Ida (2013) & The Equalizer – Kutsuge McCall (2014)

režissöör: Pawel Pawlikowski
stsenaarium: Pawel Pawlikowski & Rebecca Lenkiewicz

osades:
Agata Kulesza (Wanda)
Agata Trzebuchowska (Ida)
Dawid Ogrodnik (Lis)
Jerzy Trela (Szymon)
Adam Szyszkowski (Feliks)

operaator: Ryszard Lenczewski & Lukasz Zal, kunstnikud: Marcel Slawinski & Katarzyna Sobanska-Strzalkowska, kostüümikunstnikud: Ola Staszko Agata Winska, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helilooja: Kristian Eidnes Andersen.

82.min

“TÄPSE PORTSJONIGA HÕRGUTIS”

“Ida” võiks nii oma teostuselt kui teemadelt mõjuda väga  maneerliku ja  pingutatuna. Plakati ja treileri järgi võib selline mulje jääda. Ka neile, kes on näinud ainult Pawel Pawlikowski viimast filmi “Naine Ladina kvartalist” (mis mulle meeldis, ent nii kriitikud kui publiku kaheks jagas). Lugu tüdrukust nimega Ida (Agata Trzebuchowska), kes enne nunnaks pühitsemist saab teada, et on juut, ning asub oma väidetava tädiga (humoorikas ja kompleksne rollisooritus Agata Kulesza poolt) teekonnale, et lahendada oma vanemate saatuse müsteerium. Film uurib II maailmasõja järelmeid 1960-ndate Poolas.

Oma temaatikale vaatamata on tegu üllatavalt mängulise, humoorika ja lihtsa road movie‘ga usust, minevikust ja identiteedist. Visuaalselt julge ja väga väljapeetud, ent oma montaažis ning teostuselt leidlik, julge, täpne ja läbitunnetatud. Mulle tuletas film oma vormilises kerguses meelde Poola uue laine filme nagu Andrzej Wajda “Innocents Sorcerers” (1960) või Janusz Morgenstern’i “Goodbye, See You Tomorrow” (1960). “Ida” on ilus näide sellest, et suuri ja keerulisi teemasid võib vaadelda väga “lihtsalt” ning kõik lood ei pea pikad olema (filmi pikkus on kõigest 82  minutit). Less is indeed more.

Senise Eesti kinoaasta meeldivamaid hõrgutisi.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Joonas  Ralf

—————————————————————————————————

režissöör: Antoine Fuqua
stsenaarium: Richard Wenk

osades:
Denzel Washington (Robert McCall)
Marton Csokas (Teddy)
Chloë Grace Moretz (Teri)
David Harbour (Masters)
Haley Bennett (Mandy)
Bill Pullman (Brian Plummer)
Melissa Leo (Susan Plummer)

operaator: Mauro Fiore, kunstnik: Naomi Shohan, kostüümikunstnik: David C. Robinson, montaaž: John Refoua, helilooja: Harry Gregson-Williams.  Produtsendid: Todd Black, Jason Blumenthal,  Tony Eldridge, Mace Neufeld, Alex Siskin, Michael Sloan, Steve Tisch, Denzel Washington & Richard Wenk.

131 min

“LIIGA SUUR KAST POPCORNI”

1990-ndate keskpaik. Kõik mu klassikaaslased vaatavad telekast “A-Rühma”, “Knight Rider’it” või “Miami Vice’i”. Mina aga üritan (vist esmaspäeva) õhtutel hilja üleval olla, et näha sarja, millel oli minu meelest kõige ägedam intro. Selleks oli “The Equalizer”, siinmail tuntud kui “Kutsuge McCall”.

Sarja kontseptsioon oli üsnagi sarnane “A-Rühma” omaga, ent oli tehtud palju tõsiseltvõetavamalt. Šarmantne Edward Woodward kehastas müstilise saatusega meest, kes aitas raskustessesattunuid. “Kutsuge McCall” pani film noir’i, detektiivi-, kättemaksu-, spiooni-  ja politseilugude ideed ühte kompotti ning lõi sotsiaalselt teadvustatud telesarja. Vaatasin hiljuti paar esimese hooaja osa üle, tegu on üsna hästi ajale vastu pidanud taiesega.

Antoine Fuqua kinoversioon tabab õnneks  materjali tuuma ning tegu on “Miami Vice’i” ja “The A-Team’i” kõrval ühe truuma telesarja adaptsiooniga. Kuigi  ma ei mäleta, et sarjas oleks mees kunagi nii vägivaldseks kättemaksuingliks muutunud.

Ma ei hakka valetama. Erinevalt “Ida’st” on “Kutsuge McCall” liiga pikk – läheb ikka väga kaua aega, enne kui lugu liikuma hakkab, ning  viimasele pikavõitu set-piece’ile  lisaks on lool ka neli lõppu. Positiivne on, et filmitegijad on investeerinud kõvasti aega tegelaskujudesse. Nii Robert McCall, tema sõbrad kui ka kurjam (Marton Csokas) saavad piisavalt (või liiga) palju ekraaniaega. Viimane on klišeelikkusele vaatamata aasta mõjuvamaid kurjameid. Näiteks stseen, kus ta üritab prostituudilt infot kätte saada ( Tšaikovski muusika taustal ), on väga efektselt tehtud.

Kuigi McCall’il on millegipärast Sam Raimi Ämblikmehele ja Guy Ritchie Sherlock Holmesile kahtlaselt sarnane “McCall vision“, on actionstseenid üldiselt väga mõjuvalt lahendatud. Neil on hea set-up, build-up ja lahendus. Fuqua näib peale üsna igavat “Opympus Has Fallen’it” oma mojo taas üles leidnud olevat. Tegu on põneva, brutaalse ja piisavalt stiilse žanrifilmiga, kus leidub väga mõnusat heli, montaaži ja kaamera koostööd.

Korralik, kuigi mitte eriti meeldejääv või märkimisväärne B-film.

Hinne:6/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Joonas   Ralf