režissöör: Elmo Nüganen
stsenaarium: Leo Kunnas
osades:
Kaspar Velberg (Karl Tammik)
Kristjan Üksküla (Jüri Jõgi)
Maiken Schmidt (Aino Tammik)
Rain Simmul (Prohhor Sedõhh)
operaatorid: Mart Taniel & Rein Kotov, kunstnik: Kalju Kivi, kostüümikunstnik: Mare Raidma, montaaž: Kimmo Taavila & Tambet Tasuja, helilooja: Jaak Jürisson. Produtsent: Kristian Taska.
100. min
—————————————————————————————————————————————–
režissöör: Jüri Müür
stsenaarium: Paul Kuusberg, Jüri Müür & Lembit Remmelgas
osades:
Rudolf Allabert (Kalm)
Heino Raudsik (Tääger)
Leonhard Merzin (Mänd)
Arvi Hallik (Veski)
Hans Kaldoja (Raudnask)
operaator: Mihhail Dorovatovski, kunstnik: Halja Klaar, kostüümikunstnik: Piia Järvila, montaaž: Eugen Rosental, helilooja: Eino Tamberg, direktor: Virve Lunt.
85. min
—————————————————————————————————————————————–
“KAKS FILMI, MIS IDEAALSELT ÜKSTEIST TÄIENDAVAD”
Otsustasin enne Elmo Nüganeni uusima eepose “1944” linastust Eesti seni parimaks sõjafilmiks peetud “Inimesed sõdurisinelis” üle vaadata, ning olen väga rahul, et seda tegin.Tegu on ühe parema ja visuaalselt leidlikuma Eesti kinofilmiga, mis sobib ideaalselt double-bill’iks Nüganeni omale. Paljuski sealt, kus Jüri Müüri film lõpeb, “1944” jätkab ning mõlemad teosed toetavad üksteist, aidates paremini ajaloo konteksti mõista.
Üritan siis siinkohal jagada oma muljeid ja mõtteid kahe filmi tugevuste, sarnasuste ja erinevuste osas.
NÄITLEMINE
Kuigi “1944” on üsna kindlalt Nüganeni tugevaim film ja mees on alati osanud näitlejaid juhendada, pole ta kinolina jaoks leidnud kõige paremat võtit. Nii ka siin. Suurema filmikogemusega näitlejad, nagu Rain Simmul ja Kristjan Sarv kannavad väikesed rollid hästi ja veenvalt välja, ent nii noorte (kui ka mõnede vanemate) dialoogiandmine kannatab nii ala- kui ülenäitlemise all. Filmi esimest poolt vaevab paljuski viimane. Deklameeritud dialoog tundub olevat kohati suunatud justkui Draamateatri viimasesse ritta (või pigem Linnateatri vabaõhulava kaugeimasse nurka) ega toimi suurtes ja keskmistes plaanides eriti hästi. Kõige tugevama mulje jätab noortest kindlasti Kaspar Velberg, kes meenutas (vähemalt mulle) oma näojoonte ja jõuliste sügavate silmade poolest Sulev Luike. Mees näib olevat filminäitlejaks sündinud ning ootan suure huviga, mis põnevaid filmirolle ta järgmiste aastakümnete jooksul teeb. Velberg suudab väga vähesega luua veenva ja psühholoogiliselt mõjuva karakteri, kuigi ta tegelaskuju oleks võinud paremini väljajoonistatud olla. Nii tema kehastatud Karl Tammikul kui ka Kristjan Üksküla kehastatud Jüri Jõgil on korralik taustsüstseem ja keskne konflikt, ent vajaka jääb karakteriomadustest, mis nad meeldejäävaks teeksid (sama probleem vaevab ka filmi “Inimesed sõdurisinelis”). Ainsat kaalukamat naisrolli tegev Maiken Schmidt kuulub samuti filmi paremini esitatud tegelaskujude hulka.
“Inimesed sõdurisinelis” on näitlemise poolest tugevalt oma ajas ja dialoog ei teeni näitlejat, ent filmi paneb toimima teatud kamraadlus, mis meestel omavahel tekib. Kui “1944” puhul on enamjaolt tunne, nagu vaataks sõdurivormi pandud näitlejaid, siis “Inimesed sõdurisinelis” puhul on saavutatud teatud dokumentaalsus, tekib kohati tunne, et sa näed ekraanil roodu, kellel on konkreetne käsuliin, sõprus ja minevik (natukene paremini toimib see “1944” puhul Punaväe liinis). Mine tea, ehk aitas kaasa ka tolleaegne vene sõjaväekohustus ja otsene kontakt II maailmasõjaga (film valmis kõigest 23 aastat peale sõja lõppu ning nii Müür kui mitmed loovmeeskonna liikmed olid sõjas olnud). Filmi tugevaim rollisooritus on Leonhard Merzinilt, kes on olnud üks Eesti paremaid filminäitlejaid. Müür näitlejatega teadaolevalt väga palju tööd ei teinud, ent tundis väga hästi kinematograafilisi vahendeid (juba esimene film “Ühe küla mehed” on visuaalselt väga põnev), Nüganeniga on aga vaat et vastupidi.
REŽII
“Inimesed sõdurisinelis” suutis vähemalt mind palju paremini lahinguväljale viia. See, et me ei näe vastast ning parem keskendume nii väiksematele kui suurematele hetkedele (kuidas sõdur plahvatusest hetkeks kurdiks jääb või kuidas üks kaksikutest näeb oma venna surma), aitab rohkem sellesse maailma sisse elada. Müür leiab koos suurepärase operaatori Mihhail Dorovatovskiga viimati-mainitud stseenile ka visuaalselt kauni lahenduse, mis teeb selle meeldejäävamaks ja võimsamaks ning mällu söövitab. Nüganen seevastu ei tee analoogsetes stseenides just kõige mõjuvamaid kaadri- või montaaživalikuid. Üks esimeses pooles toimuv ootamatu surm tundub stsenaariumis ja ideelisel tasandil palju mõjuvam kui filmis. Surma hetk on isegi mõjus, ent sellele järgnev tundub kohmakas ja vähem emotsionaalne kui ta olema peaks. Visuaalsemaid hetki on kindlasti seesama, mis on “1944” postril – Velberg ja väike tüdruk pommikraatris, isegi kui sellele eelnev lõik pole kõige paremini konstrueeritud ega üles võetud.
Kõrvaltegelaskujude surmad ei toimi filmis “1944” eriti mõjuvalt, kuna neile pole lisatud teiste reaktsiooni. Kui see on nimme nii tehtud, puudub sellel tugev režiiline tugi ning vajaka jääb sõja ootamatusest ja brutaalsusest, mis selle emotsionaalselt mõjuvaks teeks. Nägin kohe pärast Nüganeni filmi vaatamist Clint Eastwoodi “Ameerika snaiperit”, kus iga saadud kuul tundus ootamatu või jõulisena. Kõik töötas ja mõjus tänu täpsele režiile. Palju taandub lõppude-lõpuks ikkagi kaadri-, heli- ja montaaživalikule, mis filmis “1944” tihti mitmetest asjadest justkui üle jooksevad. Kaasa ei aita ka grimm, mis kohati (nagu lennukistseenis viga saanud nägude puhul) pole eriti veenev. Samas on ka režiilisi asju, mis hästi toimivad. Nüganen on siin palju kindlakäelisem ja tervikut haldavam kui oma varasemates teostes ning väikesed peegeldused, nagu hetked, kus tank nii Saksa kui Punaarmee sõdurite pea kohalt üle sõidab, tekitab toreda filmi mõtet toetava motiivi.
Kuigi enamik asju, mis seotud sõjastseenidega, on Müüri filmis palju paremini tehtud, ärkab Nüganeni film ellu intiimsematel karakterimomentidel. Minu jaoks hakkas “1944” toimima alles keskel, seal, kus Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidti tegelaskujud omavahel kohtuvad. Nendevahelised stseenid on kaunilt väljapeetud, vaoshoitud ja seesmiselt pingestatud. Vaikusel ja pausidel lastakse toimida ning ka kaameratöö tundub selles osas kõige paremini läbitunnetatud olevat. Antud kohad on ka ühed vähestest, kus režii tundub olevat parem kui stsenaarium. Kuigi armumine on kohati ebaveenev (selle näitamiseks oleks võinud vähemalt üks stseen lisaks olla) kannavad näitlejad selle siiski enam- vähem välja.
Tegelikult lähevad mõlemad filmid kulgedes aina tugevamaks ning režii muutub kindlakäelisemaks. Kui Müür muutub visuaalselt põnevamaks (terve film on tugevalt cinéma vérité mõjutustega), siis Nüganen muutub üha täpsemaks ja konkreetsemaks. Erinevalt esimese poole lahingustseenidest, mis tunduvad kohati läbilavastamata ning montaažis kokkuklopsituna, on “1944” viimane suurem lahingustseen mõjusalt tehtud ning hoiab korralikult pinget. Selles pole filmi alguse sihitut kaameraväristamist ja tihedat montaaži, mis Kulešovi efekti abile lootes ei suuda siiski draamat tekitada. See, et iga sekund on kaadrivahetus ning palju plahvatusi ja märulit ühes minutis, ei tähenda automaatselt põnevust. Aga rõhutan veelkord – filmi keskmisest osast alates paranevad ka lahingustseenid ning Nüganen näib nii “Nimed marmortahvliga” kui ehk ka esimese “1944” võtteperioodiga (ma ei tea millal mis stseene filmiti) võrreldes kõvasti edasi arenenud olevat.
Kui Müüri film on pigem episoodiline (korduvalt hüpatakse ajas edasi ja teos lõpeb samas punktis, kus Nüganeni film – Saaremaal), on “1944” palju terviklikum, tempereeritud ja ülesehituselt palju paremini teostatud. Filmitegijad teavad, millal aeg maha võtta ja hinge tõmmata, millal nalja teha ning mil karakteritele või actionile keskenduda. Taolist tasakaalu on raske saavutada ning suur kiitus selle eest. Kõige taga on peale režii ning montaaži aga Leo Kunnase käsikiri, mis tundub vähemalt filmi vaadates üks taasiseseisvunud Eesti parem ja julgem stsenaarium.
LUGU
Mulle on alati tundunud, et “Inimesed sõdurisinelis” on “Jõulud Vigalas” kõrval eestluse teemal üks kõnekamaid ja võimsamaid lugusid. Just lugu – mitte tingimata stsenaarium. Müüri filmi sisu on ju tähendusrikas, NL sõjaväkke mobiliseeritud eestlased asuvad teele kodumaale, et seal Saksa mundris rahvuskaaslasi tappa. “1944” on samavõrra tugeva ja ehk isegi veel emotsionaalsema looga, mis oma julguse, üllatuste ning suurepärase lõpu poolest väärib omaette kiitust. Kahjuks ei saa ma loost siin väga rääkida, sest see rikuks kinoelamust.
Leo Kunnase stsenaariumis on palju rohkem karakterit ja huumorit kui Paul Kuusbergi, Jüri Müüri ja Lembit Remmelga omas. Tegelaskujud on mõlemas filmis vähe väljaarendatud, kuigi “1944” üritab neile rohkem keskenduda. Kuigi Müüri filmil on NL võimude poolt pealesunnitud raamjutustus ja propagandistlikkus, mõjub ta ajastut arvestades tugevamalt kui “1944”. “Inimesed sõdurisinelis” ei ürita nii palju vaatajale ajaloolisi fakte ja dilemmasid üle seletada ning seetõttu tekib (vähemalt minu jaoks) suurem üldistus ja võimsam sõnum. Kohati on Eesti rahva olukorda II maailmasõjas (küüditamine, põgenemine, Eesti, Saksa kui NL pool, Tallinna pommitamine jne) ehk liiga palju mainitud ning “1944”, kuigi hariduslik ja kõnekas, ei toimi kunstilisel tasandil nii hästi. Filmi lugu ise on nii hea, et mitmed dialoogid, nagu “mis sa siis teed kui punavormis eestlane sulle vastu tuleb” tunduvad üleliigsena. Sama idee on palju mõjuvamalt sündmuste abil edasi antud ning dialoog (mis peaks näitama Saksa mundris oleva Eesti sõduri konflikti) toimis vähemalt antud juhul natuke pingutatu ja ebaveenvana. Taolised momendid on aga rohkem lavastaja kui stsenaristi teha. Leo Kunnase käsikiri on kohatisest Eesti filmile omasest nõrgast (korrektsetest täislausetest koosnevast) dialoogist ning üleliigsetest stseenidest hoolimata “1944” kõige tugevam osa. Julgeksin isegi väita, et stsenaarium on tegelikult palju parem kui film. Kujutluspildis võib mõelda, mis oleks antud stsenaariumiga saavutanud keegi nagu Paul Verhoeven (“Must Raamat“), Kathryn Bigelow (“Piinakamber”) või Elmo Nüganen koostöös Jüri Müüriga.
1+1=2
“1944” on konarlikkusele vaatamata korralik, kõnekas, emotsionaalne ning mõtlemapanev film Eesti rahvale. Kohalik “Ballaad sõdurist” (rež. Grigori Chukhrai) või “Kanal” (rež. Andrzej Wajda) ootab aga veel tegemist. Kui “Inimesed sõdurisinelis” ja “1944” tugevused kokku liita, võiks meil olla üks suurepärane sõjafilm. Seniks peame aga leppima kahe korraliku ja rahvuslikult olulise II maailmasõda kujutava teosega.
Neile, kes soovivad “1944” vaatama minna, ei teeks paha enne “Inimesed sõdurisinelis” ära vaadata. Mitte niivõrd võrdlusmomendi pärast, vaid nii tekib palju parem taustsüsteem filmi vaatamiseks. Mõlemad teosed muudavad üksteist tugevamaks ja toetavad teineteist. Minu jaoks on aga Eesti parim sõjafilm, vigadest hoolimata ikka veel Jüri Müüri “Inimesed sõdurisinelis”. Kuigi stsenaarium on nõrgem, on tegu on natuke ühtlasema, tugevamalt teostatud, visuaalselt mõjuvama ja mällusööbivama filmiga.
Kahe filmi koondhinne: 6.5/10
IMDB IMDB
Mulle jäi see Kaspar Velberg samuti hästi meelde ja mulle ta meenutas hoopis noort Klaus Kinskit, aga muidugi Velberg pole nii inetu.
Noh, Klaus Kinski oli juba noorena väga mõjuv filminäitleja ning vähemalt sama hea kui Luik :D Igastahes on Velberg heas seltskonnas. Jääb ainult loota, et tema filmikarjäär tuleks sama põnev kui neil kahel.
Velbergi osas nõus, et temast võib veel väga palju kuulma hakata. Tõeliselt fotogeeniline ja tundlik miimika.
Mind ärritas filmi puhul siiski see, kuidas SS-eestlaste ja punaväe-eestlaste lood olid kokku seotud Aino Tammiku karakteri kaudu väga kunstlikult – kas tõesti tekivad südametunded samal õhtul, kui naine saab teada venna surmast ning sõnumitooja ise on seejuures ebausutavuse epitoom, olles ühtlasi nii tema venna tapja, tema perekonna peale koputaja ning samas süümepiinadega julge õilishing, kes eelnenust hoolimata pressib ennast üsna julgelt Aino koju ja üritab naisele ligineda. Aino Tammiku rõõmsameelsus on kogu konteksti arvestades rohkem nagu sõjast hulluks läinud inimese apaatia moodi.
Pean filmi tugevamaks osaks just esimest poolt kuni Jüri Jõgi jõudmiseni Estonia pst ukse taha. Kuni selle hetkeni olin loost emotsionaalselt väga haaratud, edasine enam ei suutnud seda pinget hoida ja filmi lõpp jõudis üldse ootamatult kätte, ilmselt alateadlikult ootasin veel viimast isiklikku kokkupuudet saksa vägede ja punaväelaste vahel.
Täitsa head tähelepanekud. Eks tervet seda keskset ideed kuidas me loo kulgu filmi jooksul jälgime võib pidada kunstlikuks. Minu jaoks oli see idee piisavalt tugev ning oli filmi kõige huvitavam osa. Kui see võis kohati pingutatud ja kohmakas olla, teenis ta ilusti filmi keskset ideed.
Jüri Jõgi karakterile pandi tõepoolest liiga palju asju õlule. Mainisin ka ise, et Aino ja Jüri vahel tekkinud tunded polnud kõige veenvamad ning tundusid kiirustatuna. Ka SS ja punaväe sõlmimispunkt oleks võinud olla paremini tehtud. Aga lõpplahendusega jäin rahule ja “1944” tundus lõppevat just kõige õigemas kohas.
Kuigi nõustun kohati, et sisuline pool oli esimeses pooles tugevam, ei suutnud film mind haarata kuna filmitegemine ise oli kohmakam. Teine pool toimis minu jaoks paremini kuna oli paremini tempereeritud – režii oli kindlakäelisem ja väljapeetum. Jõgi tegelaskuju (liigselt keerukas) konflikt ja teekond oli siiski minu jaoks dramaatilisem kui Karl Tammiku oma.
Aga Velbergi ennast oli filmis kõige huvitavam jälgida :)