold & Michael Green

osades:
Hugh Jackman (Logan)
Patrick Stewart (Charles)
Dafne Keen (Laura)
Boyd Holbrook (Pierce)
Stephen Merchant (Caliban)
Richard E. Grant (Dr. Rice)

operaator: John Mathieson, kunstnik: François Audouy, kostüümikunstnik: Daniel Orlandi, montaaž: Michael McCusker & Dirk Westervelt, helilooja: Marco Beltrami. Produtsendid: Hutch Parker & Simon Kinberg.

137.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Hüvasti, Wolverine!

Ees on melanhoolne hüvastijätt Hugh Jackmani kehastatud Wolverine’i tegelaskujuga.

“Logan” on väidetavalt viimane film, kus Wolverine’i tegelaskujuna astub üles Austraalia näitleja Hugh Jackman. Mees sai nüüdseks ikoonilise rolli pärast seda, kui Dougray Scotti (“Võimatu missioon II”) teise filmi võtted läksid üle aja, ning on alates 2000. aastal linastunud “X-meestest” kehastanud nimetatud tegelaskuju kokku kaheksas filmis.

“X-meeste” seeria on  sisu ja temaatika poolest rohkem suunatud vanemale publikule kui teised koomiksifilmid. “Logan” on puhastverd täiskasvanutele mõeldud meelelahutus, mis on täis brutaalset vägivalda. Film käsitleb ka klassikalisi 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne vesternite teemasid, nagu ka “Armutu” (1992) ja “Shane” (1953).

Logan_movie_still_003

Austusavaldus vesternile

Aasta on 2029. Mutandid on väljasuremise äärel ning viimase 25 aasta jooksul pole sündinud ühtegi uut. Vana Logan (Hugh Jackman), oma liigi üks viimaseid esindajaid, elab vaikset elu Mehhiko piiri lähistel ja hoolitseb raskelt haige Professor X-i (Patrick Stewart) eest. Peagi saabub tema ellu 11-aastane tütarlaps Laura Lauraga (Dafne Keen), noor mutant, kellel on üllatavad võimed ning keda jälitavad tumedad jõud.

Loo tegevus toimub Mehhiko-Ameerika piiril. Kohas, kus on aset leidnud mitmed teisedki vesternid ning mis praeguses poliitilises situatsioonis kõnetab rohkem kui kunagi varem. Režissöör James Mangold (“Wolverine”, “Walk the Line – Nagu noateral”) näitab selgelt, mis linateosed teda “Loganit” tehes inspireerisid, ent filmi vaadates jääb tunne, et kõike seda on enne paremini tehtud. Loo kontseptsioon sarnaneb väga Alfonso Cuaroni “Inimlastega” (2006) ja George Stevensi “Shane`iga”. Viimast jälgivad filmi tegelased telekast ning tsiteerivad isegi selle dialooge. Iseseisva tütarlapse ning isa-tütre teema käsitluses aga laenatakse palju Peter Bogdanovichi teosest  “Paberist kuu” (1973).

Logan_movie_still_002

Filmi esimeses pooles see ei häiri, sest lugu on hästi jutustatud ning töötab tänu suurepärastele karakteritele. Hugh Jackman kehastab elust räsitud Wolverine’i nüansirikkalt ning tõmbab tahtmatult paralleele Clint Eastwoodi rollidega. “Logan” mõjub kui postmodernne vestern, mille keskmes on Metsiku Lääne püstolikangelaste asemel mutandid. Jackmani ekraanikeemia Patrick Stewartiga on samuti väga nauditav. Logan peab nii otseses kui kaudses mõttes lahingut iseendaga ning see teema on teoses hästi edasi antud. Seda aitab rõhutada Wolverine’i suhe noore mutandiga.

Probleemseks osutub aga filmi teine pool, eelkõige lõpuosa, mis ei suuda kõiki liine hästi kokku viia. Samuti häirib “Loganis” vägivallatsemine lastega. On kohti, mis toimivad aga ka ülearust ja pingutatut. Päris mitmed hetked oleksid ilma vägivallata palju võimsamalt mõjunud.

Probleemidest hoolimata on ” Logan” siiski viimase aja üks tõsiseltvõetavam ja küpsem film superkangelasest. Linateos on peajagu üle Marvel filmiuniversumi viimase aja toodangust (“Tasujad”, “Dr.Strange” jt.).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Logan_movie_still.jpg

 

Advertisements

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive‘i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Read Full Post »

magnificent_seven_2016_posterrežissöör: Antoine Fuqua
stsenaarium: Richard Wenk & Nic Pizzolatto

osades:
Denzel Washington (Chisolm)
Chris Pratt (Josh Faraday)
Ethan Hawke (Goodnight Robicheaux)
Vincent D’Onofrio (Jack Horne)
Peter Sarsgaard (Bartholomew Bogue)
Byung-hun Lee (Billy Rocks)
Haley Bennett (Emma Cullen)

operaator:Mauro Fiore, kunstnik: Derek R. Hill, kostüümikunstnik: Sharen Davis, montaaž: John Refoua, heliloojad: Simon Franglen James Horner.

133 min

Ajatu loo lihtsustus. Karm märul idee asemel

“Seitsme vapra” lugu on nii tugev ja universaalne, et toimib ajast ja kultuurist hoolimata: sama lugu on töödeldud või uuesti tehtud  üle 60 aasta.

Kõik algas 1954. aastal linastunud Jaapani filmiga “Seitse samuraid”, millest sai ülemaailmne fenomen. Akira Kurosawa lavastatud lugu rōninitest (isandata samuraidest), kes tõttavad appi  terrori all kannatavatele külaelanikele, on üks kuulsamaid lugusid julgusest, kokkuhoidmisest ja aukoodeksist. Kartes, et suur osa publikust ei tea täpselt samurai mõiste tähendust, nimetati film mõnes Ameerika osariigis ümber “Seitsmeks vapraks” ning  kuus aastat hiljem valmis samanimeline vestern, mis viis tegevuse Metsikusse Läände.

2016. aasta versiooni tegevus leiab aset 1879. aastal, mil Rose Creeki linn on tööstur Bartholomew Bogue’i (Peter Sarsgaard) kõva kontrolli all ning meeleheitel linnakodanikud palkavad end kaitsma seitse meest, kelle hulgas on lindpriisid, pearahakütte, mängureid ja palgamõrvareid.

the_magnificent_seven_2016_still_003

Courtesy of Columbia Pictures

Mitmekülgne meeskond.

Uue versiooni suurimaks erinevuseks on grupiliikmete kirju galerii. Peegeldades kaasaegse kino (ning filmituru) reegleid, kuulub meeskonda mustanahaline pearahakütt Sam Chisolm (Denzel Washington), indiaanlasest sõdalane (Martin Sensmeier), Aasiast pärit nugade ekspert ja palgamõrvar (Byung-hun Lee)  ja Mehhiko lindprii (Manuel Garcia-Rulfo). Veelgi progressiivsem olnuks naise lisamine. Ja Haley Bennetti kehastatud Emma Cullenit võibki vaadata kui meeskonna kaheksandat liiget. Tema palkab mehed oma kodulinna päästma ning tõestab end vapra võitlejana.

Tegu pole siiski “Vabastatud Django” (2012) stiilis rassiteemat käsitleva teosega. Kuigi algusstseenid justkui lubavad nimetatud teema lahkamist, ei pöörata sellele ülejäänud filmis  tähelepanu. Kui 1960. versioonis tõtati appi mehhiklastele, siis siin on ohvriteks valged ameeriklased ning linnaelanikel on väiksem roll. Kokkuhoidmise ja ohverdamise teema on küll olemas, ent Kurosawa versiooni komplekssusele see ei küündi.

Küüniline märulifilm.

“Seitse samuraid” ja “Seitse vaprat” on eksistentsialistlikud lood meestest, kel pole maailmas kohta. Samuti uurivad filmid tavainimeste ja kangelaste suhet. Režissöör Antoine Fuqua (“Treeningpäev”) on küll  tegevuse viinud Metsikusse Läände ja püstolikangelaste ajastu lõppu, ent see ei anna teosele midagi olulist juurde. Ükski tegelane pole eriti meeldejääv, ent näitlejad teevad siiski head rollisooritused ning film ei jäljenda liigselt vanu versioone.

Uusversioon näib samaaegselt tuttav ja uus. “Seitsme vapra” algidee on nii tugev, et seda rikkuda on raske. Režissöör Fuquat ei tundu aga huvitavat  teose alltekst või paatos. “Seitsmel vapral” on lavastajale omased puudused ja voorused ning mees teeb lihtsakoelise ja karmi märulifilmi. Seetõttu on palju õigem võrrelda “Seitset vaprat” hoopis Walter Hilli “Viimase ellujääjaga” (1996). Viimane on Akira Kurosawa “Yojimbo” (1961) uusversioon (“Yojimbo” põhineb Dashiell Hammetti romaanil “Punane lõikus”). Kumbki ei hiilga  küll originaalsuse, sügavuse või karakterite poolest, ent žanrifännidele peaks filmid siiski rahuldust pakkuma.

Kõige uuem “Seitse vaprat” on korralik meelelahutus, ent kraad nõrgem 1960. aasta versioonist, mis on omakorda nõrgem “Seitsme samurai” kunstilisest tasemest ja sisulisest komplekssusest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 30.september 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana

The_magnificent_seven_2016_still_002.jpg

Courtesy of Columbia Pictures

 

 

Read Full Post »

fistful_of_dynamite_posterstsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
Fistful_of_Dynamite_still_000“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Fistful_of_Dynamite_still_001Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

Fistful_of_Dynamite_still_006“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.Fistful_of_Dynamite_still_004“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Fistful_of_Dynamite_still_002Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.Fistful_of_Dynamite_still_007“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Fistful_of_Dynamite_still_005Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Fistful_of_Dynamite_still_003

Read Full Post »

The_Last_Stand_posterrežissöör: Kim Jee-woon
stsenaarium: Andrew Knauer, Jeffrey Nachmanoff & George Nolfi

osades:
Arnold Schwarzenegger (Ray Owens)
Forest Whitaker (Agent John Bannister)
Johnny Knoxville (Lewis Dinkum)
Peter Stormare (Burrell)
Eduardo Noriega (Gabriel Cortez)
Luis Guzmán (Mike Figuerola)
Jaimie Alexander (Sarah Torrance)

operaator: Kim Ji-yong, kunstnik: Franco-Giacomo Carbone, montaaž: Steven Kemper, helilooja: MOWG, produtsent: Lorenzo di Bonaventura.

Pikkus: 107. min

“ARNIE IS BACK”

Lõuna-Koera tipplavastajate Holllywoodi invansioon on 2013-ndal aastal algust leidnud. Kuigi me peame veel mõnda aega ootama  Park Chan-wook’i “Stoker’it” ja Bong Joon-Ho “Snow Piercer’it”, on võimalik kinodes näha alati huvitava Kim Jee-woon’i (I Saw The Devil, Tale of Two Sitsers) lavastatud filmi “The Last Stand” – “Viimane Võitlus”, mis toob kinoekraanidele tagasi Arnold Schwarzenegger’i.

“Viimane Võitlus” on klassikaline western, mis leiab aset kaasajal. Vana ja kogenud väikse piirilinna šerif Ray Owens (Schwarzenegger) peab koos oma abilsitega peatama FBI käest põgenenud narkoparuni Gabriel Cortez’i (Eduardo Noriega) ning tema gängi, kes soovivad Mehhikosse põgeneda.

Kuigi stsenaariumis pole kübetki originaalsust, on tegu korralikult funktsioneeriva looga, mis toimib tänu heale anatagonistile ning kõrgel tasemel olevale režiile, mis omab nii head stiili- kui žanritunnetust. Kim Jee-woon on westerniga ennegi kokku puutunud – tema aasia ja lääne stiilide segamine leidis suurepärast kasutust linateoses “The Good, the Bad, the Weird”. Kuigi seekord on tegu väga mainstreamiliku Hollywoodi toodanguga, suudab ta “Viimasele Võtilusele” anda teravust ja pinget, mis enamjaolt Ameerika actionist täielikult puudu on. Filmis on isegi tunda ohutunnet – tegelased pole võitmatud ning võivad surra.

Mitmedki stseenid näitavad Hollywoodile kuidas head actioni’t lavastada. Narkobaroni põgenemisstseenid ning esimene shoot-out on stiilselt ja põnevalt lavastatud ning filmi lõpus aset leidev autoduell omab Aasia kino kunstilisust ja pinget. “Viimane Võitlus” ei pruugiks kehvema lavastaja käe all üldse toimida ning oleks üks järjekordne igav ja pingevaba märulifilm. Režii, montaaž, heli ja operaatoritöö on aga siin nii heal tasemel, et isegi filmi liigselt klišeelikud kohad suudavad enamjaolt vaadatavad olla. Eduardo Noriega mängitud Gabriel Cortez on hea (kuigi mitte üli meeldejääv) antagonist, keda defineerib suurepäraselt ta auto – Corvette ZR1 ja kiirusejanu. Arnold Schwarzenegger on sümpaatne nagu alati ja peaaegu kõik kõrvaltegelased suudavad tänu headele näitejatele (Forest Whitaker, Peter Stormare, Luis Guzmán & Jaimie Alexander) oma karakteritele piisavalt šarmi ja mõõdet lisada.

Kindlasti on tugevam filmi esimene pool, mis pakub nii korralikke karakterimomente kui ka häid actionstseene. Kuigi film omab võib-olla isegi liiga palju kõrvaltegelasi ning on liiga pikk, on “Viimase Võitluse” puhul tegu filmiga, mis toimib väga hästi, kuna teab täpselt, mis ta olla tahab – lihtne vanakooli märulifilm, täis nii huumorit, actionit kui ka karaktereid. Film ei pretendeeri millegi muule kui heale meelelahutusele ning on vist parimaks Schwarzenegger’i filmiks peale “Terminator 2’te” ja “True Lies’i”. Kui välja arvata  eelmise aasta häbematult vähest publikumenu saanud “Dredd 3D“, pole Hollywoodist pikka aega nii hästi realiseeritud vanakooli märulifilmi välja tulnud.

Arnold Schwarzenegger on tagasi ja tuletab meelde, mis on teda action-staarina nii pikalt hoidnud. Peale šarmi on ta erinevalt Stallone’ist, Chuck Norrisest ja Van Dammest jt action staaridest üritanud valida korralike projekte ning teinud koostööd tõeliselt heade lavastajatega (Paul Verhoeven, James Cameron, John McTiernan jt).

Kim Jee-woon on filmi tegelikuks täheks ning näitab, et ka ülilihtsat klišeelikku mainstream meelelahutust võib tõeliselt hästi teha.

Hinne : 7/10

http://www.imdb.com/title/tt1549920/combined

The_Last_Stand_still_cropped

Read Full Post »

Django Unchained (2012)

django_unchaine_posterrežissöör: Quentin Tarantino
stsenaarium: Quentin Tarantino

osades:
Jamie Foxx (Django)
Christoph Waltz (Dr. King Schultz)
Leonardo DiCaprio (Calvin Candie)
Kerry Washington (Broomhilda)
Samuel L. Jackson (Stephen)
Don Johnson (Big Daddy)
Franco Nero (Amerigo Vessepi)

operaator: Robert Richardson, kunstnik: J. Michael Riva, montaaž: Fred Raskin, produtsendid: Stacey Sher, Reginald Hudlin & Pilar Savone.

165 min

“TARANTINO BRUTAALNE, NUKRAMEELNE JA HUMOORIKAS SOUTHERN”

“Vabastatud Django” on inspireeritud spageti-westernitest, eelkõige Sergio Corbucci filmidest “Django” (nimiosas Franco Nero) ja “The Great Silence” ning Richard Fleicheri orjatemaatilisest explotation-westernist  “Mandingo”. Nii nagu see oli “Inglorious Basterds’i” puhul, pole ka siin Tarantino peale pealikirja ning Django-nimelise tegelase originaalfilmist sisuliselt võtnud. Seekord on see osa homage’ist, sest “Django” seerial oli üle 30ne mitteametliku filmi, millest kõigest üks oli ametlik järg.

Ameerika lõunaosariigid, kaks aastat enne kodusõja algust. Sakslasest pearahakütt dr King Schultz (Waltz), vajab mõrtsukatest Brittle’i-vennaste kättesaamiseks mustanahalise orja Django (Foxx) abi. Ta vabastab ta orjusest ning lubab meest peale ühist koostööd viimase naise Brunhilde’ (Washington) päästmisel abistada. See pole aga üldsegi lihtne, sest viimane on sattunud karmi Missisipi istanduste omaniku Calvin Candie (DiCaprio) kätesse.

Filmi algusosa, mis keksendub Django ja Shultzi pearahküti tööle, meenutab osati oma olemuselt “Blazing Saddles’it”. Poleks kunagi arvanud, et tõmbaks paralleeli Mel Brooksi ja Quentin Tarantino vahel, ent filmi alguse stseenides omab Django tegelaskuju teekond palju sarnast  Cleavon Little mängitud Bart’i omaga. Mõlemate hobusel ratsutamine tekitab valgetel inimestel hämmeldust ning tekitab mitmeidki naljakaid situatsioone.  Mõni stseen, eelkõige Klu Klux klanni oma (mis kuigi tore, pole tegelt filmi jaoks oluline) sobiks imehästi Mel Brooksi filmi. Kui päris aus olla, siis pole võrdlus antud filmiga üldsegi väär – mõlemaid filme seob Ameerika rassismiprobleemi vaatlus huumori üle. Kui Mel Brooks jäi seda vaatama ainult sellel tasemel, astub Tarantino aga sammu kaugemale. Tegu on tema kõige sotsiaalsema ja melanhoolsema filmiga, mis heidab Ameerika ajaloo häbiväärsemale ning nukramale etapile tõeliselt sünge ja brutaalse pilgu.

See aspekt on filmi suurim väärtus ning lisab filmile mõõtmeid, mis ta loomingust tihti puudu on. Hea explotation kino on tihti tegelenud teemadega, mida mainstream on vältinud ning on peale vägivalla ja seksi omanud eri tasandeid – olgu selleks feminism, rassism vm sotsiaalne või psühholoogiline aspekt.  Tarantino on “Vabastanud Django’t” nimetanud mitte westerniks, vaid southern‘iks – filmiks, mis tegeleb Ameerika ajaloo süngemate teemadega (mida keegi pole julgenud väga puudutada) žanrifilmile abil. Sellega on ta ka hakkama saanud, filmis näitatud vägivald omab seekord palju suuremat konteksti ning kõige intrigeerivam tegelane -Samuel L. Jackson’i mängitud Stephen muutub kohe eriti huvitavaks. Film ei heida pilku ainult valgete ülekohtule mustade üle vaid ka sellele kuidas mustanahlised üksteisega käitusid.

Peale tõsiste teemade on tegu aga arhetüüpse spageti-westerniga, kus on konkreetselt defineeritud lugu heade ja halvade tegelaskujudega. Tarantino näitab end taaskord meistrina eri tahkude ja tonaalsuste segamisel. Ta suudab ühe stseeni sees olla naljakas ja teravmeelne, muutuda see järsku peapeale, tekitada pinge ning viia kõik järsku väga vägivaldseks (selle hiilgavaks näiteks on filmi meeldejäävamaid osasid – keskne lõik Waltz’i, Foxx’i, DiCaprio ja Jacksoni tegelaskujude vahel). Vaataja ennast mugavalt tudna ja naerda, selleks et järgmisel hetkel närviliselt küüsi närida, sest ta teab, et iga hetk võib olukord plahvatada.

Fakt, et Tarantino suudab näitlejatest oma karjääri parimad osatäitmised välja meelitada, ei tule enam vast kellelegi üllatusena. Ta kirjutatud dialoog on alati hea ning loodud tegelased on hästi defineeritud. Kuigi seekord ei leia me ehk ühtegi nii meeldejäävat stseeni või ikoonilist tegelaskuju kui tavaliselt, on nad karakterid seekord palju kompleksemad ning mõistetavamad.  Christoph Waltz, kes säras juba “Inglorious Basterds’is” loob ka siin džentelmenliku ja humoorika, ent ohtliku tegelaskuju, kelles on seekord peidus rohkem inimlikkust ja soojust. Ta on ekraanil lummav – iga valik dialoogiandmises, karkteri füüsises või miimikas on täiuslik. Leonardo DiCaprio esitab oma karjääri meeldejäävama rolli, mängides esimesel silmapilgul kerglasena tunduvat, ent sisimas jõulist ja plahvatusohtlikku kurikaela. Suurim hea meel on aastaid kesistes filmides mänginud  Samuel L. Jackson’i pärast, kes teeb siin tõeliselt huvitava rollisoorituse. Ta kaob virtuoosliku ümberkehastamisoskuse ning hea grimmi abil täielikult oma tegelaskujusse. Ka Jamie Foxx ning ta naist mängiv Kerry Washington (kes mängisid abikaasasid juba filmis “Ray”) on tõeliselt heal tasemel. Mõlemad saavad väga hästi hakkama teistest palju vaiksemate ja sissepoole mängitud rollidega. Kõik kõrvalosatäitjad on toredad ning film on täis hulgaliselt cameo‘sid. Ekraanil võib näha nii originaal Django’t – Franco Nero’t kui ka Don Johnson’it, Bruce Dern’i, Tom Savini’t ja  Jonah Hill’i. Tarantino enda osa on õnneks piisavalt lühike ja kuigi tema Austraalia aksent on küsitav, leiab ta tegelaskuju igati meeldejääva lõpu.

Asi millest aga üle ei saa mööda vaadata, on fakt, et film tundub liiga pikana. Tõsi, Tarnatino karjäär põhines sellel, et näitas asju, mis muud filmid välja jätavad (alates gangsterite vestlusetest “Markukoertest”), ent siin on mitmeid stseene, mis tunduvad minevat pikale või pole otseselt filmi jaoks vajalikud (Klu Klux klanni lõik, osad dialoogid, pearahakütistseenid jne). Tõsi, kuulsamaid spageti-westerni lavastajaid Sergio Leone oli kurikuulus oma pikkade kaadrite ja tempo allalaskmisega, ent tema puhul kandis see kõik meeletut pinget ja draamat. Kuigi “Vabastatud Django” pole kuskil väga igav, kaotavad osad dialoogistseenid oma liigse pikkuse tõttu teravust ning viimane lisavaatus tundub üleliigne. Tarantino vajab head stsenaariumi- ja filmitoimetajat, sest “Kill Bill vol.1’st” alguse saanud probleemid on siiani alles ja osati suurenenud – puudu jääb täpsusest stseenide konstrueerimisel nii režiis kui montaažis. Sally Menke, kes oli monteerinud seni kõik Tarantino filmid, on kahjuks meie seast igaveseks lahkunud. “Kill Bill’i” filmide monteerija assistent (ning “Fast & Furious” seeria filmide monteerija) Fred Raskin on kohustused üle võtnud ning toob meieni, vaatamata osadele headele valikutele (nagu tõeliselt suurepäraselt monteeritud filmi keskne action-stseen), kõige ebatäpsemalt lõigatud Tarantino filmi. Seda aspekti on väga raske seletada (seda oleks kõige parem montaažilaua taga näidata) aga mitmed stseenid ei oma sellist draamatilist pinget, teravust ja täpsust, mis neil olema peaks. Liigne pikkus ei riku filmi ära (osati võib filmimaailmas pikem ajaveetmine isegi nauditav olla), ent võtab ära meisterlikkuse, mis oleks filmi kõrgemasse klassi tõstnud.

Kuigi tegu on “Jackie Brown’i” järgselt kõige vaoshoituma, nüansirikkama ja intrigeerivama Tarantino filmiga, tundub siin peidus olevat parem linatoes kui see, mis lõpuks ekraanile jõudis.

Hinne: 7/10

http://www.imdb.com/title/tt1853728/

django_unchained_still

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused