režissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn & Nicole Perlman, Dan Abnet’i & Andy Lanning’u loodud koomiksiseeria põhjal
osades:
Chris Pratt (Peter Quill/Star Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Lee Pace (Ronan)
Michael Rooker (Yondu Udonta)
operaator: Ben Davis, kunsntik: Charles Wood, kostüümikunstnik: Alexandra Byrne, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.
121 min
” RAISATUD POTENTSIAAL JA TÜHJAD LUBADUSED “
Kuigi Kevin Feige’i juhitud Marveli stuudio lubas vähemtuntud koomiksi “Galaktika Valvurite” ekraaniversiooniga pakkuda midagi teistsugust. Tegu onvähetuntud tegelaskujudega, mis pidid kinokülastajatele pakkuma midagi nihestatumat, hullumeelsemat ja naljakamat, kui seda on nende tavafilmid (“Iron Man”, “Thor”, “Captain America”, “Avengers”). Kahjuks on tegu järjekordse läbikulunud ja üleprodutseeritud tootega otse konveierilt. Ei midagi halba, aga ei midagi väga originaalset ja meeldejäävat.
Filmi vaevavad tuttavad (Marvel stuudio) klišeed & probleemid:
1) Lugu keerleb (JÄLLE!) võimsa ja ohtliku McGuffin‘i (milleks seekord on müstilise kera) tagaajamise ümber (à la “Captain America: The Winter Soldier“, “The Avengers”, “Thor: The Dark World“)
2) Ilmetu ja igav maailma hävitada sooviv kurikael (Ronan), kellel puudub huvitav motivatsioon ja tugev seos peategelasega (à la “Thor: The Dark World”, “Captain America: The First Avenger”, “Captain America: The Winter Soldier”).
3) Kulunud ja klišeelik narratiiv, mis ei paku telegaskujudele palju võimalusi muutumiseks või kasvamiseks (à la “Captain America: The Winter Soldier”, “Thor: The Dark World”, “The Avengers”).
4) Pikaleveniv suurejooneline kolmas vaatus, kus liigne toetumine visuaalefektidele ning reaalse ohu puudumine muudab ekraanil toimuva igavaks (kõigi Marveli filmide lõpud on seni ääretult nõrgad olnud). Järjekordselt üritavad pahad hävitada anonüümset linna, milles elevatest elanikest on vaatajail suva.
5) Järjekordne võlts-surm. Panuste tõstmiseks ja emotsiooni väljapressimiseks tapetakse üks tegelaskujudest, et tal siis filmi lõpus lasta taas ellu ärgata (à la “Thor: The Dark World”, Captain America: The Winter Soldier”, “The Avengers”).
6) Suures osas üsna ilmetu ja anonüümne teostus, millel puudub unikaalsus (ainsaks erandiks Marveli toodangu seas on “Iron Man 3”, mis tundus vägagi Shane Black’i filmina). Kuigi kohati leidub “Galaktika Valvurites” ootamatuid ning omalaadseid kohti, on väga vähe tunda muidu üsna teravmeelse James Gunn’i (“Slither”, “Super”) käekirja.
Positiivse külje pealt:
1) Näitlejad sobivad enamjaolt oma rollidesse väga hästi ning stsenaarium pakub neile paar hetke säramiseks.
2) Marveli stuudio filmidele omane kergus ja huumor.
3) Hea soundtrack, kust kostub David Bowie, The Jackson 5, The Runaways jpt
4) Bradley Cooperi poolt kehastatud rääkiv pesukaru Rocket on lihtsalt äge – nii looliselt kui teostuslikult on tegu hästi realiseeritud tegelaskujuga.
Kuigi “Galaktiga Valvurid” pakub noorematele vaatajatele korralikku meelelahutust on tegu järjekordse Marvel stuudio teosega, mille kriitikute poolt taevakõrgustesse tõstmist ma päris ei mõista (à la “The Avengers”, “Captain America: The Winter Soldier”). Film pole sugugi nii naljakas, unikaalne ega põnev kui ta peaks olema või võiks olla. Lubatud riskist pole praktiliselt jälgegi – etteaimatav, üllatavalt kulunud, korrektne ja turvaline popcornifilm, mille tegelasteks satuvad juhuslikult olema rääkiv pesukaru, ringikõndiv puujurakas (Vin Dieseli vist parim rollisooritus “Iron Giant’i” järel), roheline naistulnukas, aeglasevõitu musklihunnik ja egoistlik homo sapiens.
Senise (üllatavalt hea) kinosuve suurim pettumus. Äkki tuleb järgmine osa huvitavam?
Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana Ralf
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Väga hästi sõnastasid ära need ilmselged puudujäägid ja olen nõus. Filmi hindasin ikkagi kõrgelt, sest isegi nende juures on see üle teistest tänavustest suvefilmidest ja pakub iseenesest head meelelahutust.
Minu jaoks jäi teostuses ikka vajaka. Täitsa vaadatav aga film polnud piisavalt kaasakiskuv ja naljakas. Nii Edge of Tomorrow, Dawn of The Planet of the Apes kui ka viimane X-Men olid paremini teostatud ja nauditavamad.
Sa peaksid uurima filmi baasmaterjali ennem kui hakkad kritiseerima filmi sisu ja tegelaste motivatsiooni. “Lugu keerleb (JÄLLE!) võimsa ja ohtlikumüstilise kera tagaajamise ümber”??? Alates filmidest THE INCREDIBLE HULK ja IRON MAN ,mis olid kinodes mitu aastat tagasi, kuni fimide AVENGERS: INFINITY WAR PART 1 ja PART 2, mis tulevad välja aastal 2018 ja 2019 ja pea kakskümmend filmi nende vahepeal, seob ühtne maailm ja narratiiv. Need on filmid ühtse loo algusest kuni selle lõpuni. Thanos, kes oli selles filmis Ronani isa (See lilla mees, kes istus hõljuval toolil universumi avaruste), kogub Viimases filmis lõplikult kokku kõik viis INFINITY KIVI (1. Tessaract Tasujate filmist. 2. Punane vedelik Thor kahest 3. Loki sauas olev sinine hiilgav kivi. 4. Galaktika valvurites olev kera mis sisaldas lillat kivikest. 5. veel teadmata) ja soovib nendega saada universumi valitsejaks. see sama ja igav marvelik narratiiv millest sa räägid on ainult väike osa tervetest koomiksi sarjadest, mis moodustavad ühe suurima ühendatud loo filmi ajaloos. kõik marveli filmid jõuavad lõpuks oma kulminatsioonini.
Aga muidu oli sinu arvustus väga hea ja jätka samas vaimus.
Tänud kommenteerimast :)
Täpsustuseks niipalju, et kriitika oli suunatud sellele, et praktiliselt iga film keerleb ühe elemendi tagaajamise ümber (isegi kui nad on erinevad). Seetõttu nimetasin seda McGuffin‘iks. Igas filmis on jah erinevad elemendid olnud (GOTG’s on see müstiline kera). Olin enamikke Marveli universumi filme enne “GOTG’d” vähemalt kaks korda vaadanud ja see tuttav ülesehitus hakkas minu jaoks ära kuluma :)
Loodan, et Phase Three filmid ning “Avengers: Age of Ultron” toob tuttavasse vormelisse lõpuks värskust ja vaheldust juurde.