Passion – Patune Kirg (2012)

režissöör: Brian DePalma
stsenaarium: Brian DePalma, Natalie Carter’i & Alain Corneau’ filmi “Crime d’amour” põhjal

osades:
Rachel McAdams (Christine)
Noomi Rapace (Isabelle)
James Paul Anderson (Dirk)
Karoline Herfurth (Dani)
Rainer Bock (Inspektor Bach)

operaator: José Luis Alcaine, kunstnik: Cornelia Ott, montaaž: François Gédigier, helilooja: Pino Donaggio, produtsent: Saïd Ben Saïd

100.min

“LIIGA SUURED TÕMBED VÄIKSEL LÕUENDIL”

Brian De Palma naaseb kinoekraanidele peale viieaastast pausi remake’ides Alain Corneau 2010. aasta filmi “Crime d’amour”.

Rahvusvahelise firma autoriteetne juht Christine (McAdams) otsib iga hinna eest tunnustust ning võimalust raha teenimiseks. Tema töötajal Isabelle´il (Rapace) puudub enesekindlus ning ta on kergelt mõjutatav, kuid tal on palju suurepäraseid ideid. Kasutades ära Isabelle´i naiivsust, varastab Christine tema miljoni dollari idee ning esitab seda kui oma nägemust. Isabelle otsustab kätte maksta.

Filmi algab DePalma loomingu ühe keskse teema – videokaamera kasutamisega. Christine ja Isabelle töötavad firmas, kes peavad leidma viisi uue nutitelefoni reklaamimiseks. Isabelle’i pakutud lahendus on seotud nutitelefoni kaamerafunktsiooni kasutamisega ning jätkab DePalma loomingu ühte kesksemat teemat. Teemat, mida ta on läbinud eri kümnendite aktiivselt käsitlenud (filmides Hi,Mom, Dressed To Kill jne). Nii nutitelefoni kui turvakaamerate video kasutamine (mida ta on samuti mitmetes filmides kasutanud – Redacted, Snake Eyes jne) näitab, et lavastaja on taas oma tuttaval mängumaal.

Brian DePalma filmid on paljuski kui suure-eelarvelised oskuslikult teostatud explotation ja B-filmid. “Patune Kirg” näib teoorias samasse kategooriasse langevat ning omab sarnaseid aspekte lavastaja omal ajal skandaalsete erootilised thrilleritega “Dressed To Kill” ja “Body Double”.  Viimased tegutsesid (omal ajal) mainstream kino seksuaalsete tabude lõhkumistega – mängis “Body Double’is” keskset rolli ju pornotööstus ning “Dressed To Kill” oli paljuski Hitchcocki “Psycho’s” peituvate seksuaalsete motiivide arendus.  “Patuses Kire” kesksed lesbisuhted tunduvad naiivsed ning narratiivis olust rolli mängivad seksuaalsed fetišid on esitatud hambutult ja tobenaljakalt, omades sarnasust pigem filmidega, mis 1990ndatet erootiliste thrillerite žanri hauda viisid (Body of Evidence, Jade).

Selles aga ei peitu põhiprobleem. DePalma filmid, eelkõige need, mille stsenarist ta on olnud, pole kunagi olnud väga nüansirikkad. Tegu on lavastajaga kelle filmid töötavad tihti kõige paremini kui neil on väga suur lõuend (Scarface, The Untouchables). Tegu on operetliku lavastajaga kes töötab suurte pintslitõmmetega. Seekord on tal aluseks aga psühholoogilne karkateripõhine thriller, mille ekraanile toomisel ta kahjuks läbi kukub.

Filmil on tohutult segane ja pikk algus. “Patune kirg” ei lähe kuidagi käima kuna peategelased ja nendevahelised konfliktid on ebahuvitavad ja üheplaanilised.  Rachel McAdams, kes on komöödiates alati nauditav, tõestab taaskord, et ei suuda välja mängida tugevat, komplekset ja manipulatiivset tegelast. Noomi Rapace on oma rollis efektiivsem, ent ka tema tegelane pole stsenaarsel tasandil piisavalt nüansirohke. Tema areng on etteaimatav ent piisava motivatsioonita ning DePalma suudab rootsi staarilt ka mitu halba näitlemismomenti välja võluda (salli otsimise stseen).

Tõsi, DePalma on oma näitlejate juhendamisel ja valikul alati üsna ebaühtlane olnud. Ta filmides võib leida nii kehvi (Redacted), ebaühtlaseid (Black Dahlia) kui briljantseid (Carrie, Scarface, Untouchables) osatäitmisi. Antud juhul on tegu filmiga, kus ükski näitleja oma rollis täielikult tööle ei hakka. Kõrvalosalised on tihti puised või mängivad üle (ehk tuleneb palju ka sellest, et enamik näitlejate emakeel pole inglise keel) ning tähtsad tegelased nagu Dirk ja Dani on üsna ebahuvitavad.

Film hakkab kolmandiku peal isegi jooksma ning 15 minuti ulatuses leiab lavastaja varasema loomingu (1970ndatest pärit) loovaid vormilahendusi (tablettide võtmisest algavad stseenid). Nii montaaž kui kaameratöö ja Pino Donaggio muusika, mis üldse on filmi kõrgpunktiks, on julge ning igati efektiivne. Ometigi jääb ka siis puudu lavastajale omasest loovusest ja täpsusest. DePalma on alati olnud väga kinematograafiline režissöör – ta on alati olnud väga visuaalse mõtlemisega ning ta pooldab puhta s.t pildilise kino ideed. “Patune Kirg” tundub aga pigem sobivat väiksele ekraanile. Film annab nii sisult kui teostuselt heal juhul telefilmi mõõtmed välja. Kuigi esineb lavastajale omaseid visuaalseid trademarke nagu split-screen, subjektiivne kaamera, pikad kaameraliikumised jne, tundub DePalma neid momente seekord filmi liiga kunstlikult sisestavat. Lavastaja keda on süüdistatud teiste lavastajate pealt (Hitchcock, Antonioni, Argento) laenamise pärast, laenab seekord liiga palju iseenda loomingust. Isegi filmi keskne stseen (ballettiteatris) on ta enda loomingus palju paremat teostust leidnud (Phantom of Paradise, Untouchables, Blow Out jne).

Kuigi filmi teine pool on parem kui esimene, on filmi lõpp katastrofaalne. Terve kinosaal puhkes idiootse lõpu puhul naerma. Ja mitte seepärast, et see pidi naljakas olema. See, mida DePalma lõpus üritab, pole ta loomingus midagi uut – see on mitmes ta filmis isegi hästi toiminud. Ent siin on see absoluutselt ebavajalik ning lisab mõtetuid minuteid filmile, mis niigi juba logiseb.

DePalma üritab ühendada arthouse’i leidlikust psühholoogilise thrilleriga, ent film kannatab kehva stsenaariumi ning kesise teostuse all. Olen pikka aega olnud suur Brian DePalma fänn. Kuigi ta filmograafias pole ühtegi tõelist meistriteost (ainsa erandina võib-olla “Scarface”), on ta filmid alati mingil määral nauditavad. Isegi oma kõige kehvemates ja ebaühtlasemastes linateostes (Mission To Mars, Black Dahlia) leiab muljetavaldavaid stseene või visuaalseid ideid, mis teevad filmi vaatamisvääriliseks.

Seekord aga seda siit ei leia. Tegu on kahjuks haleda varjuga lavastaja varasematest ja parematest aegadest.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes