2019. FILMIAASTA TOP 10

– ehk PARIMAD FILMID 2019. AASTA EESTI KINO- ja NETILEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.

Peale viivitust saan lõpuks teha tagasivaate 2019. filmiaastale.

Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2019. aastal Eesti kinolevis või voogedastusplatvormidel saadaval. Filmid, mis kahjuks kohalikku levisse ei jõudnud (ega eeldatavasti ka jõua) on märgitud tärniga *

---

10. “Marriage Story” – “Abielu lugu” (201)
režissöör: Noah Baumbach
Netflixis alates: 6.12 2018

Režissöör Noah Baumbach’i austusavaldus 1970ndate abielulahutusfilmidele nagu Paul Mazursky “An Unmarried Woman” (1978) ning Robert Benton’i “Kramer vs. Kramer’ist” (1979) on lavastajale omaselt suurepäraste näitlejatöödega ning eluliste, kurbnaljakate stseenidega. Nagu ta enamik filme jutustab see taaskord ka valgetest, enesekesksetest ja heal elujärel olevatest New Yorgi intellektuaalidest.

See mis mõjus värskelt 1970-, 80- ja 90ndatel, mõjub nüüd kohati pingutatu ja vanamoelisena.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

9. “The Favourite” – “Soosik” (2018)
režissöör: Yorgos Lanthimos
Kinodes alates: 18.01.2019

Groteskne ning moonutatud, ent samas usutav vaade poliitilisele ja personaalsele võimuvõitlustele, mis näitab barokkajastut täies dekadentlikkuses.

Olivia Colman võitis õigusega Oscari ühe viimase aja meeldejäävama naistegelaskuju suurepärase kehastamise eest.

 Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

---

 

8. “At Eternity’s Gate” – “Igaviku väravas” (2018)
režissöör: Julian Schnabel
Kinodes alates: 11.01.2019

Van Goghist on ju filmi ennegi tehtud, ent maalikunstnik ja režissöör Julian Schnabeli (“Tuurikell ja liblikas”, “Basquiat”) suudab lisada filmile omapoolse poeetilise, personaalse ja vitaalse vaatenurga. Vana ja tuttav lugu tundub taas värskena.

Kaunis ood loomingule.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 

 

---

7. “The Lighthouse” (2019)
režissöör: Robert Eggers
Kinodes alates: 7.12.2019

Robert Eggersi atmosfäärne art house õudusfilm ei ole kindlasti kõigile, ent teos, mis on tehtud niisuguse veendumuse ja detailitäpsusega,  haarab paratamatult oma lummusesse.

Filmil on kindlakäeline režii,  briljantne mustvalge operaatoritöö, atmosfäärne helirežii ja muusika, ent filmi  panevad elama Robert Pattinsoni ja Willem Dafoe’i kehastatud tegelaskujud ning nendevaheline põnev suhtedünaamika. Kes meist ei läheks sellisel saarel natuke segi?

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

---

6. “Marju Lepajõe. Päevade sõnad” (2019)
režissöör: Vallo Toomla
Kinodes alates: 01.11.2019

Aasta, kus kõik tormasid vaatama suure-eelarvelist ja eepilist Tammsaare-epopöa kauavalminud kinoversiooni, osutus pärliks hoopiski film, mis on kui anti – “Tõde ja õigus”. Lihtne, mittekinematograafiline dokumentaalfilm ühest inimesest, mis suudab 100 minutit lühemana rääkida paljust enamast. Kuigi Eesti mängufilmid on viimase kümnendi jooksul kõvasti paremaks läinud, peab tõdema, et eestlased on eelkõige siiski suurepärased dokumentalistid:)

“Marju Lepajõe. Päevade sõnad” on ilmselt ka kõige paremate kildudega ja tsiteeritavamaid filme “Siin me oleme!” (1979) kõrval.

Hinne: 8/10
IMDB

 

---

5. “The Farewell” – “Hüvastijätt” (2019) *
režissöör: Lulu Wang

2020.aasta Oscari nominatsioonide väljakuulutamisel oli palju kära selle ümber, et Greta Gerwigi parima režissööri  kategoorias ei nimetatud. Tegelikult aga teeninuks parima režissööri  (vähemasti naisrežissööride seas) ning parima filmi nominatsiooni hoopiski Lulu Wang oma südamliku “Hüvastijätu” eest.

Filmi keskmes on sümpaatne ning universaalne lugu perekonnaväärtusest ning  sissevaade Hiina ühiskonda, kus eakate perekonnaliikmete eest hoitakse nende rasked haigusdiagnoosid saladuses.

Meeldejäävad karakterid, empaatia ning humoorikas perekonnadünaamika lahkamine, tegi sellest eelmise aasta südantsoojendavama filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

4. “Sorry We Missed You” – “Kahjuks Ei Olnud Teid Kohal” (2019)
režissöör: Ken Loach
Kinodes alates: 

Ken Loachi järjekordne sotsiaalkriitiline ning südantlõhestav film Inglise töölisklassi perest, kus isa asub kullerina tööle, ent mõistab peagi, et kogu süsteem on lihtöölise vastu.

Lihtne, eluline ja brutaalselt aus.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

3. “Gisaengchung” – “Parasite” – “Parasiit” (2019)
režissöör: Bong Joon-ho
Kinodes alates: 

Olen õnnelik, et mul õnnestus “Parasiiti” näha enne kui see  auhindu ning aasta parima filmi tiitlit noppima hakkas. Nii sai filmi nautida liigsete ootusteta. Tegu on Lõuna-Koreale ning rezissöör Bong Joon-ho’le omase väga tugeva ja leidliku filmiga, millesarnaseid on Lõuna-Korea juba mitu kümnendit teinud.

“Parasiit” on kui Hirokazu Koreeda filmi “Poevargad” (2018) küünilisem ja operetlikum väikevend. Mõlema filmi keskmes on sulidest perekond. Mitmed teemadki on väga sarnased. Ent kui Koreeda film on pigem vaoshoitud ning mõtliku lõpplahenduses, siis Bong Joon-ho on endale iseloomulikult toonud sisse bravuuri ning klassikriitika.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

---

2. “Uncut Gems” (2019)
režissöör: Josh Safdie & Benny Safdie
Netflixis: 31.01.2020

Safdie vendade uus krimifilm on suurepärane karakteriuurimus juveeliärikast Howard Ratnerist (Adam Sandler oma karjääri ühes parimas rollis), kes üritab äri, laenude ja kihlvedude abil lõpuks korraliku varanduse kokku ajada, ent kõik ei lähe sugugi plaanipäraselt.

Kaasahaarav ja keerdkäike täis lugu mehest, kes loodab viimase hetkeni oma elu koos hoida. Aga kas see ka tal õnnestub?

 Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

1. “Portrait of a Lady on Fire”–”Põleva tütarlapse portree” *(2019)
režissöör: Céline Sciamma
PÖFFil: 17, 21 & 30.11

“Põleva tütarlapse portree” on niisugune teos, mille pärast ma filme vaatan. Poeetiline, lummav ja seletamatu elamus, mis eksisteerib ainult kinoekraanil.

Kaunis film loomingust, armastusest ja pilkudest. Kirglik, detailitäpne ja unustamatu elamus. Seda peab kogema.

 Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

Minu täielik pingerida 2018. aasta filmidest:

Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul mõned filmid vabalt kohad vahetada. Esimese neljakümne näol on tegu tugevamate filmidega.

1. Portrait of a Lady on Fire – Põleva tütarlapse portree *(2019) ★★★★½ IMDB Rotten Tomatoes
2. Uncut Gems (2019) ★★★★ (Netflix) IMDB Rotten Tomatoes
3. Parasite – Parasiit (2019) ★★★★ IMDB Rotten Tomatoes 
4. Sorry We Missed You – Kahjuks Ei Olnud Teid Kohal (2019) ★★★★ IMDB Rotten Tomatoes
5. The Farewell (2019) ★★★★ IMDB Rotten Tomatoes
6. Marju Lepajõe. Päevade sõnad (2019) ★★★★ IMDB
7. The Lighthouse (2019) ★★★½ IMDB Rotten Tomatoes
8. At Eternity’s Gate (2018) ★★★½ IMDB Rotten Tomatoes
9. The Favourite – Soosik (2018) ★★★½  IMDB Rotten Tomatoes
10. Marriage Story – Abielu lugu * (2019) ★★★½ (Netflix) IMDB Rotten Tomatoes 
11. Forman vs. Forman * (2019) ★★★½
12. Jojo Rabbit – Jänespuks JoJo (2019) ★★★½
13. mid90s (2018) ★★★½
14. Doctor Sleep – Doktor Uni (2019) ★★★½
15. Dolemite Is My Name – Dolemite on mu nimi (2019) ★★★½ (Netflix)
16. Tell Me Who I Am – Ütle Mulle Kes Ma Olen (2019) ★★★½ (Netflix)
17. The Two Popes – Kaks Paavsti (2019) ★★★½ (Netflix)
18. Mirai (2018) ★★★½
19. An Officer and a Spy – Ohvitser ja Spioon (2019) ★★★½
20. I Lost My Body (2019) ★★★½
21. Cold War – Külm Sõda (2018) ★★★½
22. Sorry to Bother You – Vabandust, et tülitan (2018) ★★★½
23. Beanpole – piitsavars (2019) ★★★½
24. Knives Out – Nugade peal (2019) ★★★½
25. Pain and Glory – Valu ja Hiilgus (2019) ★★★½
26. High Life – Elu tähtede keskel (2018) ★★★½
27. The Irishman – Iirlane (2019) ★★★½ (Netflix)
28. Tõde ja Õigus – Truth and Justice (2019) ★★★½
29. Little Women – Väikesed Naised (2019) ★★★½
30. By the Grace of God – Jumalale tänu (2018) ★★★½
31. How to Train Your Dragon: The Hidden World – Kuidas taltsutada lohet 3 (2019) ★★★½
32. The Lego Movie 2: The Second Part (2019) ★★★½
33. Skate Kitchen (2018) ★★★
34. Joker – Jokker (2019) ★★★
35. Jesus Shows You the Way to the Highway – Jeesus juhatab sind kiirteele (2019) ★★★
36. Once Upon a Time… in Hollywood – Ükskord Hollywoodis (2019) ★★★
37. Creed II (2018) ★★★
38. Ready or Not – Pulmaöö peitusemäng (2019) ★★★
39. Birds of Passage – Rändlinnud (2018) ★★★
40. Never Look Away * (2018) ★★★
41. Jumanji: The Next Level – Jumanji: järgmine tase (2019) ★★★
42. Shazam! (2019) ★★★
43. John Wick: Chapter 3 – Parabellum (2019) ★★★
44. Pokémon Detective Pikachu – Pokémon: detektiiv Pikachu (2019) ★★★
45. Klaus (2019) ★★★ (Netflix)
46. Green Book – Roheline Raamat (2018) ★★★
47. Ford v Ferrari – Le Mans 66 (2019) ★★★
48. Fyre (2019) ★★★ (Netflix)
49. Aasta Täis Draamat – A Year Full of Drama (2019) ★★★
50. Tõnis Mägi. Vaikus valguses (2019)
51. Knock Down the House (2019) ★★★ (Netflix)
52. Good Boys (2019) ★★★
53. The Highwaymen (2019) ★★★ (Netflix)
54. Spider-Man: Far from Home – Ämblikmees: Kodust kaugel (2019) ★★★
55. Vice – Asepresident (2018) ★★½
56. 1917 (2019) ★★½
57. I Am Mother – Tehisema (2019) ★★½
58. Yesterday – Eile veel (2019) ★★½
59. Weathering with You – Tüdruk, kes muutis ilma (2019) ★★½
60. The Last Black Man in San Francisco * (2019) ★★½
61. Ükssarvik – Chasing Unicorns (2019) ★★½
62. Us – Meie (2019) ★★½
63. Midsommar – Jaanipäev (2019) ★★½
64. Avengers: Endgame – Tasujad: Lõppmäng (2019) ★★½
65. Kastist väljas – Konstantin Vassiljev (2019)
66. Mary Queen of Scots – Mary, šotlaste kuninganna (2018) ★★½
67. Velvet Buzzsaw (2019) ★★½
68. Zombieland: Double Tap – Zombieland 2: topeltlask (2019) ★★½
69. See You Yesterday (2019) ★★½ (Netflix)
70. The Dead Don’t Die – Surnud Ei Sure (2019) ★★½
71. Earthquake Bird (2019) ★★½ (Netflix)
72. The King (2019) ★★½ (Netflix)
73. Ralph Breaks the Internet – Ralf lõhub interneti (2018) ★★½
74. The Aeronauts – Aeronaudid (2019) ★★½
75. On the Basis of Sex – Sest ta on naine (2018) ★★½
76. Terminator: Dark Fate – Terminaator: Sünge saatus (2019) ★★½
77. It Takes a Lunatic (2019) ★★½
78. The Beach Bum – Rannaparm (2019) ★★
79. Ad Astra – Tähtede poole (2019) ★★
80. Alita: Battle Angel – Alita: Sõjaingel (2019) ★★
81. Star Wars: The Rise of Skywalker – Star Wars: Skywalkeri tõus (2019) ★★
82.  Skandinaavia Vaikus – Scandinavian Silence (2019) ★★
83. The Great Hack (2019) ★★ (Netflix)
84. Always Be My Maybe (2019) ★★ (Netflix)
85. Glass – Klaas (2019) ★★
86. Rocketman (2019) ★★
87. Dark Phoenix – X-Mehed: Tume Fööniks (2019) ★★
88. Aladdin (2019) ★★
89. The Laundromat (2019) ★★
90. The Current War – Voolusõda (2017/2019) ★★
91. Seberg (2019) ★★
92. The Real Life of Johannes Pääsuke – Johannes Pääsukese tõeline elu (2019) ★★
93. Judy (2019) ★★
94. Rambo: Last Blood – Rambo: Viimane veri (2019) ★★
95. Bikram: Yogi, Guru, Predator (2019) ★★ (Netflix)
96. 6 Underground (2019) ★½ (Netflix)
97. Shaft (2019) ★½
98. The Red Sea Diving Resort (2019) ★½ (Netflix)
99. Captain Marvel – Kapten Marvel (2019) ★½
100. Godzilla: King of the Monsters – Godzilla II: koletiste kuningas (2019) ★½
101. Hellboy (2019) ★½
102. Mehed – Men (2019) ½

Jumanji: The Next Level / The Aeronauts / The Current War – Directors Cut (2019)

“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase”  (2014)
režissöör: Jake Kasdan
stsenaarium: Jake Kasdan, Jeff Pinkner
kinodes alates: 6.12.2019

Järg 2017. aasta üllatushitile “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” ei valmista eelmise osa fännidele pettumust.  Samuti hoogne ja lõbus seiklus, mis on nauditav tänu lustakatele osatäitmistele ning näitlejate heale ekraanikeemiale. Järg on tuttav, ent toob sisse ka piisavalt uut materjali. Lisaks vanadele nägudele (Dwayne Johnson, Jack Black, Kevin Hart, Karen Gillan jt) liituvad seltskonnaga ka Danny DeVito ja Danny Glover.

Danny DeVito’t ning Dwayne Johnsonit teda jäljendamas on ääretult lõbus vaadata.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
režissöör: Tom Harper
stsenaarium: Tom Harper & Jack Thorne
kinodes alates: 6.12.2019

Felicity Jones ja Eddie Redmayne (“Kõiksuse teooria“) on taas ekraanil tõsielul põhinevas filmis, mis jutustab aeronaut Amelia Wrenist ja teadlasest James Glaisherist. 1862.aastal asuvad nad õhupalliekspeditsioonile, et lennata eelmistest seiklejatest kõrgemale ja leida teaduslik moodus ilma ennustamiseks.

Meedias mainiti, et “Aeronaudid” on justkui “me too” ajastu produkt. Päris elus tegi James Glaisher antud kõrgusrekordeid purustanud lennu koos Henry Coxwelliga. Filmis on aga tema kaaslaseks Amélia Wren, kes on inspiratsiooni saanud kahest naisaeronaudist: Sophie Blanchardist ja Margaret Grahamist.

Hollywood on ajaloolise tõega ennegi vabalt ringi käinud ning tegelaste vahetamine pole suurim probleem. Pigem on asi selles, et film asendab usutavuse, karakteriloogika ning teadusliku lähenemise meelelahutusliku ja lihtsa vaatemänguga.

“Aeronaudid” mõjub kõige paremini õhupalliga tuhandete meetrite kõrgusel lennates. Tegelaste käitumine ja ettevalmistused selleks sündmuseks tunduvad lihtsustatu ning ebausutavana. Ehk on probleemiks samal ajal linastuv “Majakas“, mis on ajastu kujutamises nii detailitruu, et “Aeronaudid” mõjub tema kõrval fantaasiafilmina, kuigi žanriliselt peaksid asjad just vastupidi olema.

“Aeronautide” narratiiv on samuti konarlik. Suur osa filmist on jutustatud flashbackide abil. Need minevikustseenid on aga kõige nõrgemad ega lisa midagi olulist karakteritele või tegevustikule. Suur osa eelloo pingest põhineb küsimusel, kas tegelased üldse koos õhku tõusevad. Kuna me aga neid filmi alguses lendamas näeme, siis see lihtsalt ei toimi.

Hinne: 5/10

arvustused: Mark Kermode
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Michael Mitnick
Kinodes alates: kinodes alates: 6.12.2019

Režissöör Michael Mitnicki (“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk “) filmi “Voolusõda” vaevasid mitmed tootmisprobleemid. See pidi esialgu linastuma 2017. aastal ning Eesti kinodesse jõudnud versioon kuus minutit lühem “directors cut” versioon.

Filmi keskmes on Thomas Edison (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse (Michael Shannon), kes võitlevad elektrienergia tootmise võimaluste pärast. Nagu “Aeronautide”, on  ka “Voolusõja” keskmes 19.sajandi uuendused. Selle taga peituv lugu ja ajalooline õppetund on intrigeerivamad kui teos ise. 

Produktsioon on oma suhteliselt väikese eelarve kohta muljetavaldav ning ekraanil näeb palju hinnatud näitlejaid (Benedict Cumberbatch, Michael Shannon, Katherine Waterston, Tom Holland, Matthew Macfadyen, Nicholas Hoult jt). Raske on aga aru saada, millest filmitegijad täpselt rääkida tahavad. Keskmes tundub olevat Thomas Edisoni  ja George Westinghouse’i vägikaikavedu (mis on kohati sarnane Cristopher Nolani “The Prestige’is” nähtuga), ent stsenaariumis on liiga palju detaile ning sündmusi, mis fookuse ähmastavad.

Lugu ei haaranud kahjuks intellektuaalsel ega emotsionaalsel tasandil. Nagu vaataks telekast harivat History Channeli saadet, kus amatöörnäitlejate asemel palgati Oscari nominendid.

Hinne: 4.5/10

arvustused:
IMDB Rotten Tomatoes

The Lighthouse/Knives Out (2019)

“The Lighthouse” – “Majakas”  (2014)
režissöör: Robert Eggers
stsenaarium: Max Eggers, Robert Eggers
kinodes alates: 7.12.2019

Joonas kirjutab tabavalt Robert Eggersi (“The Witch”) uusima õudusfilmi  “Majakas” kohta oma blogis : “Natuke sihuke arhetüüpse eesti kunstfilmi vaib: kivine rand, tuul, vihm, kajakad, majakas, äkki ilmuv üksik tiss ja aina kasvav äng.”

Tõepoolest. Kiiksuga mustvalge kunstifilm  teeb kummarduse filmiajaloole ja tõmbab teatud paralleele Rainer Sarneti “Novembriga” ning  tegevuskoht viib mõtted paratamatult Sulev Keedusele. Erinevalt “arhetüüpsest eesti kunstfilmist” on “Majakal” aga palju selgemalt väljajoonistatud maailm ja tegelased, huvitavamad osatäitmised ning põnev suhtedünaamika.

Kui Ephraim Winslow (Robert Pattinson) ühel üksildasel saarel Thomas Wake’ilt (Willem Dafoe) majakavahi kohustused üle võtab, on see tema jaoks lihtsalt ajutine pelgupaik minevikusündmuste eest. Wake’il ei õnnestu aga saarelt lahkuda ja kaks eri koolkonna meest alustavad elu- ja surmatantsu kummalises suhtes. See muutub iga tõusu, mõõna ja kummalise nägemusega, mida neile saar pakub.

Kuigi filmi reklaamitakse eelkõige õudusfilmina, on see pigem psühholoogiline thriller, kus üksikul saarel pannakse proovile peategelaste suhe ning vaimne tervis. Nagu režissööri eelmise filmi “”The Witch” (2015) puhul, on “Majaka” väärtuseks detailideni paigas ajastutruu maailm ja dialoog. Ammutades inspiratsiooni päris elust, on stsenaristid Max ja Robert Eggers loonud põneva kombinatsiooni ajaloolisest tõe, psühholoogia, Kreeka müütide ning kirjanike E. A. Poe ja H.P Lovecraft motiividel.

Kindlasti on tegu aasta ühe meeldejäävama filmiga, mille keskmes on tõeliselt magusad osatäitmised.  Robert Pattinson on suurepärane, ent Willem Dafoe lihtsalt vaimustav.  Robert Eggers tõestab “Majakaga”, et on  üks viimase aja huvitavamaid horrori viljelejaid, kes mõistab, et žanri ei tee köitvaks mitte veri ega odavad trikid, vaid inimlik lugu, usutav maailm ning põnevad tegelased.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Knives Out” – “Nugade peal” (2014)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson
Kinodes alates: 29.11.2019

Režissöör Rian Johnson, kes sattus suure (nii positiivse kui negatiivse) kriitika märklauaks  oma “The last Jediga“on koondanud muljetavaldava näitlejate plejaadi, et tuua ekraanile esmapilgul vanamoeline Agatha Christie ja lauamängu/filmi “Clue” stiilis klassikaline mõrvamüsteerium.

Kui populaarne krimikirjanik Harlan Thrombey (Christopher Plummer) leitakse pärast oma 85. sünnipäeva oma kodust surnuna, kutsutakse juhtunut uurima uudishimulik ja võluv detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Blanc puutub Harlani enneaegse surma tagamaid selgitades kokku tema ebatavalise perekonna ja pühendunud alluvatega ning peab selle valede võrgu lahti harutama.

Režissööri näitas kiindumust film noir žanri vastu oma režiidebüüdis “Brick” (2005). “Nugade peal” on aga armastuskiri Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumitele. Nii nagu “Brickis” ei huvita Johnsonit aga klassikaline müsteerium vaid oma perspektiiv žanrile, mille reegleid ta tunneb. Filmis on toredaid leide, Johnsoni kiiksuga huumorit ning korralik doos poliitilist kommentaari. Müsteerium on põnev ja kaasahaarav ning Thrombey perekond astub üles muljetavaldava näitlejaansambliga: Chris Evans, Jamie Lee Curtis, Toni Collette, Don Johnson, Michael Shannon jpt.  Loo keskmes on aga surnud kirjaniku koduabiline Marta Cabrera (Ana de Armas) (Blade Runner 2049“) ning uurija Benoit Blanc (Daniel Craig).

Craig, kes on teinud enne toredaid karakterrolle, (näit “Logan Lucky“) tundub (vähemalt minu jaoks) paiknevat nii oma tegelaskuju kui näitlemisstiili poolest hoopis teises universumis. Tema versioon ennasttäis detektiivist on pigem sarnane inspektor Jacques Clouseauga “Roosa Pantri” seeriast kui Hercule Poirot’ga ning lõhub vähemalt minu jaoks filmi terviklikku maailma. Kui ülejäänud osatäitjad mõjuvad oma liialdatuses usutavatena, siis Craig mängib lihtsalt üle.

Vaatamata sellele on tegu nutika filmi ja nauditava elamusega.

Hinne: 7/10

arvustused: Mark Kermode  Diana 
IMDB Rotten Tomatoes

 

The Two Popes/The Coldest Game/Ford v Ferrari/The Irishman/An Officer and a Spy/Forman vs. Forman/Seberg (2019)

Noppeid Camerimage 2019 festivalil nähtud filmidest

“The Two Popes” – “Kaks Paavsti”(2019)
režissöör: Fernando Meirelles
stsenaarium: Anthony McCarten
Netflixis alates: 20.12.2019

Kes oleks osanud arvata, et kahest paavstist- Benedict XVI ja tollasest kardinalist Jorge Mario Bergoglio’st- jutustav teos osutub üheks viimase aja naljakamaks filmiks?

Fernando Meirelles’i (“Jumala linn”) režii on talle omaselt energiline ning Anthony McCarten’i stsenaariumi vaimuka dialoogiga (“Kui sakslane räägib nalja, ei pea see olema naljakas”). Lugu ise on lihtne, kammerlik ega eriti sügav, ent selle panevad särama Anthony Hopkins’i ja Jonathan Pryce’i, kelle ekraanikeemia ja mängulust on lihtsalt vaimustavad.

Filmist leiab ilmselt parima ABBA “Dancing Queeni” kasutuse läbi aegade :)

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 

---

“The Coldest Game” – “Kõige külmem mäng” (2019)
režissöör: Lukasz Kosmicki

stsenaarium: Lukasz Kosmicki, Marcel Sawicki
PÖFFIL: 28, 29 &  30.11

Olen üllatunud, et nii kesine teos kandideerib  PÖFFil  nii mitmele auhinnale, sealhulgas parimale filmile.

Kontseptsioon on ju hea. Spioonipõnevik, mille tegevus leiab aset Kuuba raketikriisi ajal Poolas, kus alkohoolikust USA malesuurmeister Mansky (Bill Pullman) peab Varssavi Kultuuri-ja Teaduspalees pidama malematši Nõukogude Liidu meistri Gavriloviga (Jevgeni Sidihhin) ning  samas koguma luureandmeid informaatorilt, Nõukogude ohvitserilt.

Tegu on kahjuks ühe frustreerivama filmiga, mida olen viimaste aastate jooksul näinud. Hea idee, põnev ajalooline taust, ent pingutatud ja puine Hollywoodi klišeedega, üheplaaniliste karakteritega ning ülepingutatud ja ebausutavalt konstrueeritud draamaga teostus. Peaaegu miski filmis ei toimi.

Hinne: 3.5/10

IMDB
  

---

“Le Mans 66” a.k.a “Ford v Ferrari” (2019)

režissöör: James Mangold

stsenaarium: Jez Butterworth, John-Henry Butterworth & Jason Keller
Kinodes alates: 15.11.2019

Vanamoeline Hollywoodi publikufilm, mis käitub ajalooliste faktidega üsna vabalt, ent pakub ilusaid inimesi, kiireid autosid ning korralikku portsu meelelahutust.

Liigagi tuttava skeemi põhjal valminud lugu, mida kannavad head osatäitjad, pole pooltki nii põnevalt teostatud kui paari aasta tagune “Rush” – “Võidu nimel” (2013).

 

Hinne: 6.5/10

IMDB Rotten Tomatoes
 

---

“The Irishman” – “Iirlane” (2019)
režissöör:  Martin Scorsese
stsenaarium: Steven Zaillian, Charles Brandt’i raamatu põhjal
Netflixis alates: 27.11.2019

Martin Scorsese uusim gangsterisaaga “The Irishman” on väga kiidetud, ent minu jaoks siiski pettumus, mis jääb paratamatult meistriteoste “Goodfellas” ning “Casino” varju ega küündi tema viimase teose “Silence” – “Vaikus” tasemele ega pole pooltki nii särtsakas ja meeldejääv kui “The Wolf of Wall Street”

“Iirlases” leidub Scorsesele omaselt briljantselt lavastatud hetki ning suurepäraseid näitlejatöid, ent stsenaarium on üsna laialivalguv. On tore vanu meistreid (De Niro, Pacino ja Joe Pesci) ekraanil näha, ent nende rollid ning omavahelised suhted on oodatust etteaimatavamad.

Kõige rohkem jääb meelde peategelase Frank “The Irishman” Sheerani (Robert De Niro) ja tema tütre (Anna Paquin, Lucy Gallina) suhe. Nendes on kõige paremini tabatud melanhoolsust ja paratamatust, mis meenutab Sergio Leone meistriteost “Ükskord Ameerikas“. Nagu ka Leone, vaatab ka Scorsese (gangsterite) maailma veidi teises perspektiivis kui oma eelmistes krimifilmides. Ilmselt tuleb see ka vanusest.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“An Officer and a Spy” – “Ohvitser ja Spioon” (2019)
režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Robert Harris ja Roman Polanski

Veneetsia filmifestivalil žürii preemia pälvinud “Ohvitser ja spioon” on režissöör Roman Polanski (“Pianist”) uurimus antisemitisimist ja poliitilisest korrumptsioonist 19. sajandi lõpu  Prantsusmaal. Loo keskmes on kuulus Dreyfusi afäär ning ohvitser Georges Picquart (Jean Dujardin), kes avastab  Alfred Dreyfusi (Louis Garrel) süüdi lavastatamise.

Tegu on metoodilise ja ilustamata ajakirjandusliku detektiivilooga, mis on kui 19.sajandi lõpu  “All The President’s Men” (1976).

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Forman vs. Forman” (2019)
režissöörid: Jakub Hejna & Helena Trestíková

Maiuspala Milos Formani (“Pritsimeeste ball”, “Amadeus”) fännidele (kelle hulka ma ise ka kuulun). “Forman vs. Forman” on muhe ja informatiivne teekond läbi Tšehhi päritolu lavastaja elu ja filmide. Film ei paku palju uut ning on kindlasti nauditavam neile, kes on mehe filmograafiaga tuttavad.

Forman on jutukas ning hea huumoriga mees, keda on aga ekraanil sama huvitav jälgida kui tema linateoste põnevaid tegelaskujusid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 

---

“Seberg” (2019)

režissöör: Benedict Andrews

stsenaarium: Joe Shrapnel, Anna Waterhouse

Jean Seberg (“À bout de souffle” ) on põnev kinoikoon, kelle keeruline elu väärib täispikka filmi, ent kahjuks ei leia režissöör Benedict Andrews (“Una”) oma jutustavale loole head fookust. “Seberg” jälgib kahte tegelast – näitlejanna Jean Sebergi (Kristen Stewart) ajal, mil naine toetas Mustadele pantrite rühmitust, ning pealtkuulajat (Jack O’Connell), kellel tema vastu sümpaatia tekib. Kahjuks jäävad mõlemad liinid pealiskaudseks ning uuritavad teemad (olgu selleks Sebergi vaimne tervis, suhe oma mehe või uue kallimaga, pealtkuulaja kinnisidee  jne)  skemaatilisteks ja väheütlevateks.

Kahju, sest kaamera ees ja taga on ju tugevad tegijad.

 

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes 

Courtesy of Netflix

Terminator: Dark Fate/Dolemite Is My Name/Tell Me Who I Am/Zombieland: Double Tap (2019)

“Terminator: Dark Fate” – “Terminaator: Sünge saatus”(2019)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: David S. Goyer, Justin Rhodes & Billy Ray
Kinodes alates: 01.11.2019

Terminaatori seeria neljas katse (3 filmi ja 1 teleseriaal) teha vääriline jätkulugu “Terminaator 2: Kohtupäevale”  (1991) toob tagasi küll keskse osatäitja Linda Hamiltoni Sarah Connori rollis, ent ei suuda sellega kahjuks järge taaselustada. Tegu sama hea (või keskpärase) linateosega kui seda oli “Terminaator 3: Masinate mäss” (2003).

Filmi esimene pool pakub korralikult põnevust ja märulit, ent kahjuks on ikoonilistest tegelastest (Sarah Connor ja T-800) saanud ühedimensioonilised klišeed, kes pingutatult  kilde rebivad. Erinevalt esimesest kahest osast, mis kuuluvad pigem thrilleri või õudusfilmi žanrisse, on “Sünge saatus” pigem seikluskomöödia. Filmi tugevuseks on Natalia Reyesi (“Birds of Passage”) ja Mackenzie Davise (Tully, Blade Runner 2049) hingestatud osatäitmised. Nende tegelaskujud lisavad filmi vajalikku inimlikkust ja karismat.

Taas kopeerivad filmitegijad teise osa struktuuri, ent ei tee seda pooltki nii hästi ega laienda eriti Terminaatori mütoloogiat.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Dolemite Is My Name” – “Dolemite on mu nimi“ (2019)

režissöör: Craig Brewer

stsenaarium: Scott Alexander, Larry Karaszewski
Netflixis alates: 25.10.2019

Stsenaristiduo  Scott Alexander ja Larry Karaszewski (“People vs Larry Flint”, “Man on the Moon”, “Big Eyes“) austusavaldus järjekordsele oskamatule end siirale kultusfilmide lavastajale Rudy Ray Moore’ile on nii oma ülesehituselt kui voorustelt sarnane nende kuulsamale eluloofilmile “Ed Wood” (1994).

Tehtud samasuguse armastuse, huumori ja sümpaatiaga oma portreteeritava vastu, on “Dolemite” üks aasta naljakamaid feel good (eluloo)filme. Peosas särab Eddie Murphy, keda on ääretult tore peale aastatetpikkust karjääri madalseisu taas kõrgvormis näha. Samamoodi energilise osatäitmise teeb ekraanidelt kaua eemal olnud Wesley Snipes (“Blade”, “White Man Can’t Jump”).

Ei midagi originaalset ent läbinisti nauditav ja hariv meelelahutus blaxploitationi ühest huvitavamast ikoonist ning räppmuusika ristiisast Rudy Ray Moore’ist.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
 

---

“Tell Me Who I Am” – “Ütle mulle, kes ma olen” (2018)
režissöör: Ed Perkins
Netflixis alates: 18.10.2019

Elu on kummalisem ning sageli hirmutavam kui väljamõeldis.  Ed Perkinsi dokumentaalfilm on korraga nii mõtlemapanev kui häiriv uurimus mälust, usaldusest ning lapsepõlve- traumadest, mis  igavesekes meiega kaasas käivad.

Loo keskmes on identsed kaksikud, kellest üks 18- aastaselt mälu kaotab ning toetub oma mineviku ja enda ümbritseva mõistmisel oma venna Lewise sõnadele. Aga kui kõik  venna räägitu ei vasta tõele? Miks vend valetab ning mis tegelikult juhtus?

Filmist on ilma sisu tutvustamata raske rääkida. Uskumatu loo teeb mõjuvaks režissöör Ed Perkins valik hoida teos lihtsana. Toetudes vendade intervjuudele ning nende emotsioonidele rullub vähehaaval lahti mõtlemapanev lugu  minevikust.

Lõpp-punkt, kuhu Perkins viimase kolmandiku draama üles ehitab, ei mõju nii võimsalt kui sellele eelnev, ent tegu on siiski filmiga, mis jääb peale vaatamist hinge kriipima.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes 

 

---

“Zombieland: Double Tap” – “Zombieland: Topeltlask” (2019)
režissöör: Ruben Fleischer
stsenaarium: Dave Callaham, Rhett Reese, Paul Wernick
Kinodes alates: 25.10.2019

“Zombielandi” järje ekraanile jõudmine oli vaevaline. Nagu Luke Wilsoni kehastatud Albuquerque’i karakter  (Woody Harrelson)  kommenteerib – “see nali tundub väga 2009″. Nii võib öelda kogu filmi kohta. “Zombieland: Topeltlask” on oma kvaliteedilt üsna sarnane esimesele, ent ei mõju pooltki nii värske ja vaimukana. Sümpaatne näitlejate plejaad (Woody Harrelson, Jesse Eisenberg, Emma Stone ja Abigail Breslin) kellel on hea ekraanikeemia ning toredad uued kaaslased (Zoey Deutch, Luke Wilson, Rosario Dawson jt) suudavad tasandada stsenaariumi puudujäägid ning päästa  ohati nürivõitu naljad. Nagu Honest trailer nii tabavalt juba esimest filmi kommenteeris, on “Zombielandi” näol tegu lärmakam, rumalama ning ameerikalikum versioon “Shaun of the Dead’ist”.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Coutesy of Netflix

“Joker” – “Jokker” (2019)

režissöör: Todd Phillips
stsenaarium: Todd Phillips & Scott Silver

osades:
Joaquin Phoenix (Arthur Fleck)
Robert De Niro( Murray Franklin)
Zazie Beetz (Sophie Dumond)
Frances Conroy (Penny Fleck)
Brett Cullen (Thomas Wayne)
Shea Whigham (Detective Burke)
Bill Camp(Detective Garrity)

operaator: Lawrence Sher, kunstnik: Mark Friedberg, kostüümikunstnik: Mark Bridges, helilooja: Hildur Guðnadóttir, montaaž: Jeff Groth. Produtsendid: Todd Phillips& Emma Tillinger Koskoff.

Kinodes alates 4.10.2019
101 min

Todd Phillipsi (“Pohmaka” triloogia) Veneetsia filmifestivalil Kuldlõviga pärjatud “Joker” mõjub kaasaegsete Hollywoodi koomiksisarjade keskel värskendavalt. Kõigest 55 miljoni dollari eest vändatud linateose keskmes ei ole arhetüüpne hea ja kurja võitlus ja suurejoonelised eriefektid. Ammutades inspiratsiooni 1970-ndate ja 1980-ndate ühiskonnakriitilistest ning nihilistlikest antikangelase lugudest [“Taxi Driver” (1976) või “The King of Comedy” (1982)] loob “Joker” pessimistliku pildi meeleheitele viidud ühiskonnast, kus ebavõrdsus, vaesus ning hoolimatus loovad soodsa pinnase rahutusteks ning viivad filmi peategelase äärmuslike tegudeni.

Kolmekordne Oscari nominent Joaquin Phoenix kehastab Arthur Flecki, vaimsete häirete all kannatavat klouni, kes hoolitseb ema (Frances Conroy) eest ning unistab oma iidoli Murray Franklini (Robert De Niro) eeskujul püstijalakoomikuks saada.

“Jokeri” tegevus leiab aset Gotham Citys, mis on tugevalt inspireeritud 1970-ndate New Yorgist, linna ajaloo ühest süngemast ja kriminaalsemast perioodist. Sisuliselt on tegu vigilante exploitation filmiga, mida oleks omal ajal võinud peale Martin Scorscese lavastada näiteks Abel Ferrara (“Ms .45”) või William Lustig (“Maniac”), kes linna tumedamat poolt nii tabavalt kujutasid.

Erinevatelt mainitud lavastajatest ei suuda aga Todd Philips oma Gotham Cityt ehedaks muuta. Kuigi väliselt tundub kõik korras olevat, jääb puudu detailidest, mis nii linna kui selle tegelased ellu ärataksid. Võetud riskidest hoolimata on teosel siiski stuudiofilmi maik juures. Joaquin Phoenix esineb oma tuntud headuses, ent kõrvaltegelased (headest näitlejatest hoolimata) jäävad üsna pealiskaduseteks ja üheplaanilisteks. Hea antikangelase lugu eeldab üldjuhul aga väga mõjuvat maailma.

Ka Arthur Flecki enda teekond ikooniliseks Jokkeriks liigub väga tüüpilist ning tuttavat rada pidi ning kasutab kulunud klišeesid. Kontseptuaalselt on tegu korraliku materjaliga, ent nii stsenaarium kui režii jäävad pealiskaudseks. Tegijad on Jokkeri karakteriks inspiratsiooni ammutanud mitmetest allikatest (nii filmidest kui koomiksitest) ning leidnud tema lahtiseletamiseks paar põnevat lahendust.

“Jokeris” leidub mitmeid kauneid kaadreid ja mõjuvaia kõrvale teine hiljutine “Taxi Driver’ist” inspireeritud film, mille peaosas oli Joaquin Phoenix “You Were Never Really Here” (2017), saavad “Jokeri” vajakajäämised eriti selgeks. 

Samas ei jäta “Joker” täiesti ükskõikseks. Filmi tasub  ainuüksi Joaquin Phoenixi osatäitmise pärast vaadata. Ka filmi üks teema – kuidas ühiskonna poolt hüljatud inimesed võivad idealiseerida kriminaale ning valitsevale korrale vastu astuda, on kontseptuaalselt kõnekas. Ka 1970-ndatest  inspireeritud rahulik tempo on hea vaheldus kaasaegse Hollywoodi tormavale kinole.

“Jokeri” filmitegijate ambitsioonid on suured ning kuigi teostus jätab mitmes mõttes soovida, on linateos siiski värske lisa stagneerunud koomiksifilmide maailma. Jääb loota, et “Joker” inspireerib teisi ka filmitegijaid koomiksižanris  riske võtma ning uusi ja julgeid lähenemisi proovida. 

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

The Lego Movie 2/Mary Queen of Scots/Velvet Buzzsaw (2019)

“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019

Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis.  Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul,  ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.

“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.

Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019

Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.

Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks  stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.

Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019

Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.

Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.

Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Warner bros

2018. FILMIAASTA TOP 10

– ehk PARIMAD FILMID 2018. AASTA EESTI KINO- ja NETILEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.

Järjekordne aasta on seljataga ning aeg  kokku võtta suure ekraani elamused. Elu  möödus nii kiirelt, et ei jõudnud kahjuks väga palju blogisse kirjutada. Filme jõudsin ikka natuke vaadata.

2018. aastat võib pidada märgiliseks, kuna päris mitmete hinnatud lavastajate teosed ning enim kõneainet tekitatud filmid ei jõudnud mitte kinosse vaid esilinastusid hoopiski Netflixis või muus streaming -platvormis. Mõned näited: Alfonso Cuarón, Susanne Bier, Coeni vennad, Alex Garland, Gareth Evans, David Mackenzie, Paul Greengrass, Jeremy Saulnier ja Orson Welles.

Kokku sai sel aastal vaadatud 331 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi, millest 122 linastus kohalikus kino-ja netilevis.

Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2018. aastal Eesti kinolevis või Netflixis saadaval.

---

10. “The Other Side of the Wind” (2018)
režissöör: Orson Welles
Netflixis alates: 02.11.2018

2018. filmiaasta suursündmuseks võib pidada teose valmimist, mille esimesed võtted toimusid juba 1970. aastal, ent mis peale seitse aastat toimunud võtteid  sattus tootmis- ja juriidilisesse hädadesse. On omaette ime, et legendaarse Orson Wellesi (“Kodanik Kane”) linateos üldse peale kõiki  katsumusi valmis sai (huvilised peaksid kindlasti vaatama ka dokumentaalfilmi “They’ll Love Me When I’m Dead ” mis lahkab nii Orson Wellesi karjääri kui “The Other Side of the Wind`i “saamislugu).

Film on kontrakultuuri ja New Hollywoodi (“Easy Rider”, “Vanishing Point” jt) produkt ning kui see oleks välja tulnud õigel ajal, oleks tema mõju filmikunstile hoopis teine kui nüüd, aastakümneid hiljem. Tegu on Wellesile omase desorienteeriva kinematograafilise puslega, kus leidub hiilgavaid episoode ning mille mõistmiseks peab filmi mitu korda vaatama.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

9. “Cam” (2018)
režissöör: Daniel Goldhaber
Netflixis alates: 16.11.2018

Filmid, mille tegevus toimub arvutiekraanil, on peale “Unfirended’i” (2014) linastumist kõvasti populaarust kogunud. Kuigi sel aastal valminud “Searching” – “Otsing” on selle väga hea näide, osutub palju põnevamaks ja provokatiivsemaks lugu webcam tüdrukust, kelle online identiteet varastatakse.

“Cam” on kaasahaarav ja mänguliselt lavastatud õudusfilm,  kõnekas ja mitmetasandiline uurimus nii meie suhtest online maailmaga kui värskendavalt positiivne vaade küberseksuaalsusele. Aastal, mil feministliku vaatega filmid leidsid suuremat kõlapinda kui  kunagi varem, (“Suspiria”, “Blockers” ning tuleval aastal Eesti kinosse jõudvad “The Favourite”, “Mary Queen of Scots” jpt) on “Cam” üks huvitavamaid.

 Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

8. “Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman
Kinodes alates: 04.05.2018

Aasta säravamate rollisooritustega (hiilgavad nii Charlize Theron  kui Mackenzie Davis) film kolme lapse emast, kes saab vennalt kinnituseks lapsehoidja, jäi kahjuks suurema tähelepanuta. “Tully” suutis värske pilguga avada emadusega seotud rõõme ja raskusi ning ühendas kaunilt argise fantaasiaga. Peale selle filmi nägemist peaksid kõik mehed oma naisele suure kalli tegema.

Vist parim Jason Reitmani ja stsenarist Diablo Cody (“Juno”, “Young Adult”) koostöös valminud film.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

7. “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
Kinodes alates: 2.02.2018

Režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”) film läheb kahjuks ajalukku filmina, mille “Oscari” võimalused röövis arusaamatu negatiivne kriitika enne auhinnatseremooniat, ent see ei vähenda filmi väärtust. Suurepäraste värvikate karakteritega (teenitud “Oscar” nii Frances McDormand’ile kui Sam Rockwell’ile) lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast on siiani kõnekas ja mõtlemapanev teos, mis väärinuks auhinda kindlasti enam kui Guillermo del Toro “Vee puudutus”.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

6. “You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
Kinodes alates: 27.04.2018

Keeruline ja kompromissitu film, mis jäi kauaks kummitama ning mille emotsioon on siiani meeles.

Briljantse Lynne Ramsay (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) käe all valminud audiovisuaalne meistriteos on hüpnootiline filmikogemus, millesarnast näeb harva. Jaquin Phoenix  särab peaosas  nagu tavaliselt.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

---

5. “Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón
Netflixis alates: 14.12 2018

Režissöör Alfonso Cuaróni meenutus oma lapsepõlvest 1970-ndate alguse Mehhikos on mõtlik ning lummav film,  täis lavastajale omaseid meisterlikke kaadreid, mis sööbivad  mällu. Intiimne ning eepiline teos, mis meenutab parimas mõttes 1960 -ndate art house kino (eriti Fellini ja Antonioni loomingut).

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

---

4. “Spider-Man: Into the Spider-Verse” – “Ämblikmees: Uus universum” (2018)
režissöörid: Bob Persichetti, Peter Ramsey & Rodney Rothman

Kinodes alates: 14.12.2018

Ämblikmehe fännidele (nagu mina) oli 2018 suurepärane aasta. Lisaks videomängule “Marvel’s Spider-Man”, mis tabas Ämblikmehe maailma ja tegelaste olemust paremini kui ükski senine linateos, õnnestus jõulukingiks saada film, mis on tõepoolest koomiksiikooni vääriline.

Ämblikmees: Uus universum” on meeletu kire, armastusega ja loovusega teostatud animafilm, mille iga kaader on kunstiteos. Film on tulvil suurepäraselt väljajoonistatud karaktereid (mu lemmikuks on Nicolas Cage’i mängitud Ämblikmees Noir) ning toredat huumorit. Lugu ise pole midagi erilist, ent on teostatud siiralt ning empaatiaga. Minu jaoks viimaste aastate parima meelelahutus, mida vaadates oli suu pidevalt naerul.

Tegu pole mitte ainult parima “Ämblikmehe” filmi, vaid ka parima Marveli koomiksi põhjal valminud teosega.

Hinne: 8/10 
IMDB Rotten Tomatoes

---

3. “Kimi no na wa.” – “Your Name.” –  “Sinu Nimi on…” (2016)
režissöör: Makoto Shinkai
Kinodes alates: 18.04.2018

Režissöör Makoto Shinkai looming on üsna kõikuva kvaliteediga, ent paljukiidetud “Sinu nimi on…” osutus aasta üheks kaasahaaravamaks, üllatavamaks ning südantsoojendavamaks teoseks. Kehavahetusfilmid (body swap films) ei ole iseenesest midagi uut, ent Shinkai käe all mõjub see teema taas värskelt. Originaalne ja kaunilt teostatud film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

2. “Manbiki kazoku” – “Shoplifters” – “Poevargad” (2018)
režissöör: Hirokazu Koreeda
Kinodes alates: 03.12.2018

Jaapani hinnatud lavastaja Hirokazu Koreeda film meenutab oma lihtsuse ja empaatia poolest  selliseid filmikunsti gigante nagu Akira Kurosawa (“Ikiru”) ning Yasujirô Ozu (“Tokyo story”).

Kaunis film perekonnaväärtustest on teostatud kaunilt ja märkamatult – meisterlikkuse, naturaalsuse ja täpsusega, et  haarab vaataja täielikult endasse.
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

1. “Call Me by Your Name”–”Kutsu mind oma nimega”(2017)
režissöör: Luca Guadagnino
Kinodes alates: 19.01.2018

Mida öelda filmi kohta, mis vallutas nii paljude inimeste südamed? Režissöör Luca Guadagnino ääretult peenetundeliselt lavastatud lugu esimesest armastusest on kauneim film, mida mul õnnestus sel aastal Eesti kinodes näha.

Alates Oscariga pärjatud James Ivory inimlikust stsenaarumist, majesteetlikust Sayombhu Mukdeepromi kaameratööst ning lõpetades kolme hiilgava rollisooritusega (Timothée Chalamet,  Armie Hammer ja Michael Stuhlbarg) sööbis “Kutsu mind oma nimega” pikaks ajaks mu mällu.

Luca Guadagnino töötab järje kallal. Saab näha, kas see suudab esimesele osale väärilist järge pakkuda.

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

---

Minu täielik pingerida 2018. aasta filmidest:

Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul mõned filmid vabalt kohad vahetada. Esimese kuuekümne näol on tegu tugevamate filmidega.

1. Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017) ★★★★ arvustus
2. Shoplifters – Poevargad (2018) ★★★★
3. Your Name – Sinu nimi (2016) ★★★★
4. Spider-Man: Into the Spider-Verse – Ämblikmees: Uus universum (2018) ★★★★
5. Roma (2018) ★★★★ (Netflix) arvustus
6. You Were Never Really Here – Sind polnud kunagi siin (2017) ★★★½ arvustus
7. Three Billboards Outside Ebbing, Missouri – Kolm reklaamtahvlit linna servas (2017) ★★★½
8. Tully (201)8 ★★★½ arvustus
9. Cam (2018) ★★★½ (Netflix)
10. The Other Side of the Wind (2018) (Netflix)
11. Phantom Thread – Nähtamatu niit (2017) ★★★½
12. Isle of Dogs – Koerte saar (2018) ★★★½
13. Villages, Visages – Faces Places– Palged, paigad(2017)★★★½ arvustus
14. Lucky (2017) ★★★½ arvustus
15. Flower – Lilleke (2017) ★★★½
16. Lady Bird (2017) ★★★½
17. Whitney (2018) ★★★½
18. Tuulte tahutud maa – The Wind Sculped Land (2018) ★★★½ arvustus
19. Searching – Otsing (2018) ★★★½
20. First Man – Esimene inimene (2018) ★★★½
21. A Star Is Born – Täht on sündinud (2018) ★★★½
22. A Quiet Place – Kena vaikne kohake (2018) ★★★½ arvustus
23. Pity – Haletsus (2018) ★★★½ arvustus
24. Coco (2017) ★★★½
25. Don’t Worry, He Won’t Get Far on Foot – Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele (2018) ★★★½
26. How to Talk to Girls at Parties – Kuidas pidudel tüdrukutega rääkida (2017) ★★★½
27. Molly’s Game – Molly mäng (2017) ★★★½ arvustus
28. Mission: Impossible – Fallout – Võimatu missioon: Tagajärjed (2018) ★★★½
29. Suspiria (2018) ★★★
30. Christopher Robin (2018) ★★★
31. Girl – Tüdruk (2018) ★★★
32. Love, Simon – Armastusega, Simon (2018) ★★★
33. L’amant double – Double Lover – Teine armuke (2017) ★★★ arvustus
34. Apostle – Apostel 2018 ★★★ (Netflix) arvustus
35. To All the Boys I’ve Loved Before 2018 ★★★ (Netflix)
36. The Ballad of Buster Scruggs 2018 ★★★ (Netflix)
37. Ahlat Agaci – The Wild Pear Tree – Metspirnipuu (2018) ★★★
38. Halloween 2018 ★★★ arvustus
39. 22 July (2018) ★★★ (Netflix)
40. Loving Vincent – Armastusega Vincent (2017) ★★★
41. The Party – Pidu (2017) ★★★
42. BlacKkKlansman – BlacKkKlansman: Must mees klannis (2018) ★★★
43. Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018) ★★★ arvustus
44. Aquaman 2018 ★★★
45. I, Tonya – Mina, Tonya (2017) ★★★
46. Incredibles 2 – Imelised 2 (2018) ★★★
47.  The Florida Project – Florida projekt (2017) ★★★
48. Rodeo (2018) ★★★
49. Hereditary – Pärilik (2018) ★★★
50. Unga Astrid – Astrid Lindgreni rääkimata lugu (2018) ★★★
51. Downsizing – Kahandamine (2017) ★★★ arvustus
52. Un beau soleil intérieur – Päike südames (2017) ★★★
53. Tuntematon sotilas – Tundmatu sõdur (2017) ★★★
54. Juured – Roots (2018) ★★★
55. Ocean’s Eight – Oceani 8 (2018) ★★★
56. Ant-Man and the Wasp – Sipelgamees ja Vapsik (2018) ★★★
57. Sierra Burgess Is a Loser 2018 ★★★ (Netflix)
58. They’ll Love Me When I’m Dead 2018 ★★★ (Netflix)
59. Happy End – Õnnelik lõpp (2017 ★★★
60. Seltsimees Laps -The Little Comrade 2018 ★★★ arvustus
61. Peetrike Laanetagusel (2018) ★★½
62. Anon (2018) ★★½ arvustus
63. Bird Box (2018) ★★½ (Netflix)
64. Deadpool 2 (2018) ★★½ arvustus
65. Colette (2018) ★★½
66. Vello Salo. Igapäevaelu müstika – Vello Salo. Everyday Mysticism – (2018) ★★½
67. Viimane vürst (2018) ★★½
68. Bad Times at the El Royale – 7 võõrast “El Royale’is” (2018) ★★½
69. Võta või Jäta – Take It or Leave It (2018) ★★½ arvustus
70. The Christmas Chronicles 2018 ★★½ (Netflix)
71. Blockers – Vändapidurid (2018) ★★½
72. Bohemian Rhapsody (2018) ★★½ arvustus
73. A Simple Favor – Väike teene (2018) ★★½ arvustus
74. The Girl in the Spider’s Web – Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa (2018) ★★½ arvustus
75. Black Panther – Must panter (2018) ★★½
76. Hold the Dark (2018) (Netflix)
77. Whitney: Can I Be Me – Whitney: Luba olla mina ise (2017) ★★½
78. Eia jõulud Tondikakul (2018) ★★½
79. The House with a Clock in Its Walls (2018) ★★½ arvustus
80. Avengers: Infinity War (2018) ★★½
81. Mary Poppins Returns – Mary Poppins tuleb tagasi (2018) ★★½
82. Red Sparrow – Punane varblane (2018) ★★½
83. The Shape of Water – Vee puudutus (2017) ★★½
84. Der Hauptmann – The Captain – Kapten (2017) ★★½
85. The Post – Salajased paberid (2017) ★★½ arvustus
86. Solo: A Star Wars Story – Solo: Tähesõdade lugu (2018) ★★½
87. Game Night (2018) ★★½
88. Tomb Raider (2018) ★★½  arvustus
89. Alex Strangelove (2018) ★★½ (Netflix)
90. Breathe – Hinga (2017) ★★½ arvustus
91. Outlaw King (2018) ★★½ (Netflix)
92. The Ritual – Rituaal (2017) ★★½ (Netflix)
93. Operation Finale (2018) ★★½ (Netflix)
94. Venom (2018) ★★½
95. Overlord – Operatsioon “Overlord” (2018) ★★½
96. Mowgli: Legend of the Jungle (2018) ★★½ (Netflix)
97. The Death of Stalin – Stalini surm (2017) ★★½ arvustus
98. Utøya: July 22 (2018 )★★½ arvustus 
99.  Annihilation (2018) ★★ (Netflix)
100. Maze Runner: The Death Cure – Labürindijooksja: Surma ravim (2018) ★★
101. Põrgu Jaan – The Riddle of Jaan Niemand (2018) ★★
102. The Predator – Kiskja (2018) ★★
103. Hotel Artemis (2018) ★★
104. Darkest Hour – Süngeim tund (2017) ★★ arvustus
105. The Killing of a Sacred Deer – Pühe Hirve Tapmine (2017) ★★
106. Hot Summer Nights – Kuumad suveööd (2017) ★★
107. The Nutcracker and the Four Realms – Pähklipureja ja neli kuningriiki (2018) ★★ arvustus
108. Mamma Mia! Here We Go Again – Mamma Mia! Siit me tuleme taas (2018) ★★
109. The Cloverfield Paradox 2018 ★★ (Netflix)
110. Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald – Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd (2018) ★★
111. The Commuter – Mees rongis (2018) ★★
112. Portugal (2018) ★★
113. The Kissing Booth (2018) ★★ (Netflix)
114. Dude (2018) ★★ (Netflix)
115. Rohelised kassid – Green Cats (2017) ★½ arvustus
116. Tau (2018) ★★ (Netflix)
117. Tuliliilia – Fire Lily (2018) ★½
118. Skyscraper – Pilvelõhkuja (2018) ★½
119. Mortal Engines – Surelikud Masinad (2018) ★½
120. Jurassic World: Fallen Kingdom – Jurassic World: Langenud kuningriik (2018) ★½
121. Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused – Class Reunion 2: A Wedding and a Funeral (2018) ★
122. Fifty Shades Freed – Viiskümmend vabastatud varjundit (2018) ★

Meeleolukat uut (filmi)aastat!

Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel 2019 !

 

Roma/The Favourite/The Girl in the Spider’s Web (2018)

“Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón
stsenaarium: Alfonso Cuarón
Netflixis: 14.12 2018

Oscari võitja Alfonso Cuaróni (Gravitatsioon) tagasivaade oma lapsepõlve 1970-ndate alguse Mehhikosse on poeetiline, kaunis ja inimlik lugu täis värvikaid kilde perekonna elust, ajastu vaimust kui riigi poliitilisest olukorrast.

Cuarón, kes on nii filmi režissöör, operaator, stsenarist, kaasmonteerija kui -produtsent, on loonud isikliku ning eepilise ja kompromissitu teose, milletaolist pole kaua aega ekraanil näinud. Seda on võimalik nii suurejooneliselt ette võtta  ilmselt ainult siis, kui oled äsja võitnud Oscari.

“Roma” pole selge narratiiviga klassikaline draama, vaid koosneb pigem episoodidest ning meenutab teostuselt paljuski Itaalia 1960-ndate – näiteks  Antonioni ja Fellini teoseid. Filmi keskmes on kõrgema keskklassi teenija Cleo (Yalitza Aparicio), kelle tegelaskuju kasutab lavastaja suurema loo jutustamiseks. Filmitegijate Mehhiko on väga teistsugune kui oleme harjunud filmides nägema ning murrab arvatavasti mitmed riigi ja rahvaga seotud klišeed. Cuaróni kaamera on alati vaatlev, täis kauneid detaile, mis viivad vaataja 1970-ndate Mexico City’sse ja Colonia Roma linnaossa.

Kuigi tegu on Netflixi toodanguga, mis tähendab, et enamik vaatab seda teleekraanilt,  “Roma” lihtsalt nõuab suurt ekraani. See on kaunis teos tähelepanelikule vaataja, kino selle kõige paremas ja klassikalisemas mõttes. Film on täis Cuarónile omaseid hiilgavaid kaadreid – nii uhkeid ja keerulisi massistseene kui ka lihtsaid peenetundeliselt hetki. Lisaks leidub siin selle aasta üks südantlõhestavam stseen (mille lahendust isegi peaosatäitja enne filmimist ei teadnud). Pange taskurätikud valmis.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Favourite” – “Soosik” (2018)
režissöör: Yorgos Lanthimos
stsenaarium: Deborah Davis, Tony McNamara
PÖFF-il: 18.11, 19.11, 01.12

Tundub, et olen üks vähestest, keda ei veennud Yorgos Lanthimosi viimased teosed – taevani kiidetud “Homaar” (2015) ja “Püha hirve tapmine” (2017), mis tundusid nutikate lühikate täispikkadeks venitatud versioonid.

“Soosiku” puhul ei ole käsikirja autoriks tema pikaaegne partner Efthymis Filippou, (“Haletsus“) vaid hoopiski Deborah Davis ja Tony McNamara, kes on loonud mitmetasandilise ning teravmeelse ajalool põhineva loo Suurbritannia poliitika telgitagustest. Lisaks komplekssele ja mitmetasandilisele stsenaariumile leiab filmist ka värvikad karakterid ning põnevad rollisooritused. Olivia Colman, kes pärjati Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja auhinnaga, loob kuninganna Anne’i rollis viimaste aastate ühe meeldejäävama ja tragikoomilisema karakteri. Alahinnata ei tasu ka Oscari laureaate Rachel Weiszi ja Emma Stone’i, kes võitlevad kuninganna soosingu nimel.

Nii huumori kui vormi poolest on tegu väga tüüpilise Yorgos Lanthimos’e filmiga. Koos operaator Robbie Ryaniga (“Fish Tank”, “Slow West”) luuakse groteskne ning moonutatud maailm, mis näitab barokkajastut täies dekadentlikkuses. Tegu on kindlasti julge ja mõne jaoks kohati ehk isegi liiga üle võlli keeratud filmiga.

Isiklikult pean seda lavastaja viimastest teostest kõige lihtsamini mõistetavaks ning huvitavamaks. Kindlasti on tegu senise kinoaasta ühe põnevama, kõnekama ning meeldejäävama filmiga. Ainuüksi ühe naljaka tantsustseeni pärast tasub “Soosikut” vaadata.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“The Girl in the Spider’s Web” – “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (2018)
režissöör: Fede Alvarez
stsenaarium: Jay Basu, Fede Alvarez, Steven Knight, David Lagercrantzi romaani põhjal
kinodes alates: 9.11.2018

Režissöör Fede Alvarez’i (“Kurjad Hinged”,“Don’t Breathe”) adaptsioon “Lohetätoveeringuga tüdruku” neljandast raamatust on asjatundlik  kuid kiretu thriller, mis asendab originaaltriloogia usutava, mõtliku ja karakteripõhise fookuse  tagaajamise, märulistseenide ja maailmapäästmise looga.

Claire Foy ei ole ju halvem Lisbeth Salander kui Noomi Rapace või Rooney Mara, ent talle ei ole antud korralikku materjali. Vaatamata sellele, et see on tegelaskuju jaoks palju personaalsem lugu, on film palju umbisikulisem.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Netflix

 

Bohemian Rhapsody & The Nutcracker and the Four Realms (2018)

“Bohemian Rhapsody”
režissöör: Bryan Singer (ja Dexter Fletcher)
stsenaarium: Anthony McCarten & Peter Morgan
Kinodes alates: 02.11.2018

Mõnikord on filmi saamislugu põnevam kui teos ise ning  see käib ka “Bohemian Rhapsody” kohta.

Mängufilmi legendaarsest “Queenist” ja Freddie Mercuryst on tahetud suurele ekraanile tuua juba aastaid. Paraku on  sellelel teele kerkinud mitmeid takistusi. Teadaolevalt ei leidnud  bändi elusolevad liikmed ühist keelt. Algselt Mercuryt kehastama pidanud Sacha Baron Cohen (“Borat”) ning Bryan Singer (“Tavalised kahtlusalused”,” X-men” seeria), kes  on lavastanud ka suure osa ekraanilejõudnud filmist, vallandati enne võtete lõppu ning asendati Dexter Fletcheriga (“Kotkas Eddie”), kes vastutas ka järelproduktsiooni eest. Lisaks olevat bändiliikmed väga kontrollinud, mis täpselt filmi läheb.

Seetõttu võib saavutuseks pidada juba “Bohemian Rhapsody” valmimist iseenesest. Linastunud filmi saab vaadata mitut moodi. Need, kes ootavad põhjalikku uurimust Freddie Mercuryst või pilguheitu bändi telgitagustesse, peavad pettuma. Film on kahjuks üsna pealiskaudne, ebausutav ning jälgib pea kõiki bändifilmide kulunud klišeesid (vanemate pettumus pojas, eduga kaasnev elupõletamine, bändisisesed tülid, edukas comeback jne), millest mitmed ei vasta täielikult ka ajaloolisele tõele. Need, kes ootavad aga kerget meelelahust, milles leidub “Queeni” kuulsaid laule ja nauditavaid rollisooritusi, jäävad tõenäoliselt filmiga rahule.

Kuigi käsikiri on üsna kesine ja ebausutav, on “Queeni” liikmete osatäitjad hästi valitud. Rami Malekist (Mr Robot) Freddiena on  juba palju head räägitud, ent alahinnata ei tasu ka teisi, nagu näiteks Gwilym Lee (Brian May), Ben Hardy (Roger Taylor) või Joseph Mazzello (John Deacon). Vaadates unustad, et tegu on näitlejatega – kõik tabavad niivõrd hästi portreteeritavaid.

Nii montaaž kui kaameratöö on mängulised ning filmitegijad viivad meid teekonnale läbi 1970-80ndate aastate. Muusikalised etteasted, mida näeb ootuspärasest isegi rohkem, pulbitsevad energiast – kontserfilmina on teos väga nauditav. Kahjuks jääb aga nii filmi keskmes olev Freddie tegelaskuju kui tema suhe Mary Austiniga (Lucy Boynton)  formaalseks. “Bohemian Rhapsody” plakati motoks on kirjutatud “nende muusikast veelgi erakordsem on tema lugu”. Teost vaadates jääb aga mulje, et Freddie ja “Queeni” lugu on sama teiste sadade bändide ja lauljate omadega. Tegelikult aga see ju päris nii ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

---

“The Nutcracker and the Four Realms “-“Pähklipureja ja neli kuningriiki” (2018)

režissöörid: Lasse Hallström & Joe Johnston
stsenaarium: Ashleigh Powell, E.T.A. Hoffmanni põhjal
Kinodes alates: 02.11.2018

Disney koguperefilmide toodang on väljaspool nende 3D animatsioone (“Zootropolis”, “Pahupidi“) viimasel ajal üsna tagasihoidlik olnud. Stuudio rõhub nostalgiale ja brändi tuntusele ning toodab muudkui järgesid oma kuulsatele seeriatele (“Christopher Robin”, “Mary Poppins tuleb tagasi”) või animatsiooniklassika ebavajalikke uusversioone (“Pahatar“, “Kaunitar ja koletis”).

“Pähklipureja ja neli kuningriiki” jätkab Disney tradsitooni, kus võetakse vana armastatud muinaslugu ja kohandatakse see suure ekraani jaoks.

Kuigi kohati on tegu üsna huvitava mängufilmiga (eelkõige loodud maailma tõttu), mõjub tervik kahjuks ebaühtlasena. Algus tundub üsna haarav, kuid loo kulgedes  fookus  kaob ning häirima hakkab žanrite  ja tonaalsuste segamine. Vanamoeline muinasjutt muutub õudukaks, seejärel aga autopiloodil kulgevaks lahingufilmiks nagu Tim Burtoni “Alice Imedemaal”.

Siiski tore, et filmitegijad pole unustanud  “Pähklipureja” kõige kuulsamat versiooni. Lisaks Tšaikovski muusikale näeb filmis ka balletti. Need episoodid on ilmselt filmi kõige mõjuvamad lõigud ja võinuks pikemalt kesta.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Disney