režissöör: Christopher Nolan
stsenaarium: Jonathan Nolan & Christopher Nolan
osades:
Matthew McConaughey (Cooper)
Anne Hathaway (Amelia)
Wes Bentley (Doyle)
Jessica Chastain (Murph)
Michael Caine (Professor Brand)
John Lithgow (Donald)
operaator: Hoyte Van Hoytema, kunstnik: Nathan Crowley, kostüümikunstnik: Mary Zophres, montaaž: Lee Smith, helilooja: Hans Zimmer. Produtsendid: Christopher Nolan, Lynda Obst & Emma Thomas.
169 min
AMBITSIOONIKAS VIRRVARR
Cristopher Nolan on viimaste kümnenditega tõusnud Hollywoodis kultusrežissööriks. Mees lavastab intelligentseid ja publiku poolt väga armastatud kassahitte, ent on hakanud oma ambitsioonikuses aina enam libastuma (“The Dark Knight Rises”). “Interstellar” – “Tähtedevaheline” sihib sõna otseses mõttes tähtede suunas ning tahab rääkida paljudest teemadest, ent lõppude-lõpuks ei räägi millestki. Olles tugevalt mõjutatud Nolani ühest lemmikfilmist : Stanley Kubrick’u oopusest “2001: A Space Odyssey”(1969), on see lõpuks kui hale koopia kümnetest ideedest, mida enne on palju paremini teostatud teistes filmides nagu näiteks Danny Boyle’i “Sunshine” (2007) ja Robert Zemeckis’e “Contact” (1997).
Kuna tegu on tüüpilise Cristopher Nolani filmiga -s.t. teosega, mille sisu on teadmatuses hoitud, ei hakka ka mina seda ära rikkuma ning üritan hoiduda spoileritest. Isegi kui see filmi dekonstrueerimise keerukamaks teeb. Üldkontseptsioon on ulmefilmide seas ju üsna tuttav: inimeste aeg hakkab Maal otsa saama ning uurijate meeskond saadetakse inimajaloo tähtsamale missioonile. Seekord peavad nad rändama meie galaktikast väljapoole, et uurida, kas inimkonna tulevik võib peituda tähtede keskel.
MILLEST RÄÄGIB FILM?
Enne kui hüppan probleemide juurde, pean mainima, et film on kohati väga kaunilt lavastatud. Tegu on lavastajale omase uhke produktsiooniga ning mitmed puudused, mis vaevasid tema viimast filmi (kohmakas montaaž ja hektiline tempo), on kadunud. Esimene kolmandik on tugev ning mitmed kohad on emotsionaalsed ja väga mõjuvad (nagu näiteks peategelase videokõne oma lastega peale ühelt planeedilt naasmist). Filmist leiab ka visuaalselt rabavalt tehtud hetki, mis paraku küll peale “Prometheus’e” ja “Gravity” hiljutist ekraanilolekut ei mõju enam nii originaalselt. Ka Kubrick’u laenud on üsna tuntavad. Algus on siiski korralik, keskendudes isa ja tütre – endise kosmonaudi ja farmeri Cooper’i (McConaughey) ja tütre Murph’i (Mackenzie Foy) vahelise suhtele. Üsna kohe visatakse tegelaskujude kaudu mitmeid teemasid õhku. Cooper ütleb, et vanasti vaatasid inimesed taevasse ja mõtlesid, mis on inimeste koht tähtede seas, ent nüüd vaatavad alla ja muretsevad meie koha pärast tolmu sees. Samuti tundub teemaks olevat aeg – isa kingib näiteks tütrele kella ning aja relatiivsusteooria leiab filmi jooksul üsna küsitaval kujul kasutust.
Filmi esimene pool tundub olevat kui mõtlik teaduslik ulme, mis tahab uurida väga suuri küsimusi. Kas me suudame päästa inimkonna ja kas see on üldse võimalik? Ent filmi keskel hakkab asi lagunema – peale Amelia (Anne Hathaway) esitatavat üsna küsitavat monoloogi armastusest ja aegruumist hakkab film jalgealust kaotama. Islandil filmitud lõik vahetab žanreid ning sunnib uskuma nõrgalt väljajoonistatud tegelaskujude pööretesse. Siin on peidus probleemid, mis on Nolanit ennegi vaevanud, eriti tema nõrgimat filmi “The Dark Knight Rises” – teemad öeldakse välja ja karakterite tegevused on plot’i mõttes loogilised, ent neil puudub narratiivis korralik põhjendus. Probleem on selles, et ükski tegelaskuju pole piisavalt väljajoonistatud. Tõsi, “Inception” – “Algus” oli samuti film, milles polnud korralikke karaktereid – aga nad kõik olid šifrid, kes teenisid konkreetselt plot’i ja keskset teemat. Siin aga nõuaksid näiteks nii Michael Caine’i kui Matt Damon’i tegelaskujud rohkem ekraaniaega ning nüansseeritust, ent nad nad nii suured ideed välja kannaksid. Nende motivatsioonid jäävad plakatlikeks, sest tegelastel puudub defineeritud karakter. Jällegi – öeldakse, aga ei uurita. Ja sellest on ääretult kahju, sest mitmed ideed on iseenesest ju ääretult põnevad. Kui filmi kõige meeldejäävamad ja kolmedimensioonilisemad tegelaskujud on kõrvalised (ja väga ägedad) comic-relief robotid, on midagi nagu paigast ära. Ülejäänud karakterid võib kõik põhimõtteliselt ümber vahetada ja mitte midagi ei muutuks. Mustanahaline, mees või naine – vahet pole. Ka peategelase areng on puudulik ning tema suur “valik” filmi viimases kolmandikus tuleb eikuskilt, ega oma karakteri ega loo seisukohalt erilist kaalu.
ÜRITADES MEELDIDA KÕIGILE EI RAHULDA SA JUSTKUI KEDAGI
Kas mäletad põhikoolist seda klassivenda või – õde, kes üritas kõigile meeldida ning muutis vastavalt seltskonnale pidevalt oma identiteeti? Selline tegelane on “Interstellar”. Film üritaks justkui kõike, aru saamata, mis ta tahab tegelikult olla. Kas on tegu teadusliku ulme või ulmefantaasiaga, spirituaalse või ratsionaalse filmiga? Kui jaa, siis milleks pidevalt naljasid viskavad robotkarakterid, kes justkui seda tõsidust lõhuvad? Film üritab öelda palju, ent ei julge millegagi süvitsi minna ning eikuskilt tekkinud actionstseen tundub reetvat kõike, mis enne on loodud. Ei taipa, kas Nolan üritas teha filmi laiadele massidele, intelligentsele vaatajale või hardcore ulmefännidele? Lõppude-lõpuks ei saagi aru, mis “Interstellar” olla tahab ja millest kõneleb. Puudub korralik fookus, tonaalsus ja veendumus. Kui “2001: A Space Odyssey” on oma loo poolest väga lihtne ja fokuseeritud film, siis “Interstellar” on selle täielik vastand. Üritades rääkida liiga paljust, ei ütle sa kokkuvõttes midagi. Isa-tütre suhted, üksindus, ohverdamine, armastus, inimlikkus, aja relatiivsus, gravitatsioon, paradoksid, inimkonna päästmisega seonduvad moraalsed probleemid jt ideed leiavad kõik käsitlust, ilma et tekiks suurem üldistus. Kuigi keskseks näib olevat emotsioonidest lähtuvad inimlikud valikud, ütleb lavastaja kõik oma ideed liiga otse välja ning üritab kõik ära lahendada ilma, et õhku jääks müsteerium või küsimus. Kinost lahkudes valitseb tühjus, kuna vaatajal pole enam millegi üle edasi mõelda. Ja kui te ei arva ära filmi alguses olevat kummitusega seotud mõistatust, olete vist vähe filme vaadanud :) Loogikavigadest, vasturääkivustest ja paradoksidest aga ei tasu siinkohal vist üldse kõnelda.
Kui Nolani Batmani filmid võisid rääkida küll paljudest asjadest, ent olid tegelikult siiski koomiksifilmid – moraliteed, mis keskendusid klassikalisele hea ja kurja võitlusele, siis “Interstellar” justkui ei mõistaks, mis ta olla tahab. Film ei vabanda millegagi välja oma 169. minutist pikkust ning kannatab lisaks kõigele ka kohati üleliigsete liinide ja karkterite all (näiteks Topher Grace’i ja Casey Aflleck’i tegelaskujud ning viimase perekonna lugu filmi viimases kolmandikus).
Kuigi “Interstellar’i” pidi esialgu lavastama Steven Spielberg, on filmi tegelikeks algatajateks produtsent Lynda Obst ja teoreetiline füüsik Kip Thorne. Nemad on viimaste kümnendite parima teadusliku ulmefilmi, Carl Sagan’i romaanil põhineva ja Robert Zemeckise käe all valminud “Contact’i” (1997) taga. Huvitaval kombel mängis seal nagu selles filmis samuti Matthew McConaughey. See on tõeliselt hea, mõtlik ja intelligentne ulmefilm, mis arutleb kaunilt usu ja teaduse vaheliste seoste ning konfliktide üle. Kui pole näinud, vaadake pigem seda.
Aga noh, eks Nolani uusima filmi peaks ju ka oma silmadega kinos ära nägema. Visuaalia on ju võimas ning filmitegijate ambitsioon väärib omaette kiitust. Olen üsna kindel, et teos kõnetab paljusid ning läheb neile hinge. Tegu on vastuolulise taiesega, mis tekitab kindlasti palju diskussiooni ning leiab nii publiku kui kriitikute seas palju kiitust kui ka laitust. “Interstellar’is” on peidus suured ja mõtlemapanevad teemad, mis ei leidnud minu jaoks kahjuks väärilist ja rahuldavat käsitlust.
Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode
Parim arvustus! Loodan, et Sinu blogi säästab mind edaspidistest kinos piinlemistest.
:D
Üsnagi nõus kõigega, aga veidi kõrgema hinde paneks isiklikult.
Hehe, mina küll ei lahendanud seda kummituse-asja ära kuidagi!
Täiesti arusaadav :) Filmi hinnet oli ka antud juhul keeruline panna, aga mida rohkem ma filmi peale mõtlesin, seda problemaatilisemaks ta muutus. Ma päris ei mõista ka neid õudselt kõrgeid hindeid ja meeletuid kiitusi, mida nii paljud “Interstellari” suunas viskavad.
Aga väga lahe, kui sa ei lahendanud ära seda kummituse-asja, sest siis oli film kindlasti nauditavam. Kuskil musta augu sissetoomise paiku aimasin selle ära ja mis teha – lahendus oli suht täpselt see, mis ennustasin. Üsnagi tüüpiline ja loogiline whodunnit müsteeriumi lahendus.
Kuskil IMDB kommentaariumis ütles keegi päris tabavalt umbes nii, et mis puutub inimkonna tulevikušanssidesse, siis sellisele filmile antav lauskiitus paneb neis mõnevõrra kahtlema :) Ausalt öeldes poleks vist isegi viitsinud lõpuni vaadata, kui poleks enne lugenud ülevoolavat kiitust “2001” tasemel lõpu kohta, mis oleks ju teoreetiliselt võinud kogumuljet tunduval parandada. Tegelikkuses muidugi see täiesti idiootlik lõpp kiskus hinnet veelgi allapoole…
Pärast “Inceptionit” poleks sellist ebaintelligentset (ja isegi antiintellektuaalset – paradoksaalselt, vaatamata pidevale justkui teaduse toppimisele sellesse ja eriti tollele kolkakooli mentaliteedi pilamisele) filmi küll oodanud. Ja oleks siis, et emotsionaalseltki välja vedanuks… Kahtlemata on “Contact” kordades etem film, mis erinevalt sellest “suurteosest” saadud ajaraisu tunnet kutsub ennast (korduvalt) uuesti vaatama.
Retsensioon aga on erinevalt filmist väga hästi kümnesse tabanud :)
See IMDB kommentaar on tõesti väga tabav :D
Mõned on ka ilusti välja toonud, et film, mis peaks olema sisimas vanematest ja lastest ning armastusest, on emotsionaalselt kuidagi võlts ning elutute tegelaskujudega. Film vajutab küll emotsionaalseid nuppe, ent ei tee seda seda ehedalt.
Muide, üks mu sõber tõi välja aspekti, et enamikel problemaatilisematel Cristopher Nolani filmidel on kaasstsenaristiks režissööri vend Johanthan Nolan. Ehk on sinna koer maetud. “Inception” on ikka väga läbimõeldud, liiglihata ja absoluutselt teisest klassist teos.