režissöör: Kenneth Lonergan
stsenaarium: Kenneth Lonergan
osades:
Casey Affleck (Lee Chandler)
Kyle Chandler (Joe Chandler)
Michelle Williams (Randi Chandler)
Lucas Hedges (Patrick)
Gretchen Mol (Elise)
C.J. Wilson (George)
Matthew Broderick (Jeffrey)
Tate Donovan (hokitreener)
operaator: Jody Lee Lipes, kunstnik: Ruth De Jong, kostüümikunstnik: Melissa Toth, montaaž: Jennifer Lame, helilooja: Lesley Barber. Produtsendid: Lauren Beck, Matt Damon, Chris Moore, Kimberly Steward, Kevin J. Walsh.
137.min
Siiras lugu ehedate tegelastega
Lõpuks on Eesti kinodesse jõudnud eelmise aasta üks hinnatumaid filme – intelligentne draama kaotusvalust ja mineviku taagast.
Režissöör Kenneth Lonergani (“Margaret”) draama on seni võitnud kõik olulisemad auhinnad peaosatäitja Casey Afflecki rolli eest. Kas film ja paljukiidetud osatäitmine on nende vääriline? Meistrimehena töötav Lee Chandler (Casey Affleck) on pärast venna Joe (Kyle Chandler) surma sunnitud tagasi pöörduma oma kodulinna Manchesteri, et 15aastase vennapoja Patricku (Lucas Hedges) eest hoolitseda ja aidata matuseid korraldada. Seal olles saab ta teada venna pärandusest ning on sunnitud silmitsi seisma minevikuga, mis teda kunagi oma perest ja kohalikust kogukonnast eraldas.
Läbitunnetatud maailm
Tegu on inimliku draamaga, mis käsitleb küll karme teemasid, ent ei mõju liiga raskelt. Taskurätikud peab paaris kohas pisarate pühkimiseks küll välja võtma, ent loos leidub ka piisavalt huumorit ning lavastaja suhtub oma tegelastesse suure empaatiaga. Karakterid on kaunilt väljajoonistatud, neist põnevaim peategelane Joe. Ta satub kergelt kaklustesse, joob ülemäära ning tema ropp sõnakasutus jätab jälje ka vennapoja käitumisse. Üksildane ning endassetõmbunud mees, kes on sellest hoolimata sümpaatne. Affleck esitab Lee Chandleri rolli tõesti suurepäraselt. Näitleja mäng on loomutruu ja märkamatu ning mehe silmade taga toimub väga palju.
Teised tegelaskujud on sama ehedalt esitatud. Äsja isa kaotanud Patrick tundub olevat rohkem huvitatud oma sõprade ja tüdrukuga aja veetmisest, ent elab tegelikult leina omal moel läbi. Tema läbisaamine onuga tundub esialgu vastuolulise ja isegi ükskõiksena, ent meeste vahel on tugev side ja teineteisemõistmine.
“Manchester by the Sea” suurim voorus on detailideni läbitunnetatud maailm, mis mõjub reaalselt. Režissöör usaldab publikut ja jagab palju olulist infot pealtnäha väheoluliste sündmuste või detailide kaudu. Tegelaste rääbakad riided ning segamini toad tekitavad tunde, et viibime koos päris inimestega, mitte Hollywoodi staaridega.
Rahulik kulgemine
Lugu liigub osavalt olevikus ja minevikus toimunud sündmuste vahel ning jutustab sammhaaval Leega juhtunud loo. Kuigi elus on juhtunud nii mõndagi, ei tundu draama kordagi pingutatuna. Iga tegelane võitleb oma ellujäämise nimel ning peab tehtud vigadega edasi elama. Heale draamale kohaselt karakterid palju ei muutu ning jäävad ka pärast elumuutvaid sündmusi olemuselt samaks. See teeb filmi ausaks ja mõjuvaks.
Film võtab endale aega. Võib ju väita, et paljud stseenid pole loo seisukohalt olulised ja võiks vabalt välja jätta, ometi on nad tähtsad. Pisikesed hetked jutustavad siin palju ja lisavad linateosele ehedust. Nii inimlikke ja kaunilt läbitunnetatud filme nagu “Manchester by the Sea” ei näe ekraanil tihti. Jutustatud lugu pole võib-olla originaalne ega paku iseenesest midagi uut, ent on siiras ja mõjuv. See on hiilgav näide kaasaegsest melodraamast, mis hoiab emotsioonid sordiini all ning usaldab vaatajat.
Ma armastan seda filmi.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 27. jaanuar 2017
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 
Lisa kommentaar