the_Love_Witch_2016_posterrežissöör: Anna Biller
stsenaarium: Anna Biller

osades:
Samantha Robinson (Elaine)
Gian Keys (Griff)
Laura Waddell (Trish)
Jeffrey Vincent Parise (Wayne)
Jared Sanford (Gahan)
Robert Seeley (Richard)
Jennifer Ingrum (Barbara)

operaator: M. David Mullen, kunstnik: Anna Biller, kostüümikunstnik: Anna Biller, montaaž: Anna Biller, helilooja: Anna Biller, produtsent: Anna Biller.

120 min

Teravmeelne ja feministlik retro-horror melodraama

 Pikavõitu, stiilne ja provokatiivne uurimus armastusest, soorollidest ning naise positsioonist ühiskonnas.

 Kaheteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) linastub möödunud aasta üks stiilsemaid ja kiidetumaid teoseid “Armastuse nõid” (2016). Ameerika madalaeelarveline indie-film on valminud režissöör-stsenarist Anna Billeri käe all, kes on ka teose monteerija, kunstnik, kostüümide kujundaja ja produtsent.

“Armastuse nõid” jutustab  loo noorest ja veetlevast nõid Elaine`ist, kes siirdub pärast abikaasa tapmist  uude linna. Naise  eesmärgiks on välja uurida, mida mehed tegelikult tahavad ning leida lõpuks vastassoo esindaja, kes teda tõeliselt armastaks. Kasutades maagiat ja nõiajooke, paneb kaunitar mitmed mehed endasse armuma, ent võlukunsti mõju on liiga tugev ning tulemused traagilised. Mis juhtub aga siis, kui Elaine lõpuks leiab oma printsi valgel hobusel?

The_Love_Witch2_movie_still_03

Courtesy of Anna Biller productions

Meeste ja naiste erinevad ootused

Filmis näeme küll õudusžanri elemente – mehi tapvat nõida, rituaale, pentagramme jne, ent tegu  on pigem fantaasiakomöödiaga, kus lahatakse meeste ja naiste rolle.  Mida eri sugupooled üksteiselt ootavad? Elaine ütleb filmi alguses, et naine peab pakkuma meeste fantaasiale toitu. Naisel on väga konkreetne visioon oma ideaalist – printsist valgel hobusel. Üks meestegelane  aga tõdeb, et ideaalset naist ei saagi olemas olla, kuna ta eksisteerib ainult mehe peas. Kuidas saab siis üldse olla harmooniat meeste ja naiste vahel?

Kõik väljavalitud on naisele esialgu pettumused. Elaine  pakub meeletut armastust ja naudingut  ning viib mehed hingeliselt nii haprasse paika, et kogu maskuliinsuse ideaal puruneb. Nende emotsionaalseks muutumisega kaob aga ka naise huvi.

Sugudevahelisi ootusi vaadeldakse nii mehe kui naise perspektiivist, lisaks arutletakse armastuse kui nähtuse võimalikkuse üle. Elaine’il on sellest tundest oma visioon. Kas naine aga  üldse teab, kuidas eristada armastust abstraktsest ideaalist, kirest või seksuaalsest tõmbest?

The_Love_Witch2_movie_still_01

Courtesy of Anna Biller productions

Vana vorm uues perspektiivis

Kuigi loo tegevus leiab aset kaasajas,  on film teostatud retrovõtmes. Tegevus toimuks nagu viiskümmend aastat tagasi. Nii sisu kui vormi poolest võiks “Armastuse nõid” kuuluda 1960-ndate lõpu või 1970-ndate alguse technicolor-Ameerika melodraamade, exploitation– filmide või Euroopa giallode hulka. Anna Biller on silmnähtavalt selle ajastu kino austaja ning paneb suurt rõhku teose esteetilisele küljele. Alates kostüümidest, kunstniku- ja kaameratööst ning lõpetades näitlejate valiku ja mängustiiliga, tabab “Armastuse nõid” täiuslikult oma inspiratsiooniallika kitšilikku vormi, ka pikkuses. Tegu on kahetunnise teosega, mis  kärpimisest võidaks. Samas on loo aeglases ja maneerlikus kulgemises ka oma võlu.

Need, kes ootavad “Armastuse nõialt” klassikalist õudusfilmi või otsest austusavaldust exploitation-kinole, võivad pettuda. Tegu on rahulikus tempos kulgeva allegooriaga, mis kasutab teadlikult ja mänguliselt žanri stampe millegi uue, teravmeelse ja värske loomiseks.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

HÕFF toimub Haapsalus 28.-30.aprillil. “Armastuse nõid” linastub laupäeval, 29. aprillil kell 11.45.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

The_Love_Witch2_movie_still_05

Courtesy of Anna Biller productions

 

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

aftermath_2017_poster

režissöör: Elliott Lester
stsenaarium: Javier Gullón

osades:
Arnold Schwarzenegger (Roman)
Maggie Grace (Christina)
Scoot McNairy (Jake Bonaos)
Kevin Zegers (John Gullick)
Hannah Ware (Tessa)
Mariana Klaveno (Eve Sander)
Larry Sullivan (James Gullick)

operaator: Pieter Vermeer, kunstnik: Akin McKenzie, kostüümikunstnik: Bic Owen, montaaž: Nicholas Wayman-Harris, helilooja: Mark D. Todd. Produtsendid: Darren Aronofsky, Peter Dealbert, Randall Emmett, Scott Franklin, George Furla & Eric Watson.

92. min

Kinodes alates: 7.04.2017

Traagiline lugu, mis vajaks rohkem uurimist

2002. aasta 1. juulil põrkasid Saksamaa Baden-Württembergi liidumaal asuva Überberlingeni linna kohal lennujuhtimisvea tõttu kokku Baškiiria riikliku lennukompanii Bashkirian Airlines reisi- ja DHLi kaubalennuk. Ajalukku läinud Überlingeni nimeline lennukatastroof ning sellele järgnevad sündmused, mis leidsid aset 478 päeva pä­rast õnnetust, on filmi “Kõik, mis juhtub pärast” aluseks.

Draama keskmes on kaks tegelast. Esimeseks ehitusspetsialistist Roman Melnyk (Arnold Schwarzenegger), kes kaotab katastroofis oma naise ja lapseootel tütre. Teiseks lennujuhtimiskeskuses töö­tav pereisa Jake Bonano (Scoot McNairy), kes tunneb end juhtunus süüdi ning langeb seetõttu depressiooni. Kumbki mees ei suuda pärast traagilist sündmust elugaedasi minna. Ainus, mis Romani tegutsema sunnib, on eesmärk leida inimene, kes juhtunu eest vastutaks.

aftermath_2017_movie_still

Märulikangelase tõsisem roll

Tegu on kaotusest ja leinast jutustava sünge filmiga. Need, kes ootavad Schwarze-neggeri filmidelt tüüpilist meelelahutust,võivad pettuda. Action’i-kangelane, kes on tuntuks saanud eelkõige märulifilmide, komöödiate ja tsitaatidega, üritab vanemas eas oma iidoli Clint Eastwoodi eeskujul katsetada tõsisemaid rolle. Nagu zombidraamas “Maggie” (2015) on mehe osatäitmine kaselles linateoses pigem sissepoole ja vaoshoitud.

Schwarzeneggeri piirid näitlejana on siiski tuntavad. Mees ei ole draamatilises rollis täiesti veenev, ent näitab potent­siaali. Kanda on paar üsnagi emotsionaalset stseeni, näiteks tütre surnukeha leidmine, kus ta lihtsate vahenditega on päris mõjuv.

Endise California kuberneri head osatäitmised on sõltunud korralikust materjalist ja headest lavastajatest, kes on suutnud temast parima välja tuua. Ent režissöör Elliott Lesteri (“Blitz”) ja stsenarist Javier Gullóni (“Vaenlane”) käe all jääb Arnoldi kehastatud tegelaskuju poolele tee­le. Nii tema kui ka lennujuhti kehastava Scoot McNairy tegelaskujudel jääb vajaka sügavusest, karakteriarengust ja ehedusest. Teostus on lihtsakoeline, dialoog kohati kohmakaks. Mõned karakterid mõ­juvad karikatuurselt ning muusika rõhub liigselt emotsioonidele.

aftermath_2017_movie_still_002

Mõtlemapanev lugu

Tegu on aeglase ja ebatüüpilise jutustusega, kus palju ei juhtu. Pigem huvitab filmitegijaid koorem, mida tegelased endaga kannavad. Kahjuks see täielikult ei toimi. Paljud stseenid kordavad samu teemasid ningpuudu jääb varjundirikkusest.

Kunagise Mr. Universumi tõsise osatäit-mise pärast võib filmi vaadata. Uus suund tundub vanale ja habetunud Schwarzeneggerile sobivat. Loodetavasti leiab ta peagi parema käsikirja ja lavastaja. Traagiline lugu paneb mõtlema ning jääb mõneks ajaks hinge kriipima. Samamoodi ka tunne, et nii huvitavast loost oleks saanud palju tugevama ja terviklikuma filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 13. aprill 2017

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_poster

režissöör:  Rupert Sanders
stsenaarium: Kurt and Jamie Moss, William Wheeler & Ehren Kruger.

osades:
Scarlett Johansson (major Mira Killian)
Juliette Binoche (Dr. Ouelet)
Michael Pitt (Kuze)
Pilou Asbaek (Batou)
Takeshi Kitano (Aramaki)

operaator: Jess Hall, kunstnik: Jan Roelfs, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Billy Rich & Neil Smith, heliloojad: Lorne Balfe & Clint Mansell. Produtsendid: Ari Arad, Michael Costigan & Steven Paul.

107.min

Kinodes alates: 7.04.2017

Originaalitruu, kuid lihtsustatud ekraniseering

“Hing anumas” on visuaalselt mõjuv ja teemalt provokatiivne, ent tühjavõitu Hollywoodi uusversioon.

Filmis näidatav tulevik ei tundu enam nii kauge kui 1989. aastal, mil Masamune Shirow loodud manga esimest korda ilmavalgust nägi. Ajal, mil piir orgaanilise ja küberneetilise organismi – inimese, küborgi ja androidi vahel järjest hägustub, on vanad teemad taas ajakohased.

Ulmefilmide esimeseks leediks tõusnud Scarlett Johansson (“Tasujad”, “Lucy”, “Naha all”) kehastab major Mira Killiani. Ta on omalaadne – õnnetusest päästetud inimene, kes on maailma ohtlike kurjategijate peatamisele pühendunud ideaalne küberneetiliselt täiustatud sõdur. Tal on inimese aju, ent sünteetiline keha. Kui terrorismi uus tase tähendab inimeste mõistusesse sissemurdmist ja selle valitsemist, on majoril selle takistamiseks erilised oskused. Uue vaenlasega silmitsi seistes avastab Mira aga uut infot oma mineviku kohta.

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_006

Courtesy of Paramount Pictures and Dreamworks Pictures

Küberpungi uus tulemine

Aastal, kus räägitakse “Matrixi” seeria elluäratamisest ja lisaks “Hing anumas” Hollywoodi versioonile jõuab ekraanidele “Blade Runner 2049”, mis on järg filmiajaloo ühele olulisemale ulmekale, võib öelda, et küberpunk on tagasi. Ulmekirjandusest sündinud žanri (William Gibsoni “Neuromancer”) kasutati rohkem 80ndate (“Blade Runner“, Robocop”, “Robocop”) ja 90ndate filmides (“Veidrad ajad”, “Johnny Mnemonic”, “Matrix”). Žanr, mida iseloomustab pessimistlik tulevikuühiskond arenenud tehnoloogia ja repressiivsete sotsiaalsete struktuuridega, on viimasel aastakümnendil varjusurmas olnud.

1995. aastal linastunud täispikk animafilm “Hing anumas” on üks olulisemaid Jaapani anime ja ka küberpungi esindajaid. Režissööri Mamoru Oshii kaksesimest filmi “Hing anumas” ja “Hing anumas2: Süütus ning anime-sariStand Alone Complex” on visuaalselt lummavad, keerulised ja mõtlemapanevad. Žanrile omaselt tegelevad nad nii poliitiliste kuika filosoofiliste probleemidega. 2017. aasta filmiversiooni lavastaja Rupert Sanders (“Lumivalgeke ja kütt”) tabab filmis küll manga ja anime vaimsust, ent jääb loo jutustamise ning sügavamate kihtide avamisega jänni. Kui Jaapani animed olid oma liigses esoteerilisuses raskesti arusaadavad, siis Hollywoodi versioon on seevastu lihtsustatud ja otsene.

GHOST IN THE SHELL

Courtesy of Paramount Pictures and DreamWorks Pictures

Aktsentideta jutustus

Lugu pole halb ning lahkab klassikalisi küberpungi teemasid – identiteet, inimlikkus ja korporatsioonid –, ent on kahjuks üsna kuivalt ja aktsentideta jutustatud. Režissöör tunneb end põneva maailma loomises ja lummavate kaadrite komponeerimises rohkem kodus kui sisemise draama edastamises. Emotsionaalsed stseenid (näiteks oluline hetk filmi teises pooles Mira ja dr. Ouelet’ vahel) on tihti kohmakad ja piisava rõhuasetuseta. Sellest on kahju, sest heale küberpungile omaselt leidub teosest palju intrigeerivaid ideid. Filmi hoiab koos Scarlett Johansson, kes leiab major Mira Killiani tegelase kujutamisel hea tasakaalu inimlikkuse ja küberneetilisusevahel.“Hing anumas” kopeerib küll küberpungi välist vormi, ent ei taba täielikult tegelikku olemust. Siiski võib žanri austajatele seda soovitada.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. aprill 2017

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_003

 

 

my_life_as_a_zucchini_2016_posterrežissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal

osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)

operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.

66.min

Kinodes alates: 17.03.2017

Värvikas, nukker ja eluline nukufilm

Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.

Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.

“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda  kutsutakse Tsukiiniks.  Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_001
Aus ja otsekohene

Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.

Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll  koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent  “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.

Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine  jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned  filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_002

Vähene info vanusepiirangu kohta

Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele  siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.

Eesti vanusepiirangute probleem on  korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.

“Minu elu Tsukiinina”  on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid  aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_003

 

 

T2_Trainspotting_movie_posterrežissöör: Danny Boyle
stsenaarium: John Hodge, Irvine Welsh’i romaanide põhjal

osades:
Ewan McGregor (Renton)
Robert Carlyle (Begbie)
Ewen Bremner (Spud)
Jonny Lee Miller (Sick Boy)
Kevin McKidd (Tommy MacKenzie)
Kelly Macdonald (Diane Coulston)
Anjela Nedyalkova (Veronika Kovach)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnikud: Patrick Rolfe & Mark Tildesley, kostüümikunstnikud: Rachael Fleming & Steven Noble,montaaž: Jon Harris. Produtsendid: Bernard Bellew,Danny Boyle,Christian Colson, Veselin Karadjov , Andrew Macdonald.

117.min

Kinodes alates: 17.03

Korralik, ent tarbetu järg

Ikoonilise filmi jätk pole pooltki nii huvitav kui esimene osa.

Tuntud filmile aastakümneid hiljem järje tegemine on tänamatu ettevõtmine. Eriti kui selleks on 1990ndate üks märgilisemaid teoseid. Kuidas pakkuda midagi värsket, ent austada originaali  ning jääda esimesele osale truuks?

1996. aastal linastunud “Trainspotting”on vaieldamatult üks olulisemaid ja ikoonilisemaid filme. Loovust ja energiat, unustamatuid dialooge, stseene ning karaktereid tulvil linateos.

Järje tegevus toimub kakskümmend aastat peale esimese osa lõppu. Mark Renton (McGregor) naaseb esmakordselt oma kodulinna Edinburghi. Seal seisab ta silmitsi minevikuga ning inimestega, keda ta kunagi reetis. Üllataval kombel on siiani elus ja tagasi kinolinal kõik esimesest osast tuttavad tegelased nagu Spud (Ewen Bremner), Sick Boy (Jonny Lee Miller) ja Begbie (Robert Carlyle).

T2: Trainspotting

Nukker tõdemus

Alati on kummaline näha võttepaiku, kus oled ise käinud. Viibisin hiljuti esmakordselt Edinburghis ning uurisin kohalike tuttavate käest, mida nad filmist arvavad. Inimene, kes tunneb taolisi tegelasi ning nende ümbruskonda, nentis, et järge oli masendav vaadata. Pean kohati temaga nõustuma.

Esimest  filmi pole kerge vaadata. “Trainspotting”  näitab narkosõltlaste maailma kogu oma trööstituses. Samas on see väga teravmeelne, stiliseeritud ning  n-ö suurem kui elu. Samuti jätab linateose lõpp vähemalt mõnele tegelasele lootuskiire. Järjes on lootus justkui kadunud. Kohates samu tegelasi kaks kümnendit hiljem, tuleb  tõdeda, et nad on veel halvemas seisus kui enne.

Kui esimene osa kommenteeris oma ajastut, siis järg ja selle tegelased on kahjuks ajahambale jalgu jäänud. Vananevad mehed meenutavad oma ilusat nooruspõlve ning pole siiani oma elu korda saanud. Kuigi esimese osa lavastaja Danny Boyle lisab filmi temale omast virtuoossust, energiat ja loovust, pole käsikiri oma karakteritelt pooltki nii huvitav kui originaal.

“T2” on nostalgiline ja austusega tehtud järg, mis ei veena oma vajalikkuses. Formaalselt on kõik  ju olemas, ent teos ei jäta sügavat muljet. Esimene “Trainspotting” lõppes perfektselt ja jättis vaataja fantaasiale järgneva jaoks ruumi. Olen veendunud, et suur osa esimese osa austajatest mõtles enda jaoks välja palju huvitavama loo, kui see, mis lõpuks ekraanile jõudis.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 24. märts 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus:Mark Kermode

T2_Trainspotting_movie_still_002

 

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused