režissöör: Derek Cianfrance
stsenaarium: Derek Cianfrance, Ben Coccio & Darius Marder
Osades:
Ryan Gosling (Luke)
Bradley Cooper (Avery)
Eva Mendes (Romina)
Ray Liotta (DeLuca)
Ben Mendelsohn (Robin)
Rose Byrne (Jennifer)
Dane DeHaan (Jason)
Operaator: Sean Bobbitt, kunstnik: Inbal Weinberg, kostüümikunstnik: Erin Benach, montaaž: Jim Helton & Ron Patane, helilooja: Mike Patton. Produtsendid: Lynette Howell , Sidney Kimmel, Alex Orlovsky , Jamie Patricof.
140.min
“ ATMOSFÄÄRNE NEO-NOIR BLUE VALENTINE’i LAVASTAJALT ”
“Blue Valentine” (2010) on parimaid filme, mis on Hollywoodist viimaste aastate jooksul välja tulnud ning ootused lavastaja Derek Cianfrance’i teise linateose osas on olnud suured. Peaosas on taas Ryan Gosling ning keskseks motiiviks jällegi konfliktsed meestegelased ning isaduse teema.
Luke (Gosling) on motokaskadöör, kes liigub rändtsirkusega linnast linna. Läbisõidul New Yorgi lähedasest linnast kohtub ta kunagise kallima Rominaga (Mendes) ning saab teada, et naine on vahepeal toonud ilmale tema poja. Naine on aga uues suhtes, ega taha Luke’ist midagi kuulda. Mees teeb rändurieluga lõpparve ning asub lapse toetamiseks tööle mehaanikuna autoremonditöökojas. Rahast jääb aga vajaka ning töökoja omanik Robin (Mendesohn) soovitab Luke´ile panke röövida.
ISADEST JA POEGADEST
Film on oma laadilt eepiline ning meenutab kohati indie versiooni “Godfather II” teemadest ja motiividest. Sarnaselt “Blue Valentine’ile” omab film tugevat atmosfääri ja emotsionaalset toorust. “The Place Beyond the Pines ” algab 4-minutilise peategelast Luke’i jälitava kaadriga ning annab kätte võtme terve filmi jaoks. Näitlejate mäng on naturalistlik ning toores aga soundtrack ja pildikeel paljuski eepiline ja stiliseeritud. Filmis on ka palju suuri kujundeid ja motiive – loo mõtteliseks alguseks on ristimine kirikus ning keskseks sündmuseks ka matused. Nii visuaalselt kui narratiivselt uurib Cianfrance eluringi ja seost isade pattude ning poegade lunastuse vahel.
Bradley Cooper tõestab taaskord, peale eelmise aasta suurepärast rollisooritust filmis “Silver linings Playbook” kui hea näitleja ta on.
Bradley Cooper mängitud Avery’t jälgides muudab film käike ning muutub kohati “Serpico’s” ja “American Gangster’is” nähtud ideede kordamiseks. Õnneks ei liiguta seda teedpidi pikalt ning film loob huvitava pildi kahest seaduse eri poolel olevatest meestest, kes sisimas on sarnased. Vaatamata julgetele strukturaalsetele valikutele hakkab film aga kahjuks kulgedes ära vajuma. Esimese poole teravus ja täpsus kaob ning film sammub kaugelt nähtavate üldistuste suunas, mis vaatamata ilusatele motiividele (nagu keksne fotomotiiv) jääb kahjuks nõrgaks.
NÄITLEJAD JA REŽII
Kõik näitlejad on suurepärased. Ryan Gosling ja Bradley Cooper on siin oma tuntud headuses. Eva Mendes, kes on juba filmidega nagu “The Last Night” ja “The Bad Lieutenant: Port of Call – New Orleans” oma näitlemisoskust tõestanud jätkab ka siin oma head tööd. Kuigi Ray Liotta ja Ben Mendelsohn samas filmis nägemine tuletab koheselt meelde möödund aastast “Killing Them Softly’t”, on mõlemad efektiivsed. Eriti Mendelsohn, kes on tasapisi kujunemas viimase aja toredaimaks karakternäitlejaks. Kõige suuremat kiitust väärib aga hoopiski viimase aja huvitavamaid noori talente Dane DeHaan (Chronicle, Lawless) noore Jasoni rollis.
Tõeliselt silmapaistev osatäitmine Dane DeHaan’i poolt Jason’i rollis.
Filmist leiab tõeliselt suurepäraseid momente. Eriti hästi on tehtud ka kesksed pangaröövid ja tagaajamised, mis tänu pikkadele kaadritele ja dokumentaalsele lähenemisele (politsei tagaajamised on inspireeritud sarjast “Cops”), loovad pinge ja teravuse, mis suurtest Hollywoodi kassahittidest puudu on (vaatasin filmi kohe peale Iron Man 3’e ja peab tõdema, et Derek Cianfrance’i filmi actionstseenid on palju pingelisemad). Blue Valentine’i austajad tunnevad ka siit lavastaja käekirja kindlasti ära. Kahju ainult et filmi teine poole narratiivselt kui režiiliselt nõrgem on. “The Place Beyond the Pines” on ka ebamäärase pikkusega ning oleks võitnud palju liinide eemaldamisest või laiendamisest. Film oleks võinud oma 140. minuti asemel kesta kas 120. või siis juba 180 minutit.
PEAAEGU, AGA MITTE PÄRIS
Filmi lõppedes valdasid mind vastakad emotsioonid. Tegu on hästi tehtud ja kohati tõeliselt briljantse filmiga, mis kaotab kulgedes jalgealuse. Siit on palju mida imetleda, ent film ei küündi kunagi oma täie potensiaalini. “The Place Beyond the Pines’is” on väga konkreetne moment, kus tehakse valik, mis kaotab suure osa publikust (esilinastusel kõndisid kaks inimeste peale antud kohta saalist välja) ja kuigi ma kiidan filmitegijaid julguse eest, oleks ma soovinud seda, et järgev oleks olnud kaashaaravam.
Tegu on ambitsioonika ja hea karakteritekeskse krimidraamaga, mis paneb lõppedes kahjuks ütlema “close, but no cigar”.
Hinne: 6.5 /10
arvustused: Mark Kermode Diana
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Lisa kommentaar